Mida Saaga sisaldab? Saagast võib leida väga erinevaid Rahvusarhiivi poolt digiteeritud allikaid: Eesti vabariigi (1918-1940) administratiivasutuste ja riigitegelaste dokumente, nii luteri kui õigeusu koguduste kirikuraamatuid, hingeloendeid, vakuraamatuid, sõjaväeteenistusse kutsutute nimekirju, kaarte, Tartu linna hoonete ehitusprojekte, aadlivappide kujutisi ja 17. sajandi trükiseid. Käesoleva aasta jooksul lisanduvad Saagasse ka ajalooarhiivis säilitatavad valdade ja linnade elanike nimekirjad. Lisaks Rahvusarhiivi enda arhivaalidele võib aga Saagast leida ka teistest arhiividest pärinevaid materjale. 2006. aasta septembris liitus projektiga Tallinna Linnaarhiiv, mille tulemusena jõudsid digitaalkogusse ka Tallinna linna luteri koguduste meetrika- ja personaalraamatud. 2007. aastal lisandusid Saagasse mitmetes välisriikide arhiivides säilitatavad Eesti ajaloo allikad, järgmise aasta alguses täieneb Estica rubriik veelgi mitmete Venemaalt ning Lätist pärit allikatega. Tuleb rõhutada, et ühegi allikaliigi kogu Saagas ei ole täielik - pidevalt lisatakse juurde säilikuid, mis on vahepeal arhiivi üle antud või varem mingil põhjusel kogust välja jäänud. Saagas olevate allikate lühiülevaade Eesti Vabariigi valitsusasutuste dokumendid Eesti Vabariigi omariikluse aegsed (1918–1940) administratiivasutuste ja riigitegelaste dokumendid. Kirikuraamatud Meetrikaraamatud on registrid, mis sisaldavad kronoloogilises järjekorras sündide, abiellumiste ja surmajuhtumite sissekandeid. Sünnimeetrikais on märgitud lapse sünni ja ristimise aeg, vanemate elukoht (mõis ja majapidamine), lapse nimi, vanemate nimed koos seisuse ja ametiga ning vaderite nimed. Abielumeetrikasse on sisse kantud laulatuse kuupäev, peigmehe ja pruudi nimed, elukohad, vanused ja abiellujate vanemate nimed. Surmameetrikasse on kirjutatud surma ja matuse aeg, lahkunu viimane elukoht, nimi, seisus või amet, sünnikoht, vanus, sugu, perekonnaseis ja surma põhjus. EAÕK sünnimeetrikais lisanduvad põhiandmetele veel ristija ja tunnistajate nimed, abielumeetrikais laulataja ja tunnistajate nimed ning surmameetrikais pihilevõtja, armulauaandja ja matja vaimuliku nimi ja matmiskoha andmed. Vanimad kirikuraamatud pärinevad 17. sajandist, valdav osa meetrikaist algab siiski 18. sajandil, EAÕK meetrikad enamasti 19. sajandi teisel poolel. Arhiivis säilitatakse meetrikaraamatuid, mis olid käibel enne 1925. aasta perekonnaseadust. 1. juulil 1926. aastal jõustunud seadus lahutas perekonnaseisu dokumentatsiooni pidamise lõplikult kirikust ning tegi selle ülesandeks kohalikele perekonnaseisuametitele. Personaalraamatud on kirikukoguduste liikmete nimekirjad, mis koostati majapidamiste ja perekondade kaupa. Aastaid käibes olnud raamatutest võib peale isikunimede, sünni-, abiellumise ja leeritamise daatumite leida veel andmeid inimeste rändamise ja kirjaoskuse kohta ning muud huvitavat. Kirikukoguduste personaalraamatud on 18. ja 19. sajandist. Hingeloendid Hingeloendid (revisjonilehed) on koostatud kihelkondade, mõisavaldade, külade ja perekondade kaupa ning sisaldavad andmeid kompaktselt kogu perekonna kohta. Igal perekonnal, õigemini perekonnanimel, oli oma number. Loendeis märgiti perekonnaliikmete, sulaste, tüdrukute ja vabadike nimed, sotsiaalne seisund ja vanus (sageli ümardatud). Loend sisaldab ka eelmise revisjoni andmeid ning märkusi vahepeal toimunud muutuste kohta. Sageli on fikseeritud ka talupere liikmete omavahelised sugulussuhted. Praeguse Eesti alal viidi läbi 8 hingeloendust: 1781/82, 1795, 1811 (ainult meeshinged), 1816, 1826 (nn vaheloendus ainult Liivimaa kubermangus), 1833/34, 1850, 1857/58. Eestimaa kubermangu