Ava otsing
« Tuna 4 / 2019

Rajoonide aeg. Ümberkorraldused Eesti NSV haldusjaotuses (lk 98–109)

Baltikumi inkorporeerimise järel 1940. aastal NSV Liitu käivitus vastsetes Nõukogude liiduvabariikides eripalgeline sovetiseerimisprotsess, mis puudutas ka haldusjaotust. Liiduvabariigi jaotus maakondadeks ja valdadeks oli tollases NSV Liidus erandlik, kuna aastatel 1924–1930 teostatud ümberkorraldustega nimetati kubermangud ümber oblastiteks (suuremad ka kraideks), maakonnad rajoonideks, vallad tükeldati mitmeks külaks ning esmaseks haldusüksuseks sai külanõukogu. Maakonnad (ja vallad) haldusüksustena tulidki üleliidulisse haldusstruktuuri uuesti tagasi 1940. aasta vallutusega. Moskva poolt vaadatuna ei saanud sellist eripära haldusjaotuses kolmes Balti liiduvabariigis pikka aega aktsepteerida. Suure tõenäosusega oleks haldusjaotuse ühtlustamine ette võetud juba esimestel Nõukogude aastatel, kuid sõda tuli lihtsalt vahele. Samas ei olnud ümberkorraldused haldusjaotuses punavõimul esimesel Nõukogude aastal esmaseks eesmärgiks.

1940. aasta lõpus saatis Moskva Balti liiduvabariikidesse Üleliidulise Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee sekretäri Andrei Andrejevi kontrollima, kuidas on kohapeal nõukogude võimu ülesehitamisega hakkama saadud. Pärast kontrollkäiku saatis A. Andrejev 1941. aasta alguses Jossif Stalinile pika aruande, kus muude küsimuste seas peatuti põgusalt ka haldusjaotuse ümberkorraldamise küsimusel. Nimelt märkis Andrejev oma ettekandes, et mõistlik on kolmes Balti liiduvabariigis esialgu mõneks ajaks säilitada senine haldusjaotus, kuid seejärel tuleks moodustada endistest maakondadest ja valdadest väiksemad külanõukogud ja rajoonid. Andrejev tõdes, et uuele haldusjaotusele üleminekul ei tohiks erilisi takistusi olla, kuna kõikides liiduvabariikides on piisavalt linnu, mis saaksid olla rajoonikeskusteks.[1]

Sõja lõppedes tõusis küsimus järk-järgult uuesti päevakorrale. Pärast Eesti taasvallutamist Punaarmee poolt 1944. aastal säilis esialgu endine haldusjaotus – vallad ja maakonnad. Eesti NSV-s oli 1944. aasta sügisel 11 maakonda: Harjumaa, Läänemaa, Järvamaa, Petserimaa, Pärnumaa, Saaremaa, Tartumaa, Valgamaa, Viljandimaa, Virumaa, Võrumaa. Mis valdadesse puutub, siis 1939. aastal oli moodustatud senisest 365 vallast 248 valda, milledest sõjajärgsetel aastatel jäi järele 233. Nõukogude võimu kindlustumisega sai üha selgemaks, et endine haldusjaotus Eestis pikaks ajaks püsima ei jää. Uue haldusstruktuuri kujundamisel ei olnud eesmärk mitte otstarbekama haldusjaotuse kujundamine, vaid punaimpeeriumi unifitseerimine. Haldusjaotuse ümberkorraldamisest sai sõjajärgse sovetiseerimisprotsessi üks olulisi koostisosi.

Käesoleva artikli eesmärk ongi võtta vaatluse alla sõjajärgsete aastate ümberkorraldused haldusjaotuses rõhuasetusega kõige olulisema murrangu – 1950. aasta haldusreformi – läbiviimise ja sellega kaasnenud muutuste analüüsile. Sealjuures ei ole sihiks kõigi muutuste üksikasjalik kirjeldamine, sest nende kohta on olemas kaasaegsed ametlikud trükised[2] ja Liivi Uueti koostatud asjakohane teatmik – parim teatmeteos Eestis 20. sajandil haldusjaotuses toimunud muudatustest.[3] Siinne artikkel võtab tähelepanu keskmesse 1950. aasta reformi ja 1950. aastate teisel poolel alanud haldusjaotuse korrastuse käigus tehtud muudatuste võimalikud alternatiivid ja nende taustategurid. Põgusalt vaadeldakse ka rajoonide likvideerimisega kaasnenud personali ümberpaigutusi ning varade saatust. Ajaliselt ulatub käsitlus 1960. aastate alguseni, mil viidatud korrastusprotsess põhiosas lõpule jõudis. Mõistagi on ka sellise teemapüstituse juures vaja anda üldisem haldusjaotuse sovetiseerimise raamistik. Oluline on ka tõsiasi, et tollased ümberkorraldused ei ole oma aktuaalsust kaotanud meie hiljutise haldusreformi kontekstis. Käsitlus tugineb põhiosas haldusjaotuse ümberkorralduste ettevalmistamise ja läbiviimise käigus tekkinud dokumentidele, mis on tallel Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi ja Ministrite Nõukogu arhiivifondides Rahvusarhiivis.

Enne põhjalikku haldusreformi viidi sõjajärgsetel aastatel läbi mitu väiksemat muudatust. Esmalt võeti ette Tallinna administratiivpiiride laiendamine. 1945. aasta märtsis liideti Pirita, Merivälja, Iru-Lepiku ja Kose asulad Tallinnaga ning mõne kuu möödudes jagati liiduvabariigi pealinn neljaks linnarajooniks (Kopli,[4] Kesklinna, Mere ja Nõmme). Siingi järgiti üleliidulist eeskuju, et kõikide liiduvabariikide pealinnad pidid olema jagatud linnarajoonideks. Võimu teostamise seisukohalt oli linnarajooni tasand võrdne maakonna omaga – näiteks pealinna linnarajooni parteisekretär oli maakonna parteikomitee sekretäriga võrdses staatuses.

Sõjajärgse perioodi haldusjaotuse nõukogustamist ilmestasid ka muutused alevite ja linnade arvus. Mitmed alevid muudeti linnadeks, näiteks 1946. aastal tõsteti linna staatusesse Kohtla-Järve ja Kiviõli. 1945. aastast sai alguse valdade koosseisu kuuluvate asulate ümbernimetamine aleviteks, võttes aluseks NSV Liidus kehtiva alevite jaotuse töölis-, linna- või kuurortaleviteks. 1945. aasta septembris moodustati seitse töölisalevit (Järvakandi, Kehra, Kohila, Nuia, Rapla, Räpina, Võhma) ja kuus linna tüüpi alevit (Ambla, Järva-Jaani, Lihula, Märjamaa, Pärnu-Jaagupi, Vändra). Sama aasta detsembris moodustati lisaks veel kaks töölisalevit (Küttejõu, Kohtla), üks linna tüüpi alev (Abja-Paluoja) ning kaks esimest ja ainukest kuurortalevit (Aegviidu, Narva-Jõesuu). Töölisaleveid lisandus 1949. aasta kevadel kuus (Ahtme, Lavassaare, Loksa, Sillamäe, Sompa, Tootsi) ning 1950. aasta mais veel kaks (Kukruse ja Viivikonna). Kokku oli selleks ajaks Eesti NSV-s 17 töölisalevit, seitse linna tüüpi alevit ja kaks kuurortalevit.[5] Mõned alevite loomise ettepanekud lükkas Eesti NSV juhtkond tagasi. Näiteks ei rahuldatud 1948. aastal Võisiku valla TSN ettepanekut moodustada Meleski töölisalev.[6]

