Ava otsing
« Tuna 3 / 2016 Laadi alla

Teater kultuurivaistu akumuleerimas

Vaino Vahingu (1940–2008) ja Kuno Otsuse (1943–2014) kirjavahetus on Eesti Kultuuriloolise Arhiivi varasalvedes nii värske andam, et seda ei ole jõutud veel isegi uurijatele kättesaadavaks korraldada. Nagu see arhiiviallikate puhul sageli tavapärane, soovivad pereliikmed-pärijad ka käsikirjalised materjalid enne arhiivi andmist ise üle vaadata, neid lugeda ja pisut süstematiseerida. Sellest on ka arhivaaridel palju abi, sest süstematiseerimata materjali arhiivikõlblikuks korraldamine võtab märksa rohkem aega — kui eeltöö tehtud, on asi hoopis lihtsam. EKLA-sse laekunud Vaino Vahingu arhiivi on suure hoole ja armastusega provisoorselt süstematiseerinud Vahingu viimane elukaaslane Ele Süvalep. Tänu tema eeltööle oli üldse võimalik siin avaldatavaid kirju veel lõplikult korraldamata ja kartoteeki/andmebaasi kandmata materjali hulgast leida. Publitseeritavad kirjad pärinevadki Vahingu arhiivist ja kannavad registrinumbrit 2012/178. Kuno Otsuse käsikirjaline pärand on samuti lähiajal kultuuriloolisse arhiivi laekumas. Nii leiavad kaks sõpra ja eesti teatriloos väärikat isikut ning teatriuuenduse olulist figuuri ka oma epistolaarsele pärandile kõrvuti kohad arhiiviriiuleil.

1960. aastate lõpul toimus eesti teatris oluline murrang, mida hiljem on hakatud nimetama teatriuuenduseks. Seni oli domineeriv olnud olmerealism, Stanislavski süsteemi dogmaatilisel tõlgendusel põhinev nn. psühholoogiline läbielamisteater, mis oli hakanud end selleks ajaks ammendama ja kordama. Noorte teatriinimeste jaoks tundus see igav, taheti teha teistsugust teatrit, rõhutati teatri kui iseseisva kunstiliigi tähtsust, püüdes seda vabastada „kirjanduse lõa otsast“. Oluliselt suurenes füüsilise tegevuse osakaal, näitlejate häälekasutuse amplituud laienes, lavaline suhtlemine intensiivistus, lavakujundus muutus tinglikuks jne. Vähenes respekt autori kirjutatud teksti suhtes, teater polnud enam pelgalt kirjanduse illustreerija rollis, kirjanduslikku algmaterjali kasutati uute teatrispetsiifiliste kujundite loomisel algimpulsina. Palju kasutati lavalist improvisatsiooni. Välismaistest eeskujudest oli oluline Grotowski, katsetati Artaud’ ja Brechti sünteesi jne. Olulisel kohal lavalise enesetunde saavutamisel oli ka psühhoanalüüs, loeti palju sellekohast teooriat, eriti Jungi. Selle tulemusel sündis üks põnevamaid perioode eesti teatris. Teatriuuenduse läbimurdelavastused olid „Ühte laulu tahaks laulda“ (nn. Suitsu-õhtu, rühmatöö), „Tuhkatriinumäng“ (lavastaja Evald Hermaküla) ja „Laseb käele suud anda“ (lavastaja Jaan Tooming) — kõik 1969. aastal.

Uus teatrilaad äratas kohe tähelepanu, sest oli senisest sedavõrd erinev, leides nii tuliseid poolehoidjaid kui ka vastaseid. Toomingast ja Hermakülast saidki teatriuuenduse olulisemad lavastajad, ja kui algul räägiti Hermaküla ja Toominga teatrist, siis mõne aja pärast juba Hermaküla teatrist ja Toominga teatrist — nende loomelaad arenes eri suundades, jõudes mõlema puhul 1970. aastate keskpaigaks tõeliste meistritööde loomise ja ametliku tunnustuseni. Kuna mõlemad töötasid Vanemuises, sai Tartu teatrist teatriuuenduse keskus. Veidi hiljem alustasid tingliku teatri katsetustega Kaarin Raid ja Ingo Normet Pärnu teatris, ajaloos tuntakse seda teatriuuenduse teise lainena.

Siinse kirjavahetuse osalised on mõlemad tihedalt teatriuuendusega seotud, on olnud selle juures päris algusest peale, kuuludes samasse mõttekaaslaste sõpruskonda. Vanemuises töötades osales Otsus rohkem praktilises teatritöös, Vahingu rolliks oli teoreetilise poole vahendamine tegijate ja reflekteerimine publiku jaoks. Kuna uus teater vajas ka teistsuguseid tekste, siis andis Vahing oma panuse ka kirjandusliku loominguga.

Julgen väita, et Vahing armastas teatrit palju rohkem kui nii mõnigi professionaalne teatriinimene. Tõsi, ka Vahing oli teatriga vägagi töistes suhetes, kuid tema põhitöö ja sissetulek olid siiski mujal. Ta töötas psühhiaatrina Tartu Vabariiklikus Psühhoneuroloogiahaiglas, kaitses 1971 kandidaaditöö, oli Tartu ülikoolis dotsent. Ometi tõmbas teater Vahingut sedavõrd, et ta vähendas oma töökoormust haiglas ja ülikoolis, et n.-ö. osta endale aega teatri jaoks. Vahing maksis oma teatriarmastusele tublisti peale, mille eest on teda lausa kahtlustatud. Iseloomustav on päevaraamatu 06.02.1973 sissekanne, kus Vahing kirjeldab nn. kolhoosipidu Pärnu näitlejatega, kui hakati uurima, miks ta nii kaua Pärnus on, kust ta nii pikaks hotellis elamiseks raha saab jne. ja mille Vahing resümeerib: „Minu näiliselt motiveerimatust Pärnus elamisest järeldatakse, et mul on mingi salajane missioon.“11V. Vahing. Päevaraamat, Tallinn, Vagabund, 2006, lk. 290. Praeguses ühiskonnas oleks sellist käitumist vist veelgi keerulisem mõista: loobuda osast oma kindlast ja üsna heast sissetulekust, mõnes mõttes ka edasise tööalase karjääri võimalustest — selle nimel, et olla vaba teatri jaoks —, käia tollastes ligipääsetavates suurlinnades (eeskätt Moskva, Leningrad) uuslavastusi ja põnevaid välisteatrite külalisetendusi vaatamas, jälgida pidevalt lähivaates eesti teatrielu ning kirjutada teatrile ja teatrist.

