Eesti territooriumil aastail 1941–1944 sõja ja Saksa okupatsiooniga seotud rahvastiku kaotuste kohta on üheks olulisemaks andmebaasiks kahtlemata Indrek Paavle 2002. aastal avaldatud nimekiri Saksa okupatsiooni ajal hukatud ja vangis hukkunud isikute kohta.1I. Paavle (koostaja). Eesti rahvastikukaotused II/1. Saksa okupatsioon 1941–1944. Hukatud ja vangistuses hukkunud. Okupatsioonide Repressiivpoliitika Uurimise Riiklik Komisjon (ORURK) 17. Tartu, 2002. Loetelu aluseks on 1980-ndate lõpul ja 1990-ndate algul Viktor Boikovi koostatud nimekirjad, mis põhinevad arhiiviallikatel (V. Boikovi koostatud ja Rahvusarhiivis säilitataval kartoteegil), samuti veidi hiljem Eugenia Gurin-Loovi ja Viktor Boikovi koostatud hukatud juutide nimekirjad. Nimekirju on täiendatud arhiivdokumentides leiduvate erinevate andmetega ja Perekonnaseisuameti dokumentides leiduvate andmetega, samuti kirjanduses ja ajakirjanduses leiduvate ning inimestelt saadud andmete põhjal. Nimekiri sisaldab kokku 7798 isiku andmeid, seega oletatavalt ca 10% Teise maailmasõja aegsest Eesti rahvastiku kaost.
Algselt koostati andmebaas loomulikult digitaalsel kujul, kuid hilisemal uurimisel selgus, et andmebaasi digitaalse versiooni asukoht on asjaomastele isikutele teadmata. Seega jäi ainukeseks allikmaterjaliks trükis publitseeritud nimekirjad – nn. must raamat. Käesoleva töö käigus viidi trükitud nimekirjad käsitsi taas digitaalsele kujule. Ajanappuse tõttu ei suudetud taastada andmebaasi sajaprotsendiliselt, kuid peamised näitajad siiski. Täielikult taastati sugu, rahvus, sünniaasta, hukkamise või hukkumise või surma oletatav aasta, kodakondsus; suurel määral võimaliku surma koht ja asjaolud; valikuliselt, kuid analüüsikõlblikult amet/elukutse. Nimed on sisestatud vaid osaliselt – põhiliselt juutide ja mustlaste eesnimed. Teiste rahvuste nimesid on sisestatud väga vähesel määral, peamiselt sisestuse õigsuse kontrollimise eesmärgil. Sisestamata jäid nimekirja kantud isiku sünnikuu, -päev, -koht, elukoht, surmakuu ja -päev ning n.-ö. hukkumise staatus (vt. allpool).
Põhiosa siintoodud andmetest avaldatakse esmakordselt. I. Paavle avaldatud trükise eessõnas on toodud viis üldtabelit:
1) hukatute ja hukkunute üldarv aastate kaupa (sugusid eraldamata);
2) hukkunute sooline struktuur kogu perioodi kohta summaarselt;
3) hukkunute rahvus ainult suhtarvuna;
4) hukkumise asjaolud, mis ei olnud seotud kohtuotsuse ega metsavendade aktsioonidega (hukkumine vangistuses, haarangul, juurdluse ajal, enesetapp, eksikombel), kusjuures ühtegi lisatunnust pole eristatud;
5) surmaotsuste osakaal karistustest.
Ühtegi vanusstruktuuri või mitme tunnuse kombinatsiooni pole toodud. Taastatud andmebaasi põhjal arvutatud tulemused erinevad mõnevõrra I. Paavle koondtabelites avaldatud andmetest. Põhjust on raske hinnata, kuna Paavle andmete koondamise loogikat pole võimalik taastada. Näiteks leidub andmebaasis isikuid, kelle hukkumise aeg on märgitud kas küsimärgiga ja/või ajaperioodina. Paavle tabelites see ei kajastu.
Tabelisse kantud andmete interpreteerimisel tuleb arvestada järgmiste asjaoludega.
