Ava otsing
« Tuna 1 / 2017 Laadi alla

Jutlustaja Johannes Block Stolpi linnast ja tema Tartu-perioodi raamatukogu: uus allikas Liivimaa varasest reformatsiooni ajaloost (lk 7–23)

Martin Lutheri vallandatud uus, evangeelne usuliikumine leidis Liivimaal poolehoidu juba 1520. aastate algul.1Selle teema kohta jääb endiselt põhjapanevaks: L. Arbusow. Die Einführung der Reformation in Liv­-, Est­- und Kurland. Leipzig, 1921 (Quellen und Forschungen zur Reformationsgeschichte 3). Uuematest saksa uurijate teostest väärivad mainimist: J. Heyde. „Das Wort Gottes und das Heilige Evangelium so zu predigen …, das daraus Liebe, Eintracht, Friede und kein Aufruhr erwachse“. Städtische Reformation und Landesherrschaft in Livland. – Nordost­Archiv N. F. 13/2004 (2005), lk. 267–287; Chr. Schmid. Auf Felsen gesät. Die Reformation in Polen und Livland. Göttingen, 2000, lk. 164–194 (ptk. 5: „Luther in Livland“, reformatsiooni kohta linnades vt. eriti lk. 166–181); J. Kuhles. Die livländische Reformation unter vergleichenden Aspekten. – Comparativ 3,1/2 (1993), lk. 144–160; 3,3 (1993), lk. 89–105; R. Wittram, Die Reformation in Livland. – Reinhard Wittram (toim.), Baltische Kirchengeschichte. Göttingen, 1956, lk. 35–56. Võib öelda, et Saksa keisririigi põlisaladel toimus sama kiire areng ainult Wittenbergis ja Zwickaus. Osaliselt saab seda seletada Liivimaa ajaloo iseärasustega. Suhteliselt hilise ja eeskätt sõjaliste vahenditega läbi viidud kristianiseerimise järelmõjuna säilitasid piiskopid ja Saksa ordu Kirde­Baltikumis 15.–16. sajandini märkimisväärsed ilmalikud õigused. Riigivürstide ja kohalike maahärradena etendasid Riia, Tartu, Saare­Lääne ja Kuramaa vaimulikud isandad, samuti Liivimaa ordumeister poliitilises elus samalaadset domineerivat osa, nagu oli Saksa keisririigi südaaladel sealsetel vürstidel. Teised hiliskeskaegsel Liivimaal pead tõstvad jõud, eeskätt linnad, aga ka maa­aadel ja viimasega tihti omamoodi personaaluniooni moodustanud toomkapiitlid nägid vaimulikes maaisandates sageli märkimisväärset poliitilist konkurentsi ja võitlesid oma administratiivse ja majandusliku mõjuvõimu nende seisukohast ebaõiglase piiramise vastu.

Vastuolud kiriku valitsemise küsimustes ilmnesid kõige selgemini Liivimaa kaubalinnades, mis olid saksakeelse kaupmeeskonna kaudu tihedalt seotud Hansa sõsarlinnadega Saksa keisririigis. Rahulolematust puhus omal kombel lõkkele linlaste, eeskätt alamsaksakeelse suurkaupmeeskonna seas 15. sajandi lõpu poole aset leidnud usuelu elavnemine kolmes Liivimaa metropolis — Riias, Tartus ja Tallinnas. Just siin andis üha valjemini kõlav nõue parema hingehoiutöö järele (mille puhul peeti silmas ka sakslastest märkimisväärselt arvukamat läti­ ja eestikeelset alam­ ja madalamat keskkihti, samuti väikesi vene kaupmeeste kogukondi) rohkesti ainet linnaelanike ja raadide kriitikale väliselt ilmalikustunud vaimulikkonna suhtes. Iseäranis väljendus see taotluses piirata prelaatide õigust nimetada ametisse vaimulikke ning hingehoiutöö ja teiste vaimulike ülesannete korraliku täitmise nõudmist kõigilt sekulaar­ ja regulaarvaimulikelt.

Vaimulike ülesannete segunemine ilmalike asjadega, mida kiriklikele aukandjatele Liivimaal ette heideti, andis 16. sajandi algul läänest siinsetesse suurematesse kaubalinnadesse tulnud rändjutlustajatele ainet kiriku reformimise ideede propageerimiseks. Lutheri evangeelne reformialgatus oli seejuures vaid üks paljudest. See esialgu veel üsna kireva sisuga kuulutustöö langes eriti viljakale pinnasele linnade magistraatide ja kodanikkonna ladviku seas — jutlustajakohtade täitmise õiguse enesele haaramine ja „puhta õpetuse“ kuulutamine pakkus kui mitte just täielikku vabanemist vaimulike vürstide võimust linna territooriumil, siis vähemalt selle järjekindlat piiramist.

Kahjuks on allikad Liivimaa kolme suurema linna reformatsioonisündmuste rekonstrueerimiseks 1520. aastate algul äärmiselt piiratud. Mõningal määral leidub andmeid Riia kohta, kuigi ka siin — nagu Tallinnas ja Tartuski — on teated sageli väga lünklikud ja pärinevad harva otseallikaist. Vahetuid kirjapanekuid jutlusetekstidest ei ole säilinud, mistõttu on teadmised jutlustajate kuulutatud sõnumi, nende vaimse edenemise ja neid juhtinud mõttemustrite kohta erakordselt napid. Ka disputatsioonid ja kirikukorraldused on 1520.–1530. aastate Liivimaa puhul haruldased. Selget pilti Baltikumi varase reformatsiooni kandvatest ideedest ei näi välja joonistuvat. Mitte asjata ei pöördunud enamik Liivimaa jutlustajaid ja poliitikuid 1520. aastate algul abi otsides korduvalt Wittenbergi kuulsa kolmiku — Lutheri, Melanchthoni ja Bugenhageni — poole.2 Paljugi kõneleb selle poolt, et uut usku, millega Liivimaa linnades kaasnesid 1520. aastate algul jõulised kirikurüüsted ja jutlustajate eri rühmituste omavaheline konkurents, juurutati väga põhjalikult ja järjekindlalt. Ilmalike ja vaimulike osapoolte vaheliseks sügavamaks mõttevahetuseks kompromisside üle ei jäänud sealjuures aga ilmselt kuigi palju aega.

Lisaks Liivimaa linnade reformatsiooni puudutavate allikate niigi problemaatilisele seisule on selles vallas eriti märkimisväärsed Tartu kaotused.3 Nimelt läksid Vene­Liivimaa sõjas 16. sajandil kaotsi paljud kohalikud arhiivikogud. Seetõttu tuleb sündmuste rekonstrueerimisel esmajärjekorras toetuda väljastpoolt pärit allikatele ja hilisematele tunnistustele. Pealegi on sellised allikad nagu näiteks Riia jutlustaja Sylvester Tegetmeieri napp päevaraamatuaruanne 1525. aastast, kasuksepast rändjutlustaja Melchior Hofmanni 1520. aastate lõpul ja 1530. aastatel kirjutatud läkitused ja traktaadid või aastail 1564–1565 koostatud ja Philippus Olmeni andmetele toetuv Tilemann Bredenbachi „Liivimaa kroonika“4 säilinud kas katkendlikena või kirjutatud tendentslikult, ühe kildkonna seisukohast. Eriti raske on seetõttu lahata 1525. aastal Tartus paralleelselt Hofmanni tegevusega puhkenud ja Läänemere piirkonna varaseimate hulka kuuluva kirikurüüste tagamaid, aga ka olukorda, mis tekkis mitut vaimulikku ametikohta pidava Tallinna (alates 1524), Tartu (alates 1518) ja Riia (peapiiskop alates 1524) piiskopi Johannes Blankenfeldi ümber koondunud katoliikliku partei ringkaitsesse asumise tõttu Tartu Toomemäel. Nende sündmuste kaasaegsetel — 16. sajandi esimese poole kroonikakirjutajatel ja poliitilistel kirjameestel — jäi tollases ülesköetud õhkkonnas juhtunu tasakaalustatud analüüsiks ilmselt üsna vähe võimalusi.

Sellises ebarahuldavas olukorras tervitab Tartu varase reformatsiooniajaga tegelev ajaloolane rõõmuga iga uut allikat. Üht niisugust allikat esitletaksegi käesolevas artiklis. Jutt käib eraraamatukogust, mis kuulus Pommeri väikelinnast Stolpist (tp. Słupsk) pärit jutlustajale Johannes Blockile (srn. 1544), kes ajavahemikus 1514–1528 tegutses Tartus.5 Enne Tartusse tulekut oli Block ametis Kammini (Kamień Pomorski) diötseesis ja Danzigis (Gdańsk) (1512–1513), Tartu­perioodi järel aga Viiburis (1528–1532/34) ja lõpuks Barthis (1532/34–1544) — linnas, mida Pommeri hertsogid kasutasid perioodiliselt oma residentsina ning kus Block tõusis reformaatoriks.

