Ava otsing
« Tuna 1 / 2020 Laadi alla

1942. aastal Nõukogude Liidu tagalas kogutud mälestused-tunnistused ajalooallikana (lk 79–98)

1941. aasta sõjasuvi on arvatavasti üks paremini läbi uuritud Eesti ajaloo etappe. Teema uurimist ja materjali kogumist alustati Teise maailmasõja ajal paralleelselt mõlemal pool rindejoont. Okupatsioonivõimude poolt rohkem või vähem suunatud ajaloomälu talletamine jättis endast maha kaks vastandlikku nägemust. Esiteks, Teise maailmasõja idarinde ühes rindelõigus toimus „sõda sõjas“ (ehk „Suvesõda“), kus rõhuasetus keskendub peaasjalikult eesti metsavendade ja Omakaitse võitlusele sovetivõimuga, millega viimane vastas omakorda „punase terrori“ ja „põletatud maa taktikaga“. Sõja üldisem taust (s. t. Saksamaa ja NSV Liidu vaheline sõda), aga ka okupatsioonivõimude vahetumine Eestis Teise maailmasõja raamistikus, oli teisejärguline.

Sovetivõimu naasmisel Eestis 1944. aastal jäi tollases mõistes n.-ö. teaduslik uurimine küll mõneks ajaks soiku, kuid seda võimsamalt avaldus see hilisematel aastatel, kui Suurest Isamaasõjast kujunes vinduva kommunismiehitamise taustal propagandaväärtus nr. 1. Lisaks sellele, et see võimaldas anda vastuse vindumisprotsessile endale, pidi see olema ühtlasi tõestuseks NSV Liidu sõjalisest võimsusest, kommunismiidee ülimuslikkusest ja rahva kangelaslikkusest selle eest võitlemisel. Ideoloogiast tulenevalt keerati asjad pea peale, kus sõjalisest lüüasaamisest ja ülestõusust sovetivõimu vastu kujunesid hoopis „kangelaslikud kaitselahingud“ ja „eesti rahva igipõline võitlus saksa röövvallutaja vastu“.

On tähelepanuväärne, et mõlemat vastandlikku arusaama ühendab apelleerimine „rahva tahtele“. Tõsi küll, mõlemad seisukohad kaasavad endas ka viiteid, et rahva hulgas leidus mõningaid, kes olid teistpidisel arvamusel. Kui „eesti rahva ühine võitlus saksa okupantide“ vastu on loodetavasti jäädavalt kadunud ajaloo prügikasti, siis „Eesti oma sõja“ kontseptsioon on elujõuline tänapäevalgi. Kuna vastuhakk sovetivõimule omab ka emotsionaalset väärtust, siis on see ühtlasi viljakas pinnas liialdustele või liiga kitsale vaatenurgale. Nii tuleks tähelepanu juhtida sellele, et „oma sõja“ kontseptsioon pole mitte niivõrd tänapäevase allika­kriitilise teadusliku analüüsi tulemus, vaid paljus Saksa okupatsioonivõimude heakskiidul kultiveeritud lähenemine. See leidis väljundi mälestustepõhistes Omakaitse malevate ajalugudes,1Ülevaade Eesti Omakaitse tekkimisest ja 1941. a. tegevusest, koostanud kolonel J. Maide, 22.1.1942, RA, ERA, R-358.1.32; Ülevaade Eesti Omakaitse tekkimisest, organisatsiooni kujunemisest ja tegevusest alates 1941. a. juulist kuni 1. jaanuarini 1943. a., RA, ERA, R-358. 1. 34; [– – –] Omakaitse tekkimise ja 1941. a. tegevuse ülevaade koos statistiliste aruannetega liikmete arvu ja valveobjektide kohta, 1942, RA, ERA, R-358.1.1, 2, 3, 5, 6, 10, 13, 20, 29; [– – –] Omakaitse tekkimise ja tegevuse ülevaade alates Kaitseliidu likvideerimisest 1940. a. suvel kuni 1. jaanuarini 1942, RA, ERA, R-358.1.4, 8, 9, 11, 12, 17, 18, 21–28, 30. Vt. ka Metsavennad Suvesõjas 1941, koostaja T. Noormets. Ad fontes 13. Tallinn: Riigiarhiiv, 2003. koguteoses „Eesti rahva kannatuste aasta“ ja arvukates tollastes ajalehelugudes jm.2Vt. lähemalt Herbert Lindmäe koostatud Suvesõja-sari (nt. Suvesõda Tartumaal 1941. H. Lindmäe, Tartu, 1999 jt.). Ehk teostasid selle küll eestlased ise, kuid silmas pidades okupatsioonivõimude huve. Miks selline lähenemine ja miks Saksa okupatsioonivõimud seda üldse lubasid, on juba teine teema. Ühelt poolt oli sakslastel vaja ülal hoida eestlaste moraali rindel ja tagalas (propagandaväärtus); teiselt poolt anda märku, et Saksamaal pole Eesti Vabariigi taastamise unistuste-soovidega miskit pistmist ning liitlassuhet pole olnud ega hakka olema ka tulevikus (reaalne olukord).

Samal ajal ei istunud käed rüpes ka vastaspoole esindajad ning Nõukogude tagalas alustati omalt poolt 1942. aasta alguses sõjasuve puudutavate mälestuste kogumist. Sõjaajaloo temaatika oli NSV Liidus rangelt ideoloogiavalvurite pärusmaa ja mõistagi ei saanud selline algatus tulla altpoolt.

Kogumisaktsioon Nõukogude tagalas 1942. aasta jaanuarist septembrini

Kuna 1941. aasta lõpus sakslaste n.-ö. välksõda Venemaa hangedes takerdus ja algas taganemine, siis paralleelselt anti Moskvast arvukalt korraldusi „sakslaste poolt ajutiselt okupeeritud territooriumil“ sovetivõimu taastamise eeltöödeks. Üheks selle väljendusvormiks oli mälestuste kogumine 1941. aasta suvel ja sügisel toimunu kohta. Sakslaste poolt hõivatud alade (ja rindelähedaste piirkondade) kohta kogutavad mälestused pidid katma kindlaid teemasid arvukate alajaotustega, nagu bolševike partei – võitluse juht ja organisaator Saksa fašismi vastu, NSV Liidu relvajõudude tegevus, sõjalised operatsioonid, partisaniliikumine, tagalakaitse jm.3Temy dlja sostavlenija xroniki otečestvennoj vojny, RA, ERAF.32.2.6, l. 13–14. Omaette alajaotused olid veel tegevuse kohta tagalas, kuid Eestit see vähemalt 1942. aastal otseselt ei puudutanud.4Esiteks pidi see kajastama n.-ö. tagala panust rindelolijate moraali tõstmisel (nt. riigikaitsefondi tegevus, soojade riideesemete kogumine, kingitused rindele, kirjad rindele, väljasõidud rindele, haavatute ja haigete eest hoolitsemine, rindel olijate perede aitamine) ja teiseks kirjeldusi tagalas esinevast tööalastest kangelastegudest. Vt. Tematičeskaja klassifikacija materialov po razdelam EG i ED, RA, ERAF.32.2.6, l. 12.

Üheks eesmärgiks oli eeltöö tulevase võiduka sõja ajaloo koostamiseks. Tegemist oli ideoloogiatöö valdkonnaga ja isegi sel ajal, kui võit polnud veel lähemate päevade küsimus, sai kogutud materjali ära kasutada propagandavajadusteks. Kuid nimetatud aktsioonil oli ka teisi eesmärke. Kuna vaenlase saagiks langes 1941. aastal miljoneid ruutkilomeetreid, kus sovetivõimu asutuste evakueerumine toimus rohkem või vähem korratult; terved suured väekoondised lakkasid eksisteerimast ning sõjavangi langes miljoneid punaarmeelasi, siis dokumentatsioon suures osas kas hävitati, langes vastase saagiks või jäi kadunuks muudel asjaoludel. Niisiis üritati ka selgust saada selles, mis tegelikult juhtus ja mis sai partei- ja Nõukogude aktiivist. Samuti oli see omamoodi pealekaebamisaktsioon, mis võimaldas hinnata sõjaväelaste ja aktiivi tegutsemist rinde lagunemise tingimustes.

ILLUSTRATSIOON:
Etteantud teemad, koos Isamaasõja ajaloo Eesti vabariikliku komisjoni märkustega. 1942. RA, ERAF.32.2.6

Sõltuvalt piirkonnast etteantud teemad mõnevõrra varieerusid. Eesti kohta nähti ette kuus teemaringi:

  1. Bolševike partei – võitluse juht ja organisaator Saksa fašismi vastu: Stalin ja Ždanov – ENSV kaitse juhid; Eestimaa Kommunistliku Partei keskkomitee (EKP KK), ENSV Rahvakomissaride nõukogu (RKN), ENSV Vabariikliku kaitsekomitee, Eestimaa Leninliku Kommunistliku Noorsooühingu keskkomitee (ELKNÜ KK), ENSV Ülemnõukogu (ÜN) presiidiumi määrused, korraldused; ENSV juhtivate töötajate esinemised raadios, ajalehtedes, miitingutel; partei-poliitiline töö rindelähedases piirkonnas ja tagalas (miitingud ja koosolekud ning agitatsioon maal ja linnas); elanikkonna meeleolud ja muutused nendes koos põhjustega.
  2. ENSV-s tegutsenud relvajõudude tegevus: Punaarmee, Balti laevastik, piirivalveväed; nende tegevus kaitses ja Eestist taandumisel; Punaarmee Eesti rahvuslikud üksused (22. territoriaalkorpus, 1. Eesti kütipolk, 1. Tallinna töölispolk, Narva töölispolk); hävitus­pataljonid (isikkoosseis, sõjaline ja poliitiline ettevalmistus, tegevus, suhe Punaarmeega); Läti üksused Eesti territooriumil.
  3. Sõjalised operatsioonid: operatsioonid Eestis eraldi mandril ja saartel; Tallinna kaitse; erinevad võitlusepisoodid.
  4. Partisaniliikumine: ettevalmistus ja organiseerimine (sh. relvastus ja varustus ning partisanide tegevus).
  5. Nõukogude propaganda vaenlase tagalas: lendlehed, ajalehed, raadiopropaganda.
  6. Tagalakaitse: õhukaitse; kaitseliinide ehitamine; „revolutsioonilise korra hoidmine“ (võitlus bandiitidega, spioonidega, diversantidega ja provokaatoritega); evakueerimine (eraldi materiaalsed väärtused ja elanikkond); Tallinnast meritsi evakueerimine 26.–29. augustil 1941.5Temy dlja sostavlenija xroniki otečestvennoj vojny na territorii ÈSSR, RA, ERAF.32.2.6, l. 7–8.

Kogumist Nõukogude tagalas määrati juhtima 1940/1941. aastal Tartu ülikooli rektori ametit pidanud ajaloolane Hans Kruus, kes tegi esimesed säilinud intervjuud 1942. aasta jaanuari lõpus Tšeljabinskis ning usutles kolme sõjasuvel olulist rolli mänginud tegelast – Eduard Särematti, Aleksander Jakobsoni ja Adolf Pässi, kes olid vastavalt partei Järva-, Lääne- ja Valga maakonnakomitee esimesed sekretärid. Samal ajal algas Uuralites Punaarmee rahvusväeosade formeerimine ning 1942. aasta veebruaris komandeeriti EKP KK ja ENSV RKN-i volinikena (või stipendiaatidena) kohapeale mälestusi koguma Hans Kruus ning kirjanikud August Jakobson ja Mihkel Jürna. See aktsioon kestis märtsi alguseni.

