Rahvusarhiiv

Ava otsing

Aleksandrikool

Types: 19. sajand / Aleksandrikool / allikas / eestikeelne haridus / fotod / Jakob Hurt / rahvuslik ärkamine

Vanuseaste: gümnaasium / põhikooli III aste

Loe, mida kirjutab Jakob Hurt Aleksandrikooli kohta ning leia vastused järgmistele küsimustele:

• Mis on Aleksandrikool?
• Kuidas põhjendatakse selle kooli loomise vajadust?
• Kuidas loodeti saada raha vastava kooli asutamiseks?
• Võrdle tänapäevast kooli ning Aleksandrikooli. Milliseid erinevusi ja sarnasusi leiad?
• Kas selline kool ka lõpuks asutati?

NB! Lühikokkuvõtte vajalikust infost leiad Jakob Hurda “Lühikesest seletusest Aleksandrikoolist” (RA, EAA.5283.1.13), täpsemalt saad lugeda Aleksandrikooli ideele pühendatud raamatukesest (RA, EAA.1295.1.607).

 

 

+
-
Lühikene seletus Aleksandrikoolist transkriptsioon

Lühikene Seletus Aleksandri-koolist.

Mis on Aleksandri-kool? Üks ülem Eestirahwa kool, auusa kreiskooli wääriline. Kuhu teda ehitatakse? Põltsamaa alewi ligidale, kuhu juba krunt ja suur kahekorraline kivimaja see tarbeks ostetud. Mis tarbeks teda asutatakse? Esiteks, et Eestirahwa vaimuharimist loomulisel wiisil ja jõudsal kombel ülendada, mis meile üliwäga tarwis, et meie ajalik elukord kõigiti täieliseks saaks, – tõiseks, et üht auusat ja armast mälestust teha. Aleksandri-kool peab nimelt üks elaw auusammas olema Eestirahwa priikslaskmise mälestuseks ihulikust orjapõlwest õndsa Keisri Aleksandri I. ajal. Tema olgu üks awalik tunnistus, et meie kalli priiuse eest tänulised oleme ja teda mõistlikult pruukida tahame, nagu õiged ja auusad riigi isa lapsed. Kes ehitab Aleksandri-kooli? Eestirahwas ise. See tarbeks on Keisri herra armulise loaga igal pool komiteed ehk seltsid asutatud, kes korralisel wiisil andid seesinatse kooli hääks korjawad ja Tartu linna pääkomitee kätte saadawad. Anded pannakse kõik ilusaste kirja ja antakse nende üle aeg ajal Eesti Postimehes awalik kättesaamise tunnistus ehk kwiitung. Mis keegi annab, annab tema oma prii tahtmise järele, sundust ei ole mingisugust. Aga armastus oma wendade wasta ja tänu kalli priiuse eest, awagu igalmehel kät, et ta rõõmuga Aleksandri-kooli hääks annab, mis jõud kannab. Tee siis ka sina, armas lugija, süda ja käsi lahti ja awita Eesti esimest ülemat kooli ehitada. Ühendatud jõuuga edeneb iga töö ja saab nägus. Ka kopikakesed wõetakse tänuga wasta ja mis armastusest antakse, saab Jummal õnnistama. Ole siis elaw liige omma rahwa ihu küljes ja wõta osa wendade tööst isamaa iluks ja tulewiku tuluks.

Seda soovib südamest Aleksandri-kooli pääkomitee nimel:

Otepääs,

18. Aprillil 1877.

J. Hurt,

Otepää õpetaja


+
-
Eesti Aleksandri-kool väljavõtete transkriptsioon

Eesti Aleksandri-kool.
Üks tähtis kuulutus ja palwe kõigele Eestirahwale.
Tartus, 1871.

I.

Aastal 1860 sündis Willandi maakonnas Liivimaal eestlaste hulgas see soowimine /…/ , et Eestirahwas enesele ühe suurema ja ülema poeglaste kooli asutab. /…/ Walmistati täieline Aleksandri-kooli plaan ja pandi kirja. /…/

Aleksandri-kool on kõige ülem Eestirahwa kool ja hakkab oma koolitamist säält, kus muud Eesti koolid praegu teda lõpetavad.