ILLUSTRATSIOONID:
Kuno Otsus, teatrijuht Kaarel Ird ja Ao Peep M. Gorki „Vanamehe“ proovil Vanemuises 1968. Foto pöördele on kirjutatud Otsuse pühendus Irdile. EKLA, fk. A-196: 90

Pärnu teatri lavastaja Ingo Normet ja Vaino Vahing 1972. aastal. Jüri Arraku foto. EKLA, reg. 2008/65

Vahingult on ilmunud mitmeid näidendite ja lühiproosa raamatuid, artiklikogumikke, mis käsitlevad nii psühhiaatria kui ka teatri valdkonda — õigupoolest mõlemat Vahingule omases põimingus. Teatriajaloo seisukohalt on üliolulised raamatud „Thespis“ ja „Hermaküla“, kus Vahing on tagasihoidliku ja sageli märkamatuks jääva toimetaja/koostaja positsioonis, ometi võib uskuda, et temata poleks kumbki raamat selline, nagu need praegu on. Omakirjastusliku almanahhi „Thespis“ koostamine/toimetamine 1970. aastate algul oli üks Vahingu suuri missioone Eesti teatris. Taas võib öelda, et ilma temata poleks „Thespis“ ilmselt sündinud. See oli Vahingule nii omane vastuvett ujumine (tegemist oli ju põrandaaluse väljaandega), mis tõi kaasa suure hulga vabatahtlikku ja tasuta tööd, kuid Vahingu jaoks oli alati vaimne tulu olulisem materiaalsest. „Thespise“ kaudu avardus paljude silmaring, said kättesaadavaks tekstid ja ideed, mis toestasid teatriuuenduse teoreetilist külge, see oli väljaanne, kus oli võimalik öelda välja ka neid mõtteid, mida riigi ja tsensuuri kontrolli all olnud väljaanded oleksid võinud liiga radikaalseks ja lubamatuks tunnistada. Ja seegi on Vahingu suur teene, et „Thespise“ kõik viis numbrit 1997. aastal ühiste kaante vahele kogutuna trükivalgust nägid,2Thespis. Meie teatriuuendused 1972/73. Toim. V. Vahing. Ilmamaa, Tartu, 1997. jõudes sel moel juba hoopis avarama lugejateringini ja päästes tulevaste uurijate jaoks olulise materjali meie teatriloo tõlgendamisel.

Võib öelda, et Vahing oli lisaks oma paljudele elus täidetud rollidele — kord palgalistele, kord missioonil põhinevaile — kindlasti ka veel kutsumuselt ajaloolane, arhivaar. Teadlikult kogus ta oma arhiivi kokku nii talle saadetud kui ka tema enda saadetud kirjad (kui neid adressaatidelt kätte saada õnnestus) ning pidas järjepidevalt päevaraamatut, mis sisaldab ülipõnevat kultuuriloolist materjali tolle ajastu ja seal tegutsenud loomeisikute mõistmiseks. Et ta neist kaks esimest köidet ka ise avaldada jõudis,3Samasse ritta kuulub avateosena õigupoolest juba Vahingu „Noor Unt“. – Loomingu Raamatukogu 2004, nr. 1–3, Perioodika, Tallinn. paneb teda tänutundes meenutama paljusid, keda see periood meie kultuuriloos huvitab. Oletada võib, et päevaraamatu pidamine kestis edasi ka pärast 1984. aastat, millega teine köide lõpeb — ehk oleks aeg mõelda avaldamise jätkamisele?

Vahingu intrigeeriv isiksus ja looming andsid põhjust peagi pärast tema lahkumist tema kohta meenutusi-mälestusi koguma asuda. Külli Trummali koostatuna kirjastuselt Hermes 2011. aastal ilmunud mahukas raamat „Vahing. Mälestusi Vaino Vahingust“ on olnud veel üheks võimaluseks Vahingu elutöösse pilku heita, samas avada ka paljusid tolleaegse kultuurielu seni varjul olnud tagamaid.

Suur oli ka teise siinse kirjavahetuse osapoole Kuno Otsuse teatriarmastus. Juba koolipoisina Tartu 8. Keskkoolis legendaarse kirjandusõpetaja Vello Saage käe all tegeles ta nii ilukirjandusliku loomingu kui ka näitemänguga. Hilisem tuntud kirjamees ja Otsuse koolivend Mati Unt oli tollal see, kes Otsuse luuletusi oma illustratsioonidega täiendas, jõudes sealt edasi ka oma kirjandusliku loomingu avaldamiseni. Otsuse edasised õpingud Vanemuise stuudios andsid süstemaatilise teatrihariduse ja töökoha teatris. Sellest sai elutöö ja teine kodu kogu eluks. Otsus tõi Vanemuises publiku ette kümmekond lavastust, tema loodud rollide nimekiri on aga märksa pikem. Tihti oli ta ka teiste lavastajate kõrval assistendiks, mis on vägagi aja- ja energiamahukas, kuid publiku jaoks paraku üsnagi märkamatuks jääv töö. Otsus pidas Vanemuises mitmeid ameteid — lisaks näitlemisele ja lavastamisele oli ta eri aegadel teatri noodi- ja raamatukogu hoidja, arhivaar ning teatri vokaal- ja balletistuudio õppealajuhataja. Tema muusikaliteratuuri-alane kompetents oli muljetavaldav. Ta oli põline vanemuislane, keda tundsid kõik ja kes oli teatris omamoodi asendamatu. Mitmekülgselt andekana tegeles ta teatritöö kõrval jätkuvalt ka ilukirjandusliku loominguga, avaldades aeg-ajalt luuletusi ajakirjas Looming.

Ometi ei saanud talle osaks erilist aupaistet. Tema lavastused ei kuulunud enamasti tunnustust leidnud silmapaistvate tippude hulka, tema rollid ei olnud tavaliselt peaosad, kuid ta tegi oma tööd südamega. Teater ei püsi ainult tippudel, on vaja suurt hulka inimesi, kes kannaks hoolt, et teatriorganism igapäevaselt toimiks, et igal õhtul kell seitse avaneks publikule eesriie. Paljud neist inimestest jäävad üldse eesriide varju. Otsuse kohta seda öelda ei saa, kuid autasude ja preemiate sära ulatus tema ellu vähe. Ehk ei olnud tal piisavalt auahnust? Või annet? Või ei osanud ta teatrijuhtide soosingut saavutada? Või ei olnud tal sellist meeletut töövõimet, mida tippu jõudmine sageli eeldab? Või lihtsalt soovi end sel moel pingutada. Me ei tea seda. Võib loota, et Otsuse arhiiv annab nende küsimuste tõlgendamiseks mõne vastuse või vihje.

Vahingu-Otsuse kirjavahetuse puhul ei saa öelda, et seal järgitaks rangelt kiri-vastus-põhimõtet. Pigem sünnivad kirjad mitte niivõrd kohustusest vastata, kuivõrd hetkeimpulsist, soovist midagi sõbraga jagada. Seetõttu pole ka siinses publikatsioonis paigutatud kirju vaheldumisi, vaid esitatud kronoloogiliselt esmalt Otsuse ja siis Vahingu kirjad. Otsuse kirjad on enamasti pikemad, lisaks siinsetele leidub arhiivis ka postkaarte, mis saadetud sünnipäevaks, uueks aastaks, aga ka isegi maipühadeks. Siin avaldamata jäänud kaartidel leidub sageli üsna emotsionaalseid ja tähenduslikke sõnumeid. Nii võime näiteks 24. dets. 1989. aastaga dateeritud jõulukaardilt lugeda: „Mu truu Wantsa! Miks Sa mind ometi maha oled jätnud? Jumalikke jõulusid, Head Uut Aastat! Igavesti Sinu Kuno.“ Küllap tundis Otsus end sel hetkel üksildasena, sest teater ei omanud siis enam endist tähendust ega tõmmanud publikut kuigivõrd ligi. Teatritegijad istusid oma elevandiluutornis, kuid elu kees tänaval, koosolekusaalides, meedias — toimus laulev revolutsioon.

