Ülevaade sõjaväeteenistuskohustusest Balti kubermangudes 17. sajandi lõpuni puudus Venemaal regulaararmee. Sõjavägi sai vastavalt vajadusele täiendust maksualuste juhuslike värbamistega. Aastatel 1699–1705 viis Peeter I Venemaal läbi sõjaväereformi, mille tulemusena Venemaa alaline sõjavägi muudeti regulaararmeeks. Sisuliselt tähendas see sõjaväe reakoosseisu komplekteerimist maksualuste korrapärase värbamisega ja ohvitserkonna komplekteerimist aadlike seast. Esmakordselt kasutati sõna "nekrut" kindlapiirilise mõtte ja sisu väljendajana 20. veebruaril 1705 välja antud seaduses, mille järgi tuli soldatiks anda üks 20-aastane mees 20 talu kohta. Sõna "nekrut" tuleb prantsuse keelest ja tähendab äsja regulaarväkke võetud isikut. Nekrutikohustust reguleerisid tsaari manifestid ja senati ukaasid, mis iga värbamise korral eraldi välja anti. Alates regulaararmee asutamisest kuni 1793. aastani oli nekrutikohustus eluaegne. 1793. aastast oli teenistusaja kestus 25 aastat. 1737. aastal anti välja seadus, millega vabastati sõjaväeteenistusest vaimulikud, kes otsisid endale asemiku nekrutiks või maksid 200 rubla. 1739. aasta määrusega said kaupmehed õiguse osta mõisnikelt talupoegi ja anda neid enda eest nekrutiks. Nekrutite formularnimekirjade kui allikate tekkimise algaastaks Baltimaades on 1797. aasta, mil siin leidis aset esimene nekrutite värbamine vastavalt 1797. aasta 1. septembri ukaasile. Sellest teatasid ka kubermangu väljaanded. Ülevenemaaliseks nekrutivõtmise põhialuseks oli 1766. aastal kinnitatud "Nekrutikohustuse üldreglement", millest tuli nekrutikohustuse sisseseadmisel lähtuda. Üldreglemendi järgi tuli igast kubermangust värvata nekruteid vastavalt nekrutikohustuslike meeste arvule, mille aluseks pidid olema viimase hingeloenduse andmed. Seda, kui palju ühel värbamisel pidi mehi kubermangust väeteenistusse minema, arvutasid esimestel värbamistel Eestimaal välja kohapealsed asutused. Hilisematel värbamistel andis selle arvu eranditult ette keskvalitsus. Ametlikult oli mõisnikel õigus talupoegi nekrutiks osta ja müüa. Pärast värbamise väljakuulutamist oli kolme kuu jooksul keelatud igasugune talupoegade ost-müük. Nekrutite värbamise korraldamiseks avati Eestimaa kubermangu kroonupalatis uus osakond - nekrutilaud. 1831. aastal anti välja uus seadus - nekrutistatuut. Nagu ennegi, kuulus nekrutikohustuse alla maksualune elanikkond: talupojad, linnaelanike alamkihid, soldatilapsed. Kaupmehed, linnade aukodanikud ja vaimulikkond olid nekrutikohustusest vabastatud. Veel olid vabastatud need talupojad, kellel olid kogukonnas riiklikud kohustused (näiteks kohtute liikmed), kolonistid, Siberi elanikkond. Statuudi alusel võeti nekrutiks 20-35-aastaseid mehi, kelle kasv oli vähemalt kaks arssinat ja kolm verssokit (s. o. 155,5 cm) ning kellel polnud kehalisi puudusi ega vigastusi. Statuut lubas mõisnikel anda nekruteid oma äranägemise järgi ükskõik mis ajal tulevaste võtmiste arvelt, mille eest anti mõisnikule arvestuskviitung. Kui nekruti andmine ei läinud kogukonna nekrutikohustuse täitmise arvestusse, siis ei pidanud mõisnik andma ka raha riiete, proviandi ja palga jaoks. Selline soodustus võimaldas mõisnikel vabaneda ebameeldivatest talupoegadest. Arvestuskviitungi võis mõisnik kas esitada korralise võtmise ajal või anda kassasse ja saada selle eest 1000 rubla. Teenistusajaks määrati 20 aastat. Kui senini kuulutati iga järjekordne värbamine välja kogu riigi jaoks, siis nüüd jaotati riik nekrutikohustuse täitmiseks kaheks piirkonnaks, põhja- ja lõunapiirkonnaks, kusjuures Balti kubermangud kuulusid põhjapiirkonda. Selline jaotus ei püsinud kaua, juba 1839. aastal jaotati Venemaa ida- ja läänepiirkonnaks. Läänemere-äärsed kubermangud kuulusid läänepiirkonda. 1831. aasta nekrutistatuut lubas Eesti-, Liivi- ja Kuramaa kubermangudes välja anda kohalikke eeskirju. 