Monofunktsionaalsed tööstusasulad on omapärane linnastumisfenomen, mille puhul on asula ehitatud kas asustamata või hõredalt asustatud piirkonda rajatud suure tööstusettevõtte teenindamiseks; ka küla, alevi või linna edasine eksistents ja areng sõltuvad sageli domineerivast tööstusettevõttest. Erinevalt teistest n.-ö. orgaanilisel teel kujunenud asulatest ei ole monoasulad tekkinud mitmekesise keskuskoha funktsioonina, vaid need on rajatud spetsiifiliselt tootmise otstarbel. Teistest linnalistest kooslustest eristab neid lisaks kitsale majanduslikule eesmärgile ka nende rajamine reeglina lühikese ajavahemiku jooksul.1The Company Town. Architecture and society in the early industrial age. Ed. J. Garner. New York, Oxford: Oxford University Press, 2002, lk. 3. Monofunktsionaalsete tööstusasulate tekke, toimimise ja ka kuhtumise selgitamiseks sobib botaanikast tuntud monokultuuride kirjeldus: need on looduskeskkonnas ebapüsivad, konkurentide poolt kergesti kõrvale tõrjutavad, olles elujõulised vaid tänu välisele energiavoole.2T. Ploompuu. Asumiökoloogia. – Akadeemia 1990, nr. 1, lk. 76.
Monoasulate rajamist kannustasid lisaks majanduslikele stiimulitele või viimasest sõltumatuna valitseva poliitilise ideoloogia sisemised protsessid, manifesteerides end meelsasti tööstuslike monoasulate kui ühiskondliku progressi mudeli rajamise kaudu. Industriaalsed monoasulad on rajatud majanduspoliitiliste ja kultuuriliste utoopiatena, iseloomustades reljeefselt oma kaasaegse ühiskonna ideoloogilist ülesehitust ja majanduslikke ambitsioone ning andes teinekord tunnistust ka ühiskondliku korra reformimise katsetest. Nii püüdis suurtööstur ja sotsialistlik utopist Robert Owen 18. sajandi lõpul Šotimaal New Lanarki tekstiilitehase juurde rajatud koloonias ellu viia ideid, mis kristalliseerusid hiljem tema mõjukates raamatutes, sh. „A new vision of society“ (1813).3R. Stern, D. Fishman, J. Tilove. Paradise planned: the garden suburb and the modern city. New York: Monacelli Press, 2013, lk. 699. Oma arengu käigus võib utoopiana rajatud asula manduda aga hoopiski düstoopiaks.
Eesti tehaseasulaid on uurinud erinevad valdkonnad: analüüsitud on näiteks majanduslikust krahhist, sealhulgas suurtööstusettevõtete sulgemisest tingitud sotsiaalse kriisiga toimetulekut ja prognoositud võimalikke tulevikustsenaariumeid.4Nt.: R. Ernits. Majanduse struktuurse kohandumise probleemid ja nende leevendamise võimalused Eesti väikeasulates. – Majanduspoliitika võimalused turutõrgete leevendamisel. Toim. J. Sepp, R. Ernits. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2010, lk. 187–224; R. Ernits. The formation and development of small industrial settlements: history as determinant of present probems and new opportunities. – Shape and be shaped. The future dynamics of regional development. Regional Studies Association European Conference 2013. University of Tampere 05.–08.05.2013. Eds. A. Beauclair, L. Reynolds. Tampere, 2013; K. Semm. Monofunktsionaalsete asulate areng siirdeperioodil ja seda mõjutavad tegurid. Aseri, Sindi ja Võhma juhtumite analüüs. Bakalaureusetöö. Tartu Ülikool Sotsiaalteaduskonna sotsioloogia osakond, 2000. Tallinna Ülikooli Raamatukogus. Arhitektuuriajaloo aspektist on monofunktsionaalseid tööstusasulaid vaadeldud kas laiema arhitektuuriajaloo taustal või valikuliselt.5Valdav osa arhitektuuriajaloolisi ülevaateid ei ole trükis ilmunud ja on valminud kas Muinsuskaitseameti tellimusel või aastatel 2010–2012 ellu kutsutud 20. sajandi arhitektuuripärandi inventariseerimise projekti „Eesti XX sajandi väärtusliku arhitektuuri kaardistamine ja analüüs“ raames. Äramärkimist väärib 1950.–1980. aastate Balti riikide monofunktsionaalseid tööstusasulaid analüüsiv artikkel: A. Cinis, M. Dremaite, M. Kalm. Perfect representations of soviet planned space. Mono-industrial towns in the Soviet Baltic Republics in the 1950s–1980s. – Scandinavian Journal of History 2008, vol. 33 (1-4), lk. 2. Mitme tööstusasula lugu on jäädvustatud ka kohaliku ajaloo uurijate ja entusiastide trükistes.6Nt.: V. Dreving. Meleski klaasivabriku kolm sajandit. Tartu: Eesti Ajalookirjastus, 2013; L. Suni. Ameerika Tootsi rabas.Lugu asulast, mis tekkis 1930-ndatel. Põltsamaa: Vali Press, 2009; E. Tomberg. Rakke lubjatehas XX sajandil. Tallinn: Eesti Paeliit, 2003; Klaas ja Järvakandi. Lühiülevaade klaasist ja tema kohast inimtegevuses läbi ajaloo laias ilmas ning Eestimaal. Koost. H. Heinsoo. Järvakandi: Järvakandi Klaasimuuseum, 2005; Kehra lood. Koost. A. Miidla. Kehra: MTÜ Kehra Raudteejaam, 2014; I. Adamson, Loksa. Tallinn: TEA Kirjastus, 2013; Lehekülgi Ulila ajaloost. I. Suveaed. Raamatukogu. Kultuurielust. Koost. S. Dementjeva. Ulila: Puhja Vallavalitsus, 2003.
Käesolev kirjatöö keskendub Eesti monofunktsionaalsete tööstusasulate rajamisele 1930. aastate teisest poolest 1950. aastate alguseni, mida võib pidada 1920. aastatel alanud monoasulate rajamise kõrgperioodi kulminatsiooniks. Kõnealune ajajärk langeb ühtlasi kokku ka Eesti ühiskonna sisenemisega kõrgindustrialiseerimise perioodi,7Ühiskonna industrialiseerimine kiirenes 1950. aastate alguseks, vt. R. Juursoo. Ehituse arengust Eesti NSV-s aastail 1944–1955. – Eesti NSV Teaduste Akadeemia Toimetised 27/3. Tallinn: Perioodika, 1978, lk. 226. mis kestis mööndustega Nõukogude Liidu lagunemiseni. Ka teised Balti- ja Põhjamaad sisenesid kas vahetult Teise maailmasõja eel või järel kõrgindustrialiseerimise etappi.8S. Fellman, M. Isacson. The high-industrial period in the Nordic and Baltic Countries. – Industry and modernism. Companies, architecture, and identity in the Nordic and Baltic Countries during the high-industrial period. Ed. A. K. Nevanlinna. Helsinki, 2007. Hoolimata kardinaalselt erinevast poliitilisest ja majandussituatsioonist toetus niisamuti Skandinaavia riikides Teise maailmasõja järgsel perioodil ühiskonna ülesehitamise ideoloogia industrialiseerimise vundamendile. Kõrgindustrialiseerimise mõiste iseloomustab kiire industrialiseerimise ja tööstussektori domineerimise perioodi, mil suurtööstust nähti ainsa majandusliku kasvu ja heaolu tagamise vahendina. Nõukogude Liidus oli juba „suurest pöördest“ alates „sotsialismi ehitamine“ lahutamatult seotud kogu ühiskonna täiemahulise ja suuremõõdulise industrialiseerimisega, mistõttu oli Eesti ala industrialiseerimine okupatsioonivõimu jaoks nii majanduslikult kui ka ideoloogiliselt võtmetähtsusega ülesanne. Eriti meelepärane oli Nõukogude võimule juba olemasolevate tööstusvõimsuste rakendamine.
Vaadeldavasse ajajärku jääb Teine maailmasõda, mis on Eesti ühiskonna struktuuri kõige enam rebestanud sündmus 20. sajandil. Vaenutegevusega kaasnesid ulatuslikud sõjakahjud, enim seejuures tööstuses. Eesti annekteerimine Nõukogude Liidu poolt muutis põhjalikult majanduse toimemehhanisme: käsumajanduse9Olaf Mertelsmann asendab plaanimajanduse mõiste selle sisule paremini vastava terminiga – käsumajandus. Vt. O. Mertelsmann. Turumajanduselt käsumajandusele. – Eesti NSV aastatel 1940–1953: sovetiseerimise mehhanismid ja tagajärjed Nõukogude Liidu ja Ida-Euroopa arengute kontekstis. Koost T. Tannberg. Tartu: Eesti Ajalooarhiiv, 2007, lk. 424. juurutamine ja eelkõige tööstussektori allutamine üleliidulistele huvidele suunasid siia mastaapset rasketööstust.10O. Mertelsmann. Der stalinistische Umbau in Estland: von der Markt- zur Kommandowirtschaft. Hamburg: Verlag Dr. Kovač, 2006, lk. 93–94.
Kultuuriajaloolane Vladimir Paperny kasutab Stalini epohhi ja sellele eelnenud 1920. aastate arhitektuuriilmingute võrdlemiseks provokatiivselt vastandlikke positsioone: alustamine – lõpetamine, liikumine – paigalseis, horisontaalne – vertikaalne, kollektiivne – individuaalne jt.11V. Paperny. Architecture in the age of Stalin. Culture two. Cambridge: Cambridge University Press, 2002. Arvestades Teise maailmasõja järgset Eesti ühiskonna traumat, on esmapilgul loogiline eeldada, et vähemalt sama teravaid struktuurseid konflikte esineb ka vabariigi-aegsete ja stalinistlike tööstusasulate planeeringulises ülesehituses, arhitektuursetes lahendustes ning sotsiaalsetes praktikates. Käesolev artikkel on katse seda kompleksset nähtust kirjeldada kahe lepitamatu ühiskonnakorra kontekstis, ületamaks senine terav, Teise maailmasõjaga tõmmatav eristusjoon arhitektuuriajaloo kirjutuses. Toetudes osaliselt ka varem avaldamata allikatele, on lähemalt käsitletud kahe tehaseasula – Tootsi ja Oru turbatööstuse asula – geneesi. Lisaks avalike arhiivide allikatele aitas Oru tehase ja asula katkendliku rajamise ning kasvamise lugu selgitada 1978. aastal käsikirjana koostatud ja rikkaliku fotomaterjaliga varustatud ülevaade.12Jaan Anveldi nim. Oru Turbakombinaat. Ajalooline ja majanduslik koondmik. 1978. Käsikiri eravalduses. Erinevalt Oru tehasest on säilinud Tootsi tehase arhiiv, mis andis avalikes arhiivides puuduvat vajalikku lisateavet nii tehase kui ka selle juurde kasvanud asula arenemisest.
