Ava otsing
« Tuna 2 / 2017 Laadi alla

Kui suured näljahädad tabasid Eesti talurahvast 19. sajandil? (lk 139–145)

Näljahäda ulatust saab kvantitatiivselt hinnata mitme mõõdiku abil: demograafilise tagasilöögi, peamiste toiduviljade saagikuse languse, viljahindade tõusu, näljaabi suuruse, peremeeste võlgade kasvu ja talukohast ilma jäänute hulga järgi. Et nimetatuist on Eestis seni väga põgusalt puudutatud demograafilisi näitajaid, vaadeldakse järgnevalt seda probleemideringi. Artikkel käsitleb lühidalt ja ülevaatlikult kahte küsimust: millal ja kus ilmneb kriis suremusnäitajate põhjal, s. o. näljahäda mõõtmed ajas ja ruumis. Erialakirjanduses tähistatakse terminiga „näljahäda“ toidu tarbimise järsku vähenemist, mille tulemusena levib laialdaselt ning kestvalt nälg, mis tabab suurt osa elanikkonnast ja mitte ainult selle kõige haavatavamat osa. Sellest ei järeldu, et näljahäda järelmid peaksid peegelduma kogu maa demograafilistes näitajates, sest näljad on piirkondlikud ja harva ülemaalised.1E. Vanhaute. Famines. Causes and impact. – B. Pritchard, R. Ortiz, M. Shekar (eds.). Routledge Handbook of Food and Nutrition Security. London, 2016, lk. 229. Definitsiooni järgi võib nälg olla ka lokaalne.

Eesti näljahädade „sotsiaalset anatoomiat“ ehk küsimust, milliseid ühiskonnakihte ja mil määral nälg vaevas, lahkavad narratiivsetele allikatele tuginedes kolm varasemat artiklit.2K. Lust. Feeding the landless in post-emancipation Livland during times of famine (1840s–1860s). – Slavonic and East European Review 2014, kd. 92, nr. 1, lk. 81–106; idem. Providing for the hungry? Famine relief in the Russian Baltic Province of Estland, 1867–9. – Social History 2015, kd. 40, lk. 15–37; idem. Saaremaa 1868.–1869. aasta näljahäda regionaalsed ja sotsiaalsed aspektid. – Sõnasse püütud minevik. In honorem Enn Tarvel. Tallinn, 2009, lk. 283-297. Samuti olen käsitlenud Lõuna-Eesti taluperemeeste raskusi tallu püsima jäämisel.3K. Lust. Kas Eestis osteti päriseks oma esivanemate talud? Taluperemeeste vahetumisest 1840–1889. – Tuna 2015, nr. 4, lk. 33–50. Eelindustriaalses Euroopas suurendas viljahindade tõus suremust ning ühe üldise järeldusena on väidetud, et 19. sajandil oli maata kihtide demograafiline käitumine hoopis „hinnatundlikum“ kui pererahva oma.4Väga mahukast teemakohasest kirjandusest viitan siin vaid kahele kesksele uurimusele. P. R. Galloway. Basic patterns in annual variations in fertility, nuptiality, mortality, and prices in preindustrial Europe. – Population Studies 1988, kd. 42, nr. 2, lk. 277–278, 290; T. Bengtsson. Mortality and social class in four scanian parishes, 1766–1865. – T. Bengtsson, C. Campbell, J. Lee et al. (eds.). Life Under Pressure. Mortality and Living Standards in Europe and Asia, 1700–1900. Cambridge, MA, 2004, lk. 152, 163, 167; T. Bengtsson, New Malthusian perspectives. – ibid., lk. 5, 10, 17, 20. Vt. ka teisi artikleid samas kogumikus. Erinevate sotsiaalmajanduslike süsteemide võrdlevate uuringute abil on majandusdemograafid mitmel pool maailmas üritanud tõestada, et kriisiaastatel suremus oluliselt erines sõltuvalt indiviidi vanusest, soost, sotsiaalmajanduslikust staatusest ja positsioonist pere-, leib- ja kogukonnas ehk veelgi üldistatumalt — suremust kujundasid ühiskonna institutsionaalne korraldus, sotsiaalsed suhted ja kultuurilised normid.5Kriitika ja möönduste kohta ülevaatlikult: T. Bengtsson, F. Van Poppel. Socioeconomic inequalities in death from past to present: An introduction. – Explorations in Economic History 2011, kd. 48, 343–356. Praegu veel puuduvad meie käsutuses analüüsikõlblikud andmed sarnase uurimuse teostamiseks Eesti kohta ja arvamus, et talupidajad jäid sajandi esimesel poolel näljahädast puutumata, on ennatlik. Nälja tingimustes levinud nakkushaigused ei tundnud kihivahesid külas olukorras, kus pere- ja sulasrahvas jagas ühist elamut ja majapidamist. Teotöö püsides sõltusid nii mõis kui ka talu sulasrahva tööjõust ning mõlemad olid huvitatud sulaste toimetulekust, mida ei saa vaadelda lahus talude jätkusuutlikkusest.

