Massilised immigrantide, sh. põgenike vood Euroopasse sunnivad küsima, kas Euroopa on sellisteks protsessideks valmis. Ühelt poolt sadade tuhandeteni küündivad inimvood, mis justkui ootamatult on tunglemas Euroopa südamesse, teiselt poolt ilmsed märgid sellest, et muudelt kontinentidelt pärit, kuid juba kümnendeid Euroopas elavad immigrandid pole tegelikult Euroopa ühiskonda integreerunud — kõik see tekitab nõutust, paljudes ka ohutunnet. Samuti veenab selles, et migratsiooniteadlaste peavoolu liberaalsed ootused, mida on viimastel kümnenditel optimistlikult hellitatud suure ja sõbraliku globaalküla ning kultuuride rahumeelse kooseksisteerimise suhtes, pole täitunud. Kui 1960. aastatel saabus Suurbritanniasse massiliselt inimesi tema endistest kolooniatest või kui samal ajal kutsuti Saksamaale hulgaliselt võõrtöölisi Aasiast ja Lõuna-Euroopast, olid ootused immigrantide kiire akultureerumise ja peatse assimileerumise osas kõrged. Suurbritannia ühiskonnas juurutati liberaalselt ootust, et Lääne-India päritolu lapsed muutuvad Suurbritannias pakutava koolihariduse mõjul mustadeks brittideks (black british), kes kultuuriliselt ei erine muudest inglastest.1S. Castles. Migration und Gesellschaftsstruktur Klasse, Ethnizität oder Community. – Ausländer-Inländer. Arbeitsmigration und kulturelle Identität. Hrsg H. Bausinger. Tübingen, 1986, lk. 33. Hiljem leiti ometi, et inimgrupp, kellele jõuti juba nimigi anda, pole ikka veel sündinud. Prantsusmaal on tunnistatud, et vaatamata riigi püüdlustele ei ole immigrandid kaugeltki kultuuriliselt assimileerunud.2M. Giraud. Cultural Identity and Migrations. – Politics of Identity. Migrants and minorities in muliticultural states. Ed. by R. Hudson, F. Réno. London, 2000, lk. 62. Saksamaal möönis kantsler Angela Merkel 2010. aasta oktoobris, et multikulti on läbi kukkunud.
Kui põgenike/pagulaste teemat kontseptualiseeritakse Euroopas eelkõige sisserännu mõistestikus (nende kohanemine, integreerumine/assimileerumine jm. suhted põliselanikega), siis on selle kõrval eriti Ida-Euroopas päevakorral väljarännu ja rahvusliku aadrilaskmise teema. Kirjutatakse inimestest, kes lahkuvad kodumaalt, liiguvad ühelt maalt teisele vastavalt globaalse majanduse diktaadile, kes tunnevad end kodus igal pool, kus neil on töö ja eneseteostusvõimalused. Seda liiki rändlejaid on migratsioonialases kirjanduses hakatud nimetama moodsateks nomaadideks.3A. Treibel. Einwanderung — Nomadismus — Transmigration: Aktuelle Migrationsprozesse aus soziologischer Sicht. – Migration und Weltgeschichte. Hrsg S. Liebig. Schwalbach, 2007, lk. 18. Ühiskondlik arvamus nende suhtes on olnud ja on jätkuvalt sageli negatiivne. Neid peetakse inimesteks, kes on kord siin, kord seal, kel pole kuskil asu, kes ei pea lugu kodumaast ega juurtest. Nad ei tarvitse mõeldagi kodumaale tagasi rändamisest, vaid hoopis edasirändamisest. Meil Eestis on neid nimetatud mugavus- ja lodevuspagulasteks, neid on eristatud n.-ö. pärispagulastest.
20. sajandit on ühelt poolt nimetatud, eelkõige Esimese ja Teise maailmasõja põgenikevooge silmas pidades, põgenike sajandiks.4C. D. Wingenroth. Das Jahrhundert der Flüchtlinge. – Außenpolitik 1959, nr. 10, v. 8, lk. 491 jj. Kui aga juurde arvata vabatahtlikud ränded, nii lineaarselt väljarännumaadest sisserännumaadesse kui ka roteeruvad või tsirkuleeruvad migratsioonivood, siis on räägitud laiemalt rännete ajastust. Migratsiooni on nimetatud postmodernse maailma nähtuseks ja leitud, et diasporaakogemus, mida varem kirjeldati kui juurtetust ja võõrandumist, on kaasajal muutunud tavanähtuseks.
Käesolevas artiklis on vaatluse all reljeefsemad trendid 20. ja 21. sajandi migratsiooni- ja diasporaauurimises. Näidatakse, kuidas uurimisparadigmad resoneeruvad üldiste ühiskondlike arengutega ja kuidas mõtestatakse protsesse, mis osalt rännetega kaasnevad ja osalt ajendavad neid. Esmalt antakse lühike ülevaade iseloomulikumatest arengutest varasemate kümnendite migratsiooniuurimises ja keskendutakse seejärel kaasaegsetele probleemiasetustele, eelkõige transnatsionaalsele diasporaa uurimisele. Vaadeldakse, missugustest ühiskondlikest arengutest transnatsionaalsed uuringud lähtuvad, millele keskenduvad uurimisküsimused, ning kombatakse transnatsionaalse rändeuurimise piire ja kitsaskohti.
Ränne on mitmetahuline nähtus ja tekitab hulgaliselt küsimusi. Miks inimesed lahkuvad kodumaalt? Mille alusel valitakse rände suund? Miks ühed otsustavad lahkuda, samal ajal kui teised samades tingimustes elavad inimesed jäävad paigale? Miks ühed pöörduvad koju tagasi, teised aga jäävad alatiseks võõrsile? Ja keda üldse saab migrandiks pidada ning mida migratsiooniks? Rändele oli aastatuhandevahetuseks antud üle poolesaja definitsiooni5G. Hirschfelder. Die Auswirkungen der Amerikaauswanderung auf die rheinischen Lebenswelten des 19. Jahrhunderts. – Rheinisch-westfälische Zeitsschrift für Volkskunde 2000, nr. 5, lk. 154. ja pole põhjust kahelda, et nende arv kasvab jätkuvalt.
Läbi kümnendite on otsitud teooriat, mis hõlmaks ja seletaks migrantide gruppide koosseisu, rändeotsustuste muutlikkust, sihtpaikade valikut, kohanemist sihtmaal ning tagasirännet. Valdavalt majanduslikele põhjustele keskenduvate makroteoreetiliste mudelite (gravitatsioonimudel, tõmbe- ja tõukejõudude mudel jt.) kaudu on üritatud seletada rändeid peamiselt majanduslike tulude-kulude võrdluse liinis. Majandusteadlased, keskendudes endi postuleeritud mudelitele, jätavad aga pahatihti tähelepanuta muud rännet mõjutavad faktorid. 1990. aastatel sõnastati mõned programmilised üleskutsed luua kõikehõlmav migratsiooniteooria, mis vastaks maailmas valitsevatele uutele tingimustele. Aga tänini sellist teooriat ei eksisteeri. Endiselt pole meil kumulatiivset teadmist selle kohta, miks mõned inimesed rändavad, samas kui enamik jääb paigale.6S. Castles. Understanding Global Migration. A Social Transformation Perspective. – Journal of Ethnic and Migration Studies 2010, Vol. 36, nr. 10, lk. 1566–1565.
Rändeuurimise makroteooriate kõrvale on viimastel kümnenditel tõusnud nn. mikroteooriad, milles on rohkem rõhutatud individuaalsete rändeotsustuste personaalseid ja situatiivseid faktoreid. Rännet ennustavate faktoritena toodi sisse komponendid, nagu vanus, sugu, haridus, oskused, kogemused, perekonnaseis, keeleoskus jne.7Vt. E. Morawska. International Migration. Its Various Mechanisms and Different Theories That Try to Explain It. Willi Brandt Series of Working Papers in International Migration and Ethnic Relations, nr. 1. Malmö, 2007, lk. 5. Mikroteooriate rõhuasetus kontekstuaalsusele ja situatiivsusele on aga omakorda jahutanud nende optimismi, kes lootsid sõnastada üht ja üldist migratsiooniteooriat. Ühtse teooria poole liikumist takistavad lisaks teadusdistsipliinide piirid, migratsioonialase teadusmaastiku fragmenteeritus, distsipliinipiiride-ülese analüütilise ja metodoloogilise koostöö vähesus. Igatahes on Stephen Castles, üks tänapäeva juhtivaid migratsiooniuurijaid, ühtse migratsiooniteooria loomise osas skeptiline, seda ka põhjusel, et migratsioon on iseenesest liiga mitmekihiline nähtus. Migratsiooni kõikehõlmav teooria peaks pakkuma võimalust mõista rahvusvahelise rände mitmetasandilist dünaamikat, kuid on ülimalt kahtlane, kas selleks oleks üksainus üldistav teooria suuteline — see oleks liiga kõrge abstraktsiooniastmega ja sellisena ilmselt ka kasutuskõlbmatu.8S. Castles. Understanding Global Migration, 2010, lk. 1565jj.