„[– – –] nimekiri sisaldab Eestiga mitteseotud isikuid [– – –] ja tehnilistel põhjustel tekkinud kordusi [– – –] Samuti on vähesel määral nõukogude võimu ohvreid ja neid, keda tegelikult ei hukatud.“2I. Paavle (koostaja). Eesti rahvastikukaotused II/1, lk. 9. I. Paavle kinnitab, et andmebaas puhastati kordustest ja sinna mittekuuluvatest isikutest. Samas on andmebaasis vähemalt 40 isikut mitte-eesti kodakondsusega, neist 35 NSV Liidu, 3 Läti, 1 Saksamaa ja 1 Tšehhoslovakkia kodanik ning 2 isikut kodakondsuseta. Samuti on mitmeid, kes on ilmselt surnud loomulikku surma või kelle puhul tuleb kahelda, et surmaotsus üldse täide viidi. Paavle möönab samuti et „[– – –] nimekiri [sisaldab] arvatavasti teatud hulga Eestiga mitteseotud isikuid ja kordusi….“.3Samas, lk. 13. „Pärast korduste ja andmebaasi mittekuuluvate nimede eemaldamist jäi kirjete arvuks 5149.“4Samas, lk. 9. Käesolevas artiklis tuleb siiski opereerida esialgsete kirjete arvuga kui oletatava maksimumiga.
Nimekirjas on surma- või sellega seotud sündmus esitatud neljas variandis (nn. hukkumise staatus): 1) surmaotsuse kuupäev, 2) hukkamise aeg, 3) surmaaeg; 4) karistusasutusest väljumise aeg. Kindla faktina võib isiku hukkamist arvestada vaid juhul, kui on täpselt fikseeritud hukkamise aeg (lühend Ex). Samuti võib hukkamise/hukkumise kindlat toimumist lugeda juhul, kui hukkamise koht on täpselt kirjeldatud. Muudel juhtudel, eriti siis, kui andmetes on kirjutatud, et „hukkamise asjaolud teadmata“ või pole neid üldse mainitud, ei saa ühest otsust langetada.
Väga suurel hulgal nimekirja kantud isikutest (taastatud andmebaasis 840, Paavle tabelis 868 isikul) pole surmadaatumit üldse märgitud. Siinkohal tuleb peatuda juutide hukkumise asjaoludel. Nimekirja on kantud kokku 938 juudina nimetatud isikut (ilmselt oli neid rohkem). Hukkumise aeg on neist teada 459 isikul. Ülejäänud 479 isikul hukkumise daatum puudub. Enamgi veel, 475 juudil puuduvad märkused ka hukkamisega seotud asjaolude kohta (kõigil neil ei ole mõistetavalt ka hukkumisdaatumit). Paavle ise mainib oma raamatu sissejuhatuses, et V. Boikovi ja E. Gurin-Loovi 1994. aastal avaldatud nimekiri 929 Saksa okupatsiooni ajal hukkunud juudi kohta sisaldab umbes 40% ulatuses isikuid, kes pole identifitseeritavad, samuti teiste riikide kodanikke ning isikuid, keda ei hukatud Eestis Saksa okupatsiooni ajal.5Samas, lk. 10. Juutidest, kellel on hukkamise kuupäev märgitud, hukkus valdav osa – 426 isikut – 1941. aasta jooksul.
Vt tabelit pdf-ist.
Nagu tabelist näha, on enamikul nimekirja kantud isikutest märgitud hukkamise/hukkumise/surma aastaks 1941. 1942. aasta hukkunute seas on palju neid, kes vahistati 1941. aastal. Samuti tuleb silmas pidada, et 1942. aasta hukkunute nimekirja on kantud 246 toona Harku koonduslaagris viibinud mustlast, kes hukati Ervin Viksi käsul. Kokku on nimekirja kantud 252 mustlast. Lisaks 1942. aastal hukkunutele on märgitud 2 mustlast surma-aastaga 1941, 3 mustlast 1943 ja 1 mustlane teadmata daatumiga.
Rahvuseti on kõige rohkem nimekirja kantud eestlasi – kokku 5320 isikut. Järgnevad venelased 1245, juudid 938 ja mustlased 252 isikuga. Teistest rahvustest on nimekirja kantud 12 poolakat, 10 lätlast, 5 leedulast, 5 rootslast, 2 ingerlast/isurit, 2 sakslast, 2 tatarlast, 1 grusiin ja 1 ukrainlane, 3 isiku rahvus on teadmata (vt. tabel).
Vt tabelit pdf-ist.
Hukkumise asjaolud või süüdistused on praeguseks andmebaasi kantud mitte sajaprotsendilise täpsusega, kuid ülevaate saamiseks piisaval määral. Käesolevaks hetkeks on nimekirja kantud 7798 isikust märgitud võimaliku hukkumise asjaolud 6611 isikul (84,8%). 1187 isikul vajavad need veel täitmist. Täitmata andmed kujutavad endast üldjuhul väga individuaalseid üksikpõhjusi, mis vajavad pikemat kirjeldamist. Kõik n.-ö. levinumad asjaolud on andmebaasi kantud.