Tavapäraselt hinnatakse näljahäda ulatust elanikkonda tabanud demograafilise tagasilöögi mõõtmete järgi: vähenevad sündimus ja abiellumus, kasvavad suremus (mõõdetakse liigsuremust ehk seda, kuivõrd ületas suremus nälja ajal ja vahetult selle järel tavapärast taset) ja migratsioon. Neist viimane sai Eesti tingimustes selgemalt ilmneda 1860. aastatel, sest alles selleks ajaks olid võimude poolt talurahva liikumisõigusele seatud piirangud oluliselt leevenenud. Eestis rändele seatud tõkkeid olen pidanud elatise otsimist raskendavaks teguriks. Migratsiooni leevendavat mõju peatoidusekriisidele on rahvusvahelises teaduskirjanduses korduvalt esile toodud.6C. Ó Gráda. A Short History of Famine. Princeton, 2009, lk. 69, 82, 85, 210; D. Arnold. Famine: Social Crisis and Historical Change. Oxford, 1988, lk 91; E. Vanhaute, R. Paping, C. Ó Gráda. The European subsistence crisis of 1845–1850: a comparative perspective. – idem. (eds.), When the Potato Failed: Causes and Effects of the Last European Subsistence Crisis, 1845–1850. Turnhout, 2007, lk. 28; S. Kaščenko. K voprosu o smertnosti v Tamobovskoj gubernii v XIX–načale XX v. – Social’no-demografičeskaia istorija Rossii XIX–XX vv. Sovremennye metody issledovanija. Tambov, 1999, lk. 30–44; M. Vuotilainen. Poverty, inequality and the Finnish 1860s Famine. Jyväskylä, 2016, lk. 182. Vt. ka M. Dribe. Dealing with economic stress through migration: Lessons from nineteenth century rural Sweden. – European Review of Economic History 2003, kd. 7, lk. 271–99. Dribe näitab, kuidas Rootsis ei suutnud ränne maarahva raskusi kuigivõrd leevendada, sest linnad olid vähe arenenud. Paljude põhjaeestlaste ellujäämisstrateegia 1860. aastate lõpus oli suunduda ulgtöödele Lõuna-Eestisse (nt. Mulgimaale).

Käesolevas lühiartiklis keskendun suremusandmetele, mis pärinevad kirikuõpetajate ja kuberneride aastakokkuvõtetest. Viimaste usaldusväärsus on kaheldav. Demograafiliste andmete käibeletoomisele peaks eelnema väga põhjalik võrdlev allikakriitiline analüüs. Nii võib loendustüüpi allikate põhjal saadud rahvastiku koosseis väga suurel määral lahkneda kirikuraamatutele tuginedes rekonstrueeritud rahvastikust.7Taani näitel: P. Thestrup. Household Structure on the Island of Tåsinge 1678. – S. Åkerman, H. C. Johansen, D. Gaunt (eds.). Chance and Change: Social and Economic Studies in Historical Demography in the Baltic Area. Odense, 1978, lk. 14–16. Vt. ka A. Laarmaa. Rahvastiku loomulik liikumine Tartumaal 1800–1899 (luteri ja õigeusu kirikumeetrikate andmetel). Magistritöö. Juh. M. Laur, V. Berendsen. Tartu, 2009, lk. 64. Täpsete andmete puudusel väldin kriisi kirjeldamist maakonna ja kihelkonna tasandil suremuse üldkordajaga. Samuti hoidun võimalusel baltisaksa agraarstatistika kasutamisest, sest selle täpsus on küsitav.8Vt. nt. M. Nõges. Rahwamuutused Wiljandi maakonnas 1801.–1923. a. demograafiline töö. Tartu ülikool, 1925, lk. 208; A. Laarmaa. Rahvastiku loomulik liikumine Tartumaal 1800–1899, lk. 64. Ka kriisiaegseid meetrikaraamatuid ei saa ilma lähema analüüsita täiesti usaldusväärseks pidada. Seoses usuvahetusliikumisega Lõuna-Eestis lähevad ilmselt paljud surmajuhtumid „kaduma“ ega kajastu kummagi kiriku meetrikas. Kuna demograafilised uurimused näljaaegade kohta puuduvad, tuleb kõiki siin esitatud numbreid vaadelda kui ligikaudseid ning varem olen eelistanud neid tuua joonealustes märkustes. Seekord kasutan neid „joone peal“ selleks, et anda vähem võimalust kahetsusväärselt meelevaldsete ja eksitavate väidete levikuks.