Ühtlasi hakati vanasse haldusstruktuuri lisama uusi struktuuriüksusi – külanõukogusid, mille loomisega tegelikult käivituski nõukoguliku haldusjaotuse ülesehitamine. 1944. aasta detsembris pöördus Eesti NSV juhtkond ÜK(b)P KK ja NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu poole kirjaga, milles taotleti „riiklike ülesannete paremaks täitmiseks“ Eesti NSV-s kokku 1250 külanõukogu moodustamist.[7] Moskva oli selle ettepanekuga põhimõtteliselt päri, kuid 1945. aasta kevadeks valminud seaduseelnõu seletuskirjas nõustuti küsitust tunduvalt väiksema arvu, täpsemalt kuni 650 külanõukogu loomisega. Arvestuslikult pidi ühes külanõukogus olema kuni 1000 elanikku ja 250 majapidamist. Külanõukogusid ei kavatsetud moodustada väikesaarte Kihnu, Prangli, Ruhnu ja Vormsi valdades.[8] Külanõukogude tegelik loomine toimus 1945. aasta augustis-septembris. Kokku nähti ette moodustada 637 külanõukogu, keskmiselt ühes vallas kaks-kolm ning suuremates valdades kuni viis külanõukogu. Külanõukogude loomine ei olnud korralikult ette valmistatud. Mitmel pool ei suudetud külanõukogusid kohe moodustada. Kuid külanõukogude moodustamisel ette tulnud raskustest hoopis olulisem oli tõsiasi, et külanõukogude loomine oli käivitanud haldusjaotuse sisulise nõukogustamise.

Lisaks korraldati mitu korda ümber maakondlikku jaotust. 1944. aasta piiriõgvendustega kaotati 1945. aastal Petseri maakond. Likvideeritud maakonna territooriumist suurem osa läks Pihkva oblastile ja väiksem osa liideti Võru maakonnaga.[9] 1946. aastal eraldati Lääne maakonnast Hiiumaa neli valda ja Kärdla linn ning moodustati eraldi maakond – Hiiu maakond. 1949. aasta alguses muudeti veelgi senist maakondlikku jaotust: Viru maakonna idapoolsetest valdadest loodi eraldi Jõhvi maakond ning Tartu maakonna põhjapoolsetest valdadest ja Viljandimaa kirdeosast Jõgeva maakond. Kuigi Viru maakond kaotas idapoolsed vallad, siis nende muudatuste käigus sai maakond pisut territooriumi juurde Harju ja Järva maakonna arvelt. Jõhvi maakonna loomine oli ametliku põhjenduse järgi „põlevkivibasseini arengu huvides“.[10] Jõgevamaa puhul aga arvestati „Tartumaa suurust ja alluvate linna-, valla- ja külanõukogude suurt arvu, mis raskendab maakonna majanduslikku ja poliitilist juhtimist“[11]. 1949. aasta kevadeks oli Eestis kokku 13 maakonda: Harjumaa, Hiiumaa, Jõgevamaa, Jõhvimaa, Järvamaa, Läänemaa,  Pärnumaa, Saaremaa, Tartumaa, Valgamaa, Viljandimaa, Virumaa ja Võrumaa.

Õigupoolest on üsna arusaamatu, et veel 1949. aasta alguses võeti ette muudatused maakondlikus jaotuses, sest selleks ajaks oli juba põhjaliku haldusreformi läbiviimise ettevalmistamine tõsiselt päevakorras. Esimesed arutelud haldusjaotuse ümberkorraldamise teemal olid Eesti NSV juhtkonnas toimunud 1946. aastal, kuid sisuliste ettevalmistusteni jõuti mitu aastat hiljem. Siinkohal tasub märkida, et vahetult pärast sõja lõppu ei näidanud tollane Eesti NSV juhtkond eesotsas parteijuht Nikolai Karotammega olemasolevatel andmetel üles suurt initsiatiivi haldusjaotus kardinaalselt ümber korraldada. Kindlasti aga arutati vana, maakondadekeskse haldusjaotuse kaotamist erinevatel võimutasanditel.

1946. aasta aprillis pöördus omaalgatuslikult Eesti NSV juhtkonna poole A. Aru (tema ametikohta võimuaparaadis pole õnnestunud välja selgitada), kes tegi ettepaneku moodustada oblastid Eesti NSV territooriumil. Selle kava alusel tulnuks moodustada neli oblastit – Tallinna (ehk Lääne), Pärnu, Rakvere ja Tartu. Tallinna oblast tulnuks moodustada Harjumaa, Läänemaa ja Saaremaa maakondade baasil. Ettepaneku esitaja jaoks oli oluline, et kõik põhilised Punalipulise Balti Laevastiku rajatised oleksid ühe oblasti territooriumil. Pärnu oblasti põhiterritooriumi pidid moodustama Pärnumaa ja Viljandimaa, kuid sinna kavatseti kaasata ka Tõrva ümbruskond Valgamaalt ning Türi raudteesõlm Järvamaalt. Tartu oblasti oleksid moodustanud Tartumaa, Võrumaa ja Valgamaast järele jäänud territoorium. Rakvere oblasti tuumikuks nähti loomulikult ette Virumaa, kuid lisaks veel osa alasid Harjumaalt ja Järvamaalt ning Narva linn. Mõistagi oleks selle ettepaneku läbiviimine tähendanud ka maakondade ja valdade kaotamist. Konkreetne ettepanek nägi ette esmalt aastatel 1946–1947 järk-järgult maakondade asemel rajoonide moodustamise vastavalt sellele, kuidas on võimalik komplekteerida uute haldusüksuste asutuste ametikohad isikkoosseisuga. Alustada tuli suurematest maakondadest ning rajoneerimise lõpetamisele järgnenuks valdade likvideerimine. Selle ettepaneku järgi oleks igasse oblastisse jäänud u. 15 rajoonikeskust[12] ning kogu Eesti NSV-s moodustatud ühtekokku u. 60 rajooni.

1946. aasta mai keskel küsis Eesti NSV parteijuht Nikolai Karotamm valitsusjuht Arnold Veimerilt seisukohta („Mis sa sellest asjast arvad?“) kõneksoleva ettepaneku suhtes. Karotamme enda seisukoht oli Veimerile saadetud kirjas järgmine: „Mis puutub minusse, siis: a) ei ole mulle selge see ja küllalt veenev, miks on vaja ENSV-s oblasteid ja b) kaadrite olukord ei ole praegu soodne rajoonide loomiseks. Vähemalt 1–1½ aastat läheks veel vaja, enne kui võiks rajoonid luua.“[13] Ka A. Veimer ei pooldanud oblastite loomist. Temagi seisukoht väärib pikemalt tsiteerimist: „Kuna oblasteid meile ei anta, siis jääda ainult raioonide (dokumendi kirjaviis – autorid) struktuurile tähendaks, minu arvates, tunduvat olukorra halvendamist:

a) langeb ära maakondlik lüli (praegu on meil IV grupi oblasti koosseisud);
b) kaoks ära tähtis valla lüli (230 valda ja 30 raiooni!)
c) külanõukogu oma võimatute palkadega milgil määral ei asendaks valla puudumist ning ei suudaks olla alglüliks raioonile
d) keskusest on absoluutselt võimatu asendada maakondade puudumist.“[14]