ILLUSTRATSIOON:
Barthi reformaator Johannes Block Stolpist (u. 1470/80–1544), reformimeelne vai- mulik, jutlustaja ja evangeelne teoloog Tartus (1514–1528). Tahvelmaal Barthi Maarja kiriku endiselt kantslilt (u. 1580), tänapäeval Alamsaksi Piiblikeskuses (Niederdeutsches Bibelzentrum) Barthis. Foto: Eva Wunderlich, Berliin

Nagu Riia reformaator Andreas Knopken,6 oli ka Block pärit Pommerist ja sarnaselt Knopkeniga mõjutatud humanistlikust reformivaimust, samamoodi hilisem Wittenbergi reformaator Johannes Bugenhagen.7 Kui Knopkenit ja eriti Bugenhagenit tuntakse nende reformaatoritöö kaudu võrdlemisi hästi, siis Blocki tegevus Pommeri, Liivimaa ja Soome jutlustaja ning varase reformaatorina on seni olnud peaaegu tundmatu. Seda peamiselt seetõttu, et andmeid tema elu ja tegevuse kohta saab peaaegu eranditult tuletada tema säilinud raamatukogust. Blocki raamatud moodustavad nüüdseks osa u. 4000 köidet hõlmavast Barthi kirikuraamatukogust.8 Blocki raamatukollektsiooni 125 tänini säilinud koodeksit 8 hiliskeskaegse käsikirjalise ja 273 trükitud teosega (sh. 50 inkunaabliga) peitusid selles kogus kaua tundmatuina ja on teaduslikku huvi äratanud alles viimasel ajal.9

Et rekonstrueerida Blocki kui reformimeelse jutlustaja ja reformaatori tähendust Liivimaale, tuleb säilinud allikaid metoodiliselt käsitleda. Dokumendid, mis võimaldavad sissevaadet tema elule ja tegevusele, saab kokku lugeda kahe käe sõrmedel. Ükski neist ei osuta Tartule, vaid üksikjuhtudel Kammini diötseesile ja Viiburile, hilisemal perioodil mõnevõrra ulatuslikumalt Barthile. Kontsepte või ärakirju Blocki jutlustest ei ole säilinud, samuti mitte tema sulest pärinevaid teoloogilisi kommentaare või muud kirjanduslikku või teaduslikku loomingut. Erinevalt Lutherist, Bugenhagenist või Knopkenist on eeliseks aga see, et Blocki laias laastus kadudeta säilinud raamatukogu võimaldab heita pilku reformatsioonieelsest ajast ja varareformatsiooni üleminekuperioodi jutlustaja töökabinetti. Lähemal vaatlusel osutub see raamatukollektsioon tõeliseks varakambriks, andes mitte üksnes väärtuslikku teavet ühe varaseima reformatsioonisaadiku biograafiast Liivimaal, vaid võimaldades ka sissevaadet muutlikule, halvasti dokumenteeritud ja katkestustest mõjutatud reformatsioonieelse ja varareformatsiooniaegse Tartu ajaloole. Iseäranis huvipakkuv on, kas Blocki raamatutest pärinevad andmed üksnes täiendavad ja kinnitavad kasinaid allikateateid Liivimaa reformatsioonist või avavad ka täiesti uusi aspekte, mis võivad näiliselt kindlad teadmised 1520. aastate alguse religioonipoliitilisest murranguajast küsimärgi alla seada.

Ei saa muidugi eitada, et erinevalt klassikalistest ajalooallikatest, nagu ürikud, kirjad või kroonikad, seab hiliskeskaegse raamatukollektsiooni analüüs ajaloolasele mõningaid metodoloogilisi püüniseid. Kust me teame, milliseid raamatuid Block oma Tartu-­ajal omas, hankis ja ka kasutas? Kas on võimalik välja tuua raamatukollektsiooni täiendamise sisuliselt erinevaid etappe, ja kui nii, kuidas on need seotud raamatute kaudu rekonstrueeritud Blocki biograafiaga? Kui usaldusväärne ja ajalooliselt usutav on teave, mida saab ammutada Blocki raamatutes leiduvatest ostu-­, omaniku-­ ja kinkemärgetest, ülestähendustest raamatute maksumuse kohta, trükiste ja käsikirjade daatumitest, köitekodade identifitseerimisest ja käsikirjalistest ääremärkustest? Kas üksnes raamatuomandi põhjal on võimalik ilma pikemata teha järeldusi Blocki usuliste ja poliitiliste huvide ning tema religioonipoliitilise mõju kohta Tartu linnakogukonnale? Või tähendab see paratamatut liikumist omalaadses ajaloolises ringtõestuses, mille käigus Tartu vaimuliku elukäik ja tegevus, mida muude allikate põhjal kirjeldada ei saa, rekonstrueeritakse vaid tema raamatute põhjal, omistades talle ainuüksi sel alusel tähendust linna reformatsiooniajaloos, seda võib­-olla üle hinnates?

Üks on selge: keeruline allikaline olukord varase 16. sajandi Tartu puhul ei jäta teisi võimalusi, kui võtta Blocki raamatukollektsioon igal juhul vaatluse alla. Lähemal uurimisel pakub raamatuajalooline analüüs hämmastavalt peente varjunditega ja samas usaldusväärset kondikava. Uurimismeetodi keskmes on ostu-­, omaniku ja kinkemärked, mille tegemise aega ja kohta ei saa küll alati määrata. Muutused nende sissekannete enese-­ ja ametinimetustes võimaldavad teha täiendavaid tähelepanekuid Blocki elukäigu kohta, osutades ühtlasi katkestustele tema avalikus tegevuses sündmusterohkel, osalt koguni kaootilisel ajal. Seal, kus omanikumärked puuduvad, toetavad raamatute määramist ja sellest tehtavaid järeldusi sissekanded ostuhindade kohta Tartus peamiseks maksevahendiks olnud Riia markades, samuti osaliselt identifitseeritavad köitekojad. Väärtuslikku teavet annavad ka Blockile kuulunud raamatute (peamiselt trükiste) ilmumisdaatumid, mis võimaldavad dünaamiliselt kujunenud raamatukollektsiooni sekundaarset kronoloogilist järjestust. Blocki soetatud raamatute sisuline analüüs, samuti eri teostest koosnevate köidete kirjeldamine ning juhtumid, mille puhul saab täpselt tõendada ühe või teise raamatu ülevõtmist Blocki kogusse mõnest vanemast kollektsioonist, aitab omalt poolt veidi valgustada ka Tartu varase reformatsiooni hämarat ajalugu.

Kammini diötseesi kleerik ja preester (1514–1519/20)

Raamatute omanikumärgetest selgub, et 1514. aasta suvel või sügisel tuli Kammini diötseesi kleerik Johannes Block Danzigist Tartusse. Oma kodudiötseesist tõi ta kaasa mitte ainult intellektuaalsed ja administratiivsed kogemused, vaid ka väikese raamatukollektsiooni. See reisiraamatukogu koosnes Blocki Tartusse saabudes võib­olla vaid tosinkonnast köitest umbes topeltarvu teostega. Tegu on peaaegu eranditult inkunaablite ja varatrükistega ajast umbes aastani 1510. Varaseimat kihistust esindab nende seas koondköide, mille Block oli 1490. aasta paiku kokku pannud oma vanadest trükitud kooliraamatutest.10 Kahjuks ei ole teada, millises ladinakoolis Block neid raamatuid õpingutes kasutas, raamatute sisu ja trükkimiskohad osutavad aga Deventeri ladinakooli määravale mõjule. 1480. aastatel kujundas rektor Alexander Hegius selle õppeasutuse humanistlikus vaimus ümber tulevastele hingekarjastele hariduse andmiseks.11 Deventeri ladinakooli programmi hinnati muu hulgas kõrgelt ka Johannes Bugenhageni juhatatud koolis Pommerimaal Treptow’s (Trzebiatów). Samuti tunti Deventeri pedagoogilis­-pastoraalset reformiprogrammi Liivimaa vaimulikkonna seas ja 16. sajandi kahel esimesel aastakümnel oli sellel siin hea kuulsus.12 Milles väljendus Deventeri reformiprogramm aga Blocki puhul? Kooliajal tudeeris Block eeskätt Cicero ja Seneca kõige tähtsamaid moraalifilosoofilisi teoseid, läbisegi Itaalia renessansshumanistide Leonardo Bruni ja Francesco Petrarca loomingu näidistega. Niisiis pidi antiikeeskujudele toetuva soliidse filosoofilis-­moraalse alusharidusega kaasnema väljapaistev keeleoskus. Parimal viisil esindab seda uut programmilist humanistlikku lähenemist Blocki puhul kreeka keele elementaargrammatika.13 See raamat näitab nii mõndagi mitte ainult Blocki eesrindliku keeleõppe kohta tollal suuresti unustatud keele alal, vaid avaldab esimesi andmeid ka Blocki päritolu ja toonase sotsiaalse staatuse kohta: käsikirjalises sissekandes trükise kolofooni all on Block ennast tähistanud kui Johannes capellanus Stolpensis („Johannes, Stolpi [kiriku] kaplan“).14