kohta on olemas ka perekonnanimede panemise raamatud 1835. aastast, Liivimaal said eestlased perekonnanimed 1826. aasta loenduse ajal. Vallavalitsuste dokumendid Vallavalitsuste fondides leiduvad vallaliikmete nimekirjad on hingeloendite loogiliseks jätkuks. Nimekirju hakati koostama 19. sajandi teisel poolel, pere ja talu numeratsioon võeti üle viimasest hingeloendusest. Ka neis nimekirjades on andmed esitatud perekondade ja majapidamiste kaupa. Nimekirju peeti jooksvalt, seega on neis rohkesti parandusi ja täiendusi. Hingeloenditega võrreldes on vallaliikmete nimekirjades sotsiaalne staatus täpselt määratletud (A-taluperemees, B-rentnik, C-mõisasulane, D-talusulane, E-valla "lahtine" liige), inimeste sugulussuhted ära näidatud ning leeritamise, abiellumise, sünni- ja surmaajad esitatud kuupäevaliselt. Ajalooarhiivis leiduvad tsaariaegsete vallavalitsuste nimekirjad. Paraku on need säilinud vaid osaliselt. Koos vallaliikmete nimekirjadega on digiteeritud ja Saagasse samasse rubriiki lisatud ka mitmeid teisi vallavalitsuste arhiviifondides säilitatavaid perekonnaloo allikaid (hingeloendeid, väeteenistusse kutsutute nimekirju jm). Lisaks on Ajalooarhiiv alustanud koostöös tänaste kohalike omavalitsustega ka 19. sajandi vallaasutuste ja -ametnike protokolliraamatute (vallavolikogu, täiskogu, vahel on säilinud ka vallavanema otsuste raamatud jms) digiteerimist. Nende allikate puhul on tegemist värvika 19. sajandi talurahvaajaloo allikaga, mis annab rohket lisaväärtust ka suguvõsauurijatele. 1866. aasta vallaseadusega loodud vallavolikogud tegelesid valla haldus- ja majandusküsimustega ning juba varem tegutsenud vallakohtud jäid reformi järel talurahva esimese astme kohtuinstantsiks. Vallavolikogude pädevuses oli valla maade, vallakassa ja muu vara ning vallaasutustega (näiteks koolide) seotud probleemide lahendamine, maksude jaotamine ning kogumine, vaeste hoolekanne, vallaametnike palkade määramine, vallavanema ja abide aruannete vastuvõtmine jpm. Kõikide nende ja mitmete teistegi teemade kohta võib leida andmeid vallavolikogude protokolliraamatutes. Mõnede valdade puhul on säilinud ka vallavanemate otsuseid sisaldavad protokolliraamatud ning eelkõige vallaametnike valimisega tegelenud valla täiskogu protokolliraamatud. Valdade protokolliraamatute digiteerimine on pikk ja aeglane protsess, uusi allikaid lisandub Saagasse vastavalt koostööle valdadega. Praegu võib Saagast leida vaid Illuka vallavalitsuse materjalid. Vakuraamatud Vakuraamatud on talude ja nende koormiste nimistud, kuhu on märgitud mõisate kaupa kõigi talude suurus adramaades või nädala teopäevades, taludel lasuvad teo-, naturaal- ja rahalised koormised ning mõnikord ka inimeste ja loomade arv. Vanimad ajalooarhiivis leiduvad vakuraamatud pärinevad Rootsi aja algusest ning sisaldavad andmeid tulpadena iga talu nime all. Vakuraamatute enam-vähem ühtne vorm töötati välja 17. sajandi viimasel veerandil seoses mõisate redutseerimise ja maade katastreerimisega. Eestimaal viidi adramaade revisjon läbi aastail 1686–1688, Liivimaal 1688. aastal, revisjon toimus küsitlemise ehk inkvisitsioonimeetodil. Revisjoni protokollid koosnevad kahest osast: inventaridest, mis sisaldavad andmeid mõisamajanduse ja -põldude kohta, ning vakuraamatutest, millesse kanti tabeli kujul andmed talude kohta. Eestimaal läbi viidud adramaarevisjonidest asuvad ajalooarhiivis Harju-, Järva- ja Läänemaa materjalid. Liivimaa kohta on säilinud vaid mõnekümne mõisa vakuraamatud. 1712. ja 1716. aastal toimusid Eestimaal talupoegade küsitlemisel põhinevad revisjonid. Põhjasõja-järgne esimene adramaade revisjon viidi läbi 1725. aastal, järgnesid 1732.