Sügisel 1992 evakueeris Eesti riik Abhaasiast sõja jalust suure osa sealsetest eestlastest. Märgiline oli see protsess mitmes mõttes. Esiteks oli tegemist taasiseseisvunud Eesti Vabariigi esimese humanitaarmissiooniga.1M. Iila. Eesti esimene humanitaarmissioon. – H. Sabbo. Eestlased XX sajandist. Tallinn: H. Sabbo. 2017, lk. 447. Teiseks oli eestlaste põgenemine Abhaasiast eesti migratsiooniloo kõige hiljutisem massipõgenemine. Kolmandaks andis päästeoperatsioon arutlusainet teemal, missugune on ja peaks olema emamaa suhe diasporaas elavatesse kogukondadesse. Või nagu kirjutati ajakirjanduses mõni aasta hiljem – taasiseseisvunud Eesti Vabariik sai selle konflikti ajal esmakordselt võimaluse näidata, et „rahvusriik on võimeline oma lähikondseid aitama“2T. Jõgeda. Abhaasiast sõjapakku. – Eesti Ekspress, 30.05.1997, nr. 22. Eesti Ekspressi lisa Areen, lk 4.. Niisiis tekkis ootamatult vajadus repatrieerimispoliitika kiireks väljatöötamiseks. Repatrieerimine teeb vajalikuks evakueeritutele kohanemistingimuste loomise ja eeldab integratsioonipoliitika olemasolu – ka sellest aspektist andsid tollased sündmused materjali diskussiooniks.
Teemat käsitleti toona ja on käsitletud ka hiljem Eesti ajakirjanduses, asjaosalised on kirjutanud mälestusi ja jaganud suulisi intervjuusid. Käesolevas artiklis rekonstrueeritakse toonaseid sündmusi erinevate osaliste, nii evakueerijate kui evakueeritute tunnistuste põhjal, vaadeldakse, mis põhjustel ja kelle initsiatiivil toonane eestlaste evakuatsioon Abhaasiast aset leidis ja mis olid eri osapoolte tegutsemise motiivid. Lõpuks analüüsitakse evakueeritute kohanemisprotsesse Eestis ja küsitakse: kuhu põgenenud/evakueeritud eestlased siis ikkagi jõudsid?
Evakuatsiooni on määratletud kui riiklikku abinõud, mis on suunatud vahetule hädaolukorra lahendamisele elanikkonna lühiajalise ümberasustamise teel. „Lühiajaline“ tähendab siin eelkõige seda, et hädaolukorra taandumise järel eeldatakse inimeste endisse elukohta tagasipöördumist.3J. Oltmer. Krieg, Migration und Zwangsarbeit im 20. Jahrhundert. – Zwangsarbeit im Europa des 20. Jahrhunderts. Bewältigung und vergleichende Aspekte (hrsg. von Hans-Christoph Seidel, Klaus Tenfede). Essen, 2007, lk. 132.
Suur osa evakuatsioonidealasest kirjandusest puudutab reageeringuid loodusõnnetustele – vaatluse all on, kuidas ja millistel kaalutlustel viiakse inimesi hädaolukorrast eemale. Näiteks orkaanid, mille lähenedes inimasustusele tuleb ametivõimudel langetada kiireid otsuseid: kas ja kui, siis millal alustada ohupiirkonnast inimeste evakueerimist. Nappide tundide jooksul langetatavate otsuste aluseks võetakse enamasti ilmaprognoosid, mis teadagi pole eksimatud. Ühel kaalukausil on riskid inimeludele, teisel riskid teha valehäirete tõttu liigseid rahalisi kulutusi.4E. Regnier. Public Evacuation Decisions and Hurricane Track Uncertainty. Source. – Management Science, Vol. 54, No. 1 (Jan., 2008), lk. 16–17. Analoogsed valikud on asjaosalistel maavärinate, vulkaanipursete, üleujutuste jt. looduslike kataklüsmide korral.
Evakuatsiooni võib ajendada ka vaenutegevus – ähvardava genotsiidi eest, sõjategevuse puhkemise ohu eest, sõja ajal ja pärast sõda on inimesi evakueeritud kriisipiirkonnast kaugemale. Sageli leiavad need kaks – evakuatsioon ja põgenemine – aset paralleelselt ja kõrvuti.
ÜRO Põgenikeameti humanitaaroperatsioonide käsiraamatust võib lugeda: „Humanitaarabi tuleb pakkuda ilma selektsioonita. Pääste peab vastama kõikide kannatavate indiviidide ja gruppide vajadustele, sõltumata nende kodakondsusest, poliitilistest või ideoloogilistest seisukohtadest, rassist, usust, soost või etnilisest kuuluvusest.“5A UNHCR Handbook for the Military on Humanitarian Operations. 1995, lk. 7. http://www.unhcr.org/afr/3d5122884.pdf.
Samas võib tuua palju näiteid, kuidas evakueerimisel järgitakse siiski teatavaid selektiivseid kriteeriume. Osalt võib seda õigustada kriisi spetsiifika. Näiteks kui looduskatastroofid ohustavad valimatult kõiki, siis sõdades võivad teatud elanikkonnagrupid olla teistest rohkem ohustatud. Nii evakueeritakse looduskatastroofide puhul üldjuhul kogu elanikkond, sõjaliste konfliktide või muu vaenutegevuse puhul võib evakuatsioon puudutada mõnd konkreetset inimgruppi. Nõukogude Eestist evakueerusid 1941. aastal punategelased – nii Nõukogude Liidust Eestisse saadetud kommunistid kui ka kohalikud kollaborandid. Olles teadlikud natside agressiivsest antisemitismist, evakueerus Eestist suur osa juutidest. Sama toimus teistes Nõukogude Liidu läänepoolsetes piirkondades.6On küll ka väidetud, et juutide päästmiseks polnud Nõukogude Liidu juhtkonnal spetsiaalset plaani. Vt. B.-C. Pinchuk. Was There a Soviet Policy for Evacuating the Jews? The Case of the Annexed Territories. – Slavic Review, Vol. 39, nr. 1 (Mar., 1980), lk. 44–55. Iisraeli ametnikud aitasid nn. Räpase sõja aastail (1976–1983) Argentinast lahkuda mitmesajal juudil Iisraeli.7M. Sznajder, L. Roniger. From Argentina to Israel: Escape, Evacuation and Exile. – Journal of Latin American Studies, Vol. 37, nr. 2 (May, 2005), lk. 376. Etnilise kriteeriumi kõrval võidakse evakueerimisel lähtuda ka näiteks soolisest. Sõjatsoonidest evakueeritakse sageli eelkõige naised ja lapsed. Uurimustes on küll näidatud, et rohkem võivad sõjaolukorras olla vaenlase poolt ohustatud hoopis mobilisatsiooniealised mehed potentsiaalsete vastastena,8R. Charli Carpenter. ‘Women and Children First’: Gender, Norms, and Humanitarian Evacuation in the Balkans 1991–95. – International Organization, Vol. 57, nr. 4 (Autumn, 2003), lk. 661–694. kuid evakuatsioonioperatsioonide läbiviijad eeldavad sageli stereotüüpselt, et ohustatud on n.-ö. nõrgemad elanikkonnasegmendid.
Etnilisel alusel evakueeritakse sageli diasporaagruppe emamaa võimude poolt. Rannarootslaste evakueerimisest Eestist Rootsi teame Teise maailmasõja kontekstis, samasse rubriiki kuulub aga ka siinses artiklis käsitletav Abhaasia eestlaste evakueerimine Eestisse. Diasporaagruppide evakueerimine seostub paljudel juhtudel mõistega „repatrieerumine“. Tõsi, definitsiooni kohaselt tähendab evakueerimine lühiajalist kriisipiirkonnast ümberasumist seniks, kuni oht möödas – on ju kasutusel ka mõiste „reevakueerumine“ ehk evakueerunute tagasipöördumine endisesse elukohta. Kuid praktikas tähendab diasporaagruppide evakuatsioon emamaale sageli siiski alalist ümberasumist. See toob teemakohasesse retoorikasse poeetilised mõisted, nagu „esiisade maa“, „ajaloolised juured“ jm., jättes sageli arvestamata põlvkondi kestnud võõrsil elamise, diasporaa ja emamaa ühiskondade mentaliteedierinevuse jt. kohanemist raskendavad asjaolud.
Gruusia-Abhaasia sõda oli oma olemuselt etniline konflikt – tsaariajal alanud ja Nõukogude ajal jätkunud grusiinide ulatuslik kolonisatsioon Abhaasiasse tekitas põliselanikest abhaaside ja immigrantidest grusiinide vahel etnilisi pingeid, mis vallandusid Nõukogude Liidu lagunemise ajal avalikuks konfliktiks. 23. juulil 1992 võttis Abhaasia Ülemnõukogu vastu otsuse muuta Abhaasi ANSV 1978. aasta põhiseadust ja minna üle 1925. aasta põhiseadusele, milles Abhaasiat käsitati Gruusia NSV-ga liidulepingus oleva suveräänse liiduvabariigina ja mitte Gruusia autonoomse osana. Abhaasia ANSV nimetati ümber Abhaasia Vabariigiks. Tbilisis kuulutati see otsus õigustühiseks.9S. Lakoba. Abxazija-de-fakto ili Gruzija-de.jure? Sapporo, 2001, lk. 25; T. Ačugba. Istorija Abxazii v datax. Suxum, lk. 171. 14. augustil sisenesid Gruusia väed Abhaasia territooriumile. Maitsi liiguti pealinna Suhhumi peale, mis vallutati 16. augustil, rünnakut toetas meredessant Tsandrõpši, mille tagajärjel hõivati piirkond vastu Venemaa piiri. Sõda kestis pisut rohkem kui aasta ja tõi kaasa ulatuslikke demograafilisi muutusi Abhaasias. Grusiinide eest põgenenute arvuks on esitatud 200 000 Abhaasia elanikku.10T. Ačugba. Ètnopolitičeskie processy v Abxazii v kontekste gruzino-abxazkogo konflikta. Suxum, 2007, lk. 27; T. Ačugba. Istorija Abxazii v datax, 2011, lk. 184. Sõja lõpus ja järel lahkus Abhaasiast teist sama palju või rohkemgi, peamiselt grusiinid.11T. Ačugba. K obosnavaniju statusa „gruzinskix bežencev“. Suxum, 2006, lk. 3; E. Ševardnadze. Kui raudne eesriie rebenes. Tallinn, 2009, lk. 281; C. King. Vabaduse viirastus. Kaukaasia ajalugu. Tallinn, 2012, lk. 225; E. Jahn. Optionen für die Politik der EU gegenüber Georgien, Abchasien und Südossetien nach dem august 2008. – Die Sezessionskonflikte in Georgien (hrsg. von E. Reiter). Wien, Köln, Weimar, 2009, lk. 302. Mõlemad sõja osapooled, nii abhaasid kui ka grusiinid süüdistavad teineteist etnilise puhastuse korraldamises.12Report by the government of Georgia on the Aggression by the Russian Federation against Georgia. Tbilisi, 2010, lk. 249; O. Bgažba, S. Lakoba. Istorija Abxazii s drevnejšix vremen do našix dnej. Suxum, lk. 400.