See aga ei tähenda, et rände uurimises poleks üldistused ja teatava piirini ka rändekäitumise ennustamine võimalikud. Seaduspärasusi inimeste rändekäitumises on sõnastatud alates 19. sajandist ja tehtud läbi 20. sajandi. Heaks näiteks on Wilbur Zelinsky nägemus 1970. aastate algusest, kus ta üldisi ühiskonnas aset leidvaid demograafilisi trende mobiilsusega sidudes ja faasidesse rühmitades ennustab üldjoontes ette tänaseid (vabatahtliku) rände hoovusi: rännete intensiivsus suureneb tuntavalt, kui lähtemaa ühiskond jõuab demograafilise ülemineku faasi.9W. Zelinsky. The Hypothesis of the Mobility Transition. – Geographical Review 1971, Vol. 61, nr. 2, lk. 249–219. Seaduspärane on, et ränded sagenevad sotsiaalsete muutuste aegadel: moderniseerumine 19. sajandil, monarhiate kokkuvarisemine 20. sajandi teisel kümnendil, idabloki kokkukukkumine 1990-ndatel jne.
Ennustatav on, et majanduse arenemine piiriüleseks muudab piiriüleseks ka tööjõu liikumise. Või see, et koloniaalne ekspansioon ja imperialism põhjustavad vägivalda ja toovad kaasa sundrändeid jne. Selliseid arenguid teame minevikust palju, üldjoontes on need seaduspärased ja ennustatavad. Kuid sellised arengud puudutavad vaid inimeste liikumist ühest paigast teise. Mis saab inimestest aga siis, kui nad on jõudnud uude paika? Rändeuuringud jagunevad ühelt poolt nendeks, mis tegelevad rände põhjuste, protsesside ja mustritega, teisalt aga nendeks, mis uurivad, kuidas migrandid kohanevad-integreeruvad siirdeühiskonda. Migrantide kohanemine-kohanematus on tänases Euroopas üks võtmeteemasid ja sunnib küsima, kui edukad on rändeuurijad olnud nende arengute seletamisel või ka ennustamisel. Kui näiteks Euroopas pead tõstva islamiekstremismi põhjuseks on vähemalt osaliselt seniste integratsiooniprogrammide ebatõhusus, siis peavad ka teadlased, kelle integratsiooni- või assimilatsioonimudelid on programmide aluseks, peeglisse vaatama.
Varasem rändeuuring mõistis rännet ühesuunalise protsessina, mis suundus lähtemaalt siirdemaale. Ka uurimistöös keskenduti tavaliselt kas lähtemaale (migratsiooniuuringud, sh. ajalugu, geograafia, demograafia) või siirdemaale (diasporaauuringud, sh. etnoloogia, sotsioloogia, politoloogia, psühholoogia jt.). Ränne tähendas kodumaalt lahkumise ja siirdemaal kohanemise ning integreerumise protsesse. Taustaks on tooni andnud kultuuriökoloogiline kontseptsioon juurtetusest ja uute juurte ajamisest võõrsil. Riike on nähtud konkreetsetes piirides eksisteerivate üksustena ja rahvusi essentsiaalsete suurustena — riik on tähendanud rahvuse kodu. Migratsiooni uurimises läbi kümnendite tooni andnud nn. Chicago koolkonna uurijad eeldasid üksmeelselt immigrantide sotsiaalset ja isiklikku desorienteeritust uues keskkonnas. USA suurlinnades asuvaid immigrantide kvartaleid käsitati kui territoriaalseid kogukondi, räägiti n.-ö. linnades paiknevatest küladest. Immigrandid tulid konkreetsetest maadest konkreetsetesse linnaosadesse, nn. ahelmigratsioon kasvatas kogukondi suuremaks, kui varem saabunud immigrandid kutsusid kaasmaalasi kodumaalt juurde. Chicago koolkonnas juurdunud nn. loomulike piirkondade (natural areas) mõiste hakkas tähistama ruumiliselt piiritletud alasid, kus kehtivad omad normid, traditsioonid ja käitumismustrid. Keskenduti nii ruumilistele piiridele kui ka jäikadele etnilistele piiridele. Chicago Ülikooli sotsioloogiaprofessor Robert E. Park esitas 1920. aastatel kolmeastmelise mudeli (kontakt-(konkurents)kohanemine-assimileerumine),10R. E. Park. Race and culture. Glencoe, 1950, lk. 150. mis on pikki aastakümneid olnud mõjukate teooriate aluseks. See Race Relation Cycle (RRC) nime kandev mudel väidab, et edukas kohanemine on assimileerumise eelduseks ja et viimase suunas liigub igasugune gruppide kooseksisteerimine. Assimileerumist nähakse selles mudelis positiivse protsessina kultuuriliste ja sotsiaalsete erinevuste kadumisel (nn. melting pot). Parki (või üldisemalt Chicago koolkonna) klassikaline skeem, mille kohaselt migrantide esimene põlvkond konkureerib siirdemaa enamusgrupiga, teine põlvkond kohaneb ning kolmas assimileerub, on ühel või teisel kujul mõjukas olnud ka viimastel kümnenditel.11Z. Fejös. Migration and Culture Contact. Threat or Creolization? – Interancting Communities. Studies on Some Aspects of Migration and Urban Ethnology. Budapest, 1993, lk. 45; A. M. Padilla, W. Perez. Acculturation, Social Identity, and Social Cognition. A New Perspective. – Hispanic Journal of Behavioral Sciences 2003, Vol. 25, nr. 1, lk. 34. Samas on Chicago koolkonna uurijatele olnud iseloomulik, et migratsiooni põhjustest ega siirdemaa kontekstist nad ülemäära ei huvitunud, valdav kirjandus migratsioonist keskendus integratsioonile. Vaid vähesed uurimused keskendusid nii päritolu- kui siirdemaa kontekstile korraga.12D. Hoerder. Transnational — transregional — translocal: transcultural – Handbook of reserach methods in migration Ed. by C. Vargas-Silva. Cheltenham (UK)/Northampton (USA), 2012, lk. 71; S. Hess. Transnationalismus und die Demystifizierung des Lokalen. – Ethnizität und Migration. Einführung in Wissenschaft und Arbeitsfelder. Hrsg von B. Schmidt-Lauber. Berlin, 2007, lk. 183.
Alates Chicago koolkonna sotsiaalteadlastest 20. sajandi esimesel poolel on kohanemisprotsesside lõpptulemusena nähtud assimileerumist, seda, et järk-järgult minetavad immigrandid oma keele, harjumused ja algsed käitumismustrid, et kohaneda uue ühiskonnaga ja anda endale võimalused sotsiaalseks ja majanduslikuks tõusuks. Jan ja Leo Lucassen defineerivad assimilatsiooni kui seisundit, milles migrandid või nende järglased ei pea end primaarselt erinevaks residentsimaa põliselanikkonnast (native-born population) ja põliselanikkond ka ei taju neid endist erinevatena.13J. Lucassen, L. Lucassen. Migration, Migration History, History. Old Paradigms and New Perspectives. – Migration, Migration History, History. Ed. by J. Lucassen, L. Lucassen. Bern, Berlin, Frankfurt am Main, New York, Paris, Wien, 1997, lk. 23. Ameerika rände- ja kohanemisdiskursus toetus pikka aega ettekujutusele Ameerika tuumkultuurist (vrd. mõisted core group (August B. Hollingshead), core society, core culture (Joshua Fishman). Eeldati, et Ameerika ühiskond, kuigi pluralistlik, toetub tuumkultuurile, milleks on valge anglosaksi protestantlik kultuur (White Anglo-Saxon Protestant e. WASP). Teiste etniliste gruppide „ülesanne“ ja loomulik areng on siis kohanemine selle domineeriva kultuuri ja ühiskonnaga.14P. Han. Soziologie der Migration. Erklärungsmodelle, Fakten, politische Konsequenzen, Perspektiven. Stuttgart, 2010, lk. 48.
Sellest eeldusest lähtus ka Milton Gordoni teos 1964. aastast, milles ta eristas erinevaid assimileerumise tasandeid (kultuuriline assimilatsioon (ehk akulturatsioon), struktuuriline ja identifitseeriv assimilatsioon).15M. M. Gordon. Assimilation in American Life. The Role of Race, Religion and National Origins. New York, 1964, lk. 81. Vaatamata spetsiifilisemale käsitlusele eeldas ka Gordoni mudel immigrantide gruppide teleoloogilist liikumist enamusühiskonnaga identifitseeriva assimileerumise (identificational assimilation) suunas — see tähendas immigrantide jõudmist staadiumisse, kus nad samastuvad täielikult asukohamaa ühiskonnaga, neil puuduvad enamusgrupi ja sellel nende suhtes eelarvamused ja diskrimineerimine, samuti väärtus- ja võimukonfliktid.16Samas, lk. 70–74.
Assimileerumises nähti pikka aega individualiseerumise ilmingut, mis väljendub lahtiütlemises vanadest sidemetest etniliste kogukondadega, sh. nende väärtustest ja traditsioonidest. Etnilisest kogukonnast võõrandumine seostub „moderniseerumise“ mõistega. „Modernse ajastu“ alguse üheks tähiseks oli peamiselt maaelanikkonna massiline ränne Euroopast Uude Maailma. Vana koduküla asemele astub Ameerika (või ka Euroopa, Austraalia vm.) suurlinn, vanade väärtuste asemele uued. Tollased uurijad väitsid üsna üksmeelselt, et immigrandid leiavad end uuel kodumaal asuvat madalaimal majanduslikul ja sotsiaalse hierarhia tasandil. Akulturatsioonis nähti seega sotsiaalse tõusu tingimust ja esimest sammu „Ameerika unistuse“ teostamiseks. 1960. aastate keskpaigaks oli immigrantide täieliku assimileerumise teooria migratsioonialase diskursuse üks olulisemaid väiteid.17S. Janssen. Vom Zarenreich in den amerikanischen Westen. Deutsche in Russland und Russlanddeutsche in den USA (1871–1928). Die politische, sozio-ökonomische und kulturelle Adaptation einer ethnischen Gruppe im Kontext zweier Staaten. Münster, 1997, lk. 14–15. Kui kirjeldav-klassifitseerivad tsüklimudelid (Chicago koolkond) lähtusid lineaarsest immigrantide järk-järgulisest assimileerumisest vastuvõtvasse ühiskonda, siis 1960. aastate teooriad (Gordon, aga ka Shmuel Eisenstadt) olid küll sisukamad varasematest — näiteks toodi välja reaalsuses sageli ette tulevad takistused integratsioonile. Aga ka neis oli kesksel kohal lõpptulemus, milleks oli assimileerumine.