ILLUSTRATSIOON:
Mati Unt ja Vaino Vahing, kaks sõpra ja teatriuuenduse peamist teoreetikut. Elmar Köstri foto. EKLA, fk. B-139: 237

Truu Wantsa polnud Kunot siiski maha jätnud, see sõprus kestis kogu elu, seda tunnistab ka siinse kirjavahetuse viimane Otsuse saadetud kiri.

Esmapilgul võib ehk tunduda, et need kirjad on pisut juhuslikud, sõnumilaadsed, lühikesed. Tõesti, pikki kirjeldusi ega enesevaatlusi siin eriti ei leidu, kuid ometi annavad need edasi seda vahetut hõngu, mis kaasnes teatriuuendusega, seda sisemist kirge ja põlemist, mis neid inimesi toitis. Ja ennekõike suurt armastust teatri vastu. Tihtipeale töötati jõu piiril. Sellekohaseid viiteid leidub Vahingu päevaraamatus ohtrasti. „Kas saab olla veel väsinum?“ — küsib ta iseendalt 05.02.1973. Elustiili juurde kuulus teatavasti ka üsnagi enesehävituslik boheemlus, mis vaheldus ja põimus üliintensiivse töötamisega. Otsuse kirjadest Vahingule võib lugeda, et sageli palus ta tohtrist sõbralt retsepte rahustite ja peavalurohtude jaoks — needki tervisehäired vihjavad ülepingele. Kõike tehti endast maksimumi andes ja kirega. Kuid just tänu sellele, et need inimesed oma elu jäägitult teatrile pühendasid, saame täna eesti teatri ühe tipp-perioodina meenutada aega, mida tagasivaates tuntakse teatriuuenduse nime all ja mis on üks kirkamaid kogu eesti teatriloos.

Oma viimases arhiivi jõudnud kirjas Otsusele kirjutab Vahing: „Teater akumuleerib mingi kultuurivaistu, tõsi küll, mittetajutava, mitte sellise, mis sind kohe targemaks või paremaks teeks, aga ajapikku annab ta tunda.“ Just see vaist, mis pikkade ja mõnikord ka kurnavate teatriõhtute tulemusel oli neisse akumuleerunud, andis neile jõudu loominguks, mille tõlgendamine meil veel suuresti ees seisab.

Tänan südamest Vahingu tütart Julia Laffranque’i ja viimast elukaaslast Ele Süvaleppa ning Otsuse arhiivi haldajat Urve Kivilaidu, et nad kirjavahetuse avaldamisega lahkesti nõus olid.

Publikatsioon on seotud projektidega IUT22-2 (Kirjanduse formaalsed ja informaalsed võrgustikud kultuuriloo allikate põhjal) ja ETF9160 (Eesti kirjanduse pingeväljad 1956–1968: ideoloogiad, institutsioonid ja baastekstid Nõukogude ja paguluse kontekstides).

Vaino Vahingu ja Kuno Otsuse kirjavahetus

Otsus Vahingule

1.

Kallis ja austatud Doktor!

Mati4Mati Unt (1944–2005) — kirjanik, lavastaja, Vanemuise dramaturg 1966–1972, eesti teatriuuenduse olulisemaid teoreetikuid ja välisteoreetikute vahendaja. palus mul Sulle üle anda see „Thespise“ 5„Thespis“ oli omakirjastuslik masinakirjas (kopeerpaberi abil) paljundatud almanahh, mis käsitles peamiselt teatriga (kultuuriga) seotud teemasid, mida ametlikes väljaannetes oleks tsensuuri tõttu olnud keeruline või võimatu avaldada. Ilmus 1972–1973. Seda levitati käest kätte usaldusväärsete inimeste hulgas. Vahing oli „Thespise“ peamine koostaja/toimetaja ja produktiivne autor. II number. Olen täna Pärnus „Charleyga“,6„Charley tädi“ — Brandon Thomase farsi põhjal dramatiseerinud Mati Unt, lavastaja Kuno Otsus, kes esines ka teener Brasseti rollis. Esietendus Vanemuises 31.05.1970. Lavastus oli erakordselt publikumenukas. Mati on ka kaasas, ütles, et sõidab sealt edasi Tallinna. Tervitan ja palun tervitada ka abikaasat.7Vahingu tolleaegne abikaasa oli Maimu Berg.

Sinu Wilde, O.8Miks Otsus ennast Oscar Wilde’iga võrdleb, jääb siinkohal selgitamata. Tõenäoliselt on tegemist mingi siseringi nalja või vihjega.
19.05.72. a.
P.S. Raamatu vahel on ka mingid Sulle teadaolevad kviitungid.
K.

ILLUSTRATSIOONID:
Kuno Otsus 1968. aastal. Vaino Vahingu foto. EKLA, fk. Neg. A-37: 6811
Kuno Otsuse uusaastakaart Vaino ja Maimu Vahingule 1972. EKLA, reg. 2012/178

 

2.

Tere!

Praegu on teisipäev, kell on 23 ja 50 minutit. Tulin just Maimu poolt.9Vahingud ja Otsus elasid tollal väga lähestikku, Vahingud Nõva, Otsus Raua tänaval. Mul oli kaasas „Silva“10Imre Kálmáni operett. plaat ja ungarikeelne libreto.11Otsus oli Vanemuise raamatu- ja noodikogu juhataja ja tundis suurepäraselt muusikaliteratuuri. Jõime teed. Aga tema igatseb. Ootab!12Vahing elas sel talvel üsna pikalt Pärnus, töötades oma „Vaeste-Patuste alevi“ dramatiseeringuga ja külastades intensiivselt Pärnu teatri etendusi. Samal perioodil oli Pärnu teatri repertuaaris ka Vahingu „Suvekool“. Oma Pärnu teatrimuljetest on ta kirjutanud „Thespise“ V köites ülevaate „Etendus kasvab… etendus langeb. Talveõhtud Pärnu teatris“ – „Thespis. Meie teatriuuendused“, Ilmamaa, Tartu, 1997, lk. 350–382. Ausõna!

