Karl August Hermanni ja Jaan Tõnissoni (1868–1941(?)) kirjavahetus pole just mahukas. Omavahelisteks kirjadeks polnud neil suurt vajadust, sest enamiku ajast elasid ja tegutsesid mõlemad ju Tartus ja pealegi asusid nende elukohad lähestikku, Hermanni maja oli Veski ja Tõnissoni oma Tööstuse tänaval. Mõlemad osalesid aktiivselt ka Tartu seltsielus ning kokkupuutumine üliõpilaste, Vanemuise, käsitööliste, noorsookasvatuse või hoopis Eesti Kirjanduse Seltsi üritustel oli loomulik. Seetõttu vahetati kirju vaid siis, kui teisiti polnud võimalik. Näiteks 1896. aastal, mil Jaan Tõnisson töötas Venemaal kohtunikuabina ning Hermann oli otsustanud, et müüb päevalehe Postimees ostust huvitatud rahvusmeelsetele haritlastele. Läbirääkimisi ostu-müügi tingimuste ja kokkulepete asjus peetigi siis kirja teel.[1] Need on asjakohased kirjad, kindla sisu ja eesmärgiga.
Hoopis teistsugused on Hermanni üksikud kirjad Tõnissonile aastast 1903. Mõlemad mehed olid siis Tartus, aga Hermann ikkagi kirjutas. Miks? Sest ta närvilisus, mis halvendas üldist tervislikku seisundit, hoidis teda eemale vabamast seltskondlikust elust.
ILLUSTRATSIOON:
Karl August Hermann doktoriõpingute aegu (1879/1880) Leipzigis. EKM. EKLA, Album – 66 : 5
Hermanni kiri Jaan Tõnissonile 15. juulist 1903, millele eelnes sisult ja toonilt küllaltki sarnane kiri sama aasta 27. juunist,[2] on seega kirjutatud ajal, mil Hermann tundis, et miski ei lähe nii, nagu minna võiks. Ta tervis, mis oli südamehaiguse tõttu kehvapoolne juba aastaid, oli veelgi halvenenud: ta ärritus kergesti ja see kergitas ta vererõhku. Tervisemurede kõrval olid kasvanud ka Hermanni rahaprobleemid. Muidugi polnud mure raha pärast Hermannile võõras, sest raha polnud tal kunagi piisavalt olnud. Isegi oma hariduse võlgnes ta lahketele toetajatele eesotsas Põltsamaa kirikuõpetajale Emil Heinrich August von Hörschelmannile (1810–1854), kelle rahvas tunnistas Karl Augusti isaks, hoolimata sellest, et kirikuraamatus oli poisi isana kirjas külasepp Mihkel Hermann (1811–1893). Mitme aasta vältel aitasid Karl Augustit rahaga Põltsamaa kihelkonnakooli juhataja ja kirikute ehitusmeister Gustav Beermann (1832–1917) ning Karl August Hermanni onu Gustav Goldmann (1834–1918). Sellegipoolest olid 20. sajandi algusaastatel rahamured Hermannile teravamad ja tema hingele valusamad. Tal oli ju perekond, abikaasa ja neli last, kes vajasid rohkem hoolitsust ja hulga elamisraha. Majandusliku olukorra parandamiseks müüs Hermann 1902. aastal osa krundist, mille ta oli 1892. aastal Tartus praegusel Veski tänaval omandanud Tallinna Saksa teatri direktorilt Eduard Behrentilt (1835–1918), koos sellel asunud väiksema puust elumajaga uueks kinnistuks.[3] Pärast müümist jäi Hermannile ja tema perele veel kaks maja. Mõlemad olid ühekorruselised, puust ja pappkatusega, kuid tänavaäärne, milles perekond elas, oli siiski veidi suurem ning ärklikorrusega. Kui Hermanni mitme väljaande usinal kaastöölisel Aleksander Treumann-Heraklidesel (1860–1924), kes Rakveres oma väikest mehaanikatöökoda pidas, tekkis 1902. aastal plaan ja tahtmine Tartusse kolida ning sinna koguni oma maja ehitada, asus Hermann Heraklidese palvel otsima maja ehituseks sobivat krunti.[4] 1905. aasta märtsiks jõudis Hermann parima krundi otsingul ideeni müüa Heraklidesele 108 ruutsülda enda aiast (seda ideed aitas kindlasti kasvatada asjaolu, et Hermann oli jõudnud selleks ajaks ära kasutada raha, mille Heraklides oli talle krundi ostutoiminguteks andnud, ning tal polnud võimalik seda Heraklidese küsimise peale tagasi maksta).[5] Majaehituseni asi ei jõudnudki ning Heraklidesel ei õnnestunud kunagi Tartusse saada ei maja ega igatsetud raamatukauplust. Tema maine teekond lõppes Tartu Jaama tänava vanadekodus.[6]
Kuid kehvapoolse tervise ja rahanappuse kõrval oli Hermannil veel kolmas painaja: teda kurvastas ja ärritas kaasaegsete vähene tunnustus tema mitmekesisele tööle ja loomingule. Ta oli sügavalt nördinud, et ei toetatud ega kiidetud tema „Eesti üleüldise teaduse raamatut ehk Encyklopädia konversationi-lexikoni“, mida ta oli koostanud sisuliselt üksinda alates 1884. aastast ja mille trükkimiseks kulutanud oma perekonna raha. 1900. aastast vihkudena ebaregulaarselt ilmunud leksikonile ei leidunud piisavalt tellijaid (1902. aasta oktoobriks oli neid vaevalt 500, kuid raamatu normaalseks väljaandmiseks olnuks neid vaja 1000 või 1200) ega tulnud juurde ka kaastöölisi.[7] 1902. aasta sügisel tegigi Hermann leksikoni väljaandmises väikese pausi, lootes sel ajal veidi raha koguda, professorieksamiks valmistuda ja uusi tellijaid leida. Ükski neist lootustest kahjuks ei täitunud, aga leksikoniga jätkas Hermann sellest hoolimata. A-tähega jõudis Hermann lõpule 1904. aastal ning 1906. aastal jätkas ta leksikoni juba sõnadega, mis algavad B-tähega. Nördinud oli Hermann ka seepärast, et kuigi ta pidas 1903. aastal seltsides mitu kõnet (nt. Karskuse Sõbra seltsis Karula kirikuõpetajast ja keelemehest Johann Hornungist, Mihkel Veskest ja eesti rahvaviisidest, Võrus Friedrich Reinhold Kreutzwaldist), ei pälvinud need ajalehtedes suuremat tähelepanu ega esiletõstmist. Kuigi see päris nii ei olnud, tundus Hermannile, et tema tegevust halvustatakse ja vaikitakse maha igas vallas ning et seda tehakse teadlikult ja järjekindlalt. See tunne näris tundliku Hermanni hinge neil aastail laastavamalt kui kunagi enne.