Liigsuremus või selle oht on näljahäda kõige iseloomulikum tunnus.9C. Ó Gráda. A Short History of Famine, lk. 92; E. Vanhaute, R. Paping, C. Ó Gráda. The European subsistence crisis of 1845–1850: a comparative perspective, lk. 25–28. Kuigi näljaaegset suremust käsitlevas kirjanduses on väga palju piike murtud küsimuse üle, kas surma põhjustasid pigem toidupuudus või haigused, on selge, et ikaldused, alatoitlus, suurenenud vastuvõtlikkus haigustele ja suremuse kasv on käinud käsikäes.10M. Vuotilainen. Feeding the famine: social vulnerability and dislocation during the Finnish famine of the 1860s. – D. Curran, L. Luciuk, A. Newby (eds.). Famines in European Economic History. The last great European famines reconsidered. London, New York, 2015, lk. 124. Põhjalikumalt selle väitluse kohta Soome näitel vt. M. Vuotilainen. Poverty, inequality and the Finnish 1860s Famine, lk. 22–23; K. Pitkänen. Deprivation and disease: mortality during the great Finnish famine of the 1860s. Helsinki, 1993. Vt. ka T. Bengtsson. Living Standards and Economic Stress. – Bengtsson, Campbell, Lee et al. (eds.). Life Under Pressure, lk. 40. Enamasti murrab alatoitlusest nõrgestunud organismi maha mõni tõbi.11C. Ó Gráda. A Short History of Famine, lk. 116. Näiteks Eesti- ja Liivimaal olid kõhutüüfus ja düsenteeria nälja tüüpilised kaaslased. Soome „1860. aastate näljahäda“ puhul on mitu uurijat tõdenud, et kuigi selle ohvrid surid enamasti (nakkus-)haigustesse, lahknes suremus elanikkonnakihiti ometi selgelt.12M. Vuotilainen. Poverty, inequality and the Finnish 1860s Famine, lk. 23.

Aastail 1807–1808 oli Balti aadlil raske näljahäda tunnistada13M. Seppel. Näljaabi Liivi- ja Eestimaal 17. sajandist 19. sajandi alguseni. Tartu, 2008, lk. 57; S. Vahtre. Eestimaa talurahvas hingeloenduste andmeil (1782–1858). Tallinn, 1973, lk. 202–203. ning nad keeldusid talurahva viletsust mõistmast ka 1840. aastate algul.14P. Howe ja S. Devereux on soovitanud kriiside uurimisel loobuda binaarsest opositsioonist „nälg/mittenälg“ ja kasutada astendatud määratlust ning Eesti materjal toetab nende käsitlusviisi. Samuti on nad rõhutanud, küll 20. sajandi viimaste kümnendite kontekstis, selle semantilise probleemi poliitilist tahku e. abimeetmete ja vastutuse küsimust. Termini vältimine on toonud kaasa sekkumise viibimise ning pole võimaldanud ressursse kriisist haaratud piirkondade vahel paremini ümber jaotada. P. Howe, S. Devereux. Famine Intensity and Magnitude Scales: A Proposal for an Instrumental Definition of Famine. – Disasters 2004, kd. 28, nr. 4, lk. 353–356. Aastail 1845–1846 ja 1868–1869 polnud leivapuuduse ning nälja tunnistamine nende jaoks enam nii suur ja valuline probleem.