Tänapäeva migratsiooniuurimises ollakse ühesuunaliste assimilatsioonimudelite suhtes küll pigem kriitilised, muu hulgas soodustab seda ka näiteks islamifundamentalismi levik Lääne tööstusriikides. Põlvkondlikke integratsiooni- ja assimilatsioonimudeleid on täiendatud, aga ühtlasi mööndud, et kolmas immigrantide põlvkond võib assimileerumise asemel hoopis oma identiteedi taasavastada: selle, mida immigrandi poeg tahab unustada, tuletab pojapoeg jälle meelde.18H. Esser. Ist das Konzept der Integration gescheitert? – Menschen auf der Flucht. Hrsg. von F.-J. Hutter, A. Mihr, C. Tessmer. Opladen, 1999, lk. 207–208.
Uute, kuid — nagu tänapäeval ilmneb — taas põhjendamatult optimistlike arenguteni migratsiooniuuringutes jõuti 1970. aastatel, kui teaduslikku ja poliitilisse retoorikasse ilmus multikulturalismi mõiste. Tagantjärele on räägitud koguni multikultuursest pöördest (multicultural turn) — see paradigmavahetus kultuuriliselt pluralistliku ühiskonna poole muutis senist ettekujutust homogeensest ühiskonnast. Assimilatsiooni kuulutav ideoloogia ja poliitika asendusid kultuuriliste erinevuste omaga. Kuni 1950. aastateni oli traditsiooniliste sisserännumaade, nagu USA, Austraalia ja Kanada, immigratsioonipoliitika suunatud peamiselt immigrantide assimileerimisele. Seetõttu eelistati Lääne-Euroopa taustaga immigrante, soovitatavalt protestante — selleks, et kultuuriline ja religioosne dominants vastuvõtvates ühiskondades jääks püsima.19P. Han. Soziologie der Migration, lk. 296.
1980. aastatel said multikulturalismi ideed riiklike arendusprogrammide teemaks Kanadas, USA-s, Suurbritannias, Saksamaal jm. Uus oli seejuures see, et immigrantides ei nähtud enam ajutist nähtust, mis peagi assimileeritakse enamuse poolt, vaid kaaskodanikke. Samas oli varjatud eesmärgiks endiselt immigrantide ülalt alla integreerimine. Peagi jäi aga multikulturalismi pööre jalgu postmodernistlikule relativismi pöördele: relativistlike ja konstruktivistlike identiteedikontseptsioonide vaimus heideti multikulturalistlikule lähenemisele ette, et see lähtub etnilisuse essentsiaalsest kontseptsioonist. Postmodernsetes konstruktivistlikes uurimustes käsitletakse migrantide kultuuri ja etnilisust aga dünaamiliste, kontekstist sõltuvatena. Ühedimensiooniliste assimilatsioonimudelite asemel räägitakse multidimensioonilistest liikumistest päritolumaa ja asukohamaa vahel.20T. Darieva. Migrationsforschung in der Ethnologie. – Ethnizität und Migration. Einführung in Wissenschaft und Arbeitsfelder. Hrsg von B. Schmidt-Lauber. Berlin, 2007, lk. 78, 79.
Uute mudelite juurutamise taustaks on muutused ühiskonnas, sh. rändekäitumises. Kui traditsiooniliselt on rännatud madalama majandusliku tasemega riikidest kõrgemalt arenenud majandusega riikidesse, siis tänapäeval pole niisugused ränded kusagile kadunud, kuid lisanduvad globaliseeruva majanduse mõjud. Suurlinnadest on saanud majanduslike võrgustike sõlmpunktid, neist koordineeritakse ja reprodutseeritakse globaalset majandust. Organisatsioonide võrgustumisega käib kaasas inimtööjõu piiriülene mobiilsus. Globaalsete tööjõuturgude vajadused panevad liikuma järjest suuremad hulgad töömigrante, sh. nii lihttöölisi kui ka kõrgelt kvalifitseeritud töövõtjaid. Lisaks tavapärastele töö-, sh. pendel- või ringlusrännetele, mis samuti võtavad ettevõtluse järjest suuremas rahvusvahelistumises uusi vorme, saab rääkida tudengirännetest, mida toetavad erinevad programmid. Tuntuim neist Erasmus-programm, mille raames veedavad miljonid tudengid (tavaliselt) pool aastat teisel maal õppides. Aga järjest tavalisemaks muutub ka vanurite ränne: ühelt poolt näiteks need, kes on võõrtöölistena veetnud Lääne-Euroopas suurema osa oma töökarjäärist ja rändavad nüüd vanaduses kodumaale tagasi, teiselt poolt Lääne- ja Põhja-Euroopa pensionärid, kes soetavad elamise soodsama kliimaga piirkonda, tavaliselt Lõuna-Euroopasse. Osalt saab viimase trendi puhul rääkida vanurite sesoonsest rändest.
Erinevalt klassikalistest, valdavalt ühesuunalistest rännetest on kaasaja ränded üha rohkem pigem pendel- või ringlusränded. Inimesed rändavad päeva-, kuu-, hooaja või aastarütmi järgi päritolu- ja siirdemaa vahel ning rajavad oma sotsiaalseid ja kultuurilisi võrgustikke üle erinevate riikide piiride. Tänapäevased migratsiooniprotsessid ei kattu päriselt varasemate klassikaliste rändeliikumistega, kus mindi ja jäädi. Eesti pendelrändajad Soomes pole mingi meie eripära. Samamoodi käiakse tööl Poolast või Tšehhist Saksamaale, USA-s on massiliselt Mehhiko pendelrändajaid, Türgi majanduse kasvades rändavad koju tagasi või loovad piiriüleseid majanduslikke võrgustikke omal ajal Saksamaale siirdunud türklased ja nende järglased. Klassikaliste rännete, minekute ja jäämiste kõrvale astuvad jõuliselt pidevad minekud ja tulekud. Kui siia lisada ka kommunikatsioonivahendite areng, mis võimaldavad kus tahes maailma paigas olla kontaktis kus tahes asuva kultuuriväljaga, siis löövad kõikuma ka traditsioonilised arusaamad paigaseostest. Tänapäevaseid arenguid migratsiooni uurimises on oluliselt mõjutanud just ettekujutuste teisenemine ruumisuhetest.
Traditsiooniline vaade kultuurile on olnud seotud fikseeritud ruumisuhetega. Sotsiaalsed suhted seostuvad selles perspektiivis paikadega, kogukonda mõistetakse territoriaalsena (näiteks külakogukond).21Vt. nt. A. Jürgenson. Siberi eestlaste territoriaalsus ja identiteet. Tallinn, 2002, lk. 31; J. Frykman, O. Löfgren. Kultuurne inimene. Keskklassi eluolu ajalooline areng. Tallinn, 2015, lk 115. Viimastel aastakümnetel on üha rohkem räägitud aga sellest, et globaliseeruvas maailmas ei ole gruppi kuulumine enam tingimata ruumiliselt fikseeritud. Toetudes Benedict Andersoni kujutletud kogukonna (imagined community) teesile22B. Anderson. Imagined communities. Reflections on the Origin and Spread of Nationalism. London, 1991. visandas antropoloog Arjun Appadurai perspektiivi, et käsitada globaalseid kultuurilisi protsesse deterritorialiseeruvas maailmas. Ta räägib globaalsetest maastikest (global scape), luues sellega uue postrahvusliku topograafia viie dimensiooni või maastikuga: ethnoscapes, mediascapes, technoscapes, financescapes, ideoscapes. Nende raames eksisteerib kujutletud maailm (imagined world), milles toimib kujutletud kogukond (imagined community).23A. Appadurai. Modernity at Large. Cultural Dimensions of Globalization. Minneapolis, London, lk. 33–38.
Postmodernistlikus võtmes kirjutab sotsioloog Anthony Giddens sotsiaalsete sidemete lahutamisest nende traditsioonilistest lokaalsetest kontekstidest ja nende restruktureerumisest hajusates aja- ja ruumisuhetes.24A. Giddens. Konsequenzen der Moderne. Frankfurt am Main, 1996, lk. 33. Postmodernismi ruumisuhetele keskenduvad ka Akhil Gupta ja James Ferguson, kirjutades tuttavlike seoste kadumisest kategooriate vahel nagu „siin“ ja „seal“, keskus ja perifeeria, koloonia ja metropol. Benedict Andersoni kujutletud kogukonna mõiste (imagined community) seovad nad kujutletud paiga (imagined place) mõistega, kirjutades sellest, kuidas side kodumaaga võib olla väga erinevalt konstrueeritud.25A. Gupta, J. Ferguson. Beyond „Culture“. Space, Identity, and the Politics of Difference. – Cultural Anthropology 1992, Vol. 7, nr. 1, lk. 11. Postmodernse inimese „normaalne“ tegevuspaik on nende meelest hübriidne deterritorialisatsiooni tsoon, mis loob hübriidse isiku hübriidse identiteedi.26Samas, lk. 18. Ka Gupta ja Fergusoni meelest kaotab kultuur just massimeedia ja uute kommunikatsioonivahendite mõjul ruumilist lokaalset mõõdet.
