Peanse külas Lihula vallas on riikliku kaitse all asulakoht ning väikeste mõõtmetega ohvrikivi Aadu-Mihkli talu lähedal, praegu kraaviks muutunud endisel külatänaval. 2015. aasta varakevadel hakkas käesoleva kirjutise üks autoreid kaevama Jaani-Aadu talu endisest laudast ümber ehitatud uue eluhoone eeskoja välisukse ette süvendit, et valada sinna trepiesine platvorm ning ehitada trepp. Eeskoda ise oli ehitatud kümmekonna aasta eest. Eeskoja välismüüri vundamendi ees, 60 cm sügavusel maapinnast tuli nähtavale pealuu. Ilmselgelt ei paiknenud see oma algses asendis. Võimalik, et kolp oli eeskoja vundamendi ehitamisel paigast nihkunud. Kohe pealuu all lõppes kultuurkiht ja asendus savika paepealse moreeniga. Pealuu lähedalt mulda eemaldades tuli selle kõrvalt nähtavale veel teine kolp. Teisest pealuust vahetult ida pool oli näha teisigi luid. Näis, et matused on olnud orienteeritud kas peaga läände või lääne-loodesse. Niisiis jäi mulje, et tegu on kristlike matustega, ehkki surnukehad polnud sängitatud surnuaeda. Vahetult pealuudest ida pool, kuid matuste tasemest veidi kõrgemal, tulid kaevamistel nähtavale suured, 25 x 30 x 30 cm suurused ja suuremadki raudkivid. Kuna oli selge, et siin ei pääse suuremate kaevamisteta, kaeti luustikud ajutiselt kilega kinni. Leiust teavitati Muinsuskaitseametit ning taotleti kaevamisluba.
Vahepeal sai eemaldatud murukamar ja pealmine mullakiht piirkonnast, kuhu oletatavalt ulatusid maetute puusa- ja jalaluud. Murukamara eemaldamisel tulid päevavalgele uued ja uued suured raudkivid. Jäi ebaselgeks, kas raudkivisillutis oli laotud matuste katmiseks või mingil muul põhjusel. Kas kardeti surnute tagasipöördumist? Või oli tegu hoopis mingi matustest hilisema ehitise jäänusega. Pigem võiks siiski oletada viimast varianti, sest kivid ei olnud laotud vahetult matustele, vaid nende peal oli veel kümmekond sentimeetrit väiksemaid kive, klibu ja mulda. Mingeid sillutist dateerivaid leide ei saadud. Mitmesugustel põhjustel, millest peamiseks olid külmad ja erakordselt vihmased ilmad, lükkusid kaevamistööd aprillikuust 1. ja 2. maile. Tööd edenesid teosammul, takistuseks kaevandisse valguv põhjavesi (vihmade tõttu oli põhjavee tase väga kõrgel) ja savine pinnas. Vee kogumiseks kaevati luustikest eemale augud, kust siis seda periooditi eemaldati. Eemaldati ka matuseid katnud raudkivid. Selgus, et pealmise kivikihi all oli teisigi väiksemaid kive. Kuna esimesena avastatud luustik jäi osaliselt müürinurga alla, alustati teisena avastatust. Selle luustiku kõrval paljandus aga veel kolmas luustik. Luud paiknesid omaaegsest maapinnast 60 cm sügavamal. Teise ja kolmanda luustiku vahel, nende vöö piirkonnas avastati aga veel neljas pealuu. See kuulus lapsele, kes oli sängitatud samas suunas täiskasvanutega. Lapse pealuu lähedalt leiti kolm münti, väike hoburaudsõlg ning mingi väga tugevasti oksüdeerunud metallese. Mingist rahataskust aga märke polnud. Öösel hakkas sadama lausvihma, mis jätkus hommikul. Tööd tuli katkestada. Jätkata saadi neid alles 22. mail. Vahepeal eemaldati matustel lasuvad raudkivid. 22. mai lõunast jätkati kaevamisi. Õhtuks olid luustikud välja puhastatud, ehkki pidevalt tuli eemaldada ka kaevandisse tungivat vett. Et vältida vee valgumist luustikele, kaevati luustikest lõuna ja kirde poole varasemast sügavamad süvendid. Et luud oleksid hästi nähtavad ja pildistatavad, pühiti suuremad luud üle märja harjaga. Selleks toodi kaevust korduvalt puhast vett. Seejärel eemaldati luustikelt svammidega luude vahele kogunenud vesi. Nii saavutati pildistamiseks võrdlemisi hea tulemus. Nüüd oli selgunud ka luustike asend.