Näljahädadel on harva selget ning kindlat algus- ja lõpp-punkti.15M. Vuotilainen. Poverty, inequality and the Finnish 1860s Famine, lk. 24, 325. Näljahäda võiks vaadelda pigem mitmeetapilise protsessi kui rangelt piiritletud sündmusena. „Näljased neljakümnendad“ Eesti ala kagu- ja lõunaosas algasid 1840.–1841. aastal ning see on ka varasemast kirjandusest hästi teada.16H. Kruus. Pühajärve sõda 1841. a. Tartu, 1927, lk. 4–8; H. Kruus. Talurahva käärimine Lõuna-Eestis XIX sajandi 40-ndail aastail. Tartu, 1930; J. Kahk. Murrangulised neljakümnendad. Tartu, 1978; J. Kahk. Talurahva olukorrast Liivimaa Eesti osas XIX sajandi 40-ndatel aastatel. – Ajaloo järskudel radadel. Tallinn, 1966, lk. 115–132; Talurahvaliikumine Eestis 1841.–1842. aastal. Dokumentide kogumik. Koost. V. Naaber, A. Traat. Tallinn, 1982, lk. 7–11; Eesti ajalugu, V. Pärisorjuse kaotamisest Vabadussõjani. Tegevtoimetajad T. Karjahärm, T. Rosenberg. Tartu, 2010, lk. 80–82. Kümnendi alguse puuduseaeg on eriti palju tähelepanu pälvinud seoses 1841. aastal Võrumaad ning Lõuna-Tartumaad haaranud väljarändamisliikumisega, kui talupojad valgusid suurte hulkadena Riiga, lootuses viletsusest ja näljast pääseda teistesse kubermangudesse ümber asudes. Kui Peterburist Liivimaale olukorraga tutvuma saadetud kroonuametnikud jõudsid pigem „kindlale“ veendumusele, et liikumise peamiseks põhjuseks on talurahvale osaks saav vaesus ja toidupuudus, siis aadliladviku väitel „vääralt ette kujutatud näljahäda“ ei esinenud. 1840. aasta kevadel koostatud ametlikus raportis kirjeldati, kuidas Võru ümbruse talupojad küpsetasid „leiba tavaliselt loomatoiduks kasutatavatest aganatest, sõid metsikut parsaheina, põldudele maha jäänud esparsetti ja koristamisel maha jäänud poolmädanenud kartuleid…“17J. Kahk. Murrangulised neljakümnendad, lk. 45. Kagu-Eestis kasvas 1840.–1841. aastal surmade arv võrreldes aastate 1837–1839 tasemega Vastseliinas 47, Rõuges 19 ja Urvastes 38% (vt. joonis 1) ning esines ka otsest näljasurma. Teated näljasurmast ulatusid ka Liivimaa tsiviilkuberneri Georg von Fölkersahmini, kes oli väga pahane, et temani jõudsid ennemalt teated näljasurmast kui info leivapuudusest.18Liivimaa toitluskomisjoni žurnaal, 2.5.1841. Võitlus näljaga. 19. sajandi näljahädad Eesti külas. Dokumentide kogumik. Koost. K. Lust. Tartu, 2015, lk. 36. 1841. aasta septembris rahva meelte vaigistamiseks kohale saadetud keisri tiibadjutandile vürst Mihhail Urussovile seletasid Võrru kogunenud talupojad, et nende olukord on väljakannatamatu ja nad „surevad nälga“.19Eesti NSV ajaloo lugemik. 1. Valitud dokumente ja materjale Eesti ajaloost kõige vanemast ajast kuni 19. sajandi keskpaigani. Koost. J. Kahk, A. Vassar. Tallinn, 1960, lk. 393. Talurahva viletsus ja leivapuudus olid korduvalt teemaks ametlikus kirjavahetuses ning Liivimaa toitluskomisjonis, kes jagas valdadele toetuslaene, eriti ohtralt 1842. aastal.

Toitlusolukord Lõuna-Eesti hakkas taas halvenema 1844. aasta sügisel, mil vilja hankimiseks astusid esimesi samme nii Liivimaa rüütelkond kui ka toitluskomisjon. Üle kogu kubermangu alustasid vallamagasid vilja laenamisega juba sügise hakul,20RA, EAA, f. 291, n. 1, s. 8270, l. 12–13, Liivimaa kuberner kindralkuberner von der Pahlenile, 9.10.1844. kuigi tavapäraselt sel ajal hoopis varuti vilja ja salved avati kevad-talvel või kevadel. 1840. aastate alguse raskused kandusid üle kümnendi keskpaika, sest vanad magasivõlad olid õiendamata.

Toidupuuduse tekkides ei saabu surm momentaalselt, majandusdemograafias kasutatakse kriisi ja suremuse seoste analüüsimisel aasta kuni kahe pikkust lõtku. Seega kajastub 1844. aastal alanud häda järgneva aasta suremusnäitajates ning samuti ei tõsta aasta lõppu jääv suremuse suurenemine oluliselt kogu aasta näitajat. Tabelis 1 on tava-aastatena käsitletud 1837–1839, sest 1834–1835 oli suremus (osaliselt taas ikaldustest tingitult) mitmel pool sage ning et enamasti järgnes suure suremusega aastatele järsk langus ehk „ebanormaalselt“ vähene suremus, sest elanikkonna nõrgemad rühmad olid juba alatoitluse ja taudide leviku ajal hukka saanud, ei saa normaalseks lugeda ka 1836. aasta näitajaid.