Oma lõputus relativeerimistungis seab postmodernism kahtluse alla traditsioonilised ettekujutused ruumi- ja ajasuhetest, sealt edasi nähakse tarvidust uuesti üle vaadata traditsioonilised arusaamad kultuuri mõistest. Ettekujutus kultuurist kui „puhtast“, endasse suletud traditsioonide ja identiteetide väljast tundub osadele autoritest ebapiisav, holistlik kultuuri mõiste üha kahtlasem. Homi Bhabha27H. Bhabha. The Location of Culture. London, New York, 1994, lk. 4. viskab õhku idee kolmandast ruumist (third space), vaheruumilisusest (interstitiality), hübriidsusest. Bhabha arendab hübriidsuse mõistet küll eelkõige koloniaalse rassismi kontekstis,28Eesti lugejale juhatab teed Homi Bhabha juurde Epp Annus: Homi Bhabha ja eesti lugeja. – Vikerkaar 2003, nr. 4–5, lk. 135–141. kuid hübriidsuse mõistet on edaspidi rakendatud ka muudes seostes.29Nt. I.-M. Greverus. Über die Poesie und die Prosa der Räume. Berlin, 2009, lk. 372. Igal juhul andis Bhabha oma hübriidsuse ja vaheruumide ideega impulsi kultuuri ja kultuuride võrdluse uutele perspektiividele: kultuur saab kuju alles kultuurilistes kontaktides, kontakttsoonides, kultuuriliste erinevuste tõlkimise „kolmandas ruumis“.
Väljakutsed kultuuri mõistele toovad kaasa väljakutseid kõigele, mis on kultuuriga seotud. Nii ka näiteks diasporaa mõistele, mis on pikka aega olnud seotud ideega fikseeritud päritolukultuurist ja identiteedist, kuuluvusest, ühise päritolu ja kodumaa müüdist. Traditsiooniliselt on diasporaauuringutes lähtutud paradigmast, mis eeldab kultuurilist lõhet vana ja uue kodumaa keskkondade vahel, vajadust hoida lahus päritolu- ja sihtmaa kultuure. Eelpool esitatud postmodernsed ideed on diasporaa mõistesse lisanud palju uut. Kõrvale on heidetud kollektiivse identiteedi homogeensus, pigem on selle asemel hakatud rääkima kosmopoliitsest elust, mis vastandub rahvusriigile, kuuluvusest võrgustikesse: kui varem vastandati uut ja vana kodumaad üksteisele, siis nüüd räägitakse sellest, kuidas vana ja uus kodumaa moodustavad ühtse hübriidse terviku, andes kuuluvustena hübriidsed identiteedid. Leitakse, et globaalsus kaalub üles lokaalsuse, et võrgustikud asendavad sujuvalt paiku.30Samas, lk. 59.
Seesugused arengud on migratsiooni- ja diasporaauurimisse jõuliselt sisse surumas veelgi uusi mõisteid ja kontseptsioone. Näiteks transnatsionaalsus ja transmigratsioon – kõige üldisemalt mõistetakse selle all eluviise ja interaktsioone üle riigipiiride. Artikli sissejuhatuses mainitud moodsatest nomaadidest erineb transmigrant aga eelkõige selle poolest, et ta ei loobu kodustest sidemetest, ta ei põleta sildu, vaid elab mitmes paigas ja ühiskonnas korraga, s. t. transnatsionaalselt. Juurtetuse asemel saab seega rääkida juurdumisest korraga mitmes paigas.
Migratsiooni uurimises kasutas transnatsionaalsuse mõistet USA õpetlane Randolph Bourne küll juba 1916. aastal, kuid seda traditsioonilises Ameerika sulatustiigli tähenduses: „Ameerika puhul saab rääkida mitte enam rahvusest, vaid transnatsionaalsusest, toimub ristlõimumine teiste maade eri mõõtu ja värvi lõngadega.“ Bourne sisendas mõtet, et paanikat migrantide kultuuriliste mõjude suhtes tunda pole tarvis.31Cit. D. Hoerder. Transnational — transregional — translocal: transcultural, lk. 71. 1920. aastate algul ilmus mõiste transnatsionaalne korraks käibesse, et iseloomustada Esimese maailmasõja järgset majandust Euroopas, uuesti ilmus mõiste välja 1960.–1970. aastatel, kui rahvusvahelised kompaniid hakkasid maailma majanduses mängima üha domineerivamat rolli ja mõjutama majanduse ning poliitika omavahelisi suhteid.32T. Faist, M. Fauser, E. Reisenauer. Transnational Migration. Cambridge, 2013, lk. 10. Rahvusvahelise tööjaotuse restruktureerumine, finantsvahenduse uued süsteemid jne. tõid kaasa migratsiooni uusi vorme, mis äratasid migratsiooniuurijate tähelepanu. Jõuti seisukohani, et migrantide eluilmad võivad kestvalt ulatuda üle riigipiiride ja et migrantide elu kulgeb vähemalt kahe riigi horisondil. Antropoloogilises võtmes hakkas transnatsionaalsust uurima naisuurijate trio eesotsas Nina Glick Schilleriga. Nende sõnul saab immigrante käsitada transmigrantidena, kui nad arendavad välja erisuguseid — perekondlikke, majanduslikke, sotsiaalseid, organisatsioonilisi, religioosseid ja poliitilisi – sidemeid, mille kaudu nad on seotud nii päritolu- kui ka residentsimaa või -maadega.33N. Glick Schiller, L. Basch, C. Szanton Blanc (ed.). Towards a Transnational Perspective on Migration: Race, Class, Ethnicity, and Nationalism Reconsidered. New York, 1992, lk. ix. Transnatsionaalne perspektiiv migratsiooni uurimises rõhutab ühtlasi, et ränne ei tarvitse olla ühekordne akt, vaid võib sisaldada korduvaid ümberpaiknemisi ja püsivaid piiriüleseid suhteid migrantide ja nende vahel, kes neist maha jäävad.34T. Faist, M. Fauser, E. Reisenauer. Transnational Migration, 2013. lk. 1.
Kirjanduses kohtab transnatsionaalsuse tähistamiseks ka paralleelnimetusi bi-focality ja double engagement — kahepaiksus või kahetine kuuluvus väljendub mitmekesistes kultuurilistes, majanduslikes, poliitilistes ja sotsiaalsetes praktikates. Praktikana on transnatsionaalsust interpreteeritud kohati ka kui migrantide vabanemist rahvusriigi kütkeist või marginaalsest identiteedist. N. Glick Schiller jt. mõistsid transnatsionaliseerumise all küll pigem inimeste loovat reaktsiooni riikide tõkestavale migratsioonipoliitikale, sealt edasi ka rassismile, mis oli täheldatav 1980. aastate USA-s ja mujal. Need arengud nõudsid migrantidelt nii päritolu- kui ka sihtmaadel uusi ellujäämisstrateegiaid sotsiaalses, kultuurilises ja majanduslikus vallas. Inimesed töötavad võõrsil ja tänu sellele saavad nende pereliikmed nende töötulu maksimaalselt ära kasutada ja jääda ellu majandusliku ebavõrdsuse tingimustes. Globaliseerumisdiskursuse raames on väidetud, et „trans-“ lahustab piiride lahutava kvaliteedi ja et inimesed võivad transnatsionaalsetes oludes tõlkida ja koondada kokku tükikesi erinevatest kultuuridest.35D. Hoerder. Transnational — transregional — translocal: transcultural. 2012, lk. 69. Selline entusiastlik vaade vihjab eelkõige transmigrandi vabadustele ja võimalustele, mida pakub globaliseeruv maailm. Kuid see ei tähenda alati niivõrd võimalust kui kohati just sunnitud ellujäämisstrateegiat. Hübridiseerumis- ja deterritorialiseerumisparadigma sisendavad vabadust ja optimismi, deterritorialiseerumise võtmes on ilmunud rida migratsiooni- ja diasporaauuringuid,36Vt. J. Repič. Shifting Homes and Identities. Being Slovenian in Argentina and Argentinean in Slovenia. – Mess and Ramses II. Mediterranean Ethnological Summer School, vol. 7. Ed. by J. Repič, A. Bartulović, K. Sajovec Altshul. Ljubljana, 2008, lk. 173. kuid on piisavalt põhjust ka selleks, et näha transnatsionaalsete praktikate taga pigem sunnitud käitumisstrateegiaid. USA majandusteadlane ja linnauurija Mike Davis defineerib transmigratsiooni kui „uut viisi sotsiaalses reproduktsioonis globaalsete restruktureerumiste tingimustes, mis sunnivad kogukondi kombineerima vara ja sotsiaalseid ressursse eri rahvuslike paikade vahel“.37M. Davis. Magischer Urbanismus. Die Lateinamerikanisierung der US-Metropolen. – Nach Norden. Mexikanische Arbeitsmigrantinnen zwischen neoliberaler Umstrukturierung, Militarisierung der US-Grenze und amerikanischem Traum. Hrsg. D. Azzellini, B. Kanzleiter. Berlin, 1999, lk. 221. Sabine Hess, kes on uurinud naiste transmigratsiooni, tuleb järeldustele, et transnatsionaalsus on paljudel juhtudel tingitud riikide migratsioonipoliitikast tulenevatest takistustest ja mitte vabadusest, mida justkui pakuks globaliseeruv maailm.38S. Hess. Transnationalismus und die Demystifizierung des Lokalen. – Ethnizität und Migration. Einführung in Wissenschaft und Arbeitsfelder. Hrsg von B. Schmidt-Lauber. Berlin, 2017, lk. 186.