Blocki kooliraamatute kaudu väljendub idee, mis seisis kogu Deventeri kooliprogrammi taga: eesmärgiks oli koolitada vaimulikke, kes oleks ühtviisi hästi haritud nii keeltes, moraalifilosoofias kui ka teoloogias ja keda hiljem võiks kerge südamega panna praktilisse kirikuteenistusse. Arvestades ilmikute ootusi „vagaduse turul“, sobisid antiik-­ ja varahumanistlikud keele-­eeskujud, nagu ka moraalifilosoofilised näidistekstid vaimuliku ettevalmistamiseks hästi. Deventeri kooliprogramm kuulus ühte leeri ka hiliskeskaegsete kirikusiseste reformipüüdlustega, mille käigus katoliku kirik ise üritas astuda samme vältimaks etteheiteid vaimulike halva hariduse kohta. Blocki karjääri varasel perioodil omandatud raamatud osutavad selgelt just niisugusele humanismi ja pastoraalse kirikureformi kombinatsioonile. Praktilise hingehoiutöö tähtis komponent oli vaimuliku siiras, eeskuju andev vagadus. Blocki puhul esindab seda tema kodudiötseesi Kammini breviaar, mille ta omandas arvatavasti varsti pärast selle ilmumist (1505) ja mida ta oma reisidel ilmselt pidevalt kaasas kandis.15 Sellesse raamatusse ei teinud Block mitte ainult märkmeid vagade rahaannetuste kohta, nagu 1512. aastal Danzigis, vaid sealt leiab ka tema ülestähenduse breviaari usinast kasutamisest vaimulikule kohustuslike palvete lugemiseks. Viimasele pühendus Block isegi sel määral, et tegi aeg­ajalt oma silmadele liiga (Anno domini mdxii proxima dominica post orationes Sancti Faustini recessi ex lectione oculo laborante — „Issanda aastal 1512, järgmisel pühapäeval pärast püha Faustinuse palveid loobusin lugemisest silmahäda pärast“).16 Selle põhjal võib arvata, et Block tahtis iga hinna eest vältida etteheiteid, nagu ei võtaks ta oma kohustusi kirikumehena piisavalt tõsiselt.

Kogutud õppekirjanduse kõrval leidub Blocki varases reisiraamatukogus peamiselt postille ja piiblikommentaare väljapaistvatelt skolastilistelt teoloogidelt, nagu Hugo de Sancto Caro,17 Petrus de Hanapis, Bindus de Senis, Anselmus Cantuariensis18 või Johannes de Turre cremata.19 Blocki huvitasid sel ajal aga juba ka kirikukriitilised, kirikuvõõrad või kirikule koguni ohtlikud voolud ja rühmad, nagu näiteks hussiidid (humanist Aeneas Silvius Piccolomini „Historia Bohemica“20 („Böömi ajalugu“)) või türklased (paavstliku notari Stefano Tagliazzi türklaste­vastane jutlus „Sermo contra Turcorum persecutionem“21). Blocki ajaloohuvile, mis on samuti tähtis renessansshumanismi tunnusmärk, osutab Lübeckist pärit käsikirjaline kroonika, mille ta omandas oletatavasti Stralsundis ja milles on ulatuslikult käsitletud ka üldist kirikuajalugu 1471. aastani.22 1484. aastal Kölnis trükitud frantsisklasest müstiku Bonaventura teosest23 sai aga 1507. aastal Blocki jaoks tõenäoliselt alguse omamoodi sisemine pööre. Igatahes pani ta teksti lõppu kirja järgmise lause: Anno ab incarnacione domini quingentessimo (!) vii Julius, Mayus, Aprilus (!), tunc ego incip[io] ambigare etc. („Aastal tuhat viissada seitse pärast Issanda lihakssaamist, juulis, mais, aprillis, siis hakkan ma kõhklema”).24 Võib-­olla tähendas „kõhklus“, millest Block siin räägib, talle juba toona tema kui hingekarjase ametist või tegevusest lähtuvaid reformisuunalisi mõtteid. Ent samuti võis Block sellega mõelda oma teeleasumist ida poole, aga ka uut tegutsemisvälja jutlustajana. Olgu kuidas on — Blocki eluloo üksikasjad, nagu ka tema hilisem ametialane orientatsioon räägivad selgelt vaimse ärkamise kasuks tolleaegse katoliku kiriku sisemise reformiliikumise teenistuses. Vaid mõni aasta hiljem laiendas Block otsustavalt oma raamatute omandamise profiili, lähtudes jutlustamise kaudu toimuva praktilise hingehoiutöö vajadustest. Stralsundi raamatuturu kaudu ostis ta 1512. aastal Ungari jutlustaja Oswaldus de Lasco pühapäevajutlused „Biga salutis“ („Hingeõnnistuse kaarik“).25 Samal aastal — nüüd juba Danzigis — lisas ta oma väikesele raamatukollektsioonile Itaalia frantsisklase Bernardinus de Bustise Maarja-­jutlused,26 mida ta 1513. aastal täiendas teise, seekord kaheköitelise väljaandega.27 Tollal väga hinnatud ja ajakohaste, praktilise töö käigus välja kujunenud näidisjutluste hankimine näitab mitte ainult Blocki professionaalset huvi, vaid selgema vormi omandab ka tema kui institutsionaalsele kirikule truu vaimuliku arusaam tegelikust hingehoiutööst, mis toetub õppekirjandusele, humanistlikule keeleoskusele, teadmistele teoloogiast ja eeskujulikule moraalile. Just eespool nimetatud ladinakeelsete näidistekstide alusel võis Block ette valmistada ka oma tollaseid jutlusi kas ladina või siis Hansa liidus üldkasutatavas alamsaksa keeles. Sellele ülesandele pühendumisest avalikus vaimulikuametis 1520. aastate Tartus lahutas teda siiski veel mitu aastat.

Vahepealset aega kasutas Block esmajoones selleks, et kujundada oma Tartu raamatukollektsioon tõeliseks jutlustajaraamatukoguks. 1515. aastal, s. o. aasta pärast Liivimaale saabumist, õnnestus Blockil märgatavalt suurendada oma sissetulekuid: tema suhteliselt väike, 4­margane Kammini kleerikuprebend asendus uue prebendiga, mis oli eelmisest kakskümmend korda suurem — 80 marka aastas.28 Selle tulu kättesaamiseks leidis Block ilmselt ka Tartus viibides vahendeid ja võimalusi. Ühtlasi muutuvad uue prebendiga omanikumärked tema raamatutes: kui 1514. aastani nimetab Block ennast veel läbivalt oma kodudiötseesi Kammini clericus’eks, siis alates järgmisest aastast esineb ta ainult kui presbyter Caminensis diocesis („Kammini diötseesi preester”). Blocki tõusmine lihtkleerikust preestriks ja sellega kaasnenud rahalise olukorra paranemine tõid kaasa ka muutusi tema märkimisväärselt kasvanud raamatukollektsiooni koosseisu. Ainuüksi koguseliselt suurendas Block oma raamatukogu viie esimese Tartu-­aasta jooksul viis korda. Seejuures oli ta täiesti teadlik oma investeeringu kulukusest, kuna just sel ajal hakkas ta vastselt hangitud raamatutesse hoolikalt märkima raamatute hindu. Ajavahemikus 1515–1519 andis Block raamatute eest välja vähemalt sama palju raha, kui ta aastas oma Kammini prebendist sai.