Karl August Hermann ei olnud aga mees, kes jääb istuma ja ootama, et kõik muutuks iseendast paremaks. Ta oli harjunud ise tegema ja tegutsema. Just sel 1903. aastal, kui ta kirjutas Jaan Tõnissonile kirja, milles on kibedust ja kibestumist, küpseb tal uus julge plaan. Tema kava, mille elluviimine jõuab lõpule 1906. aastal, näitaks Hermannit ka aastasada hiljem lühinägeliku ja isegi rumalana, kui selle taga ei oleks Karl August Hermanni varasem ajakirjanduslik lugu. Just see varasem lugu kasvatas Hermanni julgust ja tahtmist aastal 1906. Sellele mälestusele talle endale edukaimatest aastatest 1886–1896, mil ta oli nii ajakirja kui ka ajalehe väljaandja ning trükikoja omanik, liitus muidugi ka Hermanni veendumus, mis oli teda ajakirjanduse juurde juhtinud, seal hoidnud ja mis teda sinna ka tagasi tõmbas. Nimelt arvas Hermann, et ajakirjanduslik väljaanne peab lisaks ühiskondlikele sihtidele kasvatama oma lugejates ka ilu- ja kunstimeelt. Hermann kirjutas juba aastal 1887: „Ülepää: meie ajakirjandus on võitlushimuline, enamasti ajaarvamiste peeglipilt, täis jõudu, edasi tõttavat jõudu, aga ilu-helita ja enam ehk vähem täielisest kunsti-eeskujust ehk aadendist kaunis kaugel.“[8] Ta uskus, et just tema väljaanded suudavad „ilu-heli“ kasvatada ja lisada ajakirjanduspilti aatelisust.
Pärast õpinguaastaid (1878–1880) Leipzigi ülikoolis naasis Hermann kodumaale 1880. aastal filosoofiadoktorina, haritud ja rahulolev, täis tulist tahtmist ja vaimustust töötada oma isamaa heaks. Leipzigis oli ta jõudnud arusaamisele, et kirikuõpetajaks poleks ta nagunii sobinud ning et temast peab kodumaal saama hoopis „redaktor“ ehk ajalehetoimetaja ja trükikojaomanik. Hermann tahtis jõuda oma ajakirja või ajaleheni. Ta esitas Trükiasjade Peavalitsusele mitu taotlust, et tal lubataks asutada kirjanduslik ajakiri Eesti Jutustaja.[9] Oodates oma õiget võimalust, võttis ta vastu pakkumise tulla ajalehe Eesti Postimees vastutavaks toimetajaks. Nimelt lahkus sel ajal Eesti Postimehe toimetusest Ado Grenzstein (1849–1916), et hakata tegema Tartus oma ajalehte Olevik. Eesti Postimehe väljaandja Eugen Jannsen (1853–1930) kutsus ajalehe vastutavaks toimetajaks Hermanni, kellega nad oli tuttavad juba ülikoolipäevilt. Ka Wilhelm Just (1849–1902), kellele Eugen Jannsen ajalehe müüs, kordas Hermannile kutset tulla toimetama Eesti Postimeest. Kolm aastat (1882–1885) tegi Hermann ajalehe juures peaaegu kõike: muretses nii kohalike kui ka kodumaiste uudiste eest, kirjutas juhtkirju, elavdas ajalehe ilukirjanduslikku osa, pakkus ajaleheveergudel välja mitmeid uusi sõnu (haritlane, õpetlane jt.), püüdis õhutada eesti meelt ja kodumaa-armastust. Ta asutas ajalehele isegi lisalehe Muusiku Lisaleht, et pakkuda repertuaarituge Eestis hoogustunud kooriliikumisele. Kuid kõige hea juures polnud Hermann palgalisena vaba valima ja otsustama ajalehe sisu üle ning kokkuvõttes tüdines ta olemast Wilhelm Justi käsualune. Pealegi polnud viimane palga maksmisega ei lahke ega hoolas ning nendevahelised suhted olid seetõttu kiiresti halvenenud.[10] Võib-olla oli omajagu põhjust ka selles, et isegi Eesti Postimehe toimetajana ei olnud Hermann loobunud plaanist saada iseenda väljaande omanikuks. Nimelt esitas ta juba 1882. aastal taas Trükiasjade Peavalitsusele taotluse ajakirja Eesti Jutustaja väljaandmiseks. Liivimaa kuberneri parun Alexander von Üxkülli vastuseisu tõttu ta luba ei saanud.[11]
Leidmata endale sobivaid tööalaseid lahendusi, pidas Hermann juba plaani sõita Venemaale ja hakata seal kooliõpetajaks, kui temani jõudis luba asutada uus ajakiri. Ajakirja esialgse ja valitsejaile ohtlikuna tundunud nime Eesti Kõla asendas Hermann vastavalt soovitustele üldisemaga ja aastal 1885 hakkas ilmuma spetsiaalne muusikaajakiri Laulu ja mängu-leht[12] (ajakiri ilmus selle nimega kuni aastani 1898, siis muutis Hermann muusikaajakirja segasisuliseks kogupereajakirjaks Rahva Lõbu-leht, kuni selle aastal 1899 hoopis maha müüs). Muusika ja muusikaalane haridus olid Hermanni kireks olnud juba ammu enne Saksamaad, seega oli valdkond talle tuttav. Ta oli juhatanud Vanemuise laulukoori (1873–1877 ja 1881–1884), olnud üks II üldlaulupeo (1879) juhtidest, muretsenud kooridele repertuaari, kogunud ja ärgitanud rahvaviiside kogumist. 1875. aastal oli ilmunud Hermanni koostatud „Koori ja Kooli Kannel“ I anne. 1877. aastal avaldas ta oma meeskoorilaulude kogu „Kodumaa Laulja. Vaimulikud ja ilmalikud nelja häälega laulud meestekoorile“. 1882. aastal järgnes „Koori ja Kooli Kannel“ II anne ja 1884. aastal III anne „Laulu Kaja“. Need kogumikud olid mõeldud „kõigile lauluarmastajatele, iseäranis aga Eesti kihelkonna- ja külakoolidele“.
