Hain Rebas. Sukeldumised. 16 etüüdi Läänemereruumi ajaloost. Tartu – Tallinn – Göteborg: Eesti Üliõpilaste Seltsi kirjastus, 2022, 464 lk. ill.

Saksamaal Kieli ülikoolis 1980–2008 Põhjamaade ajaloo professorina pika karjääri teinud Hain Rebase teaduslooming ulatub 1976. aastal avaldatud väitekirjast, mis käsitles hiliskeskaegsete Skandinaavia maade Baltikumi-poliitikat 1440–1479 nelikümmend aastat hiljem ilmunud artiklini Eesti koorilaulu nõukogudeaegsest lõhestatusest. Saksa, inglise ja eesti keeles 1977–2012 peaasjalikult teadusajakirjades ja koguteostes ilmunud artiklitest on nüüd avaldatud ulatuslik, 16 teksti sisaldav kogumik. 13 artiklit sellest on tõlked, kaks algupäraselt eestikeelsete artiklite taastrükid ja üks saksakeelne, viidetega varustatud ning toimetatud ettekande trükiversioon.

Üheaastasena koos vanematega Göteborgi emigreerunud ja seal Põhjamaade hiliskeskaja poliitilise ja majandusajaloolise uurimise uuendaja Erik Lönnrothi juhendamisel kraadi kaitsnud Hain Rebase teadustöö on olnud juba 1970. aastatest saadik tuttav kõigile Läänemere piirkonna uurijaile. Eesti avalikkuses on Rebase uurimused küll jäänud tema lühikese kaitseministrikarjääri (1992–1993) ja hilisemate julgeolekupoliitiliste kirjatööde varju – seda korvama on nüüd avaldatud teos mõeldudki. Ühtaegu tuletab raamat meelde, et oma uurimistööde kõrval on Rebas olnud ennekõik ülikoolimees ja akadeemiline õpetaja Lisaks juba Göteborgis 1970. aastatel alanud õppejõutööle ja Kieli professuurile on ta tegutsenud külalisprofessorina Torontos (1987/88), Tartus (1991/92) ja Kaliningradis (2006).

Raamatu eessõnas kirjeldab Rebas oma teadustöid sukeldumistena hiliskeskaegsesse Läänemerre, kust väljuvale uudishimulikule jälgijale paistavad saared, lahed ja rannad erinevate, arusaamist ja selgitamist vajavate küsimustena. Et teos on laiemale eestikeelsele publikule mõeldud tervik, siis ei puuduta ma siin üksikuid artiklites leiduvaid seiku või tõlgendusi, millest mõned on uurimistöö jätkudes kas muutunud või olulisel määral täienenud. Selge on, et kirjutamisaja teadmiste ja uurimisproblemaatikaga seotud artiklite avaldamine laiema lugejaskonna jaoks on alati riskantne. Kuigi Rebas on mõningaid tekste varustanud viidetega uuematele uuringutele või käsitlustele, moodustavad artiklid ennekõike ühe uurija oma aega jääva koe, millisena seda teost tulekski lugeda ja tema sisu üle arutleda. Pole kahtlust, et raamatu peatoimetaja Indrek Elling ja teised kaastegevad on Eesti ajaloouurimise vallas saanud hakkama kultuuriteoga, humanitaariavalda kuuluvate artiklite antoloogiaga, mis on Eestis levinud tava, aga millest Soomes võib vaid unistada.

Juba varases lapsepõlves Göteborgi jõudnud Hain Rebase uurija- ja õpetajaidentiteet on põhjamaine, rahvusvaheline ja – eesti oma. Tema paljud rollid selguvad teose kolmest eessõnast, millest esimeses tõstab Jüri Kivimäe esile Erik Lönnrothi ja Läänemere regiooni hiliskeskaja uurimises pöördelisi 1970. aastaid. Lönnrothi Skandinaavia hiliskeskaega ja selle poliitilisi fraktsioone käsitleva väitekirja „Rootsi ja Kalmari unioon 1397–1457“ (1934) uustrükk avaldati 1969. aastal, Paul Johanseni ja Heinz von zur Mühleni „Sakslane ja mitte-sakslane keskaegses ja vara-uusaegses Tallinnas“ 1973. aastal ja Gunvor Kerkkoneni „Kodanikud ja talupoegadest meremehed: kaubalaevandus Tallinna ja Edela-Soome saarestiku vahel 16. sajandi alguses“ 1977. aastal. Sinna kõrvale võiks lisada veel taanlaste uurimistöö Põhjamaade hiliskeskaja poliitilise ajaloo alalt 1970. aastatel (Poul Enemark, Axel E. Christensen, Jens. E. Olesen, Harry Christensen), mille tulemusel tekkis vajadus hiliskeskaja Liivimaa poliitilise asendi ja nii kohalike kui ka Põhjamaade toimijate vahekorra ümberhindamiseks. Rebase väitekiri ja märkimisväärne osa siin vaadeldava teose artiklitest püüdsid kirjutamisajal täita just seda tühikut.

