Ava otsing
« Tuna 4 / 2018 Laadi alla

“Tagebücher 1957–1963” (lk 126–136)

Minu elulugu1Ivar Ivask. Tagebücher 1956–1963. – EKM EKLA, f. 409 (I. Ivask), m. 27: 1; l. 2–8.
(1927–1961)
„Riiast Euroopasse“
[Läänemerest üle Atlandi Vahemereni]

„Erinnerung als Grundlage der Person“2Mäletamine kui isiksuse põhialus – sks.
/Doderer3Heimito von Doderer (1896–1966), austria kirjanduse suurkuju, kellega Ivar Ivaskit sidus sügav sõprus, vt. M. Tarvas. Ivar Ivask ja Heimito von Doderer. – Keel ja Kirjandus 1997, nr. 12, lk. 831−840./

[Murrangukohad: 1937, 1947, 1957]

I. 1927–1937
[Riia ja Rõngu vahel]
(Õnneliku lapsepõlve müütos)

„Sí, tu niñez, ya fábula de fuentes.“
/Guillén/4Jah, lapsepõlv on vaid purskkaevude muinaslugu – hisp. k. Rida Jorge Guilléni luuletusest „Aiad“, mida Federico Garcia Lorca (1898–1936) on kasutanud ühe oma luuletuse algusreana. Jorge Guillén y Álvarez (1893–1884), hispaania luuletaja, neljakordne Nobeli kirjanduspreemia nominent, kirjanduskriitik ja õpetlane, hispaania kirjanduse professor Pittsburghi ülikoolis Ameerikas (kuni 1970).

Sündisin Riias: sadamalinn, vana Hansa linn, mere lähedus, Düüna5Daugava. võimas jõevool, laevad; tõeline suurlinn Baltimaade südames.

[Vasakus veerus] a) Riia. Elasin isegi Riias Eesti pinnal: eksterritoriaalses Eesti saatkonna majas; Eesti selts all; eesti pastor.

Kastanid aastaaegade jooksul meie tänaval, tammed parkides (Basteimägi eriti6Bastejkalns – läti k. Vana bastioni mägi Riia kesklinnas, Vabaduse monumendi lähedal.). Sõudmine suvel ja kelgus sõidutamine talvel – kõik samal kanalil. Uisutamine talvel kuni magusa väsimuseni. Kelgutamine Bastei mäel. Voorimehega sõitmine suvel (nahkpeleriini lõhn ja läige!) ja talvel – – saaniga, kellade tilinal, saan viskles ühest tänava poolest teiseni, karusnahk põlvil. Talvine pimedus hommikuti tõustes. Suured külmad väljas. Jõululaat vahvlite vahukoorega Esplanaadil. Sõjaparaad samas! Riigi aastapäev „ploškade“ ja küünaldega.7Läti Vabariigi aastapäev on 18. november. Lätikeelne sõna „ploška“ tulenes vene keelest ja tähendas plekist karpi, mille sisse pandi (õue) küünlaid. Jäätis maikuul! Vene õigeusu katedraal: küünlade kojukandmine, jumalateenistuse ilu ja toredus. Pühapäevane rahu Vanalinnas – jalutused isaga; muuseumide kopitand õhk, mõistmatud kubistid. „Irbīte“ – paljasjalgne maalija-erak, kes haises.8Voldemārs Irbīte (1893–1944) – läti kuntsnik, veidrik, kes elas tänavatel, jalutas paljajalu, joonistas raha eest. Ta hukkus sõja ajal, 1944. aastal lennukipommi killust Dailes teatri ees. Hiljem rajati sinna tema mälestussammas. Suured vastuvõtud kodus – toitude maitsmine köögis. Jõulupuu: õlu suhkruga joomine; vanaema ja vanaisa. Vanaema korter, selle pimeduse külastamine pühapäeval (koos isa vaikse büroo inspitseerimisega!): liha koos palukate moosiga, mida sai ainult vanaema juures süüa (ja terved õunad selles moosis!). Rõngusse ärasõitmine varahommikul, maikuul – värskelt niisutet tänavasillutise lõhn, imalalt lõhnavad kastanid! Sügisel naastes – õhtupimedus, aedviljade kioskide valgustet väljapanekud: ploomide, õunte, eriti aga magusate pirnide virnad!

„Brunshokolade“ rum[m]iga (jaama kõrval) [semidolce] ja moon meega!9Brūnā šokolāde – läti k. Pruun poolmagus šokolaad, koostis: rumm, mooniseemned ja mesi. Domino šokolaad. Isa toodud Stude martsipan. Tomatite maik värskel saial! Isa kabinett, suur saal.

Lühike reis – mu ainuke! – emaga Leetu, Joniškisse.10Joniškis – linnake Põhja-Leedus 16. sajandist, 14 km Läti piirist. Linnas tegutses mitu juudi sünagoogi. Joniškis on 1941. aasta holokausti ohvrite mälestamise üks keskusi Leedus. Minu fantaasia, näitlemine-imiteerimine. Imaginaarsed sõbrad: Lurss, Šwitzka, Vitsi. Ema saabumine seltskonnast õhtul – kasuka jahedus ja kerge parfüümilõhn.

[Märkus vasakus veerus] b) Rõngu.

