ILLUSTRATSIOON:
Alma Vaarman oma 80. sünnipäeva tähistamisel 1982. a. Foto: Georgi Tsvetkov. ERAF.2.2.309.4
Kommunist Alma Vaarmanil oli põrandaaluste tegelaste juhi Aleksander Orlov-Saare kaudu kaudne kokkupuude Karl Säre ja Nikolai Karotammega. Aasta siis oli 1929. Aastakümneid hiljem hakkas personaalpensionär Alma Vaarman huvi tundma Karl Säre vastu, et mõista tema põlu alla sattumise asjaolusid pärast EK(b)P 1950. aasta mätsipleenumit. Kuna arhiividokumendid olid hõredad ega andnud küsimustele täielikku vastust, siis pöördus ta Nigol Andreseni poole, kes oli 1940. aastast olnud Eestis juhtivatel ametikohtadel, 1940. aasta juunipöörde ajal koguni üks juhtfiguure. Alma Vaarmanil oli raske neis asjus orienteeruda, sest suurem osa oma elust oli tal tulnud veeta vangikongides: Eesti Vabariigis aprillist 1923 kuni 24. veebruarini 1929, Eesti-NSVL riigipiiri ületamise järel 8. juunist kuni juulini 1929 eeluurimise all NSVL-is, jaanuaris 1931 OGPU-s uurimise all, 1938 kuni 10. aprillini 1946 NKVD poolt vangistatud, 24. juunist 1950 kuni 1955 Nõukogude julgeoleku poolt vangistatud. Vangist vabanemise järel määrati talle vabariiklik personaalpension. Nigol Andresenil säärast vangist vangi mineku pikka rida kõrvale panna polnud, ent temagi oli pärast kurikuulsat EP(b)P KK VIII pleenumit põlualune. Nigol Andresenil tuli maitsta Nõukogude MGB/KGB vangipõlve 24. märtsist 1950 15. septembrini 1955.
Mõlemale, nii Andresenile kui Vaarmanile oli vanglaaeg jätnud teatava jälje. See sundis alalhoidlikkusele ja ettevaatlikkusele.
ILLUSTRATSIOON:
Nigol Andresen Tuglase Majamuuseumis 1983. a. Foto: Elmar Köster. Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse fotokogu, UTKK F 1:30/Fo10
Karl Säre jäi nõukogude võimu silmis põlualuseks kuni NSV Liidu kokkuvarisemiseni 1991. aastal. Sestap kasutasid kaks Nõukogude vanglais solgutatud kommunisti kirjavahetuses Karl Säre teemat käsitledes kujundlikke väljendeid.
Nimesid välja ei kirjutatud, vaid kasutati initsiaale. Sellele vaatamata võib seda kirja lugeda kui nõukoguliku sordiini alt välja kistud tõepahvakut. Nigol Andresen kummutab selles üsna ühemõtteliselt aastakümnete jooksul kujundatud ametliku seisukoha ja arvab, et Karl Säret ei saa kuidagi pidada reeturiks. Oma 1941. aasta põrandaaluseid kaaslasi ta ei reetnud. Küll aga seadis Andresen küsitavaks tema parteilised, juhtimisalased võimed.
Väga austatud Alma Vaarman,
Teie küsimused meenutavad mulle veidi ukraina emigrandi (tol ajal minu kolleeg)2Nigol Andreseni kunagise ukrainlasest kolleegi nime, kes viibis Karl Särega Berliini vanglas, ei õnnestunud tuvastada. küsimust: mida ma Särest arvan? Ta oli nimelt paar kuud olnud Särega koos Moabiidi ühes kambris.3Õigupoolest vangla Saksamaal Berliinis, mille nimeks Moabit. Vastasin talle lühidalt: püssirohtu poleks ta suutnud leiutada, kuid sellega ma ei tahtnud öelda, nagu Säre olnuks igas suhtes madalam kui Berthold Schwarz.4Berthold Schwarz, tuntud ka kui Berthold Must – legendaarne 14. sajandi munk-alkeemik, keda peetakse püssirohu leiutajaks Euroopas. Viimase isikust ma muidugi midagi ei tea.5Siinkohal on tegemist Nigol Andreseni kalambuuritsemisega.
Ei saa inimeste üle otsustada iseloomustuse põhjal (küllalt kaua on meie üle otsustatud iseloomustuse põhjal, milles võib olla üsna juhuslikke hinnanguid). Igaüht tuleb hinnata tõeliste faktide põhjal ja mitte enam.
Minu ukraina kolleegile jätnud S[äre]. samuti hõreda mulje. Kuid viimane hommik oli siiski huvitav: S[äre]. lõigand oma käesooned läbi ja kirjutand oma verega seinale: Es lebe der kommunismus!6Elagu kommunism! Aga vanglas ei ole ju saladusi, ta viidi kiiresti minema ja ukraina kolleeg samuti.
ILLUSTRATSIOON:
NSVL saatkonna rõdult Tallinnas Pikal tänaval tervitatakse 24.07.1940. punavõimu toetuseks kokku aetud miitingulisi. Vasakult: Johannes Lauristin, Karl Säre (ristiga märgistatud mees), Andrei Ždanov, viitseadmiral Vladimir Tributs. Foto autor teadmata. Eesti Kunstimuuseumi fotokogu, EKM j 57472 FK 1596
Minu muljed võivad olla tekkind peamiselt 1940/41, mil mul tuli sagedasti pöörduda esimese sekretäri poole. Ta ei osand midagi mõistlikku öelda. Alles siis, kui minul oli projekt valmis, võis ta midagi kaasa otsustada. Mul ei ole tunnet, et ta oleks Nõukogude Liidu praktikat kuigi palju tundnud.