Iga uue defineeritava uurimisperspektiivi puhul tuleb kriitiliselt küsida, kas ta lisab varasemale midagi uut. Siin saab rääkida peamiselt kahest diskussiooniteljest. Esiteks — kas transnatsionaalsus on ajalooliselt uus nähtus ja vastab mingile konkreetsele ühiskondlikule situatsioonile? Teiseks — kas teaduslik positsioon peaks muutuma, sest seni on kahe silma vahele jäetud mingeid olulisi fenomene? Nina Glick Schiller ja ta kolleegid pidasid transnatsionaalsust selgelt uueks ja erinevaks, võrreldes 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi algupoole rännetega.39N. Glick Schiller jt. Towards a Transnational Perspective on Migration,1992, lk. x. Suurem osa ka hilisemaid uurimusi seovad transnatsionaalsuse ja transmigratsiooni tänapäevaste globaliseerumistrendidega ühiskonnas. On aga ka autoreid, kes väidavad, et transnatsionaalsust esines ka varasematel kümnenditel ja isegi sajanditel, ning esitavad näiteid minevikust.40K. Bade. Migration, Migrationsforschung, Migrationspolitik. Osnabrück, 2002, lk. 61. http://www.kjbade.de/ bilder/goethe.pdf, L. Pries. Teilhabe in der Migrationsgesellschaft. Zwischen Assimilation und Abschaffung des Integrationsbegriffs. – IMIS-Beiträge 2015, nr. 47, lk. 32; T. Brinkmann. Migration und Transnationalität. Paderborn, 2012, lk. 8. Leitakse, et alates rahvusriikide tekkest sisaldab iga rahvusvahelise migratsiooni vorm transnatsionaalseid ilminguid.41P. Goeke. Transnationale Migration. Post-jugoslawische Biographien in der Weltgesellschaft. Bielefeld, 2007, lk. 17. On esitatud ka väited transnatsionaalsuse kohta enne rahvusriike,42D. Hoerder. Transnational — transregional — translocal: transcultural. 2012, lk. 69. kuid peamiselt seovad transnatsionaalsuse apologeedid mõiste rahvusriigiga ja kaasajaga, on otsinud näiteid aktiivsete piiriüleste elustiilide kohta rahvusriigi kui sellise algaegadel, kuid eriti 19. ja 20. sajandil.43Vt. L. Lucassen. Is Transnationalism Compatible with Assimilation? Examples from Western Europe since 1850. – IMIS Beiträge 2006, nr. 29, lk. 23jj.; A. Gąsior, H. Halemba, S. Troebst. Vorwort. – Gebrochene Kontinuitäten. Transnationalität in den Erinnerungskulturen Ostmitteleuropas im 20. Jahrhundert. Hrsg von A. Gąsior, H. Halemba, S. Troebst. Köln, Weimar, Wien, 2014, lk. 9–11. Näidatakse, kuidas perekonna tasandil on rajatud riigipiirideüleseid struktuure juba sajandeid. Mõnes peres hoolitses kodumaale jäänud pereliikmete majandusliku heaolu eest mõni üksik liige, vahel oli tegu rahvusvahelise ahelmigratsiooniga. Tähelepanu on pööratud võimu- ja staatuspositsioonide muutustele transmigratsiooni käigus, sest transmigrandid on kohati nihutanud tuttavlikke maailmapilte ja hierarhilisi ühiskondlikke struktuure. Transnatsionaalseid nähtusi on kirjeldanud ka võõrtööliste uurijad, kuigi pole termineid transnatsionaalsus ja transmigratsioon kasutanud. Pascal Goeke toob näiteid sellest, kuidas sotsialismiaegses Jugoslaavias lasksid võõrsil töötavad vanemad oma lapsi kasvada suurperes ja pidasid nendega kontakti telefonitsi.44P. Goeke. Transnationale Migration, 2007, lk. 17. Rahaülekandeid piirkondadesse, kust migrandid on pärit, on tehtud varem ja tehakse praegu — see on viis, kuidas aidata perekonnal ellu jääda nõrga majandusega maal. Mehhiko immigrantide rahaülekannete mustreid uuriti USA-s juba 1920.–1930. aastatel, kaasajal on sedasama uuritud näiteks Bangladeshist pärit ja Vahemere idarannikul töötavate naiste puhul.45D. Hoerder. Transnational — transregional — translocal: transcultural. 2012, lk. 77; vt. ka T. Faist, M. Fauser, E. Reisenauer. Transnational Migration, 2013, lk. 37, 48.
Nii on siis nähtusi, mida tänapäeval seostatakse moeka terminiga transnatsionaalsus, olnud, dokumenteeritud ja analüüsitud ka varem, kuigi mitte globaliseerumise võtmes. See asjaolu ajendab kriitiliselt küsima, kas transnatsionaalsus pole mitte hittsõna, mis haagitakse külge suurele hulgale migratsiooninähtustele — pealiskaudselt ja võib-olla mitte alati põhjendatult. See on kaasa toonud terve rea kriitilisi noote transnatsionaalsuse ja transmigratsiooni temaatikas. Näiteks selgub generatsioonidepõhisest uurimisest, et transnatsionaalsed sidemed iseloomustavad eelkõige immigrantide esimest põlvkonda,46D. Hoerder. Transnational — transregional — translocal: transcultural. 2012, lk. 69; T. Faist, M. Fauser, E. Reisenauer. Transnational Migration, 2013, lk. 102. teise põlvkonna transnatsionaalsuse osas ollakse pigem kahtlev. „Transnatsionaalsete“ vanemate lapsed kasvavad üles asukohamaal, osalevad eelkõige selle sotsiaalsetes struktuurides ja kultuuriväljas ega tarvitse tunda suuremat huvi päritolumaa vastu.47L. Lucassen. Is Transnationalism Compatible with Assimilation? 2006, lk. 21; T. Darieva. Migrationsforschung in der Ethnologie. 2007, lk. 85. Sellega seoses on leitud, et transnatsionaalsed sidemed vähenevad, kui migrantide lapsed kaotavad teadlikkuse oma sugulaste kohta emamaal.48D. Hoerder. Transnational — transregional — translocal: transcultural. 2012, lk. 77. Kas transnatsionaalsuse kontseptsioon suudabki siis pakkuda midagi uut, võrreldes varasemate assimilatsioonimudelitega, mille kohaselt vähemalt immigrantide teine ja veel rohkem kolmas põlvkond on pigem vastuvõtlik assimilatsioonisurvele?
Elavalt diskuteeritakse traditsioonilise diasporaa ja transnatsionaalsuse omavahelise suhte üle. Klassikaliselt seostub diasporaa alati mitme paigaga — diasporaa ruumiks on pingeväli asukohamaa ja päritolumaa vahel. Diasporaad iseloomustatakse läbi pilgu, mis on suunatud asukohamaalt päritolumaale, ning läbi mõlgutuste-mõtiskluste sinna tagasi pöördumisest kunagi tulevikus. Sellest lähtuvalt on eristatud transnatsionaalsuse ja diasporaa mõisteid paljudes uurimustes, argumendiks on toodud ka diasporaa mõiste tugevam seos ühise rühmaidentiteediga.49Vt. P. M. Siim. Üle piiride liikuvad pered: lood mobiilsusest ja paigal püsimisest. – Mäetagused 2014, nr. 56, lk. 128. Kui diasporaa mõiste rõhutab järjepidevust, stabiilset kollektiivset identiteeti, territoriaalsust ja piire, siis transnatsionaalsus kui globalismidiskursusest välja kasvanud mõiste pigem muutusi, avatust, individuaalseid strateegiaid, deterritorialisatsiooni. Samas on uurijaid, kelle meelest tuleks diasporaad pidada samuti transnatsionaalseks ruumiks.50D. Hoerder. Transnational — transregional — translocal: transcultural. 2012, lk. 74. Kui näiteks lõuna-aasialastel USA-s ei ole mitte üksnes tihedad sidemed Aasiaga, vaid ka india diasporaaga näiteks Hongkongis ja Nairobis, siis äkki ei peakski rääkima transnatsionaalsest kuuluvusest, vaid hoopis laiematest territoriaalsetest seostest ja praktikatest, globaalsest diasporaavõrgustikust? Eriti näib see kriitika kehtivat käsitluste puhul, kus kaasaegsed globaliseerumistrendid on selgelt jäetud tagaplaanile, keskendudes klassikalistele diasporaailmingutele.51Nt. T. Brinkmann. Migration und Transnationalität. Paderborn, 2012. Transnatsionaalsuse definitsiooni kohaselt säilitavad immigrandid püsivad ja aktiivsed piiriülesed sidemed vähemalt kahel maal. Kuid nagu uurimustest selgub, pole juba migrantide esimene põlvkond suuteline säilitama selliseid regulaarseid ja intensiivseid sidemeid, sh. omada kaht kodu ja kaht elu kummaski riigis. Immigrandid, kes sellisele definitsioonile vastavad, on üldiselt seotud kahe kõrvuti asuva maaga, nagu näiteks Saksamaa ja Poola või Eesti ja Soome. Kuid isegi seesugustel puhkudel ei püsi aktiivsed definitsioonikohased kontaktid immigrantidel tavaliselt mitte üle ühe põlvkonna.52L. Lucassen. Is Transnationalism Compatible with Assimilation? 2006, lk. 21. Teise ja kolmanda põlvkonna identifikatsiooniprotsessid kipuvad sobituma ikkagi integratsiooni- ja assimilatsioonimudelitele.