Sel ajal Eesti NSV Ministrite Nõukogu esimehe asetäitjaks nimetatud endine EK(b)P KK kolmas sekretär Nikolai Puusepp lisas Aru ettepanekule ühemõttelise resolutsiooni: „Olen praegusel momendil selle vastu.“[15] Sellega nõustus ka parteijuht N. Karotamm, kes andis A. Veimerile korralduse: „Asi panna seisma! Kiri – kausta!“ 1946. aasta mais antigi Arule teada, et partei- ja valitsusjuhid ei toeta tema ettepanekut.[16]

N. Karotamme 1946. aasta kevadel välja öeldud mõte, et rajoonide loomiseks on aeg küps kuni poolteise aasta pärast, ei pidanud siiski paika. Ulatusliku haldusreformi läbiviimine käivitus sisulisemalt alles 1949. aasta kevadel, mil hakati koostama erinevaid kavu uue haldusjaotuse juurutamiseks. Loodi vabariiklik rajoneerimise komisjon, mille brigaad hakkas mööda Eestit ringi sõitma ja uue haldusjaotuse kava kohtadel läbi arutama. Brigaadi juhtis Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi informatsiooni-statistikaosakonna juhataja L. Karu. Tartu ülikoolist oli kaasatud geograafia õppejõud Endel Varep. Töötati välja eelseisva rajoneerimise põhimõtted, mille järgi elanike arv võis rajoonis olla 10 000 kuni 30 000 ning külanõukogusid 10 kuni 20. 1950. aasta suvel koostati Eesti NSV Ministrite Nõukogu eestvedamisel maakondade täitevkomiteedest kogutud andmete alusel kavandatavate rajoonide demograafilis-majanduslikke kirjeldusi.[17]

Hiljemalt 1949. aasta suveks olid juba valminud esimesed Eesti NSV rajoonideks jagamise kavandid.[18] Rajoonide arv oli nüüd kavandatud 40 kanti[19], mis oli märkimisväärselt vähem 1946. aastal planeeritud 60 rajoonist. Esialgsetes projektides olid omaette rajoonidena planeeritud ka Vormsi – keskusega Hullos,[20] Kullamaa – keskusega Ristil,[21] Rae – keskusega Lagedis[22] ning Võnnu – keskusega Ahjal.[23] Rajoonikeskusteks võinuks saada ka Kehra,[24] Iisaku[25] ning Tõstamaa. Viimase alla oleksid siis kuulunud ka Kihnu ja Ruhnu saar.[26] Mitmel hilisemal rajoonikeskusel oli kavandites arvestatavaid alternatiive. Nii konkureeris Kosega Kehra, Loksaga Kuusalu,[27] Väike-Maarjaga Laekvere,[28] Suure-Jaaniga Võhma[29] ning Räpinaga Veriora.[30] Viimasel puhul sai määravaks EK(b)P Võrumaa komitee ettepanek „luua rajooni keskus Räpina töölisalevis“.[31] Mõnda hilisemat rajooni, nagu Kiviõli, Kallaste, Pärnu-Jaagupi või Türi, esialgsetes kavandites polnud.

Kuigi rajoonikeskust ei saanud ei Ahjast ega ka Võnnust, on Ahja eelistena märgitud lähedus Vastse-Kuuste raudteejaamale, kus on olemas vajalikud ehitised ja laod, samal ajal kui Võnnu asetseb „eraldatuna raudteest“. Ka rajooni asutuste paigutamiseks peeti Ahjat sobivamaks kui Võnnut, kus „keskuses olevad majad on väikesed ja kuuluvad eraisikuile“.[32] Rajooni piiride paikaseadmine sõltus ka äsja loodud kolhooside piiridest. Kolhoose rajoonide vahel jagada ei soovitud. Elva rajooni alla määratud kolhoosi „Tulevik“ soovi ühineda Otepää rajooniga „põhjusel, et asub Otepää rajooni piiril, ning sarnaneb maastiku ja maapinnase poolest Otepää rajooni maadega“[33] lükkas Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidium tagasi.[34]

Väikeste asulate nimetamine rajoonikeskuseks ei pruukinud sobituda olemasolevasse nõukogude süsteemi. Vastseliina alevikule, mis kuulus 1950. aastal Tsolli külanõukogusse, taotlesid rajooni võimud alevi staatust, sest Tsolli külanõukogu „ei ole võimeline enam tegelema aleviku elu juhtimise küsimustega“, või siis alevikuga tegeldes „ei suuda tegelda enam oma kolhooside juhtimisega“. Samamoodi peeti sobimatuks, kui rajooni asutused hakkaksid tegelema „aleviku elukorraldamise pisiküsimustega“.[35] Vastseliina jäi siiski alevi staatusesse tõstmata ja on tänini alevik.

1950. aasta sügiseks lõpetati ettevalmistused uuele haldusjaotusele üleminekuks ning selleks ajaks oli ümberkorralduste läbiviimiseks olemas ka Moskva heakskiit. Nimelt võttis ÜK(b)P KK juba 25. augustil 1950. aastal vastu otsuse rajoonide loomise kohta Eesti NSV-s. Septembri alguses tegeles haldusreformi ettevalmistamisega EK(b)P KK Büroo. Kohtadel pidi kogu protsessi juhtima kohalik komisjon eesotsas rajoonikomitee parteisekretäriga, kellele toeks komandeeriti igasse maakonda üks EK(b)P KK vastutav töötaja. Põhitähelepanu tuli pöörata loodavate rajoonide võimuorganite majutamise (vajalike hoonete leidmine jms.) ja kaadriküsimuste lahendamisele.[36] 26. septembri 1950. aasta Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi seadusega „Maarajoonide moodustamise kohta Eesti NSV-s“ likvideeriti maakonnad ja vallad ning viidi läbi rajoneerimine.[37] Külanõukogude piire põhimõtteliselt ei muudetud.

ILLUSTRATSIOON:
Vastseliina. Repro

1950. aasta haldusreformi järel jagunes Eesti NSV territoorium 39 rajooni ning viie rajooniga samal haldustasandil asuva „vabariikliku alluvusega“ linna (Tallinn, Tartu, Pärnu, Kohtla-Järve ja Narva) vahel. Viimastest hõlmas maapiirkonda vaid Narva linn, kellele allutati endise Alutaguse ja Vaivara valla alad. Lisaks oli haldusreformi järel Eesti NSV-s 27 rajoonilise alluvusega linna, 22 alevit ja 641 külanõukogu. Ühtlasi jõudis rajoneerimisega lõpule Eesti haldusjaotuse nõukogustamine. Uus haldusjaotus torkas silma tõsiasjaga, et moodustatud haldusüksused olid nii pindalalt kui ka elanike arvult väga erinevad. Ka rajoonikeskusele alluvate haldusüksuste arv võis rajooniti olla väga erinev. Territooriumilt olid suurimad rajoonid Jõhvi ja Kuressaare, väikseimad Otepää ja Vastseliina. Elanike arvult olid suurimad Jõhvi ja Viljandi rajoon, väikseimad Pärnu-Jaagupi ja Otepää. Loodud rajoonide territooriumi suurust, elanike arvu ja haldusüksuste arvu silmas pidades oli väikseim rajoon Otepää.[38]

