Mis on pihiliste nimekirjad?

Pihiliste ja armulaualiste nimekirjad (vn k исповедная роспись, именная исповедная роспись, исповедная книга, исповедный список) on peamiseks allikaks meetrikaraamatute kõrval õigeusklike uurimisel. Koguduse liikmed pandi kirja seisuste kaupa (vaimulikud, sõjaväelased, riigiametnikud, kaupmehed-käsitöölised, aadlikud ja talupojad). Vormilt sarnanevad pihiliste nimekirjad hingerevisjonidega. Inimesed märgiti üles perekondade kaupa, kusjuures iga pereliikme kohta kanti raamatusse nimi (vanemate puhul ka isanimi), vanus ning märkus pihil ja armulaual käimise või mittekäimise kohta. Talurahva puhul selgub tavaliselt ka koduküla ja/või -mõis.

Pihiliste nimekirjade ajalugu Vene impeeriumis ulatub aastasse 1690, mil Novgorodi metropoliit Kornelius käskis oma haldusala vaimulikel hakata pidama hingekirju ja armulaual ning pihil käinute/mittekäinute nimekirju suure paastu ajal. Ajavahemikus 1716-1917 pidid kõik impeeriumi õigeusu vaimulikud kohustuslikus korras pidama pihiliste nimekirju kahes eksemplaris (üks jäi kirikusse, teine saadeti konsistooriumile). Need teenisid mitut ülesannet, olles abiks politseilise järelevalve teostamisel, maksude kogumisel ning trahvide määramisel ja arvepidamisel koguduse liikmete üle. Eesti ala õigeusu koguduste pihiliste nimekirjad on säilinud enamasti 19. sajandi keskpaigast kuni aastani 1917. a. Erandiks on Setomaa, mille koguduste fondides leidub nimekirju isegi 18. sajandi keskpaigast.

Vt ka Государственность России: словарь-справочник. Книга 6, Документация государственных и церковных учреждений, сословных органов, органов местного самоуправления и частноправовые акты: конец XV-февраль 1917 года. Часть 1, А-Л/ Всероссийский научно-исследовательский институт документоведения и архивного дела; сост. Н. И. Химина. Москва: Наука, 2009, c. 279-281