Tartu raamatuturult leidis Block sel ajal ilmselt eest laia valiku kaasaegset, mõnikord aga ka vanemat kirjandust. Need raamatud (ülekaalukalt trükised) pärinesid mitte ainult Saksa keisririigi aladelt, vaid ka Madalmaadelt, Prantsusmaalt või Itaaliast. Nende läänest Tartusse toodud väljaannete köidete põhjal võib järeldada, et raamatuimpordis etendasid juhtivat osa Euroopa kaubandusmetropolid Danzig ja Antwerpen. Sealt tuli kaup juba valmisköidetult, samuti nagu vahel Lübeckist, Rostockist, Stralsundist, Stettinist, Leipzigist või Nürnbergist sisse toodud trükiväljaanded. Siiski toodi trükised Tartusse osaliselt ka köitmata kujul. Sellisteks puhkudeks oli Blocki käsutuses kohapeal mitmeid kõrgetasemelisi köitekodasid. Ateljee, kus köidete kaunistamiseks kasutati kroonitud pea kujutisega rulltemplit, võis kuuluda ühele kohalikest raamatute jaemüüjatest, kelle juurest Block tõenäoliselt oma raamatuid osta tavatses.29

Oma varastel Tartu-­aastatel, s. o. umbes 1519.–1520. aastani, tegeles Block oma raamatukollektsiooni sihipärase kujundamisega jutlustajaraamatukoguks, jätkates seda, millega oli alustanud 16. sajandi esimesel kümnendil ja teise kümnendi algul Pommeris ja Danzigis. Eelkõige ostis ta hiliskeskaegsete kerjusordude ringkondadest pärinevaid jutlusekogusid, nagu näiteks laialt tuntud frantsisklastest autorite Bernardinus Senensise,30 Henricus Herpi,31 Bertrandus de Turre32 ja Olivier Maillardi33 või dominiiklaste Petrus de Palude,34 Johannes Nideri35 ja Jacobus de Voragine36 omi. Samuti oli Blocki raamatute seas „Sermones amici“37 („Sõbrajutlused“), mille autoriks võis olla dominiiklane Johannes Herolt. Kirikuisa Augustinuse jutlusekogu38 näib aga osutavat Blocki pürgimisele humanismi ideaali poole, mis väljendus muu hulgas püüdes ühendada hilisantiigi retoorikat kristliku hingehoiutööga.

Nende näidisjutluste kõrval omandas Block Petrus de Natalibuse („Catalogus sanctorum“ — „Pühakute loend“)39 ja Bonjohannes de Messana („Speculum sapientiae“ — „Tarkuse peegel“)40 tollal kõrgelt hinnatud pühakuelulugude ja eksemplite kogud. Sedalaadi teoste abil sai muuta jutlusi haaravamaks, ehtides neid keeleliste kujunditega ja vagade näidetega. Teoloogiliselt haris Block ennast sel ajal eeskätt varakeskaegsete vaimulike õpetlaste Gregorius Suure („Moralia in Iob“ — „Iiobi raamatu seletus“)41 ja Paulus Diaconuse („Homiliarius doctorum“ — „Kirikuisade jutlused“)42 piibliaineliste traktaatidega. Oma mõju avaldas talle aga ka hiliskeskaegsete mendikantide piibliteoloogia, mida esindasid Itaalia frantsisklase Johannes Marchesinuse „Mammotrectus super Bibliam“43 („Toitja Piibli kohta“), Hispaania frantsisklase Alphonsus de Spina juutide ja moslemite vastu suunatud poleemiline teos „Fortalicium fidei“ („Usukants“),44 laialt levinud skolastilise õpperaamatu — Petrus Lombarduse „Sententside“ — kommenteeritud väljaanne,45 saksi dominiiklase Halberstadti Konradi (noorema) piiblikonkordants,46 samuti inglise dominiiklase Robert Holcoti kommentaar Piibli Saalomoni tarkuseraamatule.47 Blocki humanistlikud huvid, mis hõlmasid ka teoloogiat ja piibliteadust, äratasid sel ajal muu hulgas tema tähelepanu Firenze valitseja ja kirjandusmetseeni Cosimo de’ Medici lähikonda kuuluva spekulatiiv­-neoplatoonilise teoloogia keskse kuju Marsilio Ficino teoste tõlgete vastu.48

Ka mitmete kirikuisade, samuti kõrgkeskaja kuulsate teoloogide teoste mahukate väljaannete ost Blocki varasel Tartu­-perioodil on ilmselt seletatav tema sümpaatiaga humanismi vastu. Esmajärjekorras on selles seoses põhjust nimetada hiiglaslikku, 1505.–1506. aastal Baselis ilmunud Augustinuse teoste väljaannet, mis algselt hõlmas ühtteist köidet49 ja läks Blockile maksma märkimisväärse summa — 30 Riia marka. Umbes samal ajal soetas Block teisigi väärikaid Baseli väljaanded, nagu kirikuisa Ambrosiuse tööd kolmes köites50 ja kreeka reformiteoloogi Johannes Chrisostomuse teosed ladina tõlkes.51 Lisaks jõudsid tema kogusse tsistertslasest müstiku Clairvaux’ Bernardi tööd52 ja Hieronymuse kuulsad karjasekirjad;53 mõlemad kogumikud olid välja antud Lyonis. Kõik need filoloogiliselt väga soliidselt koostatud editsioonid olid itaalia, prantsuse ja saksa humanistide editeerimis­ ja tõlkimiskire tulemus ning esindasid kirjastustegevust, millele ei olnud tollal võrdset. Kahtlemata lisasid need väljaanded Blocki töökabinetile Tartus humanistlikku hiilgust.

Umbes sel ajal on Blocki puhul märgata huvi tekkimist kirikuõiguse vastu. Hingehoiutööga tegelevale vaimulikule oli selle valdkonna tundmine oluline. Blocki huvist annavad tunnistust kaks dekretaalide või nende kommentaaride väljaannet, mille ta omandas 1514. ja 1520. aasta vahel: esiteks kolmeköiteline Lyoni väljaanne, mis sisaldab kanoonilise õiguse alusteksti „Decretum Gratiani” (kanoonilise õiguse tundja Gratianuse (srn. u. 1150) koostatud kirikuõiguse kogu) ning paavst Gregorius IX dekretaale („Liber extra”) ja paavst Bonifacius VIII seadustekogu („Liber Sextus”),54 ja teiseks prantsuse kanonisti Elias Regnier’ 15. sajandi lõpul koostatud kommentaarid („Casus longi“) „Liber sextusele“ ja „Clementinae´le“55 (paavst Clemens V seadustekogu). Näib, et Block oli otsustanud siduda ennast tihedamalt kiriku hierarhiaga. Selle kasuks räägib ka asjaolu, et just siis omandas ta tollal laialt levinud Guilelmus Durandis’e „Rationale divinorum officiorum’i“ („Pühade talituste tähendusest“) — ühe põhjapanevaima hiliskeskaegse liturgiakäsiraamatu.56 Et Block pidas Tartus oma karjääri plaanides pigem silmas jutlustaja, mitte missapreestri ametikohta, näitab selgelt eespool mainitud keskendumine näidisjutluste kogudele ja homileetilisele aluskirjandusele.

Blockile tähendas jutlustamine vahetut hingehoiutööd (cura animarum). Seda tõendavad mitmed selle ala käsi-­ ja õpperaamatud, mille ta enne 1520. aastat Tartus omandas. Eriti iseloomulik on selles seoses Nürnbergi dominiiklase Johannes Herolti teoste koondköide, nagu ka kirikujuristide Johannes Ulrich Surganti ja Nicolaus de Blonie’ teosed, kes jutlustajate ja kogudusepreestritena tundsid hingehoiutöö probleeme isiklikust kogemusest ja suutsid neid näitlikult kirjeldada.57 Hingehoiutöö-­alaste käsiraamatute hulka kuulus aga ka „Supplementum de Summa de casibus conscientiae Bartholomaei Pisanellae“ („Täiendus Bartholomaeus Pisanella summale süümeküsimustest“) frantsisklasest kirikujuristi ja jutlustaja Nicolaus de Osimo sulest.58 See raamat, nagu ka inglise teoloogi Alexander Carpentariuse „Destructorium vitiorum“59 („Pattudest ja nende võitmisest“), mille Block võis saada Tartu toomhärralt Daniel Blankenheimilt või toomraamatukogust, on pühendatud südametunnistuse läbikatsumisele. Mõlemad väljaanded ühendavad kirikuõigust, ortodoksset teoloogiat ja moraalifilosoofiat ning teenisid jutlustajat alushariduskirjandusena, eesmärgiga ärgitada kuulajaskonda patukahetsusele (contritio cordis) kaasaegsete õpetatud seisukohtadega. Need raamatud näitavad Blocki kindlat toetumist hiliskeskaegsetele arusaamadele patust ja meeleparandusest, mis omakorda kujutas endast vundamenti kogudustes praktiseeritavale ja vaimulikkonna poolt hingehoiutöö kaudu toetatud vagadusele. Just nendel Tartu-­aastatel, kui Blocki huvi jutlustamise, hingehoiutöö, piibliuurimise ja kirikuõiguse vastu järjepidevalt suurenes, võis ta omandada ka nimetatud valdkondi esindavaid teoseid Kammini toomkanooniku Heinrich Peini pärandist.60 Pommeri vaimulikul Peinil oli kuni surmani (1488) Kamminis, Stralsundis ja Demminis mitmeid prebende ning humanisti ja hilisema paavsti Aeneas Silvius Piccolomini (Pius II) õukonna liikmena (familiaarina) ja kardinalpresbüterina laialdasi sidemeid kuurias.61 Mahuka koondköite omandamine Peini erakogust räägib Blocki jätkuvatest sidemetest tema kodukandiga Pommeris, iseäranis kodudiötseesi Kamminiga, kus Blockil oli prebend.