Grusiinide lahkumine Abhaasiast on selle sõja retseptsioonis kõige rohkem tähelepanu pälvinud rahvastikuliikumine – abhaaside poolt tagasi vallutatud aladelt põgeneti peamiselt Gruusiasse. Paljudel juhtudel saab rääkida evakuatsioonist – seda aitasid lisaks Gruusia vägedele korraldada ka venelased.13K. Anderson, L. Hammond. Georgia/Abkhazia: Violations of the Laws of War and Russia´s Role in the Conflict. Human Rights Watch, 1995, lk. 20. On kirjutatud grusiinide osalt sunniviisilisest, osalt vabatahtlikust evakueerumisest.14J. Smith. Red Nations. The Nationalities Experience in and after the USSR. New York, 2013, lk. 348.
Need evakuatsioonid leidsid aset sõja lõpus, kui oli selge, et grusiinid sõja kaotavad. Kuid esimesed evakueerimisoperatsioonid toimusid juba sõja alguses. Esmalt asus Venemaa Abhaasiast evakueerima vene puhkajaid.15S. J. Kaufman. Modern Hatreds. The Symbolic Politics of Ethnic War. Ithaca, 2001, lk. 121; E. Karagiannis. Energy and Security in the Caucasus, New York, 2011, lk. 81. Peagi pärast seda alustas Juudi Agentuur juutide evakueerimist Abhaasiast Iisraeli, 1993. aasta augustis evakueeris Kreeka valitsus Kreekasse Abhaasia kreeklasi. Juute evakueeriti emamaale 200, kreeklasi üle tuhande – suurem osa neist, kes Abhaasias elasid.16American Jewish Year Book 1994, lk. 341; M. Edwards Jewish life slowly dies in Abkhazia. 2012. http://forward.com/news/163408/jewish-life-slowly-dying-in-abkhazia/; N. Akaba. The „Abkhazia“ project: political nation or community of minorities? http://www.international-alert.org/ru/blog/nation-building-english-0; B. G. Hewitt. Discordant Neighbours. A Reassessment of the Georgian-Abkhazian and Georgian-South. Ossetian Conflicts. Leiden, Boston, 2013, lk. 145. Nii juudid kui ka kreeklased evakueeriti Abhaasiast laevadega. Tagantjärele võib öelda, et juudi diasporaa Abhaasias oli evakuatsiooniga määratud hääbumisele – enamik lahkunutest ei pöördunud hiljem Abhaasiasse tagasi. Ka kreeklastest ei pöördunud valdav enamik hiljem tagasi, kuigi suurem osa neist olevat esialgu arvanud, et lahkumine on ajutine.17E. Voutira. The ´Right to Return´ and the meaning of ´Home´. A post Soviet Greek diasporaa becoming European? Zürich, Berlin, 2011, lk. 25.
Kreeklaste ja juutide evakueerimine Abhaasiast mainitakse ära paljudes Gruusia-Abhaasia sõja käsitlustes, eestlaste evakueerimine leiab mainimist hoopis harvem. Ometi oli ka see operatsioon küllaltki mastaapne – sõja jalust toodi Eestisse kolme lennuga 170 inimest. Ka sellel evakuatsioonil järgiti etnilist printsiipi – lahkumine võimaldati Abhaasia eesti külades elanud eestlastele, samuti nende muulastest pereliikmetele.
Nagu öeldud, leiavad evakuatsioonid sageli aset paralleelselt omal initsiatiivil sõja jalust põgenemisega. Nii ka tookord – mõned Abhaasia eestlased olid juba sõja alguses sõitnud Eestisse, enamasti siin elavate sugulaste juurde. Septembri teiseks pooleks 1992 oli Abhaasiast saabunud üle neljakümne inimese. Paarkümmend Abhaasia eestlast oli sõitnud Venemaale, Vene-Abhaasia piiriäärsesse Adlerisse ja ootas Eestisse sõitmise võimalust seal paiknenud Tallinna Linnuvabriku pansionaadis. Oli neid, kes Abhaasiast põgenemise järel palusid Venemaal varjupaika, kuid äraütlemise järel olid otsustanud sõita Eestisse.18T. Tammer. Liiga vaevarohke kodutee. – Rahva Hääl, 26.09.1992, nr. 225.
Põgenikest ja olukorrast kirjutati Eesti ajakirjanduses palju. Eriti keerulisena kujutati põgenemisvõimalusi Suhhumi-lähedastest küladest Estoniast, Ülem- ja Alam-Lindast – sealt on Venemaa piirini üle saja kilomeetri, teele jäi pideva tule all olev Gudauta linn, kuhu olid Suhhumist evakueerunud Abhaasia valitsus ja parlament. Teed kontrollisid mägedes varjuvad snaiprid ja Gruusia helikopterid.19A. Ruussaar. Sõjast ümberpiiratud Abhaasia eestlased. – Rahva Hääl, 01.10.1992, nr. 229. Kirjutati neist, kes on olnud suvel Eestis sugulastel külas ega saa enam tagasi Abhaasiasse.20A. Jõesaar. Eestisse on jõudnud üle 40 Abhaasia põgeniku. – Postimees, 26.09.1992, nr. 218. Peamiselt vahendati aga põgenike värskeid sõjamuljeid.21A. Jõesaar. Salme, Linda ja Sulev tagasi Eestis. – Postimees, 30.09.1992, nr. 221; T. Tammer. Liiga vaevarohke kodutee. Kirjutati marodööritsemisest, surmajuhtumitest.
Tõusetus Eestisse saabunute majutamise küsimus. Paljud elasid sugulaste juures, kõige ekstreemsem näide oli Vaidast, kus ühe seal elava sugulase juures sai ajutist peavarju 13 põgenikku.22T. Tammer. Liiga vaevarohke kodutee. Mõned põgenike lapsed olid juba läinud lasteaeda või kooli, vanemad otsisid ajutist tööd, kuid majutusprobleem oli teravalt üleval.23A. Jõesaar. Salme, Linda ja Sulev tagasi Eestis. – Postimees, 30.09.1992, nr. 221.
Kuna mitmed Eestis elavad Abhaasia eestlased olid seotud siin tegutseva Ida-Eestlaste Seltsiga, oli nende esimene loogiline samm pöörduda abi saamiseks selle organisatsiooni poole. Seltsi represseeritute toimkonna juhataja Hilda Sabbo eestvõttel asuti läbi viima korjandust Abhaasiast saabunud põgenike toetuseks. Seltsi kaudu sai probleemist teadlikuks ka Eesti Punane Rist, kust peagi saabus samuti abi Eestisse jõudnud sõjapõgenikele. Päevalehtedes ilmus üleskutseid korjandusteks Abhaasia eestlaste tarbeks.24Samas; A. Jõesaar. Eestisse on jõudnud üle 40 Abhaasia põgeniku. – Postimees, 26.09.1992, nr. 218.
1992. aasta septembri keskel reageeris ka Eesti Vabariigi valitsus. 16. septembri istungil delegeeriti Eestisse tagasi pöörduvate eestlastega seonduvate probleemide lahendamine Eesti Vabariigi Riiklikule Migratsiooniametile. 24. septembril allkirjastati vastav valitsuse määrus, mis sätestas, et Migratsiooniamet koos Välisministeeriumiga peab korraldama Eestisse tagasi pöörduvate Eesti Vabariigi kodanike, eesti soost isikute ja nende perekonnaliikmete elamaasumise.25Riigi Teataja 1992, nr. 39, 07.10.92, lk. 1324. Art. 528. Eesti Vabariigi valitsuse määrus. Eesti Vabariigi kodanike ja eesti soost isikute abistamise ajutiste meetmete kohta nende tagasipöördumisel Eesti Vabariiki. Järgmisel päeval, 25. septembril andis Migratsiooniameti peadirektor Andres Kollist teada ka kavandatavast evakuatsioonist.26Valitsus ja migratsiooniamet kavatsevad Abhaasia eestlasi aidata. – Rahva Hääl, 26.09.92.
Olukorrast selguse saamiseks lendas Kollist koos Ida-Eestlaste Seltsi liikme Arnold Knuudi ja Kaitsepolitsei vaneminspektori Aldis Alusega 1. oktoobril Sotši, üle piiri Abhaasiasse delegatsioon aga ei jõudnud. Informatsiooni saadi küll olukorra kohta Venemaa piiri ääres asuvate Salme ja Sulevi, kuid mitte Suhhumi-lähedaste Estonia ja Ülem- ning Alam-Linda kohta. Tagasi Tallinna jõudis delegatsioon 5. oktoobril.27A. Kollist. Abhaasia eestlaste päästmine. – Eesti Ekspress, 20.02.2014; T. Tammer. Kõik pole veel kadunud. Abhaasia eestlased jäävad kestma. – Rahva Hääl, 08.10.92; I. Onksion, M. Ülviste. Abhaasiast Eestisse – kas pagulusse või ajaloolisele kodumaale? Tallinna 21. Keskkool (käsikiri). Tallinn, 2007, lk. 14; H. Sabbo. Eestlased XX sajandist. 2017, lk. 428. Peagi laekus olulist informatsiooni olukorra kohta Estonia külas sealt pärit eestlastelt, kes oktoobri esimesel poolel Abhaasias omaste olukorraga tutvumas käisid.28H. Sabbo. Eestlased XX sajandist, lk. 425; P. Koch. Põgenike äratoomine Abhaasiast. – H. Sabbo. Eestlased XX sajandist, lk. 474.