Sellist mitmekülgset muusikaelu edendamist jätkaski Hermann suurte plaanide ja lootustega oma kuukirjaga Laulu ja mängu-leht. Ajakiri jagas õpetust nooditundmises, tutvustas nimekaid heliloojaid, tõi andmeid muusikaelu kohta meil ja mujal maailmas, kutsus üles arendama koorilaulu ja koguma rahvaviise. Ajakirja teine pool sisaldas noodimaterjali, peamiselt koorilaule. Laulu ja mängu-lehe noodilisas ilmus 13 aasta jooksul umbes 800 väga erineva tasemega muusikapala. Et leida rohkem lugejaid, lisas Hermann ajakirja igasse numbrisse lihtsaid killukesi muusikaga seotud inimeste tegemistest, põnevatest juhtumistest ning isegi argipäevaga seotud jutukesi ja nalju. Hermann nägi ajakirjaga palju vaeva, sest ta kirjutas ja koostas seda peamiselt ise, muretses kuukirja pilte ja kavandas illustratsioone. Kahjuks see kõik ei aidanud ja esimene muusikaajakiri lõpetas tellijate puuduses (viimasel ilmumisaastal oli tellijaid 280). Nii nagu ajakirjal, oli ka selle lisadena avaldatud Hermanni enda teoreetilistel töödel „Noodiõpetus“ (1892), „Viiuliõpetus“ (1893), „Noodiõpetus ja komponeerimise õpetus“ (1893), mis ilmusid hiljem eraldi raamatukestena, väärtus ja tähendus oma ajas just Hermanni enda soovitud „ilu-heli“ kasvatajana. Kultuuriloolise tähisena on neil aga jääv tähtsus ja tähendus.
Aga Hermann ei piirdunud vaid spetsiaalse muusikaajakirjaga. 1. oktoobril 1885. aastal teatas Hermann ajalehes Eesti Postimees, kus ta oli viimastel aastatel olnud vastutav toimetaja, et uuest aastast ta enam ajalehes ei tööta ja tänas kõiki oma lugejaid.[13] Aasta viimases Perno Postimehes kuulutas aga Hermann: „Sisemiste asjade Ministri härra lubaga on Eesti ajaleht „Pärnu Postimees“ minu nime peale kinnitatud ja saab Tartus nädalas korra järgmise nime all ilmuma: „Postimees“.“[14] Nimelt oli Johann Voldemar Jannsen (1819–1890), kes oma rahvapärase vestelise stiiliga oli suutnud 1857. aastal Pärnus ilmuma hakanud ajalehe Perno Postimees kasvatada ülemaaliseks ajaleheks, 1863. aastal kolinud Tartusse ja hakanud seal välja andma ajalehte Eesti Postimees. Perno Postimehe väljaandja Friedrich Wilhelm Borm (1812–1890) püüdis Perno Postimeest jätkata uute toimetajatega, kuid võrdlemisi tulutult. 1885. aasta sügiseks oli Perno Postimehele alles jäänud ainult 80 tellijat. Borm otsustas seepeale ajalehest loobuda ja müüs leheloa 800 rubla eest Karl August Hermannile. Nii sai Perno Postimehest Tartus lihtsalt Postimees ja filoloogiadoktor Hermannist sai 1886. aastaks selle omanik ning väljaandja. Juba 1886. aasta mais ostis Hermann Tartus Jakob Malocki trükikoja ühes selle sisustusega ja kindlustas sellega oma väljaannetele iseseisva trükkimisvõimaluse.
Hermann võis rahul olla: ta suur unistus olla ajakirjandusliku väljaande peremees oli täitunud koguni mitmekordselt. Järgmised kümmekond aastat, 1886–1896, andiski Hermann välja nii ajakirja Laulu ja mängu-leht kui ka ajalehte Postimees. Tal oli asjatoimetamisi kuhjaga, sest ta tahtis olla mõlema väljaande juures ise see viimane otsustaja, suunaja ja määraja. Laulu ja mängu-lehega oli tal kergem, sest selle sisuks oli üks ta enda lemmiktegevusi ja -huvisid – koorilaul ja muusikaelu. Postimehega oli märksa keerulisem. Pealegi muutis ta Postimehe juba 1887. aastal kolm korda nädalas ilmuvaks ajaleheks ning 1891. aasta augustist kasvatas koguni esimeseks eestikeelseks päevaleheks. Päevalehe puhul muutusid määravalt tähtsaks nii avaldatud materjalide operatiivsus kui ka kirjutatu päevakajalisus, sest ühiskond ja lugejad oskasid ajalehelt iga aastaga üha rohkem loota ja oodata.[15] Hermann püüdis ootustele vastata, kuid see oli raske, sest tema rahumeelne ja leplik iseloom ei olnud loodud vaidlusteks ning laveerimine tsensuuri, teiste ajakirjandusväljaannete ja Vene tsaarivõimu venestussoovi all oli üldse omamoodi kunsttükk, kui ajaleht tahtis õhutada eesti rahva isetegemist ning rahvusevaimu. Hermanni soe rahvamehe süda väsis sellest suurest survest. Tema mõtet loobuda ajalehest kasvatas lisaks väsimisele ka ta soov jätkata rahvaviiside kogumist ja väljaandmist, entsüklopeedia ja eesti kirjanduse ajaloo koostamist, tegelda eesti keele ja veel mitmete teiste küsimustega, rääkimata eesti keele lektori ametist Tartu ülikoolis ja unistusest saada ülikoolis professoriks. Selleks kõigeks oli vaja raha ja seda lootiski Hermann 1896. aastal saada Postimehe müügist.