Jutlustajana uue ja vana usu vahel (1520/21–1524/25)

1520.–1521. aasta paiku ilmuvad Blocki õpetlasraamatukokku selged, võib-­olla koguni pöördelised muudatused. Tema panustamine jutlustajaraamatukogu ülesehitusse näis ennast olevat selles mõttes ära tasunud, et Blockil õnnestus tõepoolest Tartus esmakordselt saada jutlustaja koht. Ja seda mitte ainult all-­linnas Maarja kogudusekirikus, kus ta vastavalt oma päritolule ja keeleoskusele pidi kindlasti jutlustama alamsaksa keeles, vaid ka piiskopikirikus Toomemäel. Kas Block ka siin alamsaksakeelseid jutlusi pidas, on küsitav. Tõenäolisemad on ladinakeelsed jutlused toomhärrade, aga ka piiskopi ees, niipalju kui Tartu ülemkarjane üldse kohal viibis. Just kahe jutlustajakoha, mitte vikaari või kogudusevaimuliku ametiposti saamine tõi Blockile ilmselt tagajärgi tema Kammini prebendi osas. Pärast seda, kui ta oli lühikest aega oma ostu-­ ja omanikumärgetes kasutanud mõlemat tiitlit sõnastuses Liber Johannis Block presbyteri Caminensis et predicatoris Tarbatensis62 („Kammini preestri ja Tartu jutlustaja Johannes Blocki raamat”), nimetab ta ennast umbes 1521. aastast alates ainult Tartu jutlustajaks, Kammini diötseesi preestriks aga enam mitte. Samal ajal muutis Block ka ostumärked omanikumärgeteks. Vahest võib selles juba näha skepsist kirikliku prebendimajanduse suhtes, võib­olla koguni reformatsioonimeelse oomenina? Teiste allikate põhjal on teada, et Block loobus oma Kammini prebendist lõplikult siiski alles 1538. aastal,63 niisiis juba pastorina Barthis. Seega pidid Blockil Kammini prebendi omaniku tiitli kustutamiseks ja hiljem selle asendamiseks kahe Tartu kogudusekiriku jutlustaja omaga olema muud põhjused. Vahest pidas ta oluliseks näidata ennast väljapoole just linna jutlustajana, kes võis kellestki sõltumata toetuda hästivarustatud eraraamatukogule. Selles seoses tasub rõhutada, et just kahes sel ajal omandatud väljaandes on säilinud Blocki raamatukogu ainsad omakäeliselt joonistatud eksliibrised.64

Lühikese üleminekuaja jooksul aastatel 1520–1521, mil Block nimetas ennast nii Kammini preestriks kui ka Tartu jutlustajaks, ilmutas ta jätkuvalt huvi näidisjutluste ja kirikuisade tekstide vastu nii lääne-­ kui ka idakiriku mõjualast, omandades selliseid raamatuid nagu Petrus Hieremia „Sermones“65 („Jutlused“), Richard de Saint­Victor’i teoste ladinakeelne väljaanne,66 Athanasiuse,67 Origenese68 ja Flavius Josephuse69 tööd, samuti kirikuisade tsitaatide kogu kirikuaasta perikoopideks („Deflorationes patrum super evangelia de tempore“).70 Kreeka teoloogide ja vaimulike õpetlaste Athanasiuse ja Origenese kaudu õppis Block tundma uusplatoonilist filosoofiat, aga ka 4. sajandi ida ketserlikke liikumisi, Flavius Josephuse kaudu juudi kirikuajalugu, Richard de Saint­Victor’i kaudu aga kõrgkeskaegset Pariisi müstikat, mis põhines mitte ainult skolastilisel teoloogial, vaid ka kontemplatsiooniga saavutatud jumalatajumisel. Viimati nimetatud neli väljaannet ilmusid ajavahemikus 1512–1520 Pariisis ja jõudsid Tartusse Antwerpeni raamatuturu kaudu. Samal ajal ilmus Blocki omandusse veel üks Pariisi trükis — keskaja tsiviilõiguse alusõpik Justinianuse „Institutiones“ 1507. aasta väljaandes.71 Väheusutav, et Block mõtles seda raamatut soetades juristikarjäärile. Pigem omandas ta selle köite humanistlik-­ajaloolisest huvist Vana­-Rooma õigussüsteemi vastu.

ILLUSTRATSIOON:
Tartu jutlustaja Johannes Blocki omanikumärge 1512. aastal Pariisis ilmunud Origenese väljaandes (Barth, K, 2° B 21, fol. 1r) ja omakäeline eksliibris trükitud vapikilbil tiitellehe allosas. Foto: Bernd Rickelt, Barth

Arvatavasti samuti veidi enne 1520. aastat ostis Block hebraisti ja humanisti Paulus Riciuse 1514.–1515. aastal Augsburgis ilmunud teoste koondköite, milles arutletakse juudi usupraktikate üle ning tutvustatakse Talmudit ja Kabbalat.72 Umbes samal ajal sai Block mingist vanemast kogust Albertus Magnuse Johannese evangeeliumi kommentaaride („Enarrationes in evangelium Johannis“) enne 1477. aastat Kölnis trükitud eksemplari;73 otsustades ketijälgede järgi, võis see köide pärineda mõne kloostri valdusest. Arvatavasti samuti sekundaarkasutusest jõudis Blocki omandusse nii käsikirjalisi kui ka trükitud lühikirjutisi sisaldav köide, millest võis muu hulgas leida piiblisisukorra („Tabulae“) ja 1479. aastal Baselis välja antud Itaalia frantsisklase Robertus Caraccioluse paastuaja jutlused.74 Kuna köite käsikirjalise osa kirjapanija oli Tallinna preester Nicolaus Vageth (vt. fol. 353r, 1481), võis terve koodeks Tartusse jõuda just Tallinnast. Võib-­olla samuti kingitusena või lihtsalt kellegi teise valdusest jõudis Blocki raamatukokku 1520. aasta paiku kolmaski koondköide, mis sisaldas kaht Cicero moraalifilosoofilist teost — „De officiis“ („Kohustustest“) ja „Paradoxa stoicorum“ („Stoikute vastuolulistest seisukohtadest“) — ning 13. sajandi prantsuse vaimuliku kirjamehe Vincentis Belvacensise käsiraamatut valitsejatele „De moralis principis eruditione“ („Valitseja kõlblusharidusest“).75 Kahjuks ei ole teada, kelle käest Block selle esindusliku, 1465. aastal Mainzis või 1477. aastal Rostockis ilmunud ja seega väga varaste trükiste hulka kuuluva koondköite sai. Võib-­olla jõudis raamat Blockini tema humanistlikult meelestatud Pommeri tuttavatelt. Kindlasti olid humanistidevahelised sõprussuhted aga kaheköitelise väljaande taga, mille saatis Blockile Tartusse Kammini ja Stettini (Szczecin) toomhärra Heinrich Guntersberg.76 Kammini kapiitli varahoidjana vahendas finantsküsimustes kogenud ja paavstikuuriale ligipääsu omav Guntersberg 16. sajandi teisel ja kolmandal kümnendil ka eri Liivimaa võimude vahelisi rahalisi lahkhelisid.77 Blockiga sidus Guntersbergi Kammin, ilmselt aga ka kirjanduslikud huvid. Kinkis ta ju Blockile mitte lihtsalt juhusliku teoloogilise ja homileetilise raamatu, vaid Rotterdami Erasmuse Pauluse kirjade kommentaari värske, 1521. aastal Baselis ilmunud väljaande. Selle eksegeetilise teosega, millest pidasid lugu ka teised tolleaegsed Liivimaa jutlustajad ja evangeeliumikuulutajad, eelkõige Andreas Knopken,78 annab Johannes Blocki raamatukogus endast märku edasine muutus, mis järgneva viie aasta jooksul avaldas tema sisemisele arengule otsustavat mõju.