Suremust aluseks võttes on „kriisi“ määratletud mitut moodi. Ühe lihtsaima meetodi järgi, mida on kasutanud näiteks viimaste aastakümnete väljapaistvamaid majandusdemograafe Tommy Bengtsson, vaadatakse, kas surmade arv kahel järjestikusel aastal ületab 25% võrra või enam kriisieelset keskmist.21T. Bengtsson, G. Broström. Famines and mortality crises in 18th to 19th century southern Sweden. – Genus 2011, kd. LXVII, nr. 2, lk. 124. Et meie käsutuses olevad andmed rahvastiku koguarvu kohta maakonna ja kubermangu tasandil on üsna umbkaudsed, pole siinkohal võimalik rakendada Howe ja Devereux poolt näljakriiside kategoriseerimiseks kasutatud meetodit, mis hindab kriisi intensiivsust päevas 10 000 elaniku kohta surnud inimeste arvu järgi (P. Howe, S. Devereux. Famine, lk. 361–364). Seda meetodit oleks mõistlik rakendada teades suremusandmeid lühemate ajavahemike kui aastate lõikes. Aastapõhiselt arvutatuna liigitub 1845.-1846. aastate häda eestikeelsel Liivimaal ja Saaremaal 1868.-1869. a. 3. astme intensiivsusega kriisiks (CMR >=1 kuid < 5/10 000/päev).

Tabelis 1 toodud andmed Liivimaa Eesti osa kohta on ebatäielikud, kõrvale on jäänud vähem kannatanud Saare- ja Pärnumaa, kus laialdase ülemineku tõttu vene õigeusku pole luteri koguduste suremusandmed 1846.–1847. aasta kohta enam representatiivsed. Samuti puuduvad joonisel 1 1846. ja 1847. aasta andmed ka Karula, Hargla ja Räpina kihelkonna kohta, kus Hans Kruusi järgi oli usuvahetajaid üle 15%. Kuberneri aastaaruandeid orientiirina kasutades oli Liivimaa kubermangu Eesti osas 1845. aastal iive —20‰ (kogu Liivimaal —10,8‰).22RA, EAA, f. 296, n. 4, s. 1179. Kuberneri aastaaruande järgi oli 1846. aastal elanikkonna juurdekasv Eesti alal —17‰.23LVVA, f. 1, n. 4, s. 317.

Kriisinähud taandusid üle Eesti erinevas tempos (tabel 1, joonis 1) ja nälja puudumisest ühes piirkonnas ei saa järeldada sama teise kohta. Helme, Viljandi jt. paremini toime tulevates kihelkondades langesid suremusnäitajad tava-aastate tasemele juba 1846. aastal; Martnas aga näiteks 1849. aastal. 1848 oli koolera-aasta. Tartu ja Võru linn olid veel 1847. aasta kevadel täis maalt tulnud kerjuseid.24Talurahvaliikumine Eestis aastail 1845–1848. Dokumentide kogumik. 1. kd. Koost. V. Naaber, A. Traat. Tallinn, 1991, lk. 53–55. Vormsi ja Sangaste kohta vt. lähemalt: Võitlus näljaga, dok-nr-d 47–49. Riikliku näljaabi jagamine jätkus ka 1847. aastal.

Eestimaa kubermangust ei veetud vilja välja 1841. ja 1844. aastal. 1841. aastal ületas sündimus suremuse napilt. 1840. aastatel enim kannatanud Läänemaal kasvas aastail 1841–1842 surmade arv 1837.–1839. aastate keskmisega võrreldes 21,2 ja 1847. aastal 37,2%. 1844. aastal algas Eestimaa kubermangus demograafiline madalseis. Aastate 1844–1848 keskmine iive oli negatiivne. Teist niisugust perioodi selles kubermangus perioodil 1782–1850 ette ei tulnud.

Kõike eeltoodut kokku võttes pole põhjendatud käsitleda Eesti alal näljaajana üksnes aastaid 1845–1846. Praegune uurimisseis ei võimalda täpselt öelda, kui palju vähem võrreldes Lõuna-Eestiga kannatasid Põhja-Eesti ja sellega külgnevad saared ega ka seda, mis rolli mängisid selles erinevad õiguslikud, sotsiaalmajanduslikud, looduslikud, asustuslikud, demograafilised jt. asjaolud. Sulev Vahtre andmed Põhja-Eesti kohta pole ülekantavad Lõuna-Eestile. Suremus- jm. kriisi näitajad olid piirkonniti ja isegi vallati erinevad ning seletuvad paljude objektiivsete ja subjektiivsete tegurite koosmõjuga.25Võitlus näljaga, lk. 36–37.