Postimehe müümine oli siiski vist emotsionaalne otsus, sest õige pea, vähem kui poole aasta pärast, 1897. aasta märtsis, esitas Hermann Trükiasjade Peavalitsusele palve lubada tal Tartus asutada kuukiri Jutuleht. Samal ajal saatis ta poolvend Micha Hermann, kahtlemata kooskõlastatult Karl Augustiga, võimude poole teele taotluse asutada Tartus kolm korda nädalas ilmuma hakkav ajaleht Väike Postimees. Micha esitas ajalehepalve, sest vastavalt 1896. aasta novembris sõlmitud päevalehe Postimees müügilepingule polnud Hermannil õigust enne kümne kuu möödumist asutada uut ajalehte, mis ilmuks sagedamini kui kord nädalas.[16] Mõlemale palvele vastati eitavalt ja seda tuginedes Liivimaa kuberneri arvamusele, et Liivimaal ilmub eestikeelseid väljaandeid küllaldaselt ning uusi pole vaja.[17]
Järgmise katse asutada taas oma väljaanne tegi Hermann pärast muredega täidetud 1903. aastat. Ta saatis kohe 1904. aasta alguses teele taotluse hakata Tartus kolm korda nädalas välja andma ajalehte Sõnumed.[18] Kuid ajad läksid keeruliseks, revolutsioonilised meeleolud ja Vene-Jaapani sõda lõhkusid ja muutsid elu ja ühiskonda ning Liivimaa kuberner leidis taas, et eestikeelseid väljaandeid ilmub Liivimaal piisavalt. Hermann ei saanud luba ajalehe asutamiseks, ent ta soov ei kadunud, vaid sai teoks hoopis ootamatul kujul. Hermanni sõbrad olid ehmatanud ja tuttavad vangutasid pead, kui ta ostis oma kunagise venestusmeelsuse saksameelsuseks vahetanud ja seetõttu eestlaste hulgas igasuguse populaarsuse kaotanud Jakob Kõrvi (1849–1916) ajalehe Valgus. Sellist sammu ei oodanud Hermannilt keegi. Hermanni vanus ja tervis, pidevad mured rahaga, rohked kohustused ja tahtmised ning mitmetahulisemaks ja keerukamaks muutunud ühiskondlik-poliitiline olustik, mis nõudis seisukohavõttu maailmavaatelistes küsimustes, ei olnud Hermanni otsust toetavad märgid.
Hermann ise oli aga veendunud, et tema kogemus ja oskused suudavad ühtse rahvustunde alla kokku liita töölise, sulase, taluperemehe ja töösturi, seda hoolimata nende poliitilistest ja majanduslikest erihuvidest. Ta uskus, kui kirjutas: „Püüan lehe ilusat nime tõeks teha. Püüan eesti rahvale valgust soetada, nii palju kui seda iganes võimalik.“[19] Ilumeele kasvatamine oli tal endiselt üks ajalehe väljaandmise eesmärke, kuid aeg ise tingis seda, et ajaleht ei saanud eemale jääda ühiskonna üldistest pingetest, eestlaste eneseteadvuse tõusust ja oma koha otsimisest venelaste ja sakslaste vahel. Nii avaldaski Hermann juhtkirja, milles kuulutas, et eestlased on aastasadu kohalike sakslaste võimu all olnud, aga nüüd ei taha eestlased enam sakslasi orjata. Eestimaa saagu eestlastele ja sakslased ning nende kohalikud sabarakud, kadakasakslased, mingu ära Saksamaale.[20] Saksa ärid (Grünberg & Co, Daugull ja Kappo jt.) lõpetasid seepeale ajalehes reklaami tellimise ja kuulutasid ajalehele boikoti. Tellijaid oli ajalehel niigi vähe ja nüüd kadusid ka kuulutajad. Ei aidanud seegi, et Hermann lisas ajalehenumbri juurde tasuta teaduseraamatu ehk entsüklopeedia poognaid. Keeldudes uskumast, et sellist ajalehte pole vaja, arvas Hermann, et ju ajalehe nimi Valgus peletab eestlastest lugejaid. Ta muutis ajalehe nime Hüüdjaks. Ajalehe Hüüdja esimene number ilmus Tallinnas 15. detsembril 1906. Saatesõnas nimetas Hermann, et see ajaleht saab olema rahva ülesärataja, noomija, manitseja, helistaja, sest osa rahvast on alles tuim ja hoolimatu, teine osa pole veel ärganudki. Ja vaid väike vähemus olevat virgad „töölised Eesti põllul“.[21] Hüüdja jõudis Tallinnas 32 numbrini, siis jäi seisma. Nagu enne Valgusele, kogunes ka sellele ajalehele vaid paarsada tellijat[22] ja Hermann pidi lõpetama. Hermann hellitas lootust jätkata ajalehega Tartus,[23] kuid seda ei juhtunud. Tal polnud selleks ei jõudu ega raha ja võlgu ei andnud enam keegi. Ähvardust 1904. aasta märtsist, et ta läheb üle sakslaste leeri, kui eesti mehed talle ühtegi ametit ega töökohta ei anna (jutt oli siis võimalikust ametist Liivimaa Linna-Hüpoteegi Seltsis), Hermann kunagi teoks ei teinud.[24]
1907. aasta kevadeks olid murepilved Hermanni kohal veelgi suuremad. Võlausaldajad ähvardasid tal elumaja käest võtta, endised võlad sõid ülikooli eesti keele lektori tagasihoidlikku palka (800 rubla aastas). Jaan Tõnisson tegi ajalehes Postimees üleskutse, et suvel Viljandis Koidu seltsi poolt kavatsetava Viljandimaa laulupeo sissetulek võiks minna Hermanni toetuseks. Plaan oli muidugi suurem: saadud raha eest võiks osta Hermanni kodumaja, lubada selles elada Hermannil ja tema perel ning maja võiks edaspidi jääda „kunstnike koduks“, kus saavad oma vanaduspõlve veeta inimesed, kes oma loominguga on rahvast harinud ja vaimselt toitnud, kuid elupäevade lõpul jäänud püsiva sissetulekuta.[25] Tõnissoni ettepanekut toetasid Tallinnas ajalehed Koit, Päevaleht ja Uus Virulane, Viljandis Kodumaa. Päevalehe lühendatud väljaanne Koit kirjutas, et Tõnissoni ettepanek on igati õige, ja lisas enda poolt, et ajalehte Valgus andis Hermann välja täiesti isikliku raha eest, kusjuures endine omanik Jakob Kõrv oli endale jätnud kõik varem laekunud tellimisrahad ning baltisaksa konservatiivse Balti Konstitutsioonipartei poolt ajalehele jagatud abirahad. Just sellesse ajalehte matnud Hermann oma viimased rublad ja ka tervise.[26] Hoolimata teiste ajalehtede toetusest lükkasid Viljandi mehed Tõnissoni ettepaneku tagasi, leides, et pole Tartu meeste asi ette öelda, kuidas ja mille heaks nemad oma laulupidu korraldavad, ja kinnitades, et „Viljandi ei painuta end kellegi autoriteedi alla“.[27]