Erinevad allikad on toonaseid sündmusi kujutanud kõnekate nüansierinevustega. Kohtab teatavat müüdiloomet. Nii kirjutab üks asjaosalisi, tollane Eesti Vabariigi Riikliku Päästeameti nõunik Mati Iila oma mälestustes: „Vastselt ametisse astunud taasiseseisvunud Eesti Vabariigi esimene president Lennart Meri olevat pidanud vajalikuks Eesti Vabariigi aktiivse sekkumise, Kreeka ja Iisrael olevat oma kodanikud sõjategevuse piirkonnast välja viinud, miks ei võiks ka Eesti seda teha? KMA29Kodakondsus- ja Migratsiooniamet, tollal tegelikult veel ametliku nimetusega Eesti Vabariigi Riiklik Migratsiooniamet [A.J.]. saabki vastava ülesande.“30M. Iila. Eesti esimene humanitaarmissioon. – H. Sabbo. Eestlased XX sajandist, lk. 449. Tegelikult ei olnud neil päevil, mil kujunes otsus eestlaste Abhaasiast evakueerimise kohta, kuidagi võimalik Kreekalt ega Iisraelilt eeskuju võtta – ei juutide ega kreeklaste evakueerimine leidnud aset enne eestlaste evakueerimist, kreeklaste oma toimus koguni alles augustis 1993, sõja lõpupäevil.
Evakueerimist koordineeris Eesti Migratsiooniamet, kuid operatsioonis osales ka Päästeamet. Vastava otsuse või määruse otsingud arhiividest, mis määratleksid Päästeameti positsiooni ja rolli operatsioonis, on autoril jäänud tagajärjetuks. Päästeameti meeste suulise informatsiooni kohaselt sellist dokumenti polnudki.
Kui lugeda tollastes sündmustes osalenute mälestusi, võib tajuda erinevaid varjundeid, ka teatavat rivaalitsemist ametkondade vahel. Andres Kollist on päästeoperatsiooni esitanud selgelt enda initsiatiivina: „Pöördusin peaminister Tiit Vähi poole ettepanekuga korraldada Abhaasia eestlaste abistamiseks päästeoperatsioon. Peaminister ja valitsus toetasid plaani.“31A. Kollist. Abhaasia eestlaste päästmine. – Eesti Ekspress, 20.02.2014. Ühest intervjuust Eesti Päästeameti direktori asetäitja Kalev Timbergiga jääb kõlama, et päästeoperatsiooni viis läbi – küll kokkuleppel Eesti Migratsiooniametiga – Eesti Päästeamet.32A.-L. Õigus. Kuidas kulges Abhaasia eestlaste Eestisse toomine. – Esmaspäev, 16.11.92, nr. 41. Päästeameti nõunik Mati Iila apelleerib Abhaasia eestlaste esindajate initsiatiivile – neile olevat tundunud, et Migratsiooniamet võtab olukorda liiga kergekäeliselt, misjärel astusid nad ühendusse Päästeametiga.33M. Iila. Eesti esimene humanitaarmissioon. 2017, lk. 449. Seega justkui oleks Päästeameti kaasamine olnud Abhaasia eestlaste algatus. Samas mäletab Kalev Timberg, et hoopis Migratsiooniamet palus abi Päästeametilt operatsiooni läbiviimiseks.34T. Kuuskmäe. Mandariinivälu. – H. Sabbo. Eestlased XX sajandist, lk. 478. Ajakirjandusse jõudis kahe ametkonna koostöö põhjendusena aga hoopis kolmas versioon: kuna Päästeametil oli kogemusi tegutsemiseks ekstreemsetes tingimustes, pakuti Migratsiooniametile omapoolset abi eestlaste evakueerimisel ohupiirkonnast.35A.-L. Õigus. Kuidas kulges Abhaasia eestlaste Eestisse toomine. – Esmaspäev, 16.11.1992, nr. 41. See versioon näibki olevat tõele kõige lähemal – nii Iila kui ka Timberg on andnud mõista, et Migratsiooniameti peadirektor Kollist ei olnud Päästeameti sekkumisest just vaimustatud.36M. Iila. Eesti esimene humanitaarmissioon, lk. 450, 452; T. Kuuskmäe. Mandariinivälu, lk. 479. Kollist ise ajakirjanduses ilmunud meenutustes oma hoiakutest ei kirjuta, kuid esitab päästeoperatsiooni ikkagi enda juhitud aktsioonina, Päästeameti meeste rollile pühendab ta leheruumi minimaalselt.37A. Kollist. Abhaasia eestlaste päästmine. – Eesti Ekspress, 20.02.2014.
Kahe ametkonna koostöös evakuatsioon lõpuks siiski teoks sai, kuigi teatavate pingetega. Valitsus oli andnud 24. septembri määrusega Migratsiooniametile volitused Abhaasia eestlastega seonduvate probleemide lahendamiseks, kuid selles määruses polnud juttu evakuatsioonist – viimase korraldamise initsiatiiv tuli Migratsiooniametilt endalt. Küllap häiris Päästeametit, et valitsus ei olnud evakuatsiooni läbiviimist delegeerinud otse neile kui pädevuse poolest selleks kohasemale organisatsioonile. Kuid nüüd juhtis operatsiooni Migratsiooniamet ja sellest tuli Päästeametil lähtuda. Samas, operatiivset poolt korraldaski eelkõige Päästeamet. 16. oktoobril allkirjastas peaminister Tiit Vähi kaaskirja Timbergile ja Iilale38Vt. H. Sabbo. Eestlased XX sajandist, lk. 431. ning 17. oktoobril asusid need liinilennukiga teele kriisipiirkonda, et evakuatsiooni ette valmistada. Vahepeatusel Moskvas võeti ühendust Gruusia alalise esindajaga, kellelt õnnestus saada volikiri, et tegutsetakse Gruusia valitsuse kaitse all. Kohtuti ka ühe FSB eestlasest töötajaga, kellega arutati erinevaid evakueerimise variante.39M. Iila. Eesti esimene humanitaarmissioon, lk. 454–456; A.-L. Õigus. Kuidas kulges Abhaasia eestlaste Eestisse toomine. – Esmaspäev, 16.11.92, nr. 41. Iila mälestuste kohaselt kohtuti Abhaasia esindajaga, et vajadusel oleks tugi ka nende poolt.40M. Iila. Eesti esimene humanitaarmissioon. 2017, lk. 455. Timbergi mälestustes vahendas Abhaasia esindajate kaitsekirja neile Eesti saatkond.41T. Kuuskmäe. Mandariinivälu. 2017, lk. 483. 20. oktoobri õhtul õnnestus edasi lennata Suhhumi.
Kui sõja esimeses faasis kaotas Abhaasia enamiku oma territooriumist, siis juba oktoobris aeti grusiinid välja Gagrast ja Psou jõega markeeritud Abhaasia-Venemaa piiril heisati Abhaasia lipp. Eesti küladest olid Salme ja Sulevi nüüd abhaaside käes, Suhhum ja selle lähistele jäävad külad Estonia ja Linda aga grusiinide valduses. Suhhumi lennuväli asub linnast 30 kilomeetri kaugusel, Estonia külast on sinna aga 7 kilomeetrit, mis oluliselt hõlbustas evakueerimistööd.
Timberg ja Iila jõudsid Suhhumi lennuväljale 20. oktoobri õhtul ja ööbisid seal. Järgmisel hommikul jõuti Estonia külla.42M. Iila. Eesti esimene humanitaarmissioon. 2017, lk. 458. Esimene ülesanne oli koostada nimekiri Estonia elanikest, kes soovisid lahkuda Eestisse. Olukord oli pingeline, külas oli selleks ajaks toimunud röövimisi. Eesti perede liikmeid oli Estonias 150, kuid oli ka armeenlasi, grusiine, kreeklasi jt. Brigaadikindral Nairošvililt saadi luba lennuki maandamiseks Suhhumi lennuväljal ja jõuti kokkuleppele tasu osas. Tingimuseks seati, et riigist ei veetaks välja relvi. Saavutati ka luba sõjaväekohuslaste evakueerimiseks – Gruusia oli välja kuulutatud üldmobilisatsiooni.43A.-L. Õigus. Kuidas kulges Abhaasia eestlaste Eestisse toomine. – Esmaspäev, 16.11.92, nr. 41. Timberg meenutab, kuidas saadi Gruusia võimude käest mobilisatsiooniealiste vabastus: „Mina kinnitasin omalt poolt Eesti valitsuse nimel, et me ei kavatse mitte kunagi Gruusia vastu sõtta astuda. See kindralile mõjus. Ütles, et sel juhul hea küll!“44T. Kuuskmäe. Mandariinivälu, lk. 484.
Tingimuseks oli ka, et lennuk peab tulema otselennuga Tallinnast Suhhumi. Grusiinid kartsid põhjakaukaaslasi, kes võiksid kasutada eestlaste lennukit Abhaasiasse sisenemiseks. Põhja-Kaukaasias oli kohe sõja alguspäevil alanud vabatahtlike värbamine. Rahvaalgatuslikus korras loodud Kaukaasia Mägirahvaste Konföderatsioon toetas abhaaside vabadusvõitlust ja saatis võitlejaid Abhaasiasse. Konföderatsiooni tegevus viis organisatsiooni kiiresti konflikti Venemaa valitsusega, mis sõja algul toetas Gruusiat. Venemaa tugevdas kontrolli Venemaa-Abhaasia piiril, et takistada põhjakaukaaslaste siirdumist Abhaasiasse.45A. Avidzba. Otečestvennaja vojna (1922–1993 gg.). Suxum, 2008, lk. 134, 138; A. Manutscharjan. Die innenpolitische Entwicklung Georgiens von 1991 bis 1996 unter besonderer Berücksichtigung der Sezessionskonflikte. – Die Sezessionskonflikte in Georgien. Koost. E. Reiter. Wien, Köln, Weimar, 2009, lk. 81. Seetõttu on mõistetav Gruusia kindrali hirm, kes teadis, et põhjakaukaaslased otsivad võimalusi Abhaasiasse sisenemiseks.
