Olulised arhitektuuriteosed II

Vii kokku arhitekt(id) ja hoone.

Esimestel sõjajärgsetel aastatel kavandati hooneid üna Pätsi aja esindustraditsionalismi vaimus, lisades vaid rohkem dekoori ja uue võimu sümboolikat. Olukord läks hullemaks 1940. aastate lõpus, kui ideoloogiline surve tugevnes. Arhitektuurilt, nagu teisteltki kunstialadelt nõuti põhimõtte “sisulist sotsialistlik, vormilt rahvuslik” järgimist. See tähendas, et ehitada tuli rahvale suunatud ehitisi, mis sünteesisid antiigile ja renessansile tuginevat klassikalist vormikeelt ja kohalikku omapära ehk talurahvakunstist pärit motiive. Vaenlaseks kuulutati funktsionalism.

Kui 1950. aastate alguses oli võimalik vahetult pärast sõda kavandatud hooneid ehituse käigus uhkemaks kujundada, siis 1955. aastal tuli stalinismile arhitektuuris väga järsk lõpp. Kiirelt ja radikaalselt mõisteti hukka senine arhitektuuripraktika ning orienteeruti ümber rahvusvahelise modernismi järgimisele.

Uue kavandamise tähtsaks põhimõtteks sulandada orgaanilise arhitektuuri hooned reljeefi järgivalt maastikku (nt Lillepaviljon ja TÜ Kääriku spordibaas).

1950. aastatel oli kogu maailmas väga aktuaalne suurte silletega ruumide katmine, mis tõi kaasa palju erinevaid efektse kujuga katusetarindeid. See inspireeris ka mitmeid Eesti ehitisi (nt Tallinna laululava).

1960. aastatel tõusis tähtsaks eeskujuks üks 1910.-1920. aastate avangardi liidreid Ludwig Mies van der Rohe, kelle n-ö kõigest ebaolulisest puhastatud täisnurkne minimalism leidis järgimist kogu maailmas. Üks ihaletumaid võtteid oli Ameerika pilvelõhkujate kaudu levinud ribifassaad, kus kandva välisseina asemel on kandva sõrestiku ette püstribide abil kinnitatud klaastahvlid. Teine levinud majakavandamise viis oli Mies van der Rohe Lääne-Berliini uue rahvusgalerii (1968) moodi täisnurkne klaasist paviljon massiivse katuseplaadi all (sarnased nt kohvik Tuljak ja TPI spordihoone). Eriti palju hakati tumedat karniisi kasutama eramu- ja suvilaehituses (nt Kullipesa tüüpprojekt).

Eesti arhitektuuri raputas 1970. aastatel “noorte vihaste” arhitektide ilmumine, kes ei olnud kujunenud olukorraga rahul. Neid hakati kutsuma Tallinna kooliks ja nad asusid aktiivselt sõna võtma ajakirjanduses, koostasid näitusi ja korraldasid seminare. Tallinna kooli arhitektiele oli iseloomulik keskkonnaarhitektuur, mille all nad esialgu mõtlesid suuri polüfunktsionaalseid ehitisrühmi, kus arhitektuur ja kunst sulavad kokku üheks disainiks.

Ideelised lähtekohad teisenesid 1970. aastate keskel ja omaks võeti postmodernistliku arhitektuuri keel ning see levis 1980. aastatel laialdaselt.

(Kalm, Mart. Eesti arhitektuuri 100 aastat. Post Factum, 2018. lk 79-124)

• Kalm, M. Eesti arhitektuuri 100 aastat. Tallinn, 2018
• Lapin, L. Eesti arhitektuur XX sajandil. Tallinn, 1999
• Raam, V. jt. Eesti arhitektuur. 1-4. Tallinn, 1993-1999

Ülesanne sobib hästi III kooliastme ja gümnaasiumi õppekavaga.

Ülesannet saab mängida võimalusel iga õpilane eraldi, ent kui see suurelt projitseerida, siis saab ka terve klassiga koos vastuseid nuputada.

Õpilasel on võimalik ülalt (Saada vastus õpetajale) õiged vastused otse õpetaja e-mailile saata.