Et Karl August Hermanni asutatud trükikoda oli poolvend Micha Hermanni omaks saanud juba 1897. aastal, hakkas Hermann igapäevase elu korraldamiseks tagasihoidliku tasu eest poolvennale müüma oma varasemate väljaannete uustrükkide õigusi. Näiteks Laulu ja mängu-lehe I aastakäigu kordustrükkide õiguse loovutas ta 25 rubla eest.[28] Kombineerides ja kattes üht võlga teisega, õnnestus Hermannil kodumaja säilitada ning mingit uut lootust asjade paranemiseks andis Krimmist saabunud kutse tulla esinema-rääkima eesti rahvalauludest. Tütar Salme, pianistiks koolitatud andekas laps, oli nõus isaga kaasa minema. Esitatud loeng-kontserdid küll rahalist tulu ei andnud, kuid reisikulud said kaetud ja Hermanni enesetunne ja meeleolu paranesid tunduvalt. Isegi sedavõrd, et 1908. aasta alguses sõitis ta Peterburi, et sooritada professorieksamid. Seal sattus ta aga ootamatult täbarasse olukorda: ta kas kaotas oma reisiraha või see varastati, igatahes jäi ta Peterburis puupaljaks. Ta küsis laenu Miina Härmalt, Matthias Johann Eisenilt, kirjutades viimasele, et tal pole sentigi raha ning et ta pole enam kolm päeva suutäitki söönud.[29] Lõpuks laenas talle 50 rubla Peterburis elanud kooliõpetaja Mart Jakobson (1861–1928), vana tuttav juba Tartu päevilt, ja Hermann pääses koju. Professorieksamid lootis ta pärast seda õnnetust sooritada hiljemalt poole aasta pärast.
Hermann ei käinud 30. mail 1908. aastal Tapal toimunud Eesti Kirjanduse Seltsi ja Eestimaa Rahvahariduse Seltsi Tallinna osakonna ühisel koosolekul, kus arutati eesti keele õigekirja. Ta oli solvunud, sest tema enda väitel teda sinna ei kutsutudki.[30] Ka polnud ta rahul koosolekul otsustatuga, leides, et seal heaks kiidetud seisukohad pole teaduslikud ega arvesta vajadust olla eesti keele õigekirja reeglite sõnastamisel konkreetne ja korrektne, et keel oleks puhas. Oma vastuargumendid esitas ta artiklis „Eesti keel ja kiri“, mille peamine sõnum oligi, et Tapa koosolekul langetatud otsused ei põhine teaduslikel alustel, kuid „Eesti emakeel ja tema märgid peavad aga teaduse kindlal põhjal seisma. Kui nad ei seisa, tuleb segadus.“ Kõik oma seisukohad kaksiktäishäälikute ja kahekordsete täishäälikute, alalütleva käände, määrsõnade lõpu ja teiste Tapal arutluse all olnud küsimuste suhtes pikkis Hermann läbi viidetega iseenda tehtule (seda oli ju keeleõpetuse alal tõesti tublisti) ning kurtmistega, et teda ega tema tööd pole vääriliselt hinnatud: „Minule ainsale tõesti Eesti keele kasuks elavale mehele ju mõju ega tähelepanemist ei anta ja paremat hoolitsemise kohta ega meest meil ei ole.“[31]
See, et Hermann oli Tapal otsustatust häiritud, paistis silma teistelegi. Nii kirjutati ajalehes, kui teatati 15. ja 16. augustiks Tartusse kokku kutsutud Eesti Kirjanduse Seltsi üldkoosolekust, et vaidlused eesti keele õigekirjutuse üle tõotavad tulla tulised, sest „austatud hallpää“ lubanud eesti keele õigekirja uuesti teaduslikule alusele seada. Samas kinnitati, et kuigi vaidlus võib tulla äge, pole kellelgi siiski vaja enne koosolekut „oma elu kinnitama minna“.[32] Hermann oligi koosolekul kohal ja esines kirgliku sõnavõtuga, kinnitades vajadust lähtuda keelekorralduses teaduslikest seisukohtadest, soovides õigekirjale ühtset lähenemist ning ähvardades neid, kes on eriarvamusel, „esivanemate vaimude ja Liiva-Annusega“. Seistes selle eest, et eesti keeles kasutataks pikka selget vokaali („hää“, „pää“ jt.), lubas ta neil, kes seisukohaga ei nõustu, „vemblaga mõistuse taguotsast ülesse kolusse lahmida“. Koosolekut juhatanud Villem Reiman pidi Hermannile jämeda tooni kasutamise eest suisa märkuse tegema. Koosoleku lõppotsus oli küll poolik, aga siiski „hea“ ja „pea“ kasuks. Hermann oli otsuse sõnastamise ajaks koosolekult lahkunud.[33]
K. A. Hermann nägi ära ja jõudis rõõmustada oma laulelduse (ooperi) „Uku ja Vanemuine“ õnnestunud esiettekannete üle 1908. aasta 12. ja 13. septembril Tartus Vanemuises, 18. ja 19. septembril Tallinnas Estonias, oktoobri lõpu ja novembri alguspäevadel Narvas ning 9. ja 10. novembril Peterburis. Ta oli seda lauleldust teiste tööde kõrvalt kirjutanud peaaegu kümme aastat, soovides rahvale anda täiesti rahvuslikku lugu kõigile tuttava sisu ja rahvaviisidega. Rahvas võttiski ooperi vastu vaimustusega, seda tunnistasid Tartus ja Tallinnas mõned ajalehedki. Postimees avaldas, et see neljavaatuseline tükk Eesti muinasloost, milles oleks küll tahtnud kuulda rohkem muusikalisi kontraste, taktivahetust, modulatsiooni, oli kokku toonud palju rahvast, kes kõik jäid kuuldu ja nähtuga rahule: „Vana muusikamehe tükk oli rahvale, kes mõlematel õhtutel rohkel arvul ka kaugemalt väljaspoolt oli kokku tulnud, õige meelt mööda. Oli sääl ju nii rohkesti vanu, rahvale tuttavaid, viisirikkaid laulukesi kokku põimitud.“[34] Rahva huvi ja heakskiitu nähtule tunnistas ka Päevaleht, märkides, et etendus oli midagi uut ning et puudused, mis välja paistsid, tuleb kanda pigem üldise oskamatuse alla. Näiteks vilets akustika ja lavatingimuste kehvus, mis ei toetanud ettekantu tegelikku ambitsioonikust.[35] Kuid tulemata ei jäänud seegi kriitika, mis Hermannile tundus selge ülekohtu ja solvanguna. Kõige teravamalt tundis ta end puudutatuna sel ajal Peterburis muusikaharidust omandanud Mihkel Lüdigi (1880–1958) arvustusest. Lüdig kirjutas otse, et etendus oli piinlik tunnistus eesti kunstimaitse madalusest ja seda nii autori kui ka vaatajate osas. Et seda poleks tohtinud Peterburi viiagi, sest selles polnud ei näitekunsti ega originaalset rahvamuusikat. Vastupidi: muusika oli igav ja üksluine, esikohal olid saksa viisikesed, sisu ei olnud. Kõik tegelased olnud eluta, ilmunud lavale, laulnud oma viisikesed ära ja siis lahkunud. Lüdig soovitas Hermannil igasugune ooperi-muusika kirjutamine unustada, sest Hermann kui asjaarmastaja selleni lihtsalt ei küündivat.[36] Hermanni kaitseks võttis ajalehes Isamaa kõige selgemalt ja julgemalt sõna mitmete ajalehtede (Olevik, Postimees, Isamaa jt.) aktiivne kaastööline Martin Lembit, kirjutades: „Ärge kiskuge teise töösid maha, vaid katsuge ise midagi paremat luua ja nõnda kaua, kui teie midagi paremat loonud ei ole pidage suukene kinni.“[37]