Päästeameti tandem ei saanud Suhhumist otsesidet Tallinnaga, nii et kui lennuk 23. oktoobril Adleris maandus ja järgmisel päeval edasi Suhhumi pidi tulema, oli see vastuolus Gruusia kindrali tingimustega. Iila meenutab kindrali sõnu: „Juhul, kui Eesti lennukiga peaks saabuma soovimatu kontingent, panen teid seina äärde, saate kuuli! Oma käega lasen maha!“46M. Iila. Eesti esimene humanitaarmissioon, lk. 464. Timberg kirjeldab pingelist olukorda detailsemalt: „Ütlesin talle, et ma garanteerin Eesti riigi nimel, et abhaasia võitlejaid lennukis pole. Ta ütles mulle selgelt: „Sinu riik on kaugel. Homme lähed minu meestega lennuväljale ja kui lennukist astuvad välja abhaasia võitlejad, siis lastakse sind kohapeal maha.“ Kui lennuk viimaks maandus, oli pinge haripunktis, gruusia sõdurid seisid pisut eemal ja olid valmis lennukist väljuvaid abhaasia võitlejaid ründama.“47T. Kuuskmäe. Mandariinivälu, lk. 488, 489.
24. oktoobri hommikupoolikul maandus Estonian Airi lennuk TU-134A Suhhumi lennuväljal siiski ilma ühegi konföderatsiooni võitlejata pardal, oodatult olid saabujateks eestlased – missiooni üldjuht Andres Kollist koos kahe ametniku ja arstiga, lisaks oli kaasas BNSi ajakirjanik Ainar Ruussaar.48M. Iila. Eesti esimene humanitaarmissioon, lk. 463, 464.
Pingeteta siiski läbi ei saadud. Migratsiooniameti ja Päästeameti töötajate vahel olid need teadupärast tekkinud juba Tallinnas, nüüd süvenesid veelgi. Timberg meenutab, et nemad Iilaga järgisid neutraalse riigi esindajatele kohast strateegiat – kuulata kõike, kuid arvamust mitte avaldada. „Selle vastu eksisid hiljem KMA inimesed, kes asusid küsima ebasobivaid küsimusi. Mõistan, et kui tuldi Eestist välja ja kolm tundi hiljem oldi sõjatsoonis, siis ei lülitunud nende aju lihtsalt ümber.“49T. Kuuskmäe. Mandariinivälu, lk. 480. Taas torge tsiviilisikutest operatsioonijuhtide pihta.
Ka Iila mälestustest kumavad läbi operatsiooni meeskonna sisepinged: „Eesti migratsiooniametnike liiga vaba, võiks öelda oskamatu käitumine kriisipiirkonnas (lennuväljal ja Estonka külas), eriti ajakirjaniku aktiivsus tekitab ridamisi kriitilisi olukordi. Meie Kaleviga oleme seotud inimeste ja nende varanatukese toimetamisega lennuväljale ja ei suuda neid tagasi hoida ega juhendada.“50M. Iila. Eesti esimene humanitaarmissioon, lk. 465. Päästeameti töötajate mälestustest kumab läbi, et just nemad tundsid end operatsiooni tegelike teostajatena, teiste osalus oli vaid segav faktor.
Üldjuht Andres Kollist esitab Abhaasiasse jõudmist joviaalsemas toonis: „Kindral Haindrava võttis mu kella kümne paiku hommikul vastu, ütleme, et veidi väsinuna, kuid heas tujus. [– – –] Laual paistis see, mis oli järele jäänud ilmselt hommikuni veninud külluslikust pidusöögist. Kindral oli sõbralik ja abivalmis. Ta lubas meie ettevõtmist toetada, korraldas lennuki valvamise ja andis oma auto meie käsutusse.“51A. Kollist. Abhaasia eestlaste päästmine. – Eesti Ekspress, 20.02.2014.
Samas kirjeldab ta ka intsidenti, mis võib-olla seletab Päästeameti töötajate rahulolematust. Bussiga Suhhumi sõites üritas Kollist fotosid teha, seda märgati ja buss peeti kinni. Kollist tiriti Volgasse ja suruti autos kahe habetunud lõunamaalase vahele. „Nii ma seal istusin, automaaditoru mõnusasti ribide vahel,“ kirjeldab Kollist olukorda, kui teda Suhhumi komandandi juurde sõidutati. Samas esitab ta viietunnist vestlust komandandiga igati meeldivana, see lõppenud südamliku hüvastijätuga, mille järel sõidutatud ta tagasi lennuväljale.52Samas. Erinevate osapoolte – militaarväljaõppega endistest Nõukogude ohvitseridest Päästeameti ametnike ja tsiviilisikust Migratsiooniameti peadirektori – esitatud kirjeldused on selgelt erineva tonaalsusega, andes selgelt mõista, kellel olid mundrid seljas ja kellel mitte.
Andres Kollisti poolt kindral Haindravale viidud „meelehea“ avas tagasilennuks rohelise tee. Tallinnast oli kaasa toodud 200 liitrit bensiini kohaliku transpordi korraldamiseks ja ligi 40 pudelit kanget alkoholi. Kolhoositraktoriga veeti Eestisse pöördujate isiklikud esemed lennuväljale. Inimeste veoks kasutati kahe kohaliku eestlase sõiduautosid – Moskvitši ja Zaporožetsit. Lisaks saadi kasutada Gruusia kindrali Haindrava mikrobussi Latvija.53A. Ruussaar. Nad tulid tagasi. – Päevaleht, 23.11.1992, nr. 252; I. Onksion, M. Ülviste. Abhaasiast Eestisse – kas pagulusse või ajaloolisele kodumaale?, lk. 16.
Tagasilend Tallinnasse algas 24. oktoobri õhtupoolikul, pardal 55 evakueeritavat ja nende pagas.54M. Iila. Eesti esimene humanitaarmissioon, lk. 466. Pagasit oli igaühel lubatud kaasa võtta ühtedel andmetel 50 kg,55T. Kuuskmäe. Mandariinivälu, lk. 494. teistel andmetel nii palju, kui käe otsas jõuab ära kanda.56I. Onksion, M. Ülviste. Abhaasiast Eestisse – kas pagulusse või ajaloolisele kodumaale?, lk. 16. Kuid nagu asjaosalised meenutavad, keegi sellest kinni ei pidanud. Lennuk tõusis õhku väga raskelt. Ülekoormatud lennuki vahemaandumiseks Adleris tuli inimestel koguneda lennuki tagaossa, et lennuk tasakaalu saada. Vahemaandumisel ööbiti Tallinna Linnuvabriku pansionaadis, Adleris võeti peale veel 4 põgenikku ja 25. oktoobri hommikul starditi Tallinna poole.57Samas. Tallinna lennujaamas oli evakueerituid vastu võtma tulnud uus Eesti peaminister Mart Laar – 21. oktoobril oli Eestis vahetunud valitsus.58M. Laar. Pööre. Mälestusi I. Tallinn, 2015, lk. 93; M. Iila. Eesti esimene humanitaarmissioon, lk. 467. Esialgne majutuskoht evakueeritutele saadi Narva-Jõesuu sanatooriumisse, sinna viidi bussiga 22 põgenikku. Ülejäänud majutusid Eestis elavate sugulaste juurde.59I. Onksion, M. Ülviste. Abhaasiast Eestisse – kas pagulusse või ajaloolisele kodumaale?, lk. 17.
Teise reisi Abhaasia eestlaste evakueerimiseks 29.–31. oktoobril korraldas Eesti Migratsiooniamet ilma Päästeameti osaluseta. 29. oktoobri hommikul Tallinnast startinud lennuk lendas otse Suhhumi. Kaasas oli ka filmigrupp koosseisus Hannes Lintrop ja Rein Pruul – hiljem valmis reisist dokfilm „Ring“. Kirjeldustest jääb mulje, et esialgu oli plaanis tagasi pöörduda juba samal päeval, kuid kui õhtuseks komandanditunniks ei olnud aktsioon lõpule jõudnud, jäädi ööbima Estoniasse. Järgmisel päeval, 30. oktoobril lennati evakueeritutega pardal Adlerisse. Lennuk oli puupüsti rahvast ja nende kraami täis. Hannes Lintrop kirjeldab: „Ma pole kunagi näinud, et TU 134A võtab pardale niisuguse koguse pagasit ja inimesi.“ Suhhumist Adlerisse lennati nii, et kummaski tualettruumis oli neli meest, inimesed pakihunnikute vahel püsti.60H. Lintrop. Lend miiniväljale. – Aja Pulss 1993, nr. 2, lk. 26. Adleris võeti peale piiriäärsete külade eestlasi.
Kui Suhhumi piirkonna eestlaste evakueerimiseks peeti läbirääkimisi Gruusia, siis piiriäärsete Salme ja Sulevi eestlaste evakueerimiseks Abhaasia võimudega – see piirkond oli oktoobri algul toimunud abhaaside vastupealetungi tagajärjel läinud nende kontrolli alla. Ganthiadi piirkonna sõjakomandant kinnitas Eesti esindajatega peetud läbirääkimistel korduvalt, et ei soovi töökaid eestlasi minema lasta. 28. oktoobril kinnitas ta pärast mitmeid läbirääkimisi siiski lahkuda soovivate eestlaste nimekirja, õhtuks olid Salmest ja Sulevist lahkuda soovinud eestlased ja nende perekonnaliikmed Adleris.61A. Ruussaar. Nad tulid tagasi. Selleks, et neid lennukisse mahutada, tuli maha laadida Estonia küla elanike isiklikke asju, mis saadeti Tallinnasse autoga.62P. Koch. Põgenike äratoomine Abhaasiast, lk. 475.
Lennul Tallinna ilmnes lennukil tehniline rike, mistõttu tehti vahemaandumine Minskis. Järgmisel päeval saabus Tallinnast kohale uus lennuk, millega lõpuks 31. oktoobri lõuna paiku jõuti õnnelikult Tallinnasse.63Samas, lk. 476. Põgenikke olid tulnud vastu võtma minister Marju Lauristin ja riigisekretär Ülo Kaevats. Selle reisiga toodi Eestisse 63 põgenikku. Need, kel peatuspaika polnud, viidi Haapsalu sanatooriumisse „Laine“. Samal ajal kogus hoogu korjanduskampaania Abhaasia eestlaste abistamiseks, mida koordineeris suuresti Hilda Sabbo. Abhaasia eestlastele pakuti toitu, riideid, ulualust, oli tööpakkumisi.64T. Tammer. Abhaasia eestlased on Eestis. – Rahva Hääl, 04.11.1992, nr. 258.