Seoses rahvusväeosade formeerimisega said Nõukogude tagalasse evakueeritud ENSV partei- ja nõukogude asutused ning väeosade poliitkoosseis täiendava ja täpsustava ülesande – väeosades tuli poliittöötajate juhtimisel sisse seada ajalookomisjon väeosa päeviku koostamiseks ja muude ajaloomaterjalide kogumiseks.6Ajalookomisjoni tööjuhendid ja kirjavahetus, 1942, RA, ERAF.32.2 .14; Eesti Laskurdiviisi ajalookomisjoni juhtnöörid väeosa päeviku kirjutamiseks ja ajaloomaterjalide kogumiseks ning korraldamiseks, 1942, RA, ERAF.1. 1. 394. Vt. ka Isamaasõja Ajaloo ENSV toimkonna voliniku 8. Eesti Laskurkorpuse juures F. Roose kirjad EKP KK sekretärile N. Karotammele ajalookomisjonide tegevusest rahvusväeosades, 1944, ERAF.1. 1.893. Nii jätkus alustatud töö kahes lõigus. Vastavalt EKP KK büroo otsusele 13. aprillist 1942 moodustati töö koordineerimiseks Isamaasõja ajaloo Eesti vabariiklik komisjon koosseisus: Nikolai Karotamm (esimees), Hans Kruus, August Jakobson, Paul Keerdo ja Joosep Saat. Eesmärgiks seati „Eesti NSV territooriumil Saksa fašistlike röövvallutajate vastu peetava isamaasõja materjalide süstemaatiline kogumine ja sõja kroonika koostamine“.7EKP KK büroo protokoll nr. 4, 13. aprillist 1942 (Päevakorrapunkt nr. 9: „Ob Èstonskoj respublikanskoj komissii po istorii otečestvennoj vojny“), RA, ERAF.1.4.82, l. 2. Edaspidi saadeti esindajad mälestusi koguma juba komisjoni nimel.81942. aasta mais toimus kogumisaktsioon 7. eesti laskurdiviisis, kus materjali kogusid August Jakobson, Jaan Kärner, August Alle, Paul Keerdo, Mihkel Jürna, Johannes Seilental ja Hans Kruus. Neist kolm viimast tegustsesid samal ajal ka rahvusväeosadest tulevasteks diversantideks välja valitud isikutest moodustatud koolituskeskuses. Juunis jõudis järg 249. eesti laskurdiviisini, kus tunnistusi kogusid Hiir, Roose, Kärner, Seilental, Alle. Juulis lisandusid neile veel Kruus ja Jakobson. Lisaks sellele koguti tunnistusi paralleelselt ka väljaspool rahvusväeosasid.

ILLUSTRATSIOON:
7. eesti laskurdiviisi poliitosakonna juhtnöörid väeosa ajaloopäeviku pidamiseks. 1942. RA, ERAF.1.1.394

Kogumisaktsioon lõpetati 1942. aasta septembris. 25. oktoobril esitas töökomisjoni tegelik juht Hans Kruus EKP KK sekretärile Nikolai Karotammele aruande tehtud tööst.9Isamaasõja ajaloo Eesti NSV vabariikliku komisjoni esimehe asetäitja Hans Kruusi ettekanne komisjoni esimehele Nikolai Karotammele 25. oktoobrist 1942, RA, ERAF.32.2.15, l. 6–10. Intervjuu oli tehtud 351 isikuga ja materjali kogumahuks kujunes 3005 masinakirjalehte kolmes eksemplaris (hiljem lisandus neljas).10Nimetatud tunnistuste puhul on seetõttu kasutatud ka „hävituspataljonlaste mälestuste“ üldmõistet. See on mõnevõrra eksitav, sest tunnistusi koondavad arhiivisäilikud kannavad pealkirja „Mälestuste stenogrammid Suurest Isamaasõjast ja hävituspataljonidest“. Niisiis, kuigi mahuliselt moodustavad hävituspataljonide tegevusega seotud tunnistused ehk kõige suurema osa, siis kindlasti mitte kandva osa, sest tunnistused pole mitte hävituspataljonidest, vaid partei- ja nõukogude asutuste ja aktiivi tegevusest 1941. aasta sõjasuve ajal.

Kuna valdav osa usutlusi viidi läbi rahvusväeosades, siis jäävad välja paljud, keda peeti teenistuseks Punaarmees kõlbmatuks kas soo, vanuse või tervisliku seisukorra tõttu või kes olid tagalas muude ülesannetega seotud. Vaadates seda statistikat maakonniti, siis võib ka hinnata, kui palju partei- ja nõukogude aktiivist tagalasse jõudis, kellega oli võimalik intervjuu korraldada.

ILLUSTRATSIOON:
Väljavõte EKP KK büroo protokollist nr. 4, 13. aprillist 1942 (Päevakorrapunkt nr. 9: „Isamaasõja ajaloo Eesti vabariiklikust komisjonist“). RA, ERAF.1.4.82

Tulemusi saab hinnata ka ametikoha järgi. Vaadates isikute ringi, siis oli valdavalt tegemist kohaliku tasandi partei- ja nõukogude aktiivi ja hävituspataljoni võitlejatega, kui välja arvata 22. territoriaalkorpuse võitlejad ja veel mõni mõni erand. Komisjoni pädevuses polnud niisiis üle kuulata ENSV kõrgemat võimuladvikut, kuid nimekiri on sellest hoolimata küllalt esinduslik. Paremini informeeritud võtmetegelastest on eespool nimetatud kolme maakonnakomitee I sekretäri. Lisaks nendele saadi andmeid Eduard Avaldilt, Oskar Aborilt ja Aleksei Ovsjannikovilt (partei maakonnakomitee I sekretärid vastavalt Tartu-, Viljandi- ja Petserimaal), Igor Tšernovilt, Jevgenia Gordovalt, Villem Kuusikult ja Oskar Sallilt (maakonnakomitee II sekretärid vastavalt Narva linnas, Petseri-, Pärnu- ja Virumaal). Keskmisest palju informatiivsemad on usutlused ka EKP KK ja ENSV RKN volinikega: Aleksei Kurme (EKP KK agitatsiooni-propaganda osakonna instruktor), Arnold Raud (EKP KK kooliosakonna juhataja), Artur Vaha (EKP KK põllumajandusosakonna juhataja), Aleksander Paas (EKP KK tööstusosakonna instruktor) ja Dmitri Kuzmin (EKP KK kaubandusosakonna juhataja), kes olid volinikud vastavalt Tartu, Pärnu, Viljandi ja Viru maakonnas ning Narva linnas. Lisaks eelnimetatutele on kasutada ka arvukalt usutlusi partei maakonna/linna komiteede osakonnajuhatajate ja instruktoritega. Samuti saadi tunnistus mõnelt maakonnalehe toimetajalt ja NSV Liidu Varumise rahvakomissariaadi kohapealse aparaadi töötajalt.

Kui parteiaparaadi töötajaid oli nimekirjas arvukalt, siis maakonnatasandi täitevkomiteede (TK) esindajaid oli üsna vähe. Leida on õnnestunud usutlus ainult ühe maakonna TK esimehega, kelleks oli Voldemar Joakit (Valgamaa), lisaks veel Järvamaa TK sekretäri Ernst Marmei ja Viljandimaa TK esimehe asetäitja August Otsa ning mitme maakonna TK osakonnajuhataja, instruktori ja inspektori mälestused.

Erandlik on usutlus ENSV Siseasjade rahvakomissariaadi (NKVD) Viljandimaa osakonna ülema Jaak Karuga, rohkem selle tasandi NKVD töötajaid usuteldavate ringis polnud. Maakonna/linna sõjakomissaridest saadi tunnistus ainult Läänemaa sõjakomissarilt Feodor Tšugujevilt. Huvipakkuvad on ka usutlused Harald Kareva ja Karl Rossiga, kes olid vastavalt Lääne ja Viru maakonna prokurörid. Hävituspataljonide ja töölispolkude organisatsiooni ja tegevuse kohta saadi üsna head ülevaated mitmelt eespool nimetatud juhtivalt kommunistilt ja okupatsioonivõimu teenistusse läinud endiselt Eesti Vabariigi kaadriohvitserilt.11Pataljone juhtima saadetud (ja sõjasuvel ellu jäänud) piirivalveohvitseridelt tunnistuste kogumine polnud vabariikliku komisjoni pädevuses. Seda informatiivsemad on mõne endise Eesti Vabariigi kaadriohvitseri tunnistused: Evald Laasi – OSOAVIAHIM-i Tallinna nõukogu esimees, hiljem Pärnu hävituspataljonis ja 1. Eesti kütipolgus; Edgar Kostabi – EKP Tallinna linnakomitee lektor, hiljem 4. Harjumaa hävituspataljonis, Tallinna töölispolgus ja 1. Eesti kütipolgus; Ilmar Paul – ENSV Haridusministeeriumi sõjalise väljaõppe ja kehalise kasvatuse osakonna juhataja, hiljem Viljandi hävituspataljonis ja 1. Eesti kütipolgus; Nikolai Trankmann – Narva kaubastu direktor, hiljem Narva töölispolgu staabiülem.

Aste madalamal tehti intervjuu paljude valla/linna TK esimeeste, aseesimeeste, sekretäride, vallapartorgide ja -komsorgide, rajooni miilitsavolinikega, mõnevõrra vähem leiti tagalast käitiste, masina-traktorijaamade (MTJ) ja hobu-masinariistade laenutuspunktide (HMLP) juhatajaid.

Selgelt kõige esinduslikum on pilt Tartumaa kohta.12Tunnistusi jagasid Tartumaal nt. EKP ja RKN volinik, maakonnakomitee sekretär, kaks osakonnajuhatajat, viis instruktorit, kolm ELKNÜ maakonnakomitee instruktorit, üks vallapartorg, kaks valla TK esimeest, kohaliku Zagotzerno kontori juhataja, kolm maakonna miilitsa poliittöötajat, kaks operatiivvolinikku ja üheksa rajoonivolinikku, kolm Tartu vangla korpusevanemat, üks algkoolijuhataja, kaks HMLP juhatajat, kaks käitisejuhatajat. Ametikoha järgi oli kõige vähem informatiivsem pilt Tallinna ja Harjumaa kohta, kus õnnestus usutleda ainult paari EKP linnakomitee instruktorit ja lektorit, käitisejuhatajat ning mõnda valla TK liiget. See on mõistetav, sest Tallinna ja Harju maakonna partei- ja nõukogude aktiiv koondati põhiliselt 1. Eesti kütipolku, mis saadeti Kiviloo all Saksa regulaarvägede vastu lahingusse, kus polk puruks löödi. Lisaks langenutele jäid paljud Eestisse ning suur osa hukkus Tallinnast evakueerimisel. Vähe leiti usutletavaid ka Petseri- ja Võrumaalt, kus suur osa aktiivist jäi maha, langes lahingutes Põhja-Tartumaal (või lasid sakslased nad pärast vangilangemist maha).

Kas mälestused või tunnistused?

Eespool nimetatud 25. oktoobri ettekandes tegi Hans Kruusile kõige rohkem muret see, et kaugeltki mitte kõikidel usutlustel polnud allkirja13Tavaliselt lõpetas usutluse järgmine rida: „Tõendan eespool kirja pandud jutustus on üles kirjutatud vastavalt minu jutustusele, mis sisult vastab mulle teada olevaile tõsiasjadele“, millele järgnes allkiri. ja paljudelt ei õnnestunudki erinevatel põhjustel allkirja saada.14Kuna usutluse aeg ja allkirja andmine toimusid alati erinevatel päevadel ja tihti ei kattu ka küsitleja ja allkirja võtnu isikud. Mõnel puhul on allkirja mittesaamise põhjused ka jälgitavad. Näiteks Peeter Gromovi tunnistuse lõpetab järgmine rida: „Kutsutud allkirja andmiseks välja 1. sept., kuid Poliitosakonna teatel saadetud Sverdlovski sõjakooli.“ [J. Seilental] Vt. Peeter Gromovi tunnistus, koostanud M. Jürna 249. Eesti laskurdiviisis 19.7.42, RA, ERAF.32.1.1.t. Kui ka kogumisaktsiooni vorm vihjab tunnistusele etteantud teemal, siis allkirja nõue viitab sellele veel selgemalt – iga mäletaja pidi oma sõnade eest ka vastutama. Seega võib ühtlasi eeldada, et eesmärgiks polnud korjata ainult sellist informatsiooni, mis võiks võimudele meeldida, vaid aktsiooni mõte oli saada ka võimalikult selge pilt sellest, mis tegelikult toimus. Seetõttu on kogutud materjali allpool nimetatud just tunnistusteks.