Rajoonide loomisega asi siiski ei piirdunud. Moskva eesmärk oli kõigi NSV Liidu piirkondade täielik ühtlustamine. See tähendas ka väiksemates liiduvabariikides oblastite loomist. Õnneks kestis see oblastieksperiment väikestes liiduvabariikides siiski lühikest aega. 1950. aastal loodi Leedu NSV-s neli, 1951. aastal Gruusia NSV-s kaks oblastit. 1952. aastal jõudis järg ka Läti NSV ja Eesti NSV kätte – mõlemad liiduvabariigid jagati kolmeks oblastiks.[39] Eesti NSV territooriumil moodustati Tartu, Pärnu ja Tallinna oblastid. See oli tollase nõukoguliku gigantomaania tipp, kuna Eesti NSV oli sel ajal väiksem kui mitmed NSV Liidu oblastid. Sellest unifitseerimise ilmingust võitsid eelkõige partei- ja täitevvõimu aparaaditöötajad. Haldusliku gigantomaania vastu oli aga Moskvas J. Stalini surma järel võimule tulnud „kollektiivne juhtkond“ eesotsas Lavrenti Beriaga, kelle eestvedamisel 1953. aasta kevadel väiksemates liiduvabariikides oblastid kaotati.

Oblastite likvideerimise järel enam väga suuri põhimõttelisi muudatusi nõukogulikus haldusjaotuse struktuuris ei toimud. Küll aga algas mõne aja möödudes senise ebamõistliku haldusjaotuse korrastamine, mille põhisisu oli seniste nii rajooni kui ka külanõukogu tasandi haldusüksuste arvu vähendamine. Kärpimise põhjuseks oli seniste väikekolhooside ühinemine (ühismajandite arv vähenes paari aastaga üle kahe korra), maaelanikkonna vähenemine ning kindlasti ka vajadus halduskulusid kärpida.

1954. aasta märtsis vastu võetud seadlusega korrigeeriti rajoonide piire vastavalt majandite maakasutusele. Sama aasta aprillis viidi ühest rajoonist teise juba terveid külanõukogusid ning juunis teostati ulatuslik külanõukogude kärpimine – 640 külanõukogust likvideeriti täpselt pooled – 320. Enamik likvideeritud külanõukogusid liideti tervikuna teistega, väiksem osa aga jagati kahe või mitme külanõukogu vahel. Nende muudatuste järel taastati tegelikult 87 endise valla territoorium.[40]

Rajoonide ümberkorraldamine algas 1957. ning lõppes 1962. aastal, millega kujunes põhijoontes tänini kestev halduskorraldus. Viimased rajoonide ümberkorraldused jäid küll 1964. aastasse, kuid üldist haldusjaotuse pilti need enam ei muutnud.

Reorganiseerimise esimese sammuna kaotati 12. oktoobril 1957 Loksa rajoon ning senine Pärnu rajooni ala allutati Pärnu linnale. Viimase ümberkorralduse põhjus võis olla halduskulude kokkuhoius. Pärast linna ja rajooni ühendamist kasvas Pärnu linnapiirkonna rahvaarv umbes 55 000 elanikuni, mis ületas küll seni suurima Jõhvi rajooni elanike arvu (42 000 inimest), kuid jäi siiski sama suurusjärgu piiresse. Tartu linna ja rajooni ühendamisel kasvanuks elanike arv juba üle 90 000, mistõttu nii Tartus kui ka Kirde-Eestis jäid „vabariiklikud linnad“ ja maarajoonid ühendamata, nagu jäi ära ka Tallinna ja Harju rajooni liitmine. Ka Loksa rajoon ei kuulunud kaugeltki kõige väiksemate hulka: 1955. aastal oli Loksa elanike arvu poolest rajoonidest 31. kohal. Küll aga eiras Loksa rajoon, kokkupanduna enam-vähem võrdselt endise Harju- ja Virumaa osadest, rohkem kui ükski teine varasemat haldusjaotust.

Järgmine rajoonide koondamine toimus Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi 24. jaanuari 1959 seadluse alusel, millega kaotati 13 rajooni – seega läks likvideerimisele iga kolmas rajoon. Rajoonide koondamist (vene keeles укрупнение[41]) põhjendati kolhooside ühendamisega: võrreldes 1950. aastaga oli kolhooside arv Eesti NSV-s vähenenud 3007-lt 805-ni.[42] 11 637 elanikuga Kallaste rajooni haldusaparaadis oli tööl 92 inimest, sealhulgas partei rajoonikomitee palgal 12 „vastutavat töötajat“.[43] Juba aastaid polnud suudetud kogu seda aparaati ülal pidada rajooni vahenditest, vaid riigi dotatsioonist.[44] Võib arvata, et Kallaste polnud ainuke rajoon, kus, toonast kõnepruuki kasutades, arenguperspektiiv puudus. Likvideeritud rajoonides koondatud töötajad nähti ette suunata tugevdama kolhooside ja sovhooside parteiorganisatsioone.[45] Et Kose rajoon ühendati valdavas osas Harju rajooniga, Kiviõli rajoon Jõhvi rajooniga, Orissaare rajoon Kingissepa rajooniga, Pärnu-Jaagupi rajoon Pärnu linnapiirkonnaga, Suure-Jaani rajoon Viljandi rajooniga, Antsla ja Vastseliina rajoonid Võru rajooniga ning Kallaste rajoon Tartu rajooniga, ei vaja pikemat selgitust – selline ühendamine oli kooskõlas varasema maakondliku haldusjaotusega ning ka ühendaja ja ühendatu rollid olid igati ootuspärased. Sama võib öelda ka Türi rajooni Paidega, Tõrva rajooni Valgaga ning Mustvee rajooni Jõgevaga liitmise kohta: Jõgeva, nagu eespool nägime, oli saanud maakonnakeskuseks veel enne rajoonide moodustamist. Tavatuna võib tunduda vaid Kilingi-Nõmme rajooni ühendamine Abja rajooniga ning Otepää rajooni ühendamine Elva rajooniga.[46] Esialgne projekt nägigi ette Abja rajooni ühendamise Kilingi-Nõmmega.[47] Pole teada, miks viimasel hetkel (mitte varem kui jaanuaris 1959[48]) otsustati siiski Abja kui rajoonikeskuse kasuks. Osaliselt selgitab tollast olukorda oma mälestusteraamatus Ülo Niisuke: „Kiiresti sai selgeks, et liig väikesed rajoonid ei õigustaks ja nõuavad suuri kulutusi. Puudus ka kompetentne personal, mida siis nimetati kaadriks. Aasta alguses läks lahti kuuldus rajoonide ühendamisest. Kõigil ja kõikjal olid kahtlused, kuhu jäävad rajoonikeskused. Käis kauplemine Abja (ikkagi rikas Mulgimaa) ja Kilingi-Nõmme (Pärnumaa ääremaa) rajooni vahel. Abja rajooni juhtkonna vallutusretk andis tulemuse. Kilingi-Nõmme rajoon ühendati Abja rajooniga, keskusega Abja alevis. Toimus päris suur inimeste ümberpaigutus, kusjuures osa inimesi asusid tööle ettevõtetes ja majandites.“[49]

Kaalumisel oli ka Väike-Maarja rajooni kaotamine ning selle jagamine Tapa ja Jõgeva rajooni vahel.[50] Samas nägi üks kavand ette Antsla rajooni säilitamise.[51]

14. aprillil 1961 liideti Lihula rajoon Haapsalu rajooniga (Koonga ja Varbla külanõukogud Pärnu rajooniga) ning Räpina rajoon Põlva rajooniga (Mehikoorma ja Piirissaare külanõukogud Tartu rajooniga). Samal aastal moodustati Jõhvi rajooni asemele Kohtla-Järve linnapiirkond, mis hõlmas sarnaselt Pärnu linnapiirkonnale ka ümberkaudseid külanõukogusid.

