Rahvusarhiiv

Ava otsing

UUS! Millest räägib vakuraamat?

 

Uuri vakuraamatu lehekülge. Libista hiirt üle tabeli ja vaata, millised andmed on ülesse kirjutatud. Millist infot see meile annab?

1680. aastatel kehtestasid Rootsi võimud maksude arvutamisel põhimõtte, mille kohaselt iga talu koormised pidid olema vastavuses selle kasutuses olevate maade võimaliku tuluga. Vakuraamatute koostamine ja adramaade arvestamine seoti maade mõõdistamise ja kaardistamisega.  Vakuraamat pani paika talu koormised, mis pidid lähtuma talu majanduslikust kandevõimest. Selleks oligi vaja hinnata maksustavate ressursside – maa, inimtööjõu ja rakmeloomade hulka ja kvaliteeti. Kokkuleppeliselt on hakatud selliseid revideerimisi nimetama adramaarevisjonideks. Pärast Põhjasõda adramaarevisjonide traditsioon taastus.

(Must, Aadu. Perekonnaloo uurija käsiraamat. Tallinn, 2015. Lk 72-79)

(Saad akna suureks teha, kui valid alt kolme punktiga ikooni.)

Kui oled vakuraamatuga tutvunud, lahenda järgmine ülesanne:

(Saad akna suureks teha, kui valid alt kolme punktiga ikooni.)

 

+
-
Saada vastus õpetajale

Vasta küsimustele.


+
-
Taust

Mõisamaavaldus jagunes maksuvabaks mõisamaaks ja maksualuseks talumaaks. Talupoegade eest tasus riigimaksud mõisnik, nõudes selle eest talupoegadelt koormisi. Talumaade maksustamise aluseks olid revisjoniadramaad. See termin võeti kasutusele pärast Rootsi-aegset talumaade mõõtmist ja hindamist. Liivimaal arvestati ühe adramaa mõisa- ja kroonukoormiste koguväärtuseks 60 taalrit (hiljem 60 rubla). Kuna koormised tuli vastavusse seada maast saadava tuluga, arvestati, et revisjoniadramaalt saadav puhastulu oli 60 tündrit rukis, mis tollastes riiklikes hindades oli samuti 60 taalrit (rubla). Seega puudus revisjoniadramaal konkreetne pindalaline suurus, see kõikus 31 ja 62 ha põllumaa vahemikus.

Eestimaal võeti pärast Põhjasõda revisjoniadramaa suuruse aluseks tööjõuliste talupoegade arv.

Kumbagi Balti kubermangu hõlmavaks ühiseks riigimaksuks oli ratsateenistusmaks. Kui Rootsi ajal tuli mõisnikel välja panna iga 15 adramaa kohta hobuse ja täisvarustusega ratsanik, siis 1712. aastal asendati see rahalise maksuga. Teiseks tähtsamaks kroonumaksuks oli tollivili (Eestimaal) või statsioon (Liivimaal, tasuti samuti viljas). Saaremaal tasuti statsiooniks igalt revisjoniadramaalt 15 külimittu vilja, pool rukkis ja pool otrades.

Kogu mõisamajandus oli rajatud talupoegade suhteliselt madalalt hinnatud teotööle ja naturaalandamitele (vili, lambad, kanad jmt). 18. sajandi jooksul suurenes mõisamaade arv pidevalt ning koos mõisapõldude laienemisega suurenes ka teotöö maht. Kui veel Rootsi aja lõpul moodustasid talupoegade loonus- ja rahaandamid poole mõisate sissetulekutest, siis 18. sajandi lõpuks oli nende osakaal 10%. Seega 90% mõisakoormistest moodustas teoorjus. See vähendas omakorda talutöödele jäävat aega.

Niisiis, asendades naturaalkoormisi teotööga, sai mõisnik tõsta renti, ilma et koormiste üldsumma rahalises väljenduses ning adramaade arv oleks kasvanud (seda seetõttu, et riiklikult kehtestatud viljahind oli madal ning ka talupoja tööd hinnati väga odavaks). Viimast võimalust kasutasid mõisnikud õige tihti. Riigimakse arvestati vaid talupoegade koormiste pealt, muu mõisnike tegevus (viinapõletamine, kõrtsipidamine, metsa müük) maksustamise alla ei kuulunud.

(Laur, Mati. Mõis ja talu. Eesti ajalugu IV. Tartu, 2003. Lk 170-179)

+
-
Loe lisaks

  • Laur, M., Tannberg, T., Piirimäe, H. Eesti ajalugu IV. Tartu, 2003
  • Laur, M. Eesti ala valitsemine (1710-1783). Tartu, 2000
  • Laur, M. Eesti ajalugu varasel uusajal 1550-1800. Tallinn, 1999

+
-
Õpetajale

Ülesanne sobib hästi III kooliastme ja gümnaasiumi õppekavaga.

Ülesannet võib kasutada osaliselt (ainult vakuraamatu osa) või koos lisatud küsimustikuga.

Õpilasel on võimalik ülalt (Saada vastus õpetajale) õiged vastused otse õpetaja e-mailile saata.