–33., 1739., 1744., 1750., 1756.–57., 1765., 1774. aasta revisjonid. Liivimaal toimusid adramaarevisjonid aastail 1724, 1731, 1738, 1744 ja 1758. Mõnevõrra erineva ülesehitusega vakuraamatud on Saaremaal ning nende koostamist jätkati ka 18. sajandi viimastel aastakümnetel ja 19. sajandi esimesel poolel, mil mandril enam adramaarevisjone ei korraldatud. Revisjoni vakuraamatuid täideti maakondlikult erinevalt ning materjalides esineb suuri lünki. Suur osa vakuraamatutest asub Moskvas Vanade Aktide Riiklikus Keskarhiivis. 19. sajandi vakuraamatud koostati Liivimaal maakondlike revisjonikomisjonide (1804–1827) ja Eestimaal rüütelkonna eestvedamisel (1803–1806). Sõjaväeteenistusse kutsutute nimekirjad Sõjaväeteenistusse kutsutute nimekirjad sisaldavad andmeid väeteenistusealiste noormeeste kohta. Esimene nekrutivõtmine toimus Eesti alal 1797., viimane 1874. aastal. Selle vahemiku jooksul toimus Eestimaa kubermangus värbamisi 50-l aastal ning kokku 60-l korral. Nekrutiks võeti 17–35 aastaseid mehi. Nimekirja kanti selle täitmise kuupäev, nekruti nimi, isanimi, perekonnanimi, vanus aastates ning kasv arssinates ja verssokites. Vastavatesse lahtritesse tuli kanda näo ja nina kuju, silmade ja juuste värv, samuti märgiti ära erilised tunnused (sünnimärgid, armid, vigastused). Ühtlasi kanti nimekirja nekruti elukoht, tema seisuslik päritolu, perekonnaseis, abielumeestel ka laste arv. Lõpuks pandi kirja nekrutite oskused — kirjaoskus ning millist käsitööd või ametit ta oskas. Eestimaa kubermangu kohta on säilinud nekrutite nimekirjad 34 võtmisaasta 41 värbamise kohta. Nekrutite nimekirjad asuvad kroonupalatite fondides, kuid neid leidub ka mõnes teises arhiivifondis (näiteks Saaremaa osas on neid leitud maakonna väeteenistuskomisjoni fondis). Eestimaa kubermangus värvati 1797–1874 üle 42 000 mehe ja neist umbes 9000 kohta nimekirjad puuduvad. 1. jaanuaril 1874 kehtestati Venemaal üldine sõjaväekohustus. Seoses sellega loodi kubermangude ja maakondade väeteenistuskomisjonid, mis allusid kubermanguvalitsusele ja siseministeeriumile. Ajalooarhiivis on säilinud nii Eesti- kui Liivimaa kubermangu väeteenistuskomisjoni materjalid, samuti kõigi maakondade väeteenistuskomisjonide arhiivifondid, mis sisaldavad rohket isikuloolist materjali nii väekohuslaste, sõjaväkke võetute kui ka ajapikendust saanud või teenistuskõlbmatuks tunnistatud isikute kohta. Nüüd nõuti täpsemaid andmeid hariduskäigu kohta (kus koolis ja kui kaua õppinud, millise tunnistuse hariduse kohta saanud jne). Uudsena märgiti formularnimekirjas kõigi 21aastaste noormeeste andmed olenemata sõjaväkke minemisest või soodustustest. Kooliajaloo allikad Rahvakoolide vanema ajaloo kohta leidub andmeid paljudes ajalooarhiivi fondides. Kõige konkreetsemat materjali õppetöö sisu ja mahu kohta pakuvad kooliajaloo uurijale mitmesugused ankeedid. Kõige ülevaatlikuma pildi Eesti rahvahariduse olukorrast annab Õpetatud Eesti Seltsi (EAA 2569) poolt rahvakoolidele 1863. a saadetud ankeet. Küsimustele vastas 665 Põhja- ja Lõuna-Eesti koolmeistrit. Mitmed neist ei piirdunud ainult ankeedis toodud küsimustele vastamisega, vaid lisasid juurde omi tähelepanekuid koolitöö olukorra ning koolmeistrite elu- ja töötingimuste kohta. Eestimaa rüütelkonna fondis (EAA 854) säilitatavad Siseministeeriumi statistikakomitee ankeedid annavad ülevaate Eestimaa kubermangu Virumaa, Järvamaa, Harjumaa ja Läänemaa koolidest 1880. a. Estica Estica rubriigis pakub Rahvusarhiiv juurdepääsu neile Eesti ajaloo seisukohalt olulistele ning uurijatele huvipakkuvatele allikatele, mille originaale säilitatakse erinevates välisriikide arhiivides. Ajalooarhiivi kaartide register Ajalooarhiivi kaartide register hõlmab olulist osa ajalooarhiivi eri fondides säilitatavatest kartograafilistest materjalidest. Kirjete sisestamisega alustati 1997. aastal ning töö jätkub tänini. Hetkel leiate andmebaasist mitmekülgset informatsiooni rohkem kui 30 000 kartograafilise dokumendi kohta. 