Et teise reisi meeskonda Päästeametit ei kaasatud, seda mainib Päästeameti töötaja Mati Iila oma mälestuses torkega Migratsiooniameti aadressil: „Teisest lennust me Kaleviga enam osa ei võta. Ilmselt EMA-s leiti, et ettevalmistusmeeskondi pole rohkem vaja, saadakse ise hakkama. Aga ega saadud, kolmandale päästemissioonile võetakse Kalev [Timberg] kaasa.“65M. Iila. Eesti esimene humanitaarmissioon, lk. 467.
Esialgu arvati Eestis, et kahest päästeoperatsioonist piisab. Lahingud Abhaasias aga jätkusid ja peagi selgus, et eesti külades on veel inimesi, kes soovivad kriisipiirkonnast lahkuda. Mati Iila mälestustes rõhutatakse taas Päästeameti asendamatust: „Arvestades eelmise lennu valusaid õppetunde pöördutakse taas Päästeameti poole ja Kalev Timberg kohusetundliku ametnikuna soostub aitama.“66Samas, lk. 468.
Kolmas päästeoperatsioon Abhaasiasse toimus 21.–23. novembril. Selle lennuga sõitsid Abhaasiasse nii operatsiooni üldjuht Andres Kollist kui ka Päästeameti asedirektor Kalev Timberg. Asjaosaliste meenutuste järgi oli olukord nüüd palju keerulisem kui oktoobris. Suhhumi lennujaamas tungles hulgaliselt inimesi, kes soovisid Abhaasiast lahkuda. Kas või jõuga taheti lennukite peale saada, nii et Gruusia sõjaväelased pidid sekkuma.67Samas, lk. 469. Eesti missiooni osalised järgisid aga endiselt põgenike etnilist selektsiooni. Kuid ka eestlastega oli probleeme – kui lugeda, mida kõike põgenikud kaasa võtta tahtsid, ei jää üle muud kui imestada. Enne väljalendu avastas kohalik tolliteenistuja ühe Estonia küla põgeniku puukastidest trollibussi vasest õhuliini jupid. Seepeale võeti ka muu pagas välja ja toimus lisakontroll.68I. Onksion, M. Ülviste. Abhaasiast Eestisse – kas pagulusse või ajaloolisele kodumaale?, lk. 20. Leiti ka üks käsirelv. Ühte lennuki tualetti oli keegi paigutanud mesitarud koos mesilasperedega. Neid enam välja ei saanud – üle ei jäänud muud, kui tualeti uks isoleerida, et viia mesilasteoht miinimumini.69M. Iila. Eesti esimene humanitaarmissioon, lk. 471. Üks naine Ülem-Lindast kirjeldas hiljem lennukisõitu: „Hea, et kohale saime. Meepütte oli lennukis nii palju, ime, et me alla ei kukkunud.“70A. Jürvetson. Abhaasia sõjapõgenikud Haapsalu sanatooriumis. – Läänlane, 05.11.1992, nr. 132. Tallinnasse jõuti 23. novembril kell üks öösel. Osa põgenike kraamist toodi hiljem Eestisse mööda maismaad. Evakueeritud paigutati Haapsalu sanatooriumisse „Laine“.71I. Onksion, M. Ülviste. Abhaasiast Eestisse – kas pagulusse või ajaloolisele kodumaale?, lk. 21.
Sõda Abhaasias kestis aga edasi. 1993. aasta algul käis Eesti delegatsioon visiidil Sotšis, kus jõuti kohaliku administratsiooniga kokkuleppele, et rindejoone lähenemisel Gagrale evakueeritakse Salme ja Sulevi külade eestlased kohe mõnekümne kilomeetri kaugusele Punasele Lagedale.72Idaeestlasi pole unustatud 1993. – Pühapäevaleht, 27.02.1992, nr. 46; A. Jõesaar. Salme ja Sulevi eestlased evakueeritakse vajaduse korral Punasele Lagedale, lubab Ants Paju. – Postimees, 27.02.1993, nr. 48; Idaeestlased peaksid tundma, et neid pole unustatud. – Rahva Hääl, 27.02.1993, nr. 46. Lahingud aga enam sinna ei jõudnud ja sügiseks oli sõda läbi.
Detsembri algul 1993 külastasid Abhaasiat Eesti Migratsiooniameti peadirektor Andres Kollist ja presidendi eriesindaja Ants Paju, kes kohtusid Abhaasia Ülemnõukogu liikmetega ja tutvusid sealsete eestlaste olukorraga. Kollisti hinnangul oli olukord küll raske, kuid mitte pidevalt eluohtlik, seega uut põgenikelaviini oodata ei olnud. Taas sai kinnitust Abhaasia võimude soov, et eestlased Abhaasiast päriselt ei lahkuks.73Abhaasia eestlased peavad vastu. – Rahva Hääl, 07.12.1993, nr. 282; A. Teras. Abhaasia eestlaste olukord ei ole nii hull, kui oli arvatud. – Rahva Hääl, 09.12.1993, nr. 284.
Päästeoperatsioonide seeria võis sellega lugeda lõppenuks. Sõda oli läbi, põgenikud Eestisse evakueeritud ja ära majutatud. Eesti riik oli saanud väärt õppetunni ülesannete delegeerimise võimekusest, operatsiooni kaasatud ametkondade kompetentsi piiridest ja ühtlasi põhjuse töötada kiiresti välja repatrieerumisse puutuv seadusandlus; osalenud ametkonnad olid kogemuse võrra rikkamad. Abistamisaktsioonidega olid kodueestlased näidanud nii endale kui ka teistele, et osatakse olla suuremeelne hädasolijate aitamisel.
Rännete motiivid on migratsioonialases kirjanduses palju diskuteeritud teema, selle alusel eristatakse vabatahtlikku ja sunniviisilist rännet. Nii põgenemist kui ka evakuatsiooni klassifitseeritakse kaasaegsetes uurimustes sunniviisilise migratsiooni tüüpidena.74J. Oltmer. Krieg, Migration und Zwangsarbeit im 20. Jahrhundert. – Zwangsarbeit im Europa des 20. Jahrhunderts. Bewältigung und vergleichende Aspekte. Koost. H.-C. Seidel, K. Tenfelde. Essen, 2007, lk. 131jj.; J. Oltmer. Migration, Krieg und Militär in der Frühen und Späten Neuzeit. – Krieg, Militär und Migration in der Frühen Neuzeit. Koost. M. Asche, M. Herrmann, U. Ludwig, A. Schindling. Münster, Hamburg, Berlin, London, 2008, lk. 37. Samas ollakse teadlik vabatahtliku ja sunniviisilise migratsiooni eristamise problemaatilisusest.75S. Castles, M. J. Miller. The Age of Migration. International Population Movement in the Modern World. New York, 1993, lk. 26; J. Lucassen, L. Lucassen. Migration, Migration History, History. Old Paradigmas and New Perspectives. – Migration, Migration History, History. Koost. J. Lucassen, L. Lucassen. Bern, Berlin, Frankfurt am Main, New York, Paris, Wien, 1997, lk. 10; G. Hansen, N. Wenning. Migration in Vergangenheit und Zukunft. Hagen, 1991, lk. 20. Vabatahtliku ja sunniviisilise migratsiooni dihhotoomia põhineb eeldusel, et vabatahtlikke (töö)migrante peletab kodunt võõrsile majanduslik motivatsioon, sundmigrante/põgenikke aga sõda, jälitamine, loodusõnnetused vms. Ehkki põgenike ja vabatahtlike (töö)migrantide migreerumise motiivid võivad üldjoontes erineda, on erinevused praktikas tegelikult oletatust väiksemad.76Vt. A. H. Richmond. Sociological Theories of International Migration: the Case of Refugees. – Current Sociology 36, nr. 2, 1988, lk. 19–20.
Võrreldes vabatahtlike migrantidega tuleb põgenikel rändeotsus langetada kiiresti, sageli mõne päeva või koguni mõne tunni jooksul. Eesti külade elanikele Abhaasias anti võimalus valida, kas jääda paigale või lahkuda. Pakkumine tuli Eesti valitsuselt, kohapealsed võimud inimestele takistusi ei teinud. Päästeoperatsioon toimus sügisel, lagendikel sumisesid mesipuud, katusealustes kuivasid tubakasülemid, puud olid sidrunite, mandariinide, viigimarjade ja hurmaade all lookas. Lahkumine tähendas saagikoristust ootavate aedade ja põldude mahajätmist. Samas olid põllu- ja aiasaaduste realiseerimisvõimalused sõja tingimustes piiratud. Salmes olid grusiinide majad maha põletatud, Estonias põletatud maju polnud, kuid inimesed olid kurnatud hirmust röövimiste ja rekvireerimiste ees.77H. Lintrop. Lend miiniväljale, lk. 26.
Kui evakuatsiooni korraldajad külaelanikele selgitasid, et sõjategevuse lõppedes võivad nad tagasi pöörduda, olevat enamik avaldanud arvamust, et lahkutakse jäädavalt.78A.-L. Õigus. Kuidas kulges Abhaasia eestlaste Eestisse toomine, lk. 8. Ühed kartsid kättemaksu abhaaside, teised grusiinide poolt.79T. Jõgeda. Abhaasiast sõjapakku. – Eesti Ekspress, 30.05.1997, nr. 22; A. Ruussaar. Nad tulid tagasi. 1992; A. Ruussaar. Eestlaste elust Abhaasia segaduses. – Rahva Hääl, 07.11.1992, nr. 261. Ära tulid paljud eesti-gruusia segapered.80A. Taal. Välismaalaste kadalipp. Eestlastel ja eestlastel on vahe. – Kuller, 27.10.1997. Seda, et evakueeritavad üritasid lennukile võtta rohkem asju, kui lennuki kandevõime lubas, on samuti põhjendatud inimeste kavatsusega „jäävalt kodust lahkuda“.81I. Onksion, M. Ülviste. Abhaasiast Eestisse – kas pagulusse või ajaloolisele kodumaale?, lk. 18. Mati Iila kirjutab, et juba Estonia külas esimest evakueeritute nimekirja koostades oli selge, et lahkutakse igaveseks.82M. Iila. Eesti esimene humanitaarmissioon, lk. 460. „Nad teadsid, et ei tule korraks sõjapakku, vaid vahetavad kodumaad,“ kirjutab ajakirjanik Tiina Jõgeda viis aastat pärast operatsiooni.83T. Jõgeda. Abhaasiast sõjapakku. Ühe Tiina Tammeri artikli kohaselt öelnud kõik evakueeritud: „Enam me sinna tagasi ei lähe.“84T. Tammer. Liiga vaevarohke kodutee.