Nagu ka artiklite pealkirjadest selgub, on Rebase teadlasekarjääri erilisi huviobjekte olnud Taani ja Põhjamaade uniooni (1397–1520) poliitika ja pürgimused Eestis, milles oli 1450. aastatel keskne roll Soome lahe, Gotlandi ja Ida-Götamaa ranniku kindlusi kontrollival ja unioonivaidlustes tähtsale kohale tõusnud Tottide suguvõsa Axelssonide rühmitusel. Lönnrothi-järgses uurimiskontekstis hindasid hiliskeskaegsete Soome ala võimukandjate Rootsi ja Liivimaa suhted ümber juba Seppo Suvanto ja Helge Pohjolan-Pirhonen aastatel 1952–1953, kellest Suvanto käsitles ulatuslikult ka Axelssonide tegevust ja ühendusi Liivimaaga, aga kelle töid pole Rebas mingil põhjusel ei oma väitekirjas ega hilisemateski uurimustes kasutanud. Kuivõrd Läänemere piirkonna hiliskeskaegsete ja varauusaegsete toimijate uurimine on traditsiooniliselt jagunenud erinevate keelealade uurimistavadest lähtuvate huvide ja vastavale uurimisajale omaste vaatenurkade järgi, siis on tühik mõnes mõttes seni täitmata ja nii Rebase kui ka teiste uurijate pingutustest hoolimata pole olemas Läänemere valgala võimukandjate omavaheliste suhete moodsat üldkäsitlust. Poliitiliste toimijate territooriumiüleste võrgustike ja kaubavahetuse kõrval peaks nüüdses, 2020. aastate uurimissituatsioonis esile tõstma ka klimaatiliste tegurite rolli. Nagu Naantali kloostrikiriku ehitusjärkude analüüsid on näidanud, mõjutas 1450. aastate lõpul alanud ja umbes 15 aastat väldanud kriis ehitustegevust, seega ka selliseid suurmajapidamisi nagu kloostrid. Kehvad saagid põhjustasid maaelanikkonna liikumise, mis koos Rootsi ja Taani kuningate vahelise sõjaga andis Rootsis võimaluse kuningas Karl Knutssoni kõrvaldamiseks 1457. aastal. See viiski lõpuks Axelssonide tõusuni, milles kaubandussidemed ja kindluste foogtkondade ressursid olid võimupoliitika märkimisväärsed taustategurid.

Hain Rebase tähendusest akadeemilise õpetajana kõneleb tema loengutes Tartu Ülikoolis 1991. aasta sügissemestril osalenud Juhan Kreem. Tema eessõnast saab täpsemalt teada, kuidas Rebase juurutatud õppemeetodid tõid ülikooli juba tavapärasesse praktikasse uusi tuuli. Peale selle, et Rebas oma Hansa-seminaris tutvustas iga kord teemaga seotud aktuaalseid uurimistöid, lasi ta tudengitel lisaks lugeda ka Edward H. Carri klassikalist ajalooteaduse teooriat käsitlevat teost „What is History?“ (1961). See oli Tartu Ülikoolis enneolematu, sest marksistlik-leninliku sundkaanoni tagajärjel oli välja kujunenud mistahes teooriate vältimise aastakümnete pikkune traditsioon. Ajaloolase töö sisuna nähti karmi empiirilist arhiivitööd ja sooviti, et uurimine oleks võimalikult vähe kokkupuutes filosoofiliste või sotsiaalsete teooriatega. Rebase õpetusmeetod, milles moodne ajalooteoreetiline refleksioon oli ühendatud ainestiku-uuringutega, mõjutas ilmselgelt paljusid kursusel osalenuid ja oli 1990. aastatel üks Eesti keskajauuringute kiire ja jõulise rahvusvahelistumise taustategureid. Nagu Rebase enda sissejuhatusest selgub, käsitles tema teine, 1992. aasta kevadsemestril Tartus peetud loengukursus Põhjamaade 20. sajandi rändeliikumist USA-sse, mida Skandinaavias ja Soomes oli 1970. aastatest alates ulatuslikult uuritud.