2008. aastal alustas ajalooarhiiv oma kaardikollektsiooni digiteerimist ja kaartide digikoopiate lisamist registrisse. Täna võite andmebaasist leida rohkem kui 1500 kaardi digikujutised. 2008. aasta jooksul on eesmärk digiteerida ja Saagas kasutatavaks muuta kõik varasemad kui 19. sajandist pärinevad kartograafilised dokumendid, sellele järgneb 19. ja 20. sajandi mõisakaartide digiteerimine. Jooksvalt lisatakse andmebaasi kõik uurijatellimuste käigus skaneeritud kaartide digipildid. Loe lähemalt. Tartu projektid Tartu Linnavalitsuse ehitusplaanid aastatest 1871–1918. Sisuliselt on need linnavalitsuses kinnitatud uusehitiste projektid. Suur osa toonastest uusehitistest on tänaseks muinsuskaitse all või sõja käigus hävinud. Loe lähemalt. Aadlivapid Ajalooarhiivis Projekti eestvedaja ja idee autor on Ajalooarhiivi kauaaegne arhivaar Tiiu Oja. Aadlivapid Ajalooarhiivis on erinevate allikate publikatsioon, mille koostamist alustati slaidide skaneerimise-digiteerimisega 2004. aasta sügisel. Projekti mõte ja võlu on näidata Ajalooarhiivis olevaid suurejoonelisemaid vappe. Vappide digiteerimiseks kasutati erinevaid töövahendeid, kuna vapid ise olid väga erineval meedial - üks osa asus vapiraamatutes, üks osa slaididel ning esines ka üksikuid vapilehti. Seega võeti kasutusele nii slaidi- ja lameskanner kui ka hea makrovõtte omadustega digitaalne fotoaparaat. Edasist töötlemist arvestades andis kõige lihtsama ja parema tulemuse lameskanner: hea detailsus, värvid ja valgus. Kuigi fotoaparaadiga digiteerides saab üliteravaid ja kvaliteetseid kujutisi, on selline viis kõige kapriissem valguse osas - pildistades tuleb kõva töö ja vaev näha valguse seadistamisega. Slaidiskanneri tööd võib pidada kolmest kõige kehvemaks - esiteks on selline skanner aeglane, teiseks on tegu juba pildistatud kujutise skaneerimisega. Pärast digiteerimist konverteeriti kujutised sobivasse vormingusse ning töödeldi. Töötlemisel eemaldati publikatsioonis mitte-sisalduvad raamid ning muud vapi ümber ja lähedal olnud objektid. Samuti muudeti kujutiste suurus vastavaks seatud tingimustele, korrigeeriti värve ja pärast kujutise suuruse vähendamist lisati teravust. Pisipildid ehk eelvaatepildid loodi Photoshop'i automaatika abil. Pärast suuruse muutmist pisipildid teravustati. Valmispildid lisati andmebaasi. Andmebaasiga seoses oli üks mahukamaid töid piltidele mitmekeelsete kirjelduste lisamine. Publikatsioonis on üle 800 vapi. 17. sajandi trükised Andmebaas "17. sajandi (kuni 1710) trükised Ajalooarhiivi fondides" hõlmab valdavat osa Ajalooarhiivi paljudes erinevates fondides säilitatavaist trükistest nimetatud ajaperioodist. Välja on jäetud vaid arhivaalides leiduvad tempelmaksu laekumist puudutavad kirjad, võlakirjad, tõendid ja kviitungid. Enamiku andmebaasis sisalduvast 1109-st trükisest moodustavad provintsiaalvõimude korraldused, mida Eestimaal nimetati reeglina plakatiteks ning Liivimaal patentideks, nende terminite kasutamisel ei ole oldud järjekindel. Loe lähemalt. Vaata lisaks: Aadu Must. Eestlaste perekonnaloo allikad. Tartu, 2000. Sulev Vahtre. Eestimaa talurahvas hingeloenduste andmeil (1782-1858). Tallinn, 1973. Vakuraamatud Eesti NSV Riikliku Ajaloo Keskarhiivi fondides (16-19 sajand). // Eesti NSV arhiivid. Valimik fondiülevaateid. Koost. Vello Naaber. Tallinn, 1982.	Tagasi