Mõningate tunnistuste juures on märge, et on tehtud parandusi või lisatud omakäelisi märkusi. Lisaks on paljude tunnistuste juures koostaja märkusi.15Näiteks lisas August Jakobson Kiviõli õlitööstuse ehituskontori juhataja Albert Mitt’i tunnistusele märkuse: „Sm. Mitti poolt esitatud andmetest on kõige usaldatavamad need, mis puudutavad sündmusi ja isikuid Kiviõlis. Peale nim. kohast lahkumist teab usutletav kõiki kohanimesid ja isikuid ilma kindla järjekorrata.“ Vt. Albert Mitt’i tunnistus, koostanud August Jakobson 7. Eesti laskurdiviisis 4. mail 1942, RA, ERAF.32.1.12. Mõnel juhul on koostaja võrrelnud erinevaid tunnistusi. On ka juhtumeid, kus tunnistusi on vähemalt osaliselt tutvustatud teistele asjaosalistele.16Näiteks Pärnu-Jaagupi MTJ-i traktorist ja hävituspataljonlane Tõnis Riisoja rääkis 18. mail M. Jürnale järgmist lugu: „Bandiitide toorusi oma silmaga ei ole näinud. Kuid Jaan Kalu, kes on erigrupi IV rühmas, teadis rääkida, et tema käinud Märjamaal, kus bandiidid olevat komnoortel tütarlastel rinnad ära lõiganud ja tääkidega läbi torkinud, samuti olevat piinanud komnoori poisse, kuna laibad olevat nad pärast maha matnud, mis meie poolt hiljem üles kaevati.“ Kas 1941. aastal Pärnumaa parteikomitee instruktorina hävituspataljoni saadetud Kalu seda ka tegelikult rääkis, pole teada, igal juhul, kui ta kutsuti ta 17. juulil oma tunnistusele allkirja andma ja peale Riisoja tunnistusega tutvumist, lisandus sellesse märkus: „Märjamaal toimunud toorustest, mille peale juhib Tõnis Riisoja tähelepanu, ei tea ma midagi. Kogu sealses ümbruseski pole ma kuulnud midagi sellesarnast.“ Vt. Tõnis Riisoja tunnistus, koostanud M. Jürna erigrupis Kamõšlovi rajoonis 18. mail 1942; Jaan Kalu tunnistus, koostanud A. Jakobson 7. Eesti laskurdiviisis 20. veebruaril 1942, RA, ERAF.32.1.7.[16] Nii on paljudesse tunnistustesse lisandunud täiendavaid episoode ja täpsustusi.

Vastajate puhul ilmneb selgelt sovetivõimuga kaasa läinud inimeste vilumatus, seda nii küsijate kui ka vastajate osas. Võiks koguni öelda, et kohalikud kommunistid mäletasid, kuid NSV Liidust pärit kommunistid andsid tunnistusi. Aastaga polnud Eesti kommunistid ilmselt aru saanud, et sarnased küsitlused on kahe teraga mõõk ning mõistlikum on mitte kõike mäletada, vähemalt seda mitte välja öelda, sest liigse jutukusega, aga ka kuulduste levitamisega võidi nii ennast kui teisi pahaaimamatult löögi alla seada. Kohalikel kommunistidel läks vajaliku parteikeele omandamiseks veel mõnevõrra aega ja seetõttu läbib ka tunnistusi jutt, mida nad näiteks 1946. aastal arvatavasti poleks enam rääkinud, vähemalt mitte sellises sõnastuses.

Selgelt vilunumad olid küsimustele vastamisel liidueestlased, kes esimesel nõukogude aastal Eestisse suunati. Olgu näitlikustamiseks toodud väljavõte tunnistusest Hiiumaa „kangelasliku kaitsmise“ kohta 1941. aasta oktoobris:

EKP Läänemaa komitee I sekretär Aleksander Jakobson: „Kokku pekseti puruks meie kahurväe tulega sel hommikul (12. oktoober) 3 kohas Hiiumaa ranniku ääres umbes 23 vaenlase kaatrit ja mitu suuremat parsat.17Vn. k. barža – pargas. [– – –] Meie patareid tegid edasirühkivale vaenlasele suurt kahju. Eriti vaprasti võitlesid meie sõdurid. Juhtkonnas aga oli märgata demoralisatsiooni, eriti levis joomine. Rahvastiku suhtumine Nõukogude valitsusele ja ülesannete täitmine seoses sõjategevusega oli ülihea. Seda hoolimata ka sõjaväe poolt sageli esinevaist omavolijuhtumeist, eriti rekvireerimise alal. [– – –] 19. oktoobril murdis vaenlane Tahkuna kindlustatud kaitseliini kolmest kohast läbi: mõlemalt poolt rannast ja keskelt Malvaste koolimaja juurest. Sama päeva õhtul kogunes demoraliseeritud sõjaväge (umbes 1000 meest) Lehtmaa sadamasse (mis oli Nõukogude võimu ajal ehitatud). Poolsaarel süüdati kõik, ka Tahkuna hospidallinn. Poolsaar oli tulemeres. Sõjaväe käitumine oli üldiselt siiski rahulik, külmavereline.“18Aleksander Jakobsoni tunnistus, koostanud H. Kruus Tšeljabinskis, 25.1.1942, RA, ERAF.32.1.5.

Nagu näha, on tegemist väga vastuolulise jutuga. Ühelt poolt olid punaväelased demoraliseerunud, kuid paar lauset edasi käitusid nad juba külmavereliselt. Rahva suhtumine oli punaväelastesse „ülihea“, kuid lause edasi järgneb vihje, et võis (aga ei pidanud) seoses marodöörlusega olla ka vastupidiseid arvamusi. Vastasele tekitati märkimisväärset kahju, kuid „ülakaalukate sakslaste jõule“ vastuhakkamiseks oli sellest vähe. Faktid on segatud ilmselge valega, mida tagantjärele kontrollida oli keeruline. Detailidelt minnakse sujuvalt üle meele­valdsete üldistusteni. Tehti sigadusi, kuid ilma konkreetsete süüdlasteta, aga partei siiski märkas neid ja pööras tähelepanu. Esindatud on nii kohustuslik kiitus kui ka „konstruktiivne kriitika“ ja lõpuks ei saagi täpselt aru, mis siis ikkagi tegelikult toimus.

NSV Liit oli politseiriik ja „kompromaadi“ kogumine oma alamate kohta sai 1940. aastast alates reegliks ka Eestis. Andmeid koguti eri allikatest kümnete tuhandete isikute kohta, mis koondati „kontrrevolutsioonilise ja Nõukogude-vastase elemendi kartoteeki“ (tuntud ka kui „poliitvärvingute kartoteek“).19Vt. lähemalt A. Rahi-Tamm. Arhiivid Nõukogude repressiivaparaadi teenistuses. „Poliitvärvingute“ kartoteek Eestis 1940–1956. – Ajalooline Ajakiri. Eesti ajaloost Nõukogude võimu perioodil. 2009, nr. 1/2 (127/128), lk. 123–153. Kui see oli rohkem NKVD töölõik, siis mälestuste kogumise sildi all tunnistuste andmisel oli samuti oma mõte. Ilmselt ei saanud tunnistuste andjad isegi täpselt aru, miks nõutakse järjekindlalt konkreetselt nimesid (sellele viitavad näiteks ka läbivad märkused, et „nime(sid) ei mäleta“). Tunnistuste läbitöötamisel nopiti nendes esinevad nimed eraldi välja ja koostati tähestikuline „kartoteek“, mis koondab 11 säilikut pealkirja all „Andmed Saksa okupatsiooni ajal Eestis viibinutest, metsavendadest, desertööridest, evakueerumisel või lahingutes hukkunud nõukogude aktivistidest jne, koostatud raadiopüüete, okupatsiooniaegse ajakirjanduse jt allikate põhjal“.20RA, ERAF.1.1.902–912. Võttes ette kausta A – E, siis mõned juhuslikud näited:

Adler. Vabatahtlik Valga HP-ni võitleja – läks hulluks ja jooksis minema. Valgamaa, Uibo (lhk. 6) [– – –].

Aim. Viljandi miilitsa jaoülem; läks bandiitide poole üle, viis kaasa püstolkuulipilduja ja ühe miilitsionääri. Viljandimaa, Karu (lhk. 12) [– – –].

Aksel, Karl.21Ilmselt Karl Akel. Suri 1942. aasta detsembris Tallinnas. End. välisministri sugulane, fotograaf (?) – bandiit. Tabatud Kavastu-Koosal ja punaarmeelaste poolt üles poodud. Võrumaa, Aas (lhk. 10) [– – –].

Alumaa, Eduard. Mustvee täitevkomitee sekretär; peale sõja puhkemist kadus ühel ööl kogu oma perega. Deserteerus. Tartumaa, Topkin (lhk. 1) [– – –].

ILLUSTRATSIOON:
Kaart Teise maailmasõja ajal koostatud EKP KK kartoteegist „Andmed Saksa okupatsiooni ajal Eestis viibinutest,
metsavendadest, desertööridest, evakueerumisel või lahingutes hukkunud nõukogude aktivistidest jne, koostatud
raadiopüüete, okupatsiooniaegse ajakirjanduse jt. allikate põhjal“. RA, ERAF.1.1.902

Altmäe, v.-ltn 22. E. Laskurkorpusest – deserteerus enne rindele sõitu Tapalt. 22. E. Laskurkorpus (lhk. 3) [– – –].

Ambus, K.-Järve, Erra rajoonist, uusmaasaaja; tapetud bandiitide poolt, sääreluud pooleks murtud. Virumaa, Viljak (lhk. 3) [– – –].

Aus, Aleksei. Komsomol Mõisakülast, Pärnumaal, tapetud bandiitide poolt. Pärnumaa, Nõmm (lhk. 7) [– – –].

Bachmann, 22. E. Laskurkorp. 22. lennuväe eskadrillis – autojuht, deserteerus, jooksis kogu autoga sakslaste poole üle. 22. E. Laskurkorp. Leetberg (lhk. 3) [– – –].

Eilman, Raimond 22. E. Laskurkorpusest, leitnant – deserteerus St.-Russa rajoonis. 22. E. Laskurkorp. Pais (lhk. 16).22RA, ERAF.1.1.902, l. 6, 25, 33, 34, 37, 56, 58, 128, 194.

Lisaks on eraldi kaust, mis koondab mälestuskatkeid põhiliselt banditismiilmingutest.23Andmed bandiitide tegevusest Eestis Suure Isamaasõja ajal jm. (kokkupõrgetest metsavendadega, tapetud nõukogude aktivistidest, taganemisel haavata saanud või hukkunud 22. Eesti Laskurkorpuse isikkoosseisust jne., koostatud okupatsiooniaegse ajakirjanduse jt. allikate põhjal), RA, ERAF.1.1.901. See kaust tõestab, et nõukogude aktiivi moraal polnud sugugi ühtne. Näiteks on arvukalt umbes sellise sisuga lehti: „Kuimetsa valla Täitevkomitee täies koosseisus bandiitide poole üle läinud.“

Tunnistuste ülesehitus

Tunnistused kajastavad teoreetiliselt seda, mida tunnistajad näha said, kuid pilti hägustavad arvukad kuulujutud ning üsna subjektiivsed hinnangud üldisele olukorrale. Etteantud teemasid järgiti üsna tinglikult ja osa neist polnudki võimalik täita. Täiesti katmata on viies punkt ehk „Nõukogude propaganda vaenlase tagalas: lendlehed, ajalehed; raadiopropaganda“.24Vähemalt 1942. aasta kogumisaktsiooni materjalides konkreetne info sellise tegevuse kohta puudub. Kuna ENSV kohta piirnes 1942. aasta kogumisaktsioon Punaarmee rahvusväeosadega, siis nendel mäletajatel polnud Eestisse suunatud propagandaga kuigi palju pistmist. Kuna tollaseid ajalehti ja kokkuvõtteid ajalehtedest ning lendlehti leidub Saksa politseiasutuste arhiivifondides, siis toimetati seda kirjavara kindlasti ka Eestisse kas lennukitega või/ja tagalasse saadetud luurajate-diversantidega. Vt. nt. RA, ERA, R-1942.1.14, 15, 17, 22, EK(b)P Keskkomitee, EKP Tallinna linnakomitee Punaarmee poliitilise peavalitsuse üleskutsed ja lendlehed. 1941.