Minul uudiseid polegi. Teatris on kõik tavaline, Tooming13Jaan Tooming (1946), teatriuuenduse juhtfiguure ja olulisemaid lavastajaid. „Charley tädis“ mängis ta paralleelselt Einari Koppeliga üht peaosa, lord Babberley’d. on pärast Pärnu „Charleyt“ väga reserveeritud, teretab mind ja vaatab ise mööda. Imelik, miks nii? Kui olukord samaks jääb või veel progresseerubki, siis pole küll mingit mõtet Hoffmanni14Ei ole päris selge, mis idee see oli. Vahing on oma päevaraamatus kirjutanud: „Kuno Otsusega 20 minutit raamatukaupluse „Teadus“ ukse taga Hoffmanni raamatut ootamas“ ja veidi allpool: „tal [Toomingal] oli Hoffmanni raamatu üle hea meel.“ (03.01.1973) Eesti keeles sel aastal ühtki Hoffmanni teost ei ilmunud, seega võis tegu olla näiteks Ernst Theodor Amadeus Hoffmanni saksakeelse muinasjuturaamatuga („Märchen“, Leipzig, 1971) vm. „Teaduse“ raamatupoes oli tollal müügil küllalt palju Ida-Saksamaal välja antud kirjandust, mida sai poe kaudu ka tellida. Hoffmanni-ainelise lavastuse idee jäi siiski teostamata. teha. Mulle tundub, et nad peavad mind Marega15Mare Puusepp, Vanemuise laulja ja näitleja, Jaan Toominga tolleaegne elukaaslane. kas spiooniks või inimeseks, kellest on parem eemale hoida. Eks hoidku siis pealegi. Kuigi Jaanist on see loll. Tead, ma olen väsinud. „Trembita“16Juri Miljutini operett „Trembita“ esietendus Vanemuises 25.02.1973, lavastaja Epp Kaidu, kelle kõrval Otsus oli lavastuse näitejuht-assistent, mängides ühtlasi Sussiku rolli. väsitab, ja üldse on kuidagi igav. Hea on, et Maimugi nüüd Tartus on, lähen mõne päeva pärast ehk jälle teile. Oh seda õnnetut Otsust!
Ootan vastust.
Kuno
Vert.17Vert., verte — ld. k. vertatur! — pööra, vaata pöördel. Mida Otsus siin just rõhutada soovib, jääb ebaselgeks.
Tartu,
Teisipäev, 6. veebr. [1973] kell 23.58

Lisa: Endel Loide18Endel Loide (1900–1987) — USA-sse emigreerunud vähetuntud eesti kirjanik ja teatriarvustaja, kes on kirjutanud näidendid „Lucifer“, „Jumalalilled“ jm. Mainitud lisa muuseumi jõudnud kirja juures ei ole, tegemist võis olla mõne Loide tekstiga.

 

3.

Lp. Waino Wahing19Kiri on saadetud käsipostiga, kokkumurtud lehele on kirjutatud üksnes adressaadi nimi ilma aadressita.
Wants!
Sain täna (reede!) kell 07.30 hommikul Maimult telegrammi, tekstiga OTSI VAINO KIIRESTI ÜLES. MAIMU.20Kuigi esmapilgul ehmatav, on see teatriuuendusega seotud seltskonnale üsna iseloomulik käitumisstiil: ootamatused ja ekstreemsused kuulusid igapäevaellu, ülim oli Spiel, suur mäng. Oma päevaraamatus kirjutab Vahing selle päeva sündmusena: „Veisaite [Irena Veisaitė, leedu teatriteadlane] ja ta tütrega Võrus ja Taevaskojas. Väga raske on momendil nendega suhelda.“ Eelmise päeva sissekanne ütleb, et Vahing sõitis öise Pihkva rongiga Tallinnast, kus oli olnud paar päeva, Tartusse. Õhtuse konflikti järel on abikaasa mures. Järgmisel kahel päeval päeviku sissekanded puuduvad, 9.07. märkmed algavad lausega: „Helistasin Maimule.“
Milles on asi? Tule palun minu poolt (võin olla aias) läbi. Mittemidagi-
teadev
Kuno
06.VII 73. a.

 

4.

[1975]
Armas Waino! Tere!
Pole vist juba terve aasta kohtunud. Teadsin küll, et Sa oled korterit vahetanud,21Vahingud said oma korteri 1975. aasta mais, Nõva tänavalt koliti Kingissepa (praegune Jakobi) tänavale. aga teatris, (ma küll spetsiaalselt ei uurinud, ent paistab) et enamus Sinu uut aadressi ei tea. Ka Kaisuga22Kais Adlas, Vanemuise näitleja, Irdi ja Kaidu tütar. pole juttu olnud. Juhtus hoopis nii, et Viiu Maimik23Viiu Maimik (1939) — Vanemuise kontsertmeister, ühtlasi Elleri muusikakooli pedagoog ja kontsertmeister. küsis minult, kuidas Sa elad. Mina loomulikult ei teadnud midagi vastata ja juhtus vastupidi — Viiu andis mulle Sinu aadressi (ja palus seda mitte levitada, mida ma ka teinud pole). Siis palun aga, ole nii hea ja kirjuta mulle, mis päevadel/kellaaegadel Sa kodus oled. Arvan, et meil on, millest vestelda — siiski terve aasta!
Palun ära pane mu tülitamist
pahaks! Jään ootama vastust!
Sinu Kuno

 

5.

Kallis Wantsa!

Ei saa ma Sinuga kuidagi kontakti! Psühho keskjaam24Vahing töötas Tartu psühhoneuroloogiahaiglas psühhiaatrina. Nõukogude ajal, kui telefone oli vähe, kasutati suuremates asutustes telefonikeskjaamu, mille kaudu sai kõnesid erinevatesse ruumidesse suunata. on alalõpmata kinni. Kahel korral olen käinud õhtupoolikul Sinu pool, aga aknad on pimedad ja uksekell kinnitab, et kodus Sa pole ilmselt olnud. Kuidas elad? Üldiselt usun, et hästi, sest elule jalgu pole Sa kunagi jäänud, pigem vastupidi. Wabanda väga, aga nagu ikka, on mul Sulle suur palve. Enda, ema, isa ja tädi nimel. (Ema, muuseas palub Sulle sageli tervisi saata, adressaadini nad muidugi ei ole jõudnud.)