Mida Saaga sisaldab?

Saagast võib leida väga erinevaid Rahvusarhiivi poolt digiteeritud allikaid: Eesti vabariigi (1918-1940) administratiivasutuste ja riigitegelaste dokumente, nii luteri kui õigeusu koguduste kirikuraamatuid, hingeloendeid, vakuraamatuid, sõjaväeteenistusse kutsutute nimekirju, kaarte, Tartu linna hoonete ehitusprojekte, aadlivappide kujutisi ja 17. sajandi trükiseid. Käesoleva aasta jooksul lisanduvad Saagasse ka ajalooarhiivis säilitatavad valdade ja linnade elanike nimekirjad.

Lisaks Rahvusarhiivi enda arhivaalidele võib aga Saagast leida ka teistest arhiividest pärinevaid materjale. 2006. aasta septembris liitus projektiga Tallinna Linnaarhiiv, mille tulemusena jõudsid digitaalkogusse ka Tallinna linna luteri koguduste meetrika- ja personaalraamatud. 2007. aastal lisandusid Saagasse mitmetes välisriikide arhiivides säilitatavad Eesti ajaloo allikad, järgmise aasta alguses täieneb Estica rubriik veelgi mitmete Venemaalt ning Lätist pärit allikatega.

Tuleb rõhutada, et ühegi allikaliigi kogu Saagas ei ole täielik - pidevalt lisatakse juurde säilikuid, mis on vahepeal arhiivi üle antud või varem mingil põhjusel kogust välja jäänud.

Saagas olevate allikate lühiülevaade

Eesti Vabariigi valitsusasutuste dokumendid

Eesti Vabariigi omariikluse aegsed (1918–1940) administratiivasutuste ja riigitegelaste dokumendid.

Kirikuraamatud

Meetrikaraamatud on registrid, mis sisaldavad kronoloogilises järjekorras sündide, abiellumiste ja surmajuhtumite sissekandeid. Sünnimeetrikais on märgitud lapse sünni ja ristimise aeg, vanemate elukoht (mõis ja majapidamine), lapse nimi, vanemate nimed koos seisuse ja ametiga ning vaderite nimed. Abielumeetrikasse on sisse kantud laulatuse kuupäev, peigmehe ja pruudi nimed, elukohad, vanused ja abiellujate vanemate nimed. Surmameetrikasse on kirjutatud surma ja matuse aeg, lahkunu viimane elukoht, nimi, seisus või amet, sünnikoht, vanus, sugu, perekonnaseis ja surma põhjus.

EAÕK sünnimeetrikais lisanduvad põhiandmetele veel ristija ja tunnistajate nimed, abielumeetrikais laulataja ja tunnistajate nimed ning surmameetrikais pihilevõtja, armulauaandja ja matja vaimuliku nimi ja matmiskoha andmed.

Vanimad kirikuraamatud pärinevad 17. sajandist, valdav osa meetrikaist algab siiski 18. sajandil, EAÕK meetrikad enamasti 19. sajandi teisel poolel. Arhiivis säilitatakse meetrikaraamatuid, mis olid käibel enne 1925. aasta perekonnaseadust. 1. juulil 1926. aastal jõustunud seadus lahutas perekonnaseisu dokumentatsiooni pidamise lõplikult kirikust ning tegi selle ülesandeks kohalikele perekonnaseisuametitele.

Personaalraamatud on kirikukoguduste liikmete nimekirjad, mis koostati majapidamiste ja perekondade kaupa. Aastaid käibes olnud raamatutest võib peale isikunimede, sünni-, abiellumise ja leeritamise daatumite leida veel andmeid inimeste rändamise ja kirjaoskuse kohta ning muud huvitavat. Kirikukoguduste personaalraamatud on 18. ja 19. sajandist.

Hingeloendid

Hingeloendid (revisjonilehed) on koostatud kihelkondade, mõisavaldade, külade ja perekondade kaupa ning sisaldavad andmeid kompaktselt kogu perekonna kohta. Igal perekonnal, õigemini perekonnanimel, oli oma number. Loendeis märgiti perekonnaliikmete, sulaste, tüdrukute ja vabadike nimed, sotsiaalne seisund ja vanus (sageli ümardatud). Loend sisaldab ka eelmise revisjoni andmeid ning märkusi vahepeal toimunud muutuste kohta. Sageli on fikseeritud ka talupere liikmete omavahelised sugulussuhted.

Praeguse Eesti alal viidi läbi 8 hingeloendust: 1781/82, 1795, 1811 (ainult meeshinged), 1816, 1826 (nn vaheloendus ainult Liivimaa kubermangus), 1833/34, 1850, 1857/58. Eestimaa kubermangu kohta on olemas ka perekonnanimede panemise raamatud 1835. aastast, Liivimaal said eestlased perekonnanimed 1826. aasta loenduse ajal.