Ei tea, kas ja millal oleks Hermann ise ajalehes sõna võtnud. Võib siiski arvata, et ta oleks seda teinud, sest esiteks oli tal juba 19. sajandi lõpukümnendi vaidlustest Oleviku toimetaja Ado Grenzsteini ja ajalehe Valgus toimetaja Jakob Kõrviga alati kombeks iseenda ründajale vastata. Teiseks oli ta tõsiselt nördinud, sest Lüdig ei nimetanud teda mitte ainult asjaarmastajaks, vaid soovitas Hermannil südamelähedane tegevus üldse lõpetata, tunnustamata samas sõnagagi tema saavutusi ka rahvaviiside tundmisel, kogumisel ja levitamisel.
Kuid elu võttis teise pöörde ja karta on, et kõikidel nendel viimastel vapustustel oli selles oma roll. 17. detsembril pidi Vanemuises taas ette kantama lauleldus, mida Postimees nimetas julgelt „rahvaooperiks“. Hermann närveeris seda ettekannet oodates kõvasti. Iseenda rahustuseks oli ta nõus veel enne etendust, 14. detsembril, esinema Eesti Käsitööliste Seltsis, rääkides eesti rahvalaulude alliteratsioonist ja assonantsist.[38]
17. detsembriks välja kuulutatud etendus jäi aga ootamatult ära. Ajaleht teatas, et ooper jääb ära „iseäralisel äpardusel.“[39] Tegelikult tabas Hermannit raske haigushoog. Esialgu oli arvamine, et see oli vaid kerge rabandus, ja seetõttu teatati 16. detsembri Postimehes, et uus etendus on 14. jaanuaril. Kuid 29. detsembril (u.k.j. 11. jaanuar 1909) tabas Hermannit uus halvatus ning ta suri samal päeval abikaasa ja tütre käte vahel.
14. jaanuariks plaanitud ja kuulutatud „Uku ja Vanemuine” etendus jäigi pidamata. Selle asemel toimus 10. märtsil Vanemuises Karl August Hermanni mälestuskontsert, mida korraldasid Jaan Tõnisson, Karl Eduard Sööt (1862–1950), Anton Jürgenstein (1861–1933) ja Leonhard Neumann (1885–1933). Mees- ja segakoorid Juhan Simmi (1885–1959) ja Leonhard Neumanni juhatamisel esitasid Hermanni komponeeritud koorilaule, näitleja Ants Simm (1877–1946) luges Hermanni luuletusi.[40] Mälestuskontserdi puhas sissetulek (174 rubla ja 54 kopikat) läks Eesti Kirjanduse Seltsi juurde kohe 1909. aastal Hermanni matusepäeval loodud Hermanni lese ja pere toetuskapitaliks.[41] Paula Hermannile maksti sellest välja iga kuu 25 rubla 1913. aastani.[42] Eesti Kirjanduse Selts oli ka see, kes hakkas koguma raha Hermanni hauasamba jaoks ning 1923. aastal Tartu Jaani kalmistule selle Hermanni austuseks ja meenutuseks ka püstitas.[43]
Hermanni suur perekond jäi Hermanni lahkumisel virelema rahapuudusesse. Esialgu aitas ots otsaga kokku tulla Hermanni lese Paula (Pauline Henriette Hermann,1851–1921) praktiline meel ja majapidamisoskus. Kuid kui tema elutee lõppes, läks olukord veelgi raskemaks.[44] Tütar Salme (Salme Margarethe, 1880–1977) oli andekas muusik, kuid teenis oma klaveritundidega muusikakoolis ja kodus üpris vähe. Poeg Heino (Arkadius Heino, 1887–1934) oli väikesepalgaline aktsiisiametnik, poeg Endel (Karl August Endel, 1883 – uppus 1950. aastate algul Emajõkke) aga haiglane ja viibis tihti ravil. Pärast oma esimese abikaasa Marie Pauline Hermanni varajast surma abiellus poeg Ülo (Ülo Cornelius, 1885–1953) uuesti ja kolis elama Türile. Pere elumaja oli lõpuni võlgadega koormatud, katus hakkas läbi jooksma. Vahel üüriti küll mõni tuba välja, aga see ei muutnud üldist olukorda. 1927. aastal müüsid lapsed Karl August Hermanni kinnistu ja elumaja Hermanni poolvennale Micha Hermannile ning kolisid suurest majast väiksesse hoovimajja. 1932. aastal koputas Helmi Mäelo (1898–1978), tollane Karskusliidu peasekretär, Eesti seltskonna südametunnistusele, kutsudes ajalehes Postimees rohkem mõtlema kõigile neile, kes Eesti jaoks on teinud midagi olulist ja jäävat, ning viidates sellele, et Hermanni lapsed, kes elavad „madalas, niiskes, külmas ja lagunenud korteris“, vajavad kohe abi ja toetust.[45]
ILLUSTRATSIOONID:
Karl August Hermanni perekond Tartus aastal 1897 või 1898. Seisavad: pojad Arkadius Heino, Ülo Cornelius ja Karl August Endel. Istuvad: ema Pauline (Paula) ja isa Karl August Hermann. Foto: G. Schreiber. EKM. EKLA, B – 73 : 49
Karl August Hermann ja abikaasa Pauline Henriette Hermann Tartus XIX sajandi lõpuaastail. EKM. EKLA, A – 29 : 58
Loodetud abi ja toetust siiski ei tulnud. Küll aga avati 1935. aastal (esialgu plaanitust küll aasta hiljem) Karl August Hermannile Põltsamaal tema sünnikodu juures mälestussammas.[46]
Karl August Hermanni ja ta armastatud abikaasa Paula Hermanni kõrval Tartu Uue-Jaani kalmistul puhkavad oma viimast und peale juba Hermanni eluajal surnud pisipoja Uno-Rufuse (Rufus Johannes Gustav, 1894) ka veel pojad Heino ja Endel. Tütar Salme veetis oma viimased eluaastad Pikajärve vanadekodus Põlvamaal ja on maetud sealsele kalmistule. Poeg Ülo jõudis pärast Tartu vangilaagrit imekombel Saksamaale, elaski seal oma viimased eluaastad ning on maetud Lübecki linna kalmistule.