ILLUSTRATSIOON:
Ivar Ivask lapsena Rõuges. EKM EKLA, A-211: 33

Saabumine varasuvel Lõuna-Eesti loodusse: õhu sina, kargus, lõokeste lõõritusi, värske mulla lõhn! Pikad suveõhtud, värske piim või hapupiim kamaga, krobe-pehme ruk[k]ileib (kapsalehtede maiguga all), vabarnad nagu pöialpoiste kübarad, sõstrad suhkruga õhtul enne magama minekut. Presidendi pähklišokolaad või kompvekid „Tilk piima“ koos sooja piimaga, samuti enne uinumist. Vana kella mängimine päikseloojangu kuldses valguses. Veranda laudseinte värskendav puulõhn; värviklaasi killud veranda suurtes akendes (mis hõõgusid õhtupäikse kiirtes). Suur pakk keskel – piksest tabat pajupuust Kaptast (laste kätest siledaks poleerit!). Rõdu viinaväätesse uppuv. Lävekivi köögiukse ees (murelid murul selle ees). Igivana suur kask, kaks pihlakat, suur õunapuu (mille okstes sain istuda) ja kuuste hekk ühel pool. Sirelitepõõsad maja ümber (nende lõikamine pärast õitsmist). Pähklepõõsad hekis. Heinamaa suviste lillevaibaga, kus asus turbatiik oma saarekesega. Käik sauna laupäeviti ühendet värske leiva ja saia toomisega Kaptast.11Kapta talu Rõuges – Ivar Ivaski isa Friedrich Vidrik Ivaski (1992–1975) sünnikoht. Posti toomine Rõngust – põllude ääri pidi, salaradu mööda. Peod, sügislaat. Sõbrad: Erni, Iivi, Uno. Eesti keel, pigem Tartumaa murre armsalt ümberringi. Kvassi, kohupiima juust jaanikuks. Sügise saabumine: rehepeks, aganate tolm, õlede lõhn. Õhtuti pilkane sügispimedus – lõikuskuu tohutult kollane kuu nagu juusturatas, tähistaevas, jahedus õhus, kaste rohus. Magamine ema juures teisel korral – sõstrade osad seinapragudes… Isa üllatavad külastused linnast – õhtuti „haukudes“ või „uludes“. Või tegemine. Jahe toidukamber: sink, munad. Minu harmoonika harrastus. Minu nimepäev 7. augustil (?) kirsikoogiga (suured, hilja küpsevad kirsid!). Joonistamine. Koerad!

ILLUSTRATSIOON:
Kapta talu Rõuges (enne 1900). Tagaküljel vanaema Liina pühendus: „Omal maal õitseb õnne, / Kodus kasvab kasu parem!/ Tuleb tuttav teretama, / Sugulane soovitama, / Paistab lahkelt päikene, / Paistvad taevatähekesed./ Kapta. / Isamaja pind on kõigil kallis“ ja isa Vidrik Ivaski märkus: „Sellel sammelkatusel olen lapsena ümberroninud, räästaste all oli alati lael kana pesades munade otsing.“ EKM EKLA, A-211: 55

II. 1937–1947 [Riiast Marburgi]
(Minu „teise tõeluse“ aeg!)

Luule:
Algasin luuletama Riias, saksa keeles, Rilke varasema luule mõjul, a. 1943 (või 42?). Esimene luuletus – jaapanlik „Hände“.12Rainer Maria Rilke (1876–1926) oli Ivar Ivaski üks lemmikluuletajaid, kelle saksakeelsed luulekogud avastas ta isa raamatukogust Riias juba kooliajal. Esimese luuletuse kirjutamise aastat on Ivask hiljem korrigeerinud: „Kirjutasin oma esimese luuletuse „Hände“ (Käed) 1943. aasta suvel.“ – I. Ivask. Mõtteid oma loomingust. – Tulimuld 1986, nr. 3, lk. 133.
„Seelenwege“ – eratrükk Wetzlaris, 1945,13Hävitatud debüütkogu „Seelenwege. Aus ersten Gedichten“ ilmus Ivar Ivarseni nime all. Ivaski esimestest luulekatsetustest: vt. M. Tarvas. Ivar Ivaski tee Rõngust suurde maailma: kodu on keeles ja luules. – M. Tarvas. Ivar Ivaski personaalbibliograafia. Keele ja Kirjanduse raamatusari nr. 5. Tallinn, 2006, lk. 12–13. andis valiku mu luuletusist 1943–45 (peale mõne eks-i, hävitasin) + esimesed tõlked inglise keelest!
1946–48: valmisid müstilis-sürrealistlikud, osalt ekspressionistlikud luuletused – koguke „Ein Weg Gedichte“ jäi avaldamata. Tõlkisin paar pala W. Stevens’ist.14Tõenäoliselt oli tegu Ameerika modernistliku luuletaja Wallace Stevensiga (1879–1955), kes oli 1955. a. Pulitzeri auhinna laureaat.
Mõjud: Rilke, Hofmannsthal, Valéry.15Hugo Laurenz August Hofmann von Hofmannsthal (1874–1929) – Austria luuletaja, kirjanik ja literaat. Ivar Ivask kaitses doktoriväitekirja „Hugo von Hofmannsthal als Kritiker der deutschen Literatur“ Minnesota ülikoolis 1953. aastal (vt. EKM EKLA, f. 409, m. 24:5), mis lubab dateerida tema päevikukatsetuse väitekirjajärgsesse aega; Ambroise Paul Toussaint Jules Valéry (1871–1945), prantsuse luuletaja, esseist ja filosoof, kelle mõju enda loomingule märgib Ivask oma päevikutes korduvalt.
Isa müstilised autorid, maalikunsti armastus.

[Märkus vasakus veerus] Avaldasin: 1. luuletus: „Einer Liebe“ (õele pühendet) [Deutsche Zeitung im Ostland, 1943?]16Luuletus oli pühendatud Ivari vanemale õele Sulamitele – vt. Ivar Ivaski 1968. aasta päeviku sissekanne 20.04.1968 – EKM EKLA, f. 409, m. 28: 1. 1. kriitika – saksa keeles: Benvenuta raamatu „Rilke“ arvustus (Prager Tageszeitung)17Benvenuta – ´hea saabuja´, it. k. Rainer Maria Rilkel tekkis 1914. aastal kirjavahetusel põhinev romantiline suhe Austria pianisti ja kirjaniku Magda von Hattingbergiga (1883–1959), keda Rilke kutsus nimega Benvenuta. Kirjad avaldas von Hattinberg raamatus „Rilke und Benvenuta, ein Buch des Dankes“ (Wien, 1943).