Monofunktsionaalsed tööstusasulad vajavad terminoloogilist piiritlemist ja tüpoloogilist eristamist.
Artiklis on valdavalt kasutatud terminit „monofunktsionaalne tööstusasula“. See tähistab ühe ettevõte juhtrolli asulas, mis on kas tööstusettevõtte rajatud või kus valdav osa tööealisest elanikkonnast töötab/töötas domineerivas või ainsas käitises. Asula võib olla pea iga asustatud koht külast linnani; eraldiseisvate asulatena käsitlen käesolevas artiklis ka administratiivselt linnaosadena Kohtla-Järve liitlinna koosseisu kuuluvaid, kuid topograafiliselt eraldi paiknevate kohtadena eksisteerivaid asulaid, nt. Oru.
Kuigi valdavalt kasutatakse erinevates teadusharudes terminit „monofunktsionaalne asula“, on näiteks majandusgeograafias tarvitatud ka termineid „spetsialiseerunud majandustegevusega asulad“ või lühidalt „spetsiaalasulad“, mis tähistab ka laiemalt pigem ühe valdkonna domineerimist.13R. Ernits. Spetsialiseerunud majandustegevusega eraldipaiknevad väikeasulad Eestis: tekkepõhjused ja areng taasiseseisvuse perioodil. – Lendav maailm. Külmale maale: noorgeograafide sügissümpoosioni artiklite kogumik. Tallinn: Eesti Geograafia Selts, 2013, lk. 184. Monofunktsionaalne tööstusasula aga on spetsiaalasula üks alaliike, markeerides ühe tööstusettevõtte ülekaalu asula sotsiaal-majanduslikus sfääris. Majandusgeograafia eristab mitmesuguseid spetsiaalasulaid, näiteks vanaduspõlve-, meelelahutus-, sadama- ja militaarasulaid, aga ka ülikooli- ja põllumajandusasulaid. Tööstusele orienteeritud spetsiaalasulaid aga jagatakse vastavalt hankiva ja töötleva tööstusega asulateks.14R. Ernits. Spetsialiseerunud majandustegevusega eraldipaiknevad väikeasulad Eestis, lk. 191. Ka Eestis võib eristada mitmete erinevate funktsioonidega spetsiaalasulaid, näiteks sõjasadamana rajatud Paldiski, vanglaasulana Murru,15Murru vangla, mille ümber kasvas Nõukogude ajal üsna suur asula, rajati 1938. aastal Murru paekarjääri kõrvale sunnitöövanglana. lisaks arvukalt põllumajanduslikke spetsiaalasulaid.16Põllumajandusliku spetsiaalasulana võib reservatsiooniga enne Nõukogude okupatsiooni eksisteerinud asulatest käsitleda näiteks Võhmat, mis oli teistest asulatest rohkem spetsialiseerunud lihatööstusele tänu 1929. a. käivitatud eksporttapamajale. 1975. a. valminud Võhma lihakombinaat muutis linna sisuliselt monofunktsionaalseks tööstusasulaks. Puhtakujulised põllumajandusasulad, mille puhul põllumajanduslik tootmine ühildati linnalise iseloomuga asulaga, tekkisid Nõukogude võimu tingimustes kolhoosi- ja sovhoosikeskustena. Seejuures omandas põllumajanduslik tootmine üha enam tööstuslikku iseloomu nii töö jaotuse kui ka toodetud mahtude osas, ületades tihtipeale mitte ainult ümbritseva regiooni, vaid kogu Eesti nõudluse. Sellise mastaapse põllumajandustööstuse üheks iseloomulikumaks näiteks on Viljandi lähistele Viiratsi aleviku kõrvale aastail 1971–1976 rajatud Eksperimentaalse Seakasvatuse Kombinaadi (EKSEKO) seafarm, tuntud ka kui J. Gagarini nimeline näidissovhoostehnikum. Põllumajandusliku suurtootmise asulana rajati ka 1965. a. asutatud Eesti suurima näidislinnuvabriku juurde kasvanud Loo alevik. Hankiva tööstuse asulateks on Eestis näiteks põlevkivi kaevandusasulad, töötleva tööstuse puhul aga näiteks tselluloositööstus Kehras või tekstiilitööstus Sindis. Mitmes tööstusasulas on ühendatud nii tooraine hankimine kui ka selle töötlemine, näidetena olgu toodud turbabriketi tehaseasulad Tootsi ja Oru või ehitusmaterjalitööstusele keskendunud Aseri.
Monofunktsionaalsete tööstusasulate arenemislugu on üsna erinev ja nii saab välja tuua põhiliselt nelja tüüpi asulaid.
Esmalt need, mis rajati varem asustamata paikadesse vabrikuasulana ning kus vähemalt 1991. aastani või vabriku lõpliku sulgemiseni oli sisuliselt ainsaks tööandjaks algse tööstusharu ettevõte. Ettevõtte paternalism hõlmas asulasse lisaks tootmis- ja abihoonete kompleksile elu- ning ühiskondlike hoonete ehitamist, niisamuti sotsiaalseid kohustusi koolihariduse ja arstiteenuse organiseerimise näol. Sellisteks monoasulateks võib lugeda Rõika (klaasitööstus), Meleski (klaasitööstus), Sindi (tekstiilitööstus), Kunda (tsemenditööstus), Aseri (tsemendi- ja telliskivitööstus), Järvakandi (klaasitööstus), Lavassaare (turbatööstus), Kukruse (põlevkivitööstus), Kiviõli (põlevkiviõlitööstus), Ulila (turba-/energeetikatööstus), Viivikonna (põlevkivitööstus), Lehtse (Rabasaare) (turbatööstus), Tootsi (turbabriketitööstus), Kehra (tselluloosi- ja paberitööstus), Sompa (põlevkivitööstus), Oru (turbabriketitööstus) ja Sirgala (põlevkivitööstus).
Teiseks kategooriaks on asulad, kus üks tööstusharu asendus aja jooksul teise tööstusharuga. Selliseks asulaks võib lugeda Aseri, kus 1927. aastal töö lõpetanud Asserin tsemenditehase asendas ainsa tööandjana alates 1937. aastast tellisetehas17Aseri Keraamikatehase tehnikasaavutuste ülevaade. Käsikiri. Tallinn, 1977, lk. 8–10. Kättesaadav Aseri rahvamajas., ja Turba (turba- ja energeetikatööstus), kus elektrijaam18Ellamaa elektrijaam. lõpetas töö 1966. aastal ning asula peamiseks tööandjaks kujunes 1968. aastal valminud Eesti Energoremondi tootmisbaas.19Viiskümmend aastat Eesti energiasüsteemi. Koost. K. Hein. Tallinn: Valgus, 1991, lk. 275.
Kolmandaks grupiks on töölisasulad, mis küll algselt asutati monotööstusasulana, kuid kuhu aja möödudes rajati kas üks või mitu täiendavat tööstusettevõtet, mitmekesistades asula majandusstruktuuri. Kasvavate tehaseasulate puhul kaasneb üldjuhul aglomeratsiooniefektina ka eraldiseisvate kõrvalfunktsioonide teke20R. Ernits. Spetsialiseerunud majandustegevusega eraldipaiknevad väikeasulad Eestis, lk. 192. ja sellesse tinglikku rühma kuuluvad asulad ongi kasvanud linnadeks: Mõisaküla211899. a. raudteetehase linnana asutatud Mõisakülla rajati 1912. a. linavabrik., Loksa221874. a. asutatud tellisetehasele lisandus 1905. a. laevatehas., Kiviõli231922. a. rajatud Kiviõli oli algselt põlevkiviõli vabriku ja kaevanduse asula. 1950. aastatel ehitati õmblusvabrik., Kohtla-Järve24Põlevkiviõlivabriku ja -kaevanduse asulana rajati 1924 ka Kohtla-Järve, kuid juba Nõukogude perioodi algusaastatel kujundati Kohtla-Järvest põlevkivibasseini keskpunkt ning lisati asulasse mitmeid teisi tehaseid, nagu nt. 1964. a. Autokummide Remondi Tehas, kõige suuremana aga 1979. a. valminud mineraalväetiste tehas., Sillamäe251928. a. asutati põlevkiviõlivabrik, mis hävis Teises maailmasõjas. Pärast sõda rajati kurikuulus uraanirikastamise tehas, mis 1950. aastatel oli linnaelanike ainsaks tööandjaks. Alates 1960. aastatest kolisid Sillamäele ka Eesti Põlevkivi kaevurid ning 1970. aastatel rajati asulasse H. Pöögelmanni nim. Elektrotehnika tehase filiaal.
Neljanda rühmana võib nimetada selliseid ajaloolisi asulaid, kus aja jooksul hakkas üks ettevõte domineerima, mida esines enam Nõukogude perioodil. Sellisteks asulateks on näiteks lihatööstuse asula Võhma, kus tööstuslik eksporttapamaja rajati 1929. ja lihakombinaadi uus kompleks 1975. aastal,26A. Härm. Võhma Lihakombinaat 1928–1996: lõputöö. Viljandi: Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia, 2013. ehitusmaterjalide tehase asula Palivere ja Puhja alevik, mille kõrvale rajatud Sangla turbabriketivabrik alustas tootmist 1976. aastal.27Eesti turbatööstuse ajalugu. Koost. T. Kään, E. Niitlaan. Tallinn: In Nomine, 2012, lk. 242.
