1. Kutsuti ette Putkaste walla tüdruk, Marre Holsmann, et temma sest wilja wargussest piddi tunnistust andma, mis Ahdma möisa politsei al nimmetud meeste ülle, kirjaga,  № 24. kaebas, ja mis teisel kohto päwal (1871. IX, 2) polele jäi.

Marre Holsmann tunnistab sest asjast nenda: Üks pääw ollin minna omma paargus lounest süa keetmas, siis tulli üks keskmisse kassuga mees meie paargo uksest sisse ja ütles: "Minna pannen omma kotti teie sauna," paargo olli suitso täis, sepärrast ei näinud minna seda meest mitte nenda, et ma wöiksin tedda tunda. Sedda ei olle minna ka mitte näinud, millal se kot meie paargust ärra widi. Õhto, kui minno wend kallapüüdmast koio tulli, siis räkisin minna sedda asja temmale ja siis, läksime sedda watama, agga olli ärra widud, ja seal ei olnud ennam muud, kui kotti assemel ollid monned odra terrad. Nipaljo minna sest asjast tean, agga ennam mitte.- Nikaugele ullatas tüdruko kõnne.

Nüüd kutsuti weel üks , Orjako küllast, Juhhani naene, Liso Tulik ette ja se piddi ühhest teisest asjast tunnistama, mis wilja weddajäd on piddanud teggema ja temma tunnistus olli nenda: Ühhe öhto pimmedas tulli minna sauna jure ja ütles: "Minna tullin omma pussa ärra wima". Minna ei teadnud mitte, mis pusa se piddi ollema sest minna ei olle middagit näinud;  agga ni paljo küssisin minna temma käest, kui ta minnema hakkas: Olled sa Maddis? temma ütle: ei olle. Siis ütleson minna: Olled sa Maddise wend? ja se utles: "Jah ollen." Kui se olli ärra läinud, siis tullid kaks meest jälle minno sauna jure ja minna ollin kedust keetmas, ja need ütlesid: "Nüüd  on luggu lahti, warras warrastanud warga takka ja läksid kohhe ärra. Teisel hommikul tullid jälle kaks wõerast tundmatta meest minno jure ja ütlesid: "Ärra rägi sest ühtigi, mis sa heile õhto kuulsid." ja läksid omma teed. Neid mehhi minna ei tunne, sest et ma neid walges ei olle näinud ja need mehhed ei olla mitte üttelnud, mis nendel kadunud olli, ja minna ei olle ka omma maiade jures middagi näinud, sest et ma nende päwade sees karduhwlid, kui Ahdmalt Waimla wilja weti. Nikaugele ullas Tuliko kõnne.

Nüüd todi keik need mehhed naese ette, kes wilja on weddanud ehk ta ühhe nendest peaks tundma, agga ta ei ütle ennast mitte tundwad: Kui need mehhed üks hawalt kohto ees järrele kulati, kes ollid wilja weddamas olnud, siis olli nende igga ühhe wastus nenda: Mulle pandi möedetud koorm wilja Ahdmalt peale ja selle wisin  minna Waimla, seäl möedeti pealt ärra ja wöeti wasto, ja siis olli willi täis ja kuidas siis nüüd mitme näddala pärrast summast  pudu willi wedajate peäle aetakse. Kordamoda kutsuti need mehhed ette.

Kohhus ütles neile, et teie ülles ei ütle, kes süallune on, siis sate ülle pea keik se wilja maksta. Mehhed ütlesid: Kui meite koormad olleksid pudunud siis olleks se wöinud olla, agga sedda ei olle enne olnud, mis kuiwatamisse läbbi on kokko kuwanud, ehk mis muido möisa aitas on pudo tulnud, et sedda on weddajad maksma pandud, egga maksa ka meie mitte. Kui möisas wilja pudub, siis otsigo ja kulago wilja hoidjate käest.

Et nüüd kohhus sest selget otsust ei sa, siis jääb se assi ikka polele, kunni tunnistus selgemat otsust toob.