ILLUSTRATSIOON:
Ivar Ivask õe Sulamite ja amme Nataliaga. Foto: L. Kreisberg. EKM EKLA, A-211: 7

Elukohad: Riia, Rõngu, Posen, Zingst Darß, Frankfurt/O., Potsdam, Naumburg/S., Wetzlar, Wiesbaden, Marburg

Reisid: Tartu, Tallinn, Jelgava, Königsberg, Berliin, Frankfurt/M., Fulda, Worpswede, München ja Starnberger See

Koolid:
a) Saksa algkool Riias (1935–39)18Linna 7. saksa algkool, läti k. Pilsētas 7. vācu pamatskola.
b) Riia Eesti algkool (1939/40)19Esimene eestikeelne kool Riias loodi 19. sajandi lõpus: 2-klassiline Peeter-Pauli õigeusu kirikukool. Õppimisvõimaluste parandamiseks avati 1908. a. Eesti Hariduse ja Abiandmise Seltsi 6-klassiline algkool, alates 1913. a. tegutses see seltsi majas. Sel ajal õppis koolis üle 100 õpilase; 1922–1940 töötas Eesti algkool Riias 4-klassilisena.
c) 10. läti algkool Riias (1940–41)20Rīgas 10. Pamatskola – läti k.
d) Riia tehnikum (1941–44)21Rīgas Valsts tehnikums – läti k.
e) Wiesbadeni Eesti gümnaasium (1946)
f) Philipps-Universität Marburg (1946–49)

Sündmused:
18. I. 37: ema surm vähka
1939–45: II. maailmasõda
1940: vene okupatsioon; isa abiellub teine kord
1941–44: sakslaste okupatsioon
1944: põgenemine Saksamaale
IV. 1945: pommirünnak Potsdamile, maja, kus elasime, hävitet
V. 1945: põgenemine õega põiki disintegreeruvat Saksamaad, suurelt osalt jalgsi: Mecklenburg, Braunschweig, Harz’i mäed, Eisleben, Erfurt, Naumburg (kus isa viibis)
1945–46: laagrites Wetzlaris ja Wiesbadenis
1946: iseseisva elu algus üliõpilasena Marburgis.
1946: tutvus Astridiga sügisel

[Mu elu raskeim aeg: ema surmast sõja lõpuni ja keskkooli lõpetamiseni]

Biograafilist: Emata koduelu; isa majanduslikud raskused; mu ema asendaja Natiņa22Natiņa ehk Natālija Rožukalne oli Ivari Ivaski ja tema õe Sulamite lapsehoidja, ilmselt ka Ivari amm, nagu võib oletada foto allkirja järgi. Ivaski päevikus leidub 20.02.1960 kõnekas sissekanne: „Nati oli mu lapsepõlves ainuke mitte isekalt armastav inimene – isa ja ema tegelesid rohkem iseendaga. Nati oli tasakaalukas, läbinisti hea inimene.“ – EKM EKLA, f. 409, m. 27: 1, l. 122. vallandamine isa poolt; sõja- ja okupatsiooniaja „teine tõelus“ – moraali puudus, eetiliste mõõtude kaotus; koolide vahetamiste tõttu – sõprade täielik puudumine; puberteediaja eksimused ja nõrkused; tung valetada; saksa sõduritega läbikäimine meie tänaval; toidupuudus, nälg, isegi suved Rõngus kannatasid selle kasvava pinge all.

Head mõjutused Riiast: Vene õigeusu katedraal, mida tihti külastasin; kastanid Skola’s tänaval, kus elasime; vanalinn, sadam Düüna ääres; üks päikeseloojak peegelsiledal merel Riia rannal; isa kunstiraamatud – tema armastus vanade hollandlaste vastu; isa müstikute harrastus, Rilke austamine.

ILLUSTRATSIOON:
Ivar oma isa Friedrich Vidriku ja õe Sulamitega Riias, 10. IV 1938. – EKM EKLA, A-211: 32

–––––––

Valéry loominguga tutvumine: Wetzlaris 1945 sügisel.
[—]

[Ivar Ivaski eestikeelse päeviku algus]
VI. 59.23Järgnevad sissekanded algavad „Tagebücher 1956–1963“ lehelt 116, milles Ivask alustab eestikeelsete sissekannete tegemist – EKM EKLA, f. 409, m. 27: 1, l. 116–119.

Masings Gedichte sind erschienen.24Masingu luuletused on ilmunud. – sks. Ilus väljaanne, kuid Talviku illustratsioonid on liiga abstraktsed; varem Talvik oli ekspressionistlikum ja parem.25Uku Masingu esikkogu „Neemed vihmade lahte“ (1935) 2. tr. ilmus Otto Paju kujunduses Herman Talviku illustratsioonidega (Vaba Eesti, Stockholm, 1959) koos Ivar Ivaski pikema eessõnaga „Uku Masingu nägemuslik luule“ (lk. 5–18).
Kirjutasin viienda eestikeelse luuletuse – „Äike Rõngu surnuaial“.26Koos varasema nelja eestikeelse luuletusega („Päev Soomes“, „Öö Soomes“, „Südatalv“ ja „Muutus“) ilmus „Äike Rõngu surnuaial“ ajakirjas Mana 1959, nr. 2, lk. 112–113.
Adsoni „Värsivakk“ andis mulle sügava elamuse oma südamliku inimlikkusega.27Vt. A. Adson. Värsivakk: valik katsest vihust. Eessõna I. Grünthal. Vaba Eesti, Stockholm, 1959. Ivaski siirale kiitusele ka erakirjades vastab autor: „Teete mu oma kirjaga veel vanas eas edevaks: nii palju on selles kiidulaulu, et see mulle pähe kipub hakkama!“ Vt.: A. Adson 06.06.1959 I. Ivaskile. – EKM EKLA, f. 180, m. 45:1, l. 62/108.
Teen võib-olla valiku Kangro luulest.28Bernard Kangro valikkogu koostamisest on nii päevikus kui kirjavahetuses autoriga palju juttu, raamat ilmub järgmisel aastal koos pikema eessõnaga: vt. I. Ivask. Ajatu mälestuse luuletaja. – B. Kangro. Ajatu mälestus. Sada luuletust 1935–1946. Eesti Kirjanike Kooperatiiv, Lund, 1960, lk. 5–38 (Vt. ka EKM EKLA, f. 409, m. 10: 1). Ainult heas valikus pääseb temasugune poeet täiele mõjule.
C. R. Jakobsoni nooruse näidendis „Arthur ja Anna“ ilmub tegelasena keegi „Ivask“.29Vt. C. R. Linnutaja [Jakobson]. Arthur ja Anna ehk vana ja uue ea inimesed. Üks Rõõmulik näitemäng kolmes järgus. Tartu, 1972. Ivaski nime kannab näidendis mõisnik Otmar von Altsussi toapoiss. Vist ainuke eesti kirjanduses?