Tööstusasulate rajamine on Eestis pikaaegne nähtus, ulatudes 18. sajandi lõppu, mil rajati peegli- ja klaasitööstuse asulad Rõika ning Meleski. Nende kronoloogilisel järjestamisel selgub, et tööstuslike monoasulate rajamine sagenes: esimesed konventsionaalsed tööstusasulad Rõika ja Meleski rajati juba 1795. aastal, seejärel Sindi 1833. ja Kreenholm 1857. aastal. Alates 19. sajandi teisest poolest tekkis neid üha sagedamini: 1871 Kunda, 1874 Loksa, 1879 Järvakandi, 1899 Aseri.28M. Pihlamägi. Eesti industrialiseerimine 1870–1940. Tallinn: Teaduste Akadeemia Kirjastus, 1999, lk. 72. Tehaseasulate rajamine saavutas oma haripunkti Eesti Vabariigi ajal, mil rajati koguni 13 tööstuslikku monoasulat: 1919 Lavassaare, 1921 Kukruse, 1922 Kiviõli, 1923 Turba, 1923 Ulila, 1924 Kohtla-Järve, 1925 Küttejõu, 1928 Sillamäe, 1937 Kohtla, Viivikonna, Lehtse (Rabasaare), 1938 Tootsi ja Kehra. Sõja ajal ehitustegevus peatus ja uusi asulaid ei rajatud. Vahetult pärast sõda toimus olemasolevate asulate suuremahuline rekonstrueerimine, mille raames ehitati üles või laiendati stalinistlike arhitektuuriprintsiipide kohaselt mitmed varasemad asulad, nagu nt. Loksa, Aseri, Kukruse, Kohtla-Järve, Kehra jmt. 1947. aastal alustati Sillamäe ja 1948. aastal ka uute põlevkivitööstuse asulate Ahtme ja Sompa ehitamist. 1950. aastate lõpus ja 1960. aastate alguses tehaseasulate asutamise hoog rauges, viimaste monoasulatena rajati Oru ja Sirgala.
Eesti Vabariik. 1930. aastate keskpaigas suurenes koos „vaikiva ajastuga“ ka riigi huvi majanduse suunamise vastu, mis oli sel perioodil Euroopas üldiselt süvenev protsess, markeeritud ka majandusliku natsionalismina.29A.-M. Kõll, J. Valge. Economic nationalism and industrial growth. State and industry in Estonia 1934–39. Stockholm: Almqvist & Wiksell International, 1998, lk. 13. Vabariigi valitsus võttis 1930. aastatel üha enam seni vaba turu tingimustes arenenud majanduse oma kontrolli alla, kasutades protektsionismi ja asudes aktiivselt majandustegevust suunama. Üheks eesmärgiks oli autarkia suurendamine, mis ühest küljest oli tingitud soovist parandada väliskaubandusbilanssi, teisalt aga oli riigi eesmärk tagada suurest majanduslikust depressioonist toibuva väikese ja majanduslikult kergesti haavatava Eesti jätkusuutlikkus, suurendada tööhõivet ning toorme väljavedamise asemel anda lõpptoodangut. Sugugi mitte väheolulise argumendina toodi välja ka rahvusliku tööstuse ergutamise vajadust, et tõsta Eesti kuvandit väikese, kuid eduka arenenud riigina. Nende eesmärkide saavutamise ühe peamise vahendina nähti suurtööstuse ekstensiivset arengut. Riikliku tööstuse investeerimisprogrammi elluviimiseks loodi 1935. aastal Rahvamajanduse Elustamise Fond,30M. Pihlamägi. Eesti industrialiseerimine 1870–1940, lk. 126. kodumaiste energiakandjate – turvas, põlevkivi – efektiivsema kasutamise juurutamiseks 1936. aastal Eesti Rahvuslik Jõukomitee. Riigile kuuluvate tööstusettevõtete rajamise tulemuseks oli 1930. aastate teisel poolel tööstustoodangu kiire kasv ja tööstustoodangu osakaalu suurenemine rahvatulus 1938. aastal 32%-ni.31M. Pihlamägi. Eesti industrialiseerimine 1870–1940, lk. 156. Investeeringud suunati peamiselt paberi-, tselluloosi-, turba-, turbabriketi- ja põlevkiviõlitööstusesse, s. t. kohalikul toormel põhinevasse tootmisesse. Peamisteks riigi suurtööstuste rajajateks olid AS Eesti Turbatööstus ja AS Esimene Eesti Põlevkivitööstus, kuid 1930. aastate teisel poolel asutas riik ka paberi- ja puidutööstuse ning ehitusmaterjalide tööstuse ettevõtteid, sh. Eesti Metsa ja Tselluloosi AS Kehra tselluloositehase püstitamiseks ja mitmed tellisetehased. Kui turbatööstus kuulus Eestis valdavalt riigile, siis 1930. aastatel tähtsuselt neljandaks tööstusharuks tõusnud põlevkivi- ja põlevkiviõlitööstuses mängisid olulist rolli ka Lääne-Euroopa investoritele eraldatud kontsessioonid.
Eesti NSV. 1944. aastal Eesti vallutamise järel taaskehtestati Eestis sotsialistlik käsumajandus. Kuigi sõjapurustused olid põhjustanud terava elamispinna puuduse, suunati valdav osa kapitalimahutusi tööstusehitusse. Eesmärgiks oli tööstussektori ümberkorraldamine üleliidulistest eesmärkidest lähtudes, mis Nõukogude Liidus juba 1930. aastatel kristalliseerunud dogma kohaselt tähendas suur- ja rasketööstuse eelisarendamist. „Suurt läbimurret“, millega kaasnes ühiskonna kapitaalne ümberkorraldamine põllumajandusliku sundkollektiviseerimise, kultuurirevolutsiooni ja mastaapse industrialiseerimise näol, kohandati pärast vallutamist ka Balti riikide suhtes.32O. Mertelsmann. Külma sõja algusaja majanduslikud ja sotsiaalsed tagajärjed Eesti NSVs. – Nõukogude Eesti külma sõja ajal. Koost. T. Tannberg. Tartu: Eesti Ajalooarhiiv, 2015, lk. 143. Suur- ja rasketööstuste forsseeritud rajamist põhjendati Nõukogude perioodil ilmunud ülevaateteostes rahvamajanduse ümberkorraldamisega, sest sotsialismi ainsaks materiaalseks aluseks võis kehtiva ideoloogia kohaselt olla vaid mehhaniseeritud suurtööstus,33L. Brutus. Eesti NSV sotsialistlikust industrialiseerimisest. – Nõukogude Eesti majandus 1940–1960. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1960, lk. 30. tegelikuks põhjuseks aga oli võidurelvastumine, mille vahetuks tulemuseks oli majanduse allutamine sõjalistele eesmärkidele.34O. Mertelsmann. Külma sõja algusaja majanduslikud ja sotsiaalsed tagajärjed Eesti NSVs, lk. 147; M. Harrison. Soviet planning in peace and war 1938–1945. Cambridge: Cambridge University Press, 2002, lk. 237. Suurtööstuse võrgustiku, sh. tehaseasulate rajamine Balti riikides aitas valitseva ideoloogia kohaselt vallutatud alasid Nõukogude Liidu sotsiaal-majandusliku ruumiga paremini siduda.35A. Cinis, M. Dremaite, M. Kalm. Perfect representations of soviet planned space. Mono-industrial towns in the Soviet Baltic Republics in the 1950s–1980s, lk. 2.
Kuni 1950. aastate keskpaigani keskendus suurem osa tööstuse investeeringutest Kirde-Eesti forsseeritud rekonstrueerimisele ja arendamisele. See oli seotud peamiselt kahe rasketööstuse valdkonnaga, nimelt sõja- ja põlevkivitööstusega. Kohaliku tööstuse ja ühtlasi Eesti NSV stalinistliku planeerimise ja arhitektuuri kõige olulisema objektina ehitati alates 1947. aastast Sillamäe uraanitööstuse kompleks koos kaevandusega ja uus linn varasema põlevkiviõlitehase ning selle asula varemetele. Tegemist oli sõjajärgse perioodi Eesti kõige mastaapsema ja ühtlasi kõige suurema saladuskatte all oleva ehitustandriga, kus töötas ligi 26 000 meest – peamiselt sõjavangid.36E. Maremäe. Sillamäe uraanitehaste asutamine ja töö aastatel 1946–1952 (1973). Eesti diktüoneemakildi kasutamine. – Akadeemia 2000, nr. 3, lk. 484. Kuni 1947. aastani plaaniti David Vseviovi andmetel Moskvas uraanirikastamise kombinaadi nr. 7 peatootmiskompleks rajada hoopiski Narva,37D. Vseviov. Kirde-Eesti urbaanse anomaalia kujunemine ja struktuur pärast Teist maailmasõda. Tallinn: Tallinna Pedagoogikaülikooli kirjastus, 2002, lk. 28. kus alates 1944. aastast tegutses sama käitise „Krassilkana“ tuntud salajane katsetehas, mis 1962. aastal profileeriti ümber masina- ja elektroonikatehaseks ning nimetati uue nimega – Baltijets.
Mõõtkavalt märksa suurejoonelisem ettevõtmine oli põlevkivibasseini arendamine, sest põlevkivitööstust peeti sõjajärgsel perioodil Eesti kõige tähtsamaks majandusharuks.38O. Mertelsmann. Külma sõja algusaja majanduslikud ja sotsiaalsed tagajärjed Eesti NSVs, lk. 156. Kuigi Eesti NSV juhtkond toetas põlevkivitööstuse jätmist vabariikliku tähtsusega tööstuste hulka, oldi Moskvas teisel arvamusel. 1945. aastal võttis NSVL Riiklik Kaitsekomitee vastu määruse põlevkivitööstuse taastamisest ja arendamisest Eesti NSV-s ja Leningradi oblastis, mille kohaselt lahutati põlevkivi kaevandamine põlevkiviõli tootmisest.39O. Liivik. Eesti NSV Ministrite Nõukogu institutsionaalne areng ja kaadrid 1945–1953. Doktoriväitekiri. Juhendaja T. Tannberg. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2014, lk. 66. Sellele otsusele tuginedes anti 1946. aastal NSVL söetööstuse ministeeriumi alluvusse Eesti Põlevkivi (Estonslanets) Kukruse, Käva ja Viivikonna kaevandused; Kohtla-Järve ja Kiviõli põlevkiviõlitehased aga NSVL naftatööstuse ministeeriumi asutuse Glavgaztopprom käsutusse.40M. Pihlamägi. Policy of transition. Industry in the Estonian SSR during the first postwar period (1946–50). – Acta Historica Tallinnensia 2010, nr. 15/1, lk. 153.