Vallavalitsuste dokumendid

Vallavalitsuste fondides leiduvad vallaliikmete nimekirjad on hingeloendite loogiliseks jätkuks. Nimekirju hakati koostama 19. sajandi teisel poolel, pere ja talu numeratsioon võeti üle viimasest hingeloendusest. Ka neis nimekirjades on andmed esitatud perekondade ja majapidamiste kaupa. Nimekirju peeti jooksvalt, seega on neis rohkesti parandusi ja täiendusi. Hingeloenditega võrreldes on vallaliikmete nimekirjades sotsiaalne staatus täpselt määratletud (A-taluperemees, B-rentnik, C-mõisasulane, D-talusulane, E-valla "lahtine" liige), inimeste sugulussuhted ära näidatud ning leeritamise, abiellumise, sünni- ja surmaajad esitatud kuupäevaliselt. Ajalooarhiivis leiduvad tsaariaegsete vallavalitsuste nimekirjad. Paraku on need säilinud vaid osaliselt.

Koos vallaliikmete nimekirjadega on digiteeritud ja Saagasse samasse rubriiki lisatud ka mitmeid teisi vallavalitsuste arhiviifondides säilitatavaid perekonnaloo allikaid (hingeloendeid, väeteenistusse kutsutute nimekirju jm).

Lisaks on Ajalooarhiiv alustanud koostöös tänaste kohalike omavalitsustega ka 19. sajandi vallaasutuste ja -ametnike protokolliraamatute (vallavolikogu, täiskogu, vahel on säilinud ka vallavanema otsuste raamatud jms) digiteerimist. Nende allikate puhul on tegemist värvika 19. sajandi talurahvaajaloo allikaga, mis annab rohket lisaväärtust ka suguvõsauurijatele.

1866. aasta vallaseadusega loodud vallavolikogud tegelesid valla haldus- ja majandusküsimustega ning juba varem tegutsenud vallakohtud jäid reformi järel talurahva esimese astme kohtuinstantsiks.
Vallavolikogude pädevuses oli valla maade, vallakassa ja muu vara ning vallaasutustega (näiteks koolide) seotud probleemide lahendamine, maksude jaotamine ning kogumine, vaeste hoolekanne, vallaametnike palkade määramine, vallavanema ja abide aruannete vastuvõtmine jpm. Kõikide nende ja mitmete teistegi teemade kohta võib leida andmeid vallavolikogude protokolliraamatutes.
Mõnede valdade puhul on säilinud ka vallavanemate otsuseid sisaldavad protokolliraamatud ning eelkõige vallaametnike valimisega tegelenud valla täiskogu protokolliraamatud.

Valdade protokolliraamatute digiteerimine on pikk ja aeglane protsess, uusi allikaid lisandub Saagasse vastavalt koostööle valdadega. Praegu võib Saagast leida vaid Illuka vallavalitsuse materjalid.

Vakuraamatud

Vakuraamatud on talude ja nende koormiste nimistud, kuhu on märgitud mõisate kaupa kõigi talude suurus adramaades või nädala teopäevades, taludel lasuvad teo-, naturaal- ja rahalised koormised ning mõnikord ka inimeste ja loomade arv. Vanimad ajalooarhiivis leiduvad vakuraamatud pärinevad Rootsi aja algusest ning sisaldavad andmeid tulpadena iga talu nime all. Vakuraamatute enam-vähem ühtne vorm töötati välja 17. sajandi viimasel veerandil seoses mõisate redutseerimise ja maade katastreerimisega. Eestimaal viidi adramaade revisjon läbi aastail 1686–1688, Liivimaal 1688. aastal, revisjon toimus küsitlemise ehk inkvisitsioonimeetodil. Revisjoni protokollid koosnevad kahest osast: inventaridest, mis sisaldavad andmeid mõisamajanduse ja -põldude kohta, ning vakuraamatutest, millesse kanti tabeli kujul andmed talude kohta. Eestimaal läbi viidud adramaarevisjonidest asuvad ajalooarhiivis Harju-, Järva- ja Läänemaa materjalid. Liivimaa kohta on säilinud vaid mõnekümne mõisa vakuraamatud. 1712. ja 1716. aastal toimusid Eestimaal talupoegade küsitlemisel põhinevad revisjonid. Põhjasõja-järgne esimene adramaade revisjon viidi läbi 1725. aastal, järgnesid 1732.–33., 1739., 1744., 1750., 1756.–57., 1765., 1774. aasta revisjonid. Liivimaal toimusid adramaarevisjonid aastail 1724, 1731, 1738, 1744 ja 1758. Mõnevõrra erineva ülesehitusega vakuraamatud on Saaremaal ning nende koostamist jätkati ka 18. sajandi viimastel aastakümnetel ja 19. sajandi esimesel poolel, mil mandril enam adramaarevisjone ei korraldatud. Revisjoni vakuraamatuid täideti maakondlikult erinevalt ning materjalides esineb suuri lünki. Suur osa vakuraamatutest asub Moskvas Vanade Aktide Riiklikus Keskarhiivis.
19. sajandi vakuraamatud koostati Liivimaal maakondlike revisjonikomisjonide (1804–1827) ja Eestimaal rüütelkonna eestvedamisel (1803–1806).

