Liigu põhisisu juurde
Tagasi

Eluolu mõisates 19. sajandil

Vaata galeriid, loe läbi lühikesed tekstid fotode all ja lahenda ülesanne.

*Teksti koostamisel on kasutatud raamatut Särg, Alo. Baltisaksa aadel Eesti- ja Liivimaal. Argo, 2018

Saada vastus õpetajale

Vali kolme punkti asemele õige(d) sõna(d) rippmenüüst.

"*" indicates required fields


Taust

Mõisast rääkides peetakse silmas üldjuhul mõisniku eluaset ehk häärberit. Ajaloolises mõttes oli mõis pigem majandusüksus, millest häärber moodustas pisikese osa. Mõisa üldilme sõltus suuresti mõisatüübist, valdajate jõukusest, kunstilisest maitsest ja vajadustest. Tihti kuulus ühele omanikule mitu mõisat, erandjuhtudel võis neid olla isegi kümneid. Siis kujunes üks mõisatest peamõisaks, mis ehitati uhkemalt välja.

Arvuliselt kõige rohkem oli rüütlimõisaid. Balti erikorra kohaselt võis rüütlimõisa omanikuks olla üksnes aadlik, kuid alates 19. sajandi teisest poolest võis omanikuks olla ka mitteaadlik. Rüütlimõisate juurde kuulusid alati ka väiksemad majandusüksused – karjamõisad, kus tegeleti eelkõige põllumajandusega.

Eravaldusse kuulunud rüütlimõisate vastandiks olid riigimõisad. Siin korraldasid majandamist tavaliselt selleks nimetatud ametnikud või rentnikud.

Ametimõisatest kujunesid välja kirikumõisad ehk pastoraadid. Need kuulusid kohaliku kiriku juurde ja pidid tagama pastorile sissetuleku.

Ka linnad ja rüütelkonnad võisid mõisaid omada.

(Särg, Alo. Baltisaksa aadel Eesti- ja Liivimaal. Argo, 2018. lk 29-35)

Õpetajale

Ülesanne sobib hästi täiendama 8. klassi ajalookursust seoses Vene impeeriumiga 19. sajandil. Materjali abil saab käsitleda talurahva ja baltisakslastest aadlike suhteid ning aitab võrrelda eestlaste eluolu baltisakslaste omaga. Ülesanne sobib lahendamiseks nii üksi kui üheskoos.

Õpilasel on võimalik ülalt (Saada vastus õpetajale) õiged vastused otse õpetaja e-mailile saata.