ILLUSTRATSIOON:
EKP KK kartoteegi kaart „banditismiilmingutest“ Läänemaal. RA, ERAF.1.1.901

Neljas punkt tuli sisuliselt „sulepeast välja imeda“. Nii kajastub partisanivõitlus üksikutes ettekannetes üsna kentsakates vormides, mis meenutavad pigem maastikul arusaamatu ülesandega orienteerumist. Meeldejäävamad episoodid seisnesid hoopis suhtluses punaarmeelastega, kes rindejoonest läbi liikumisel isehakanud partisane spionaažisüüdistusega korduvalt maha lasta tahtsid. Ja ilmselt seda ka tegid, kuid sellest ei jäänud maha tunnistajaid.

EKP Virumaa komitee osakonnajuhataja August Naaber: „Järsku ilmus metsast punaarmeelaste salk komandöri juhtimisel. Meilt võeti masin, üliriided ja relvad. Seletasime küll kes me oleme ja näitasime ette dokumendid. Ei aidanud midagi. Dokumendid võeti käest. Minu parteipilet visati mudasse. Võtsin selle vargsi üles, pistsin pluusi taskusse. Meid saatma käsutati grupp punaväelasi – 11 meest, kes kohtlesid meid väga toorelt. Ekslesime mööda metsi hulk aega ringi. Mitu korda tehti ettevalmistusi meie mahalaskmiseks. [– – –] Meid pandi kraavi istuma ja meiega kaasas olevad punaarmeelased asusid meile auku kaevama. Jällegi oli kohtlemine väga toores: mind käsutati kraavimudasse ja löödi mulle jalaga kubemesse.“25Mahalaskmisest pääsesid äpardunud partisanid ainult mööda sõitnud Virumaa NKVD osakonna kolonni vahelesegamise tõttu. Vt. August Naaberi tunnistus, koostanud H. Kruus 7. Eesti laskurdiviisis 25. veebruaril ja 3. märtsil 1942, RA, ERAF.32.1.12.

On küll mõningaid vihjeid ettevalmistustöödele, kuid need, kes tegelikult maha jäid ja mingit põrandaalust võitlust organiseerida üritasid, saadi kiiresti kätte ega saanud tagalas enam tunnistusi jagada. Huvipakkuv on mahajäänute saatus edaspidises asjaajamises – kümned segaduse tõttu Eestisse maha jäänud aktivistid tehti tagantjärele partisanideks.

Eestis sõjasuvel tegutsenud Punaarmee, laevastiku ja piirivalvevägede kohta (II punkt) tunnistuste kogumine asjaomastelt isikutelt polnud Eesti kommunistide pädevuses. See ei tähenda, et punaväest poleks juttu olnud, kuid ainult selles kontekstis, mida kohaliku tasandi võimukandjad näha said. Kirjeldused olid tegeliku olukorraga vastavuses ja peamiseks märksõnaks võiks olla tegevuse koordineerimatus tsiviilvõimu asutustega. Tihtipeale taganes Punaarmee ootamatult, jättes kohaliku aktiivi kaugele maha ning hävituspataljonide korratud read rinnet katma. Suurim prohmakas juhtus Pärnumaal, kus mereäärne rindelõik jäi juuli alguses üldse katmata, nii et ilma raskerelvastuseta Saksa eelvägede hõredad read jõudsid ilma suuremat vastupanu kohtamata paari päevaga välja Märjamaa alla ning tõkestasid Virtsus üles seatud suurtükipatareiga mõnda aega üsna edukalt ühenduse pidamist Muhu- ja Saaremaaga.

EKP Pärnumaa komitee II sekretär Villem Kuusik: „Pärnu-Jaagupi juures peatusime. [Konstantin] Männikson26EKP Pärnumaa komitee I sekretär Konstantin Männikson, kes juulis ametist tagandati ja parteist välja visati. Seda küsimust peeti nii tähtsaks, et 10. juulil kutsuti spetsiaalselt selle tarbeks kokku EKP KK büroo koosolek ja kogu see juhtum on ilmekas näide segadusest rindelähedases piirkonnas, kus juhtivad kommunistid ei teadnud, mida nad peavad täpsemalt tegema vastuvõetud otsuste valguses (nt. NSV Liidu RKN ja ÜKP KK 29. juuni määruses rindelähedastele partei- ja nõukogude organitele), et see ei paistaks välja paanikatekitamisena. Vt. EKP KK büroo protokoll nr. 15, 10. juulist 1941, RA, ERAF.1.4.71, l. 125. oli närviline ja ütles, et see mis toimub on häbistav põgenemine. Tuleb vastu hakata. Ta läks ühe lennuväe majori juurde, kes arvas sama ja oli nõus üldjuhtimist endale võtma. Tagant poolt tulevad sõjaväelaste autod kihutasid meist varsti mööda. Major ütles meile, et ei saa sõjaväelasi autodelt maha. Nii ei tulnud ka siin kaitse organiseerimisest midagi välja.“27Villem Kuusiku tunnistus, koostanud A. Jakobson 249. Eesti laskurdiviisis 22. ja 23.7.1942, RA, ERAF.32. 1.7.

Kui Eestis sõdinud puna- ja siseväelaste tunnistusi polnud võimalik hankida, siis omaette kaust on Punaarmee 22. eesti territoriaalkorpuse võitlejate tunnistustega, ehkki nood ei sõdinud Eestis, vaid Venemaal Pihkva ja Novgorodi vahel. Ülesehituselt on eestlastest punaväelaste tunnistused mõnevõrra teistsuguse ülesehitusega. Tavaliselt algavad need meeleoludega enne sõja puhkemist. Arvukalt on vihjeid selle kohta, et sõda on kohe puhkemas. Näiteks andsid sellisteks oletusteks alust korpusele täienduseks toodud reservväelased (kordusõppuste nime all) ehk korpuse sõjaaegsetesse koosseisudesse viimine. Muu hulgas langes eestlaste osakaal korpuses alla 1/3. Enamik usutletutest mainib ära eestlaste meeleolu langemise, mille peamiseks põhjustajaks loeti sõjale vahetult eelnenud küüditamist ja üleüldist usaldamatust eestlaste suhtes.

629. suurtükiväepolgu patareikomandör nooremleitnant Jaan Mürk: „Juba 4–5 päeva enne sõja puhkemist puhastati polk kahtlastest komandöridest – viidi ära 8–9 meest, nagu major [Bruno] Soomuste, veltv. Kulep jt. Hiljem nendega enam kokkupuuteid polnud. Järelejäänud komandöridesse jättis see rusuva mulje, kuna ärakorjatud oma nõukogudekorra vastasuse poolest millegiga silma ei paistnud. Näiteks oli Kulep IV patarei poliitgrupi juhataja. Allesjäänud komandöride telkide ümber oli aga valve sisse seatud – öösel liikusid nende ümber piilkonnad. Kõik see jättis väga paha mulje. Ka oli märgata, kuigi nad seda meie kuuldes ei rääkinud, et see mõjus reameestesse halvasti.“28Jaan Mürk’i tunnistus, koostanud M. Jürna 26. mail 1942, RA, ERAF.32.1.15.

Teadupärast polnud 22. korpuse sõjatee teab mis kuulsusrikas, eriti see osa, mis puudutas eestlasi selles väekoondises. Sadu mehi põgenes üksustest juba enne Eestist lahkumist, tuhandeid jooksis üle või andis end vangi. Nii kajastavad tunnistused arvukalt ka neid episoode, mis kohati meenutavad pealekaebamist ja olid suureks abiks tulevaste kokkuvõtete koostamisel.

42. laskurpolgu komissar August Pusta: „Porhovi lahingu ajal jooksis vaenlase poole üle kahtlast elementi nii komandeerivast kui reakoosseisust. Polguarst [Helmar Balduin] Tõnurist läks Aleksandrovkas (Porhovi all) ühes sanitaarautoga vaenlase poole. 42. polgust jooksid üle: 1) major Mullert [Mihhail Mullart], 42. polgu staabi ülem; 2) 1. pataljoni ülem alampolkovnik [Oskar] Luppe (lasti ülejooksul maha) [tegelikult jäi ellu]; 3) 3. pataljoni vanem adjudant [Mart] Piirsalu; 4) polgu staabi ülema abi major [August] Sander; 5) 1. patalj. van. adjudant kapten [Artur] Kase.“29August Pusta tunnistus, koostanud Paul Keerdo 7. mail 1942, RA, ERAF.32.1.15.

Tunnistused kajastavad ka seda, mida võeti ette väejooksu peatamiseks ja võitlusvaimu turgutamiseks ning ei puudu ka tribunalita mahalaskmise juhtumid. Huvipakkuvad on rinde lagunemise staadiumi lahingukirjeldused. Kuna tunnistusi sai koguda nendelt meestelt, kes lõpuni rivvi jäid, siis kajastavad rivi- ja seersantkoosseisu võitlejate tunnistused reeglina ka tööpataljone. Ohvitsere üldjuhul tööpataljoni ei sattunud, küll on huvipakkuvaid kirjeldusi tagavara- ja tagalaväeosadest, kuhu ohvitserkoosseis suures osas saadeti.

Kui jätta välja 22. territoriaalkorpuses antud tunnistused, siis ülejäänu koguti kohalikult partei- ja nõukogude aktiivilt ning „revolutsiooniliselt meelestatud tööliskonna esindajatelt“. Viimaste panus piirdus küll tavaliselt hävituspataljoni reakoosseisu võitleja nähtuga, mis peale huvitavate detailide ja „väikese inimese“ arusaama tekkinud olukorra mõistmiseks väga palju juurde ei anna, vahest ainult seda, et vastupanu sovetivõimule nii passiivsetes kui ka aktiivsetes vormides oli massiline.

Omakorda eristuvad valla/linna tasandi funktsionääride ja aktivistide tunnistused, kes said oma korraldused maakonnakeskusest, ning maakonna tasandi (ning Tallinna ja Narva) funktsionäärid, kes said oma korraldused Tallinnast. Vabariiklik tasand tunnistustes sisuliselt puudub. Niisiis tuleb iga tunnistuse puhul arvestada, mis tasandi aktivistiga oli tegemist, ja enamiku puhul polegi põhjust eeldada suuremat informeeritust.

Võttes aluseks keskmisest natuke rohkem informeeritud valla- ja maakonna taseme tunnistaja, siis eristub neli teemaringi.

Esimene teemaring oleks kohaliku tasandi sovetivõimu esmane tegevus pärast sõja puhkemist. Siia hulka tuleb arvestada ka elanikkonna sõjaeelsed meeleolud, mis kohati kattuvad banditismi olemuse ja põhjuste selgitamisega. Teemaring jaguneb üldjoones kaheks: partei-poliitiline töö (miitingud ja agitatsioon) ja praktilised sammud (maakondlik kaitsekomitee, erinevad mobilisatsioonivormid, tagalakaitse organiseerimine; mõnevõrra hiljem aktiivi ja selle pereliikmete ning materiaalsete väärtuste evakueerimine).