Vaatamata artikli piiratud mahule osutan veel ühele olulisele erijoonele ühelt poolt Saaremaa ja Põhja-Eesti ning teiselt poolt suure osa Lõuna-Eesti vahel ka n.-ö. tava-aastatel. Seda asjaolu tuleb näljahäda piirkondlike mõõtmete eritlemisel hoolikalt silmas pidada. Sajandi esimesel poolel olid suremusnäitajad Lõuna-Eestis (eeskätt Võru- ja Tartumaal) suuremad ning vahed Põhja-Eesti ja Saaremaaga hakkasid tasanduma sajandi keskpaiku.26S. Vahtre. Eestimaa talurahvas hingeloenduste andmeil, lk. 186; J. Kahk. Talurahva olukorrast Liivimaa Eesti osas XIX sajandi 40-ndatel aastatel. – Ajaloo järskudel radadel. Tallinn, 1966, lk. 130; A. Laarmaa. Rahvastiku loomulik liikumine Tartumaal 1800–1899, lk. 74; H. Ligi. Lõuna-Eesti demograafilisest arengust aastail 1780–1819. – TRÜ Toimetised, vihik 784. Tartu, 1987; H. Ligi. Imikute ja laste suremuse geograafia Eestis 18.-19. sajandil. – Kleio 1993, nr. 8, lk. 3-8.

1860. aastate lõpus nälg Lõuna-Eestit eriti ei pitsitanud, ehkki ka siin leidus raskustes paiku.27K. Lust. Näljaabist Peipsi rannaküladele 1868–1869. aastal. – Ajalooline Ajakiri 2008, nr. 4, lk. 319.

Näljahäda Saaremaal ja Põhja-Eestis sai alguse mitmest järjestikusest halvast saagiaastast alates 1865, millele järgnesid 1867. ja 1868. aasta vihma- ja põuasuvi, mis tõid kaasa ikalduse ja kurnava näljahäda.28T. Rosenberg. 1867.–1869. aasta näljahäda Eestis ja hädaabikomiteede tegevus. – Künnivaod. Tartu, 2012, lk. 337. Suremuses väljendus kriis 1868.–1869. aastal. Nii Kuressaare kui ka Eestimaa hädaabikomitee asutati 1867. aastal (Tallinnas 17. detsembril 1867). Vormsi hingekarjane Eduard Petersen teatas Eestimaa hädaabikomiteele 27. detsembril 1867, et „häda kasvab iga päevaga“.29RA, EAA, f. 1685, n. 1, s. 46.

Kuusalu kirikukroonika järgi ähvardasid 1867. aastal rahvast „nälg ja surm“.30A. Rost. Kuusalu kirikukroonika 1837–1914 = Die Kirchenkronik von Kusal. Kuusalu, 2014, lk. 213. Hanila ja Varbla pastor Leopold Rinne arvas aasta hakul, et talurahva väheseid kaebusi oma olukorra üle saab seletada vaid asjaoluga, et eestlasi iseloomustab „uskumatu vähenõudlikkus ja vastupanuvõime nälja ning puuduse suhtes“.31RA, EAA, f. 1685, n. 1, s. 9, l. 1–2, L. Rinne kiri Eestimaa hädaabikomiteele, 2.1.1868. 15.03.1868 teatas ta Tallinnasse „kaua varjatud ja mittetunnistatud näljast“.32RA, EAA, f. 1685, n. 1, s. 9, l. 11–12, L. Rinne kiri Eestimaa hädaabikomiteele, 15.3.1868. Ka Tiit Rosenberg on kirjutanud 1867.–1869. aasta näljahädast.33T. Rosenberg. 1867.–1869. aasta näljahäda Eestis ja hädaabikomiteede tegevus, lk. 337–343. Rosenbergile toetudes ka Marten Seppel: M. Seppel. Näljaabi Liivi- ja Eestimaal 17. sajandist 19. sajandi alguseni, lk. 37. Kannatused, mis lõppesid surmaga, algasid 1867. aastal.

Suureks kriisiks võib lugeda aastaid, kui kahel järjestikusel aastal ületas surmade arv n.-ö. tava-aastaid kahekordselt ja seda juhtus Mandri-Euroopas 19. sajandil väga harva. Eesti alal tuli seda ette Võrumaal aastail 1845–1846. Väga lähedal oli sellele Saaremaa aastail 1868–1869. Viljandi-, Võru- ja Tartumaal ületas 1807.–1808. aastal surmade arv kahe aasta peale kokku 1800.–1806. aasta taseme rohkem kui kaks korda, aga seda 1808. aasta drastiliste näitajate tõttu.3434H. Ligi. Lõuna-Eesti demograafilisest arengust aastail 1780–1819, lk. 29–31. Tartumaal oli sajandi esimene kümnend ainus detsennium 19. sajandil, mil iive jäi isegi kümne aasta kokkuvõttes negatiivseks.35A. Laarmaa. Rahvastiku loomulik liikumine Tartumaal 1800–1899, lk. 99. 1845–1846 kokkuvõttes suri nimetatud maakonnas aastas 2,2 korda rohkem inimesi kui 1837–1839.