Küsimusi tekitab ka transnatsionaalsuse ja postkolonialismi ülemäärane samastamine: postkoloniaalsed ränded nõuavad seletusi, mis arvestaksid sõltuvusteooriat, tsentri ja perifeeria suhete mõtestamist ja mitte tingimata transnatsionaalset käsitlust.53D. Hoerder. Transnational — transregional — translocal: transcultural. 2012, lk. 75. Sama võiks öelda võõrsile abiellumise teema kohta, mida on uuritud ju pikka aega. Vaesematest piirkondadest, näiteks Ida-Euroopast pärit naiste abielud Lääne-Euroopa meestega, mis võimaldavad naistele väljapääsu rõhuvast majanduslikust olukorrast ja jõuda maale, mis vastab nende ettekujutusele paremast elust. Kuid alles viimasel ajal on sellistele uurimustele külge poogitud moekas transnatsionaalsuse mõiste.54Nt. C. Leutloff-Grandit. Transnationale Ehen durch die Linse von Gender und Familie. Heiratsmigration aus Kosovos Süden in Länder der EU. – IMIS-Beiträge 2015, nr. 47, lk. 161 jj. Transnatsionaalsuse mõiste pealiskaudne kasutus on viinud üldisema kriitikani — leitakse, et transnatsionaalseid arenguid, mis tekkisid USA teaduses, ei saa päris lihtsalt Euroopasse üle kanda. On koguni avaldatud kahtlust Euroopa „transnatsionaalse ruumi“ olemasolus: argumendiks USA ja Euroopa Liidu maade erinevad immigratsioonipoliitikad, samuti rahvusluse tõus mitmel pool Euroopas.55S. Hess. Transnationalismus und die Demystifizierung des Lokalen. 2007, lk. 188.
Kritiseeritud on ka transnatsionaalsuse kontseptsiooni n.-ö. homogeensust. Nimelt, kui lähtuda definitsioonist, et transnatsionaalne eluviis nõuab püsivaid sotsiaalseid kontakte üle riigipiiride, siis tuleks küsida, mis laadi need kontaktid õigupoolest on. Eristada tuleks siin tegelikult mitmeid tasandeid — poliitilist, majanduslikku, sotsiokultuurilist, aga teisalt ka erinevaid analüüsiühikuid — migrandid, riigid, organisatsioonid.56L. Lukassen. Is Transnationalism Compatible with Assimilation? 2006, lk. 19. On leitud, et kuigi suurem osa uurimusi transnatsionaalsusest toob välja transnatsionaalsed praktikad erinevates kontekstides, jääb enamasti lahtiseks selliste praktikate ulatus ja intensiivsus. Mitte kõikide migrantide elus ei esine transnatsionaalseid praktikaid ja kui neid ka esineb, siis väga erinevas ulatuses, kohati ka väga juhuslikult. See asjaolu on tõstatanud vajaduse täpsustada transnatsionaalsuse analüütilist kontseptsiooni, et võimaldada adekvaatsemalt kirjeldada migrantide piiriüleseid praktikaid.57T. Faist, M. Fauser, E. Reisenauer. Transnational Migration. 2013, lk. 44–45.
Suur osa kriitikast transnatsionaalsuse aadressil lähtub erinevate lokaalsusetasandite olemasolust. Tõstatatud on transnatsionaalsete ruumide ulatuse probleem ja küsitud, kuivõrd on õigupoolest põhjendatud rahvusliku või riikliku komponendi rõhutamine nähtuses, mida nimetame transnatsionaalsuseks. Kas transnatsionaalne on alati trans-national? Immigrandid hoiavad sidemeid eelkõige oma lokaalsete kogukondadega ja mitte tingimata riigiga. Rahvuslik konsolideerumine võib toimuda alles sihtmaale jõudmise järel. Nii on toimunud Põhja-Ameerikas „itaallastega“, Fujist pärit immigrantide eneseidentifikatsioon baseerub päritoluregioonil ja „hiinlasteks“ on nad end pidama hakanud alles Ameerikas. Lõuna-Aasias võivad regionaalsed ja etnokultuurilised erinevused ja keelevariandid välistada üldise „indialase“ mõiste, võõrsile välja rännates näevad aga kohalikud elanikud (ja sageli pahatihti ka teadlased) neid „indialastena“. Niisiis sildistamine siirdemaa ühiskonna poolt — selle liikmed ei pruugi olla võimelised eristama paljusid erinevaid võõraid lokaalseid kultuurilisi identiteete. Üldistamise ja lihtsustamise tulemuseks võib olla „hiinlased“, „poolakad“, „sakslased“ või „salvadorlased“, kellena migrandid end ei taju.58D. Hoerder. Transnational — transregional — translocal: transcultural. 2012, lk. 73–74, 78..
Sellel, et võõrsil võib aset leida lokaalsete identiteetide konsolideerumine rahvuslikuks identiteediks, saab siirdemaa ühiskonnast lähtuva sildistamise kõrval olla küll ka muid põhjusi. 19. sajandi rännete puhul tasub silmas pidada, et rahvuslik ärkamine ja väljaränd toimusid paljudes maades samaaegselt — väljarändaja ei tarvitsenud end identifitseerida rahvusega sel lihtsal põhjusel, et rahvusteadvus polnud veel päritolumaal massidesse jõudnud. Kuivõrd võõrsile jõudes säilitati aga side päritolumaa kultuuriväljaga massimeedia kaudu (kirjandus, ajakirjandus), mis sel perioodil juurutas aktiivselt rahvusteadvust, aitas see kaasa rahvusteadvuse kujunemisele ka diasporaas.59Sarnase arengumustri kohta eestlastel vt. A. Jürgenson. Etniline ja rahvuslik. Etnokultuurilistest protsessidest eesti idadiasporaas. – Acta Historica Tallinnensia 2015, nr. 21, lk. 33jj.
Lokaalset tasandit tasub aga rännete puhul igal juhul rõhutada. 20. sajandi algul ei läinud üle 90% kõigist eurooplastest suurde „Ameerikasse“, vaid omakandiinimeste juurde, kes olid seal juba ees.60D. Hoerder. Transnational — transregional — translocal: transcultural. 2012, lk. 76. Eestlaste väljaränd Siberisse või Kaukaasiasse toimus sarnase mustri järgi — ahelmigratsioonil on tugev lokaalne aspekt.61M. Mikkor. Millal ja mismoodi said eestlastest Kaukaasias Kaukaasia eestlased. – Eestlane ja tema maa. Koost. A. Jürgenson. Tallinn, 2000, lk. 66; A. Jürgenson. Siberiga seotud. Eestlased teisel pool Uuraleid. Tallinn, 2006, lk. 99. Translokaalset tasandit on dokumenteeritud ka kaasajal näiteks Filipiinidelt pärit naiste rändemustrites,62D. Hoerder. Transnational — transregional — translocal: transcultural. 2012, lk. 76. samuti Suurbritannias elavate Kariibi mere basseinist ja Lõuna-Aasiast saabunud immigrantide puhul.63T. H. Eriksen. Ethnicity and Nationalism. London, 2002, lk. 154.
Susanne Wessendorf, kes oma uurimuses teise põlvkonna itaalia immigrantidest Šveitsis kasutab küll transnatsionaalsuse mõistet, täpsustab, et tegelikult on tema uuritavad suhted pigem translokaalsed: ränded leiavad aset oma Itaalias asuva koduküla ja Šveitsis asuva elupaiga-linna või asula vahel. Nende suhted kodumaaga põhinevad nostalgial koduküla järele ja mitte niivõrd kodumaa Itaalia järele.64S. Wessendorf. Second-Generation Transnationalism and Roots Migration. Burlington, 2013, lk. 13. Siberi eestlased, kes on viimastel aastakümnetel rännanud esivanemate maale Eestisse, säilitavad tihedad sidemed eelkõige kodukülaga Siberis ja mitte Venemaaga.65A. Jürgenson, L. Niglas. Juurte juurde ja tagasi. Siberist remigreerunud eestlaste kodupaigakülastused kui näide sekulaarsest palverännust. – Mäetagused 2013, nr. 54, lk. 27 jj.
Tegelikult leiavad rände kõik faasid aset valdavalt lokaalsel tasandil. Väljarändu planeerides otsitakse „ametlike“ allikate asemel infot uue maa kohta pigem varem läinutelt — sugulastelt ja endistelt naabritelt. See selgub emigrantide kirjavahetustest.66D. Hoerder. Transnational — transregional — translocal: transcultural. 2012, lk. 76. Tänapäeval on paberkirja asemel Skype’i kõne või e-kiri. Seegi näitab rände lokaalset ja kogukondlikku tasandit.