Aastavahetusel oli mul iga päev vähemalt 4 proovi — ballikavaks „Kihva Värdi“,25Kihva Värdi pseudonüümi kasutas humorist ja karikaturist Riho Lahi ajalehe Edasi naljanurgas. Sellest sai omamoodi populaarne tegelaskuju. Lahi on Värdi lugudest välja andnud ka mitu kogumikku. Tolle uusaastaballi kava oli ilmselt neist lugudest inspireeritud. Tõenäoliselt oli Otsus ballikava lavastaja. Kuna ballikava esitati vaid üks kord, siis selle kohta repertuaariülevaateis andmed puuduvad. Saabastega kass,26August Kitzbergi lastenäidendi „Saabastega kass“ lavastas Kaarel Ird, esietendus toimus 04.01.1977. Kuno Otsusel oli füüsiliselt nõudlik Gummielastiku, kuninga kammerhärra roll. Elu tsitadellis27August Jakobsoni näidendi „Elu tsitadellis“ lavastas Epp Kaidu, Kuno Otsus oli lavastaja assistent ja mängis ühtlasi ka Richard Miilase osa. Esietendus oli toimunud 29.02.1976, kuid Vanemuises tehti sageli kordusproove ka mängukavas olevate lavastustega. Kuna Epp Kaidu oli surnud 23.06.1976, siis langes taastusproovide koormus lavastaja assistendile Otsusele. Olgugi et tegemist oli stalinismiperioodi tekstiga, mis 1970. aastateks oma aktuaalsuse oli kaotanud, sündis ometi tähelepanuväärne lavastus, eeskätt tänu peaosaliste Toominga ja Hermaküla võimsale koosmängule. Lavastaja Kaidu pälvis selle eest Eesti NSV Teatriühingu preemia, samuti Tooming Ralfi osatäitmise eest. Oletada võib, et veidi aitas premeerimisele kaasa ka see, et lavastus oli pühendatud NLKP XXV kongressile. (etendus läks Merzini28Leonhard Merzin (1934–1990) oli andekas filmi- ja teatrinäitleja, lisaks tegeles hobi korras maalikunsti ja ilukirjandusega. Vanemuises töötas aastail 1957–1960 ja 1966–1979. „Elu tsitadellis“ tegelaste hulgas tema nime ei leidu, kuid pole võimatu, et ta oli distsipliinirikkumise tõttu (alkoholiprobleemid) rollist kõrvaldatud. tõttu aia taha), Imelugu,29Raimo Kangro koomiline ooper „Imelugu“ (Kulno Süvelepa libreto Boccaccio „Dekameroni“ ainetel) oli lavale jõudnud küll juba 22.06.1974, kuid ilmselt oli tegemist taastusproovidega. Ooperi oli lavastanud Epp Kaidu, Kuno Otsus oli lavastaja assistendiks. Suveöö ilmsi30Valter Ojakääru külamuusikali „Suveöö ilmsi“, mis põhines Mart Raua näidendil, lavastas Kaarel Ird, esietendus toimus 17.04.1977. Kuno Otsus mängis seal üht kõrvaltegelast, pastorit. + veel õhtuti etendused. Polegi siis vist mingi ime, et pea hakkas sageli valutama. Väsimusest sain C-vitamiini ja Undeviti31Erinevaid vitamiine sisaldav tablett, Nõukogude ajal üsna populaarne turgutusvahend. abil jagu, aga pea, (olgu ta neetud!) valutas peaaegu iga päev. Meie suur meedikus Maiksar32Raimu Maiksar (1936) oli Vanemuise näitleja, hiljem vanemmeister. 1965 lõpetas ta Vanemuise stuudio (nn. Irdi stuudio), olles eelnevalt õppinud EPA-s veterinaariat — siit ilmselt viide „meedikusele“. soovitas ja hankis mulle siis üht bulgaaria peavalu retseptirohtu — SEDALGINI. See Sedalgin mõjus/mõjub tõepoolest hästi, kogu meie perekonnale, sest tädil, õnnetul on oma ettekandjatöö tulemusena tihti peavalud, isa jälle töötab vist liiga palju (ikkagi 73 aastat vana), ja ema on — seda tead Sa isegi — viimastel aastatel sageli haiglane olnud. Siis juhtuski nõnda, et see SEDALGIN aitas meid kõiki. Aga nüüd on otsas.

Palun ole hea ja saada mulle kirjaga (Raua 16a -4) mõned SEDALGINI retseptid, oleksime Sulle väga tänulikud. Ema eriti — ta tuletab Sind sageli hea sõnaga meelde.
Parimate tervitustega
Kuno
P.S. Sõpradeta, kord vihane, kord melanhoolne, pole mul õiget asu ei siin, ei seal. Mille nimel ma elan? Lootusest? Aplausist? Paistab, et viimasel ajal kõige enam vist küll SEDALGINIST!
K.
Tartus,
18.01.77. a.

 

6.

Mängime nii, et lennupostiga!33Selle märkuse juurde on kleebitud lennuposti kleeps.
16. X 77. a.34Siin on Otsus kirja dateerimisel ilmselt eksinud, nagu selgub kirja sisust. Tõenäoliselt peaks olema 16.IX.
Tere, kallis Wants!

Suur aitäh Irkutskist saadetud postkaardi eest, kuigi pean ausalt tunnistama, et ma muret tundma hakkasin. Ikkagi Ida-Siber, BAM,35Baikal-Amuuri magistraal, tolleaegne (komsomoli) löökehitus. Vahing viibis seal 01.–25.08.1977. sealsed inimesed ja nende kombed ning Sinu küllaltki keeruline iseloom. Nüüd, Jumal tänatud, oled siis tagasi.

Kavatsesin ükspäev Sinu poole tulla, aga kohtasin Kaisut, kes tegi ettepaneku see käik koos ette võtta pärast tema Saksamaa gastrolli.36Vanemuine esines külalisetendustega Potsdamis ja Schwerinis 25.09.–06.10.1977, mängides lavastusi „Üks ullike läks rändama“, „Luigelend“ ja „Suveöö ilmsi“. See oleks siis kusagil 05.–10. X vahepaiku.

ILLUSTRATSIOON:
Kuno Otsuse kiri Vaino Vahingule 1977. EKLA, reg. 2012/178

Ja veel — vabanda, kallis Wantsa, siis toon ära ka Sinu piibli ja loodan ka mõnda eleeniumi37Rahusti. originaali — kui viitsid, võiksid ka retsepti saata, tühja see raha.

Elan muidu üsna vaikselt, kui tulen, eks siis räägin üksikasjalisemalt. Muuseas, tunnen tänini puudust, et Sa siin ei ela, kuigi mõistan igati, et see korterisaamine oli geniaalne lahendus. Igati.

Jään ootama vastust, Sina jää ootama mind jne. Ring ei sulgu, veel mitte!

Parimate tervitustega Sinu
Kuno

 

7.

Kallis Wantsa!

Kaido Maidla38Kaido Maidla (1936), Vanemuise näitleja ja koorilaulja. tõi täna minu kätte Sulle Nõva tänava aadressil tulnud teate ilmunud raamatu kohta.

Tervis on mul endine, aga võtan iga päev eleutherococci ekstrakti.39Turgutav ja väsimust peletav taimne ekstrakt, nimetatud ka Siberi ženšenniks. Otsus kasutas igasugu turgutavaid tooteid nii palju ilmselt seetõttu, et tema lähedane peretuttav oli apteeker. See võimaldas ka defitsiitsete ravimite kättesaamist, mis Nõukogude ajal oli apteegis tutvusi omamata tõsine probleem. Eks näe, mida lähemad päevad toovad — kui asjad kipuvad viltu kiskuma, küll ma siis Sind üles otsin. Head aasta lõpunädalat!
Kuno
20.XII -79. a.

 

8.

Kallis Wantsa!

Suur aitäh Sulle targa ja soosiva arvustuse eest „Postimehes“.40Otsus lavastas 1991. aastal Vanemuises Oscar Wilde’i „Ideaalse abikaasa“. Vahingu arvustus Postimehes ilmus 02.10.1991.