Rajoonide järgmise koondamise aluseks sai NLKP Keskkomitee ja NSVL Ministrite Nõukogu otsus 22. märtsist 1962  „Põllumajanduse juhtimise ümberkorraldamise kohta“. Juba 28. märtsil järgnes sellele EKP Keskkomitee ja ENSV Ministrite Nõukogu määrus territoriaalsete kolhoosi- ja sovhoositootmise valitsuste loomisest. Esimest korda ajaloos sätestas see Eesti ala jagamise 15 haldusüksuseks – tollase nimetusega territoriaalseks tootmisvalitsuse piirkonnaks. Sama otsusega likvideeriti kolm rajooni:  Keila liideti Harju rajooniga, Tapa Paide rajooniga ning Väike-Maarja Rakvere rajooniga. Allesjäänud 20 rajoonist moodustasid kümme (Harju, Jõgeva, Kohtla-Järve, Kingissepa, Paide, Põltsamaa, Põlva, Rakvere, Viljandi ja Võru) omaette territoriaalse tootmisvalitsuse, viis tootmisvalitsust hõlmasid kahte rajooni: Rapla territoriaalsele tootmisvalitsusele allutati Märjamaa, Pärnule Vändra, Tartule Elva ja Haapsalule Hiiumaa rajoon. Abja territoriaalne tootmisvalitsus hõlmas Abja ja Valga rajooni.

Veel samal aastal viidi ka rajoonide arv Eesti NSV-s 15-ni. 21. detsembril liideti Abja rajoon Viljandi rajooniga (endise Kilingi-Nõmme rajooni ala Pärnu rajooniga), Vändra  rajoon Pärnu rajooniga (Järvakandi alev ja Eidapere külanõukogu Rapla, osa Kaansoo külanõukogust aga Viljandi rajooniga), Märjamaa rajoon Rapla rajooniga (Kullamaa külanõukogu Haapsalu rajooniga), Põltsamaa rajoon Jõgeva rajooniga (endise Suure-Jaani rajooni ala ning Kolga-Jaani ja Lalsi külanõukogud Viljandi rajooni ning Imavere ja Ollepa külanõukogud Paide rajooniga) ning Elva rajoon Tartu rajooniga (endise Otepää rajooni ala ning Aakre ja Palupera külanõukogud Valga rajooniga).

Kui võrrelda 1962. aasta lõpul kujunenud 15 rajooni varasema 15 territoriaalse tootmispiirkonnaga, säilitas rajooni staatuse Haapsalu territoriaalsele tootmispiirkonnale allutatud Hiiumaa, kaotas aga omaette tootmispiirkonnaks olnud Põltsamaa. Napilt pääses likvideerimisest ka Põlva rajoon, millest suurem osa kavatseti liita Võru, põhjapoolne osa aga Tartu rajooniga. Võru rajooniga ühendatud endise Antsla rajooni alad oleksid sel juhul liidetud Valga rajooniga.

Kui territoriaalsete tootmisvalitsuste loomine rajoonide piire ei muutnud, siis 1962. aasta lõpul muutusid need ka mitme reorganiseerimisest kõrvale jäänud rajooni osas. Harju rajoon sai juurde Raplalt Kõue kõlanõukogu ning Paidelt Aegviidu alevi ja külanõukogu. Rakverele liideti Paide rajoonist Vohnja, Kadrina ja Saksi külanõukogud. Oluliselt laienes Kohtla-Järve linnapiirkond, millega liideti varem Narva linnapiirkonnale allutatud Alutaguse külanõukogu, Rakvere rajooni Tudu külanõukogu ning Jõgeva rajoonile kuulunud Avinurme, Lohusuu ja Ulvi külanõukogud. Pala külanõukogu läks Tartu rajooni alt Jõgeva alla. Maardu alev allutati Tallinna Mererajoonile. 15. detsembril 1964 muudeti Kohtla-Järve linnapiirkond Kohtla-Järve rajooniks (ilma vabariiklikus alluvuses Kohtla-Järve, Sillamäe ja Narva linnata). Pärnu linnapiirkond (ilma vabariiklikku alluvusse jäetud Pärnu linnata) tehti rajooniks juba 1962. aastal. Viimaste suuremate muudatustena liideti 1964. aastal Rakvere rajooniga Paide rajooni kuulunud Tapa linn ning toodi tagasi kaks aastat Kohtla-Järve alla kuulunud Tudu külanõukogu.

Likvideerimiskomisjonide materjalidest nähtub, et vähemasti 1959. aastal tuli rajoonide reorganiseerimine kohalikule rajooniladvikule küllaltki ootamatuna. Tõrva rajooni likvideerimiskomisjon nimetab „hämmastamapanevaks faktiks“, et Eesti NSV kultuuriministeeriumi halduses oleval rajooni trükikojal olid täpsed juhendid rajooni likvideerimise aja ja korra kohta olemas juba enne ülemnõukogu presiidiumi seadluse avaldamist[52] – veel enne rajooni täitevkomitee informeerimist. Tõrva rajooni likvideerimiskomisjon on väheseid, kes söandab ümberkorralduste kiirustavat käiku kritiseerida. Nii heidetakse valitsusele ette likvideerimiskomisjoni esimeestele „instrueerivate nõupidamiste“ korraldamata jätmist, „kus oleks palju küsimusi otsest lahendamist leidnud“.[53]