Eesti Vabariik. Valitsuse aktiivne majanduspoliitika 1930. aastate teisel poolel kajastus muu hulgas ka monofunktsionaalsete tööstusasulate rajamises. Sel kiire kasvu etapil rajatud asulatest – Kohtla, Viivikonna, Rabasaare, Tootsi, Kehra – olid kolm viimast riigi asutatud. Jätkus ka juba varem rajatud asulate arendamine, neid täiendati nii elamute kui ka ühiskondlike hoonetega: saun, kultuurimaja, kool.
Nii koosnes näiteks 1922. aastal rajatud Kiviõli kaevanduse esimene hoonestus maasse süvendatud telkkatusega pikkadest barakkidest, järgnevatel aastatel püstitati seoses kaevanduse laiendamise ja kiviõlitehase rajamisega juba kapitaalsemad, kuid niisamuti lihtsakoelised pikad barakid. Ala hoonestusel planeering puudus, tüüplahenduse järgi ehitatud majad paigutati kindlate vahemaade järel perimetraalselt sirgete paralleelsete tänavate äärde. Samavõrd üksluine oli ka Kiviõli lähistele 1925. aastal AS Põhja Paberi- ja Puupapivabriku rajatud Küttejõu asula hoonestuse paigutus. Alles pärast ehitusinseneri ja arhitekti Nikolai Paulseni tööle asumist AÜ-s Eesti Kiviõli 1929. aastal koostati asula esimene generaalplaan, mis muu hulgas oli aluseks järgnevatel aastatel rajatud uuele Varinurme linnaosale ja mujal linnas rajatud hoonestusele. Tehase arhitektina projekteeris Paulsen lisaks põlevkiviõlitehase ehitistele ka Kiviõli funktsionalistliku rahvamaja, koolimaja, haigla ja arvukalt elumaju. Kiviõli ehitustegevuse kõrgaeg langes 1930. aastate teise poolde.41E. Laarmann. Kiviõli kultuurimälestiste määratlemine ja kaitseettepaneku tegemine. Tallinn, 2004. Käsikiri Muinsuskaitseameti arhiivis. RA, ERA.5025.2.7292. Asula kiire areng ja uute hoonete ehitus oli ajendatud muidugi põlevkiviõli ja põlevkivibensiini tootmise ning sellest johtuvalt tööliste arvu kiirest kasvust, seda eriti pärast uue vabriku valmimist 1932. aastal.42J. Valge. Riikliku põlevkivitööstuse majandamistingimused ja -tulemused 1920. ja 1930. aastatel. – Akadeemia 1995, nr. 9 (78), lk. 1936. 1938. aastal elas õlitööstusele kuuluvas 841 korteris 3100 inimest, kellest käitises töötas 2000.43Samas, lk. 1938.
1930. aastate teisel poolel rajatud asulate, eriti riigi ettevõtmisel rajatud Tootsi, Kehra ja Rabasaare asulate hoonestamiseks koostati juba enne rajamist planeeringud ning ajutiste ehitiste asemel ehitati reeglina kohe püsiv hoonestus.
Eesti NSV. Teise maailmasõja purustused olid kõige suuremad Kirde-Eestis, kus hävis suur osa linnade ja väiksemate asulate elamufondist, sh. näiteks ka Viivikonna ja Kukruse hoonestusest. Rängalt kannatasid piirkonna tööstusehitised: Kreenholmi manufaktuur, Püssi elektrijaam, Kiviõli, Kohtla-Järve ja Sillamäe põlevkiviõlivabrikud, niisamuti põlevkivikarjäärid ja kaevandused. Ülejäänud Eesti tehaseasulate hoonestus säilis enamasti tänu kõrvalisele asupaigale pea puutumatuna, tihtipeale said siiski kahjustada taganevate vägede purustatud tööstushooned. Nii näiteks õhkis Punaarmee 1941. aastal Ellamaa44H. Pitsner. Elekter Läänemaal. Tallinn: Teaduste Akadeemia Kirjastus, 2003, lk. 26. ja Saksa armee 1944. aastal Ulila45Lõuna elektrivõrkude lühiajalugu. 1910–1998. Pühendatud Ulila elektrijaama valmimise 75. aastapäevale. Koost B. Birk, J. Jaagus. Tartu: Lõuna Elektrivõrgud, 1998, lk. 13. elektrijaama.46Kui osaliselt kannatada saanud Ellamaa elektrijaam taastati, siis põhjalikult purustatud Ulila elektrijaama ei taastatud.
Sõjajärgse rekonstrueerimise käigus muutus asulate generaalplaanide ja detailplaneeringute koostamine sisuliselt liinitööks. Ajavahemikus 1945–1947 koostati Eesti NSV projekteerimisbüroodes lausa 27 linna ja alevi üldplaanid, sh. mitme tehaseasula – Sindi (ins. E. Arman), Loksa (arh. R. Raidna), Kehra (R. Raidna) ja Kohila (R. Raidna) – kohta.47L. Volkov. Eesti Arhitektuur 1940–1991. I peatükk: Nõukogude perioodi arhitektuuri I etapp (1940–1950. aastate II pool). Käsikiri. Tallinn, 1989. Eesti Arhitektuurimuuseum (edaspidi EAM) f. 6, n. 4, s. 4, l. 24. Põlevkivibasseinis aga koostasid planeeringuid peamiselt Venemaa suured projekteerimisorganisatsioonid. Nii kinnitas Eesti NSV Ministrite Nõukogu 1947. aastal Leningradi Gorstroiprojekti48NSVL Rasketööstuse ministeeriumi projekteerimistrusti Leningradi osakond. koostatud Kohtla-Järve uue, sotsialistliku ehk Järve linnaosa generaalplaani,49V. Tippel. Eesti NSV põlevkivi-tööstuslinnadest. – Eesti NSV Arhitektide Almanahh (1947). Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1948, lk. 55. 1947. aastaks valmisid ka Giprošahti50NSVL Söetööstuse ministeeriumi projekteerimistrusti Leningradi osakond. Sompa, Ahtme ja Jõhvi asula generaalplaanid.51RA, ERA.fR-1992.2.8, l. 43. Ajavahemikus 1947–1949 koostasid kaks erinevat Leningradi projekteerimisbürood Sillamäe generaalplaani.52L. Hansar. Stalinistlik linnaehitus. – Eesti kunsti ajalugu 6., I osa, 1940–1991. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia, 2013, lk. 226. Eelkõige Sillamäe ja Kohtla-Järve uus keskus järgisid eeskujulikult sotsialistliku realismi kaanoneid nii planeeringuliselt kui ka arhitektuursetes vormides. Kohalikke arhitekte põlevkivibasseini projekteerimisse eriti ei kaasatud, niisamuti ei arvestatud Eesti NSV Arhitektuuri Valitsuse seisukohtadega. Seda ilmestab vahest kõige selgemalt Estonprojektis valminud põlevkivibasseini planeeringu eiramine üleliiduliste ministeeriumite kohalike organisatsioonide poolt. Aastatel 1947–1950 arhitekti ja ENSV Arhitektuuri Valitsuse juhataja Harald Armani juhtimisel koostatud, kuid seejärel katkestatud mastaapne ja ühtlasi ambitsioonikas planeering hõlmas pea kogu Virumaa ümberplaneerimist, nähes muu hulgas ette mitme uue tööstuslinna rajamise.53H. Kuningas. Hiilgava tuleviku poole. Stalinistlikud utoopialinnad põlevkivibasseinis. – Narva Muuseumi Toimetised, 16. Narva: SA Narva Muuseum, 2015, lk. 256.
Kuigi Eesti Vabariigi valitsuse majanduslik ideoloogia võttis 1930. aastate teisel poolel selge suuna industrialiseerimisele ning olemasolevate tehaste laiendamiseks ja uute tööstuskomplekside rajamiseks tehtud investeeringud tõstsid olulisel määral tööstuse osakaalu sisemajanduse kogutoodangus, oli Teise maailmasõjani domineerivaks majandusharuks jätkuvalt põllumajandus.54J. Valge. Uue majanduse lätteil: Eesti sisemajanduse kogutoodang aastatel 1923–1938. – Akadeemia 2003, nr. 12, lk. 2718. 1930. aastatel võtsid Eesti Vabariik ja selle institutsioonid ette mitmeid samme ühiskonna industrialiseerimiseks. Riigitööstuse rolli aktiivse suurendamisega kaasnes monofunktsionaalsete tööstusasulate rajamine, keskendudes peamiselt kodumaisel toormel põhinevatele tööstusharudele – põlevkivitööstusele, paberi- ja tselluloositööstusele ja energeetikale. Lisaks juba käsitletud Tootsile oli vaikiva ajastu riigitööstuse üheks suuremaks ettevõtmiseks Kehra tselluloosivabriku ja selle asula ehitamine aastatel 1937–1938 arhitekt Roman Koolmari planeeringu järgi.55RA, ERA.T-6.2.115.
Vabariigi perioodil projekteeritud tehaseasulate kavandamisel toimus sotsiaalne diferentseerimine. Lisaks hoonegruppide eraldi paigutamisele eristati sotsiaalseid gruppe ka arhitektuursete vahenditega: ruumiplaneering, ehitusmaterjal, arhitektuurne lahendus. Nii on näiteks Dmitri Tõnisbergi 1937. aastal kavandatud Rabasaare (Lehtse) turbatööstuse asulas juhtkonna elamud silikaattellistest, avara planeeringuga ning funktsionalistlikud, tööliste eluhooned aga puidust, ahtad traditsionalistlikud viil- või kelpkatusega ehitised. Samal ajal rajatud Kehra tselluloositehase asula on mõnevõrra egalitaarsem: eristatud on küll tööliste, meistrite ja juhtkonna korterelamud, kuid kõik hooned on silikaattellistest ja sarnase lakoonilise arhitektuurse ilmega.56Arhitekt Roman Koolmar. Oru lossist Detroidi slummidesse. Koost J. Kauge. Tallinn: Eesti Arhitektuurimuuseum, 2015, lk. 51. Lahknevus elamute vahel tuleneb pigem korterite suurusest, mugavusest ja ruumiplaneeringust.