Radauskas töötab nüüd tõlgina vene keelest „Library of Congressis“.30Henrikas Radauskas (1910–1970), leedu luuletaja, emigreerus Leedust pärast Teist maailmasõda ja töötas 1959–1970 USA Kongressi raamatukogus. Arhiivis on säilinud tema 155 kirja Ivar Ivaskile (1951–1970), vt. EKM EKLA, f. 409, m. 16: 1. Mis suur vabastus temale!

Isa külaskäik meil 15. VII. – 23. VII.

Tuli „Mana“ 1959/2 mu viie esimese eestikeelse luuletusega.31Vt. viide 26. Kangro ja Under-Adsoni soojad retsensioonid mu „debüüdi“ puhul.32B. Kangro 15.07.1959 I. Ivaskile – EKM EKLA, f. 409, m. 10: 1, l. 16/27; M. Under ja A. Adson 03.07.1959 I. ja A. Ivaskile. – EKM EKLA, f. 180, m. 45, l. 64/110.

Ivaskite suguvõsa ajaloo jooni PUNASEGA ALLAJOONITUD

Ivaskite päritolu: a) nimi saabus Rõngu külast, kus kauemalt teada kaks Ivaski talu, Ala- ja Üle-Ivaskid (künkal ja orus),33Praegu on Rõngu kõrval Kõdukülas olemas Ivaski talu ja Ivaskimäe talu. millede omanikud aga polnud enam Ivaski nimelised. Üks Rõngu küla päritoluga mees on insener Roo (varem Rosenfeldt, Julius Mutsi talust), kes õppis maamõõtjaks, oli Tartu linnavalitsuse majandusdirektor enne enamlaste tulekut.34Julius Roo (end. Rosenfeld, 1887–1952), pärit Väike-Rõngust, hiljem Tartu linnanõunik ja seltskonnategelane. Tema võiks mõndagi teada R[õngu] küla kohta.

b) nimi võiks tulla Võrumaalt, kus olevat Ivaskite mõisa ja ka Ivaskite järv. Alus, peale mitme juhusliku teate, nägin poisina maastiku maali maalijast Udo Ivask, keda peeti saksa ringkondis jaapanlaseks, kes pidi olema pärit Ivaskite mõisast Võrust.35Vt. tema kohta: H. Kulpa. Udo Ivaski raamatukogu. – I eesti bibliograafia ja raamatuloo almanahh. Koost. E. Teder. Tallinn, 2000, lk. 33–40. Ka öeldi mulle peenest sakslase preilist, et Võrus olevat Ivaski mõis. „Großtante Wenden“, olles 90. a. vanune (Frl. HIEDEL) 1908. a., ütles noorena armunud olnud toredasse Ivaskisse, kes oli kuskil Viljandimaal tema või ta sugulaste mõisas valitseja (vist a. 1840 või nii). Esimese eks-libris-raamatu autor Udo Ivask Venemaal, kes sai hiljem Eesti ajal Tartu raamatukogu juhatajaks (suri enne 1930 või nii).36Udo-Nestor Ivask (1878–1922), bibliofiil ja eksliibrisekunstnik. Vt. J. Genss. Udo Ivask ja tema tegevus raamatumärkide harrastajana. Tallinn, 1941. „Russki knižni znak“ (1906? 1910?) oli ta raamatu pealkirjaks.37Udo Ivask andis 1902. a. välja venekeelse teose „Raamatukogu märkidest, nõndanimetatud eksliibristest, nende kasutuselevõtu 200. aastapäeva puhul Venemaal (1702–1902)“, mis kirjeldab ekslibristika arengut kogu Euroopas. Uurimused vene ekslibristikast on U. Ivask publitseerinud 3-köitelises, senini väärtuslikus venekeelses raamatus „Vene raamatumärkide (eksliibriste) kirjeldus“ (1905, 1910 ja 1918). On see Udo sama kui maalija? Üle-Venemaa farmatseutide ühingu kauaaegne direktor oli Ivask. Oli ta Udo vend?38Adam Ivask – Udo-Nestor Ivaski onu, oli õppinud Tartu ülikoolis farmaatsiat ja töötas proviisorina.
Onu Peeter Ivaski ca. 80. a. vanaduses39Peeter Ivask (1849–?), Jaak ja Ann Ivaski neljas laps kümnest, peaks olema Ivar Ivaski vanaisa Vidriku noorem vend. oletus oli, et vist ikka Ivaski talust see nimi sai. Vanemad jutud pajatasid kellegist Ivanist ehk Ivaškost, kes vene sõjaväest võinud asuma jääda sinna kanti ja kellest võinuks saada Ivaski nimi. (Temast ehk tulenes Ivaskite suur pikkus.) Prof. Vasari menetlus – olevat Ivaskid tulnud ukrainlaste Ivaškost.