Valdav osa Euroopast vabanes näljaohust 19. sajandi teise kümnendi lõpuks või keskpaigaks,36E. Vanhaute. Famines. Causes and impact, lk. 228; M. Seppel. Näljaabi Liivi- ja Eestimaal 17. sajandist 19. sajandi alguseni, lk. 15. sajandi teisel poolel esines selles ilmajaos peatoidusekriise veel peamiselt ida- ja põhjapoolsetel äärealadel, kas ekstreemsetes loodusoludes või ühiskondlik-majanduslikult ning poliitiliselt korralduselt mahajäänud maades, nagu Vene impeerium.

Maade ja rahvaste lõikes rahvastikuprotsesside ajastatus märkimisväärselt erineb. Kui Lääne- ja Põhja-Euroopas algas suremuse pikaajaline langus 18. sajandi viimastel kümnenditel, siis Eestis on dateeritud suremuse pikaajalise languse algus 1850. või 1860. aastatesse.37K. Katus, A. Puur. Life tables: Estonia 1923–1938 and 1950–2000. Tallinn, 2004, lk. 33–35; A. Laarmaa. Rahvastiku loomulik liikumine Tartumaal 1800–1899, lk. 65, 74. S. Vahtre järgi langes Eestis suremuse üldkordaja ainult veidi rõugete paneku tõttu. Eesti ala mahajäämus tekkis 18. sajandi lõpul ja 19. sajandi algul, kui suremuse üldkordaja jäi siin jätkuvalt 29–35‰ kanti.38S. Vahtre. Eestimaa talurahvas hingeloenduste andmeil, lk. 186. Lõuna-Eesti näitajad olid kõrgemad (Kahk, Laarmaa, Ligi jt).

Näljahädade ulatuse mõõtmisel ei ole aga mõistlik suremusnäitajaid üle tähtsustada. Viljahindade liikumist ja muutusi suremuses on uuritud Venemaal 1830.–1840. aastate ikalduste ajal ning järeldatud, et talurahvas tõsise peatoidusekriisi all ei kannatanud või vähemasti ei väljendunud see suremuse olulises kasvus.39Ülevaadet ning Eesti ja Vene olude võrdlust vt. K. Lust. The question of moral economy and famine relief in the Russian Baltic Provinces of Estland and Livland, 1841–69. Collegium: Studies across Disciplines in the Humanities and Social Sciences, 2017, kd. 22, lk. 46–66. Suremus oli seal niigi väga suur. Samuti ei saa inimeste kannatusi näljahäda ajal taandada pelgalt suremusele.40Kannatused on ka surmlõpmeteta tervisekahjud ja haigused: D. Curran et al. Introduction. – Famines in European Economic History. The last great European famines reconsidered. London, New York, 2015, lk. 6.