„Ja Hermanni püüd oli puhas, tema süda soe, tema sihid aatelised. Mis sest, et jõud vahest ei ulatanud, et ta edasi püüdes komistas – ainult see ei eksi, kes midagi ei tee,“ kirjutas ajaleht Postimees juhtkirjas,[47] kirjeldades suure rahvahulga südamlikku hüvastijättu Karl August Hermanniga Vanemuise saalis ja teekonnal Uue-Jaani kalmistule. Juhtkirja lõpulauses „Rahvas, kes oma paremaid töömehi auustab, auustab iseennast“ kõlab, vaadates tänasest päevast, üleskutse unustada kõik need oma ajas sageli nii kiiresti tekkivad tegijatevahelised vaidlused ja solvumised ning jätta alles ja hoida meeles kõike seda, mida üks töömees tegi Eesti heaks. Karl August Hermanni puhul on seda tehtut palju. Eesti keele grammatikasse tõi ta oma paindumatu nõudmisega toetuda teaduslikult põhjendatud seisukohtadele, selguse sõnade käänamisse ja pööramisse, andes käänete, ainsuse ja mitmuse nimetused. Aga ka hulgaliselt sõnu, milleta me eesti keelt ettegi ei kujuta, nagu helilooja, haritlane, sünnipäev, salakuulaja, aga ka asesõna ja sidesõna, rääkimata muusikaga seotud rikkalikust sõnavarast alates nimetustest heliredel, löökpill, keelpill, tiibklaver, metsasarv jne.
Ta oli väsimatu muusikakultuuri edendaja, küll rahvaviiside kogujana, küll koorilaulu innustajana. Hermanni heliloomingust on Mihkel Veske sõnadele viisistatud „Minge üles mägedele“ või tema enda sõnadele loodud „Oh laula ja hõiska“ ajatud ja aegumatud.
Hermanni tehtu hindamisel on ikka, juba alates tema kaasaegsetest kriitikutest ja Villem Reimani (1861–1917) kirjutatud nekroloogist jäänud kõlama hinnang, et ta tegi küll palju, aga ikka jäi puudu „peenike, pikemat aega nõudev väljatöötamine“.[48] Selle kõrval on nimetatud ka Hermanni naiivsust ajalehetoimetajana, kiiret solvumist, tahtmist iseennast ja oma tööd vaid ülivõrdes kiita.[49] Kõige armutuma hinnangu on andnud Hermannile Eduard Vilde (1865–1933), kes ise töötas õige mitu aastat (1887–1890, 1893–1896) Hermanni juures Postimehe toimetuses. Vilde sõnade järgi oli Hermanni ajalehtedes kõige paremini toimetatud rubriik „Mõndasugust“, ta olnud poliitikas niisama ilmsüüta nagu härg selles, et ta lehm ei ole, ning pealegi olnud ta ajakirjanduse parisnik, sest nagu hobuseparisnik hobuseid, nõnda müünud ja ostnud Hermann ajalehti.[50]
Meie aeg on nendest hinnangutest juba nii kaugel, et need kõlavad vaid ühe osana Karl August Hermanni kui talle tema ajas võimalike valikutega inimese loost. Hoopis olulisem on kõik see, mida Karl August Hermann teha jaksas ja jõudis ning millele meie järeltulevate põlvedena võime toetuda.
Krista Aru (1958), PhD, Tartu Ülikooli raamatukogu direktor, Krista.Aru@ut.ee, https://utlib.ut.ee
[1] Nt. K. A. Hermanni kiri J. Tõnissonile 01.10.1896. – RA, ERA.1627.1.190, l. 119–119p.
[2] K. A. Hermanni kiri J. Tõnissonile 27. 06.1903. – RA, ERA.1627.1.190, l. 31–34p.
[3] https://register.muinas.ee/public.php?menuID=monument&action=view&id=4372.
[4] K. A. Hermanni kiri A. Treumann-Heraklidesele 06.05.1902. – EKM. EKLA. F. 183, m. 3 : 1, lk. 191.
[5] K. A. Hermanni kirjad A. Treumann-Heraklidesele 28.03.1905; 09.09.1905; 25.09.1905. – EKM. EKLA. F. 183, m. 3.1, lk. 209, 217, 220.
[6] J. V. Veski. Aleksander Heraklides. – Postimees, 19.04.1924, nr. 107, lk. 12.
[7] A. Vahter. Karl August Hermanni päevik. Tallinn: Eesti Raamat, 1990, lk. 225.
[8] Ajakirjandus. – Postimees, 10.10.1887, nr. 42, lk. 1–2.