ILLUSTRATSIOON:
Fragment EKP Läänemaa komitee instruktori Voldemar Napritsoni tunnistusest 2.3.1942. RA, ERAF.32.1.5

Teine teemaring käsitleb võitlust metsavendadega. Enamik tunnistuste andjatest olid hävituspataljonide reavõitlejad, kelle seos muude sovetivõimu aktsioonidega oli tagasihoidlik; teiselt poolt värvatigi suurem osa partei- ja nõukogude aktiivist sundkorras parteimobilisatsiooniga hävituspataljonidesse. Seetõttu oli enamikul tunnistuste andjatel nende formeeringutega mingi isiklik side, mistõttu oli see teemaring ehk ka kõige paremini kaetud. Tunnistused hõlmavad üldjoones üksikuid haaranguid, kuid on ka pikemaid kirjeldusi vallamajade hõivamisest metsavendade poolt ja suurematest kokkupõrgetest ning mitut hävituspataljoni hõlmavast haarangust, sh. arvukalt üksikjuhtumeid terrorist tsiviilelanikkonna vastu ja „põletatud maa taktika“ elluviimisest.

Kolmanda teemaringina eristub hävituspataljoni ja kohaliku aktiivi taandumine/evakueerumine kodumaakonnast, millele omakorda järgnes taandumine kas Narva või Tallinna suunas (Läänemaal ka Hiiumaa suunas). Teemaring hõlmab muu hulgas hävituspataljonide kasutamist rõhutatult juba Saksa regulaarvägede vastu (palju kirjeldusi on Pärnu- ja Harjumaalt). Tavaliselt on selle teemavaldkonna all juttu ka eespool mainitud partisaniliikumise organiseerimisest. Arvukalt on veel episoode sellest, millega kodumaakonnast taandunud Lõuna-Eesti aktiiv aega sisustas juuli keskpaigast kuni augusti keskpaigani (põhiliselt Viru- ja Tartumaal), kuni Eestist lõpliku lahkumiseni. Selle episoodi lõpetab tavaliselt hävituspataljonide jäänuste ja aktiivi koondamine 1. Eesti kütipolku Harjumaal või Narva töölispolku Narva piirkonnas. Kütipolk löödi Tallinna lähedal puruks ning lagunes, ellujäänud põgenesid Tallinna suunas ja järgnes evakueerimine meritsi. Suur osa evakueeritavatest elas taandumisel Leningradi üle ka takerdumise miiniväljadele ning laevahuku, millest on väga värvikaid ja ilustamata kirjeldusi. Narva töölispolgu lahingutegevus jäi juba Leningradi oblastisse, kus polk lõpuks lagunes.

Neljas teemavaldkond hõlmab tunnistusi Venemaal. Reeglina evakueeriti ellujäänud (tavaliselt Leningradist) sügavale Nõukogude tagalasse ja suunati tööle kohalikesse ettevõtetesse ja kolhoosidesse, samuti tagalas tegevust jätkanud Eesti NSV RKN-i ja EKP KK aparaati. Osa tagalasse jõudnud aktiivist saadeti ka tööpataljonidesse, kuid see oli pigem erand kui reegel. Tunnistuse lõpetas tavaliselt tunnistaja suunamine Punaarmee eesti rahvusväeosadesse.

Kuna võimalus anti, siis kujunes tunnistuste kogumisaktsioon ka omamoodi pealekaebamiseks ja see ei kajasta kaugeltki mitte ainult tollases sõnastuses „kohalikku opositsiooni“, vaid sovetivõimu aktivistid kaebasid usinalt ka üksteise peale. Ühelt poolt oli see ilmselt soov end näidata eeskujuliku kommunistina ja halvustamise paistel särab mõne isiku täht ehk tõepoolest eredamana, kuid kohati meenutab see küll pigem väiklast pealekaebamist. Teiselt poolt oli mõistagi tegemist „vastutuse hajutamisega“, sest selleks ajaks olid ilmselt ka kohaliku tasandi aktivistid mõistnud sovetivõimu erilist huvi süüdlaste leidmise ja karistamise vastu.

Jättes kõrvale kohalike kommunistide omavahelised kaeblused, on tajutav ka „võõra­viha“.30Huvitavaid hinnanguid leidub ka sõjajärgsel ajal sõjasangariteks tõusnud isikute kohta. Näiteks arvukalt on mälestuskatkeid Eesti NSV hävituspataljonide staapi juhtinud Nõukogude piirivalveohvitseri Mihhail Pasternaki kohta (algselt oli Viljandi hävituspataljoni komandör). EKP Viljandimaa komitee I sekretär Oskar Abori tunnistusest: „Temaga polnud hävituspataljoni mehed sugugi rahul; ta oli upsakas, üleolev, tujukalt karm, ei osanud meestele lähineda. Pasternak sattus pinevasse vahekorda ka minuga ja kohaliku SARK-i osak. ülema Karuga. Viljandis ja Põltsamaal olles kurameeris ta ümbruskonda häirivalt kahe tütarlapsega. Tegin talle selle puhul etteheiteid. Sellest tekkis meie vahel tüli. Oma hävituspataljoni meestega ei osanud ta kuidagi saada sõbralikule jalale. Palju pahameelt tekitas meeskonna keskel, et ta enesele ja komandöridele seadis sisse eritoitlustuse, mis oli parem meeste omast.“ Vt. Oskar Abori tunnistus, koostanud H. Kruusi 7. Eesti laskurdiviisis 16., 18., 26. veebruaril 1942, RA, ERAF.32.1.13. Sisuliselt mitte midagi positiivset pole kohalikel öelda maakonna/linna sõjakomissaride kohta, kelle ülesandeks oli sõjasuvel olla vahelüli tsiviil- ja sõjaväevõimude vahel.

NSV Liidu Varumise RK Pärnumaa voliniku agent Johannes Allik: „Pärnu maakonna sõja­komissariks oli kapten Seiko – arg mees, kes kartis rohkem kui keegi teine. Pärnust lahkumisel tuli ta esimesena linnast välja ja jooksis hirmununa Nurme silla juures ringi.“31Johannes Alliku tunnistus, koostanud M. Jürna Erigrupis Kamõšlovi rajoonis 18.,19.5.1942, RA, ERAF.32. 1.7.

EKP Virumaa komitee propagandaosakonna juhataja Magda Tunnel: „Kohalik sõjakomissar Štšerbina oli täiesti saamatu, teguvõimetu ning arg mees, kes püüdis mitmel korral põgeneda.“32Magda Tunneli tunnistus, koostanud J. Seilental Tšerbakuli laagris 18.6.1942, RA, ERAF.32.1.11.

Lääne maakonna prokurör Harald Kareva: „Ka ei saa midagi kiitvat ütleda sms. Tšugujevi isikliku esinemise kohta. Väga sagedasti tekitas ta oma esinemisega lausa paanikat, kuigi ta võttis samal ajal hoogsalt sõna „panikööride“ vastu.“33Harald Kareva tunnistus, koostanud A. Jakobson 7. Eesti laskurdiviisis 6.5.1942, RA, ERAF.32.1.5

Sellesse kategooriasse kuuluvad ka Eestisse taandunud Läti hävituspataljonid, millest kohapeal formeeriti polgud ja saadeti rindele. Sellel teemal saavutasid Eesti kommunistid harvaesineva üksmeele ja mitte ükski kohalik kommunist ei mäletanud Läti hävituspataljonlasi hea sõnaga. Võitlusmoraal hinnati üksmeelselt kahtlaseks, kuid põhiliselt kajastavad tunnistused siiski marodöörlust ja tsiviilelanike kimbutamist.

Puutööliste ametiühingu Rakvere osakonna töötaja Aleksander Randmaa: „Otsene kontakt lätlastega tekkis minul 14. juuli ümber, mil ilmus Rakverre suurem salk läti miilitsamehi. [– – –] Nad käisid väljas retkedel kellestki sõltumata ja vedasid sealt tagasi tulles kaasa küll loomi, küll majakraami. Paaril korral juhtus, et lätlaste öisele väljasõidule järgneval päeval ilmusid meie staapi või miilitsaasutustesse kohalikud linnalähedaste külade elanikud ja nõudsid pisarsilmil tagasi endilt riisutud kraami. Üldse puudus lätlastel seltsimehelikkus ja nad pidasid endid välja­kutsuvalt ülal ka meie suhtes, millest tingitult tekkis rohkesti vähemaid konflikte.“34Aleksander Randmaa tunnistus, koostanud A. Jakobson 7. Eesti laskurdiviisis 1.3.1942, RA, ERAF.32.1.12.

Väljavõtteid tunnistustest Eesti NSV partei- ja nõukogude asutuste tegevuse kohta 1941. aasta sõjasuvel

Kõiki eelnimetatud teemaringidest eraldi siinkohal käsitleda ei jõua. Alljärgnevalt näitlikustamiseks mõningaid väljavõtteid Moskvast ette antud esimesest teemaringist „Bolševike partei – võitluse juht ja organisaator Saksa fašismi vastu“.

Kuhjaga täidetud on alateema elanikkonna meeleoludest ja sellega seoses ka „banditismi“ tekkepõhjustest. Üldisemalt käsitleti passiivsemaid vastalisi „töörahva vaenlaste“ ja „endiste inimestena“ ning aktiivsemaid (ehk „bandiite“) lisaks veel rõhutatult „sakslaste käsilastena“. Eesti Vabariigi taastamise soovi eksponeerimist üldiselt välditi või vihjati natuke abstraktsemale „kodanlisele korrale“. Kuigi kohalike kommunistide arusaamad on esitatud enamasti küll „klassivõitluse“ võtmes ja pikitud ohtra ideoloogilise sõnavahuga, toovad need kohustuslikud meeleoluaruanded välja ka vastumeelsuse sovetivõimu suhtes sedavõrd suures ulatuses, et teemat pole enam kuidagi võimalik käsitleda üksikjuhtumitena. Pigem tekib mulje, et eestlaste (sh. sovetliku aktiivi) soov sovetivõimu eest võidelda oligi üsna erandlik nähtus.

Konguta rajooni miilitsavolinik Jaan Vares: „Sundevakueerimine [küüditamisoperatsioon tollases sõnastuses] polnud alati kaugelt mitte õiglane. Arutleti umbes nii, et kui see ja see ära viidi, kellel ei tea olevat midagi suuremat süüd, siis võib mind tabada peagi sama saatus. Inimestes see sageli tekitas hirmu ning põgeneti metsa varjule sundevakueerimise eest, suhtudes siit alates juba märksa vaenulikumalt maksvasse korda ning aidates kaasa selle korra kui oma isikut ohustava vastu võitlemisele. [– – –] Kutsealuste mobilisatsioon viis rahva meeleolu märksa enam alla kui seda oli teinud hobuste võtmine. Hobuseid oli võimalik asendada traktoritega. Mobilisatsiooni tõttu suurenes metsavendade hulk märksa.“35Jaan Varese tunnistus, koostanud Feliks Roose 249. Eesti laskurdiviisis 12.7.1942, RA, ERAF.32.1.9.

Ideoloogiliselt kõige olulisemad ehk kirjeldused partei-poliitilisest tööst on oodatust tagasihoidlikumad. Olgu ka öeldud, et esimese ja ideoloogiliselt ilmselt kõige tähtsama punkti – „Eesti NSV kaitse juhid – Stalin ja Ždanov“ – kohta ei osanud ilmselt keegi midagi mõistlikku kosta ja võimalik, et piinliku olukorra vältimiseks seda ei küsitudki.

Siinkohal kajastub see valdkond põhiliselt miitingute korraldamises, mis polnud spontaanne ettevõtmine, vaid vastavalt Tallinnast ja maakonnalinnast tulnud korraldustele läbi viidud koosviibimised. Ilmselt said kommunistid kohati ka ise aru, et miitingutega võib olukorra hoopis hullemaks muuta. On ka vihjeid, et tegelikult jäi miitinguid sõjaolukorras hoopis vähemaks, sest maakohas ilma relvastatud kaitsesalgata võis see olla lausa eluohtlik.36Viru maakonna prokuröri kt. Karl Ross ütles otsesõnu välja, et „üldse kadus sõja puhkemisega liigne miitin­gute pidamise tõbi“. Vt. Karl Rossi tunnistus, koostanud J. Seilental 249. Eesti laskurdiviisis 5. septembril 1942, RA, ERAF.32.1.12.