Teise maailmasõja järgse proletariaadi diktatuuri tingimustes ei olnud sotsiaalne eristamine töölisasulate planeeringutes ja hoonete projektides kommunistliku ideoloogia tõttu võimalik. Seda ei võimaldanud tüüpprojektide kasutamise sund, mis seadis üsna ranged piirid ka asula arhitektuursele ilmele. Eelmainitud Oru turbabriketitehase asula projekteerimise episood 1940. aastate teisel poolel, mil plaaniti kasutada individuaalseid projekte, oli pigem erand. Sõjajärgsel stalinistliku arhitektuuri kümnendil ehitatud, laiendatud või rekonstrueeritud monofunktsionaalsed tööstusasulad – Kohtla-Järve, Sillamäe, Kiviõli, Sompa, Aseri, Kehra, Loksa, Ahtme, Viivikonna, Kukruse – on valdavalt üleliiduliste tüüpprojektide rakendamise tõttu üsna sarnased. Sõjaeelsel perioodil tüüpprojekte ei kasutatud, küll aga kordusprojekte, mis tagas asulates ühtse arhitektuurse ilme.
Monoasulate planeeringud olid vabariigi, kuid ka Nõukogude perioodil siiski hierarhilised, kuigi erineva rõhuasetusega. 1930. aastate tehaseasulate puhul on jälgitav asula hoonestuse hierarhiseerimine peamiselt sotsiaalse kuuluvuse alusel. Seejuures on keskne roll tihtipeale vabriku kontorihoonel, mis monofunktsionaalses asulas täidab ka raekoja rolli. Stalinistlike tehaseasulate puhul kehtib range, klassitsismile omane tüpoloogiline hierarhia, mis asetab kesksele kohale monumentaalse töölisklubi või asula/tehase administratiivhoone, seejärel teised ühiskondlikud hooned, siis korterelamud ja viimaks tagasihoidlikud individuaalelamud. Nii nagu kogu „sotsialistliku kosmose“ keskpunktiks oli Moskva, millele järgnes Leningrad ja seejärel ülejäänud linnad, nii järgisid omavahelist hierarhiat ka hooned.57V. Paperny. Architecture in the age of Stalin, lk. 77.
Teiseks oluliseks erinevuseks kahe perioodi vahel on sõjajärgsete asulate või uute linnaosade projekteerimine enamjaolt tehastest ja senistest asumitest veidi eemale, nii toimus see Kohtla-Järvel, Kiviõlis, Kehras ja Aseris. Formaalselt reguleeris seda üleliiduline sanitaartsooni norm, teisalt võimaldasid uued asulad ja linnaosad luua ideoloogiliselt puhast sotsialistlikku uut linna, соцгород’i. Kuigi tegemist oli üldise terminiga, nimetatigi näiteks Kohtla-Järve stalinistlikku linnaosa ka sotsialistlikuks linnaosaks. Oli siiski ka erandeid, mille puhul otsustati praktilistel kaalutlustel uus hoonestus ühitada olemasolevaga. Nii juhtus näiteks Viivikonnas, kus 1947. aastal Leningradšahti koostatud algse planeeringu järgi oli uus asula keskus nihutatud olemasolevast põhja suunas. Ehitusgeoloogilistel põhjustel ja asjaolu tõttu, et vabariigiaegsetes elamutes oli säilinud üksjagu elamispinda, otsustati 1950. aastal kinnitatud üldplaneeringus uued hooned paigutada siiski vanasse asulasse.58RA, ERA.R-1992.2.44.103. Niiviisi talitati ka Tootsi alevis.
Sarnaseks tahuks Eesti Vabariigi ja Nõukogude ajal rajatud tehaseasulate puhul oli tööliste eluhoonete ja ühiskondlike hoonete kuulumine tehasele. See kehtis eelkõige riigile kuuluvate monoasulate puhul, kuid tehasele kuulus asula hoonestus valdavalt ka erakapitalile kuuluva tööstuse puhul. Vabariigiaegne tehase „kinnisvarahaldus“ oli ajendatud eelkõige tõdemusest, et monoasulatesse asutakse meelsamini tööle, kui töölistele ja ametnikele on võimalik pakkuda tasuta või väikese üüritasuga elamispinda. Lisaks peab mainima, et äsja rajatud monoasulates vaba elamispind korteri üürimiseks üldjuhul ka puudus. Ühtlasi asetas tehasele kuuluvas majas elamine töölise vahetusse sõltuvusse tehasest, kuna töö kaotuse puhul oli ta sunnitud ka korterist välja kolima. Kummatigi võimaldas asula omamine tehasel kehtestada kontrolli tööjõu vaba aja kasutamise üle, mis võis hõlmata ka kõlbluskäitumise järelevalvet. Seega praktiseeriti Eestis kuni Teise maailmasõjani 19. sajandil kinnistunud jäika paternalistlikku süsteemi, olles vastavuses riigis üldiselt levinud konservatiivsete suundumustega. 1930. aastate Soomes, mis eristus Eestist liberaalsema maailmavaate poolest, toetasid töösturid hoopiski tööliste omakoti (oma kodu ehk eramu) ehitamist tehase poolt soodsalt müüdud krundile.59U. Salmela. Urban space and social welfare. Otto-Iivari Meurman as a planner of finnish towns 1914–1937. Helsinki: Taidehistorian Seura, 2004, lk. 112.
Monoasulas asuva hoonestuse omandivormi käsitledes peab mainima üht täiendavat nüanssi. Kuigi tehastele kuulus monoasulate esimeses etapis kogu elu- ja ühiskondlik hoonestus, lisandus reeglina ajapikku asulasse ka eramuid, aiakrunte koos suvilatega ja garaaže, mis kuulusid tehase töölistele või ametnikele. See tendents oli vabariigi ja Nõukogude ajal identne. Hoolimata ideoloogilisest vastuolust, soosis nõukogude võim suure elamispinna kitsikuse tõttu eriti 1940. aastate teisel poolel ja 1950. aastate alguses eramute rajamist; eramutepiirkonna nägi ette ka näiteks 1947. aasta Oru asula ja 1953. aasta Tootsi planeering. Nii korraldas NSVL Arhitektuuri Valitsus 1946. aastal individuaalelamute arhitektuurivõistluse ning 1948. aasta NSVL Ministrite Nõukogude määrus lubas osta krunte ja ehitada eramuid.60V. Paperny, Architecture in the age of Stalin, lk. 111. Potipõllundus, mis oli iseloomulik nii tsaari- kui vabariigiaegsetele tehaseasulatele, jätkus ka Nõukogude ajal; „daatša“ subkultuur muutus alates 1930. aastate keskpaigast nõukogude elulaadi soositud osaks.
1948. aastal ilmunud programmilises artiklis väidab toona Eesti NSV arhitektuurielu suunanud arhitekt Harald Arman, et erinevalt sõjaeelsest linnaplaneerimisest iseloomustab Nõukogude linnaplaneerimist „kompleksne elamuala planeerimine, massielamu printsiip61H. Arman peab siinkohal silmas ilmselt tüüpprojekti järgi ehitamist. ja kogu selle kompleksi plaaniline ning terviklik väljaehitamine“.62H. Arman. Detailplaneerimise küsimusi. – Eesti NSV Arhitektide Almanahh (1947). Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1948, lk. 12. Seda võib küll väita Nõukogude ajal ehitatud monofunktsionaalsete tööstusasulate kohta, kuid tingituna asulatüübi spetsiifikast kehtib seesama õigupoolest ka vabariigi perioodil rajatud tehaseasulate puhul. Monofunktsionaalsete tööstusasulate selge struktuuri tagas planeeringu järgimine, arhitektuurse ilme ühtluse kindlustas vabariigi ajajärgul ühe arhitekti ja kordusprojektide rakendamine, pärast sõda aga tüüpprojektide kasutamine.
Kahe sedavõrd antagonistliku sotsiaal-poliitilise süsteemi toimemehhanismide konkreetsemaks võrdluseks sobivad kahe erineva võimu ajal projekteeritud asula kavandamise ja tekkelugu. Nendeks on kaks sama funktsiooniga, kuid eri aegadel kavandatud turbabriketitehase asulat Tootsi ja Oru.
Tootsi. 1937. aastal vormistas riiklik aktsiaselts Eesti Turbatööstus erakorralisel koosolekul otsuse Pööravere rabasse turbabriketivabriku rajamise kohta.63U. Trumm. Eesti turbatööstuse ajalugu 1860–1960. – Eesti turbatööstuse ajalugu. Tallinn: In Nomine 2012, lk. 66. Otsust soosis vabariigi valitsuse võetud uus kurss Eesti energiasõltumatuse rajamise suunas, mille elluviimise eest vastutas 1936. aastal moodustatud Eesti Rahvuslik Jõukomitee. Teisalt oli briketivabriku rajamise põhjuseks kiiresti kahanevad metsavarud ning turvas kui kohalik kütus pidi eratarbijaile saama taskukohaseks alternatiiviks. Tootsi briketivabrik (nimetati ehituse käigus ümber seal varasemalt asunud Tootsi rendi-karjamõisa järgi) oli rajamise hetkel esimene briketitööstus Baltimaades ning üks moodsamaid Euroopas. Algne lakoonilise silikaattellistest fassaadiga karpjas hoone esindas utilitaarset tehaseehitust, viidates oma minimalistliku vormiga funktsionalistliku esteetika printsiipidele.
Briketivabriku esimese direktori Vladimir Tõnisbergi venna, insener Dmitri Tõnisbergi (Tenisbergi)64Dmitri Tõnisberg (kasutas pärast sõda nime Tenisberg) tegutses arhitektina ka mujal Eestis, nt. Lehtses, kus projekteeris 1937. a. Rabasaare turbatööstuse asula. 1937. aastal projekteeritud ja 1938. aastal valminud briketivabrik oli viiekorruseline lamekatusega ristkülikukujuline silikaattellistest maht. Aastatel 1957–1959 tehtud rekonstrueerimise käigus, mille projekteeris Tööstusprojekti arhitekt Maimu Kaarnaväli, lisati vabriku algse range arhitektoonikaga hästi haakuvad ekspressiivsed juurdeehitused. Peafassaadile lisatud kahekordne lintakendega kaarjas juurdeehitus, ümarakendega trepikoja maht ja nn. kellatorn annavad tunnistust 1950. aastate keskpaigas lühikeseks ajaks õide puhkenud funktsionalistlikule pärandile toetuvast nn. uuseestiaegsusest.65M. Kalm. Modernistliku ehitatud keskkonna kujunemine (1955–1960. aastad). – Eesti kunsti ajalugu 6., I osa, 1940–1991. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia, 2013, lk. 419. Säilinud on nii algne, 1938. aastal valminud briketivabriku hoone kui ka seda kasukana ümbritsev 1950-ndatel tehtud juurdeehitus, mis on lisatud märkimisväärse pieteeditundega algse hoone suhtes, jätkates varasemat arhitektuurset käsitlust.
