Sõjaväeteenistusse kutsutute nimekirjad Sõjaväeteenistusse kutsutute nimekirjad sisaldavad andmeid väeteenistusealiste noormeeste kohta. Esimene nekrutivõtmine toimus Eesti alal 1797., viimane 1874. aastal. Selle vahemiku jooksul toimus Eestimaa kubermangus värbamisi 50-l aastal ning kokku 60-l korral. Nekrutiks võeti 17-35 aastaseid mehi. Nimekirja kanti selle täitmise kuupäev, nekruti nimi, isanimi, perekonnanimi, vanus aastates ning kasv arssinates ja verssokites. Vastavatesse lahtritesse tuli kanda näo ja nina kuju, silmade ja juuste värv, samuti märgiti ära erilised tunnused (sünnimärgid, armid, vigastused). Ühtlasi kanti nimekirja nekruti elukoht, tema seisuslik päritolu, perekonnaseis, abielumeestel ka laste arv. Lõpuks pandi kirja nekrutite oskused – kirjaoskus ning millist käsitööd või ametit oskab. Eestimaa kubermangu kohta on säilinud nekrutite nimekirjad 34 võtmisaasta 41 värbamise kohta. Nekrutite nimekirjad asuvad kroonupalatite fondides, kuid neid leidub ka mõnedes teistes arhiivifondides (näiteks Saaremaa osas on neid leitud maakonna väeteenistuskomisjoni fondis). Eestimaa kubermangus värvati 1797-1874 üle 42 000 mehe ja neist umbes 9000 kohta nimekirjad puuduvad. 1. jaanuaril 1874 kehtestati Venemaal üldine sõjaväekohustus. Seoses sellega loodi kubermangude ja maakondade väeteenistuskomisjonid, mis allusid kubermanguvalitsusele ja siseministeeriumile. Eesti Ajalooarhiivis on säilinud nii Eesti- kui Liivimaa kubermangu väeteenistuskomisjoni materjalid, samuti kõigi maakondade väeteenistuskomisjonide arhiivifondid, mis sisaldavad rohket isikuloolist materjali nii väekohuslaste, sõjaväkke võetute kui ka ajapikendust saanud või teenistuskõlbmatuks tunnistatud isikute kohta. Nüüd nõuti täpsemaid andmeid hariduskäigu kohta (kus koolis ja kui kaua õppinud, millise tunnistuse hariduse kohta saanud jne). Uudsena märgiti formularnimekirjas kõigi 21-aastaste noormeeste andmed olenemata sõjaväkke minemisest või soodustustest.	Tagasi

Sõjaväeteenistusse kutsutute nimekirjad

Sõjaväeteenistusse kutsutute nimekirjad sisaldavad andmeid väeteenistusealiste noormeeste kohta. Esimene nekrutivõtmine toimus Eesti alal 1797., viimane 1874. aastal. Selle vahemiku jooksul toimus Eestimaa kubermangus värbamisi 50-l aastal ning kokku 60-l korral. Nekrutiks võeti 17-35 aastaseid mehi. Nimekirja kanti selle täitmise kuupäev, nekruti nimi, isanimi, perekonnanimi, vanus aastates ning kasv arssinates ja verssokites. Vastavatesse lahtritesse tuli kanda näo ja nina kuju, silmade ja juuste värv, samuti märgiti ära erilised tunnused (sünnimärgid, armid, vigastused). Ühtlasi kanti nimekirja nekruti elukoht, tema seisuslik päritolu, perekonnaseis, abielumeestel ka laste arv. Lõpuks pandi kirja nekrutite oskused – kirjaoskus ning millist käsitööd või ametit oskab. Eestimaa kubermangu kohta on säilinud nekrutite nimekirjad 34 võtmisaasta 41 värbamise kohta. Nekrutite nimekirjad asuvad kroonupalatite fondides, kuid neid leidub ka mõnedes teistes arhiivifondides (näiteks Saaremaa osas on neid leitud maakonna väeteenistuskomisjoni fondis). Eestimaa kubermangus värvati 1797-1874 üle 42 000 mehe ja neist umbes 9000 kohta nimekirjad puuduvad.

1. jaanuaril 1874 kehtestati Venemaal üldine sõjaväekohustus. Seoses sellega loodi kubermangude ja maakondade väeteenistuskomisjonid, mis allusid kubermanguvalitsusele ja siseministeeriumile. Eesti Ajalooarhiivis on säilinud nii Eesti- kui Liivimaa kubermangu väeteenistuskomisjoni materjalid, samuti kõigi maakondade väeteenistuskomisjonide arhiivifondid, mis sisaldavad rohket isikuloolist materjali nii väekohuslaste, sõjaväkke võetute kui ka ajapikendust saanud või teenistuskõlbmatuks tunnistatud isikute kohta. Nüüd nõuti täpsemaid andmeid hariduskäigu kohta (kus koolis ja kui kaua õppinud, millise tunnistuse hariduse kohta saanud jne). Uudsena märgiti formularnimekirjas kõigi 21-aastaste noormeeste andmed olenemata sõjaväkke minemisest või soodustustest.

Tagasi