ILLUSTRATSIOONID:
Luustikke kattis raudkivisillutis. Foto: M. Mandel
Esimesed pealuud juba paistavad. Foto: M. Mandel
Luustikud on välja puhastatud. Foto: M. Mandel
I (kõige põhjapoolsem) luustik paiknes osaliselt eeskoja vundamendi nurga all. Sellest olid nähtavad vaid pealuu ja risti paiknenud jalad. Jalaluude piirkonnas leidus ka sütt. II luustiku vasak käsi oli kõverdatud nii, et selle laba jäi pea alla. Parem käsi oli keha all. Ta nagu lebas ka keha ülemise osaga külili. Jalad olid aga sirgelt. Luustiku pikkuseks mõõdeti 160 cm. III (lõunapoolsema) surnu parem käsi oli küünarnukist tugevasti kõverdunud, käelaba ulatus rinnale. Vasak käelaba ulatus kubemele. IV (lapseluustik) lebas II ja III luustiku vahel, pealuu umbes mõlema vaagna kõrgusel, jalad paralleelselt II ja III luustiku jalaluudega. Pealuu oli vajunud külili, vaatega lõuna poole. Käte asend oli veidi ebaselge, näib, et need ulatusid keha külgedele. Lapseluustiku pikkuseks mõõdeti 95 cm. Viimase etapina algas luude ülesvõtmine, pesemine ja kuivatamine.
Veidi looduslikku paeklibusse süvendatud ühine haualohk ja maetute asend tihedalt üksteise kõrval ei jätnud kahtlust, et tegu oli ühishauaga. See tähendab, et isikud olid surnud kas korraga või väikeste intervallidega ja maetud üldiselt ristiusu kombe kohaselt ida-lääne suunas, peaga läände. Mingist kiirustamisest näis aga tunnistust andvat luude ja eriti käeluude asend, mis ei ole rangelt risti rinnal. Juba enne müntide määramist tundus, et tegu on katkusurnutega, kes maetud kiirustades. Mündid määras numismaatik Ivar Leimus. Tegu oli Rootsi 1/6 ööriga aastast 1666, Rootsi 1/6 ööriga ajavahemikust 1666–1686 (aastaarvu polnud näha) ning Rootsi, Karl XII ööriga aastast 1701. Lisaks oli rahade juures väike pronksist hoburaudsõlg ja rauast vöökonks. Mündid kinnitavad oletust, et tegu võiks olla 1710. aasta katku ohvritega. Luud määras Ajaloo Instituudi antropoloog Raili Allmäe. Tema hinnangul oli tegu ühe 11–15-aastase lapse või noorukiga (idapoolne, osalt müürinurga alla jäänud matus), mehe skeletiga vanuses 45+ aastat, naisematusega vanuses 50+ aastat ja viimaste vahel lapsematusega vanuses 7 aastat ± 30 kuud.
Läänemaa kontekstis on 20. sajandist varasemate luustike leidmisel teada paar õnnestunud seostamist konkreetsete isikutega. Vahest kuulsaim neist oli professor Olaf Silla identifitseeritud ordumeister Otto von Lauterbergi (langes 1270. a. lahingus leedulastega) pealuu, mis leiti Karuse kiriku kooriruumist. Kahjuks on pealuu tänaseks päevaks kaduma läinud. Teiseks avastuseks oli käesoleva artikli kaasautori arhivaar Kalev Jaago leitud seos Haapsalu Võllamäelt leitud luustiku ja kirikuraamatu järgi 1798. aastal võllamäele maetud enesetapja Buxhövedeni Reinu vahel. Haapsalu juhtumi puhul sai seostamise võtmeks Martin Malve tuvastatud lahkamisjäljed luustikul ja lahkamise mainimine ka Haapsalu kiriku surmameetrikas.
Peanse külast leitu aga andis veel komplekssema võimaluse võrrelda ja kokku viia arheoloogi, numismaatiku, antropoloogi ja arhivaari uurimistulemusi.
