Väino Sirk, Veronika Varik. Eesti hariduse 100 aastat. Tallinn: Post Factum, 2018, 192 lk.

Meie kaks tuntud haridusajaloolast Väino Sirk ja Veronika Varik on koostanud „Eesti Vabariik 100“  raamatusarjas meie kultuuripildi jaoks olulise ülevaate Eesti hariduse ajaloost. Teose alapealkirjaks on autorid valinud „Rahvusliku kooli teekond aastail 1918–2018“. Minule meenutab see kuulsa prantsuse ajaloolase Jacques Le Goffi (1924–2014) mõtet, et ajaloost rääkimine ongi kõige viljakam siis, kui me teeme seda reisikirjeldusena ajas ja ruumis.

Autorid alustavad oma teekonda tegelikult aastast 1905, kui Venemaa „rahvaste kevadel“ saadi hakata tõeliselt võitlema eesti keele laiema kasutamise eest esialgu algkoolides ja siis juba ka kooli kõrgemates astmetes. Jagades selle teekonna erinevateks perioodideks, milles eriline koht on aegadel, kus oleme vaba rahvana saanud ise oma kooli arengut suunata. Autorid tõdevad, et eesti kooli senine areng on näidanud: ikka on eksinud need, kes mingil hetkel on arvanud, et nad on loonud juba siin Eestimaal täiusliku koolisüsteemi. Elu on nende optimistide väiteid korrigeerinud ja pigem veennud meid selles, et kool on pidevalt arenev ja arendamist vajav nähtus. Seega, kooli ajalugu ei saa kunagi lõppeda.

Autorid on professionaalselt suutnud näidata, et juba ärkamisajast alates on eestlased mõistnud, et rahvuslikku kooli tulebki ise ülal pidada. See teadmine on väga vajalik tänaseski päevas.  Eesti kooli saame ka täna vaid meie ise ülal pidada, samuti edukalt arendada ja heade õpetajatega varustada. Autoritele tuleb tänu avaldada, et nad on just laiema ajaloohuviliste ringi jaoks pannud raamatusse illustratsioonid ja teinud vajalikud rõhuasetused, et igapäevaselt kooli ajalooga mitte tegelev lugeja saaks oma ajaloopildi jaoks mõned vajalikud orientiirid, mis aitavad tal Eesti ajalugu mõista laiemalt, koolide ajaloo kaudu. Nii on raamatus tore viide ja fotogi kunagisest Tallinna Linna 21. Algkooli hoonest, mida tuleb lugeda Eesti Vabariigi esimeseks moodsaks koolihooneks üldse, omamoodi meie omariikluse koolisüsteemi näidishooneks. Tänasele lugejale oleks parema arusaamise jaoks oma aja Eesti moodsast koolist fotod, sest tollase kooli lähedusse oli ehitatud õpetajate elumaja. Just sellise koolikompleksi kaks hoonet näitavad tõeliselt seda tollast moodsat, aga pigem pika ajalooga austavat suhtumist õpetajatesse.

Raamatus on vaadeldav periood jagatud kolme ossa: aastad 1918–1940, seejärel 1940–1991 ning viimases osas on vaatluse all juba uusim aeg ehk aastad 1991–2018. Autorid on Eesti kooli käsitlemisel jäänud kindlaks territoriaalsuse põhimõttele ja seetõttu pole eraldi käsitlemist leidnud eesti koolid väljaspool Eesti ala. Seda ei saa päris õigeks pidada, sest eesti pagulaste ponnistused aitasid juba DP-laagrites Saksamaal luua omad koolid, samuti kõikjal mujal, kuhu oli kogunenud veidi suurem eestlaste kogukond (ka NSV Liidu alal, näiteks kas või Petseri eesti kooli edasikestmine ka Teise maailmasõja järel juba Pihkva oblastis ning eestlaste asundustes Siberis, Krimmis, Kaukaasias jm.).