Sõjaväeteenistusse kutsutute nimekirjad

Sõjaväeteenistusse kutsutute nimekirjad sisaldavad andmeid väeteenistusealiste noormeeste kohta. Esimene nekrutivõtmine toimus Eesti alal 1797., viimane 1874. aastal. Selle vahemiku jooksul toimus Eestimaa kubermangus värbamisi 50-l aastal ning kokku 60-l korral. Nekrutiks võeti 17–35 aastaseid mehi. Nimekirja kanti selle täitmise kuupäev, nekruti nimi, isanimi, perekonnanimi, vanus aastates ning kasv arssinates ja verssokites. Vastavatesse lahtritesse tuli kanda näo ja nina kuju, silmade ja juuste värv, samuti märgiti ära erilised tunnused (sünnimärgid, armid, vigastused). Ühtlasi kanti nimekirja nekruti elukoht, tema seisuslik päritolu, perekonnaseis, abielumeestel ka laste arv. Lõpuks pandi kirja nekrutite oskused — kirjaoskus ning millist käsitööd või ametit ta oskas. Eestimaa kubermangu kohta on säilinud nekrutite nimekirjad 34 võtmisaasta 41 värbamise kohta. Nekrutite nimekirjad asuvad kroonupalatite fondides, kuid neid leidub ka mõnes teises arhiivifondis (näiteks Saaremaa osas on neid leitud maakonna väeteenistuskomisjoni fondis). Eestimaa kubermangus värvati 1797–1874 üle 42 000 mehe ja neist umbes 9000 kohta nimekirjad puuduvad.

1. jaanuaril 1874 kehtestati Venemaal üldine sõjaväekohustus. Seoses sellega loodi kubermangude ja maakondade väeteenistuskomisjonid, mis allusid kubermanguvalitsusele ja siseministeeriumile. Ajalooarhiivis on säilinud nii Eesti- kui Liivimaa kubermangu väeteenistuskomisjoni materjalid, samuti kõigi maakondade väeteenistuskomisjonide arhiivifondid, mis sisaldavad rohket isikuloolist materjali nii väekohuslaste, sõjaväkke võetute kui ka ajapikendust saanud või teenistuskõlbmatuks tunnistatud isikute kohta. Nüüd nõuti täpsemaid andmeid hariduskäigu kohta (kus koolis ja kui kaua õppinud, millise tunnistuse hariduse kohta saanud jne). Uudsena märgiti formularnimekirjas kõigi 21aastaste noormeeste andmed olenemata sõjaväkke minemisest või soodustustest.

Kooliajaloo allikad

Rahvakoolide vanema ajaloo kohta leidub andmeid paljudes ajalooarhiivi fondides. Kõige konkreetsemat materjali õppetöö sisu ja mahu kohta pakuvad kooliajaloo uurijale mitmesugused ankeedid.
Kõige ülevaatlikuma pildi Eesti rahvahariduse olukorrast annab Õpetatud Eesti Seltsi (EAA 2569) poolt rahvakoolidele 1863. a saadetud ankeet. Küsimustele vastas 665 Põhja- ja Lõuna-Eesti koolmeistrit. Mitmed neist ei piirdunud ainult ankeedis toodud küsimustele vastamisega, vaid lisasid juurde omi tähelepanekuid koolitöö olukorra ning koolmeistrite elu- ja töötingimuste kohta.
Eestimaa rüütelkonna fondis (EAA 854) säilitatavad Siseministeeriumi statistikakomitee ankeedid annavad ülevaate Eestimaa kubermangu Virumaa, Järvamaa, Harjumaa ja Läänemaa koolidest 1880. a.

Estica

Estica rubriigis pakub Rahvusarhiiv juurdepääsu neile Eesti ajaloo seisukohalt olulistele ning uurijatele huvipakkuvatele allikatele, mille originaale säilitatakse erinevates välisriikide arhiivides.