Niisiis evakuatsiooniga klassikalises mõttes, mis tähendab inimeste ajutist ümberpaigutamist kriisipiirkonnast, siin päriselt tegu ei olnud. Eelnevalt sai mainitud, et ka evakueeritud kreeklased ja juudid enamasti Abhaasiasse tagasi ei pöördunud, kuigi esialgu võisid nad arvata teisiti.
Kui Estonia külla jõudis teade Eesti riigi korraldatud päästeoperatsioonist ootamatult, siis paarikümne kilomeetri kaugusel asunud Linda külades ja Suhhumi linnas ei teadnud paljud sellest operatsioonist üldse midagi. Ilmekalt kajastab seda 24. oktoobri kuupäevaga dateeritud evakueeritavate nimekiri. Selgub, et 55 lahkuda soovinust olid 48 Estonia külast. Suhhumist oli nimekirjas vaid kolm ja Agudzerast, mis asub Estoniale lähemal, veel kolm.85H. Sabbo. Eestlased XX sajandist. 2017, lk. 438. Nagu olen Abhaasiasse jäänud eestlastelt kuulnud, oli paigalejäämise põhjuseks sageli lihtsalt tõsiasi, et info ei liikunud – Suhhumis ning Alam- ja Ülem-Lindas polnud paljud päästeoperatsioonist midagi kuulnud.
Õilme Siimer on oma Abhaasia eestlaste kohanemist käsitlevas magistritöös toonud välja järgmised sõjaaegsest Abhaasiast Eestisse tuleku motiivid: „päästa oma lapsi“, „ellu jääda“, samas aga ka „anda lastele eestikeelset haridust“, „soov elada oma esivanemate kodumaal“, „pereliikmed, omaksed olid seal“, „paremad majanduslikud olud Eestis“.86Õ. Siimer. Kaukaasia eestlaste tagasiränne ja psühholoogiline kohanemine. Akadeemia Nord. (Käsikiri Tallinna Ülikooli Akadeemilises Raamatukogus.): Tallinn, 2005, lk. 45. Migratsioonialane kirjandus opereerib mõistetega tõuke- ja tõmbefaktorid – ühed motiveerivad inimesi seniselt asukohamaalt lahkuma, teised siirduma konkreetsele sihtmaale. Kui siin loetletud motiividest esimesed on mõistetavad sõjaaegsete tõukefaktoritena, siis ülejäänud kvalifitseeruvad pigem tõmbefaktorite hulka. Need motiivid on suunatud tulevikku ja võiksid vabalt iseloomustada ka mis tahes vabatahtlikke rändeid.
Ka evakueerunute vanuseline koosseis väärib selles kontekstis väljatoomist. Migratsiooniuuringutes kasutatav mobiilsuse elutsükli mudel viitab seaduspärasusele, et eri vanuserühmades on migratsioonisagedus erinev. Kui vanuserühmas 20–25 eluaastat on see kõige suurem, siis vanuse kasvades see väheneb, tehes veel vanuserühmas 45–50 läbi kerge tõusu.87G. Hansen, N. Wenning. Migration in Vergangenheit und Zukunft. Hagen, 1991, lk. 20. Seega on eluiga üks mobiilsuse elutsükli komponent ning rände ennustaja. Nii vabatahtliku kui sunniviisilise rände puhul on peamiseks kontingendiks noored, majanduslikult aktiivses eas inimesed. Nii on see olnud läbi 19. ja 20. sajandi.88S. Castles, M. J. Miller. The Age of Migration. International Population Movement in the Modern World, lk. 11.
Ka Abhaasiast evakueeritute puhul kirjutati ajakirjanduses, et noored lahkusid ja vanad jäid.89T. Tammer. Liiga vaevarohke kodutee. Sama üldistust olen korduvalt kuulnud Abhaasias tehtud välitöödel sinna jäänud eestlaste suust. Eesti Migratsiooniameti statistika kohaselt toodi Abhaasiast kolme reisilennukiga ära ühtekokku 170 inimest, nende hulgas 42 last ja 20 pensionäri.90I. Onksion, M. Ülviste. Abhaasiast Eestisse – kas pagulusse või ajaloolisele kodumaale?, lk. 55. Näeme, et suurema osa moodustasid tööealised. Siit jõuame olulise punktini vabatahtliku ja sunniviisilise migratsiooni dihhotoomias: kuna ei saa eitada, et vanurid kannatavad sõdade vms. rõhumise all samamoodi kui noored, peab sellise statistika tagant otsima selektiivseid faktoreid, mis lähendavad sunniviisilist migratsiooni vabatahtlikule.
Nooremate Abhaasia eestlaste hulgas oli neid, kes tegid evakueerudes teoks selle, mis juba varem meeles mõlkunud: „olime juba varem mõelnud oma juurte juurde tagasipöördumisele. Lõppude lõpuks ei ole meie süüdi, et meie vanaisad ja vanavanaisad kunagi otsustasid isamaalt ära kolida.“ Nüüd kahetseti, et seda varem ei tehtud – siis oleks saanud varanduse maha müüa, aga nüüd tuli lahkuda tühjade kätega.91A. Jõesaar. Salme, Linda ja Sulev tagasi Eestis. Seega reaalse sõjahirmu kõrval oli ka majanduslikke ja sotsiaalbiograafilisi kalkulatsioone.
Eestisse saabunute koguarv tollest kriisipiirkonnast ei piirdunud nendega, kes evakueeriti 1992. aastal. Kodakondsus- ja Migratsiooniameti andmeil saabus kriisi algusest 1992. aastal kuni 2001. aastani Eestisse Abhaasiast kokku 570 inimest, sh. eestlaste pereliikmed. Ealine jaotus ei erinenud kuigivõrd varasemate evakueeritute omast: tööealisi oli 57%, lapsi 20%, pensionäre 23%.92I. Onksion, M. Ülviste. Abhaasiast Eestisse – kas pagulusse või ajaloolisele kodumaale?, lk. 55. Ajakirjanduseski rõhutati, et tulijad on just nooremad, sest vanemad „ei raatsi koduseid mägesid maha jätta“.93T. Lang. Lootuse ja lootusetuse piirimail. – Eesti Päevaleht, 09.06.1995, nr. 5.
Küsimuse kõrval, miks inimesed lahkuvad, on vähemalt sama oluline küsimus, miks teised samades välistes tingimustes elavad inimesed ei lahku. Vanus on siin kahtlemata üks oluline mobiilsuse ennustaja ning, nagu näeme, oli sõja ajal evakueeritute ja pärast sõda saabunute ealine jaotus võrdlemisi sarnane.
Päästeoperatsioonile järgnenut valgustati Eesti ajakirjanduses ohtralt. Suur osa kirjutistest lähtus nii-öelda tagasi-juurte-juurde diskursusest: eestlased, kelle esivanemad lahkusid rohkem kui sada aastat tagasi Eestist, pöörduvad nüüd koju tagasi. „Nad tulid tagasi“ – nii pealkirjastas ühe oma artiklitest ajakirjanik Ainar Ruussaar, kes käis päästeoperatsiooni kohapeal kajastamas. Samas artiklis kirjutab ta omaaegsete väljarändajate järeltulijate soovist sõjakeerisesse kistud kodukülad maha jätta ning „Eestisse tagasi pöörduda“.94A. Ruussaar. Nad tulid tagasi. Anu Jõesaare artikli pealkiri on kõnekas – „Salme, Linda ja Sulev tagasi Eestis“. Artiklis on juttu sellest, et sealsetesse eesti küladesse ei ole „jõudnud kinnitust, et kodumaa ootab neid tagasi“.95A. Jõesaar. Salme, Linda ja Sulev tagasi Eestis. Teisal kirjutab sama autor: „Tänaseks on Eestisse tagasi rännanud kolm lennukitäit Abhaasias elanud suguvendi.“96A. Jõesaar. Mida me arvame teadvat mägede maa eestlastest. – Postimees, 30.11.92.
Tiina Tammeri artikli pealkiri on problematiseerivam – „Koju või külla?”.97T. Tammer. Koju või külla? – Rahva Hääl, 04.12.1992, nr. 284. Kuid siiagi on sisse kirjutatud seesama diskursiivne muster. Sama kajastub vabariigi valitsuse määruses 24. septembrist 1992, nii selle pealkirjas kui ka tekstis. Pealkiri kõlab: „Eesti Vabariigi kodanike ja eesti soost isikute abistamise ajutiste meetmete kohta nende tagasipöördumisel Eesti Vabariiki.“ Tekstiosas on juttu „tagasipöördujate majutamisest“, „tagasipöördujate õppimisvõimalustest“, „tagasipöördujate toetustest“, „tagasipöördujate uutest elu- ja töökohtadest“.98Riigi Teataja 1992, nr. 39, art. 528, lk. 1324. Ka evakueeritud ise rääkisid, et olid juba varem mõelnud oma juurte juurde tagasi pöördumisele.99A. Jõesaar. Salme, Linda ja Sulev tagasi Eestis. 1992. Üks Abhaasia eestlane leidis nõudlikult: „Kuidas eestlased koju jõuavad, see peab olema ka Eesti riigi mure.“100Samas.
