Abi
 

Pitsatitest ja pitseritest

Pitsat on metallist (harilikult terasest, vasest või hõbedast), kivist, luust, klaasist või muust materjalist vorm, millesse on süvendina lõigatud reljeefne negatiivkujund (pilt, vapp, peremärk). Jäljendit, mis tekkis, kui pitsat vajutati plastsesse ainesse (mesilasvaha, šellaki baasil valmistatud pitserilakk, bullana pliid ehk seatina, ka õhukest  lehtkulda ning hõbedat) või värvi, nimetatakse pitseriks. Pitsatid võeti kasutusele Mesopotaamias u. IV aastatuhandel e.Kr., neid tundsid antiikaja kreeklased ja roomlased ning varakult ka hiinlased ja jaapanlased. Keskajal oli pitsat üldine Lääne-Euroopas, Bütsantsis ja Venemaal. Pitserit kasutati anumate, ruumide, kirjade jms. pitseerimiseks, et vältida nende soovimatut avamist või võltsimist. Pitser tõendas üriku ja dokumendi ehtsust ning andis talle õigusjõu. Kuni 15. sajandini olid dokumendid allkirjastamata, allkirja asendas isiklik pitser. Kujult olid pitserid tavaliselt ümarad, ovaalsed ja teravnurksed, harvem erikujulised. Iseseisva rühma moodustavad sõrmuspitsatid, mis olid vääriskivisse lõigatuina pandud kuldsõrmusesse või täismetallist. Kinnitusviisilt jagunesid pitserid rippuvaiks ja pealevajutatuiks.

Nimetus sfragistika pärineb kreekakeelsest sõnast σφράγισ (sphragis ’pitsat’). Kasutatakse samuti terminit sigillogaafia, mis moodustub kahest ladinakeelsest sõnast sigillum ja graphio, mida võiks lugeda pitsati kirjelduseks. Sfragistika ehk sigillogaafia ajaloo abiteadusena käsitleb pitsateid ja pitsereid. Pitserid, andes dokumendile juriidilise jõu, võimaldavad uurida protsesse valitsemisinstitutsioonide tekkimise ja arengu, linnaõiguste, seisuslike privileegide, vaimulike, kirikute, omandiõiguse, tsunftikorra, koolide jm. kohta. Sfragistika  muutus 19. sajandi II poolel diplomaatika ehk ürikuteaduse osast iseseisvaks uurimisalaks, eelkõige Prantsusmaal jaSaksamaal.

Pitsateil pole ainult ajalooteadust abistav tähendus, vaid nad on ka ise väärtuslikud ajalooallikad. Aegade jooksul muutusid pitsateil kujutatud embleemid sõltuvalt ühtedest või teistest ajaloosündmustest. Iga pitser on antud ajaloolise epohhi mälestiseks. Pitserite tundmaõppimine, eelkõige pitseriväljal kujutatu, annab sageli aegtelje kujundite ajaloos ja uusi andmeid uurijaile. Dokumendile lisatud pitser kinnitab selle autentsust, võimaldab vajadusel täpsustada kirjutamisaega ning pitseri abil on võimalik kindlaks määrata dokumendi autorit, kui sellele pole tekstis osutatud.

Kahtlemata pakuvad pitsatid huvi ka kunstilises mõttes, olles suure meisterlikkusega välja lõigatud andekate meistrite poolt. Sfragistika on tihedalt seotud teiste ajaloo abiteadustega, eelkõige heraldika ja vapikunstiga.

Pitserid ajalooarhiivis

Ajalooarhiivi pitserite kogudest on suurim baltisaksa ajaloolase Robert von Tolli (1802-1876) poolt kogutud Kukruse mõisa arhiivi kuuluv osa fondist nr. 2069 „Kukruse mõisa ürikute ja pitserite kogu“. 19.saj II poolel valmistas ta Eesti-, Liivi- ja Kuramaa rüütelkondade, Tallinna ja Lübecki rae, Saksa ordu Königsbergi, Kopenhageni ja Stockholmi kuninglikest ja Senati Peterburi arhiivides säilitatavate perioodist 1224-1558 pärinevate ürikute all olevaist pitsereist negatiivkoopiad ja neist omakorda galvanoplastilisel teel positiivkoopiad. Kukruse kogu selle osa kohta (f. 2069, n. 3) annab Toll põhjaliku ülevaate raamatus „Est- und Livländische Brieflade. Vierter Theil. Siegel und Münzen der weltlichen und geistlichen Gebieter über Liv-, Est- undCurland bis zum Jahre 1561 nebst Siegeln einheimischer geschlechter. Aus dem nachlasse von Baron Robert v. Toll mit Hinzufüging eines textes für die Siegelherausgegeben von Dr. Joh’s Sachssendahl. Mit 87 Tafeln. Reval, 1887.“  Nimistuisse 4 ja  5 inventeeritud pitserid, negatiivid ja koopiad  1243-1885. a. ning 1237-1816. a. olid R. v. Tolli enda poolt eraldatud iseseisvaiks kogudeks.

Juristi Eugen Johann Aleksander von Nottbecki (1842-1900) poolt kogutud pitserite ja pitserite koopiate kollektsioon hõlmab ajavahemikku 1255-1913.a. (f. 2071).

„Leo koguna“ arhiivi saabunud pitserite kogu koosneb mitmest erinevast kogust: Lõo ja Sagadi mõisate kogud, kullasepp J.A. Brandti kogu ning pitsatite ning templite kogu Eestimaa rüütelkonna  arhiivist, millel pole otsest seost eelneva kogu osaga. (f. 2077)

Loetletud pitserite kogud on digiteeritud, kuid enamus neist pole veel andmebaasis kirjeldatud. Töö andmebaasiga jätkub.

Teiste arhiivitööde käigus säilikuist leitud huvipakkuvad pitserid on digiteeritud ja andmebaasis kirjeldatud. Kahjuks alati ei õnnestu väikese pinnaga pitseriväljakujutist täpselt defineerida. Oleme alati tänulikud iga paranduse eest.

Tiiu Oja