–––––––––––

Isa vanaisa nimeks oli Jaak (isa: Видрик Яка сын Иваск)40Ivar Ivask näib siin vahendavat oma isa Friedrichi Vidriku jutustust, isa külaskäik oli toimunud 15.–23.07.1959.

Viimase Eesti seaduse kohaselt loodi Tallinnasse kodakondsuse e. päritolu keskasutus, kus iga eestlane pidi oma sünnipära ja vanemate kui ka laste sündi dokumentaarselt registreerima (Perekonnaseisuamet?). Seal on mu vanemate ja laste sünnipära dokumentaarselt kinnitatud.
*
Vanaisa: Jaak (  –  )41Jaak Ivask (1804–?], Urboja talu peremees, kümne lapse isa.
Isa: VIDRIK (Friedrich), s. 18   – 1892, Urbaja talu omaniku pojana.42Siin Ivar Ivask näib eksivat, Vidrik Ivask (1846–1892) lisanime Friedrich ei kandnud, nagu tema poeg Friedrich Vidrik Ivask (Ivari isa). Tema vanem vend Andres43Andres Ivask (1837–?), Ivar Ivaski vanaisa Vidriku vanem vend. sai Urbaja omanikuks.

[Märkus vasakus veerus] Andres oli alati värskelt raseeritud. Pikk, nagu inglise lord (isa silmis). Sülitas suunurgast. Andrese poegadest: Johannes oli noorem, kaubitses Tartus restoranipidajana; Vidrik ja Jaan jäid tallu, samuti veel paar last.44Vidrik (1876–?), Jaan (1873–?) ja nende vähemalt üheksa õde-venda: Miili-Marie, Julius, Herman, Arnold, Karl, Amalie, August, Peeter, Anna. Mõned ilmselt surid lapseeas. Võttes elumaja [kohad] Urbajal, kuna ainuke tütar abiellus targa ja uskliku kiriku vöörmündri, taluomanikuga Aakre kantis toredal kohal jõe ääres

Vend Peeter, valge juuste ja Tolstoi laubaga (Moskva pristavi ja raudtee politsei ülema Eestis, Aleksej45Peeter Ivaski poeg Aleksei Ivask (1874–1937), ema venelanna Jelena Ivask, õde Jekaterina, vend Joann. isa) asus Tartusse ja oli aastakümneid Tartu jaamas teenistuses. Vend Sammul46Saamuel Ivask (1831–?), Ivar Ivaski vanaisa Vidriku vanem vend. oli igivana mehena elamas kuskil kaugemal Urbaja asukrundil (tema pojad mujal). Vist veel teisi vendigi, kelle nimesid ei mäleta (vt. Rõngu kirikuraamatud).47Nimetamata on jäänud vend Vidrik, poolvend Hain, õed Katri, Mai ja Liis. Urbaja talu oli vene kiriku taga – Rõngust ca. 2–3 versta Elva poole. (Peeter oli vene usku, et ametit saada.) Kirik ehk talu maal. Väga suur talu metsadega. On võimalik, et Urbaja piirid olid lähedal ehk liitusid Rõngu küla Ivaskite maadega. [Suur Rõngu, mis kuulus Rõngu mõisa alla, oli eri kihelkond – omanikud end. von Manteuffelid, viimati von Anrepid.48Rõngu mõisa kinkis keisrinna Katariina II 1759. a. oma sekretärile, hilisemale senaatorile Dmitri Volkovile, kes 1766. a. müüs mõisa edasi Ludwig Wilhelm von Manteuffelile, kelle suguvõsas oli mõisal järgemööda kolm omanikku. Viimane krahv Manteuffel müüs mõisa 1875. a. kreisikohtunik Conrad Ferdinand von Anrepile (1839–1924), mõis võõrandati 1919. a. – Vt. „Eesti mõisaportaal“ – http://www.mois.ee/tartu/rongu.shtml. Väike Rõngu oli kroonu mõis, eri kihelkond sellepärast.] Vidrikul õnnestus saada koduväiks Kaptale (õnnestus – sest ta oli väga ilus ja sale tütarlaps), abielludes
KAROLINE SELTING’uga (s. 18  – 19   ),49Karoline Selting (1856–1926), Ivar Ivaski vanaema Rõuges. kelle ema teistkordselt abiellus Mikk’uga. Teda kutsuti Kapta Liinaks. Kapta tolleaegseks pidajateks, kroonutalu Kapta No 18, oli Tranken’i perekond, kelle juures elas Liina armastatuna kui kasulaps, sest ta ema (kasu – vanaema [?]) liikus ringi Mikuga kui kõrtsmikud ehk restorani pidajad.

ILLUSTRATSIOON:
Vanaema Korolina Ivask-Selting. EKM EKLA, B-211: 3

[Märkus vasakus veerus] Miks nii palju lätlasi valgus Tartumaale? Sest Tartu-Valga vaheline ala oli katkust, kogu inimestest tühi, kuhu tuli siis lätlasi, kes said eestlasiks.

Liina poolvend Mikk oli peenike, upsakas ametimees Peterburis, kes ei teinud suuremat välja oma emast, eriti midagi oma sugulastest, oletavasti pidades neid mitte küllalt vääriliseks tema seisundile. (See Mikk oli itaallasest tütarlapse üles kasvatanud ja siis abiellunud temaga: kodus olnud foto temast lahtiste juuste ja rattaga). Kapta talu oli automaatselt Liina omadus. Kuna Liina oli ilus tütarlaps ja talu vägagi väärtuslikul kohal ja tol ajal ahvatlev, siis olnud kosilaste uhked täkud*
[Märkus vasakus veerus] *hobuste järgi otsustati kosja tulnud väärsuse
päev-päevast lõhkumas Kapta talu käsipuid ja et sellele lõpp teha, õnnestus Vidrikul abielluda Liinaga juba temaga väga noores eas 14–15. a. Eeltingimus oli Vidrikult ausalt täidetud – ainult paar aasta pärast temaga abielu teostada (mida ema hiljem tänulikult meeles pidas).