Aleksandri-koolil on 4 klassi ja täis koolitamise aeg kestab 4 aastat.

Koolipoissa wõetakse iga kooliaasta hakatusel wasta ja nõutakse wastawõttes nende käest üleüldse seda teadmist ja tundmist, mis Eesti poisid kihelkonnakoolides saawad. /…/

5.Õpetamise ja korteri eest ei nõueta koolipoiste käest tasumist, aga söögi eest peawad nemad maksma ja peawad neil oma riided ja kooliraamatud olema. Waesemaile koolilapsile antakse, nii palju kui võimalik, koolilaekast abi. /…/

Kooli peetakse Eestikeeli: Wene- ja Saksakeele õpetamise tarwis on iseäralised tunnid. /…/

Kooliõpetused Aleksandri-koolis on need:

Ristiusu-õpetus, Lutheruse katekismuse järele. /…/

Eestikeel. /…/

III. ja IV. Wene- ja Saksakeele peawad koolipoisid nõnda ära õppima, et kõigest, mis igapäewases elus ja asjatoimetamise juures ette juhtub, parajaste wõiwad rääkida ja kirjutada.

VI ja VII. Geograhwia, Maailma sündinud asjad ja Loomuse õpetus, iseäranis seda tähele pannes, mis meie isamasse puudub.

VIII. Wiisika ehk õpetus maailma loodud wägedest.

IX ja X. Rehkendamine ja Geometria. Sellega ühtlasi tuleb ka Maamõõtmist õpetada.

XI. Seichkendamine.

XII. Lühikene põllu- ja aiaharimise õpetus ja Õige majapidamise juhatus.

XIII ja XIV. Laulmine ja Muusika õpetus. /…/

 

Tarwilist rahanõuu Aleksandri-kooli asutamiseks ja ülespidamiseks tahetakse awaliku korjamise ja priitahtliku andmise läbi igal pool Eestimaal kokku korjata. /…/

Seda plaani wõib weel mõne tüki poolest ka muuta. /…/

Meie Suur ja Armuline Keisri Herra kiitis ettewõtmise hääks ja andis 14.mal Augustil 1869 oma Kõigekõrgema loa, Aleksandri-kooli asutamise tarbeks raha korjata. /…/

Sellepärast soowiti meile enestele üht tõist korjamise wiisi. Et asjaajamisel oma täieline hoolekandmine, üks tubli pää ja süda oleks, tõiselt poolt, et võimalik oleks, kõiksugusid, ka kõige vähemaid andeid wasta wõtta ja igas paigas neid korjata, arvati tarwiliseks /…/ üht iseäralist kommiteed seada, kes rahakorjamise siin oma kätte ja oma iseäralise hoole alla wõtab. /…/ Komiteel on nimi Eesti Aleksandri-kooli asutajate komitee. /…/ Komitee on pesapaik on Tartu linn /…/. Komitee päähool on, igalpool Eestirahwa seas abikomiteesid asutada, kes siis kõik omal pool /…/ raha Aleksandri-kooli hääks korjawad ja aeg ajalt pääkomitee kätte Tartusse saadawad. /…/

 

III.

Aga, saab mõni mees küsima, on siis meile niisugust ülemat kooli, nagu Aleksandri-kool olla tahab, hädaste  tarwis? Meil on ja linnades ülemaid koolisid küllalt, kreiskoolid ja gümnaasiume. Senna wõiwad ju ka Eesti poisid astuda, kui tahawad ja jõud kannab. Mispärast siis suurt waewa ja kulu ette wõtta ja iseäralist uut kooli asutada? See näitab asjata olewat.

Mitte sugugi asjata, kostame meie. Meil on, Jumalale tänu, linnades küll õige kaunis hulk ülemaid koolisid, aga mitte üht ainust ülemat Eesti kooli.  /…/ Meie arwame seda Eestirahwa kohta suureks puuduseks ja tahame alamal lühidelt äraseletada, mispärast meile ülemaid Eesti koolisid tarwis on, see on: niisugusid koolisid, kus lastele wõi poistele täielisemat õpetust nende eesti emakeeli antakse.