Ümberkorralduste käigus kuulati ka kohaliku rahva soove ja tahtmisi. Iseasi, kui palju neid arvesse võeti. Viimase sõna õigus näib jäävat EKP Keskkomitee sekretärile Otto Merimaale. Rahva soove võib kokku võtta rusikareeglisse: kui olemasolev rajoon kaotatakse, eelistatakse ühineda suurema keskusega. Nii soovis Abja rajooni likvideerimisel Mõisaküla kuuluda pigem Pärnu kui Viljandi rajooni alla, sest „kogu Mõisaküla linna elanikkond on kogu aeg tihedamates sidemetes Pärnu kui Viljandiga“.[54] Kõne all oli ka Abja-Paluoja alevi ja Abja külanõukogu liitmine Pärnu rajooniga[55], mis taastanuks 1939. aasta haldusreformi piirid. Märjamaa rajooni kaotamisel „ei tea rajooni juhtivad jõud midagi kindlat, liigub kuulujutt, et Kullamaa kn. liidetakse Haapsalu, Loodna kn. aga Rapla rajooniga. Loodna kn. liitmist Rapla rajooniga peab kohalik elanikkond ebasobivaks. Liiklus Haapsaluga on mitu korda parem ja lihtsam, lisaks asfalttee.“[56] Risti seevastu ei soovinud ühineda ka mitte Haapsaluga, vaid eelistanuks Harju rajooni.[57] Vigala tahtis Rapla asemel ühineda Pärnu rajooniga.[58] Aakre ja Palupera rahvas eelistas Elva rajooni kaotamise korral kindlasti Tartu rajooni Valgale: „Oleme kuulnud, et Elva rajooni Palupera, Otepää ja Aakre külanõukogu viiakse Valga rajooni alla. Oleksime sellisel juhul ülimal määral löödud. Meie rajoon eesotsas rajoonilinnaga – Elvaga on meile väga armsaks saanud. Valga rajoon ei meeldi, töötajadki, kes seal on juhtivatel kohtadel ei ole nii sõbralikud kui meie armsas Elva rajoonis, mis nüüd läheks Tartu rajooni alla. Valga on meist väga kaugel. Muidugi Valga rajoon on igati kehv rajoon. Olge siis nii kenad seltsimehed ja ärge ühendage mitte Palupera ja Aakre külanõukogu Valga rajooniga.“[59]  Ka Otepää ei tahtnud minna Valga alla: „Taolised kuuldused on ülimalt häirinud valijaid. Kuigi Tartu ei ole  ka praegu Otepääle rajoonikeskuseks, on asutuste ja elanikkonna suhtlemine ja kõikide küsimuste lahendamine [Tartuga] palju suurem kui seda isegi rajooni keskuse Elvaga.“[60] Olgu märgitud, et ei Mõisaküla, Loodna, Risti, Vigala, Aakre, Palupera ega ka Otepää rahvas saanud oma tahtmist.

ILLUSTRATSIOON:
Orissaare. Repro

Rajoonide likvideerimist juhtisid komisjonid eesotsas likvideerimisele kuulunud rajooni täitevkomitee esimehega. Komisjoni kuulusid ka nende rajoonide esindajad, millega likvideeritud rajoon ühendati. Kõige suurem probleem oli töö kaotanud inimestega.  Rajoonides koondatud tööjõud oli märkimisväärne: Tõrvas 229,[61] Orisaares 189,[62] Kallastel 186,[63] Antslas 168,[64] Kosel 165,[65] Otepääl 151 inimest – neist 22 parteikomitee, neli komsomolikomitee, 41 rajooni täitevkomitee, 35 rahandusasutuste ning 49 teiste rajooni teenindavate ja nüüd tegevuse lõpetanud asutuste personalist.[66] Viimaste hulka kuulus ka kümmekond ajalehe Kommunismi Lipp toimetuse ja teist samapalju trükikoja töötajaid. [67]

Pakutud töökohad olid ilmselgelt senistest madalama positsiooniga kui senised. Pärnu-Jaagupi rajooni täitevkomitee üldosakonna juhataja suunati tööle Pärnu linavabrikusse, kultuuriosakonna juhataja Pärnu kultuuriosakonna inspektoriks, spordikomitee esimees Pärnu-Jaagupi kultuurimaja juhatajaks, arhiivi juhataja sai uue töökoha Suigu koorejaamas, sotsiaalkindlustuse osakonna juhataja Lihula Invaliidide Kodu raamatupidajana, kommunaalosakonna juhatajast sai Pärnu Heakorra Kontori heakorrastuse meister. Kui senine komsomolikomitee esimene sekretär jätkas Pärnu rajoonis teise sekretärina, siis komsomolikomitee teine sekretär suunati Vaikna kooli pioneerijuhiks.[68] Suure-Jaani likvideerimiskomisjoni aruandes kurdetakse, et kõrgemalseisvad organid ei osutanud tööle suunamiseks abi ning nende rajoonide täitevkomiteed, mille külge Suure-Jaani liideti (Viljandi, Põltsamaa ja Vändra), ei võtnud peaaegu üldse kedagi tööle.[69] Kilingi-Nõmmes oli koondatud töötajatele päästerõngaks toorlinavabriku tööle rakendamine kahes vahetuses, see omakorda aga seisis toormaterjali fondi suurendamise taga.[70] Tõrvas ei leidnud likvideerimiskomisjon tööd pea pooltele, ehk siis rohkem kui sadakonnale endisele rajooniametnikule, „kuna siin suuremad tööstusettevõtted puuduvad, kolhoosidesse ja sovhoosidesse tööleminejaid aga väga vähe on“.[71] Teistes rajoonides oli aruande põhjal olukord parem. Nii jäi Kose rajoonis kesa peale vaid kõrgema juristiharidusega täitevkomitee üldosakonna juhataja ning ajalehe Sotsialistlik Küla põllumajandusosakonna juhataja, kelle soovitud erialast tööd Kosel enam pakkuda ei olnud.[72]  Antsla rajooni likvideerimiskomisjon palus abi sotsiaalosakonna juhatajale uue töökoha muretsemisel – mees oli algharidusega, kuid sõjaveteran.[73] Abja rajooni kuue töötaja hulgas, kellele kuidagi uut tööd ei leitud, oli kaks parteikomitee ja kaks komsomolikomitee tegelast.[74]

Mõnevõrra lihtsam oli rajooniaja hoonetega. Kolm kõige vägevamat haldushoonet Eesti eri nurkades – Orissaares, Otepääl („Nõukogude maja“) ja Vastseliinas anti loodavate internaatkoolide käsutusse.[75] Vaid mõnel juhul (Kiviõli, Pärnu-Jaagupi, Suure-Jaani[76]) jäeti vabanenud rajooni parteikomitee või täitevkomitee hoone allesjäänud linna või alevi täitevkomitee kasutusse. Vastseliina külanõukogu pidi leppima vabanenud trükikoja hoonega,[77] Antsla linna täitevkomitee sai endise komsomolikomitee ning Tõrva linna täitevkomitee sõjakomissariaadi ruumid.[78] Miilitsaosakondade ruumid said endile kohalikud täitevkomiteed Kallastel, Märjamaal ja Orissaares.[79] Siit nähtub, et 1950. aastatel, mil ruume nappis, eelistati rajooni ametiasutusi madalama tasandi võimuorganitele. Endised partei rajoonikomiteede hooned anti Räpinas, Tõrvas, Abjas ja Märjamaal haiglale, Pärnu-Jaagupis aga lasteaiale. Lasteaia ruumid sai omakorda apteek.[80] Põltsamaal püsis Jõgeva rajooni rahvakohus ja prokuratuur veel 1980. aastate alguses.

Likvideerimiskomisjoni tööd saatsid üksikasjalised varade loendid ja inventeerimisaktid. Nii kuulus Otepäält Elva rajoonile üle antava vara hulka ka muinsuskaitse all olev linnamägi.[81] 1961. aastal likvideeritud Räpina rajooni varade hulgas on alles hoitud õlimaal Stalini portreega.[82] Rajoonijuhtide käsutuses olev autopark oli suhteliselt tagasihoidlik, piirdudes mõne Willise (GAZ67A, GAZ69A) ning paremal juhul kahe Pobedaga (M20).[83] Mustade Volgade ajastuni läks veel aega.