Karuse kiriku vanimast kirikuraamatust (1685–1728) Peanse külas Jaani-Aadu nimelist talu ei leia. Küll aga selgub Lihula mõisa 1782.–1858. a. hingeloenditest, et talu nimi kujunes Leti Ado Jaani poja Aadu (1756–1818) nimest. Seega, varasemates arhiiviallikates on see talu kandnud Leti nime. 1835. aastal on taluperemees saanud ka perekonnanimeks „Lett”.
1686. a. vakuraamatus on 13 Peanse talu hulgas ka Leti Andrese (usaldusväärsema kirikuraamatu järgi Andruse) talu. 1692. aastal on kirikuraamatus peremehena nimetatud juba tema poega Mihklit. Kirikuraamatus leiduvad andmed kahe Mihkli lapse ristimisest, kuid selle perekonna matmise või suremise kohta kirikuraamat vaikib. Et pere on välja surnud, tõendab 1712. a. nimekiri, mille järgi külas elas katku üle vaid Kehmo Jüri pere. Seega võisid suure tõenäolisusega Jaani-Aadult leitud maetud olla Leti Andruse Mihkel, tema nimetu abikaasa ning lapsed Henrich (ristitud 07.09.1699) ja Ann (ristitud 31.01.1703). Heinrichi ristimise aeg erineb antropoloogi määratud nooruki luude vanusest minimaalselt aasta võrra, Anni ristimise aeg sobib aga antropoloogi pakutud vahemikuga väga hästi. Kui pere suri aga katku selle järellainetuses 1711. aastal, siis klapiks kõik paremini. Kirikuraamatus on 1710. aastal maetuid märgitud, kuid järgneva aasta kohta andmeid pole. Karuse pastor Johann Georg Philippi suri ka ise katku 1710. a. oktoobris Tallinnas. Samas tuleb meenutada, et nooruki luustikust ei saadud kõike kätte, mis kindlasti raskendas luude vanuse määramist. Arvestades leitud luude, müntide ja arhiiviandmete võrdlusega, saab tõendada oletust, et tegu võib olla 1710.–1711. aasta katku ohvritega ja haruldase juhtumina saab luid seostada konkreetsete ajalooliste isikutega.
ILLUSTRATSIOONID:
Kirikuraamatu lehekülg ristimississekandega. EAA, f. 1241, n. 2, s. 1, lk. 520.
Matusetalitus haual. Foto: E. Apsalon
Karuse kirikaeda katku surnute hauale püstitatud ratasrist. Foto: M. Mandel
Ümbermatmine Karuse surnuaiale
Juba kaevamiste käigus oli tekkinud mõte, et kui luustikud on määratud, tuleks nad ümber matta Karuse kihelkonna kalmistule. Mõttest teavitati Muinsuskaitseametit ning Hanila valda, kelle haldusse kalmistu kuulub. Vajalik oli taotleda matmisluba Hanila vallalt, milleks sai koostatud kirjeldus väljakaevamistest ning luustike määramisest. Kinksi külaseltsi abiga valiti välja sobiv matmiskoht kalmistu kabeli vahetus läheduses. 25. oktoobril kaevati valmis haud ning toodi kohale sobiv kogus paekive, et haud peale kasvava rohu vältimiseks nendega katta. 31. oktoobril oli plaanitud nelja inimese luude matmine Karuse surnuaeda. Ärasaatmine toimus Jaani-Aadu taluõuelt. Pastor Endel Apsalon toimetas tagasihoidliku matusetalituse haual. Hauda asetati luustikud samas järjekorras, nagu nad Jaani-Aadul olid asetsenud. Kõige idapoolsemaks sai nooruk Henrich, seejärel mees Mihkel ja viimase abikaasa. Laps (Ann) asetati mehe ja naise luustiku vahele. Haud aeti kinni ja kaeti paeplaatidega. Paeplaatidele asetati tagasihoidlikud lillekimbud ja süüdati 4 küünalt. Kogu sündmust filmisid MTÜ Rotaliafilm juhatuse liikmed, Läänemaa kultuurisündmuste kajastajad Angela ja Madis Leppik ning ETV Läänemaa reporter Juhan Hepner (saatelõik oli „Aktuaalses kaameras“ sama päeva, 31. oktoobri õhtul), samuti TV3 Läänemaa reporter Eduard Laur („Seitsmesed uudised“ 1. novembri õhtul). 30. aprillil püstitati katku surnute hauale ratasrist.