EKP Võru maakonnakomitee instruktor Paul Pelisaar: „Samal päeval [22. juuni] toimus parteilaste koosolek, millest võtsid osa peamiselt parteikomitee töötajad (Võru linnas oli partei liikmeid ja kandidaate kokku 30 inimese ümber – maakonnas kokku üle 100 inimese). Nõupidamisel asuti seisukohale, et tuleb asuda fashismivastasele propagandale valdade viisi. Määrati lektorid. Kuid see kava viidi läbi ainult osaliselt, kuna vahepeal pead tõstnud bandiitlus tõmbas sellest kavast kriipsu läbi: ei saadud, ei usaldatud ka enam kohtadele välja sõita. Küll aga korraldati kõigis linna asutustes ja käitistes fashismivastaseid miitinguid.“37Paul Pelisaare tunnistus, koostanud M. Jürna Erigrupis Kamõšlovi rajoonis 13., 14.5.1942, RA, ERAF.32.1. 14.

Enamjaolt kajastavad miitingud küll kohustuslikke patriotismipuhanguid tööliskonna ja kehviktalupoegade seas, kuid detailide selgitamisest üritati siiski üsna kiirelt üle minna. Kohati meenutavad miitingud pigem piinlikke episoode, mida tunnistaja väga mäletada ei soovinudki.

Järvamaa TSN TK sekretär Ernst Marmei: „Esimesel või teisel sõjapäeval korraldati Vallimäel miiting, kus kõneles maakonna poliithariduse van. insp. [Rudolf] Prääts. Miitingul oli inimesi keskmiselt. Paar päeva hiljem korraldatud teisel koosolekul oli ilmunud rahvast juba tunduvalt hõredamalt. Vahelehüüdeid ei esinenud, kuid nägudele ilmusid muigavad toonid.“38Ernst Marmei tunnistus, koostanud J. Seilental 7. Eesti laskurdiviisis 3.5.1942, RA, ERAF.32.1.4.

EKP Pärnumaa komitee instruktor Jaan Kalu: „Alates 13. juulist võtsin osa Mustamäe rajoonis korraldatavatest kindlustustöödest. Viibisin seal vaid üks päev ja selle tõttu eriti palju tähelepanekuid ei oma. Mäletan ainult nii palju, et tööle käsutatud kodanike meeleolu oli väga halb, paiguti üsna avalikult vaenulik. Kõige enam ärritasid inimesi miitingukõnelejad, kes käisid seal esinemas ja ajasid väga üldist juttu.“39Jaan Kalu tunnistus, koostanud A. Jakobson 7. Eesti laskurdiviisis 20.2.1942, RA, ERAF.32.1.7.

Meeleolude ja kohustuslike meelsusavalduste kõrval moodustasid olulisema osa sellest teemavaldkonnast tunnistused Tallinnast saadud korralduste täitmise kohta. Täpsemalt selle kohta, kuidas viidi ellu 1941. aasta 29. juuni ÜKP KK ja NSV Liidu RKN ühismääruses sätestatud tegevussuuniseid rindelähedaste piirkondade partei- ja nõukogude aktiivile.40Vt. Direktiva Sovnarkoma SSSR i CK VKP(b) № P509 partijnym i sovetskim organizacijam prifrontovyx oblastej, 29 ijunja 1941 g, RA, ERAF.1.1.321, l. 7–20.

Suures osas sõltus nimetatud eesmärkide õnnestumine sõjaväe- ja tsiviilvõimude vahekorrast. Kuna kogu tegevus tagalas ja rindelähedases piirkonnas pidi silmas pidama eelkõige rinde vajadusi, siis sõltus palju transpordivahendite, kütuse olemasolust jne.

Kiviõli käitise direktor Nikolai Raudsik: „Minul kui käitise direktoril tuli väga raskeis tingimustes töötada, sest korraldusi tuli mitmelt poolt – Kergetööstuse rahvakomissariaadilt, Mäe- ja Küttetööstuse peavalitsuselt, Virumaa parteikomiteelt, Kaitsekomiteelt ja sõjaväevõimudelt – sageli otse risti vastupidi käivad ja kooskõlastamatuid. Selle juures puudus tihtipeale telefoniside ja puudusid ka liiklemisvahendid (käitiste autod läksid sõjaväe ja hävituspataljonide käsutusse), et korraldusi kontrollida ja nende täitmiseks täpsemaid juhtnööre saada. Näiteks ühelt poolt oli Kergetööstuse rahvakomissari asetäitja [Voldemar] Eriti kirjalik korraldus, et käitise varasid ei tohi kellelegi välja anda, teiselt poolt aga nõudsid sõjaväevõimud bensiini, määrdeõlisid jne., mida tuli täita. Rakvere sõjakomissar tegi hävituspataljonile korralduse autod käitisele tagasi anda, kuid hävituspataljon ei täitnud seda korraldust. See raskendas eriti elanikkonna toiduainetega varustamist ja nõudmisega pöörduti ikka direktori poole.“41Nikolai Raudsiku tunnistus, koostanud A. Alle 249. Eesti laskurdiviisis 6.7.1942, RA, ERAF.32.1.12.

Kohalikud võimud pidid olema abiks või kandvaks jõuks hobuste, mootorsõidukite, kutsealuste, reservväelaste mobiliseerimisel ja kaitsetöödele mobiliseeritavate töö organiseerimisel. Teine valdkond oli konkreetselt tsiviilvõimu tegevus: nad pidid kokku korjama raadio­aparaadid; organiseerima asutuste ja käitiste relvastatud valve; organiseerima, mehitama ja varustama tagalakaitse formeeringud (algul asutuste ja ettevõtete kaitsesalgad, hiljem hävituspataljonid); teostama aktiivi ja selle pereliikmete ning sovhooside karjade ja materiaalsete väärtuste evakueerimist; Punaarmee taganemise korral hävitama sõjalised kommunikatsioonid, sõjalise tähtsusega käitiste hooned ja sisseseade, maha jäävad toidu- ja kütteained.

Põgusalt mõnest mobilisatsioonivormist. Paar päeva peale sõja puhkemist alustati esimese suurema aktsiooniga – hobuste ja mootorsõidukite rekvireerimisega. Kuna sõjategevus polnud selleks ajaks veel Eestisse jõudnud, siis üldjoontes aktsioon õnnestus, mida tõestavad ka tunnistused. On ka mõningaid veidravõitu tunnistusi, kus teatati, et töörahvas võttis selle aktsiooni vastu rõõmu- ja tänutundega, kuid paljudes on ka vihjeid, et „kulaklik-kodanlik element“ ja sellega liitunud muud elanikkonna kihid olevat suhtunud sellesse aktisooni suure vastumeelsusega: hobuste pähe toodi valdade kogumispunktidesse viimaseid setukaid ning mootorsõidukeid (peamiselt mootorrattad) üritati võimaluse korral peita või siis rikkuda.

Kilingi-Nõmme MTJ-i traktorist Ado Juss: „Hobuste ja vankrite mobilisatsiooni puhul selgus, et suurem osa mobiliseeritavaist hobustest on tiisikuses (mida tehti kunstlikult), kuna nooremad hobused viidi sügavale metsa. Ja kui mindigi koha peale vaatama, siis neid üldse ei olnudki. Mobilisatsiooni viidi läbi hobulaenutuspunktide kaudu, kus anti täis valla peale ette nähtud arv hobuseid. Hiljem võeti kulakute käest sunniviisiliselt sinna hobuseid asemele.“42Ado Jussi tunnistus, koostanud M. Jürna Erigrupis Kamõšlovi rajoonis 20.5.1942, RA, ERAF.32.1.7

Vändra valla komsorg Erich Meimre: „Mootorrattaid oli Vändra vallas 30. Nende mobiliseerimine kuulus minu kui valla sõjakomissari ülesannete hulka. Arvuliselt õnnestus see hästi. Kohale toimetati 28 masinat, varjamiskatseid esines ainult kahel juhul, kuid vaenulikult suhtuti sellesse ettevõttesse peaaegu sajaprotsendiliselt. Sõimati, ähvardati jne. Suur osa mootorrattaid tehti sõidukõlbmatuks hammasrataste purustamise või jälle kummide katkilõikamise teel. [– – –] Võis ütleda, et avalik vaen nõukogude korrale hakkaski ilmnema just seoses kõnesolevate korralduste täitmisega.“43Erich Meimre tunnistus, koostanud A. Jakobson 7. Eesti laskurdiviisis 15.2.1942, RA, ERAF.32.1.7.

Kutsealuste Punaarmeesse võtmine algas 1941. aasta juuli alguses. Kuna rinne polnud veel Eestisse jõudnud, siis enamasti aktsioon ka õnnestus. Sellegipoolest leidub teateid arvukatest kõrvalehoidmistest ja metsavendluse hoogustumisest seoses sellega (eriti Virumaal). Reserv­väelaste mobilisatsiooni puhul sõltus palju ka piirkonnast. Keeruline oli mobilisatsioonist kõrvale hoida Tallinnas ja saartel, kuid tunnistustest kumab siiski läbi, et kohalik aktiiv pidas mobilisatsiooni läbikukkunuks. Üldiselt see nii oligi ja kätte saadi vaevalt veerand eeldatavast mobilisatsiooniressursist. Lisaks sellele, et Lõuna-Eesti maakondades polnud rinde liikumise tõttu enam võimalikki reservväelaste mobilisatsiooni teostada, algas ka mujal maakondades massiline mobilisatsioonist kõrvalehoidmine, mis omakorda täiendas metsavendade ridu.

Läänemaa sõjakomissar Feodor Tšugujev: „Kuni 35 aastaste meeste mobilisatsioonile ilmus väeteenistuskõlblikke vahest 50% ümber või vähemgi. Mõnest vallast, näiteks Veliselt, ei tulnud mehi üldse mitte. Üksikuid ilmus Kirbla, Lihula, Karuse valdadest.“44Feodor Tšugujevi tunnistus, koostanud H. Kruus 7. Eesti laskurdiviisis 18. ja 19.2.1942, RA, ERAF.32.1.5.

Tudulinna valla TK esimehe asetäitja Elmar Kool: „Mobilisatsioon kuni 35. eluaastani leidis aset kindlustusvööndite ehitamise ajal. Nimetatud tööde juhatajale saadeti vastavad korraldused mobilisatsiooniealiste koheseks vabastamiseks, mis nende kinnituse järele ka tehti. Tõeliselt ilmus aga 308 mehest ainult 10. Kodudest otsitavaid ei leitud, – nii jäi järele ainult kaks oletust – nad kas põgenesid metsa või ei antud neid siiski kindlustustöödelt vabaks.“45Elmar Kooli tunnistus, koostanud A. Jakobson 7. Eesti diviisis 30.4.1942, RA, ERAF.32.1.12.

Elmar Kooli tunnistusest ilmneb ka mobilisatsioonivorm, mis jäi suures osas kohalike võimude kanda – kaitsetööd tulevaste lahingute tarbeks. Tagantjärele võib öelda, et enamjaolt oli see tühi töö ning mingit kindlamat kaitseliini nimetatud kohtades sõjategevuse käigus ei tekkinud. Samuti ilmneb, et neid kaevetöid teostati enamasti ilma mingi selge plaanita ja kohati muutsid need elanikkonna meeleolu sovetivõimu suhtes veelgi halvemaks.