Võrreldes rajoonide reorganiseerimist Eesti NSV-s ja Läti NSV-s, näeme sarnaseid jooni. Rajoonidele mindi Läti NSV-s üle veidi varem – 1949. aasta lõpul. Toona loodud 58 rajoonist kaotati esimene juba 1955. aastal, 12 järgmist 1956. aastal. Sarnaselt Eestile oli suurem koondamislaine 1959. aastal, mil likvideeriti 13 rajooni. Viimane rajoonide likvideerimine Nõukogude perioodil  (kokku 11 rajooni) toimus ka Lätis 1962. aastal, kuid erinevalt Eestist taastati Lätis 1967. aastal neli varem kaotatud rajooni ning loodi üks rajoon juurdegi. 1967. aastal kujunenud haldusjaotus 26 rajooniga püsis Lätis ka pärast iseseisvuse taastamist, kusjuures erinevalt Eestist säilis ka rajooni kui haldusüksuse nimi. Rajoonid kaotati Lätis alles 2009. aastal ulatusliku haldusreformiga. Rajooni keskmine suurus oli Eestis ja Lätis sarnane: rajoonide loomise ajal vastavalt 1160 km2 ja 1110 km2, pärast rajoonide reorganiseerimist 1962. aastal 3020 km2 ja 3080 km2. Varem kaotatud rajoonide taastamisega 1967. aastal vähenes rajooni keskmine pindala Läti NSV-s 2480 km2-ni. Leedu NSVs olid rajoonid tunduvalt väiksemad: rajoonide loomise ajal keskmiselt vaid 740 km2 ja pärast reorganiseerimist 1480 km2.

Kuigi rajoonide kaotamise käigus rajoonide piire oluliselt muudeti, taastasid viimased ümberkorraldused aastatel 1962–1964 paljuski esialgse 1950. aasta seisu. Abja rajoon läks Viljandi rajooni koosseisu just 1950. aasta piirides, nagu ka Kilingi-Nõmme rajoon Pärnu rajooni alla. Mõnda aega Valga rajooniga ühendatud Antsla rajooni ala liideti varsti Võru rajooniga, samamoodi ühendati vahepeal Rapla rajooni kuulunud Kose rajooni ala Harju rajooniga ning Põltsamaa rajooni kuulunud Suure-Jaani rajooni ala Viljandi rajooniga. Vaid mõni 1950. aastal moodustatud rajoon jagati kas päris pooleks või rohkemateks tükkideks: lisaks juba ülal nimetatud Loksale ka näiteks Põltsamaa, mis kunagise rajoonina on tänini jagatud Jõgeva, Viljandi ja Järva maakondade vahel.

Kinnipidamist 1950. aastate rajoonipiiridest võime märgata veel viimasegi haldusreformi käigus: Jõgeva maakonnast toodi Tartumaale üle Pala vald, mille ala kuulus 1950. aastal Kallaste rajooni. Jõgeva maakonnaga aga ühendati Mustvee rajooni alale jäänud Avinurme ja Lohusuu vallad. Räpina rajooni piiridesse kuulunud Mehikoorma ühendati Põlvamaaga ning Türi rajooni alale jäänud Käru vald Järvamaaga. Lääneranna vald kattub pea täielikult kunagise Lihula rajooniga, nagu ka Mulgi vald Abja rajooniga. Ühendatud valdade kattumisi kunagiste väikerajoonidega võib leida veel rohkem kui kümmekond. Ja ka Palupera rahvas on saanud Valga alt „oma armsasse Elva rajooni“ – nüüd küll juba valda – tagasi.

Mati Laur (1955), uusaja ajaloo professor, Tartu Ülikooli ajaloo ja arheoloogia instituut, Jakobi 2, 51005 Tartu, mati.laur@ut.ee
Tõnu Tannberg (1961), Eesti ajaloo professor, Tartu Ülikooli ajaloo ja arheoloogia instituut, Jakobi 2, 51005 Tartu, tonu-andrus.tannberg@ut.ee.

 

[1] Sovetskoe rukovodstvo. Perepiska. 1928–1941 gg. Moskva, 1999, lk. 436. A. Andrejev J. Stalinile, jaanuar 1941.

[2] Vt. nt.: Eesti NSV administratiiv-territoriaalne jaotus 1946. Tallinn, 1947; Eesti NSV administratiiv-territoriaalne jaotus seisuga 1. oktoober 1955. Tallinn, 1955; Eesti NSV territooriumi administratiivne jaotus seisuga 1. jaanuar 1964. Tallinn, 1964.

[3] L. Uuet. Eesti haldusjaotus 20. sajandil. Teatmik. Tallinn, 2002.

[4] 1946. aastast Kalinini rajoon.

[5] RA, ERA.R-3.7.97, l. 76. Eesti NSV alevite nimekiri, 1949. Mitmed alevite loomise ettepanekud lükkas Eesti NSV juhtkond tagasi.

[6] Kohalikele võimuorganitele teatati, et „Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees sm. Päll ja Eesti NSV Ministrite Nõukogu esimees sm. Veimer ei pea elanike arvu vähesuse tõttu otstarbekaks praegu Meleski töölisalevi moodustamist“ (RA, ERA.R-3.7.210, l. 32).

[7]  RA, ERA.R-3.7.3, l. 2–3. Eesti NSV RKN kiri ÜK(b)P KK ja NSVL RKN-le, 5.12.1944.

[8]  Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi seadusega 4. maist 1945. aastast sai külanõukogude loomine seadusliku aluse.

[9]  Vt. nende piiriõgvenduste kohta lähemalt: E. Mattisen. Eesti-Vene piir. Tallinn, 1993, lk. 93–116.

[10] RA, ERA.R-3.7.209, l. 1. Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi seadlus „Jõhvimaa moodustamise ja Tapa linna ning mõnede valdade ja külanõukogude ühendamise kohta Virumaaga“, 25.02.1949.

[11] RA, ERA.R-e.7.209, l. 14. Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi seadlus „Jõgevamaa moodustamise kohta“, 25.02.1949.

[12] RA, ERAF.1.4a.71, l. 117–120. A. Aru ettepanek N. Karotammele, 19.04.1946.

[13] RA, ERAF.1.4a.71, l. 116. N. Karotamm A. Veimerile, 13.05.1946.

[14] RA, ERAF.1.4a.71, l. 121. A. Veimer N. Karotammele, 20.05.1946.

[15] RA, ERAF.1.4a.71, l. 120. N. Puusepa resolutsioon.

[16] RA, ERAF.1.4a.71, l. 122.

[17] L. Uuet. 1950. aasta haldusreform, Eesti suurim ja ebaõnnestunuim. – Haldusjaotusest keeleajalooni. Võru Instituudi toimetised 33. Võru, 2018, lk. 50.

[18] RA, ERA.R-3.7.197, l. 101–109. Eesti NSV rajoneerimise esialgne projekt, 10.06.1949; RA, ERA.R-3.7.197, l. 110–115. Eesti NSV rajoneerimise projekt, dateerimata.

[19] Esimeses ülal nimetatud projektis on kavandatud 40, teises 37 rajooni, lisaks veel kaks käsitsi juurde kirjutatut.

[20] RA, ERA, R-3/7/197, 115.

[21] RA, ERA. R-3.7.197, l. 80. Seletuskiri rajooni piirides tehtud muudatuste kohta.

[22] RA, ERA.R-3.7.197, l. 105.

[23] RA, ERA.R-3.7.197, l. 92. Kirjavahetus täitevkomiteedega ja seadlused maakondade piiride muutmise kohta (rajoneerimise materjalid).

[24] RA, ERA.R-3.7.197, l. 105.

[25] RA, ERA.R-3.7.197, l. 87.

[26] RA, ERA.R-3.7.197, l. 81–82.

[27] RA, ERA.R-3.7.197, l. 113.