1937. aastaga on dateeritud „Tootsi briketitööstuse hoonete ümbruse korraldamise kava“,66RA, ERA.969.4.2000. mille autoriks on Erich (Eerik) Lepp, tunnustatud aianduspedagoog ning maastikuarhitekt. Tõenäoliselt oli Dmitri Tõnisbergi asula hoonete struktuuri ja paigutuse selleks hetkeks juba välja töötanud ning Erich Lepp projekteeris asula heakorrastamise ja haljastuse.
ILLUSTRATSIOON:
Tootsi briketivabrik. Ehitatud 1937–39, insener D. Tõnisberg; juurdeehitus 1957–59, arhitekt M. Kaarnaväli.
Vabriku asula planeeriti telgsümmeetrilisena, mille ida-lääne-suunalisel teljel asub vabrik, vabriku kontor (ehitatud 1938), kauplus (1938), rahvamaja (1940–1991) ja koolimaja (1955). Põhja-lõuna-suunalisel teljel aga asuvad valdavalt elamud, sealjuures lõunapoolset osa kutsuti rahvasuus kivikülaks ning põhjapoolset puukülaks vastavalt majade põhilisele ehitusmaterjalile. Ilmselt juba vabriku rajamise ajast tekkis asula põhjapoolsesse serva väikepõllunduse kvartal, mida tuntakse Põrgupõhja nime all. Tunnuslikult tollel perioodil rajatud tööstusasulatele eristati „valgekraede“, s. t. vabriku direktori, inseneride, vabriku ametnike ning nende teenijate (resp. teenistujate) elamute piirkonda, „kiviküla“, ja tööliste elamute piirkonda ,„puuküla“, mis asuvad vabriku-kooli teljest vastavalt lõuna ja põhja poole. Kummastavana mõjub asjaolu, et kuigi algses planeeringus on projekteeritud direktori elamu ja selle aeda tenniseväljak, on asulasse ühiskondlikest hoonetest kavandatud ainult saun ja kauplus.67RA, ERA.969.4.2000. Ei ole teada, millises etapis oli plaanis lisada teised asula toimimiseks vajalikud asutused: kool, rahvamaja, ambulatoorium/haigla.
Vabriku ehitamise ajal rajati „puukülasse“, Tootsi asula põhjapoolsesse osasse ehitajate ning suvise turbakogumise hooaja tööliste tarvis kergehitistena ajutised barakid, mis ei kajastu asula kavas. Elamispinna puudusel kasutati barakke elamutena kuni 1960. aastate alguseni.L. Suni. Ameerika Tootsi rabas, lk. 114.
Vahetult pärast nõukogude võimu kehtestamist 1940. aasta suvel otsustas uus võim aleviku keskele ehitada rahvamaja, toonases kõnepruugis tööliste seltsimaja. Seltsimaja ehitati palavikulise kiirusega – 1940. aasta septembriks D. Tõnisbergi koostatud projekti69EAM, f. 2, n. 4, s. 35. järgi ehitatud maja valmis juba sama aasta detsembriks. Kiirustamise tõttu puitkarkassil rajatud hoone arhitektuur oli sarnaselt teistele asula ehitistele lakooniline ja traditsionalistlik. Rahvamaja kui institutsiooni tähtsust nõukogude võimu jaoks käsitletakse allpool täiendavalt.
Alates 1950. aastate algusest, mil vabriku toodang oluliselt kasvas (1950. aastal saavutati projektvõimsus 50 000 tonni briketti aastas), kasvas jõudsalt ka asula elanikkond. 1952. aastal rajati küll neli kahekorruselist 10 korteriga elamut, kuid sellest ei piisanud: hoogsalt kasvav elanikkond sundis vabriku juhtkonda tegelema lisaks vabriku laiendamise kavale ka asula planeerimisega. 1953. aastal valmis Eesti Projekti eelkäijas Estonprojekt pärast mitmeid ambitsioonikaid esmaseid plaane Tootsi asula generaalplaan, autoriks arhitekt Daisy Lõuke (Matve).70AS Tootsi Turvas arhiiv. Generaalplaan säilitas senise alevi struktuuri, lisades vabriku-kaupluse-klubihoone teljele tüüpprojekti põhjal ehitatud koolimaja ning selle ümber samuti tüüpprojektide alusel kahekorruseliste kortermajade kvartali. Alevi servale, kooli taha, piki praegust Ehitajate teed kavandati ka individuaalelamud. Asula loodenurka nähti ette haigla-ambulatoorium. Alevi keskväljak koos kohustusliku monumendiga, mis Stalini surma tõttu jäi küll püstitamata, projekteeriti aga klubihoone ja kaupluse vahelisele alale. Lõplikus variandis loobuti ka esialgsest plaanist paigutada tehase-seltsimaja teljele asula administratiivkeskus töölisalevi juhtkonna, miilitsa ja krediitkassaga.71RA, ERA.T-14.4-6.32.
Esinduslikkust taotlevale stalinistliku linnaplaneerimise tavale sobis klassikalist sümmeetriaprintsiipi järgiv 1937. aasta planeering hästi, mistõttu generaalplaan näeb ette pigem täiendusi kui muudatusi. Samamoodi jätkus juba sõjaeelsel ajal alustatud silikaattellise kasutamine hoonete välisviimistluse materjalina – ehitustava, mis jätkus kuni taasiseseisvumiseni. Silikaattellise kasutamine kõikide hoonete välisviimistluses ning telgsümmeetria muudavad Tootsi alevi eripäraseks ning ühtlase välisilmega Eesti tööstusasulaks. Ka stalinistliku vormikeelega 1950. aastate esimesel poolel tüüpprojektide järgi püstitatud hooned väldivad ajastule muidu iseloomulikke dekoratiivseid elemente ning mõjuvad seetõttu asiselt ja lakooniliselt. Alates 1950. aastatest kasutati pea kõikide hoonete ehitus- ja välisviimistluse materjalina silikaattellist, seda nii ühiskondlike hoonete (kool, haigla, kauplus-söökla, uus kultuurimaja), korterelamute kui ka eramute puhul. Seejuures asendati 1950. aastate lõpul alevi „puuküla“ tööliselamute, nagu ka kaupluse ja seltsimaja viimistlusmaterjaliks olnud asuniku tüüpi püstine laudis silikaatvoodriga.
Eramuid hakati Tootsis püstitama üldise elatustaseme tõustes ning elamispinna jätkuva kitsikuse tõttu 1950. aastate teisest poolest alates, kui Tootsi oli jätkuvalt kasvav asula ning üleüldine progressi optimism nägi ette asula sirgjoonelist kasvamist. Enamasti on tegu tüüpprojektidega, mida kasutati sel perioodil kogu Eestis.
Oru oli üks viimaseid Eestis rajatud monoasulaid, mille rajamist kavandati küll juba 1940. aastatel, kuid ehitamiseni jõuti alles 1960. aastatel. Koheselt pärast Eesti okupeerimist leiti, et Tootsi briketivabriku toodang ei ole piisav. Juba 1940. aastal seati Vabariiklikule Turbatrustile „Eesti Turbatööstused“ ülesanne rajada Tootsiga analoogne briketitehas.72Jaan Anveldi nim. Oru Turbakombinaat. Ajalooline ja majanduslik koondmik, lk. 7. Sarnaselt Tootsis asuvale Pööravere rabale leiti ka Oru raba suured turbavarud üsna juhuslikult tänu kohalikule melioraatorile.
Pärast sõda kerkis Oru briketitehase ehitamine uuesti päevakorda. Nii andiski ENSV Ministrite Nõukogu 1946. aastal välja otsuse, millega kohustati ENSV Põlevkivi- ja Keemiatööstuse ministeeriumi rajada 50 000-tonnise aastatoodanguga briketitehas Oru turbaraba baasil. Ministeerium kohustas projekti koostama enda allorganisatsiooni, Projekteerimise ja Teadusliku Uurimise Instituuti, Eesti Tööstusprojekti eelkäijat. Otseseks tellijaks oli vabariiklik turbatrust, mida esindas hoolimata uuest riigikorrast Oskar Hinto – juba Tsaari-Venemaal turbatootmist õppinud spetsialist juhatas vabariigi lõpuaastail riigifirma Eesti Metsa ja Tselluloosi OÜ direktorina muu hulgas Kehra tselluloositööstuse käivitamist ning tehaseasula väljaehitamist. Ilmselt tänu oma rikkalikule teadmiste- ja kogemustepagasile osutus ta vajalikuks spetsialistiks ka uue võimu jaoks.