4. hävituspataljoni staabiülem Edgar Kostabi: „Tallinna kaitse kindlustustöödega alustati juuli esimestel päevadel. Isiklikult võtsin kindlustustöödest osa Harku järve ja Nõmme vahelises rajoonis Linnakomitee ülesandel propagandlise ja poliitilise töö läbiviijana. [– – –] Võin rahulikult kinnitada, et kogu see töö, mis selles rajoonis tehti, oli täiesti maha visatud vaev. Vall oli ainult takistuseks vaatlusel ja tulisüsteemi loomisel, aga ei olnud mitte mingisuguseks kaitseks selle taga asuvatele üksustele. Tõenäoliselt oli kogu kindlustustööde läbiviimine terves Tallinna ümbruse kaitserajoonis süsteemitu ja plaanitu kaevamine. [– – –] Tegelikult ei olnudki hiljem Tallinna kaitsmise juures läbiviidud kaitsetöödest mingit abi. [– – –] Hiljem aga, nagu tõsiasjad näitasid need vaevaga ehitatud kraavid ja vallid suurel määral ainult segasid väikesearvulistel Tallinna kaitsegruppidel korraliku tulesüsteemi loomist.“46Edgar Kostabi tunnistus, koostanud M. Jürna 249. Eesti laskurdiviisis 2., 14., 18., 22., 25.7 ja 2., 4., 5.9.1942, RA, ERAF.32.1.1.

Kui eespool nimetatud aktsioonid pidid toimuma sõjaväe- ja tsiviilvõimude koostöös, siis kohalike võimude kanda jäi paljude muude korralduste täitmine. Pilt, mis tunnistustest avaneb, tõestab, et lisaks rinde lagunemisele toimus sama ka tagalas, kus üks ametkond ei teadnud, mida teine teeb.

Virumaa TK rahandusosakonna juhataja Harri Raag: „Sõjaaegne töö kannatas esijoones plaanituse ja kooskõlastatamatuse all. [– – –] Üksikute instantside vahel puudus side, näit. armee staap – varem kohaliku garnisoni ülem – ei pidanud pea mingisugust sidet ei parteikomiteega ega maakonna TK-ga, vaid hoopiski informeeris viimaseid sageli tõsisele olukorrale vastupidiselt. Asutustes, eriti allasutustes, valitses alaline teadmatus. Õieti valitses samasugune teadmatus ka parteikomitees. Sekretär Stamm [EKP Virumaa komitee I sekretär Alfred Stamm] ei informeerinud teisi kunagi selle kohta, mis teha või milliseid instruktsioone ta oli saanud, vaid tema alaliseks nõudeks oli ainult mitte tekitada paanikat. Selle paanikakartuse tõttu, mis oli ilmselt pärit Tallinnast, jäid kohapeal evakueerimata ka igasugused kaubad ja Rakvere uue haigla ja polikliiniku seadmed. Samuti jäid selle tõttu suures osas hävitamata ka ankeedid ja dokumendid, kuna see taheti jätta viimaseks minutiks, kuid tavaliselt kujunes see viimane minut niivõrd ootamata saabunuks ja teiselt poolt ülepeakaela põgenemiseks, et kellegil polnud aega neid hävitada või kaasa võtta. [– – –] Selline kunstlik muljetegemine keskkoha poolt, nagu valitseks maal rahu, ei avaldanud aga enam mingit mõju maal, kus oli juba selgusele jõutud rinde liikumise tendentsides.“47Harri Raagi tunnistus, koostanud J. Seilental 7. Eesti laskurdiviisis 12.5.1942, RA, ERAF.32.1.12.

Eriline segadus valitses tsiviilvõimude tähtsaima ülesande, evakueerimise teostamisel. Siit ilmneb sovetivõimu põhiline probleem, kus funktsionäärid ei julgenud vastukäivate korralduste raames iseseisvalt otsust vastu võtta, vaid ootasid käske kõrgemalt poolt.

Laheda valla komsorg Johannes Aljas: „Viimastel päevadel kui mina Võrus olin, siis küll varanduste evakueerimist ei teostatud. Võibolla tehti seda varem, millest ma aga midagi ei tea. Kui me Võrust 9. juulil viimastena välja tulime, jäid Võru ärid kaupa täis. [– – –] Laheda valla täitevkomitee aktiiv, komsomol, kokku 52 inimest, jäid kõik evakueerimata, kuna neil selleks Võrust mingisugust korraldust või teadet ei antud. Lahedalt kutsuti ainult mind 6. juulil Võrru, kus mulle tehti ettepanek koos parteiaktiiviga evakueeruda, kuid astusin selle asemel Võru hävituspataljoni. [– – –] Võin kinnitada, et peaaegu kogu Võrumaa komsomol ja maaparteiaktiiv jäi maha, kuna Võrust evakueerimine toimus järsku ning telefoniside maaga oli bandiitide poolt katkestatud.“48Johannes Aljase tunnistus, koostanud M. Jürna 7. Eesti laskurdiviisis 4., 6., 7. ja 8.5.1942, RA, ERAF.32.1. 14.

Lõpetuseks – tagalas kogutud tunnistused ajalooallikatena

Eespool kirjeldatud tunnistused on suures osas tänapäeval ka publitseeritud. Need ja teised samalaadsed avaldas aastatel 1993–2001 harrastusajaloolane ja kommunismi kuritegude paljastaja Mart Arold (1944–2014) ning need ilmusid sarjas „Sortside saladusi/saladused“ (I–XII). Metodoloogia ja eesmärgid jäävad mõnevõrra ähmaseks.

Mart Arold: [eessõna V köitele] „See on raamat eesti rahva kannatustest 1941. a. sõjasuvel. Tegemist on punamõrtsukate eneste aruannetega, mis on kirja pandud 1942. a. Venemaal H. Kruusi ajalookomisjoni poolt. Pikkadeks aastateks peideti need materjalid punapartei salahoidlatesse, kuhu oli juurdepääs vaid väga vähestel. Hea lugeja, ajad on muutunud. Tänased sortslased on vaid (ajutiselt!) värvi vahetanud. Palun loe see raamat hoolega läbi ja mõtle ka sellele, mis võib meid kõiki ees oodata, kui ajalugu peaks korduma.“49Teosele oli lisatud ka moto: „Kõikidele punast ajuvammi põdevatele Eesti poliitikutele.“ Vt. Sortside saladused V. Tartumaa kommunistid kutsetööl, koostanud M. Arold. Tartu: Tungal, lk. 1–2.

Niisiis pidi materjal tõestama eelkõige sovetivõimu kuritegusid, ebainimlikkust ja nürimeelsust, mis omakorda peideti sügavatesse arhiivihoidlatesse. Koostaja on eesmärki silmas pidades teksti seetõttu mõnevõrra kohendanud, lisanud mõningaid emotsionaalseid märkusi ja „rasvaselt“ on esitatud teatud „krõbedamad“ lõigud.50Näiteks tunnistas EKP Tartumaa komitee osakonnajuhataja ja hävituspataljonlane Leonhard Illisson: „Tammiste sovhoosis selgus, et selle juhataja koos teenistujatega oli bandiitide jõugu tuumaks. Sovhoos oli karjast ja hobustest tühi. Kohal oli ainult 50-ne noorsea ümber. Need lasksime revolvritest maha ja valasime petrooliumiga üle. Enne seda aktsiooni kõnelesin Tartusse sms. Avaldiga, kelle korraldusel sigade hävitamine õieti toimuski.“ Vt. Sortside saladused V, lk. 38.

Olgu kohe öeldud, et päris tundmatuks need tunnistused Nõukogude Eesti elanikele ka ei jäänud. Sovetlike ajalooraamatute viidete järgi leidsid tunnistused üsna laia kasutust.51Vt. nt. P. Larin. Lahingud Eestis 1941. aastal. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1962; Eesti rahvas Nõukogude Liidu Suures Isamaasõjas 1941–1945. 1. kd. Eesti rahvas võitluses Nõukogudemaa vabaduse ja sõltumatuse eest aastail 1941–1943, peatoimetaja L. Lentsman. Tallinn: Eesti Raamat, 1971. Ent kasutada said neid vaid väljavalitud, ideoloogiliselt karastunud isikud. Kuna tunnistusi oli mitu tuhat lehte, siis leidis iga teemavaldkonna kohta sobiliku lõigu tõestamaks mida tahes. Samuti avaldati osa tunnistusi tublisti toimetatud kujul juba 1960. aastatel.52Ühises rivis ühise vaenlase vastu: mälestusi kaitselahinguist Eesti NSV-s 1941. a., koostaja A. Pähklimägi. Tallinn: Eesti Raamat, 1969; Suure võitluse algus: mälestusi Suure Isamaasõja esimestest kuudest, koostanud K. Mang ja A. Pähklimägi. Tallinn: Eesti Raamat, 1965. Võrdluseks üks näide EKP Järvamaa maakonnakomitee sekretärilt Eduard Särematilt:

Tunnistus: „Pärast Võhma operatsiooni tabati Kärus kaks poisikest kohaliku valla täitevkomitee esimehe Tõntsu hoolsuse ja agaruse tõttu. Need olid 16-aastased noorukid, kes olid varustatud dünamiidiga ja roostetanud buldog-revolvriga. Olid välja tulnud Tallinnast ja kavatsesid Käru raudteesilda õhku lasta. Kelle poolt poisid olid välja saadetud, jäi selgitamatuks, – nad lasti maha.“53Eduard Säremati tunnistus, koostanud H. Kruus Tšeljabinskis 27. ja 28.1.1942, RA, ERAF.32.1.4.

Kogumik „Suure võitluse algus“: „Töölised ja kehviktalupojad võtsid aktiivselt osa nõukogude võimu kaitsmisest, tõusis poliitiline valvsus. Nende aktiivsel kaasabil paljastati varjatud vaenlasi, saadi andmeid bandiitide kogunemistest ja teistest vaenulikest väljaastumistest. Ühe Käru valla uusmaasaaja valvsuse tõttu tabati näiteks kaks bandiiti, kes olid Tallinnast tulnud Käru raudteesilda õhku laskma.“54E. Säremat. Partei kutsel, südame käsul. – Suure Võitluse algus, lk. 198.

Sellest võib näha, mis algsest tunnistusest edasi sai. Esiteks vaikiti maha mahalaskmine ja teiseks muutub agara bolševiku tegevus „tööliste ja kehviktalupoegade poliitiliseks valvsuseks“. Just teine pool on hea näide, kuidas tunnistuste tonaalsus ajas muutus. Üksikisikute teod muutuvad tubli toimetajatöö tulemusel „üldrahvalikuks võitluseks – partei ja valitsuse juhtimisel“.

ILLUSTRATSIOON:
Väljavõte Isamaasõja ajaloo Eesti vabariikliku komisjoni töögrpi juhi Hans Kruusi ettekandest 25.10.42. RA, ERAF.32.2.15

Tunnistustes on arvukalt mahalaskmisjuhtumeid ning need kirjeldavad kohati üsna detailselt „põletatud maa taktika“ elluviimist. Sovetlikud ajalooraamatud viimast ülemäära detailselt ei kajasta, kuid samas polnud see ka just kiivalt hoitud saladus. Sellised käsud olid antud ja vähemalt neid sovetlik historiograafia väga ei varjanud. „Tagala ja rindepiirkonna desorganiseerijad“ tuligi likvideerida ning taganemisel sõjaliselt olulised kommunikatsioonid maha põletada või õhku lasta ning kaupade, toidu- ja küttetagavarad hävitada (seda tegid ka sakslased 1944. aastal ja sõdades on see üsna tavapärane).55Vt. nt. Eesti rahvas Nõukogude Liidu Suures Isamaasõjas 1941–1945: Dokumente ja materjale, peatoimetaja I. Paul. Tallinn: Eesti Raamat, lk. 27–145 (kogumiku esimene osa: Võitlus Eesti NSV territooriumi kaitse perioodil 1941. aastal).

Küll varjas sovetlik historiograafia tunnistuste seda osa, et nimetatud ülesande täitmisel kukkusid kohalikud partei- ja nõukogude asutused suuresti läbi (eriti Lõuna-Eestis). Eelkõige materiaalsete väärtuste hävitamisel polnud selles süüdi mitte niivõrd käsku täitma pidanud kohalikud kommunistid, vaid ENSV kõrgem võim oma vastukäivate korraldustega. Viimased omakorda ei julgenud otsuseid hävitamise, aga ka evakueerimise kohta vastu võtta ja vaatasid Moskva poole, kus valitses samasugune peataolek nagu igal pool NSV Liidus 1941. aasta sõjasuvel. Nii jäi käskude täitmine viimasele hetkele ehk jäigi suuresti täitmata. Arvukalt on ka episoode, kus käsk jäi täitmata lihtsalt koordineerimatuse tõttu Punaarmeega või täitsid punaarmeelased selle hoopis liiga vara.