1854. aastal seadustati ülevenemaaliselt kogukonnasisene nekrutiksminek liisuheitmise teel. Liisuheitmine toimus jaoskondade kaupa. Maal moodustas ühe jaoskonna vald. Nekrutikohustusest olid vabastatud talurahvakoolide õpetajad, postiljonid, lootsid, linnades maja või muu kinnisvara omanikud. Vabastamine tuli aga kõne alla siis, kui ülejäänute seast saadi nõutud arv nekruteid. Kui aga vajalikku arvu täis ei saadud, tühistas Kroonupalat vabastused. Eesti-, Liivi- ja Kuramaa kohta anti 1861. aastal välja uus nekrutikohustuse seadus. Lisaks 1854. aasta eeskirjades mainitutele vabastati ametitunnistuse esitamisel nüüd ka organistid, paberitega maamõõtjad ja nende abilised, rõugepanijad, apteekriõpilased ja külale vajalikud käsitöölised: pottsepad, puusepad, vankritegijad ja sepad. Uus seadus jagas liisupoisid vanuse järgi kolme järku. Esimesena pidid liisku tõmbama 20-25-aastased esimesse järku kuulujad (esmajärjekorras minejad), teisena 25-30-aastased ja kolmandana 30-35-aastased ja teisest järgust need, kellel oli kaks last. 1868. aastast lühendati teenistusaega 20 aastalt 15 aastale, millest 10 aastat tuli olla tegevteenistuses, ülejäänud viis armee reservis. Nekrutite riiklikule ülalpidamisele mindi üle alles 1871. aastast, mil kogukonnad vabastati raha maksmisest rõivastuse ja proviandi eest. Eestimaa eramõisate talupojad kanti kroonupalatis hingeloendite andmete alusel 500 mehe kaupa jaoskondadesse (Abteilungen). Jaoskonnad moodustati üsna suvaliselt lähestikku asuvate mõisate meeselanikkonnast. Noormeeste vastuvõtuga tegelesid igas kreisilinnas ajutiselt ja kubermangulinnades Kroonupalati juures ühe osakonnana alaliselt moodustatud väeteenistused ehk nn nekrutiametid. Pärast igat värbamist suleti kreisilinnade ajutised nekrutiametid ning värbamise ajal täidetud dokumendid saadeti Kroonupalatisse. Liisuheitmisel nekrutikandidaatideks saanud noormehed toodi nekrutiametisse, kus nad arstlikult läbi vaadati ja mõõdeti. Kõlblikeks tunnistatud kanti lõpp- ehk formularnimekirja. Trükitud blanketile kirjutati järjekorras iga nekruti kohta järgmised andmed: täielik nimi (ees- isa ja ka perekonnanimi, kui see juba olemas oli), vanus aastates, kasv arssinates ja verssokites, isikupärased tunnused (näo ja ninakuju, silmade ja juuste värv, sünnimärgid, rõuge- ja haavaarmid jne), kust nekrut võetud (maakond, kihelkond, mõis ja kellele mõis kuulus), sotsiaalne päritolu (maalt pärit nekruti korral kas ta on talupoeg või mõisateenija; linnast pärit nekruti korral kas on tsunftiliige, linlane, vaba- või linnatalupoeg), värbamise kuupäev, perekonnaseis (abielus olevatel meestel ka laste arv), usutunnistus, kirjaoskuse tase (kirjaoskamatu, oskab lugeda või oskab lugeda ja kirjutada mõnes keeles), nekruti käsitöö- või ametioskused. Oma usaldusväärsuse, massilise säilimise ja läbitöötamisvõimaluste poolest omavad suurt tähtsust Eestimaa Kroonupalati ja maakondade väeteenistuskomisjonide fondides olevad nekrutinimekirjad. Eestimaa kubermangu kohta on nekrutite formularnimekirjad säilinud Eestimaa Kroonupalati fondis. Liivimaa kubermangu Eesti ala kohta ei ole aga formularnimekirju kuigi palju säilinud. 1874. aasta 1. jaanuari seadus üldisest sõjaväekohustusest kehtestas kõigist seisustest isikutele alates 21. eluaastast maaväes 15-aastase (neist 6 aastat tegevväes ja 9 reservis) ja mereväes 10-aastase (neist 7 aastat tegevväes ja 3 reservis) teenistusaja. Ametlikus asjaajamises ei kasutatud värvatu kohta enam nimetust ”nekrut”, vaid sõjaväkke võetuid nimetati noorsõduriteks. Teenistusaja pikkus sõltus haridustasemest. Soodustusi ja vabastusi andsid perekonnaseis ja perekondlikud põhjused. Esimesse soodustuskategooriasse kuulusid perede ainukesed pojad või ainsad töövõimetute vanemate toitjad, teise perede ainukesed töövõimelised pojad, kui peredes oli veel teisi töövõimetuid lapsi, olenemata sellest, kas isa oli töövõimeline või mitte. Kõik nimetatud isikud vabastati tegevteenistusest ja arvati kohe maakaitseväkke. Tegevteenistuseks vajalik arv noorsõdureid saadi täis liisutõmbamisega. Liisku võeti üks kord elus. Sõjaväkke võeti alati vähem, kui oli tegelikult 21-aastasi. Need, kes liisuheitmisest vabastatud olid, arvati 40-aastaseks saamiseni maakaitseväkke ja kutsuti tegevteenistusse vaid sõja korral. Rahuajal värvati 25-30% kutsealuste üldarvust. Eestis võeti sõjaväkke igal aastal 1200-2200 noorsõdurit. 1874. aasta üldise sõjaväekohustuse kehtestamisega langes sõdurite värbamine Kroonupalati funktsioonidest üldse ära. Igas maakonnas hakkasid tegutsema väeteenistuskomisjonid. Nüüd nõuti täpsemaid andmeid hariduskäigu kohta (kus koolis ja kui kaua õppinud, millise tunnistuse hariduse kohta saanud jne). Uudsena märgiti formularnimekirjas kõigi 21-aastaste noormeeste andmed olenemata sõjaväkke minemisest või soodustustest. Kirjandus: Aarma, Liivi. Kirjaoskus Eestis 18. sajandi lõpust 1880. aastateni (nekrutinimekirjade andmeil). Tallinn 1990	Tagasi