Iseasi siiski, kas ta oli reetur. Et ta ei oleks kõlvand KK [Keskkomitee] esimese sekretäri kohale, seda arvan küll. Kuid kuidas olid lood tema moraaliga, sellest ei oska ma kõnelda.
On tegemist konkreetse faktiga: K[arl]. S[äre]. olevat reetnud sakslastele põrandaaluse võrgu plaani. Selles punktis vaidlen ma vastu.
Paar nädalat enne meie lahkumist Tallinnast andis Karotamm7Nikolai Karotamm, EK(b)P Keskkomitee II sekretär 1940–1941. mulle ülesande hankida ühele siiajääjale usaldatav korter. Ülesanne oli koleraske, sest korteri pidaja ei oleks tohtinud 1940/1941 ennast kommunistidega „kompromiteerida“, ja seejuures ta pidanuks valmis olema ennast laskma ka üles puua sissekukkumise juhul.
Leidsin enese arvates õige lahenduse Otto Aaloes8Otto Aaloe (1894–1972), Vanemuise teatri direktor 1935–1940, enamlaste tulekuni. (paraku juba paar aastat surnud). Ta oli kunagi teenind Tsentrosojuz9Tsentrosojuz. Tarbijate Kooperatiivide Keskliit, mille üks osakondi paiknes Tallinnas. Selle kaudu pidas Nõukogude Venemaa sidet siinsete kommunistidega. Tallinna osakonnas10Poliitilise politsei Tallinna osakonnas on 29.11.1924 fikseeritud, et Otto A(a)loe on Nõukogude Vene saatkonna ametnik. Saksa julgeolekupolitsei kartoteegist ilmneb, et Otto Aaloe oli küll vahistatud, kuid vabastati Tallinna Töö- ja Kasvatuslaagrist 25.06.1942. (Londoni palgaga!!11Kahjuks pole arusaadav, mida tähendas kommunistide omavahelises argoos Londoni palk.), kuid 1940. aastal ta oli tagandatud “Vanemuise” direktori kohalt. Sest Tartu tegi omaette revolutsiooni.
Hiljem jutustas Aaloe mulle: tema juurde oli mõeldud KK [Keskkomitee] sekretär Pauk.12Adolf Pauk (1902–1941). Hukkus Tallinnast taganemisel Balti laevastiku sõjalaeval “Jakov Sverdlov” Soome lahes, ehkki oleks pidanud jääma Eestisse põrandaalusele tööle. Mees oli käind korra tema juures, kuid otsustanud siiski, et sõidab ära. (Ta läkski kaubalaevale ja uppus – tema äraminek oli ju omavoliline.)13Siinkohal osundab Nigol Andresen, seda otse välja ütlemata, et Adolf Pauk, lahkudes omavoliliselt, käitus reeturlikult. Kuid temast ei saanud, vaatamata sellele, põlualust.
Säre on käind Aaloe juures Pauku otsimas. Aaloe on seletand talle, kuidas Pauguga lood on ja pärast seda läind K[arl]. S[äre]. Oma Mäekalda korterisse. Kuid vist samal öösel piiratud kogu Jannseni tänava majadekorpus ümber. Pärast põhjalikku läbiotsimist viidi Aaloe vangi, kus ta oli kolm kuud. Et kedagi ei leitud, sellepärast ta vabastati. Poleks mõeldav, et Säre öelnuks Paugu korteri kohta midagi, kui ta teadis, et Pauk on merele läind.
Minu arvates keegi teine (kellel ka oli võrgu kava) andis selle võrgu ära.
Üldse on mulle jäänd tunne, et kõiki asju ei ole uuritud. Kümmekonna aasta eest Holger Pukk otsis materjale Oskar Cheri14Oskar Cher (1913–1942). Saksa okupatsiooni ajal jätsid kommunistid ta põrandaalusele tööle. Oskar Cher ja tema kaaslane Neeme Ruus arreteeriti 12. septembril 1941 Tapa lähedal Priima külas O. Cheri sugulaste juures. Vt. täiendavalt: V. Ohmann. EKP Keskkomitee I sekretäri Karl Säre arreteerimisest, reetlikkusest ja tema saatusest. SMERŠ uuris asja. Seni avaldamata dokumendid EKP arhiivist. – Tuna 2001, nr. 4, lk. 39–40. kohta ja siis käis ta paljudes kohtades, ka seal, kus kedagi oli kinni võetud. Mitmed on imestand, et alles nüüd tuntakse huvi nende asjade vastu. Eriti siis, kui oli valmis reetur, ei olnud nagu midagi uurida. Kuid reetmise asjad on kõige rängemad.
Ütlen lisaks ainult: kui mina olin kinnipidamise kohtades eriti tähtsate asjade kohtu-uurija korralduses, siis küsiti minult midagi (ja protokolliga) kellegi kohta, kes vaevalt oli päris puhas minu süüdistamises. Ütlesin temast ainult, et mul ei ole teada, et ta mingil viisil oleks nõukogude seaduste vastu eksind.
Minu ega Teie muljed ei kõnele palju. Reetmise fakte me Särel ei leia, just selles juhtumises, millest kirjutasin.
Tervitades
Nigol Andresen
3. juunil 1981.
Kopenhaageni protsessi ja vastavate meeste käitumist seal ma tunnen. Minule on jäänud mulje, nagu oleks seal tegemist hüpnoosiga – kuid, kes seda teab. Olgu lisatud: Aaloega keegi ei ole ka „ametlikult” kõnelnud.15Selle lõigu on Nigol Andresen kirjale käsikirjaliselt lisanud.
Valdur Ohmann (1958), ajaloolane, arhivaar, Eesti Rahvusarhiivi teadus- ja publitseerimisbüroo, peaspetsialist-teadur, Tallinn, Maneeži 4, valdur.ohmann@ra.ee