Kui artiklitest mõnda huvitavuse ja vaatenurga poolest teistest esile tõsta, siis võiksid valituks olla „Sigtuna combusteerimine 1187. aastal“ ja „Luuraja. Noore Ghillebert de Lannoy 1413.–1414. aasta retk Läänemereruumi“. Neist esimene käsitleb ajaloouurimises laialt levinud keskseid „kes, mida ja miks“-küsimusi ja kirjeldab detailselt ka ajaloolaste ja arheoloogide eri aegadel esitatud käsitlusi Sigtuna „mahapõletamise“ kohta. Pika artikli tähtsaim panus on selle sündmuse seostamine 1930. aastate eesti rahvuslike ajalooesitustega (ajaloolised romaanid, näidendid), mis osutab, et Rebas valdab ka uurimisest sõltumatute ajaloonarratiivide poolt minevikule antavate tähenduste problemaatikat. Teine, üsna lühike tekst noore Burgundia aadlimehe Ghilbert de Lannoy reisist Läänemerele ja Venemaale 1413–1414 esitab hulga lahtiseks jäävaid küsimusi reisi eesmärgi ja tulemuste kohta ajajärgul, mis oli Läänemere võimukandjate suhete seisukohalt murranguline. Pärast kuninganna Margrete surma keskendus Kalmari unioonis võim unioonikuninga Pommeri Eriku kätte, kes oli 1406 abiellunud Inglise kuninga Henry V tütre Philippaga. De Lannoy reis eelnes katoliku kiriku ja paavstluse ajaloo seisukohalt tähendusrikkale Konstanzi kirikukogule (1414–1418) ning Inglismaa ja Prantsusmaa vahelisele Agincourti lahingule (1415) ja sattus Toruńi rahu (1411) järgsele ajale, mil Saksa ordu ja Poola suhteid korrastati üleeuroopalises diplomaatias lausa aastani 1422. De Lannoy oli Burgundia hertsogi alam, kuid osales Saksa orduga koos Poola ja Leedu vastu peetud sõjas ja võitles hiljem ka Inglismaa vastu Agincourti all. Diplomaatia, konfliktid ja Burgundia hertsogi ülesanded sõidutasid de Lannoyd 1440. aastate alguses Euroopas ringi Hispaaniast Novgorodini ja Inglismaalt Palestiinani. Ta oli isiklikult tutvunud tähelepanuväärse osaga tolleaegsetest võimumeestest ja diplomaatidest. Aastatel 1413–1414 Läänemerele, Liivimaale ja Novgorodi sooritatud reisi motiiviks peab Rebas luuramist ja teabe hankimist, mis nähtavasti oligi olnud de Lannoy keskne ülesanne kõikjal. Aga nagu olukord Läänemere regiooni hiliskeskaja puhul tihtigi on, vajaks ka de Lannoy tegevus Preisimaal, Liivimaal ja Novgorodis moodsat terviklikku ümberhindamist osana laiemast 1440. aastate võimupoliitika uurimisest. Rebase lühiartikkel koos lahtiseks jäävate küsimustega hoiab teema hästi esil ja toob mitmekülgset elu elanud de Lannoy ka laiema eesti publiku teadvusesse.

Nagu juba eespool nenditud, esindavad teosesse valitud tekstid oma kirjutamisaja ajaloouurimist ja selle Läänemere piirkonda puutuvat problemaatikat, aga ka toonast allikate olukorda. Kui Hain Rebas 1970. aastate algul kirjutas oma väitekirja ja raamatus avaldatud artiklite esimesi versioone, võis töö seisukohalt olulistesse arhiividesse pääs olla võimatu. Külma sõja ajal oli ka arhiivimaterjal maailmas laiali: Tallinna Linnaarhiivi osi leidus Tallinnas ja Göttingenis. Mõlemal pool raudset eesriiet kasutati vanu, 19. sajandi rahvuslikelt ja ideoloogilistelt lähtekohtadelt valminud allikapublikatsioone või kulunud mikrofilme ja uuema teaduskirjanduse kättesaamine oli keeruline nii ühel kui ka teisel poolel. Kesksel kohal olid ühissümpoosionitel ametliku protokolli kõrval sündinud isiklikud kontaktid. Arhiiviainese digiteerimine ja avalikus käibes olevad andmebaasid muutsid keskajauurimise võimalusi alles aastatuhande vahetusest alates. Siiski paljud uurijad, nagu Hain Rebas, kirjutasid rangel kutseoskusel põhinevaid uurimusi, hoidsid elus professionaalseid ühendusi kogu Läänemere piirkonnas ja tõstsid esile uurimisteemasid, mis tollases geopoliitilises olukorras olid kõrvale jäämise ohus. Ajaloouurija ja akadeemilise õpetajana kuulub Rebas nende hulka, kes oma uurija- ja õpetajatöös tegid läbi 1980. ja 1990. aastate murrangu ajajärgu, mil avanenud võimalused ja vaatekohad mõjutasid olemuslikult Läänemere piirkonna keskajauurimusi.

Soome keelest tõlkinud
Andres Langemets