Mulle on jäänud peale Sinu üsna vähe tõelisi sõpru ja enamasti on nad siis „Vanemuisest“ → Dvinjaninov, Simmul, Jääger,41Tollased noored Vanemuise näitlejad Andres Dvinjaninov, Rain Simmul ja Merle Jääger. vana Lilleorg,42Tiit Lilleorg (1941), elupõline vanemuislane, kes on töötanud teatris nii näitleja, lavastusalajuhataja kui ka peaadministraatorina. osaliselt ka Linnar.43Linnar Priimägi (1954), Vanemuise teatri juht aastail 1990–1993, nimetas end saksa teatrite eeskujul intendandiks. Nemad on ajutised, aga Sina, kallis Wantsa, oled mind alati hoidnud ja vaimselt valvanud. Ja eks seegi ole Sinu teene, et ma Wilde’ni üldse välja jõudsin. Ma igatsesin teda juba ammu lavastada, Endrik Kerge44Ago-Endrik Kerge (1939) juhtis 1985–1990 Vanemuise teatrit. Kerge perioodil lavastas Otsus Georges Feydeau’ jandi „Kirp kõrvas“ (1987), Robert Thomase kriminaalnäidendi „Lõks“ (1988) ja Philip Kingi „Farsi pastoraadis“ (1989). Tollane repertuaaripilt sisaldas tõesti palju meelelahutuslikku, sellegipoolest oli publiku leidmisega probleeme. Kuna samal ajal toimus laulev revolutsioon, siis oli inimeste huvi kaldunud pigem poliitikale ja päevasündmustele. Kõikjal toimus palju põnevat ja teater ei jõudnud enam eluga sammu pidada. igatses farsse ja krimkasid, need tõid ju kassat! Priimägi igatses aga Wilde’i ja nõnda see teoks sai, seetõttu ka tema osaline lavastusse vahelesekkumine, ikkagi intendant!

Tahaksin väga, et Sa näeksid ka Dvinjaninovi ja Veesaare etendust.45S. t. näitlejate teist koosseisu. Tule alati kui soovid. Loož on ju vaba!

Sind igavesti armastav
& osaliselt hull Kuno
03.XII -91. a.
pöördel →
→ Eelkõige Häid Jõulusid!
P.S. Hakkan ilmselt Jaan Toomingaga Bellini ooperit „Puritaanid“46See idee ei saanud siiski teoks. Ooper jõudis kontsertettekandena Estonias lavale 16.03.2007. lavastama! Mõte on ju hulljulge, agahull + julge peaks sobima.
K.

 

Vahing Otsusele47Vahingu kirjad Otsusele (ja veel ilmselt mõnele sõbrale, nt. siinses kirjavahetuses ilmneb, et ka Hermakülale) on kirjutatud (enamuses) Moskva teatrite kavalehtedele. Vahing käis regulaarselt ja sihiteadlikult end tol ajal tavakodaniku jaoks ligipääsetavates suurlinnades Moskvas ja Leningradis teatrialaselt harimas, olulisemate teatrite uusi lavastusi vaatamas. Suhteliselt sageli käis neis linnades esinemas ka välistruppe. Et ta sõpradele kirjade kirjutamiseks tavalise kirjapaberi asemel just teatrikavad valis, ei ole kindlasti juhuslik — selles võib näha ühelt poolt soovi, et ka sõbrad saaks osa sellest teatrielust, mida tema sel hetkel nautis, teisalt aga taas omamoodi mängu, mis Vahingule igiomane. Selline stiil võimaldab tagasivaates jälgida Vahingu teatrikogemust — küllap mõtles ta neid kirju saates sellelegi.

1.

Kunole Leningradist naasmise48Vanemuise külalisetendused Leningradis toimusid 23.–31.10.1972, repertuaaris olid Prokofjevi „Õnnemängija“, Ojakääru „Kuningal on külm“, balletiõhtud „Kontrastid“ ja „Maalid“, Madáchi „Inimese tragöödia“ ja Tormise „Külavahelaulud“. kergenduseks.
V. V.
Moskvas 2.XI 7249Esimene arhiveeritud kiri piirdubki selle lühisõnumiga. See on kirjutatud Moskva Armee Keskteatri „Onu Vanja“ lavastuse kavale, kuhu on pöördele märgitud etenduse vaatamise kuupäev 01.11.1972.

 

2.

Kuno.

Algas mu „Moskva-teatri-sügise“ teine pool, raskem pool.50Kuuba rahvusballeti külalisetendused Moskva Suures Teatris.

Paar päeva tagasi esietendus armeeteatris Andrejevi „Kõrvakiilud“(!)51Mati Undi dramatiseeringu Leonid Andrejevi teose jm. materjalide põhjal pealkirjaga „Sina, kes sa saad kõrvakiile“ lavastas Hermaküla Vanemuises 18.11.1971. Peaosas Jaan Tooming. See oli teatriuuenduse varasema perioodi olulisi lavastusi, mis paistis silma agressiivsuse ja vägivallani võimendatud füüsilise tegevusega.. Ei vaadanud.
V.
4.11.72.52Kiri on kirjutatud balleti „Giselle“ kavalehele (Kuuba rahvusballett).

 

3.

Kuno! Kui juba olla, siis olla järjekindel, muidu võib „psühhoosi oodates“ hulluks minna. Juba iga mustlasplika (elus, mitte laval) tuleb mulle nina peale määrima, et mul on ainult „Ego“, polevat mu käitumises üldinimlikku. Mõelda vaid, milline tähelepanek setupoisi53Nii tavatses Vahing end sageli nimetada. hingeelu kohta, kes peab „üldinimliku“ (pähh, milline sõnavärdjas) ilu nimel kaks korda päevas Kuuba rahvuslikku balletti vaatama! Lõunavaheaeg on praegu. Oh, kuidas ma vihkan mustlasplikasid!

Moskvas
5.11.72 k 1620
V.54Kiri on Kuuba rahvusballeti segakavaga kontsertõhtu kavalehele kirjutatud.

 

4.

Ja ongi läbi kirglik nädal. Aitäh, Kuno, igakülgse abi eest.
V.
6.11.7255Kiri on Kuuba rahvusballeti kolmest osast koosneva etenduse (segakava) kavalehel.

ILLUSTRATSIOON:
Vaino Vahing esinemas ENSV Kirjanike Liidu seminaril 2. veebruaril 1975. Foto: Jaan Klõšeiko. EKLA, fk. B-148: 49

 

5.

[1972]
Kunole mõeldes Vaino.
P.S. Trio järjekord oli ikka nii nagu kirjutatud Rubbins jt.56Kiri on Moskva Suure Teatri kaval. Seekord on vaadatud etenduseks Aram Hatšaturjani ballett „Spartacus“. Kiri on dateerimata, kuid kavaleht dateerib 1972. aasta sügist.

 

6.

Jälle Kunole mõeldes, jälle minister kunsti ees.
Vaino
31.11.72,
Moskvas57See lühisõnum on saadetud Kremli Kongresside Palees toimunud etenduse kavalehel, vaadatud lavastuseks S. Slonimski ballett „Ikarus“ (lav. V. Vassiljev). Kava siseküljel on alla kriipsutatud peaosaliste V. Vassiljevi ja J. Maksimova nimed. Juurde on kirjutatud „kaemuslik“.