Väino Sirk ja Veronika Varik on selleks selgrooks Eesti kooli ajaloos lugenud mentaalset kindlust, mis on aidanud selles koolisüsteemis tegutsenud õpetajatel ka raskeimatel, välise poliitilise surve aegadel ilmutada sisemist eneseteadvust ja väärikust. Seda mentaalset kindlust on aidanud hoida meie kooli varasema ajaloo traditsioon, mis on teinud meid hariduseusku rahvaks. Eestikeelse kooli kõrge taseme saavutamise nimel on tehtud suuri pingutusi, selleks on vaeva näinud mitmed põlvkonnad õpetajaid. Raamatu autorid ajaloolastena jäävad kõrvale otseste hinnangute andmisest tänase päeva arengutele Eesti koolis (ja ka kõrgkoolides), kuid ajalugu hästi tundvate erialainimestena ei saa nad jätta hoiatamata mõningate tendentside eest, mis viimastel aastakümnetel on ilmnenud eriti kõrghariduse süsteemis, kus kergekäeliselt heidetakse kõrvale ratsionaalne tasakaal eesti ja inglise keele kasutamisel teadus- ja õppetöös. Eestis räägitakse täna eesti keele puhul ikka kui emakeelest, aga sageli unustatakse rõhutada, et Eesti Vabariigi sünniga sai eesti keelest sündinud riigi riigikeel. Riigikeelt kasutavad oma töös riik, riigi parlament, valitsus ja kohtud. Riigikeele totaalse oskuse nõue oleks rahvusvahelisel tasandil palju mõistetavam kui jutt ühe riigis räägitava keele staatusest.

Sajandipikkuse arengu kokkuvõtteks nendivad raamatu autorid, et Eesti koolis valitsenud haridusidealism on aidanud tagasi lükata erinevate võimude kõik katsed muuta kool praktilise elu polütehnikumiks. Autorite heal faktitundmisel põhinev analüüs Eesti kooli ajaloost aastatel 1918–2018 jõuab vahekokkuvõttena järeldusele, et meie kooli senine areng on tõestanud: rahvus ja kultuur on ikka hea tervise juures, kui ühiskonnas investeeritakse haridusse kui kõrgeimasse eesmärki ja mitte kui ärisse. Väino Sirki ja Veronika Variku Eesti kooli ajalooline ülevaade on heaks aluseks, millele toetudes saab edaspidi seda uurimisspektrit kindlasti laiendada.

Koostöös Läti ja Leedu kooliajaloolastega on neil seni juba ilmunud kaks ingliskeelset ülevaadet Balti riikide hariduse ja kooli ajaloost: „Hariduse ja pedagoogilise mõtte ajalugu Balti riikides alates 1940: ülevaade“ (History of Education and Pedagogical Thought in the Baltic Countries up to 1940:  an Overview, 2009) ning „Pedagoogika ja haridusteaduste ajalugu Balti riikides alates 1940 kuni 1990: ülevaade“ (History of Pedagogy and Educational Sciences in the Baltic Countries from 1940 to 1990: an Overview, 2013). 2019. aastal peaks ilmuma selle koostööprojekti kolmas osa „Pedagoogika ja haridusteadused postsovetlikes Balti riikides 1990–2004: võimalused ja väljakutsed“ (Pedagogy and Educational Sciences in the Post-Soviet Baltic States, 1990–2004: Changes and Challenges”). Senisest koostööst naabermaade teadlastega on uurijatel olnud kindlasti kasu, sest tehes nüüd uuesti ülevaate meie koolisüsteemi arengust viimase saja aasta jooksul, on juba tunda seda kõrgemat üldistustaset, mida meie autorite töödes ei leia just sageli.

Meie pedagoogika ajaloo vastu tuntakse muuseas palju suuremat huvi, kui me isegi endale ette oskame kujutada. Näiteks Kesk-Aasia riikide (Kasahstani) pedagoogikaspetsialistid on mulle rääkinud, et nemad oma koolireforme tehes jälgivad väga tähelepanelikult, mida Eestis tehakse, ning vahel leiavad mõndagi ülevõtmisväärset ka meie koolikorralduse varasemast ajast. Selline kogemus saab ajaloolase hingele olla vaid kosutavaks süstiks, sest eks me ikka vahel usu, et hea ajaloo tundmine tuleb ka meie kooli arendajatele alati kasuks.

Peeter Järvelaid (1957), PhD, õigusajaloolane, Tallinna Ülikooli dotsent, olnud Tartu Ülikooli, Akadeemia Nord, Tallinna Ülikooli, Tjumeni Riikliku Ülikooli, Zetisu Riikliku Ülikooli ja Tallinna Ülikooli professor. Juhtinud Sisekaitseakadeemiat, Eesti Mereakadeemiat. Olnud Zetisu Riikliku Ülikooli arendus ja innovatsiooni alal prorektor (Kasahstanis) ja Eesti Mereakadeemia teadusprorektor,  peeter.jarvelaid@tlu.ee