Ülevaade sõjaväeteenistuskohustusest Balti kubermangudes

17. sajandi lõpuni puudus Venemaal regulaararmee. Sõjavägi sai vastavalt vajadusele täiendust maksualuste juhuslike värbamistega. Aastatel 1699–1705 viis Peeter I Venemaal läbi sõjaväereformi, mille tulemusena Venemaa alaline sõjavägi muudeti regulaararmeeks. Sisuliselt tähendas see sõjaväe reakoosseisu komplekteerimist maksualuste korrapärase värbamisega ja ohvitserkonna komplekteerimist aadlike seast. Esmakordselt kasutati sõna "nekrut" kindlapiirilise mõtte ja sisu väljendajana 20. veebruaril 1705 välja antud seaduses, mille järgi tuli soldatiks anda üks 20-aastane mees 20 talu kohta. Sõna "nekrut" tuleb prantsuse keelest ja tähendab äsja regulaarväkke võetud isikut.

Nekrutikohustust reguleerisid tsaari manifestid ja senati ukaasid, mis iga värbamise korral eraldi välja anti. Alates regulaararmee asutamisest kuni 1793. aastani oli nekrutikohustus eluaegne. 1793. aastast oli teenistusaja kestus 25 aastat. 1737. aastal anti välja seadus, millega vabastati sõjaväeteenistusest vaimulikud, kes otsisid endale asemiku nekrutiks või maksid 200 rubla. 1739. aasta määrusega said kaupmehed õiguse osta mõisnikelt talupoegi ja anda neid enda eest nekrutiks.

Nekrutite formularnimekirjade kui allikate tekkimise algaastaks Baltimaades on 1797. aasta, mil siin leidis aset esimene nekrutite värbamine vastavalt 1797. aasta 1. septembri ukaasile. Sellest teatasid ka kubermangu väljaanded. Ülevenemaaliseks nekrutivõtmise põhialuseks oli 1766. aastal kinnitatud "Nekrutikohustuse üldreglement", millest tuli nekrutikohustuse sisseseadmisel lähtuda. Üldreglemendi järgi tuli igast kubermangust värvata nekruteid vastavalt nekrutikohustuslike meeste arvule, mille aluseks pidid olema viimase hingeloenduse andmed. Seda, kui palju ühel värbamisel pidi mehi kubermangust väeteenistusse minema, arvutasid esimestel värbamistel Eestimaal välja kohapealsed asutused. Hilisematel värbamistel andis selle arvu eranditult ette keskvalitsus. Ametlikult oli mõisnikel õigus talupoegi nekrutiks osta ja müüa. Pärast värbamise väljakuulutamist oli kolme kuu jooksul keelatud igasugune talupoegade ost-müük. Nekrutite värbamise korraldamiseks avati Eestimaa kubermangu kroonupalatis uus osakond - nekrutilaud.