ILLUSTRATSIOON:
Omaniku- ja kinkemärge Rotterdami Erasmuse Pauluse kirjade kommentaari Baseli väljaande algul (Barth, K, 8o A 25, fol. 1r), mille Tartu toomkirikus ja Maarja kirikus jutlustajana tegutsenud Johannes Block sai arvatavasti 1522. aastal Liivimaal viibinud vaimulikult Heinrich Guntersbergilt. Foto: Bernd Rickelt, Barth

Blocki 1520. aastate alguse õpetlasraamatukogu teoloogilised kommentaarid ja Erasmuse teosed moodustasid tähtsa lüli tema filoloogilis-humanistlike huvide ja uue teoloogilise vaatenurga vahel. Blocki üleminekul reformatsiooni poolele etendas Erasmusest mõjutatud teoloogilis-­eksegeetiline humanism ülitähtsat osa. Iseäranis ilmekalt väljendab seda apologeetiliste kirjutiste koondköide, millesse Block koondas erinevad, aastail 1519–1520 ilmunud trükised.79 Koos Erasmuse kuulsa teosega „Enchiridion militis Christiani“ („Kristluse eest võitleja õpik“), milles autor esitas oma lugejale ideaalpildi aktiivsest kristlikust elust,80 leidub siin erinevaid varareformatsiooni disputatsioonide ajajärgust pärinevaid apologeetilisi kirjatöid, milles Erasmus võttis koondpealkirja „In principio erat sermo“81 („Alguses oli sõna“) all Lutheri ja pead tõstva jutluseliikumise esialgu veel oma kaitse alla. Blocki huvile humanistliku piibliuurimise vastu osutavad sel ajal — täiendusena eespool nimetatud Pauluse kirjade kommentaarile — kaks väljaannet Erasmuse kommentaaridest Luuka ja Johannese evangeeliumile.82 Block tundis tollal huvi ka Erasmuse tööde kroonijuveeli, kreeka keelest tõlgitud Uue Testamendi vastu. See epohhiloov teos leidis ühe Baseli väljaandena83 Blocki raamatukogus koha juba varsti pärast ilmumist (1523). Otsustades omanikumärgete järgi, muretses Block kõik need raamatud ajal, mil ta oli Tartus jutlustaja, s. o. 1520. aastate esimesel poolel.

Lisaks eespool nimetatud raamatutele, mille omandamise asjaolud on mingil määral teada, leidub Blocki kollektsioonis aga ka köiteid, mille soetamise saab ostu-­ ja omanikumärgete puudumise tõttu paigutada ajavahemikku 1520–1524/25 sageli vaid ilmumisaastatest või sisulistest kaalutlustest lähtudes. Nende hulka kuuluvad Erasmuse kommentaarid Matteuse ja Luuka evangeeliumile ning Apostlite tegude raamatule,84 mis Blocki raamatukogust varem puudusid, samuti kaks valikväljaannet Erasmuse sententsidekogust „Adagia” (allegooriliste pealkirjadega „Sileni Alcibiadis” ja „Bellum”),85 mis ilmusid arvatavasti 1519. aastal Zwolles, sealse humanistliku orientatsiooniga ladinakooli mõjusfääris. Samuti Zwollest jõudis sel ajal Blocki omandusse mitu ajavahemikus 1521–1522 trükitud väljaannet Madalmaade reformiteoloogi Johann Wessel Gansfort’i (srn. 1489) sulest,86 mille kaudu Tartu jutlustaja õppis tundma tervet selle vastuolulise kirikureformija loomingut — õpetlast, kes muu hulgas mõjutas oluliselt ka varast Lutherit, nagu kinnitas viimane ühele neist trükistest lisatud eessõnas. Blocki varareformaatorlikke huve tema Tartu jutlustaja­perioodil reedab ka üks Straßburgi väljaanne humanisti ja Wittenbergi reformaatori Philipp Melanchthoni õpperaamatuna kuulsust kogunud teosest „Loci communes rerum theologicarum“87 („Teoloogia juhtmõtted“), mis jõudis Blocki raamatukokku ilmselt 1524. aastal.

Ent miks ei ole see, nagu ka paljud teised raamatud, mille Block ajavahemikus 1522–1525 omandas, enam varustatud omanikumärkega Blockilt kui Tartu jutlustajalt? Sellele küsimusele ei ole lihtne vastata, sest kõne all olevad raamatud on tihti kokku köidetud hilisemate väljaannetega, mõnikord alles 1530. aastate algul Barthis. Võimalused raamatuid Tartust osta, neid seal köita lasta ja süstemaatiliselt oma raamatukokku talletada näivad Blocki jaoks tol ajal ahenevat. Ka seal, kus ostu­ või omanikumärkeid leidub, on need enamasti sisse kantud alles mõni aeg pärast vastavate raamatute omandamist, kasutades sõnastust Liber Johannis Block Stolpensis („stolplase Johannes Blocki raamat”). Järsust muutusest Blocki enesenimetuses ei saa järeldada muud, kui et ta pidi 1524. aasta paiku oma mõlemast Tartu jutlustajakohast loobuma. Ilmselt etendasid seejuures oma osa religioonipoliitilised arengud Tartus, nagu ka Blocki selgelt määratlemata positsioon varareformaatorlikus liikumises.

Paralleelselt sellega sagenevad just siis Blocki raamatukogus viited tema üleminekule evangeelse usu poolele. Nimelt õppis Johannes Block 1520. aastate algul tundma mitte ainult Erasmust ja tema humanistlikku teoloogiat, vaid ka Martin Lutherit. Selle muutuse tähtsaim tõend on Lutheri varaste kirjutiste esimene koondväljaanne „Lucubrationum pars una“ („Öiste mõtiskluste esimene osa“), mis ilmus juba 1520. aastal Baselis ja, otsustades köite järgi, jõudis Blocki kätte Tartusse Antwerpeni kaudu.88 See väljaanne ei sisalda veel kolme Lutheri 1520. aasta programmilist kirjutist — selleks ilmus see liiga vara —, küll aga kõiki varase disputatsiooniperioodi kirjutisi. Kui vastab tõele, et Block hoidis seda raamatut käes juba peagi pärast selle ilmumist (omanikumärge temalt kui jutlustajalt puudub, selle asemel on tiitellehel arvatavasti hiljem lisatud märge Liber Johannis Block Pomerani Stolpensis — „Pommerimaa stolplase Johannes Blocki raamat“), siis näib tema üleminek reformatsiooni poolele 1520. aastate Tartus olevat toimunud mitte ainult Erasmuse, vaid ka varaste Wittenbergi reformaatorite, s. t. Melanchthoni kõrval eeskätt Lutheri mõjul. Seda oletust toetab teinegi koondköide, mis tõenäoliselt jõudis Blocki omandusse samuti tema jutlustajaperioodil Tartus ja sisaldab mitmeid trükiväljaandeid aastaist 1521–1524, mis köideti küll kokku arvatavasti hiljem, 1530. aastate algul. Mõned väljaanded, sealhulgas Wittenbergi reformaatorite Justus Jonase ja Andreas Bodensteini (Karlstadt) kirjutised vaimulike abielust ajavahemikust 1523–152489, eelkõige aga 1521.–1522. aasta väljaanded Lutheri varastest kirjutistest mungatõotuse kohta ja Bugenhageni käsitlus patust90 näitavad Blocki huvi varase Wittenbergi reformatsiooni vaidlusküsimuste vastu. Seda suunda Blocki raamatukogus esindab ka üks 1521. aastal ilmunud Lutheri poleemiline kirjutis Löweni teoloogide vastu.91 Blocki kiiresti arenevat arusaama reformatsioonist iseloomustab lisaks üks samuti 1521. aastal trükitud Baseli reformaatori Oecolampadiuse jutlusekogu.92 Muu hulgas sisaldub siin käsitlus armulauasakramendist („Sermo de sacramento eucharistiae”), mille kaudu Block puutus juba väga varakult kokku ka ülemsaksa­šveitsi reformatsioonitiiva tõlgendusega armulauast.

Blocki laialdased huvid kiriku reformimise küsimuste ja varase reformatsiooni vastu ei põlanud ära ka liikumisi, mida institutsionaalne kirik pidas ketserlikeks. Selline vaimne avatus peegeldub tema huvis hussiitluse programmilise teksti, Jan Husi teose „Liber egregius de unitate ecclesiae“ („Väljapaistev raamat kiriku ühtsusest“) vastu, mille autori elu lõppes tubli sadakond aastat enne Blocki aega Konstanzi kirikukogul tuleriidal. Blocki raamatukogu sisaldas Husi raamatu värsket, 1520. aastal Baselis ilmunud väljaannet.93 On vägagi tõenäoline, kuigi mitte päris kindel, et Block puutus selle reformikirjutisega kokku hetkel, kui tema üleminek evangeelse liikumise poolele seisis sõna otseses mõttes ukse ees.