ILLUSTRATSIOON:
Ivaskite pere u. 1911. aastal Kapta talus: Vidrik, Adelheid, Emma, vanaema Liina ja koer Nelly. Aed õuna- ja ploomipuudega, kus Ivar Ivask lapsena mängis, vasakul Kapta talumaja katuseserv. EKM EKLA, A-211: 44

Vidrikut peeti unistajaks, ta õppind nootisid kirjutama ja käis küllaltki vaevarikas kauguses Pühajärve mõisas koolis,50Umbes 15 km. mis vist oli tollal maal lähimaid koole üldse ja arvatavasti sakslastest õpetajatega (peamiselt). On olemas Vidriku kooliajast saksakeelse tekstiga nootid (käsikirjas).
[Märkus vasakus veerus] Tähtsad: von Kr[a]use, Parrott Eesti kohta

Olles oma põhiloomult vähe huvitatud põllumajandusest, armastanud ta reisida ja liikvel olla, seepärast tegutsedes Tartus õllepoodi ja müügikohtade pidamisega, kus Liina peamiselt töötajaks jäi ja Vidrik armastanud olla liikumas kas soolavooridel Riiga, õlle laialivedamisega õllevabrikutest jne. Oletavasti Kapta jäi rentniku või poolteramehe hoolde. Isa suri vist juulil 1892, poeg Vidrik, viimane laps sündis 27. oktoobril 1892.51Ivar Ivaski isa – Friedrich Vidrik Ivask sündis 07.10.1892 Kapta talus Rõuges, ta oli Vidrik Ivaski ja Karoline Seltingu (Kapta Liina) noorim, üheksas laps. Isa suri kõrges eas 23.04.1975 Ameerikas (Los Angeleses). Isa surnud kopsupõletikust, vist külmetanud vooridel. Surnud (vist) ja maetud Rõngus. Liina elas lastega Kaptal.

Teised lapsed. Juulius ja veel üks laps …….. surid varaselt.52Arvatavasti tütar Wilhelmine (1886–1887). Seejärel suri Aleksander umbes 20 aastasena (alla 20. a., sest ta polnud kroonus).53Johannes Aleksander Ivask (1887–1905), Ivar Ivaski isa vend, 18. a. Siis Arnold, vanim elavatest, ellujäänud lastest.54Arnold Andreas Ivask (1876–1926), Ivar Ivaski isa vend. Järgmisena suri ema Liina a. ……..,55Karoline Selting (Kapta Liina), Ivar Ivaski vanaema. see järgi õed Emma56Emma (1881–1923), Ivar Ivaski isa õde. ja Adelheid57Adelheide Emilie Ivask (1872–1928), Ivar Ivaski isa õde.; vend August, kes maeti Tartu naise kõrvale58August Ivask (1878–?), Ivar Ivaski isa vend.; vend Karl (1947),59Karl Ivask (1883–1947), Ivar Ivaski isa vend. keda maeti enamlaste ajal lese Ida vanemate ümbruskonda Räpina ja Villem, kes suri 1956 (umbes)60Wilhelm Aleksander Ivask (1890–1956), Ivar Ivaski isa vend..

[Märkus vasakus veerus] Rõngu vana õp. Hansen61Winfried Martin Hansen (1860–1936), Tartu ülikooli usuteaduskonna lõpetanud, Rõngu Mihkli koguduse õpetaja 1889–1929. uuenduste vastu keeles, laulis: „Konn om Tsiion“ – vana võrukeelne „Kus on Siion“.

Elus järeltulijatest on teada Villemi poeg Endel ja Arnoldi poeg Erich,62Endel Ivask (1922–1978) ja Erich Ivask (1912–1971), Ivar Ivaski onupojad. kuna teine poeg Georg suri eksiilis Geislingenis u. 1950,63Georg Ivask (1908–1947), Ivar Ivaski onu Arnoldi poeg. jättes järele ainukese pojana Kill’i (Gill, nüüd koolis Hollywoodis). Augusti ainuke poeg Feliks olevat mõrvatud enamlaste poolt 1945. a. ümber (või sakslaste poolt).
*

Õp. Lõõtsmaa võttis Hanseni koha Rõngus, on nüüd Kanadas.64Vt. Ernst Lootsma (1908–1991), Tartu ülikooli usuteaduskonna lõpetanud, valiti Rõngu Mihkli koguduse õpetajaks, kus töötas 1935–1944, hiljem arvatavasti Inglismaal.
*

Isa käis Rõngu kihelkonnakoolis. 1. õpetaja Raudsepp (hiljem suurim  raamatukauplus Tartus),65„J. Raudsepa raamatukauplus“ Tartus Raekoja platsil varustas ülikooli teaduskirjandusega, omanik Jaan Raudsepp (1877–1961) lõpetas Tartu Õpetajate Seminari, oli lühikest aega koolmeister Rõngus, hiljem edukas ärimees; Jaan Kaplinski emapoolne vanaisa. hiljem [Priima?] siis Tartu linnakooli, kui emagi kolis sinna. Isa oli 9–10. a., kui ta oli Tartus. Elas seal läbi 1905. a. revolutsiooni. Läks Peterburi enne sõda 1911? (1912?). Jäi sinna kuni 1918. a. sügiseni, oli Läti riigi kuulutamisel seal.