1831. aastal anti välja uus seadus - nekrutistatuut. Nagu ennegi, kuulus nekrutikohustuse alla maksualune elanikkond: talupojad, linnaelanike alamkihid, soldatilapsed. Kaupmehed, linnade aukodanikud ja vaimulikkond olid nekrutikohustusest vabastatud. Veel olid vabastatud need talupojad, kellel olid kogukonnas riiklikud kohustused (näiteks kohtute liikmed), kolonistid, Siberi elanikkond. Statuudi alusel võeti nekrutiks 20-35-aastaseid mehi, kelle kasv oli vähemalt kaks arssinat ja kolm verssokit (s. o. 155,5 cm) ning kellel polnud kehalisi puudusi ega vigastusi. Statuut lubas mõisnikel anda nekruteid oma äranägemise järgi ükskõik mis ajal tulevaste võtmiste arvelt, mille eest anti mõisnikule arvestuskviitung. Kui nekruti andmine ei läinud kogukonna nekrutikohustuse täitmise arvestusse, siis ei pidanud mõisnik andma ka raha riiete, proviandi ja palga jaoks. Selline soodustus võimaldas mõisnikel vabaneda ebameeldivatest talupoegadest. Arvestuskviitungi võis mõisnik kas esitada korralise võtmise ajal või anda kassasse ja saada selle eest 1000 rubla. Teenistusajaks määrati 20 aastat. Kui senini kuulutati iga järjekordne värbamine välja kogu riigi jaoks, siis nüüd jaotati riik nekrutikohustuse täitmiseks kaheks piirkonnaks, põhja- ja lõunapiirkonnaks, kusjuures Balti kubermangud kuulusid põhjapiirkonda. Selline jaotus ei püsinud kaua, juba 1839. aastal jaotati Venemaa ida- ja läänepiirkonnaks. Läänemere-äärsed kubermangud kuulusid läänepiirkonda. 1831. aasta nekrutistatuut lubas Eesti-, Liivi- ja Kuramaa kubermangudes välja anda kohalikke eeskirju.

1854. aastal seadustati ülevenemaaliselt kogukonnasisene nekrutiksminek liisuheitmise teel. Liisuheitmine toimus jaoskondade kaupa. Maal moodustas ühe jaoskonna vald. Nekrutikohustusest olid vabastatud talurahvakoolide õpetajad, postiljonid, lootsid, linnades maja või muu kinnisvara omanikud. Vabastamine tuli aga kõne alla siis, kui ülejäänute seast saadi nõutud arv nekruteid. Kui aga vajalikku arvu täis ei saadud, tühistas Kroonupalat vabastused.

Eesti-, Liivi- ja Kuramaa kohta anti 1861. aastal välja uus nekrutikohustuse seadus. Lisaks 1854. aasta eeskirjades mainitutele vabastati ametitunnistuse esitamisel nüüd ka organistid, paberitega maamõõtjad ja nende abilised, rõugepanijad, apteekriõpilased ja külale vajalikud käsitöölised: pottsepad, puusepad, vankritegijad ja sepad. Uus seadus jagas liisupoisid vanuse järgi kolme järku. Esimesena pidid liisku tõmbama 20-25-aastased esimesse järku kuulujad (esmajärjekorras minejad), teisena 25-30-aastased ja kolmandana 30-35-aastased ja teisest järgust need, kellel oli kaks last. 1868. aastast lühendati teenistusaega 20 aastalt 15 aastale, millest 10 aastat tuli olla tegevteenistuses, ülejäänud viis armee reservis. Nekrutite riiklikule ülalpidamisele mindi üle alles 1871. aastast, mil kogukonnad vabastati raha maksmisest rõivastuse ja proviandi eest.

Eestimaa eramõisate talupojad kanti kroonupalatis hingeloendite andmete alusel 500 mehe kaupa jaoskondadesse (Abteilungen). Jaoskonnad moodustati üsna suvaliselt lähestikku asuvate mõisate meeselanikkonnast.