[28] RA, ERA.R-3.7.197, l. 106.

[29] RA, ERA.R-3.7.197, l. 84.

[30] RA, ERA.R-3.7.197, l. 96.

[31] RA, ERA.R-3.7.197, l. 97.

[32] RA, ERA, R-3.7.197, l. 93–94.

[33] RA, ERA, R-3.7.197, l. 2. Elva rajooni TSN Täitevkomitee sekretäri kiri ENSV Ülemnõukogu Presiidiumile, 15.12.1950.

[34] RA, ERA, R-3.7.197, l. 73. Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi sekretäri kiri Elva rajooni TSN TK sekretärile, dateerimata.

[35] RA, ERA, R-3.7.197, l. 69. EK(b)P Vastseliina rajoonikomitee sekretäri ja rajooni TSN TK esimehe kiri Eesti NSV Ministrite Nõukogule, 16.10.1950.

[36] RA, ERAF.1.4.1028, l. 65–67. EK(b)P KK Büroo koosoleku otsus abinõudest rajoneerimise läbiviimisest Eesti NSV-s, 04.09.1950.

[37] Eesti NSV ÜP seadluse vastuvõtmisel enam mingisugust arutelu ei toimunud. Valitsuse eelnõu kinnitati ülemnõukogu presiidiumis 26. septembril esitatud kujul ilma aruteluta. 7. oktoobril 1950. aastal tuli kokku Eesti NSV Ülemnõukogu, kes kinnitas sama dokumendid seadusena ja tegi vastavad muudatused Eesti NSV konstitutsioonis. Sõnavõtud selles küsimuses (kokku kaheksa) olid ülemnõukogu istungjärgul sisutühjad.

[38] L. Uuet. 1950. aasta haldusreform, Eesti suurim ja ebaõnnestunuim, lk. 54–55.

[39] Vt. lähemalt: L. Uuet. Eesti haldusjaotus 20. sajandil, lk. 153–154.

[40] L. Uuet. 1950. aasta haldusreform, Eesti suurim ja ebaõnnestunuim, lk. 55–56.

[41] Kaasaegne sõnaraamat annab selle sõna vasteks „suuretamine“. Vt.: Vene-eesti sõnaraamat, koost. V. E. Muhel, toim. B. V. Pravdin. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1953, lk. 576.

[42] RA, R-1.10.492, l. 4. Kirjavahetus NSVL ja ENSV keskasutuste ning täitevkomiteedega Eesti NSV territoriaalse jaotuse küsimustes (Antsla, Kallaste, Kilingi-Nõmme, Kose, Kiviõli, Mustvee).

[43] RA, R-1.10.492, l. 5.

[44] RA, R-1.10.492, l. 6.

[45] RA, R-1.10.492, l. 5.

[46] Kõiki ülaltoodud rajoone ei ühendatud tervikuna. Antsla rajooni Mõniste ja Haabsaare külanõukogud liideti Valga rajooniga; Kilingi-Nõmme rajooni Häädemeeste ja Kabli külanõukogud Pärnu linnapiirkonnaga; Kiviõli rajooni Kabala ja Viru-Nigula külanõukogud Rakvere rajooniga; Kose rajooni Kõue ja Alansi külanõukogud Rapla rajooniga; Mustvee rajooni Tudulinna külanõukogu Jõhvi rajooni ning Oonurme külanõukogu Rakvere rajooniga; Otepää  rajooni Valgjärve, Kooraste ja Veski külanõukogud Põlva rajooniga; Pärnu-Jaagupi rajooni Kivi-Vigala, Vigala ja Velise külanõukogud Märjamaa rajooniga; Suure-Jaani rajooni kuulunud Võhma alev ning Mõisaküla ja Soomevere külanõukogud Põltsamaa rajooniga; Tõrva rajooni Kärstna ja Vooru külanõukogud Viljandi rajooniga; Türi rajooni Lelle ja Käru külanõukogud Rapla ning Ollepa külanõukogu Põltsamaa rajooniga. Lisaks liideti Harju rajooni Harku ja Saue külanõukogud Keila rajooniga.

[47] RA, R-1.10.492, l. 6.

[48] RA, R-1.10.492, l. 88.

[49] Ülo Niisuke. Ajad ja inimesed. Saku, 2017, lk. 51.

[50] RA, R-1.10.492, l. 173.

[51] RA, R-1.10.492, l. 175.

[52] RA, R-1.10.510e, l. 6. Eesti NSV rajoonide likvideerimiskomisjonide materjalid (Tõrva, Türi ja Vastseliina rajoon).

[53] RA, R-1.10.510e, l. 4.

[54] RA, R-1.10.511, l. 103. Kirjavahetus NSVL ja ENSV keskasutuste ning täitevkomiteedega Eesti NSV territoriaalse jaotuse küsimustes.

[55] RA, R-1.10.511, l. 112.

[56] RA, R-1.10.511, l. 105.

[57] RA, R-1.10.511, l. 120.

[58] RA, R-1.10.511, l. 186.

[59] RA, R-1.10.511, l. 107.

[60] RA, R-1.10.511, l. 178.

[61] RA, R-1.10.510e, l. 5.

[62] RA, R-1.10.510c, l. 113. Eesti NSV rajoonide likvideerimiskomisjonide materjalid (Mustvee, Orissaare ja Otepää rajoon).

[63] RA, R-1.10.510a, l. 92. Eesti NSV rajoonide likvideerimiskomisjonide materjalid (Antsla ja Kallaste rajoon).

[64] RA, R-1.10.510a, l. 32.

[65] RA, R-1.10.510b, l. 98. Eesti NSV rajoonide likvideerimiskomisjonide materjalid (Kilingi-Nõmme, Kiviõli ja Kose rajoon).

[66] RA, R-1.10. 510c, l. 136.

[67] RA, R-1.10.510c, l. 136.

[68] RA, R-1.10.510d, l. 5–6, 9. Eesti NSV rajoonide likvideerimiskomisjonide materjalid (Pärnu-Jaagupi ja Suure-Jaani rajoon).

[69] RA, R-1.10.510d, l. 98.

[70] RA, R-1.10.510b, l. 1.

[71] RA, R-1.10.510e, l. 5.

[72] RA, R-1.10.510b, l. 98.

[73] RA, R-1.10.510a, l. 33.

[74] RA, R-1.10.558, l. 15. Eesti NSV rajoonide likvideerimiskomisjonide materjalid, köide 1 (Abja, Elva ja Märjamaa rajoon).

[75] RA, R-1.10.510a, l. 15, 18, 19.

[76] RA, R-1.10.510a, l. 20; 510d, l. 17; 510a, l. 17.

[77] RA, R-1.10.510a, l. 15.

[78] RA, R-1.10.510, l. 16. Kirjavahetus kodanikega kaadrialastes küsimustes; RA, R-1.10.510a, l. 19.

[79] RA, R-1.10.510a, l. 21; 558, l. 98; 510a, l. 19.

[80] RA, R-1.10.510, l. 18; 558, l. 14; 510d. l. 17, 21.

[81] RA, R-1.10.510c, l. 145.

[82] RA, R-1.10.533a, l. 54. Eesti NSV rajoonide likvideerimiskomisjonide materjalid (Lihula ja Räpina rajoon).

[83] Selline õnn oli näiteks Türi rajoonil. RA, R-1.10.510e, l. 69.