[9] S. Issakov. K. A. Hermanni ajakirjanduslikust tegevusest. – S. Issakov. Arhiivide peidikust. Tallinn: Eesti Raamat, 1983, lk. 112–115.
[10] A. Vahter. Karl August Hermanni päevik, lk. 119.
[11] S. Issakov. K. A. Hermanni ajakirjanduslikust tegevusest, lk. 119–123.
[12] Samas, lk. 124.
[13] Telegrammid. – Eesti Postimees ehk Näddalaleht ma- ja linnarahvale, 02.10.1885, nr. 40, lk. 4.
[14] Kuulutus. – Perno Postimees, 24.12.1885, nr. 53, lk. 1.
[15] K. Aru. Karl August Hermann toimetaja ja väljaandjana: kaotused Hermannile, võidud kõigile. – K. Aru. Üks kirg, kolm mõõdet. Peatükke Eesti toimetajakesksest ajakirjandusest: K. A. Hermann, J. Tõnisson, K. Toom. Tartu: EKM teaduskirjastus, 2008, lk. 49–93.
[16] Trükikoja ja kirjastuse Postimees ostu- ja müügileping. – RA, ERA.1627.1.189, l. 1–2p.
[17] S. Issakov. K. A. Hermanni ajakirjanduslikust tegevusest, lk. 125–126.
[18] Samas, lk. 127.
[19] Teretuseks. – Valgus, 01.07.1906, nr. 1, lk. 1.
[20] Lihtlabane lugu. – Valgus, 12.08.1906, nr. 37, lk. 1.
[21] Hüüdja. – Hüüdja, 15.12.1906, nr. 1, lk. 1.
[22] Saateks. – Laulu ja Mängu leht, 1908, nr. 1, lk. 1.
[23] Hüüdja tellijatele. – Hüüdja, 07.02.1907, nr. 32, lk. 4.
[24] K. A. Hermanni kiri J. Tõnissonile 24.03.1904. – Kirjavahetus poliitilistes, majandus-, ühiskondlikes ja isiklikes küsimustes. RA, ERA.1627.1.48, l. 79p.
[25] J. Tõnisson. Muusika kord ka muusika hääks! – Postimees, 28.04.1907, nr. 95, lk. 2.
[26] Otstarbe kohane kontsert. – Koit, 01.05.1907, nr. 33, lk. 3.
[27] Hääl rahva hulgast. Viljandimaa laulupidu asjus. – Rahvaleht, 07.05.1907, nr. 35, lk. 1–2.
[28] K. A. Hermann 28.03.1903 Micha Hermannile. K. A. Hermanni (ja pärijad) ja Hermanni Micha (Mihkel) vahelised lepingud. – EKM. EKLA. F. 169, m. 163 : 18, lk. 1.
[29] K. A. Hermann M. J. Eisenile 16.12.1908. K. A. Hermanni kirjad M. J. Eisenile. – EKM. EKLA. F. 25,
m. 25 : 4, lk. 15.
[30] A. Vahter. Karl August Hermanni päevik, lk. 259.
[31] Dr. K. A. Hermann. Eesti keel ja kiri. – Elu, 28.06.1908, nr. 142, lk. 6.
[32] Eesti Kirjanduse Selts. Tartu teated. – Elu, 31.07.1908, nr. 170, lk. 3.
[33] Eesti Kirjanduse Seltsi üleüldise liikmete koosolek. 4. Tartu teated. – Elu, 19.08.1908, nr. 186, lk. 3.
[34] Dr. Hermanni „Uku ja Vanemuine“. Tartu teated. – Postimees, 16.09.1908, nr. 2, lk. 3.
[35] „Uku ja Vanemuine” „Estonia“ näitelaval. Päevauudised. – Päevaleht, 20.09.1908, nr. 217, lk. 3.
[36] M. Lüdig. Dr. K. A. Hermanni „Uku ja Vanemuine“. – Postimees, 19.11.1908, nr. 56, lk. 2.
[37] M. Lembit. Vastuseks dr. K. A. Hermanni ooperi „Uku ja Vanemuine“ arvustajatele. – Isamaa, 27.11.1908, nr. 273, lk. 3.
[38] Dr. K. A. Hermann. Tartu teated. – Postimees, 17.12. 1908, nr. 80, lk. 3.
[39] Kuulutus. – Postimees, 16.12.1908, nr. 79, lk. 4.
[40] Kontsert K. A. Hermanni mälestuseks. Tartu teated. – Postimees, 11.03.1909, nr. 57, lk. 3.
[41] Dr. K. A. Hermanni mälestamise kontserdi aruanne. Tartu teated. – Postimees, 17.03.1909, nr. 62, lk. 3.
[42] Eesti Kirjanduse Seltsi üleüldine liikmetekogu koosolek. Tartu teated. – Postimees, 05.01.1910, nr. 3, lk. 2–3; Eesti Kirjanduse Seltsi asemikkudekogu XII koosolek. 02.04.1910. – Eesti Kirjandus 1910. Lisa: Eesti Kirjanduse Seltsi protokollid, lk. 34.
[43] A. Palm. Eesti Kirjanduse Selts 1907–1932. Tartu: Eesti Kirjanduse Seltsi Kirjastus, 1932, lk. 26.
[44] Perekonda puudutavad andmed pärinevad Ülo Cornelius Hermanni esimesest abielust (Marie Pauline Kraft (1890–1922)) sündinud tütre Asta Margarete Hermanni (1914–2004) kõnest Karl August Hermanni mälestuspäeval Põltsamaal 16. augustil 1996. aastal.
[45] H. Mäelo. Meil on ka teisi „Koidula tütreid ja poegi“! – Postimees, 10.12.1932, nr. 290, lk. 3.
[46] K. A. Hermanni mälestussamba avamine Põltsamaal. – Postimees, 11.06.1935, nr. 156, lk. 3.
[47] Ühe töörikka elu lõpuarve. – Postimees, 05.01.1909, nr. 3, lk. 1.
[48] V. Reiman. Dr. phil. Karl August Hermann. Eesti Kirjanduse Seltsi liikmete nekroloogid. – Eesti Kirjandus 1909, lk. 49–65.
[49] A. Vahter. Karl August Hermanni päevik, lk. 274–276.
[50] Ed. Vilde. Eesti meeste galleri. – Kiire nalja-osa nr. 1. Kiir 1907, nr. 9 juurde.