Peterburis „Institut Istorii Iskustvo (Pervii)“, direktor Zuboff, Zuboffi palees Iisaki katedraali kõrval66Vene Kunstiajaloo Instituut – vene k. Valentin Pavlovitš Zubov (1884–1922), vene krahv, kooli tunti ka nn. Zubovi instituudina, tegutses Peterburis / Petrogradis / Leningradis 1910–1925. Valentin Platonovitš Zubov 1885–1969. (palee juba Katariina Suure ajast seal). Loengud õhtul. Krahv Zuboff ise kõneles prantsuse kunstist. Karl Ernst von Liphart67Ernst von Liphart (1847–1932), Ermitaaži maaliosakonna kuraator. – itaalia kunst (Keiserliku Eremitage’i direktor või itaalia osakonna juhataja. Delarov68Pavel Viktorovitš Delarov (1856–1913). – hollandi kunsti üle. Loengud – vene, prantsuse, saksa. Instituudi sekretär oli dr. Grossvalds,69Jāzeps Grosvalds (1891–1920) lätlane, hiljem läti saadik Pariisis. Baron Wrangel – kreeka kunst (eesti mõisniku soost). Wiedemann70Ferdinand Johann Wiedemann (1805–1887), saksa-rootsi päritolu Eesti keeleteadlane, Peterburi TA akadeemik (1854). – vist keelte alal. Isa hommiku loenguid ei saanud kuulata. (Semjonov Tjen-Schanski suurim hollandlaste kogu Venemaa, kõige rohkem nimed.) Peale loengu Petit-fours71Saiakesed – pr. k. ja kohvi tressitud teenrite poolt serveeritud. Mitu aastat käis isa seal (vist 3, siis suleti). Kirjanike õhtud nagu Gorki72Maksim Gorki (1868–1936), tuntud vene kirjanik. j.t. Isa töötas Pezholz’i juures.73Vidrik Ivask töötas Peterburis Eduard Pezholzi kuulutusbüroos ja lahkus Riiga ülesandega avada seal büroo esindus. Vt. „Vidrik Ivaski eluloolisi andmeid“ – EKM EKLA, f. 409, m. 74: 11.
Riias tegi isa Pezholzi osakonna.
[– – –]

[8. nov. 1960]

Ivaskite suguvõsa genealoogiat on kõige põhjalikumalt seni uurinud Udo Ivask (1878–1922) oma publikatsioonis „Table généalogique de la Famille Ivask“74Ivaskite perekonna genealoogiline tabel – pr. k. Autor nimekujuga Oudo Ivask. Raamat sisaldab Ivaskite seitsme põlvkonna loendit 11 leheküljel. Kokku trükiti teost 15 eksemplari. Jüri Ivask on andnud Ivar Ivaskile ühe kahest Läände jõudnud oma onu Udo Ivaski raamatust – „Tagebücher“, 24.02.1960. EKM EKLA, fond 409, m 27: 1; l. 121. (Moskou, Imprimerie L. W. Poshidaieff, 1910, Tiré à15 exemplaires). Selle järgi oli Ivaskite esiisa Soome Hendrik, sünd. Soomes 1700 ümber ja surnud a. 1748 „Liivimaal“, s. o. Ivaskite külas, Viljandi maakonnas, Vastemõisa vallas, Suure Jaani kirikuraamatu järgi. Nende Mulgimaa Ivaskite silmapaistvamad esindajad on vist olnud Udo Ivask – bibliograaf, eksliibriste koguja ja ka graafik (arvatavasti pärineb vanim eesti eksliibris temalt ja mitte Kristjan Raualt), ja siis Juri Ivask (sünd. 1907 Moskvas, Udo I. venna Pauli poeg)75Jüri (Georg) Ivask sündis Moskvas 14.09.1907, Udo Ivaski venna Pauli poeg, ema poolt Živago. Vene luuletaja ja kirjanduskriitik, oli kirjavahetuses Boris Pasternaki, Marina Tsvetajeva ja teiste suurte nn. vene emigratsiooni kirjanikega. Pere opteerus 1920. a. Moskvast isa kodumaale Eestisse, Juri lõpetas Tartu ülikooli õigusteaduskonna, eesti keelt selgeks saamata. 1944. a. emigreerus ta Saksamaa kaudu USA-sse, suri 13.02.1986 Amhrestis. Vt. tema kohta Galina Ponomarjova uurimusi, nt. G. Ponomareva. Problema nacional´nogo samoopredelenija pisatelej-optantov (slučaj Jurija Ivaska). – Toronto Slavic Quarterly. Academic Electronic Journal in Slavik Studies. – http://sites.utoronto.ca/tsq/18/ponomareva18.shtml – slavist, Ph. D. Harvardi ülikoolist ja huvitav venekeelne luuletaja, luulekogudega: ….  ja „Царская осень“ (Paris, 195[3]).76Ivar Ivask on päevikus märkinud luulekogud, kuid nende pealkirju ega ilmumisaastaid pole ta selgitanud: „Severnyij bereg“ (1938). Hiljem avaldas Juri Ivask luulekogud „Хvala“ (1967), „Zoluška“ (1970), „Zavoevanie Meksiki“ (1984), „Ja – meščanin“ (1986) ja „Igarjuščij čelovek: poèma = Homo ludens: a poem“ (1988). Ta on toimetanud vene pagulasluule antoloogiat ja kirjutanud eessõnad V. Rozanovi teostele77Vassili Vassiljevitš Rozanov (1856–1919), vene religioonifilosoof. ja ka Marina Tsvetajeva kogule „Лебединый стан“ (1958). j.m. Harvardis oli tema õpetajaks tuntud filosoof-ajaloolane Fedotov78Georgi Petrovitš Fedotov (1886–1951). (kelle kirjutusi ta samuti postuumselt toimetas). Kirjandusajakirjast „Опыты“, mis ilmus New Yorgis, andis tema välja viimased viis numbrit. Huvitav, mitmekülgne mees, kelle soontes on eesti, saksa ja vene verd – peab ennast venelaseks. (Venelasest ema poolel leidub Živago nimelisi sugulasi!) Juri Ivaskiga on meid Ameerikas ära vahetet (samad initsiaalid). Olen temaga kirju vahetand a. 1959 pääle ja isiklikult tutvund Chicagos sama aasta jõulukuul.79Vt. G. Ivask, 14.06.1967 I. Ivaskile – EKM EKLA, f. 409, m. 9: 28.

