Vakuraamatud

Vakuraamatud on talude ja nende koormiste nimistud, kuhu on märgitud mõisate kaupa kõigi talude suurus adramaades või nädala teopäevades, taludel lasuvad teo-, naturaal- ja rahalised koormised ning mõnikord ka inimeste ja loomade arv.

Vanimad Ajalooarhiivis leiduvad vakuraamatud pärinevad Rootsi aja algusest ning sisaldavad andmeid tulpadena iga talu nime all. Vakuraamatute enam-vähem ühtne vorm töötati välja 17. sajandi viimasel veerandil seoses mõisate redutseerimise ja maade katastreerimisega. Eestimaal viidi adramaade revisjon läbi aastail 1686-1688, Liivimaal 1688. aastal, revisjon toimus küsitlemise ehk inkvisitsiooni meetodil. Revisjoni protokollid koosnevad kahest osast: inventaridest, mis sisaldavad andmeid mõisamajanduse ja -põldude kohta, ning vakuraamatutest, millesse kanti tabeli kujul andmed talude kohta. Eestimaal läbi viidud adramaarevisjonidest asuvad Ajalooarhiivis Harju-, Järva- ja Läänemaa materjalid. Liivimaa kohta on säilinud vaid mõnekümne mõisa vakuraamatud. 1712. ja 1716. aastal toimusid Eestimaal talupoegade küsitlemisel põhinevad revisjonid. Põhjasõja-järgne esimene adramaade revisjon viidi läbi 1725. aastal, järgnesid 1732.-33., 1739., 1744., 1750., 1756.-57., 1765., 1774. aasta revisjonid. Liivimaal toimusid adramaarevisjonid aastail 1724, 1731, 1738, 1744 ja 1758. Mõnevõrra erineva ülesehitusega vakuraamatud on Saaremaal ning nende koostamist jätkati ka 18. sajandi viimastel aastakümnetel ja 19. sajandi esimesel poolel, mil mandril enam adramaarevisjone ei korraldatud. Revisjoni vakuraamatuid täideti maakondlikult erinevalt ning materjalides esineb suuri lünki. Suur osa vakuraamatutest asub Moskvas Vanade Aktide Riiklikus Keskarhiivis. 19. sajandi vakuraamatud koostati Liivimaal maakondlike revisjonikomisjonide (1804-1827) ja Eestimaal rüütelkonna eestvedamisel (1803-1806).
Tagasi