Esiteks peame tunnistama, et kõik tõsine ja täieline, mõnus ja mõjuja õpetus, nii häste waimu kui ka südame äratamine ja harimine, üksi sündinud emakeeli inimesele antud saada wõib. /…/ Õppijal peab keel, kellega teda õpetatakse, selge olema, siis üksi wõib tema õpetusest häste aru saada. /…/

Tõine asi, mispärast meile ülemaid eesti koolisid Eesti õpetus keelega tarwis on, on see, et noortest meestest, kes senni wõõra keele koolides kaswatatud saiwad, ka tublimaist ja täielisemaist, Eesti rahwale üleüldse wähe tulu on tulnud. Noored Eestlased lahkusiwad võõras keeles õppides ka rahwast ära /…/. Rahwa juhatajaid ja walgustajaid neist palju ei saanud. Nad ei arwa ennast enam Eestlasteks, waid Sakslasteks, et nad kül seda sugugi ei ole. /…/

Kolmandaks peame ütlema: Meie rahwa olemine ja elamine on muidu rahwa oma keele pääle seatud ja see on loomuline ja õige. Kirikus kuulutatakse Eestikeeli Jumala sõna, kogukondades mõistetakse Eestikeeli kohut, seitungid käiwad meile eestikeeli, küla ja kihelkonnakoolid õpetawad Eestikeeli, õpetatud mehed uuriwad Eestikeelt /…/. Peab see meie ülema koolidega tõisiti olema? Peavad nemad wõõral keelel õptama? Mitte! See oleks koguni wasta oksa ja loomu. /…/


+
-
Taust

Üheks esimeseks rahvusliku liikumise ühiseks ürituseks kujunes katse luua emakeelne kõrgem kool. 1860. aastal tekkis Holstre rahvuslike tegelaste seas mõte tähistada eesti talurahva pärisorjusest vabastamist monumendiga Aleksander Esimesele. Hiljem otsustati, et ausamba asemel võiks luua Eesti Aleksandrikooli.

1862 peeti Tartus koosolek, kus kooli loomist arutati ning abi saamiseks pöörduti Õpetatud Eesti Seltsi poole. Kui selts tervikuna suhtus ideesse leigelt, siis poolehoidu näitasid seltsi liikmed Jakob Hurt ja Gustav Blumberg. Peagi kaasati ka mitmed teised rahvusliku liikumise tegelased – Friedrich Reinhold Kreutzwald, Johann Köler ja Jaan Adamson. 1864. arutati kooli küsimust edasi ning koostati ühiselt palvekiri kooli asutamiseks.

1869. aastal saadigi võimudelt luba asutada Eesti Aleksandrikooli Peakomitee ning tasapisi algas üle Eesti ka abikomiteede loomine. Nende kaudu koguti kooli asutamiseks raha.
Peakomitee juhiks sai Jakob Hurt. Aleksandrikooli liikumine suutis 1872. aasta lõpuks koguda peaaegu 10 000 rubla, mis oli väga hea algus. Paraku järgneval paaril aastal annetuste hulk vähenes ning liikumine sai tagasilöögi.

1876. aastal hakkas aga rahvuslik liikumine taas elavnema. See oli äärmiselt vastumeelt baltisakslastele, kes selle vastu sõna võtsid. Rünnati ka Aleksandrikooli ideed. Sellele aga vaidles Hurt otsustavalt vastu ning teema saavutas laia kõlapinna. Nii hoopis kasvas Aleksandrikooli toetajate arv tunduvalt.

1880. aastate alguseks oli suudetud kooli tarvis koguda pea 70 000 rubla. Paraku andis rahasumma alust kokkupõrgetele rahvusliku liikumise esindajate seas. Konflikti lahendamiseks pöörduti Vene võimude poole, kellel oli nüüd soodne võimalus tekkinud liikumine lõpetada. Peakomitee ja abikomiteed suletigi 1884.

1888. avati Põltsamaal venekeelne Aleksandrikool. (Laar, Mart. Ärkamisaja algus. Rahvusliku liikumise tõus. Ärkamisaja lõpp. Eesti ajalugu V. Tartu, 2010).


