Prindi

Leppemärgid ja leppekirjad

Varasematel kaartidel oli tihti tavaks kasutada leppemärke koos leppekirjade (Notarum Explicatio ’märkide seletus’) ehk pikema sõnalise kirjeldusega. Nii on just 17. sajandi lõpus ja 18. sajandi alguses valminud kaartidel olemas ka eksplikatsioon ehk kirjeldus maade kuuluvusest, suurusest ja kvaliteedist. Vastava tabeli lahtrites asub numbri või litera järel näiteks talu nimi, täpne pindala jms. Rootsi katastrimõõdistusmaterjalides leiduvad tekstid on vanemas uus-rootsi keeles (äldre nusvenska).

Hilisemad kaardid on enamasti saksakeelsed, 19. sajandi teisel poolel muutub valdavaks vene keel. 19. sajandil, kui leppemärkide areng oli toimunud lakoonilisuse ning keerukuse suunas, hakati lisama kaartidele seletusi põhimõttel sümbol + tekst (Illuminations Plan). 18. sajandi lõpust ja 19. sajandi algusest on palju kaarte, mille märgisüsteemis leidub nii varasemaid kui uuemaid tähistusi (nt Saaremaa maaregulatsooni kaardid). Leppekirjade hulk vähenes 19. sajandil, pikad kirjad on asendatud lühikeste koodide või täiustatud leppemärkidega. 1838. aastal anti trükituna välja maamõõduplaanide koostamiseks ettenähtud leppemärkide kogu (EAA.298.2.1), millest maamõõtjad oma töös edaspidi lähtuma pidid.

Leppekirjad rootsiaegsetel kaartidel

KaardilRootsi keelesEesti keeles
åker, reenåker; trades åkernpõlispõld (reeglina näitab kaart nende jagunemist väljadeks)
linde, ödes åkersöötis põld (kaartidel enamasti roosa värviga), kesa
buskeland, buskåker, skogzland, skogzåker;võsapõld või võsamaa — oli ajutiselt viljakasvatuses kasutatav maa, mis ei kuulunud regulaarsesse külvikorda. 17. sajandil oli see kasutusel eelkõige alemaana, aga oli ühtlasi põllumaa reserviks — piisava inim- ja rakmejõu ning sõnnikuvaru olemasolu korral võidi see püsikasutusse võtta ja põlispõlluks muuta
engh; höölass; ängh medh små skogh bewuxenheinamaa — osadel kaartidel märgitud, kas heinamaa oli põõsatikuga, liigniiske jm
dugelig till uthrymme, dugelig skogh till swediepõllumaa laiendamiseks sobiv maa ja uue ale tegemiseks pealekasvatatud noore metsaga võsamaa
uthbrukat landväljakurnatud maa
oduglig till afbrand landh; duglig till engrödningaletamiseks sobiv maa; heinamaa raadamiseks sobivad alad
mulbete; muhlbetekarjamaa
skogh (liikidest kuusk –
gran, mänd – timber, kask -biörk)
mets — tavaliselt märgitud lisaks, mis liiki puud seal kasvavad, kus sobib neist raadata juurde heinamaid, kus laiub vesine võsastik
moras, mossa, madängsood, luhaheinamaa
Hoffmõisa peahoone — põhiliseks eristuseks talumajadest, lisaks suurusele, oli katusele joonistatud suitsev korsten
Qvarnvesiveski — saeveskit eristab jahuveskist vesiratas, mille külge on joonistatud saeleht, tavaliselt tuulikud
 talu — taluomaniku nimi on enamasti toodud leppekirjades, kuid aeg-ajalt (eriti siis, kui talu jääb väljapoole kaardil peamiselt kujutatavat mõisat) on see lisatud talu asukoha juurde
kyrckiakirik
krogenkõrts — kõrtsihoonetele joonistati juurde eenduv harjapalk ilmselt sellel rippuva õlleankruga


Leppekirjad Saaremaa regulatsioonikaartidel (ca 1800)

KaardilSaksa keelesEesti keeles
Gehöfte und KoppelnTaluhooned ja koplid
Ackerland mit den Unbrauchbaren Lande Impediment darinPõllud ja külvikorrast väljajäänud maad koos takistustega (suured kivid või kivihunnikud)
Heuschläge mit Unbrauchbaren Lande darinHeinamaad koos tarvitamiskõlbmatute osadega
Vieh-WeidenKarjamaad
Wälder: Auf heidigen Boden Auf niedrigen BodenMetsad: kuivematel, kõrgematel maadel ja madalatel, niisketel maadel
Moos-MorastSamblasoo, raba
Sand-FlächeLiivikud
Wüste WohnstellenTühjad elumajad
WegeTee
Grenzen und Grenzmahl (tnp Grenzmal)Piirid ja piirimärgid

Leppemärkide kogu maamõõdu plaanide jaoks (EAA.298.2.1)