Rahvusarhiiv

Ava otsing

Talupoja liikumisvabadus

Types: 19. sajand / allikas / liikumisvabadus / talupoja eluolu / vallapass

Vanuseaste: gümnaasium / põhikooli III aste

1863. aastal võeti vastu kõigi kolme Balti kubermangu jaoks ühine passikorralduse seadus. Arutle, mis muutus talupoegade elus pärast passikorralduse seaduse jõustumist. Pööra tähelepanu ka nendele küsimustele:

• Millised on valla- ja plakatpassi erinevused?
• Kes andis välja passe?
• Kuidas oli tagatud, et kontrollimisel ei esitataks võõrast passi?

Selleks tutvu artikli katkendiga, Rõude vallavalitsuse fondis oleva vallapassiga nr. 9 (RA, EAA.4341.1.82 l. 29) ja kirjaga Rõude vallavalitsuse kirjavahetusest (RA, EAA.4341.1.82 l. 5-5p).

Vastavalt passiseadusele võis iga vallakogukonna liige, kes oli vähemalt 21 aastat vana, nõutada passi elamiseks riigi mistahes linnas või paigas. Selleks pidid kõik teenistuse- või ametiga seotud võlad ja kohustused olema eelnevalt tasutud, valla ja kroonumaksud ning passiraha ette makstud. Lisaks sellele tuli elatusvahenditega kindlustada kõik vallas elavad lähisugulased. Pass anti tähtajaks alates 3 kuust kuni 3 aastani. Nekrutikohuslastele, kes olid saanud 25 aastat vanaks, võis passi anda maksimaalselt üheks aastaks. Väekohuslastele tuli väljastada pass punasel blanketil, mitteväekohuslastele anti aga valge pass (valgepassimees). Rannasõidu meremeestele mõeldud merepass, mida anti kuni kuueks kuuks, oli trükitud sinisele paberile.” Aadu Must. Valla passiregistrid demomeetrilises uurimistöös. Kabala valla passiregister. Kleio, 1994/10.

+
-
Kirja transkriptsioon

Armas Mehe Wend!

Ma tulen Teid oma kirjaga terretama ja sowin Teile kõikidele palju terwiseid. 

mina kirjutasin kolme nädali eest Karlist Wennale ja palusin teda Poisi perrast linna tulla ja mulle ka Passi tua sest mina olen ilma Passita ja linas ei saa ilma läbi aga ma ei ole ühtegi wastust saanud ja nüüd tulen mina teie palwele ja palun minule Passi saata sest meie maja perremees küsis juba minu käest Passi ja ei taha mind enam ilma Passita majas pidada ja siis ma palun Teid ka mulle kirjutada kuidas Jürri terwis on.

Kas ta on parem wõi pahem mina ei ole temast nüüd ühtegi kuulnud ja Saksad küsivad ka ühtepuhku tema järele meie oleme nüüd sekord kõik terwed. Kalla käib leeris ja meie kõik sadame
Teile palju terwisi ja palun ika wistist mulle Passi saata ja ka kirjutada kuidas teie seal maal elate ja kuidas Jüri terwis on ja nüüd jäme Jumalaga ilma silmanägemata aga waimus kätt andes jäen

Teie armastaja
Wennanaene
Marie Wäden


+
-
Taust

Kohalikust rändest. Enne 19. sajandit oli rände üheks varasemaks põhivormiks pagemine. 19. sajandil aga hakkas see hääbuma. Inimesed vahetasid elukohta pigem muudel põhjustel. Üheks suureks teguriks oli abiellumine ning sellega seoses rändasid kodukohast eemale eelkõige naised.

30 versta (umbes 32 km) raadiuses võis pärast 1863. aastat liikuda ilma passita, ent kui oli soov kaugemal viibida, tuli hankida vallapass. Põhjusi, miks inimesed passi hankisid, oli mitmeid: hooajatöö või püsivam amet (näiteks vabrikus) kodust kaugemal, samuti asuti Venemaale ümber. Sageli rännati mõne aja pärast ka koju tagasi.

Väljapoole kubermangu asumine oli talupoegadele 1850. aastani Liivimaal ja 1858. aastani Eestimaal keelatud või väga raske. (Must, Aadu. Kohalik ränne. Eesti ajalugu V. Tartu, 2010. Lk 65-66)

Väljarändest. Tsaaririigi-aegse rände puhul võib eristada kolme perioodi: 1) varane stiihiline lähiränne kuni 19. sajandi keskpaigani; 2) massiline väljaränne 1855-1905 ja 3) stolõpinlik organiseeritud väljaränne 1906-1914/1917. Kuni 19. sajandini elas eestlasi väljaspool Eesti ala vähe. Massiline väljarändamine algas 19. sajandi keskpaiku, ning väljarändajate eesmärgiks oli otsida uut mõisniketa maad. Kuna viimastele oli tööjõu lahkumine kahjulik, siis püüdsid nad seda igati takistada.

Sel ajal soovis ka Vene keskvõim asustamata või uute vallutatud alade koloniseerimist. Nii suundusidki talupojad 1855. aastal Saraatovisse ja Samaarasse, ning 1860. aastal Krimmi. Algusaastail oli ümberasumine seadusevastane, ent pärast passiseaduse jõustumist muutus see pidurdamatuks ning ei jätnud puutumata ühtki Eesti- ja Liivimaa piirkonda. (Rosenberg, Tiit. Väljaränne. Eesti ajalugu V. Tartu, 2010. Lk 66-68)


+
-
Loe lisaks

  •  Rosenberg, Tiit. Künnivaod. Uurimusi Eesti 18.-20. sajandi agraarajaloost. Õpetatud Eesti Seltsi kirjad IX. Tartu, 2013


+
-
Õpetajale

Võite õpilastega arutleda, kuidas reisimisega seotud asjad aja jooksul muutunud on, alates reisidokumentidest ja lõpetades erinevate piirangutega.