Evangeelne teoloog kirikurüüste varjus (1524/25–1528)

Ostumärgete asendamine omanikumärgetega koos enesenimetuse „jutlustaja“ samaaegse kustutamisega umbes 1524–1525 osutab, et Block jäi selle aasta poliitiliste ja usuliste murrangute hammasrataste vahele. 1523. aasta lõpul, võib­-olla aga alles 1524. aasta algul või koguni varasuvel tuli Hermann Marsowi näol Tartusse esimene selgelt evangeelselt meelestatud jutlustaja.94 Marsow immatrikuleeriti 1523. aasta juulis Wittenbergis ja ta sai otse Lutherilt soovituskirja uue usu levitamiseks. Tema päritolutähis „de Riga“ (Riiast) osutab juba tollal eksisteerinud sidemetele Riias 1521.–1522. aastal algatatud evengeelse liikumisega. Ajaline kokkulangevus Marsowi kui uue evangeelse saadiku Tartusse saabumise ja Blocki raamatutest välja loetava tagasitõmbumisega tema mõlemalt jutlustajakohalt on silmatorkav. Pealegi seadis Tartu raad Marsowi ametisse Maarja kiriku juures.95 Niisiis võis see tõesti olla Marsow — Wittenbergis heakskiidu saanud rändjutlustaja, kes tõrjus Blocki linna suurima kogudusekiriku jutlustaja kohalt välja. Siiski suutis ka Marsow oma uuel kohal vastu pidada vaid lühikest aega. Juba 1524. aasta juulis pidi Tartu raad järele andma piiskop Blankefeldi survele, kes nõudis energiliselt taga oma õigust seada ametisse Maarja kiriku vaimulikke, ning Marsowi ametist vabastama. Pettunud Marsow suundus seejärel Tallinna, kust ta alles 1529. aastal uuesti Tartusse tagasi pöördus.

Hermann Marsow ei olnud aga ainuke Uue Sõna rändprohvet, kes Tartu all-­linnas sel rahutul aastal üles astus. 1524. aasta märtsis tuli köösneri ja isehakanud jutlustaja Melchior Hofmanni näol Tartusse seninägematult äärmuslik usukuulutaja evangeelse liikumise „vasakult“ tiivalt.96 Teda saatis sõnaosava, linna siserahule aga ohtliku ässitusjutlustaja kuulsus: 1523. aasta suvel oli Hofmann Valmieras juba pidanud jutlusi, milles ta astus üles apokalüptiliste allakäiguettekuulutustega. Tunnustatud hariduseta, teoloogias ja kõnekunstis aga üllatavalt vilunud käsitöölise mõjuvad ülesastumised köitsid Valmieras esmajärjekorras alamkihtidest kuulajaskonda, need jutlused katkestas aga kiiresti Liivimaa ordumeistri Wolter von Plettenbergi sekkumine. Tartus leidis prohvetlikult inspireeritud rändjutlustaja oma äärmuslike, uue õpetuse vaimus peetud jutlustega aga publiku ja toetaja Mustpeade vennaskonna näol. Kui raad ja Suurgild esialgu veel talusid Hofmanni avalikke ülesastumisi, siis piiskop Blankenfeld tegi kõik selleks, et tema tegevust linnas takistada. Olukord väljus kiiresti rae kontrolli alt. 1524. aasta 10. jaanuaril, kui stiftifoogt tahtis Hofmanni tema järjekordse ülesastumise järel vangistada, puhkes foogti meeste ja linlaste vahel kähmlus, milles tapeti neli Hofmanni toetajat — kaks sakslast ja kaks eestlast. Et see juhtus al-l­linna maa-­alal, võis juhtunut tõlgendada ka Toomemäe õigusvastase sekkumisena all-­linna asjadesse. Häirekella peale kogunenud linlaste salk ründas seepeale Toomemäge ja rüüstas toomkirikut ning toomhärrade elamuid. Veidi hiljem jõudis pühakujude hävitamine ja kirikute rüüstamine ka all-­linna. Peamiselt kannatasid selle all Maarja ja Jaani kirik, mõlemad kerjusvendade kloostrid, frantsiklaste naistertsiaaride klooster ning vene õigeusu kirik. Millise hoiaku võttis Block selle 1525. aasta alguse kaose ja hävitustöö ajal, võib tema raamatukogust järeldada vaid kaudselt. Olles Maarja ja toomkiriku jutlustaja ametist vabastatud, ei oleks pöördumine reformatsiooni leeri tema olukorda kuidagi parandanud. Lisaks Marsowi saabumisega suurenenud konkurentsile, mis, arvestades tema väljasaatmist 1524. aasta juulis, sai kesta küll vaid lühikest aega, ei saanud Block olla poliitiliselt vastuvõetav ei vahepeal valdavalt evangeelset liikumist pooldama asunud rae silmis ega ka Toomemäel, kus pärast kirikurüüstet kaitsti vana usku visamalt kui enne. Kõik osutab sellele, et just oma kahe erineva jutlustajakoha tõttu jäi Block rae­ ja piiskopipartei hammasrataste vahele, kusjuures linna vaen piiskopiga etendas siin olulisematki osa kui uue usu kuulutamise küsimus. Evangeelsetele rändjutlustajatele, nagu Marsow või Hofmann, aga samuti kirikurüüstega lähedalt kokku puutunud Sylvester Tegetmeier Riiast,97 kes 1525. aasta veebruaris püüdis Tartus igapäevaste jutlustega ülekeenud emotsioone rahustada ja koostas omalaadse Hofmanni­vastase evangeelse vastuprogrammi visandi, oli oletatavalt mõõdukas Block pigem võistleja kui rindekaaslane.

Ülesköetud poliitiline situatsioon, mille Tartus oli põhjustanud vastasseis ühelt poolt linnakogukonna ja rüütelkonna, teiselt poolt piiskopliku võimu vahel, oli riskantne kõigile jutlustajatele olenemata nende usulisest suunitlusest. Igaüks neist otsis selles olukorras individuaalseid lahendusi: kui Marsow, nagu eespool kirjeldatud, lahkus juba 1524. aasta juulis viieks aastaks Tallinnasse eksiili, Tegetmeier pöördus 1525. aasta veebruaris tagasi Riiga ja ka Hofmann reisis 1525. aasta kevadel Wittenbergi, et hankida endale Marsowi eeskujul soovituskiri Lutherilt, jäi Block Tartusse. Teda, kes ta ainsana evangeelsete kuulutajate leerist oli enne 1523.–1524. aastat Tartus ametliku jutlustajakoha saanud, ei sundinud sel hetkel veel lahkuma ka tema ebakindel isiklik ja ametialane olukord. Usuküsimus jäi aga 1525. aasta kevadel Tartus lahendamata, seda ka siis, kui raad oli reformatsiooni poolele asunud. Toomemägi jäi piiskop Blankenfeldi juhtimisel katoliiklikuks ning vana ja uue usu pooldajate vahel valitses vastastikune usaldamatus ja viha. Siiski oli erimeelsusi ka evangeelses leeris, nagu näitab selgelt eristatav rindejoon Hofmanni ja Tegetmeieri vahel. Sellele viitab eksimatult nii Marsowi kui ka Johannes Blocki saatus. Näib, et endine jutlustaja, kuigi vahepeal evangeelse usu poole pöördunud, ei suutnud end oma õpetatud reformihumanismiga Hofmanni, Tegetmeieri ja võib­olla ka Marsowi radikaalse antiklerikalismi vastu kehtestada. Teisalt oli Block selleks ajaks üle elanud kõik rändjutlustajad, ka Melchior Hofmanni, kes 1525. aasta suvel Wittenbergist tõepoolest Lutheri soovituskirjaga tagasi pöördus, ent seekordki vaid lühikeseks ajaks — Tartu raad saatis ta välja ja ta reisis Tallinna kaudu Stockholmi. Hofmanni ja Blocki vahele lõi kiilu arvatavasti eelkõige nende erinev arusaam kõigi kristlaste õigusest täita vaimulikke ülesandeid — nn. üleüldisest preesterkonnast (sks. allgemeines Priestertum) —, ja usukuulutamise eesõigusest (sks. Verkündigungshoheit). Akadeemilise hariduseta rändjutlustaja Hofmanni ja haritud ning õpetlasena etableerunud Blocki suhted ei saanudki olla muud kui lepitamatud, seda isegi siis, kui huvi evangeelse ürituse vastu neid esmapilgul ühendas.