 

7.

Tere!
Tulin teatrist. Jälle kavad,58Ka järgnevad kirjad on teatrikavadel. Vt. ka viide 12. pole veel midagi uut välja mõelnud. Vaatasin „Hiirelõksu“59Agatha Christie näidendi lavastas Pärnu teatris Ingo Normet, esietendus oli toimunud 1971. aasta detsembris. Kiri on kirjutatud selle lavastuse kavale. teist korda. Lagi oli statsionaaris hea.

Aga üks lapsus: lugesid ajalehte „L’Humanite“60Prantsuse kommunistliku partei häälekandja. (?!) Inglismaal mõrv, veidi imelik. 6–7 tundi trükin „Alevit“,61Vahing dramatiseeris Pärnu teatri jaoks Jakobsoni „Vaeste-Patuste alevit“, teos jõudis lavale alles 1981. aastal. siis lõuna, siis õhtune etendus, siis kirjad. Elan väga kallis toas (3 rbl päev), veidi jahedavõitu.

„Suvekooliga“62Vahingu näidendi „Suvekool“ lavastas Pärnu teatris Ingo Normet, esietendus 14.10.1972. imelikud asjad jah — neli järgmist etendust statsionaaris välja müüdud. 15/16 rasked päevad — Tallinn.63Päevaraamatust on lugeda, et Vahing käis oma näidendi pealinna-etendust ka ise vaatamas. Tallinnas esinemine oli vastutusrikas eeskätt seetõttu, et enamus kriitikuid ja kultuuriametnikke, kelle arvamusest midagi sõltus, elasid Tallinnas. I päeval draamateatri suures saalis, teisel päeval vene draamateatris.

Kui saad aega, vaata „Hällilaulu“64Zorajr Halaphjani näidendi lavastas Pärnu teatris Ingo Normet, esietendus 09.12.1972. — „Äiu… äiu“65Läti autori Harijs Gulbise näidendi lavastas Vanemuises Epp Kaidu, esietendus 01.10.1972. Mõlema lavastuse teemaks oli koolinoorte elu ja noorsooprobleemid. armeenia variant, kuid mingi meeldiva kõrvalmaiguga. Ühine, absoluutselt ühine, nendel kahel etendusel (Tartu ja Pärnu) on minu jaoks see, et „valu“ pole neis kummaski, mõlemas makstud lõivu päevakajale. Kirju saan: Pärnu. Peapostkontor. Nõudmiseni.

Toominga meeleolud?

Veel meenus, et „Charley’s“ mõjusid Sa kohati nagu vene krahv, nagu Mõškin „Idioodist“,66Fjodor Dostojevski romaan. kõrvuti inglasliku hoiakuga. Mõškin olid Sa eriti siis, kui istusid. Kui kunagi tuleb „sinu programm“,67See lause vihjab, et Otsus ei saanud Vanemuises oma lavastusideid piisavalt teostada. siis peaks ikka mõtlema „Idioodile“.68Kahjuks jäi see idee teostamata.

12.1.73. k. 2250

 

8.

14. jaanuar 1973. Esietendust ei näinud, samal ajal oli väikeses saalis „Suvekool“.69Sõnum on Henrik Ibseni „Naine merelt“ lavastuse kavalehel. Lavastaja Pärnu teatri peanäitejuht Vello Rummo, esietendus 14.01.1973.

 

9.

25. I 73. k 2230 70Kiri on Ingo Normeti lavastuse „Vaikne nurgake“ (Oskar Lutsu ainetel) kavalehel. Esietendus oli toimunud 26.03.1972.

Kuno, mõned read etenduselt tulles. A’la V. V. Rozanov71Vene kirjanik (1856–1919), kes käsitles oma loomingus peamiselt pereelu ja seksi probleeme. püüan fikseerida nii nagu asjad on. Äsja „sõimasin“ Maimut Tallinna72Abikaasa Maimu elas sel ajal juba põhiliselt Tallinnas. (Tallinnas), sest enne teatrit helistades talle teatas isa, et tütar (gripihaige läks jalutama), loomulikult ikka sabast kinni. See mind vihastas. Gripp — mis on gripp? See pole haigus vaid massipsühhoos Eestis. Massiline põgenemine töövõimetuslehte igapäevasest tööst, see on massihüsteeria, selles on midagi sümptomaatilist. See pole juhuslik. Teatris gripi pärast kaos, kauplustes, lõpetades TRÜ teadusliku raamatukoguga, viimase teadusliku sekretäriga. Kokkuvõttes — gripp on „vaikne nurgake“. Etenduse ajal tekkis uus eksiili-mõte, ilmselt sügistalvel teostan. Pealkiri „Kokora eksiil“ või „Maaseadus“ (romaani või näidendi pealkiri).73Idee pole teadaolevalt siiski teostunud. Tahan elada, sellega ka loomulikult lõhkuda, kirjutades või dramatiseerides ühe suguvõsa perekonnaelu. Tagapõhi 1918. a. mõisamaad asunikele, nende tõus — kriis, ja mismoodi see asuniku poeg (50 a. praegu) elab. Julm mõte, aga see on samm „Suvekoolist“ edasi. Järgnevad päevad istun muuseumis. Esmaspäeval, nagu ma kirjutasin, olen Tartus. Ilmselt pärast kella kümmet õhtul kodus. Teisipäeval jälle tagasi. Pärnus on sula.

Homme Baskini kontsert ja „Suvekool“ kõrvuti. Mis teha?74Päevaraamatus on sel päeval sissekanne: „Vaatan vaheldumisi „Suvekooli“ ja Baskini kontserti. Mõjun endale väga totralt.“
Vaino
k.2243
Pärnu, hotell Pärnu, tuba 216.

ILLUSTRATSIOON:
Vaino Vahingu kiri Kuno Otsusele Pärnu teatri kavalehel 25.01.1973. EKLA, reg. 2012/178

 

10.

Kuno!
8. II 73

Pole enam ammu kirjutanud. Pole ka etendusi olnud. Istun toas ja torgin „lavalisemaks“ „Alevit“.75Vt. viide 61.

Olen olnud paaril koosviibimisel, aga oma poolkarskluse pärast ei sobi ma enam kuhugi. Imelik veel teinegi asi — paljud küsivad, miks elan ma Pärnus, mis missioon mul on?! Kui Sa kuskil midagi peale maksad, oled kohe kahtlane. Jään siia kindlasti 20-ndani. Kuidas lähevad J.76Tõenäoliselt on mõeldud Jaan Toomingat, kes lavastas sel ajal Ibseni „Väikest Eyolfit“, mille esietendus toimus 29.04.1973. Otsus ei olnud lavastusega seotud. proovid? Maimule olen paar korda helistanud; ta unistab oma toast, aga ma veel ei tea, millisest. Hea seegi, et ta kooperatiivi77Kooperatiivkorteri. sissemaksu ära tegi. „Kihuta“ Kaplinski78Jaan Kaplinski (1941), eesti kirjanik ja tõlkija, külastas tihedalt Vahingu salongi. Nõva tänavalt minema, kui ta sinna liiga sageli ilmub!
verte!79Kirjapaberiks on sel korral fotokoopia saksakeelse filosoofiaalase teose kahest leheküljest, kus on juttu Nietzschest (1844–1900) ja Kierkegaardist (1813–1855). Alla on kriipsutatud järgmine lõik: „Ka nende elukäik oli sarnane. Mõlemad surid ootamatult juba neljakümnendates eluaastates.“

 

11.