Noormeeste vastuvõtuga tegelesid igas kreisilinnas ajutiselt ja kubermangulinnades Kroonupalati juures ühe osakonnana alaliselt moodustatud väeteenistused ehk nn nekrutiametid. Pärast igat värbamist suleti kreisilinnade ajutised nekrutiametid ning värbamise ajal täidetud dokumendid saadeti Kroonupalatisse.

Liisuheitmisel nekrutikandidaatideks saanud noormehed toodi nekrutiametisse, kus nad arstlikult läbi vaadati ja mõõdeti. Kõlblikeks tunnistatud kanti lõpp- ehk formularnimekirja. Trükitud blanketile kirjutati järjekorras iga nekruti kohta järgmised andmed: täielik nimi (ees- isa ja ka perekonnanimi, kui see juba olemas oli), vanus aastates, kasv arssinates ja verssokites, isikupärased tunnused (näo ja ninakuju, silmade ja juuste värv, sünnimärgid, rõuge- ja haavaarmid jne), kust nekrut võetud (maakond, kihelkond, mõis ja kellele mõis kuulus), sotsiaalne päritolu (maalt pärit nekruti korral kas ta on talupoeg või mõisateenija; linnast pärit nekruti korral kas on tsunftiliige, linlane, vaba- või linnatalupoeg), värbamise kuupäev, perekonnaseis (abielus olevatel meestel ka laste arv), usutunnistus, kirjaoskuse tase (kirjaoskamatu, oskab lugeda või oskab lugeda ja kirjutada mõnes keeles), nekruti käsitöö- või ametioskused.

Oma usaldusväärsuse, massilise säilimise ja läbitöötamisvõimaluste poolest omavad suurt tähtsust Eestimaa Kroonupalati ja maakondade väeteenistuskomisjonide fondides olevad nekrutinimekirjad. Eestimaa kubermangu kohta on nekrutite formularnimekirjad säilinud Eestimaa Kroonupalati fondis. Liivimaa kubermangu Eesti ala kohta ei ole aga formularnimekirju kuigi palju säilinud.

1874. aasta 1. jaanuari seadus üldisest sõjaväekohustusest kehtestas kõigist seisustest isikutele alates 21. eluaastast maaväes 15-aastase (neist 6 aastat tegevväes ja 9 reservis) ja mereväes 10-aastase (neist 7 aastat tegevväes ja 3 reservis) teenistusaja. Ametlikus asjaajamises ei kasutatud värvatu kohta enam nimetust ”nekrut”, vaid sõjaväkke võetuid nimetati noorsõduriteks. Teenistusaja pikkus sõltus haridustasemest. Soodustusi ja vabastusi andsid perekonnaseis ja perekondlikud põhjused. Esimesse soodustuskategooriasse kuulusid perede ainukesed pojad või ainsad töövõimetute vanemate toitjad, teise perede ainukesed töövõimelised pojad, kui peredes oli veel teisi töövõimetuid lapsi, olenemata sellest, kas isa oli töövõimeline või mitte. Kõik nimetatud isikud vabastati tegevteenistusest ja arvati kohe maakaitseväkke. Tegevteenistuseks vajalik arv noorsõdureid saadi täis liisutõmbamisega. Liisku võeti üks kord elus. Sõjaväkke võeti alati vähem, kui oli tegelikult 21-aastasi. Need, kes liisuheitmisest vabastatud olid, arvati 40-aastaseks saamiseni maakaitseväkke ja kutsuti tegevteenistusse vaid sõja korral. Rahuajal värvati 25-30% kutsealuste üldarvust. Eestis võeti sõjaväkke igal aastal 1200-2200 noorsõdurit.

1874. aasta üldise sõjaväekohustuse kehtestamisega langes sõdurite värbamine Kroonupalati funktsioonidest üldse ära. Igas maakonnas hakkasid tegutsema väeteenistuskomisjonid. Nüüd nõuti täpsemaid andmeid hariduskäigu kohta (kus koolis ja kui kaua õppinud, millise tunnistuse hariduse kohta saanud jne). Uudsena märgiti formularnimekirjas kõigi 21-aastaste noormeeste andmed olenemata sõjaväkke minemisest või soodustustest.

Kirjandus:
Aarma, Liivi. Kirjaoskus Eestis 18. sajandi lõpust 1880. aastateni (nekrutinimekirjade andmeil). Tallinn 1990

Tagasi