Rändjutlustajate lahkumise järel Tartusse jäänud, kuid ametist vabastatud Block tähistas ennast edaspidi oma raamatutes lihtsalt kui Johannes Block Stolpensis („stolplane Johannes Block“). Vaevalt oleks ta linna avalikus elus tollal tahtnud või saanud kaasa rääkida, pigem tõmbus ta täielikult tagasi oma töökabinetti. Sel ajal, s. o. 1524/25. ja 1528. aasta vahel muretsetud raamatud ei lase aga märgata pettumust või oma veendumuste hülgamist. Küll aga räägib poleemilise kirjanduse puudumine Blocki sügavast vastumeelsusest igasuguse fanaatilise, mässumeelse ja autoriteeti õõnestava liikumise suhtes. Arvestades tema halbu isiklikke kogemusi rändjutlustajate äärmuslikkusega on see täiesti arusaadav. Siiski kasutas Block oma hiliseid Tartu­aastaid selleks, et leida endale üldises varase reformatsiooni liikumises kindlamat kohta. Kõige selgemalt näitab seda tema huvi raugemine Erasmuse vastu. Humanismivürst pakkus Blockile tollal huvi vaid seoses tema vaidlusega Lutheriga vaba tahte küsimuses. Kaks kõige hilisemat Erasmuse tööde trükiväljaannet Blocki raamatukogus — „Consilium in causa evangelica“98 („Evangeelse usu küsimusest“) ja kuulus teos „Hyperaspistes diatribae adversus servum arbitrium Martini Lutheri“99 („Martin Lutheri seisukoha vastu orjastatud tahtest“) — on dateeritud 1526. aastaga. Block hankis endale ka samal aastal ilmunud Lutheri vastulause Erasmuse viimatinimetatud teosele.100 Need kirjutised esindavad vaidlusküsimusi varase luterliku armuõpetuse üle ja ühtlasi reformatsiooni algfaasi fundamentaalset vastuolu, mille üle Erasmus ja Luther 1524.–1525. aastal teravas toonis mõtteid vahetasid. Samal ajal väljendub neis teostes ka reformatsiooni iseseisvumine humanistlikust liikumisest, mis Blockile tähendas omal moel illusioonide purunemist tema vaimuliku­ ja õpetlaseteel.

Täielikus kooskõlas selle reformaatorliku lahkulöömisega Erasmusest on Blocki raamatukogus alates 1526.–1527. aastast selgelt äratuntav pöördumine Wittenbergi reformatsiooni poole. Seda esindavad kolm mahukat koondköidet, mis sisaldavad arvukaid Lutheri ja tema mõttekaaslaste trükitud kommentaare ja jutlusi aastatest 1525–1527.101 Mitmed Blocki kogus säilinud trükised kujutavad endast Wittenbergi suurima reformaatori ladinakeelsete teoste rahvakeelseid tõlkeid, milles leidub Lutheri pühendus­ või saatesõnu. Kaks Lutheri väljaannet kommentaaridega apostlite kirjadele aastatest 1523–1524 on aga tervenisti rahvakeelsed.102 Rääkida aga selle alusel Wittenbergist pärit luterliku „ortodoksia“ tungimisest Blocki raamatukokku on kindlasti ekslik. Siiski näitab nende raamatute soetamine Blocki esmast keskendumist Lutheri ja wittenberglaste vormitud usuõpetuse vaimule, mis omandab piirid alles veidi enne Blocki lahkumist Soome (1528).

Lutheri õpetusele keskendumine ei tähendanud Blocki puhul ahenemist — vastupidi: kolm nimetatud koondköidet sisaldavad mitte ainult kommentaarikirjutisi Lutherist, Bugenhagenist ja Justus Jonasest koosnevalt kitsamalt Wittenbergi ringilt,103 vaid ka Wittenbergist mõjutatud, ent igal juhul iseseisvalt tegutsenud franki reformaatorite Vinzenz Obsopaeuse, Theobald Bilicani ja Johannes Brenzi,104 samuti strassburglaste Martin Buceri, Johannes Loniceri ja Wolfgang Capito,105 nagu ka evangeelselt meelestatud Augsburgi raejutlustaja Urbanus Rhegiuse106 traktaate. Need nimed ja teosed osutavad, et Blocki uus usuline orientatsioon ei olnud 1520. aastate teisel poolel veel võtnud üht kindlat suunda. Pigem näib ta olevat imanud endasse kõike uut, reformaatorlikuna kõlavat, et ammutada sealt täiesti iseseisvat evangeelse õpetuse tõlgendust.

Suur tähtsus oli selles faasis Baseli reformaatoril Oecolampadiusel, kelle sulest Johannes Block oma hilisel Tartu­-perioodil omandas lisaks eespool nimetatud jutlusteväljaandele veel kaks piiblikommentaari.107 Nende kahe 1525. aastal Baselis ilmunud trükise kaudu õppis Block veelgi enam hindama erinevaid ülemsaksa reformatsioonisuundade ideid. Selle arenguetapi tähtsaim autor oli Blockile aga Straßburgi reformaator Franciscus Lambertus, kelle töödest ta hankis koguni kaheksa aastail 1524–1526 ilmunud piiblikommentaaride ja religioossete kirjutiste väljaannet.108 Lambertuse ja teiste autorite teoste, sealhulgas Billicani ja Urbanus Rhegiuse omade kaudu,109 õppis Block väga varakult tundma wittenberglaste ja ülemsakslaste erinevaid käsitlusi armulauast. Hilisel Tartu­perioodil pakkus talle aga huvi ka vaimulike abielu küsimus.110 Võimalik, et Block abiellus juba Tartus ja pidi oma abielu seal katoliikliku poole rünnakute vastu kaitsma. Kahjuks ei ole teada ei Blocki abikaasa nimi ega ka see, kas ta võis näiteks pärineda kirikurüüste järel laiali saadetud naistertsiaaride Tartu konvendist. Abielu on mainitud ainult ühes, alles 1532. aastal Viiburis välja antud turbekirjas ja seega võis Block abielluda alles pärast Viiburi asehalduri Hoya krahvi Johanni linnusejutlustaja koha vastuvõtmist (1528). Oli kuidas oli, abiellu astumisega viis Block ka väliselt lõpule tema 1520. aastate Tartu raamatukollektsioonist välja loetava ülemineku uue usu poolele. Olukorras, kus Tartus kadus (võib­olla ka Marsowi Tallinnast naasmise (1529) terendades) lootus uuesti jutlustajakohta saada, sai Block vaevalt tagasi lükata ahvatlevat pakkumist asuda Viiburis sealse võimsa asehalduri teenistuses evangeeliumi levitama. Igal juhul võttis kõrgesti õpetatud vaimulik tema raamatutes talletatud kogemuse humanistina, reformiteoloogina ning vana ja uue usu saadikuna Tartust Soome kaasa.

Lõpetuseks

Stolpist pärit evangeelse jutlustaja Johannes Blocki õnnelikul kombel säilinud raamatukogu pakub seni tundmatut ja ka ebatavalist pilti eeskätt linnade kantud reformatsiooni varasest faasist Liivimaal. Blocki näol joonistub välja figuur, kes — vastupidiselt kõigile teistele varastele evangeelsetele jutlustajatele 1520. aastate esimese poole Liivimaal — valmistas Tartus haritud, ennast hästi sisse seadnud ja reformile orienteeritud hingekarjasena reformatsiooni ette, isegi kui ta selles ise aktiivselt kaasa lüüa ei saanud või ei tahtnud. Eri arvamuste ja poliitiliste hoiakute võitluses, mis rändjutlustajatevahelise konkurentsi olukorras leidis aset ka teistes Liivimaa linnades, jäi Block samal ajal aga alla. Veelgi enam: kirikurüüste perioodil näib ta olevat Tartu ülemkihtide ja piiskopivõimude veskikivide vahel kujundlikult väljendudes peaaegu pulbriks jahvatatud ja kroonikakirjutajate teadvusest kustutatud.

Kui Liivimaal oli aga mõni jutlustaja, kellega Blocki miski ühendas, siis võib selleks pidada Riia reformaatorit Andreas Knopkenit, kellega Blocki sidus mitte ainult päritolu ja põlvkond, vaid ka poolehoid etableerunud kleeruse enese kantud religioosse reformihumanismi vastu. Mõlema, nii Blocki kui ka Knopkeni puhul viivad üllatavad struktuursed sidemed Johannes Bugenhageni ja tema juhitud Treptow’ ladinakoolini, kus valitses tugev humanistlik­hingehooldusliku Deventeri haridusreformi mõju, mis segunes Rotterdami Erasmuse teoloogilise humanismiga. Kuna Blocki, nagu ka teiste Liivimaa jutlustajate jutlustegevuse esmased tõendid ei ole säilinud, võib tänada õnne, et tema eraraamatukogu lubab heita pilgu evangeelse liikumise sisemisele ülesehitusele reformatsiooni eel ja ajal. Erilise väärtuse omandab Blocki Tartu­perioodil üles ehitatud raamatukogu aga eeskätt seetõttu, et selle kaudu saab väljapaistva haritlase isiksuse näitel jälgida vana usu järk­järgulist vormumist uueks. Iseäranis õpetlik ja Blocki isikliku saatuse seisukohalt traagilisena tajutav on see ümberkujunemine kirikurüüstest ja usulisest ägedusest vermitud linnareformatsiooni „saatuseaastatel“ Liivimaal ajavahemikus 1522–1525. Esindades evangeelse liikumise vanimat tiiba, mis taotles humanismi haridusoptimismi kaudu kiriku reformimist seestpoolt, mille aga lämmatasid uuemad, selgelt radikaalsed jõud, on Block oma Tartu jutlustaja­raamatukoguga Liivimaa kiriku­ ja reformatsiooniajaloos ära teeninud väljapaistva koha.

Saksa keelest tõlkinud Tiina Kala