Metsavenna või metsavendluses kahtlustava mahalaskmine ja/või tema majapidamise mahapõletamine polnud sovetivõimu silmis samuti eriline varjamisväärne pahategu, kuid üldiselt eelistati seda esitada umbmääraselt, ilma liigse detailsuseta. Metsavendi ei käsitletud regulaararmee võitlejatena ning tunnistustes esinevad nad rõhutatult kriminaalide ja/või sakslaste käsilastena. Bandiidid olid kuulutatud lindpriiks ja see ei läinud otseselt vastuollu ka tollase rahvusvahelise sõjaõigusega, kus relvastatud vastupanu okupandile oligi üsna umbmääraselt sõnastatud.56Haagi maasõja konventsioon (1907) lähtus olukorrast, kus üks sõjavägi sõdib teise samasuguse vastu. Kõik teised olid franktiröörid või relvastatud mittekombatandid, kes tuligi maha lasta. Sellepärast kandsid metsa­vennad eristamiseks käesidemeid või muid eraldusmärke, et esitada end üksusena, kellel on juht ja kes kannavad oma relvi avalikult. Poliitilisi motiive metsavendade puhul eriti esile ei tõstetud, küll leidsid tunnistustest pikalt käsitlemist põhjused, mis elanikkonna sovetivõimu vastu pöörasid. Tunnistustes on toodud arvukalt emotsioonituid kirjeldusi – „tabasime ja lasksime maha“. Aga veel tihedamini kohtab konstateeringut „tabasime ja andsime üle NKVD-le“ vms. Ilmselt polnud ka paljud kohalikud kommunistid väga rõõmsad selliste ülesannete üle ja oma osalust kohati isegi varjatakse, jättes täidesaatmise mingitele abstraktsetele tegelastele.

Üheks põhjuseks, miks tunnistustega said Nõukogude Eestis tutvuda ainult valitud isikud ja trükikõlblikuna esitades tuli neid kohati tundmatuseni toimetada, tuleneb ka sellest, et avalikustamine oleks andnud vastupidise tulemuse ehk tõestanud üleüldist vastupanu sovetivõimule ja viimase hambutust sellega võitlemisel. See omakorda oleks tekitanud küsimuse põhjuste kohta, kui samal ajal oli vaja tõestada hoopis vastupidist. 1960. aastatel alguse saanud mõõdutundetu Suure Isamaasõja kultuse raamides üritati vastupanu sovetivõimule taandada üksikjuhtumiteks ja vastupanu mastaape vähendada – muidu poleks „üldrahvuslik võitlus saksa okupantide vastu“ kuidagi välja tulnud. Mõistagi polnud võimalik kasutada ka viiteid totaalse segaduse kohta tagalas ja rindelähedases piirkonnas, sest see oleks ära nullinud vihje partei juhtivale rollile. Ja kolmandaks tõestavad tunnistused rinde ja tagala lagunemist, mis jälle ei lähe kokku ette antud „kangelaslike kaitselahingutega“. Loomulikult ei saanud kõike seda päris maha vaikida ja pea peale keerata, kuid „objektiivsete põhjuste“ leidmine ebameeldivatele episoodidele oli elukutseliste propagandistide ülesanne.

Niisiis, sovetlikus historiograafias on 1942. aastal kogutud materjalid kasutust leidnud põhiliselt propagandistlikel eesmärkidel. Milline oleks nende tänapäevane väärtus? Sissejuhatuses on viidatud „Suvesõja“ kontseptsioonile. Emotsionaalselt oli/on vastuhakk soveti­võimule 1941. aasta sõjasuvel mõistagi väärtus omaette ja nimetatud tunnistused leiavad rakendust põhiliselt vastaspoole tegevuse illustreerimiseks.

Tiit Noormets: „… kujutavad endast üksikisikute mälestuste kogumit, milles leiduvat andmestikku pole mingil määral süstematiseeritud, omavahel võrreldud ega kontrollitud (samuti tuleb arvestada, et pärast sõjaalguse suuri kaotusi säilinud küsitlusaluste ring oli piiratud ja suhteliselt juhuslik). Nõnda-öelda rohujuure tasandilt nähtud üksikmälestustes on küll hulgaliselt värvikaid detaile, mis suures osas on hävituspataljonide tegevuse kohta ka ainus säilinud allikmaterjal, kuid sisaldavad samas palju vasturääkivusi ja vigu, tõe pähe esitatud nõukogude propagandat ja 1941. aasta palavikulises õhkkonnas ohtralt ringelnud kuulujutte, seda eriti vastupanuliikumise kohta, ning nõuavad seega tavapärasest allikakriitikast märksa kriitilisemat hindamist.“57T. Noormets. Suvesõja uurimisest ja allikatest. – Metsavennad Suvesõjas, lk. 84.

Kõik see vastab tõele. Küsitlusaluste ring on piiratud, materjal pole süstematiseeritud (v.a. eespool kirjeldatud n.-ö. kartoteek), tunnistuste lugemine eeldab tollaste olude head tundmist ja arenenud allikakriitikat (nagu ka umbes samal ajal Saksa okupatsiooni tingimustes koostatud Omakaitse kokkuvõtted sõjasuvest).

Tiit Noormets vaatleb neid tunnistusi siiski väga kitsa teema kohta ehk metsavendade­vastase võitluse allikatena. Tõepoolest, kui neid eraldi võtta, siis ongi tegemist ühe üsna seosetu mälestustekogumiga üksikutest haarangutest. Kasutamist leiavad tunnistused sama pisteliselt nagu sovetlikus historiograafias ja suures osas ühe kindla teema kohta: metsavendadevastane tegevus (sh. „punane terror“).

Teisalt on nimetatud tunnistused metsavendadevastase võitluse sisuliselt ainukesed säilinud Nõukogude-poolsed allikad.58Säilinud on vaid mitmeid hävituspataljonlaste nimekirju, kuid pataljonide asjaajamisdokumendid sisuliselt puuduvad. Erandiks on mingil kombel fotokoopiatena säilinud Tallinna 4. hävituspataljoni ülema käskkirjad 9.–30. juulini 1941 ja vähesel määral kirjavahetust varustamise ja isikkoosseisu küsimustes (vt. RA, ERAF.32.4.34, 54). Üksikuid dokumendifragmente on veel partei- ja nõukogude asutuste fondides. Üksikuid trofeedokumente avaldati ka Saksa okupatsiooni ajal ja sõja järel paguluses. Allikad hävituspataljonide haarangute, valveülesannete ja lahingute kohta puuduvad täielikult. Niisiis sõjasuve relvastatud vastupanu silmas pidades on tegemist hindamatute allikatega, kui on soov kirjeldada ka teise poole tegevust. Võitlus metsavendadega oli siiski vaid üks partei- ja nõukogude aktiivi ülesandeid ja isegi mitte peamine. Seega, nimetatud tunnistusi tuleb vaadata ka selles kontekstis, kui palju allikaid 1941. aasta sõjasuve kohta on uurijal üldse kasutada.

Kui analüüsida erinevates Rahvusarhiivi fondides olevaid 1941. aasta sõjasuve Eesti NSV tsiviilvõimu asutuste dokumente, siis saab öelda, et need on säilinud väga lünklikult. Kõrgem vabariiklik tsiviilvõim jagunes sõjasuvel kolme osaliselt kattuva ametkonna vahel. Esiteks EKP KK aparaat, teiseks Eesti NSV RKN ja kolmandaks mõlema ametkonna baasil moodustatud Eesti NSV vabariiklik kaitsekomitee. Nimetatud institutsioonide säilinud dokumentatsiooni hulgas on arvukalt NSV Liidu partei- ja valitsusasutuste ning kohalike kõrgemate võimuorganite määrusi, otsuseid, korraldusi, juhendeid. Kuid samas üsna vähe informatsiooni, kuidas nimetatud korraldusi täideti.59EKP KK büroo protokollid nr. 11, 14–16, 18, juuni-august 1941, RA, ERAF.1.4.77; ENSV RKN koosolekute päevakorrad, mai-august 1941, RA, ERA, R-1.1.234; Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu kitsendatud istungite protokollid, 1941, RA, ERA, R-1.5.13; ENSV Rahvakomissaride Nõukogu ja ENSV Vabariikliku Kaitsekomitee määrused, käskkirjad, korraldused, lauajuhendid, juuli-august 1941, RA, ERA, R-1204.1.1, 16, 17, 18, 22. Asjaajamisdokumendid sisuliselt puuduvad ja vähestest olemasolevatestki on suurem osa koostatud tagantjärele Nõukogude tagalas, mis annab kohati üsna moonutatud pildi.60Vt. nt. EKP KK sekretäri N. Karotamme ÜKP KK-le saadetud ettekanded ENSV kaitsmisest ja tööst peale evakueerumist, evakueerumisjärgsest tegevusest ning Leningradi evakueerunud partei- ja nõukogude aktiivi ning mobiliseeritute olukorrast, RA, ERAF.1.1.190, 191; Rahvakomissariaatide ja teiste nõukogude asutuste tööaruanded (N. Karotamme märkustega, 1943), RA, ERAF.1.1.193, 194.

Partei linna- ja maakonnakomiteede ning täitevkomiteede dokumentatsioonist sõjasuve kohta on säilinud vaid üksikud katked. Kasutada on üksikud EKP KK-le ja ENSV RKN-le saadetud informatsioonid olukorrast maakonnas juuni lõpust ja juuli algusest. Protokollid saavad otsa tavaliselt juuni lõpus.61Täitevkomiteede dokumentatsioon saab üldiselt otsa juba 1941. aasta juuni lõpus. Suhteliselt kõige paremini on säilinud ehk Saare maakonna TK asjaajamine, kus viimased dokumendifragmendid pärinevad veel 1941. aasta augusti lõpust. Vt. RA, ERA, R-1016.1.2, 26, 30. Lõuna-Eesti maakondade puhul on see ka mõistetav, sest hiljemalt juuli keskpaigast oli maakonnakomitee juba oma asukohast põgenenud ja kui pidas koosolekuid, siis juba põgenemise-evakueerimise ajal ja dokumendid läksid reeglina kaotsi või hävitati. Suhteliselt kõige paremini on säilinud EKP Narva linnakomitee dokumentatsioon, sh. ka üksikud maakondliku või linna kaitsekomitee dokumendikatked.62Vt. lähemalt P. Kaasik. Narva hävituspataljon ja töölispolk 1941. aasta sõjasuvel. Sõda ja sõjajärgne Narva linnamaastikus. Uurimusi Narva piirkonna ajaloost. Narva Muuseumi Toimetised nr. 16, toimetaja M. Ivask. Narva: Narva Muuseum, lk. 65–109. Juulikuu kohta on üksikuid dokumente partei Tallinna, Tartu63Tartumaa parteikomitee arhiivifondis on huvipakkuvam ehk EKP Keskkomitee ja Läti hävituspataljonide staabi esindajate nõupidamise protokoll,1941. aasta juulist. See on ka üks väheseid dokumente, mis puudutab Läti „tööliskaardiväe“ tegevust Eestis. ja Viru maakonnakomitee fondides.64RA, ERAF.5.1.19; RA, ERAF.10.1.1.; RA, ERAF.12.21.1.

Niisiis, nimetatud tunnistused pole küll reaalajas tekkinud dokumentatsioon, kuid samas ainus allikas paljude teemade kohta, kuidas kohapeal täideti (või ei täidetud) Moskvast ja Tallinnast tulnud korraldusi 1941. aasta sõjasuvel. Just selles plaanis tuleks ka nimetatud tunnistusi hinnata.

Peeter Kaasik (1974), PhD, Eesti Mälu Instituut, Suur-Ameerika 12, 10412 Tallinn, peeter.kaasik@mnemosyne.ee