Diasporaagruppide liikmete n.-ö. „tagasipöördumisel“ ajaloolisele kodumaale on mitu tahku. Paljudel juhtudel pole „tagasipöördujad“ päritolumaal sündinud ega elanud. Kui näiteks Nõukogude Liidu lagunemise järel Läänest Eestisse tagasi rännanutest moodustasid kandva osa enne sõda Eestis sündinud ning lapsepõlve veetnud pagulased,101H. Kulu, T. Tammaru. Eestlaste tagasiränne 1990. aastatel. – IV Välis-Eesti kongress. Ettekannete kokkuvõtted. Tallinn, 1999, lk. 44. siis ei vaja mõisted tagasipöördumine ja repatrieerumine lisaselgitusi. Sõjajärgsel perioodil paguluses sündinuid on Läänest naasnute hulgas ka vähe.102Samas. Idadiasporaa tuumik kujunes hoopis varem, 19. sajandi teisel poolel, ja siin on olukord teine – tagasipöördujad saavad olla vaid omaaegsete väljarännanute järglased. Niisiis ei ole siin tegemist ka tagasi pöördumisega individuaalses mõttes – tagasi pöördutakse etnose esindajatena kollektiivsel tasandil.
Rahvuslik kodumaadiskursus eeldab, et rahvuskehand on istutatud või idanema läinud just nagu puu oma pinnases ehk rahvusterritooriumil – just sellesse ajab ta oma juured. Sellise territoriaal-rahvusliku diskursuse järgi seovad inimese kui rahvuse liikme essentsiaalsed sidemed teda emamaaga ka siis, kui ta on mitmeid põlvkondi võõrsil elanud. Tihti on ka rändeuurijad rääkinud rändest repatrieerumise võtmes, mõnel juhul ka oma küsimustega intervjueerituid selles suunas mõjutanud. Näiteks ühes Kaukaasiast Eestisse pöördunute ankeedis on küsimus: „Kas Nõukogude perioodil ei mõelnud kordagi Teie perekond Eestisse tagasikolimisele?“103I. Onksion, M. Ülviste. Abhaasiast Eestisse – kas pagulusse või ajaloolisele kodumaale?, lk. 26. Samas ilmneb Abhaasia eestlastega tehtud intervjuudest, et nende jaoks tähendab kodu eelkõige kodupaika Kaukaasias. Näiteks: „Meil on ka kodus söögid, mis on seotud kodumaaga.”104Samas, lk. 31. Kodumaa asub siinses tähenduses Kaukaasias.
Psühholoogilises plaanis seostub tagasipöördumine koju tavapäraselt individuaalse eluloo pööretega, isiklike kogemustega. Sageli on ajendiks koduigatsus. Kuid missuguse paigaga on seotud hajala (diasporaa) elaniku kodu-mõiste ja sealt edasi tema koduigatsus? „Tagasi“ pöörduvate hajala elanike puhul on liikumise geograafilised ja psühholoogilised vektorid pigem suunaga kodust eemale. „Kojutulek“ tähendab saabumist võõrsile, kus harjumuspärasest sageli erinev füüsiline ja sotsiaalne keskkond võivad põhjustada ja sageli ka põhjustavad kohanemisraskusi.
Eesti põhiseaduse paragrahv 36 ütleb, et igal eestlasel on õigus asuda Eestisse. 1992. aasta sügisel peeti sellest lähtuvalt vajalikuks Abhaasia eestlasi abistada ja soovijad evakueerida. Kuid evakueerimisest suuremadki väljakutsed ootasid ametkondi ees siis, kui evakueeritud olid saabunud Eestisse – või koju, nagu tollal kirjutati. Ei saa öelda, et Abhaasia eestlaste vastuvõtmisel heast tahtest puudu oleks olnud. Eespool oli juttu Ida-Eestlaste Seltsi korraldatud korjandustest. Inimesed helistasid seltsi ja ajalehtede toimetustesse ning pakkusid põgenikele tasuta toidu- ja majakraami, riideid, jalatseid,105T. Lang. Lootuse ja lootusetuse piirimail; T. Tammer. Abhaasia eestlased on Eestis. – Rahva Hääl, 04.11.1992, nr. 258. pakuti ka eluasemeid – kortereid, talumaju ja suvilaid. Kes paariks-kolmeks aastaks, kes äraostuvõimalusega. Peaaegu keegi ei tahtnud kohe saada üüri või muud tasu.106Enamik neist pakkumistest langes siiski ära, sest piirkonnas polnud pakkuda tööd (T. Tammer. Koju või külla?). Kutsuti ka taludesse tööle. Lisaks eraisikutele pakkusid abi mitmesugused organisatsioonid.107T. Tammer. Kõik pole veel kadunud. Abhaasia eestlased jäävad kestma. – Rahva Hääl, 08.10.1992, nr. 235.
Riik paigutas osa põgenikest ajutiselt Narva-Jõesuu ja Haapsalu sanatooriumidesse. Ühtlasi anti valitsuse määrusega kohalikele omavalitsustele ja migratsiooniametile korraldus leida põgenikele töö- ja elukoht.108T. Tammer. Abhaasia eestlased on Eestis; A. Jürvetson. Abhaasia sõjapõgenikud Haapsalu sanatooriumis. Migratsiooniamet pöördus vastava palvega omakorda linna- ja maakonnavalitsuste poole.109RA, EAA.T-1031.1.263.l.10. Eesti Vabariigi Riiklik Migratsiooniamet Linna- ja Maakonnavalitsustele, Migratsiooniameti osakondadele ja büroodele 17.11.92.
Kuigi enamik saabunud põgenikke peatus sugulaste juures, kujunes üheks oluliseks varjupaigaks Narva-Jõesuu sanatoorium. Novembris 1992 elas seal 23 Abhaasia eestlast, detsembris aga juba 100. Evakueeritud olid paigutatud üheksakorruselise sanatooriumihoone kahekohalistesse tubadesse. Sanatoorium tuli varjupaigana kõne alla vaid sügisel ja talvel, mil puhkajaid on vähe. Seni oli põgenike majutust finantseerinud riik, detsembriks ei olnud aga teada, mis saab edasi. Sanatooriumi juht muretses, kas põgenike majutamiseks leitakse raha juurde ja kas õnnestub talvele vastu minna.110T. Tammer. Koju või külla?; R. Sikk. Abhaasia eestlased soovivad maad. – Rahva Hääl, 11.11.1992, nr. 264.
Jaanuari lõpuks–veebruari alguseks oli Pärnumaa majutanud 10, Haapsalu 5, Kehra 11, Viljandi 4, Tallinn 32, Valga 15 peret. Kuu aega hiljem kirjutati, et Kehra Paberi direktor võimaldas elupaiga koguni 40 tulijale, Vaida majand 30-le. Silikaadi ühiselamus sai omaette toa enamik 60-st Tallinnasse tulnust. Märtsi alguseks oli Narva-Jõesuu sanatooriumi jäänud kolm Kaukaasia põgenikku, ülejäänud olid leidnud elupaiga mujal.111Abhaasia eestlased leidsid elupaiga. – Rahva Hääl, 05.03.1993, nr. 51. Viimased põgenikud lahkusid Narva-Jõesuu sanatooriumist 1993. aasta aprillis.112I. Onksion, M. Ülviste. Abhaasiast Eestisse – kas pagulusse või ajaloolisele kodumaale?, lk. 21.
Ajakirjanduses osutati, et põgenikud on elupaikade osas väga valivad, eelistades Tallinna ja Pärnut.113T. Tammer. Abhaasia eestlased on endiselt Narva-Jõesuus. – Hommikuleht, 16.01.1993, nr. 12. Kirjutati, et Tartusse polnud veel veebruari alguseks 1993 ükski põgenik korterit saanud.114A. Jõesaar. Tartu ei ole leidnud kortereid Abhaasia eesti põgenikele. – Postimees, 12.02.1993, nr. 36. Samas selgub Tartu korteriameti kirjavahetustest, et juba detsembris 1992 oli siiski Tartusse elamispinna saanud neli perekonda Abhaasia eestlasi, kuid ühiselamusse ja sellest Abhaasia eestlased keeldusid – põgenikud nõudsid, et tubadel peavad olema eraldi köögid. Keelduti ka eluruumidest, mis olid põgenike meelest väikesed, vajasid remonti vm., samuti elamisvõimalustest Tartumaal väljaspool linna. Üks Abhaasia eestlane pöördus veebruaris 1994 Tartu linnavalitsuse linnavarade osakonna poole ja teatas, et pakutud korter ei vasta tema nõudmistele, kuna ta soovib lähemal ajal abielluda. Viimaks ta siiski leppis pakutud pinnaga, kuid, nagu selgus 1995. aastal, oli ta selle välja üürinud ja ise Eestist lahkunud.115RA, EAA.T-1031.1.263.l. 23–31.
Abhaasia eestlaste kohanemise teemal on huvipakkuv Nils Niitra ajaleheartikkel 1993. aasta novembrist, milles valgustatakse olukorda ühes Pärnu kesklinnast mõne kilomeetri kaugusel asuvas paneelelamus. Majja, mida rahvasuus kutsuti „tiblagorskiks“, sest seal olid Nõukogude ajal elanud sõjaväelaste perekonnad, oli sama aasta kevadel saanud korterid grupp Abhaasia sõjapõgenikke, kes seni olid elanud Narva-Jõesuu sanatooriumis. Sügisel, mil ilmus nimetatud artikkel, elas „tiblagorskis“ kaheksa Abhaasiast saabunud peret. Koos korteriga eraldas valitsus ka 600 krooni korteri remondiks, selle raha eest olid aga ühe saabunu sõnul sügiseks „pooled meestest kodumaal olukorraga tutvumas“. Siin tähendas kodumaa Abhaasiat. Kaheksast perest käis sügiseks tööl vaid seitse inimest. Intervjuust ilmneb, et osa „tiblagorski“ elanikest tahab minna Abhaasiasse tagasi.116N. Niitra. Abhaasia eestlasest eestlaseks saamine pole kerge. – Hommikuleht, 19.11.1993, nr. 266.