Arvamus, et küla vaesema elanikkonna nälgimise taga oli talurahva enda tegevusetus ja hoolimatus, on lihtsustatud ja kontekstivaba. Vald käsutas kõige vähem ressursse ja tal puudusid mehhanismid varude ümberjagamiseks valdade vahel. Mastaapsete kriiside leevendamiseks evisid vahendeid ning võimekust mõis ja riik. Talurahva nälg ja näljahädad tulenesid „valitsevast üldisest ühiskondlikust korraldusest“ ning „otsesemalt selle organisatsiooni sees puudulikult toiminud toetusmehhanismidest“.41M. Seppel. Näljaabi Liivi- ja Eestimaal 17. sajandist 19. sajandi alguseni, lk. 368. Sotsiaalmajanduslike ja institutsionaalsete tegurite ning nälja-uuringute suundumuste kohta vt. lähemalt: E. Vanhaute. From famine to food crisis: what history can teach us about local and global subsistence crises. – Journal of Peasant Studies 2011, nr. 1, lk. 47–65. Vt. vrd.: Ó Gráda. A short history of famine, lk. 3. Balti kubermangudes 19. sajandil rakendatud näljapoliitikat iseloomustas kombinatsioon ühelt poolt intensiivsest sekkumisest ja näljaabi korralduse normeerimisest ning teiselt poolt täiesti ebapiisavast abist, mille tulemuseks olid ulatuslik vaesumine ja väga raske demograafiline tagasilöök.42Võitlus näljaga, lk. 22. Ressursside ümberjaotamine kriisi tingimustes jäi nii riiklikul kui ka kohalikul tasandil puudulikuks. Vene valitsus toetas Liivimaa aadli krediidiühingut mõisate finantsprobleemide leevendamiseks 1808. aastal nelja miljoni assignaatrublaga, millest talupoegade leivapuuduse vaigistamiseks oli ette nähtud vähem kui kümnendik. Aastail 1845–1847 eraldas riigivalitsus Liivimaale sadu tuhandeid rublasid laenu, mille eest kreisisaadikud, sillakohtunikud ning ringkonnainspektorid ostsid Liivi- ja Eestimaa mõisatelt ning linnakaupmeestelt talupoegade tarbeks toidu- ja seemnevilja kokku hindadega, mis ületasid varasemate aastate turuhindu keskeltläbi kaks korda. Sellised hinnad tingisid võimudelt välja aadlipoliitikud. Mõisnike toetuslaenud taludele olid sageli ebapiisavad ja nende pakutud palk närune. Mõisnikkond polnud 1840. ja 1860. aastatel nõus ka ametlike piirangutega viinapõletamisele (mis ei tähenda, et nad seda omal algatusel poleks siiski teinud). Baltisaksa mõisnikud polnud erandlikud. Näiteks on ka Rootsis 1749.–1849. aasta demograafilistele näitajatele tuginevad uuringud näidanud, et mõisad ei pakkunud hädaaegadel tõhusat kaitset toidupuuduse eest, ehkki eelindustriaalses ühiskonnas evis just mõis potentsiaali ja võimekust puudust vaigistada.

Eesti külarahvas ei langenud nälja ja haiguste ohvriks peamiselt näljaabi kättesaamatuse tõttu, vaid ka liiga madalaks fikseeritud näljaabi normi — 409,5 grammi vilja resp. jahu päevas — tõttu, mida hindasid väga kesiseks isegi paljud kaasaegsed ametiisikud, pastorid jt. Eliidi seas oli laialt levinud arusaam, et paljud vaesed ei vääri abi ning „valimatu“ abi teeb rohkem kurja kui head.

1860. aastate lõpus vallad, nii rikkad kui ka vaesed, varjasid infot kohalike olude kohta või siis eitasid abivajadust ja olukorra tõsidust. Valda süüdistasid puudulikus näljaabis nälgijad, vaimulikud, mõisnikud, kihelkonnakohtunikud ja kroonuametnikud. Selline „looduslik“ nähtus nagu viljasaak ei sõltunud sajandi keskpaigast peale pelgalt ilmast, pinnasest, pinnamoest ega teistest loodusoludest, vaid ka agraarsuhetest. Nii on seletatud näljaajal mõisa- ja talumaade saagikuses (kohati) ilmnenud suuri lahknevusi.43S. Vahtre. Ilmastikuoludest Eestis XVIII ja XIX sajandil (kuni 1870. a.) ja nende mõjust põllumajandusele ning talurahva olukorrale. – Eesti NSV ajaloo küsimusi 6 (TRÜ Toimetised nr. 258). Tartu, 1970, lk. 106. Vt. ka Eesti NSV ajaloo lugemik, lk. 395.

Tabel 1. Keskmine surmade arv aastas Eesti alal 1837–1842, 1845–184644A. Laarmaa. Rahvastiku loomulik liikumine Tartumaal 1800–1899, lk. 165; S. Vahtre. Eestimaa talurahvas hingeloenduste andmeil, lk. 256–258; RA, EAA, f. 1207, n. 1, s. 128, 129; EAA, f. 1205, n. 1, s. 107 (Võru- ja Viljandimaal ainult luterlased).

Tabel 2. Keskmine surmade arv aastas Saare- ja Eestimaal, 1859–1863, 1866–186945P. Jordan. Beiträge zur Statistik des Gouvernements Ehstland, Bd. 1 (Reval, 1867), lk. 21; F. von Jung-Stilling. Beitrag zur Bevölkerungstatistik Livlands für die Jahre 1847–1863 (Riga, 1866), lk. 26, 30; Eestimaa kuberneri aastaaruanded, 1866, 1867, 1869: RA, EAA, f. 29, n. 3, s. 4360; EAA, f. 29, n. 2, s. 4742; 4759); Liivimaa kuberneri aastaaruanded 1866–1869, EAA, f. 296, n. 1, s. 47; EAA, f. 296, n. 4, s. 2364.

Joonis 1. Surmade arv aastas Võrumaal 1837–1846 (luteri kogudused)

Tabeleid ja joonist vaadake palun pdf-ist.