Liigu põhisisu juurde
Tagasi

Külakool vallakohtu protokollides

Vallakohtu protokollides leidub infot ka 19. sajandi koolielu kohta. Loe valitud kohtulood läbi ning otsi vastust järgnevatele küsimustele:

  • Kuidas karistati koolist puudumist? Keda karistati – vanemaid, lapsi?
  • Kuidas karistas kooliõpetaja tunnis looderdavaid õpilasi?
  • Millistel põhjustel koolist puuduti?
  • Millest koosnes koolmeistri palk?

Arutlemiseks:

  • Milline oli kooliõpetaja positsioon kogukonnas?

Saada vastus õpetajale

"*" indicates required fields

Taust

Vallakohtute loomise dikteerisid 1816-1819. aasta seadused, mille järgi pidi talurahva pärisorjusest vabastamine algama talurahvakogukondade moodustamise ja kogukonnaametnike valimisega. 19. sajandil alguse saanud talurahvakohtute loomine kogukondades võimaldas talurahval endil neid puudutavaid probleeme lahendada. 1866. aastani seisis vald mõisniku kontrolli all.

1866. aasta reformiga vabanes vallakohus nii mõisa järelevalvest kui ka haldus- ja majandusasjadega tegelemisest, need läksid põhiliselt üle vallavalitsustele ja -volikogudele. Edaspidi tegeles vallakohus üleastumiste, nõuete, vaidluste, eestkoste ja perekonnasuhetega. Vallakohtute tegevusest säilinud protokolliraamatud viivad meid ajas tagasi 19. sajandisse andes ülevaate tollasest argielust, inimeste vahelistest suhetest ning väärtushinnangutest.

Käesoleva õppematerjali tarvis oleme valinud 6 lugu (Rabivere, Kohila ja Karinu vallakohtust), mis heidavad valgust koolielule 19. sajandi teises pooles. Vallakohtu protokolle saab lugeda vallakohtute ühisloome portaalist. Juhul, kui on soovi antud teemat veelgi laiendada, siis on vabatahtlike poolt sisestatud kohtulugudest on võimalik teostada ka otsinguid. Nt. täpsema otsingu alt teha protokolli teema valikuks “kool”.

19. sajandi teises pooles elasid külakoolmeistrid sageli talupoegadega sarnastes elutingimustes ja polnud sageli ka parema haridusega, samas olid nad nii laste kui täiskasvanute õpetajad ja küla vaimsuse kujundajad. Vallakooliõpetaja töö tähendas suurt koormust. Ta pidi kodus olema mitmes õppeaines ja pika koolipäeva jooksul õpetama kolme astme lapsi, enamasti koolis ainsa õpetajana. 1870. aastaist kehtisid ühtsed kooliprogrammid, õpetati usuõpetust, lugemist, kirjutamist, arvutamist ja laulmist, nüüd lisaks geograafiat ning saksa ja vene keelt, mõnes koolis oli ka “turnimine”. Veel peeti loomulikuks, et koolmeister peab palvetunde ja isegi asendab mõnel juhul kirikuõpetajat.

Eri klassid õppisid ühes ja samas ruumis, kus kooliõpetaja pidi käima ühe rühma juurest teise juurde ning korrale kutsuma ulakaid, kes vahel pandi tundideks nurka seisma. Koolimajad, isegi uuemad ehitised, olid viletsad, liiga väikesed ja külmad, vahel polnudki rohkem ruume kui klassituba, köök ja mõni kooliõpetaja eluruum.

(tekstinoppeid E. Janseni raamatust “Eestlane muutuvas ajas” lk.346-350)

Õpetajale

See õppematerjal haakub põhikooli III astme ja gümnaasiumi õppeeesmärkidega ning sobib kasutamiseks tunnis või iseseisvaks uurimiseks kodus. Tunnis tekstidega tutvudes on võimalik arutleda, kuidas kohtute rutiinse tegevuse käigus tekkinud dokumendid jutustavad möödunud aegadest.