Planeeringud. 1947. aastal koostati vabriku ja selle asula ehitamise projektülesanne, mis oma mahukuselt oli sisuliselt eelprojekti staadiumis. Seejuures koostas vabriku osa ENSV Põlevkivi- ja Keemiatööstuse Ministeeriumi Teadusliku Uurimise ja Projekteerimise Instituut, asula planeeringu aga ENSV Arhitektuuri Valitsuse Projekteerimise ja Planeerimise Keskus (nimetati 1949 liitmise käigus ümber Estonprojektiks). 1947. aastast pärineva Oru generaalplaani autor oli Anton Soans,73RA, ERA.T-15.4-1.120.22. kes sõjajärgsel perioodil osales pea kõikide suuremate linnade üldplaneeringute koostamisel. Just selle planeeringuga on paika pandud nii asula täpsem asukoht (mida mõneti dikteeris küll ka looduslik situatsioon ja raudteetrass) kui ka Oru jaotus idapoolseks elupiirkonnaks ja läänepoolseks tööstusterritooriumiks, millest lähtusid ka hilisemad planeeringud. Planeeringu kompositsioonilise kesktelje moodustab tööstusest algav lai ja sirge tänav, mille teises otsas troonib keskväljaku peamise hoonena asula administratsioon. Keskväljakust suunduvad radiaalsed tänavad nii põhja kui ka lõuna poole. Struktuuri oluliseks elemendiks on ka asulat läänes ja lõunas ümbritsev pikk tänav. Planeering on valdavalt funktsiooni- ja hoonetüüpide põhiselt kontsentriline: kui keskväljaku äärde on planeeritud vaid ühiskondlikud asutused: klubihoone (sh. raamatukogu ja söökla), kauplusehoone/teenindusmaja, kool, haigla/apteek ja administratiivhoone (lisaks täitevkomiteele ka post ja miilits), siis sellega piirnevate tänavate äärde on projekteeritud kahekorruselised nelja- kuni kaheksakorterilised elumajad, keskusest kaugemale asula piirile aga poolteisekorruselised ühe- ja kaheperekonnaelamud. Ajastu reibast sportlikkust aga sümboliseerib elu- ja tööstusterritooriumite vahele projekteeritud staadion asula edelapoolses osas. Üksikud ühiskondlikud hooned on kavandatud ka asula lõuna- ja põhjapiirkonda. Lõuna ehk raba poole projekteeris A. Soans sauna, tuletõrjedepoo ja iseloomuliku märgina sõjajärgse Kirde-Eesti karmist reaalsusest ka sõjavangide laagri, mille elanikkonnaks planeeriti umbes tuhat vangi.74RA, ERA.T-15.4-1.120.14. Juba väljakujunenud tava kohaselt pidid sõjavangid ehitama nii tehase kui ka asula, peavarjuks nähti neile ette karkass-ehitustena ühekordsed barakid.
ILLUSTRATSIOON:
Oru briketivabriku asula 1947. aasta generaalplaan. Arhitekt A. Soans. RA, ERA.T-15.4-1.120
Oru esimene planeering vastab igati ajastu nõuetele, mille sõnastas Arhitektuuri Valitsuse juhataja arhitekt Harald Arman oma 1947. aasta programmilises artiklis detailplaneeringutest: asula tähtsamad tänavad peavad juhtima keskuse suunas; peaväljak peab olema väärikas ja ühtne arhitektuuriansambel; keskuses peavad asetsema kõik olulised administratiiv- ja ühiskondlikud hooned; ülejäänud asulast arhitektuurselt esile kerkiv keskus peab olema perspektiivis nähtav tähtsamatelt tänavatelt.75H. Arman. Detailplaneerimise küsimusi, lk. 10–11.
Aastatel 1948–1949 jätkati tööd nii tehase projekteerimisel, asula planeerimisel kui ka hoonete projektide juures. Arhitektuuri Valitsuse Projekteerimise ja Planeerimise Keskuse roll piirdus jätkuvalt generaalplaani korrigeerimisega, millega tegeles endiselt A. Soans. 1949. aastal valmis täiendatud detailplaneering,76RA, ERA.T-14.4-6.25271. mis säilitas küll põhimõtteliselt sama kompositsioonilise ülesehituse, kuid nägi võrreldes 1947. aasta projektiga ühtlasi ette mitmeid muudatusi. Ühe silmatorkavama muudatusena viitab kahe aasta jooksul muutunud situatsioonile sõjavangide laagri kadumine planeeringust, kuna seoses sõjavangide järk-järgulise vabastamisega ei plaanitud enam tehase ehitusel kasutada nende tööjõudu. Asula keskusest esialgse kava kohaselt veidi lõuna poole projekteeritud lasteaiale lisandus täpsustamise käigus ka sõim, et emantsipeerunud nõukogude naise töölt eemal oldud aeg oleks võimalikult lühike. Kuigi peaväljakut ääristavad viis hoonet – klubi, administratiivhoone, kool, kauplus ja polikliinik – olid jätkuvalt sama funktsiooniga, tõusis 1949. aastaks peaväljaku ja seega kogu asula kõige olulisemale asukohale peatänava sihis klubihoone.
Hoonete projektid. Lisaks planeeringule koostati 1947. aasta projektülesande koostamise raames mitmete asulahoonete eskiisprojektid, sh. eluhoonete ja sõjavangide laagri hoonete projektid.
Individuaalelamute märkimisväärne roll tööstusasula planeeringus Nõukogude korra tingimustes mõjub esmalt ehk üllatavalt, kuid sõjajärgses korterikitsikuses soositi igati nende püstitamist: „Individuaalelamute püstitamist laiema töötajate ringi poolt peab valitsus ja partei väga vajalikuks ja reserveerib ehitajate abistamiseks suuri laenusummasid soodsatel tingimustel.“77F. Vendach. Individuaalehitus. – ENSV Arhitektide Almanahh. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1946, lk. 35. „Nõukogude inimesele“ sobivate individuaalelamute tüüpprojektide saamiseks korraldas Arhitektuuri Valitsus ka mitu võistlust. Orule kavandatud ühe- ja kahepereelamute projektid on ajastule iseloomulikult traditsioonilise ilmega, sarnanedes mitmeski aspektis 1920. aastate traditsionalistlike eramutega: väike kuupjas maht tipneb järsu katusekividest viilkatusega, mida ilmestab üksik uukaken.78RA, ERA.T-15.4-1.120, l. 23–27. Ehkki individuaalelamutesse oli esimesele ja katusekorrusele kavandatud viis tuba, oli suurima neist – elutoa – pindalaks projekteeritud vaid 15 ruutmeetrit.
Kahekorruseliste, nii nelja- kui ka kuuekorteriliste kortermajade lahendus on samuti üsna alalhoidlik: kõrge kivikatuse all on aknaluukide ja vertikaalse laudisega dekoreerimata fassaad, mille ainsaks aktsendiks on välisukse varikatusele kavandatud üsnagi ebapraktiline rõdu, kuhu pääseb vaid trepikojast.79RA, ERA.T-15.4-1.120, l. 28–31. Kuigi detailides on mitmeid erinevusi, assotsieerub Orule kavandatud kahekorruseline kortermaja Peeter Tarvase ja August Volbergi samal aastal projekteeritud alevi tüüpi elumaja võistlusprojektiga; sarnaseks elemendiks on lisaks kollektiivsele rõdule ka selle kohale fassaadile kavandatud stiliseeritud rukkilille meenutav kujutis.80A. Volberg, Meie elamu ehitistest. – ENSV Arhitektide Almanahh (1947). Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1948, lk. 22. Samuti on üsna suur sarnasus Karl Tarvase sõjajärgse tüüpprojektiga, mida Tallinnas hoonestamisel üksjagu ka kasutati. Kortermajade tubade arv ja planeering sõltus tüübist: nii olid nelja korteriga hoonetes kolmetoalised ja kuue korteriga majades kahetoalised korterid. Mahuliselt ja arhitektuurselt lahenduselt pea identsete hoonete sissepääs asub erinevalt senisest Eesti linnaehituse praktikast Nõukogude ehitustavale omaselt hoopiski varjatult hoovi pool ning mõlemad variandid on projekteeritud selliselt, et neid oli võimalik ehitada ka mitmesektsioonilistena. Planeeringu kohaselt on seda võimalust kasutatud vaid nelja korteriga majade liitmisel.
Lisaks eluhoonetele kavandati 1947. aastal ka sõjavangide laagri ja seda valvavate sõjaväelaste hoonestus: barakid, saun, söökla, arestimaja, haigla, sõdurite, ohvitseride ja kõrgemate ohvitseride kasarmud.81RA, ERA.T-15.4-1.120, l. 32–44. Nii sõjaväelastele kui ka vangidele mõeldud valdavalt ühekorruseliste hoonete arhitektuurne keel oli maalähedaselt lakooniline, olulised erinevused tulenesid pigem ruumide planeeringust. Nii oli näiteks kõrgemate ohvitseride kasarmus eraldi sissepääs kõikidesse korteritesse, kus lisaks köögile oli elu- ja magamistuba. Ilmselt koostati projektülesande raames ka teiste planeeringus kajastatud olulisemate hoonete eskiisprojektid, kuid teadaolevalt pole need ilmsiks tulnud. Sama kehtib ka tehase arhitektuurse osa kohta.
1949. aasta kevadel esitas Vabariiklik Turbatrust „Eesti Turbatööstused“ ENSV Põlevkivi- ja Keemiatööstuse Ministeeriumi Teadusliku Projekteerimise ja Teadusliku Uurimise Instituudi koostatud tehase ja asula hoonete tehnilised projektid kooskõlastamiseks Arhitektuuri Valitsusele, nagu selgub säilinud kirjavahetusest, ekspertide arvamusest ja Arhitektuuri Valitsuse ekspertiisi protokollist.82RA, ERA.R-1992.2.42, l. 126. Paraku on teadaolevalt asula ja tööstuse hoonestuse arhitektuurset lahendust puudutav tekstiline ja graafiline projektimaterjal tänaseni säilinud fragmentaarselt, osalt ilmselt ka seetõttu, et näiteks joonised olevat esitatud köitmata kujul, mida eksperdid ka on laitnud. Siiski on põhjust oletada, et sisuliselt esitati kooskõlastamiseks juba 1947. aastal projektülesande raames koostatud joonised. Ekspertiisibüroo protokoll juhtis muude vajakajäämiste kõrval tähelepanu ka esitatud eluhoonete projektide ühele põhimõttelisele puudusele: projektid nimelt ei vastanud NSVL Arhitektuuri Komitee 1948. aasta korraldusele,83NSVL Arhitektuuri Komitee käskkiri 3. märts 1948, nr. 193 koos tüüpprojektide nimekirjaga. millega elamute ehitus oli lubatud ainult tüüpprojektide järgi, mistõttu ei saanud neid projekte töölisasula hoonestamisel kasutada.84RA, ERA.R-1992.2.42, l. 124. Seega võib tõdeda, et kogu asula hoonestus oli lahendatud erilahendusega projektidena, olgugi et eluhooned olid mõeldud asulasiseselt tüüpselt kasutatavana. Arvestades, et teised sel perioodil planeeritud ja ehitatud töölisasulad Eestis hoonestati tüüpprojektide põhjal, on tõenäoline, et planeeringu realiseerimise korral oleks siiski ka Orus kasutatud üleliidulisi tüüpprojekte.