Kohanemise teemal on migratsiooni uurimises oluline koht. J. D. Cohon toob üldistavalt välja põgenike kohanemise faasid ja näitab, et esimesed võõrsile saabumise kuud ei tarvitse välja tuua selgeid kohanemisraskusi. Selles nn. „inkubatsiooni“ faasis negatiivsed sümptomid pigem puuduvad ja põgenik on tuleviku suhtes sageli positiivselt eelhäälestatud. Alles järgnev etapp toob esile võimalikud tagasilöögid, sh. ka psühhiaatrilised sümptomid, mille lagi saabub umbes pool aastat pärast võõrsile saabumist.117J. D. Cohon. Psychological Adaptation and Dysfunction among Refugees. – International Migration Review, Vol. 15. nr.1/2, 1981, lk. 258–259. Sarnaselt on ka vabatahtlike väljarändajate kohanemisprotsessis välja toodud erinevaid faase, millest esimesele, vahetult residentsimaale saabumisele järgnevale perioodile on tunnuslik – vaatamata sageli kesistele elamistingimustele – teatud vabanemiseufooria. Järgmine, orienteerumisfaas, on aga justkui hüpe külma vette: kogetakse barjääre, tõkkeid tööturul, sageli tuleb asuda tegutsema madalamat staatust märkival elualal.118U. Nienaber. Migration – Integration und Biographie: Biographieanalytische Untersuchungen auf der Basis narrativer Interviews am Beispiel von Spätaussiedlern aus Polen, Rumänien und der UdSSR. Münster, New York, 1995, lk. 164–167. Just see on faas, mille oluliseks märksõnaks on konflikt, kuigi esimene faas sellele veel viidata ei tarvitse.
Üks Abhaasiast evakueerunud noormees avaldas pärast saabumist ajakirjanikule: „Mul on üks suur unistus veel. Ma tahaksin suusatada, aga pole senini veel kunagi suuski isegi mitte käes hoidnud.“119R. Sikk. Abhaasia eestlased soovivad maad. Avatus uutele väljakutsetele, soov end proovile panna valdkondades, millest seni ollakse vaid kuulnud, võib esialgu varju jätta tegelikud kohanemisraskused. Kui evakueeritute värsked muljed Eestisse jõudmisest olid sageli positiivsed, näiteks räägiti ajakirjanikele, kui hästi neid Eestis vastu võeti,120A. Jürvetson. Abhaasia sõjapõgenikud Haapsalu sanatooriumis. siis viis aastat hiljem on evakueeritute mälestustesse kohanemisest Eestis siginenud süngemaid toone. Kirjeldatakse raskusi sobiva korteri ja töö leidmisel, lõunamaiselt seltskondlikel inimestel on kinniste kodueestlastega raske kontakti leida, harjumatult mõjub talvine pimedus.121T. Jõgeda. Abhaasiast sõjapakku. – Eesti Ekspress, 30.05.1997, nr. 22. Intervjuudes kirjeldatakse sotsiaalse staatuse langust.122I. Onksion, M. Ülviste. Abhaasiast Eestisse – kas pagulusse või ajaloolisele kodumaale?, lk. 37.
Pärast Gruusia-Abhaasia sõja lõppu pöördus Abhaasia valitsus Kreeka, Iisraeli ja Eesti valitsuste poole palvega aidata põgenikel oma kodudesse naasta. Neile lubati tagastada elamud, korterid ja maavaldused. Abhaasi-Abasiini Rahva Ülemaailmse Kongressi president Tarass Šamba avaldas 1993. aasta detsembris Postimehe kaudu pöördumise eesti rahvale, milles avaldas lootust, et Abhaasiast lahkunud eestlased hakkavad peagi naasma.123T. Šamba. Õiglus peab võitma. – Postimees. Maailm, 07.12.1993. Viis aastat pärast evakuatsioonioperatsiooni oli ametlikult Eestisse saabunud 492 Abhaasia põgenikust kodusesse Abhaasiasse tagasi pöördunud 15 inimest, seega 3% siia saabunutest.124T. Mattson. Ametkonnad kaaluvad eksperdi Abhaasiasse saatmist. – Postimees, 09.06.1997, nr. 131. Tegelikult on aga ka neid, kes oma tagasipöördumist ametlikult ei vormistanud.
Kuigi paljud kohanesid Eestis hästi, tekitas teistes tõrjutus ja mentaliteedierinevuste tajumine teadlikkust oma etnilisest eristaatusest. Isegi need, kes räägivad vabalt eesti keelt, on väitnud, et tunnevad end Eestis „teise sordi inimestena“.125Õ. Siimer. Kaukaasia eestlaste tagasiränne ja psühholoogiline kohanemine. 2005, lk. 58. Piiride ja eristaatuse tajumine võib äratada uue identiteedimustri arendamise potentsiaali. Üks Abhaasiast pärit eesti naine väljendab seda positiivses ja ennastkehtestavas võtmes: „Kaukaasia eestlane ütleb, et tema ongi ju see kõige õigem eestlane. Et kõik see eestlaste kultuuri eripära on ju sinna kaasa võetud.“126I. Onksion, M. Ülviste. Abhaasiast Eestisse – kas pagulusse või ajaloolisele kodumaale?, lk. 32.
Kas positiivsena sõnastatud „kõige õigem eestlane“ või negatiivse varjundiga „teise sordi inimene“ – mõlemal juhul on eristus Eestimaa eestlastest selge. Integreerumine Eesti ühiskonda ei ole toimunud nii, nagu ehk lootsid need, kes evakuatsioonioperatsioonide päevil kirjutasid Abhaasia eestlaste tulekust Eestisse kui kojupöördumisest. Saabunute kodu oli Abhaasias. On kirjutatud sellest, kuidas veel viis aastat pärast Eestisse jõudmist tunti koduigatsust,127Õ. Siimer. Kaukaasia eestlaste tagasiränne ja psühholoogiline kohanemine, lk. 55. mille sihiks oli muidugi Kaukaasia. Ajakirjanik Tiina Kaukvere ühe teemakohase artikli pealkiri on kõnekas – „15 aastat koduigatsust isade maal“. Selles räägib üks 1992. aastal Abhaasiast Eestisse tagasipöördunu: „Igatsus ja raske tunne kadus 15 aastaga. Viimased kümme aastat olen juba tasakaalus ja kui seal [Abhaasias] käin ja ära sõidan, siis ei nuta enam nii hirmsasti.“128T. Kaukvere. 15 aastat koduigatsust isade maal. – Postimees, 10.06.2017. Näeme, et essentsiaalne kodumaa-diskursus, mis seob emamaa ja diasporaa ühtseks kultuurilis-territoriaalseks rahvuskehandiks ja näeb diasporaa liikmete emamaale siirdumises n.-ö. kojupöördumist, ei ole igal individuaalsel juhtumil kindlasti pädev ega suuda seletada, miks kojupöördunud tunnevad end kodus ebamugavalt, on motiveeritud oma senist identiteeti ümber sõnastama ja paljudel juhtudel igatsevad tagasi võõrsile.
Stabiilsetes oludes võib emamaa suhe diasporaakogukondadega kujutada endast vastastikust kultuurilist ressurssi, võimalust areneda harmoonilises koostoimes. Rahvuslikus kodumaadiskursuses moodustavad emamaa ja diasporaa ühtse kultuurilise terviku – ühtset identiteeti tagab selle diskursuse kohaselt ühine päritolu, mille sümboliteks on kodu, kodumaa ja ühised juured. Inimese harmoonilised, justkui loomulikud sidemed päritolumaaga võivad aga teatud konfliktsituatsioonides ootamatult löögi alla sattuda.
Artiklis käsitletud äsja taasiseseisvunud Eesti Vabariigi esimene humanitaarmissioon 1992. aasta sügisel oli ajendatud kodumaadiskursusest. 1880. aastatel tekkinud eesti külad Abhaasias jäid 1992. aasta augustis Gruusia-Abhaasia sõja jalgu ja peagi jõudsid Eestisse esimesed põgenikud. Noor Eesti riik, kus rahvuslikel meeleoludel oli palju suurem kaal kui mõnel hilisemal perioodil, soovis rahvuskaaslasi aidata. Nende saabumine tõstatas korraga mitmeid küsimusi. Juba saabunud põgenike abistamise kõrval jõuti esmalt ühiskondlike organisatsioonide ja peagi ka riigi tasandil kiiresti arusaamiseni, et abistada tuleb ka sõjakoldesse jäänud rahvuskaaslasi. Käivitati evakuatsioonioperatsioon, mille käigus toodi Abhaasiast kolme lennuga (23.–24. oktoobril, 29.–31. oktoobril ja 21.–23. novembril) ära 170 eestlast ja nende perekonnaliiget. Päästeoperatsiooni üldjuhtimine oli delegeeritud Eesti Migratsiooniametile, samas tegi suure osa sisulisest tööst ära Päästeameti meeskond. Pingeid tekitas mõlema ametkonna ambitsioonikus operatsiooni sisulist korraldust juhtida, samuti ametkondade töötajate professionaalne taust: Migratsiooniameti tsiviil- ja Päästeameti militaarse taustaga isikute visioonid operatsiooni taktikast näisid asjaosaliste mälestuste põhjal olevat küllaltki erinevad. Erimeelsused operatsiooni õnnestumist siiski otseselt ei pärssinud, sest eesmärk oli ühine ja üheselt mõistetav.
Eestisse jõudnud 170 evakueeritust oli lapsi 42 ja pensioniealisi 20, ülejäänud olid tööealised. Miks lahkusid peamiselt nooremad ja tööjõulisemad, samas kui vanemad jäid pigem koju? Kuivõrd pole põhjust arvata, et vanurid kannataksid sõdades vähem kui noored, annab niisugune statistika tunnistust selektiivsetest faktoritest. Näiteks oli evakueerunute hulgas ka inimesi, kes tegid evakueerumisega teoks ammuse soovi Abhaasiast lahkuda. Reaalse sõjahirmu kõrval, mida ei saa kindlasti alahinnata, esines ka sotsiaalmajanduslikke kalkulatsioone.
Päästeoperatsioonile järgnenut valgustati Eesti ajakirjanduses peamiselt n.-ö. tagasi-juurte-juurde diskursusest lähtudes: eestlased, kelle esivanemad olid rohkem kui sada aastat tagasi Eestist lahkunud, pöörduvad nüüd koju tagasi. Intervjuud Abhaasiast Eestisse asunud eestlastega, mis on tehtud hiljem, annavad tunnistust tõsiasjast, et kodu mõiste seostub neil pigem kodukülaga Abhaasias. See tingis ka, et Eestis tabasid paljusid kohanemis- ja integreerumisraskused. Tagasi juurte juurde jõudmine ei tähenda alati tingimata kojujõudmist.
Artikkel on seotud teadusteemaga „Eesti ajaloo rahvusülene raamistik: transkultuurilised põimingud, ülemaailmsed organisatsioonid ja piiriülene ränne“ – IUT31-6.