10. sept. 7380See kiri on kirjutatud postkaardile, millel on tiražeeritud Ermitaažis leiduv Henri Matisse’i natüürmordi repro.
k.1541
Tere Kuno!

Istun jälle Leningradis, ootan neljast bussi. Kohtus81Kohtupsühhiaatrilist ekspertiisi tegemas. Oma päevaraamatus kirjutab Vahing selle päeva kohta, et oli „kohtus, et maha võtta Soome piirilt tabatud noormehe sundravi“. NL-s peeti riigipiiri ületada üritavaid isikuid ilmselt automaatselt psüühiliselt haigeteks. Vahing töötas 1967–1975 Vabariikliku Tartu Psühhoneuroloogiahaigla kohtupsühhiaatria eksperdina, olles ühtlasi (1968–1971) TRÜ kaugõppe aspirant psühhiaatria alal. läks aega 45 minutit, sõitudeks 14 tundi. Tervis seni veel korras. Jõuaks tagasi Tartu. Seekord ei näinud Leningradis midagi, ega kuulnud ka. Külm, vihm ja viha mahavisatud aja pärast. Ja sõita Tartu… Moskva vaksalis tahtsin juba Moskva rongile istuda. Ilmselt ongi aeg. Katsun kusagilt leida Cruso.82Vististi Defoe „Robinson Crusoe“. Maal ei olnud ja linnas ka mitte. Viimane aeg lugeda.
Sinu V. V.

 

12.

Kallis Kuno!83Kiri on Moskva Sovremenniku teatri kavalehel (Aleksandr Vampilovi „Provintsianekdoodid“; eesti teatris lavastati see näidend 1977 Rakveres (Moskva lavastaja Natalja Petrova)).

Mul ei jäänud — jälle — muud üle kui sõita Moskvasse, märatsema, teatriellu, tagasi tegema kõike seda, mida Sa möödunud teatrihooajal (minu hooajal, amoki ajal) hukka mõistsid. Süda on nõrk, Moskva lopane jne, aga alla anda ei taha.

Soe hakkab, kui leiad (Vernadski prospektil) et on kellele (Sulle ja Evaldile84Evald Hermaküla (1941–2000), näitleja ja lavastaja, teatriuuenduse olulisemaid lavastajaid Vanemuises.) kavalehtede kritseldusi saata. Võõra linna nii loomulik sund provintsipoisi tunnetele, aga mis parata. Keegi ütles mulle kunagi: „Hea, et Sa olemas oled.“

Vampilovit85Aleksandr Vampilov (1937–1972), vene-burjaadi perest pärit kirjanik, kelle näidendeid on tõlgitud paljudesse keeltesse. Mitmed tema teosed on tõlgitud ka eesti keelde („Näidendid ja lühiproosa“, Tallinn, 1978) ja lavastatud eesti teatris. Hukkus paadiõnnetusel Baikali järvel. ei ole enam, on lohakas teater (eriti Tartus) ja neurootilised teatrilembelised mehed Moskvas. Hea seegi!

Vihkan naisi, sest just nemad armastavad elu! Nemad eelkõige! Seni arvasin, et mina olen see ainukene, kes elu armastab! Ei — ma ole naisterahva kõrval hale, väga hale egoist.

Sinu V. V.
26. I 75. Moskva

ILLUSTRATSIOONID:
Vaino Vahingu kiri Kuno Otsusele Moskva teatri “Sovremennik” kavalehel 26.01.1975. EKLA, reg. 2012/178

Vaino Vahing Peipsi ääres 1975. aastal. Jüri Arraku foto. EKLA, reg. 2008/65

 

13.

Kuno!86Kiri on Moskva Kunstiteatri lavastuse, Friedrich Schilleri „Maria Stuarti“ kavalehel. Viiepäevane teatriõhtu on lõppenud. Mingi raugematu energiahoog on peal. Ei mingit väsimust.

Homme sõidan Tallinna. Draamateater tahab, et ma veelkord Strindbergist räägiksin, seekord „Preili Juliast“, mida Trass87Raivo Trass (1946) tõi „Preili Julie“ draamateatris lavale 22.03.1975. kavatseb lavastada. Loodan, et „Akulina“88Jossif Kovneri opereti „Matsipreili“ (Akulina) lavastas Vanemuises Epp Kaidu, Otsus oli lavastaja assistent, mängides ühtlasi ühe mõisniku osa. Esietendus toimus 25.01.1975. esietendus läks hästi. Jah, teater kasvatab: kas või tänane õhtugi. Nädal kulub (kuluks) selleks, et selle ajastu kostüüme lihtsalt ära tunda. Ja veel: teater akumuleerib mingi kultuurivaistu, tõsi küll, mittetajutava, mitte sellise, mis sind kohe targemaks või paremaks teeks, aga ajapikku annab ta tunda. Üle mitme aasta tunnen täna õhtul, et armastan iseennast, see on progressiivne tunne, äratundmine. Tänane etendus oli minu jaoks uus. Mõte, idee legenditaoliselt arusaamatu, aga muu… Uus MXAT89Moskovskij Xudožestvennyj Akademičeskij Teatr — Moskva Kunstiteater, omamoodi legend Moskvas, mille rajasid 1898 vene teatri suurkujud K. S. Stanislavski ja V. I. Nemirovitš-Dantšenko. Nõukogude ajal kandis teater millegipärast Gorki nime. 1987. aastal jagunes teater kaheks trupiks, millest üks tegutses edasi Gorki nime all, teine võttis Tšehhovi-nimelise Moskva Akadeemilise Kunstiteatri nime. Tšehhov on oluline seetõttu, et tema dramaturgia oli paljuski aluseks kunstiteatri loomisel, nii oli teatri sümboliks kajakas, sest samanimeline Tšehhovi näidend oli teatri üheks esimeseks lavastuseks.-i saal on võimas, meenutab vanglat. Millegipärast kardan, et kui „Vanemuine“ selles majas esineb, võib palju kaotsi minna. Õlu puhvetis oli hele, mitte nii tõmmu nagu „Sovremenniku“90Sovremennik, grupi noorte näitlejate (sh. mitme hilisema kuulsuse — Oleg Jefremov, Oleg Tabakov jt.) poolt 1956. aastal asutatud teater Moskvas. Noorte poolt oli see omamoodi protest kesksel positsioonil asunud MHAT-i ja Stanislavski süsteemi dogmaatilise tõlgenduse vastu, mis selleks ajaks oli stagneerunud, omamoodi „mumifitseerunud“ (vt. http://www.sovremennik.ru/about.php). uue hoone puhvetis.

Kõike head
Vaino
31. I 75
k 0148