+
-
Õpetajale

Lisaülesandeks võib õpilastest moodustada eri rühmad, nii et üks rühm on Aleksandrikooli idee vastu ning teised poolt. Grupid peaks oma väiteid põhjendama.

Rühm, mis Aleksandrikooli loomist pooldab, peaks lugema teksti „Eesti Aleksandri kool. Üks tähtis kuulutus ja palwe kõigele Eestirahwale“ (III peatükk, vt ülevalt). Teine rühm, kes esindab kooli vastaseid, peaks tutvuma mõisniku Hermann von Samsoni vastuväidetega, mis ilmusid Eesti Postimehes (16. veebruar 1877, lk. 1 ja 2).

*Eesti Postimehes ilmunud artikli transkriptsioon

Awalik kiri
õpetaja herrale J. Hurt.

Uue Tartu zeitungi [ajalehe] selle aasta Nr.8 olete Teie, kõrgest auustatud herra, üht „Unparteischen“ (ei kummagi poole hoidjat), kes kohalt rahulikul wiisil mõne Aleksandri-koolisse puutuma küsimuse pääle wastust palunud oli, mõrudal ja karedal kombel sest õigusest lahtimõistnud, Aleksandri-kooli asjadest rääkida.
Teie arwate, et pääle selle, kui Teite kirjad, mis Aleksandri-kooli asja seletasiwad, wälja on tulnud /…/, ei kelgi enam ei wõiwad luba olla, neid kirjasid mitte täiesti meeles kanda. /…/
Teie panete oma Aleksandri-kooli kirjasid tähtsamaks, kui nad iseenesest on. Seda wõib kõige päält nende mõjumisest selgeks tehtud saada. Sest pärast neidsinatsid äratamise kirjasid ei ole see terwe hulk korjamise komiteesid Eetlaste ja Sakslaste käest nii mitme aastade sees raha poolest ometi mitte suuremat asja kokkusaatnud, nii et Teie isegi möödaläinud aasta Juuni kuul Põltsamas awalikult olete teatanud, et sest ettewõtmisest osawõtmine kaunis puudulik ja et see kiri, „mis pää-komitee neile talwel saatnud, wallawalitsuste suuremale hulgale olewat niisama palju mõjunud, kui hane selga wesi“ /… /. /…/
Teie püüate ka tõiste pääle ajada, mis Teite oma süü on /…/. Sest Teie olete ise wäga mõnusal wiisil aitnud oma äratamise kirjasid rammutumaks teha, juba enne kui need weel rahwa kätte tulid. Teie ise olete minu ja muu Teite sõprade wastu tüdimata selle eest wõitlenud: et, kui Eesti keelt koolitamise keeleks pruugitakse, ka ainu üksi Eesti keele waral wõiwat Eesti rahwast waimuharimise ülema astmete pääle ülesse saata. Teie ei wõtnud siis ka mitte kuulda, mis Teile wastu üteldi. Mina wõin seda kõige kindlamaste tunnistada, et Teie sestsamast oma ütlemisest ka siis mitte ei wõtnud taganeda, kui Teile wastu seäti, kuida wiisi siis Gümnasiumi ja Uniwersiteedi [ülikooli] õpetust peaks Eesti keeli õpetatud saama; waid Teie wõtsite ka sellesarnatsid tuules seiswaid lossisid oma plaani raja sisse mahutada, mis Teie tulewiku ette walmis mõtlesite. /…/ Ei ole sellepärast ka mitte imeks panna, kui ühele asutusele, mis niisugust waimu toeks wõtab, hõlbsat edenemist ei wõinud loodetud saada ja kui selle wastu palju enam see mõte ja arwamine tõusma hakas, et sest asutusest ei wõiwad muud midagi saada, kui aga suurustuse ja kõrgistuse põld, mis meite maale mitte õnnistuseks waid õnnetuseks, peaks tulema. /…/