Lokaalsus seostub mobiilsusega laiemalt – sellest asjaolust lähtuvalt heidetakse transnatsionaalsele uurimisele ette mobiilsuse ületähtsustamist.67T. Darieva. Migrationsforschung in der Ethnologie. 2007, lk. 85. I.-M. Greverus seab vastakuti mobiilsuse ja territoriaalsuse ning leiab, et postmodernse inimese mobiilsust on üle tähtsustatud — inimesele on tegelikult omane territoriaalsus: omandi- ja kaitsekäitumine, mida motiveerivad inimlikud vajadused (materiaalse ja sotsiaalse) kindluse, aktiviteedi ja identifikatsiooni järele. Territoriaalne inimene võib olla mobiilne, kuid alati püüdleb ta „oma“ territooriumi omamise poole, mis võib ulatuda isiklikust kodust majanduslike impeeriumideni. Mobiilsus pole seega võrdne territoriaalsuse kaotamise, deterritorialisatsiooniga.68I.-M. Greverus. Über die Poesie und die Prosa der Räume. 2009, lk. 58–59. Globaliseerumise ja deterritorialisatsiooni võtmes kirjeldatakse transnatsionaalset ruumi kui dünaamilist transnatsionaalsete suhete, piiriüleste lokaliteetide võrgustikku, mis on suhteliselt sõltumatu erinevatest rahvuslikest või lokaalsetest kontekstidest. Samas on teada, et individuaalsed ja sotsiaalsed identiteedid, eneseteadvustus ja kuuluvuse mõiste on sageli väga oluliselt seotud paiga, sh. kõrge sümboliväärtusega paigaga. Seetõttu leiab osa autoreid õigusega, et migrante ei saa vaadelda lihtsalt deterritorialisatsiooni võtmes, ilma et käsitleksime nende kogetavaid ja kujutletavaid paigaseoseid.69J. Repič. Shifting Homes and Identities. 2008, lk. 173.
Vastuolu globaliseerumisteemaliste (multilokaalse paiknemise tähenduses) ja lokaalsust rõhutavate seisukohtade vahel on kohati suunamas teadlasi nende kahe vaateviisi sünteesimiseni. Transnatsionaalses migratsiooniuurimises on täheldatav tendents jääda küll globaliseerumisparadigma juurde (sest sellest on vastav traditsiooni ju alguse saanudki), kuid käsitleda eelkõige regionaalset või lokaalset tasandit. Uurimisküsimused muutuvad „väiksemaks“, fookusse võetakse migrantide argielu lokaalne tasand — nii on rahvusriik uurimustes vajumas tagaplaanile70P. Goeke. Transnationale Migration, 2007, lk. 18. ja üha rohkem nihkub transnatsionaalsuse asemele translokaalsus.
Eestikeelses teaduskirjanduses on transnatsionaalse paralleelmõistena kasutusel hargmaisus, mis eelnevaid arutlusi silmas pidades, aga ka selle tõttu, et ingliskeelne nation ja eestikeelne rahvus pole päriselt kattuvad, on õigupoolest vägagi sobilik. Kuuluvused üle riigipiiride ei katkesta inimeste territoriaalseid sidemeid, vaid annavad ühe asemel kaks või mitu territoriaalset kuuluvust. Mitmes hiljuti kaitstud magistritöös toonitatakse transnatsionaalsuse/hargmaisuse puhul ning otsitakse vastavaid näiteid selle kohta, kuidas transmigrant säilitab suhtlemise nii lähte- kui ka sihtkohamaaga.71K. Telve. Kvalitatiivne lähenemine pendeltööle Soomes töötavate eesti meeste näitel. Magistritöö. Tartu, 2015, lk. 36. http://dspace.ut.ee/bitstream/handle/10062/46051/Kvalitatiivne%20l%C3%A4henemine%20 pendelt%C3%B6%C3%B6le%20Soomes%20t%C3%B6%C3%B6tavate%20Eesti%20meeste%20 n%C3%A4itel_Magistrit%C3%B6%C3%B6_Telve.pdf?sequence=1&isAllowed=y; A. Aaresild. Suhtlemine läbi raudse eesriide. 1944. aasta pagulaste kontaktid kodumaaga Ameerika ja Kanada eestlaste näitel. Magistritöö. Tartu, 2015, lk. 22. http://dspace.ut.ee/bitstream/handle/10062/46807/Aaresild_Ann. pdf?sequence=1&isAllowed=y Mõiste hargmaine eeliseid nähakse selles, et see viitab migrandi laienenud geograafilisele sfäärile, selles sfääris liikuvate inimeste ruumikogemuse terviklikkusele ning kohaga seotusele.72K. Telve. Kvalitatiivne lähenemine pendeltööle Soomes töötavate eesti meeste näitel. 2015, lk. 36. Rõhutatakse, et hargmaised protsessid paiknevad kindlas lokaalses kontekstis73P. M. Siim. Üle piiride liikuvad pered. 2014, lk. 129. — lisaks suupärasusele ja emakeelsusele näib reaalse paiga rõhutamine andvat eestikeelses tarvituses hargmaisusele eelise transnatsionaalse ees. Samas pole nimetatud uurimustes hargmaisus transnatsionaalset päriselt välja tõrjunud, mõisted on kasutuses paralleelselt või kontekstist sõltuvalt kord üks, kord teine. Järjekindlamalt on eestikeelset hargmaist kasutanud Leif Kalev ja Mariliis Jakobson.74L. Kalev, M.-L. Jakobson. Hargmaisus Eesti-Soome ruumis. – Acta Politica Estica 2013, nr. 4 (http://publications.tlu.ee/index.php/actapoliticaestica/article/view/108/97).
Esitatud ülevaade 20. ja 21. sajandi olulisematest arengutest rände ja integratsiooni uurimises toob välja peamiste märksõnadena assimilatsiooni ja transnatsionaalsuse. Kui ühesuunaline assimileerumisprotsess peaks viima kultuuriliste eripärade kadumise ja sulandumiseni vastuvõtvasse ühiskonda, siis transnatsionaalsed sidemed peaksid looma omalaadse vaheruumi, milles hoitakse aktiivseid sidemeid nii asukoha- kui ka päritolumaaga. Tänapäeva migratsiooniprotsesside valguses kohtab poliitikute ja kommentaatorite hääli, kes näevad immigrantide mitteassimileerumises ohtu Lääne tsivilisatsioonile. Samamoodi võib ohtu sisendada transnatsionaalne mudel: migrandid, kes elavad ühtaegu kahes erinevas kultuuriväljas (nn. paralleelühiskonnas) ja jäävad sinna ülearu kauaks, võivad samuti olla ebalojaalsed asukohamaa ühiskonnale. Immigrandid küll akultureeruvad ja teatud segmentides integreeruvad, näiteks õppides asukohamaa keelt ja osaledes selle haridussüsteemis ning tööturul, kuid regulaarsete piiriüleste kontaktide säilimisel loovad nad n.-ö. oma (kujutletud) kogukonnad, mis konkureerivad asukohamaa kogukondadega.75L. Lucassen. Is Transnationalism Compatible with Assimilation? 2006, lk. 15.
Niisuguse kriitika lähtekohaks on süvenev kahtlus globaliseerumisideoloogide esitatud konstruktsioonide elujõulisuse suhtes. Kui 1990. aastatel räägiti innustunult suurest ja sõbralikust globaalkülast, inimeste sidemete deterritorialiseerumisest, sh. postnatsionaalsetest ruumidest ja maastikest, siis tänapäeval ilmneb, et postnatsionaalsusest on selgelt ennatlik rääkida. Rahvused ei ole kuskile kadunud ega ilmuta kadumise märke, rahvuslus nõuab järjest enam eluõigust. Kui Gupta ja Ferguson kirjutasid paarkümmend aastat tagasi entusiastlikult hübriidsetest deterritorialisatsiooni tsoonidest, milles tegutseb postmodernne inimene oma hübriidse identiteediga, siis tänapäeval selgub, et selgepiirilised identiteedid, sh. rahvuslikud, on visad kaduma. Kui 1990. aastatel kirjutati, et kultuur kaotab oma ruumilist lokaalset mõõdet, siis nüüd on endiselt palju neid, kes pigem otsivad oma juuri konkreetsetes paikades ja kultuurides. Samuti neid, kes peavad vajalikuks oma kultuuriruumi kaitsta ja kui vaja, siis ka füüsiliste tõketega.
2015. ja 2016. aastal on Eestis, aga ka mujal Ida-Euroopas kultuurisuhete ruumilise mõõtme teema ülal seoses pagulaskriisiga. Ka meil toob suhtumine pagulasküsimusse esile erinevad nägemused omaenda kultuurist, selle ellujäämisväljavaadetest ja piiridest. Ühel pool on need, kes näevad kultuuri pigem staatilise ja sellest tulenevalt võimalike võõrmõjude poolt ohustatuna, teisel pool need, kelle jaoks kultuur on dünaamiline ja hajusate piiridega. Viimast vaadet esindab kolumnist Ahto Lobjakas, kui esitab ühes oma tekstis irooniliselt küsimuse, kes on eestlane. Ta leiab: „Klišeeks on kulunud määratlus eestlastest kui rahvast, kel on oma nimi väiksemalegi maastikuiseärasusele. See kiindumine elukeskkonna detailidesse on tõstetud määravaks niidiks inimese, rahva ja koha vahel.“76A. Lobjakas. Piirirahvas. – Postimees AK, 2015, nr. 356 (10.10.), lk. 5. Ja muidugi tasub seada kahtluse alla siis ka kultuuri staatiline iseloom: „Rahvas võib püüda end muutustest isoleerida, aga see strateegia saab olla vaid museaalne. Perfektselt säilivad keeled on surnud keeled. Perfektselt säilib kultuur eksponaatidena muuseumides.“77Samas. Ühes järgmises kirjutises leiab sama autor, et sisserändajad „ei muuda meie kultuuri, niivõrd kui selline asi üldse olemas on.“78A. Lobjakas. Võitlus eesti hinge pärast. – Postimees 2015, nr. 260 (9.11.), lk. 12. Jah — kui kultuuri pole olemas, on seda ka võimatu muuta. Kultuuri mõistest distantseeruvalt positsioonilt on raske suhestuda enkulturatsiooni toimemehhanismiga, mis on oma olemuselt konservatiivne ja tagab, et kultuuri tuum kandub ühelt põlvkonnalt suuremate kadudeta edasi järgmisele. Ilmselt on siis keeruline mõista ka tarasid ja tõkkeid, mida massiliselt Euroopasse tungivate immigrantide vastu püstitavad paljud riigid 2015. ja 2016. aastal.