Viljandi Ivaskite genealoogia on selge a. 1700–1960. See põhineb aga ainult ühe Soome Hendriku poja, nimelt Erichi, järeltulijail. Teine poeg, Hendrik, suri Viljandimaal, kuid kolmas poeg Tõnis (sünd. 1749) – selle kohta vaikib Udo Ivaski sugupuu, niisama nagu noore Hendriku poegadest Aadamast (s. 1771) ja Jaanist (s. 1774, niisiis isa surma-aastal). Ma ei imestaks, kui üks nendest oleks Rõngu Ivaskite esiisaks. Kes aga täpselt? Sellele ma täna veel vastust ei tea.

Kus leidub veel Eestis Ivaski nimelisi külasid ja talusid väljaspool Viljandimaad? Ainuke teine küla olevat Karula vallas, Karula kihelkonnas, Valgamaal (teine allikas väidab Sangaste vallas).80Maa-ameti järgi on Eestis umbes 50 Ivaski nime sisaldavat kinnistut, lisaks Ivaski küla Põhja-Sakala vallas Viljandimaal. Arvatavasti pole see identne Ivaski taluga, mis samuti leidub Valgamaal, Laanemetsa vallas [?]. B. Kangro teab ühest Ivaski nimelisest talust Vana-Antsla läheduses, kus enam Ivaskeid ei eland, kuid kelle maal leidus igivana pedajas, mis nägi välja nagu raudrüütel: Ivaski mänd rahvasuus.81Kangro on kirjutanud 20. VI 1959 I. Ivaskile Ivaski talust ja männist. – EKM EKLA, f. 409, m. 10: 1, l. 15/16. Vt. artikli saatesõna lõpp. (Võib-olla see asus juba Valgamaal?) Igatahes olen kokku saand Minneapolises ühe Aleksander I-ga, kelle isa tulnud Võrumaalt. Valga- ja Võrumaa Ivaskite genealoogia on veel väga udune.

Tartumaa Ivaskite keskus on nähtavasti Rõngu.82Ivar Ivask tegeles oma Eesti juurte selgitamisega järjepidevalt kuni elutee lõpuni. EKM EKLAs leidub Ivar Ivaski kogus (f. 409) Helene Ivask-Kulpa masinkirjas, autori käsikirjaliste parandustega artikkel pühendusega Ivar Ivaskile, Tartus 21.09.1988, ilmselt üle antud Ivaskite Eestis viibimise ajal. Tegu on 28-leheküljelise kokkuvõttega Udo Ivaski päritolust, eluloost ja tööst bibliograafi ja eksliibriste uurijana. Helene Ivask-Kulpa (1910–2005) oli Udo Ivaski tütar ja Jüri Ivaski nõbu.

[– – –]

Klosternenburgis, Viini läheduses, 17. detsembril 1960 (laupäeval)83I. Ivask. Must kaustik. Päevikud 1964–1966. –  EKM EKLA, f. 409: 27: 2, l. 3.

Täna sündisin kell 9.15 hommikul 33 aastat tagasi Riias, Lätimaa pealinnas, ja nüüd alustan ma seda päevikut hoopis mujal – mitte mu sünnikohas või Eestis, isegi mu praeguses kodukohas paguluses mitte, vaid Austrias. Kas olen küllalt vana päevaraamatu korralikuks pidamiseks? Loodame, sest seni on see mulle õnnestunud ainult ajutiselt ja olen korrapärast päevikut edasi lükand ajaks kui olen oma senist autobiograafiat kõiksugu märkmeist kogunud ja puhtalt ümber kirjutand… Kuna see pole mulle tänapäevani veel korda läind, siis miks mitte alata täiesti uue vihuga? Otsustasin just seda teha.

Kolmkümmend kolm – on’s see juba Dante kuulus „nel mezzo del camm84Dante Alighieri „Jumaliku komöödia“ (1306)  algusvärss „Nel mezzo del cammin di nostra vita“ (meie elutee keskel – it. k.).. Tean praegu ainult seda selgelt, et hakkan endast paremini aru saama ja seda tänu kohtamisele Doderer’iga. See vaimne tundmaõppimine algas juba 1956. aasta sügisel, kui lugesin vaimustatult tema romaani „Die Dämonen“ (äsja naasnud Northfieldi teenistusest USA sõjaväes). Järgnes kirjavahetus, isiklik tutvumine 1957. a. augustikuul (Münchenis), minu kirjutused tema loomingust inglise ja eesti keeles ja sel aastal asumine Viini, et teda paremini tundma õppida, temast ulatuslikult kirjutada minu kavatset uurimuses Austria romaanist.85Vt. J. Undusk. Ivask ja Doderer. Meeste sõprus. – Eesti kirjanike ilmavaatest. Ilmamaa, Tartu, 2016, lk. 544–558. Kõige sügavamalt mõjus ehk minusse tema keskne ütelus „Die Erinnerung als Grundlagen der Person.“86Vt. viide 2. Algas minu süvenev huvi enda mineviku vastu, mis on ju õieti inimeseks, küpseks inimeseks saamise tunnusmärgiks (nagu näen kasvava selgusega).“

Ivaskite pere Riiaga seotud kommentaaride eest tänan Guntars Godiņšit! Artikli valmimist on toetanud HTM-i uurimisgrant „Kirjanduse formaalsed ja informaalsed võrgustikud kultuuriloo allikate põhjal“ (IUT22-2) ja EL regionaalarengu fondi kaudu Eesti-uuringute Tippkeskus (TK145).