Mina olen omal ajal need kirjad lugenud, ja minul ei tee see mitte meelehaigust, et nüüdsel ajal tõeks on läinud, mis mina juba siis nende mõjumise pärast olen ette üttelnud. Mina olen Eesti rahwa nii terweks, tuumamaks ja mõistlikuks arwanud, et tema suurem hulk ei saaks ka meelitawa kutsmise järele mitte niisuguste teede pääle tõrwale eksima. /…/ Mis suureks peab kaswama ja õnnistust tooma, see algab enamiste weikselt ja kaswab kord korralt, aeg ajalt ika rutemine, wiimaks kõiki enesega kaasa tõmbades. Aga siin on kohe ümberpöördud wiisil läinud. /…/
Weel tõist moodu kannate Teie, õpetaja herra, ise süüdi oma hüüdmise kirjade mõjumata jäämisest. Kui Aleksandri kool ka weel paremal lootuse toel ja kohalisemalt edenemist tõutawal kombel oleks põhjendatud saanud, siis oleks ta ometi nende kätte wahelt, kellele Teie teda olete hoida ja toimetada annud, pidanud lõpma ja isegi otsa saama. /…/ Õige laialt räägitakse lausa ja suisa, et korjajate walitemisega ei olla mitte õnne olnud, ja see wana sõna: „vox populi vox Dei“ (rahwa hääl on Jumala hääl) ei ole ka siin wistist mitte koguniste wale. Teie ise taibate oma wiimse teadustuse kirja sees /…/, et mitmed korjajad oma kwittungi raamatud ärakautanud on ja et jälle töised nendega Wenemaale ehk muijale äraläinud on, nende et wõiks kül raske olla kokkuarwada, kui palju rahast pääkassa on ilma jäänud, mis niisuguste kautatud ja ärawiidut kwittungiraamatute pähä oli saanud korjatud. Kui Teie olete tarwiliseks arwanud, Teite korjajate ustawust walju kohtumõistmise ähwardamisega toetada, siis ei tohiks Teile imekspanemist pääle tulla, et see korjamine mitte ei edene, ja Teil ei oleks siis ka mitte waja, „suurte sakste“ takkistust seia wahele wõtta, nagu oleks annete korjamise edasi jõudmine nende wastuseismise wõi keelmise läbi seisma pandud. See ei ole muud kui wainule kihutamine. /…/
Weel weidem õigust on Teil, „Uue Tartu Zeitungi“ Nr. 8 sees igaühte, kes Aleksandri-kooli sõbrast selle ettewõtmise wastaliseks saanud, selle nime alla panna, nagu oleks ta ennast lasknud ümberpöörda muu rahwa paha nõuu kuulmise läbi; /…/. /…/ Selle järele, mis mina ülewel olen ütelnud, pean mina palju enam tunnistama, et mina niisugust meelemuutmist tahaks kiitma hakada /…/, ja et mina õige tõemeelel arwan, et meite maa Eestirahwa eluterwis ja elujõud hakab ilmuma, kui nüüd Aleksandri-kooli sõbrade aru õige heästi kahaneb ja tema wastaliste aru õige heästi kaswab. See kinnitab mind minu arwatuse sees ja teeb selgeks, et meite maarahwa suurem hulk ei taha seda kihutamist mitte hääks wõtta, mis need korjamise komiteede nime kandjad seltsid kõrwaliseks tööks ajawad, weidem korjates kui rahwast huupi üleskihutades. /…/
Kui teie silm ükskord saab nii selgeks läinud, et Teie tundma hakate, kui wäga sagedaste need komiteed niisugust laitmist ise enestele täitsa teninud on, siis saate Teie selle ettewõtmise tulewikust selgemat aru saama kuni senni maani, ja saate kahetsema, et Teie nii kaua üht surnult sündinud last oma südame sooja armastusega olete hoidnud. Ja see tundmine ja selle loo tähelepanemine saab Teile nõuu saatma, et ka Teie selleaegsest Aleksandri-kooli plaanist saate järele andma ja nõuuks kiitma, et kõik see korjatud rahakapital ühe põllumeeste kooli asutamise tareks, mis mõnusa walitsuse alla peab seädetama, saaks kulutatud. /…/

Sõbraliku teretamisega
H. v. Samson.


+
-
Loe lisaks

  • Laar, Mart. Äratajad. Rahvuslik liikumine Eestis 19. sajandil ja selle kandjad. Tallinn, 2006