Ajalooarhiivi kaartide register

Ajalooarhiivi kaartide register hõlmab olulist osa ajalooarhiivi eri fondides säilitatavatest kartograafilistest materjalidest. Kirjete sisestamisega alustati 1997. aastal ning töö jätkub tänini. Hetkel leiate andmebaasist mitmekülgset informatsiooni rohkem kui 30 000 kartograafilise dokumendi kohta.

2008. aastal alustas ajalooarhiiv oma kaardikollektsiooni digiteerimist ja kaartide digikoopiate lisamist registrisse. Täna võite andmebaasist leida rohkem kui 1500 kaardi digikujutised. 2008. aasta jooksul on eesmärk digiteerida ja Saagas kasutatavaks muuta kõik varasemad kui 19. sajandist pärinevad kartograafilised dokumendid, sellele järgneb 19. ja 20. sajandi mõisakaartide digiteerimine. Jooksvalt lisatakse andmebaasi kõik uurijatellimuste käigus skaneeritud kaartide digipildid. Loe lähemalt.

Tartu projektid

Tartu Linnavalitsuse ehitusplaanid aastatest 1871–1918. Sisuliselt on need linnavalitsuses kinnitatud uusehitiste projektid. Suur osa toonastest uusehitistest on tänaseks muinsuskaitse all või sõja käigus hävinud. Loe lähemalt.

Aadlivapid Ajalooarhiivis

Projekti eestvedaja ja idee autor on Ajalooarhiivi kauaaegne arhivaar Tiiu Oja. Aadlivapid Ajalooarhiivis on erinevate allikate publikatsioon, mille koostamist alustati slaidide skaneerimise-digiteerimisega 2004. aasta sügisel. Projekti mõte ja võlu on näidata Ajalooarhiivis olevaid suurejoonelisemaid vappe.

Vappide digiteerimiseks kasutati erinevaid töövahendeid, kuna vapid ise olid väga erineval meedial - üks osa asus vapiraamatutes, üks osa slaididel ning esines ka üksikuid vapilehti. Seega võeti kasutusele nii slaidi- ja lameskanner kui ka hea makrovõtte omadustega digitaalne fotoaparaat.

Edasist töötlemist arvestades andis kõige lihtsama ja parema tulemuse lameskanner: hea detailsus, värvid ja valgus. Kuigi fotoaparaadiga digiteerides saab üliteravaid ja kvaliteetseid kujutisi, on selline viis kõige kapriissem valguse osas - pildistades tuleb kõva töö ja vaev näha valguse seadistamisega. Slaidiskanneri tööd võib pidada kolmest kõige kehvemaks - esiteks on selline skanner aeglane, teiseks on tegu juba pildistatud kujutise skaneerimisega.

Pärast digiteerimist konverteeriti kujutised sobivasse vormingusse ning töödeldi. Töötlemisel eemaldati publikatsioonis mitte-sisalduvad raamid ning muud vapi ümber ja lähedal olnud objektid. Samuti muudeti kujutiste suurus vastavaks seatud tingimustele, korrigeeriti värve ja pärast kujutise suuruse vähendamist lisati teravust. Pisipildid ehk eelvaatepildid loodi Photoshop'i automaatika abil. Pärast suuruse muutmist pisipildid teravustati.

Valmispildid lisati andmebaasi. Andmebaasiga seoses oli üks mahukamaid töid piltidele mitmekeelsete kirjelduste lisamine. Publikatsioonis on üle 800 vapi.

17. sajandi trükised

Andmebaas "17. sajandi (kuni 1710) trükised Ajalooarhiivi fondides" hõlmab valdavat osa Ajalooarhiivi paljudes erinevates fondides säilitatavaist trükistest nimetatud ajaperioodist. Välja on jäetud vaid arhivaalides leiduvad tempelmaksu laekumist puudutavad kirjad, võlakirjad, tõendid ja kviitungid. Enamiku andmebaasis sisalduvast 1109-st trükisest moodustavad provintsiaalvõimude korraldused, mida Eestimaal nimetati reeglina plakatiteks ning Liivimaal patentideks, nende terminite kasutamisel ei ole oldud järjekindel. Loe lähemalt.

Vaata lisaks:

Aadu Must. Eestlaste perekonnaloo allikad. Tartu, 2000.

Sulev Vahtre. Eestimaa talurahvas hingeloenduste andmeil (1782-1858). Tallinn, 1973.

Vakuraamatud Eesti NSV Riikliku Ajaloo Keskarhiivi fondides (16-19 sajand). // Eesti NSV arhiivid. Valimik fondiülevaateid. Koost. Vello Naaber. Tallinn, 1982.

Tagasi