Järjest põhjendamatumaks muutuva globaliseerumisvaimustuse leevendamiseks oleks värskendav ja kainestav lugeda üle mõningaid varasemaid autoreid, kes tänastest ideoloogilistest debattidest puudutamata. Inimese ja ruumi seoseid avades kirjutas E. T. Hall pool sajandit tagasi, et territoriaalsus on elusorganismidele, kaasaarvatud inimesele, iseloomulik, põhiline käitumissüsteem.79E. T. Hall. The Hidden Dimension. New York, 1966, lk. 23. Hall otsis inimese territoriaalsusele bioloogilist põhjendust. Seda tegi ka teine rohkelt tsiteeritud autor Robert Ardrey ja sõnastas territoriaalse imperatiivi teesi, mille kohaselt territoriaalsus on kaitsemehhanism, mille ülesanne on tagada liigi ellujäämine.80R. Ardrey. The Territorial Imperative. A Personal Inquiri into the Animal Origins of Property and Nations. London, 1970, lk. 18. Territoriaalsuse sünnipärasust on ühes oma varasemas uurimuses põhjendanud ka kultuuriantropoloog I. M. Greverus,81I.-M. Greverus. Auf der Suche nach Heimat. München, 1979, lk. 56. keskendudes oma rohketes uurimustes siiski eelkõige inimterritoriaalsuse kultuurilistele kreatiivsetele ilmingutele.
Tõsi, eestlane ei sünni eestlaseks, kuid ta kasvab selleks enkulturatsiooni käigus. Tema n.-ö. kultuuriliste prillide läätsed, millega maailma vaadata, on lihvitud kultuurivälja abil, milles ta kasvab. Nende prillide raamil on väikeses kirjas made in. Inimene on kultuuriline olend. Ta identifitseerib end teatava kultuurivälja liikmena, kusjuures see kultuuriväli ei ole isegi 21. sajandil kaotanud territoriaalset mõõdet. Eestlase paigatundlikkus ja -tunnetus on üheks läbivaks ideeks näiteks Valdur Mikita „Lingvistilises metsas“,82V. Mikita. Lingvistiline mets. Välgi metsad, 2013. mis – nagu ilmneb elavast ühiskondlikust vastukajast ja suurest müügiedust — kõnetab 21. sajandi eestlasi vägagi.
Füüsilised, sh. riigipiirid, pole lakanud markeerimast piire kultuuriväljade vahel. Omaks peetava territooriumi füüsilisi piire, sh. riigipiire kaitstes kaitstakse ühtlasi oma kultuurivälja. Seos bioloogia ja kultuuri vahel on aga samuti olemas. Koer haugub aia vahelt võõra peale samal põhjusel, miks tema peremees selle aia ehitas.
Kui rääkida transnatsionaalsusest, siis nägime, et oluline kriitiline noot selle aadressil lähtub paiksuse diskursusest. Siin tasub silmas pidada, et enamik migrante on migrandid klassikalises mõttes. Vaatamata sellele, et migratsiooni peetakse kohati „normaalnähtuseks“,83K. J. Bade, J. Oltmer. Normalfall Migration. Bonn, 2004; T. Brinkmann. Migration und Transnationalität. Paderborn, 2012, lk. 13. vaatamata sellele, et globaliseerumisdiskursuses räägitakse deterritorialiseerumisest, on paiksus endiselt valdav inimeksistentsi vorm. Inimesed eelistavad tuttavat keskkonda ja pigem püsivad seal paiksena, kui neid ei sunni lahkuma materiaalsed või poliitilised asjaolud. Transnatsionaalset migratsiooni käsitlevatest uuringutest ilmneb, et migrandid alluvad enamasti ikkagi klassikalise töömigratsiooni mudelile,84A. Treibel. Einwanderung — Nomadismus — Transmigration. 2007, lk. 23. mis tähendab nii kinnihoidmist päritolukultuurist kui vastuseisu assimilatsioonisurvele. Nii avalduvad paigaseosed, mis köidavad inimesi emamaaga. Ja veel — inimesed on ikkagi paiksed ka siis, kui nad ka elavad ja töötavad võõrsil ja kui nad tänu uutele kommunikatsioonivahenditele saavad olla pidevas ühenduses inimestega üle maailma.85S. Hess. Transnationalismus und die Demystifizierung des Lokalen. 2007, lk. 84–85.
Globaliseerumisvisionääride optimistlikud seisukohad deterritorialisatsioonist on paraku vähese üldistusjõuga, kirjeldades väikese osa ühiskonnaliikmete eluilmu. Professionaalse tööjõu seas näiteks teadlaste omi, kelle töö- ja elukohad võivad tõesti iga mõne aasta tagant vahetuda, sõltuvalt rahvusvahelise teadusvõrgustiku võimalustest ja vajadustest. On hakatud rääkima „professoritest rändlindudest“, kes tulevad ja lähevad, ilma kohalikku kultuuri olulist jälge jätmata.86M. Lopp. „Varjaagid“ ja Eesti teadus. – Postimees 2015, nr. 268, (18.11.), lk. 14. Kui näiteks sellistes võrgustikes elavate ja märkimisväärse osa ajast virtuaalsetes keskkondades veetvate teadlaste peades tekib visioon reaalsete paigaseoste aegumisest tänases maailmas, on see ilmselt tugevalt liialdatud. Sotsiaalsed ja virtuaalsed keskkonnad ei ole füüsilist keskkonda endiselt päriselt asendanud, füüsilisest keskkonnast võõrandumine pole endiselt maailmas domineeriv tendents, kuigi mõte paiga siduvast jõust võib sotsiaalvõrgustikes elavatele inimestele olla kauge ja võõras. Füüsilised maastikud, sh. nii loodus- kui ka tehislikud, seovad nii sümboolselt kui ka reaalselt ja need seosed ei ole tingimata sekundaarse tähendusega. Kahtlemata on inimesi, kes rahulduvad virtuaalsete keskkondadega ega tunne tegelikult tarvidust reaalsete paikade läheduse järele. Globaalsest külast saab osa ilma toast väljumata, arvutiklaviatuur on mugavalt ligidal ja turvaliselt lauale fikseeritud. Nii on kerge tekkima illusioon, et muid fikseeritud asju pole justkui vajagi, sh. ei reaalseid paiku ega paigaseoseid. Internetikeskkondades pakuvad klikiühendused ligipääsu hoopis teistsugusele maailmale, ja kui see hakkab tunduma globaalne, on see ju mõistetav, kuid paraku viitab uurijaid vaevavale (sub)kultuurilisele kanapimedusele — üldistusi sõnastades lähtutakse sellest, mis on normaalne haritlase vm eluilmale. Kujutletud globaalses reaalsuses elavate inimeste hulk on siiski ebaproportsionaalselt väike võrreldes nende inimeste mõttearenduste mõjuga. Seega globaliseerumine küll, aga kas igas inimeksistentsi sfääris ja kas kõikide elanikkonna gruppide jaoks võrdselt? Paratamatult tuleb hakata märkama, et traditsioonilised ruumisuhted, traditsiooniline arusaam kultuurist ja ühiskonnast ning nende piiridest ei ole kuskile kadunud. Ja kui rääkida rännetest, siis vaatamata globaliseerumise mõjudele ei ole kadunud ka traditsioonilised rändemustrid.
Diskussioonis transnatsionaalsuse üle ei olnud artikli autoril mingil määral soovi mainitud nähtust olematuks tunnistada. Kuivõrd on olemas globaliseerumistendentsid, siis teevad vastavaid muundusi läbi ka traditsioonilised rändemustrid. Samas on põhjust juhtida kriitiliselt tähelepanu transnatsionaalse rände-, integratsiooni- ja diasporaauurimise piiridele. Nägime, et paljudel juhtudel tuleks transnatsionaalsuse asemel rääkida pigem translokaalsusest. Ühe kriitikana oli esitatud väide, et transnatsionaalses võtmes saab immigrantide elu kirjeldada peamiselt vaid esimese põlvkonna lõikes.Muidugi säilitab ka teine ja kolmas immigrantide põlvkond sidemed esivanemate kodumaaga, kuid siis juba teises kvaliteedis ja see ei erine oluliselt varasemate kümnendite rännete assimileerumis/integreerumismustritest, kus olulist osa etendavad sisserändajate ja põliselanike kultuuriväljade kontaktid. Diskussioonile assimilatsionistide ja transnatsionalistide vahel pole põhjust veel joont alla tõmmata.
Artikkel on valminud grandi IUT31-6 toetusel.