Arhitekt-insener Johan Ostrat, arhitekt Friedrich Wendach ja insener Bruno Ilves koostasid mahuka eksperthinnangu 21 erineva ehitise85Individuaal-elamu, kahe korteriga elamu, nelja korteriga elamu, kuue korteriga elamu, ühiselamu, rahvamaja, mittetäieliku keskkooli hoone, lastesõim, lasteaed, ambulatoorium, leivatööstus, saun-pesumaja, söökla, administratiivhoone, kauplus, jääkelder, kuivtoitainete ladu, juurviljahoidla, tall, tuletõrjedepoo, administratiivhoone tööstuse maa-alal (tehase kontor), jaamahoone „Oru“, „Liivaküla“ peatuskoht. Vt. RA, ERA.R-1992.2.42, l. 129–150. projektile, andes üsna terava hinnangu nii konstruktiivsetele kui ka arhitektuursetele lahendustele. Nende ekspertiisile tuginedes otsustas Arhitektuuri Valitsus kogu Oru asula projekti tervikuna tagasi lükata.86RA, ERA.R-1992.2.42, l. 122. Muu hulgas esitati märkused ka Aleksander Vladovski projekteeritud tööliste klubi ehk rahvamaja kohta, millest on säilinud 1949. aastast pärinevad projektülesanne87RA, ERA.T-15.4-1.122. (eskiisprojekt) ja tehniline projekt88RA, ERA.T-15.4-1.131. (ehitusprojekt).
Klubi oli Nõukogude töölislinnaosade keskne hoone, mistõttu selle projekteerimine ja ehitamine olid teravdatud tähelepanu all. Koondas ju rahvamaja monofunktsionaalsetes tööstusasulates ja tööliste linnaosades pea kõiki töölise ühiskondliku elu olulisi funktsioone, olles sõjajärgsetel aastatel oluliseks ideoloogiliseks tööriistaks.89E. Kulbok-Lattik. The sovietization of Estonian community houses (rahvamaja): Soviet Guidelines. – Acta Historica Tallinnensia 2014, nr. 20, lk. 157–190. Kohustuslikus korras saadeti töölisasulatesse esinema kirjanikke, luuletajaid, lauljaid, terveid teatritruppe, koore ja ansambleid. Klubides toimusid kõikide olulisemate punatähtpäevade ja tehase sündmuste tähistamised ja peod, spordihoone puudumisel tehti seal sporti ning tegeleti igat sorti isetegevusega. Peale selle näidati seal ka kino, mis televisioonieelsel ajastul oli laiema publiku hulgas populaarne meelelahutusvorm ja ühtlasi kommunistliku ideoloogia peamisi instrumente. Seega kehastas klubi/kultuurimaja nõukogude korra kollektiivse ja „progressiivse“ eluviisi kvintessentsi, mistõttu tõusis see hoonetüüpide hierarhias stalinistlikul perioodil väga olulisele kohale.90M. Kalm. Seltsimajast kultuurikeskuseni. – 100 sammu läbi 20. sajandi Eesti arhitektuuri. Tallinn: Eesti Arhitektuurimuuseum, 2013, lk. 158. Isegi töölisasulates, kus asusid ka teised olulised administratiivsed ja ühiskondlikud hooned – nt. täitevkomitee hoone –, olid klubid linnaplaneeringuliselt silmapaistval kohal ja nende arhitektuur pidi olema eriliselt imposantne: Kohtla-Järve, Sillamäe, Kehra. Proletaarlaste kultuuripaleed ehitati sel perioodil ka suuremate linnade suurtööstuste juurde, nt. Narva Kreenholmi tehase või Tallinnas Dvigateli tehase klubi. Seda enam kehtis see väiksemate monoasulate puhul, kus ainsaks olulisemaks ühiskondlikuks hooneks lisaks klubile oli tihtipeale koolimaja.
Seetõttu usaldati Oru klubi projekteerimine kogenud arhitektile Aleksander Vladovskile, kel olid sügavad teadmised akadeemilises arhitektuurihariduses. 1944. aastal liitus Vladovski Tööstusprojekti eelkäijaga, projekteerides põlevkivibasseinis mitmeid tsiviilhooneid (Kohtla kombinaadi lasteaed ja klubi, elamud Kiviõlis ja Kohtlas jne.).91Riiklik Projekteerimise Instituut „Eesti Tööstusprojekt“ XXV. Tallinn: Valgus, 1969, lk. 64. Oru klubihoone paberile jäänud projekt jäi ilmselt tema viimaseks tööks, teenekas arhitekt suri 1950. aastal. Vladovski erandlikku rolli ENSV Põlevkivi- ja Keemiatööstuse Ministeeriumi Teadusliku Projekteerimise ja Teadusliku Uurimise Instituudis märgib ka tema tituleerimine „arhitekt-kunstnikuks“92RA, ERA.T-15.4-1.131.3., mis muu hulgas viitab sellele, et ta oli kuni 1948. aastani projekteerimisinstituudi ainus arhitekt ja tegeles muidu tööstuskäitiste kavandamisele suunatud asutuses ainult tsiviilhoonete projekteerimisega.
1949. aasta suvel Arhitektuuri Valitsusele kooskõlastamiseks esitatud klubi projekt oli klassitsistlik nii vormi kui ka plaani sümmeetrilise ülesehituse poolest. T-kujulise hoonemahu peafassaadi dekoreerivad kolossaalpilastrid, liseenid ja jõulise karniisiga lai frontoon.93RA, ERA.T-15.4-1.122. Lisaks vestibüülile kavandas Vladovski esimesele korrusele puhveti, raamatukogu ja väiksemad klubiruumid, teisele korrusele aga vestibüüli kohale suure fuajee ning saali. Sama aasta lõpuks valmis arhitektil klubihoone tehniline projekt,94RA, ERA.T-15.4-1.131. mis valdavalt põhines varasemal lahendusel, kuid oli võtnud arvesse ka ekspertide arhitekt Alar Kotli ja insener Dmitri Tõnisbergi arvamusi.95RA, ERA.R-1992.2,.42, l. 152–160. Klubi fassaadid olid projekti läbitöötamise käigus muutunud märksa ekspressiivsemaks, erilist rõhku oli arhitekt pannud loomulikult peafassaadi dekoorile. Tehnilises projektis on detailsemalt läbi töötatud ka lõiked, mis annavad aimu suurejooneliselt dekoreeritud interjöörist, eriti peasaalist.
Olgugi et Vladovski koostas Oru klubihoone projekti erilahendusena, lähtub selle ikonograafia siiski üleliiduliste klubihoonete žanri väljakujunenud repertuaarist. Sarnaseid võtteid kohtab nii plaanilahenduses kui arhitektuurses stilistikas näiteks Leningradi arhitektide O. Kudrjaševa ja A. Ivanovi samal aastal projekteeritud Kohtla-Järve luksuslikus kultuurimajas. Akadeemilise klassitsismi jõuline pealetung avaldus kõige puhtamal kujul just olulisemate ühiskondlike hoonete juures, Oru rahvamaja eskiisprojekti siiski mõningal määral talitsetud klassitsism arenes järgmises staadiumis lopsakaks stalinismiks. Eespool mainitud Tootsi tööliste seltsimaja lähtus küll samast ideoloogilisest juurest, kuid tulenevalt nõukogude võimu esimesest aastast ja suurest kiirustamisest oli arhitektuurselt lihtsakoeline. 1940. aastate lõpust 1950. aastate keskpaigani kerkinud pompoossed kultuurimajad olid tunnistajaks hoonetüübi arhitektuursele evolutsioonile.
Oru turbabriketi asula projekteerimine katkes järsult 1950. aastal. Selle põhjuseks oli Tootsi briketitehasele kui NSVL esimesele täielikult mehhaniseeritud briketivabrikule määratud prestiižne Stalini preemia, mille Tootsi ettevõtlik juhtkond kasutas kohe ära laienemisplaani läbisurumiseks. Kuna olemasoleva tehase laiendamine osutus ka odavamaks uue vabriku rajamisest, loobutigi sel hetkel Oru ehitamisest ning suunati vahendid Tootsi vabriku laiendamisse. Oru tehase ja asula projekteerimise uus etapp käivitus juba 1950. aastate teise poole destaliniseerimise ja ehitustegevuse industrialiseerimise perioodil.
Tootsi ja Oru, aga ka teiste 1930.–1950. aastatel projekteeritud ja/või ehitatud Eesti monofunktsionalistlike tööstusasulate rajamist kannustasid sotsiaal-majanduslikud utoopiad majanduslikust õitsengust ja kohaliku loodusressursi maksimaalsest ärakasutamisest. Monoasulate rajamise ja arendamise kõrgaeg Eesti Vabariigis langeb kokku majanduse kiire taastumise ja arengu, aga samas ka riigikapitalismi jõulise leviku perioodiga alates 1930. aastate keskpaigast. Nõukogude perioodil toimus uute asulate rajamine ja varasemate tööstusasulate laiendamine peamiselt stalinistliku diktatuuri ajastul. Asustamata piirkondadesse rajatud tööstuste toimimiseks püstitatud asulad peegeldasid nii vabariigi perioodil kui ka sõjale järgnenud stalinistliku aastakümne jooksul mitmetes aspektides üsna sarnaseid planeeringulisi ja arhitektuurseid ideid ning võtteid. Niisamuti mõjutasid Nõukogude Liidu anneksioon ja Teise maailmasõja põhjustatud pöördelised sündmused irdsete monofunktsionaalsete tööstusasulate sotsiaalseid praktikaid keskmisest vähem, sest tööstus pidi töötama iga võimu ajal. Tänaseks on mitmed varem näiliselt edukalt tegutsenud ettevõtted tehaseasulates uksed sulgenud, põhjustades asulate allakäigu või suisa hääbumise.962011. a. lõpetas töö Tootsi turbabriketivabrik, 1996. a. tänaseks juba lammutatud hiiglaslik Oru turbabriketivabrik. Hääbunud või hääbumas on põlevkivitööstuse asulad Viivikonna, Sirgala ja Sompa, hüljatud on turbatööstuse asula Rabasaare ja Eesti vanim monoasula Rõika.