461 korral on asjaoluna nimetatud kuulumist juutide hulka, millele mõnikord on lisatud ka täiendavad süüdistused, nagu aktiivne kommunist, SARK-i agent, eesti rahva reetja jne. Sellele arvule tuleb liita kaks juhtumit, kus juudi rahvusest isikule pole hukkamise asjaoluna tema rahvust märgitud. Ühel korral on märgitud lihtsalt komnoor, osales lahingutegevuses, teisel juhul on hukkamis- või hukkumiskoht teada, kuid hukkumise asjaolud teadmata.
Mustlaseks olemist on põhjusena toodud 252 korda. Neist neljal juhul on kirja pandud ka lisasüüdistus.
Kui juudid (rahvuse, mitte süüdistuse alusel, s. t. 938) ja mustlased (252) maha arvata, jääb järele 5421 isikut, kelle hukkumise asjaolud on mingil viisil üles märgitud. Neist 841 isikul on asjaolud märgitud kui „teadmata“. Tõsi, ühele on juurde märgitud „vennashaud“, kuid seda pole kuidagi täpsustatud. 869 isikul on hukkamis- või hukkumiskoht teada, kuid hukkumise asjaolud teadmata. 391 mittejuudi isikut suri Tallinna töö- ja kasvatuslaagris, mis tegelikult koosnes mitmest laagrist üle Eesti.6Kinnipidamiskohtade kohta Eestis vt. M. Maripuu. Saksa okupatsioonivõimude kinnipidamiskohad Eestis 1941–1944. – Õpetatud Eesti Seltsi aastaraamat 2006. Tartu, 2008, lk. 157–184.
Üldiselt tuleb siintoodud arvudesse suhtuda ettevaatlikult. Esiteks sellepärast, et süüdimõistmine ja/või hukkamisotsus ei pidanud tähendama automaatselt surma. Teiseks sellepärast, et mitmete süüdistuste ebakonkreetse sisu tõttu on nendest arusaamine ja seega ka selge defineerimine üpris raske. Pealegi jaguneb uuritav tunnus kaheks: 1) süüdistused, 2) asjaolud. Viimased hõlmavad selliseid märkusi nagu „suri laagris“, „suri juurdluse ajal vabaduses“, „suri vangistuses“, „karistusaeg üks aasta“, „suri“ või „hukati“, „tapeti haarangul“, „tapeti metsavendade poolt“ (muuseas suhteliselt suur hulk), „tapeti vahi alt põgenemisel“ jne. Seesuguseid asjaolusid vaadeldakse siin n.-ö. passiivselt, sest reaalset situatsiooni pole ilma detailsema uuringuta võimalik taastada, kui siiski.
Teisalt on palju detailseid ja värvikaid kirjeldusi nimekirja kantud isiku eluloost sõja-aastatel. Siin avaldub iga inimese saatuse unikaalsus. See tähendab, et nende kirjelduste viimine ühise nimetaja alla on keeruline, võib-olla isegi praktiliselt võimatu.
Suur hulk ühe inimesega seotud hukkamise põhjustest, asjaoludest või esitatud süüdistustest koosnesid mitmest erinevast komponendist. Käesoleval uurimistasemel on eristatud ligi 10 000 komponenti.
Alltoodud tabelis on toodud mõned levinumad süüdistuskomponendid.
kommunist või kommunistlik tegevus või kommunistlik meelsus 1450
hävituspataljoni liige või organiseerija 847
Tallinna töö- ja kasvatuslaager (TTKL) 391
vangla, laager, kinnipidamisasutus, mis pole TTKL-ina mainitud 129
EKP liige või kandidaat või funktsionäär 422
komsomolitegelane, komnoor 242
miilits 332
SARK-i või GPU töötaja, agent, usaldusmees 180
täitevkomitee töötaja 178
pealekaebaja, andmeedastaja, usaldusmees 479
ähvardaja, terroriseerija 138
küüditaja, küüditamisele kaasaaitaja (ei sisalda informaatoreid) 261
propagandist, agitaator 227
vaenlase abistaja 63
küüditajate, miilitsa jt. abistaja 12
käis läbi miilitsa, parteilaste, SARK-i töötajatega jt. 97
riisuja, röövija, rekvireerija 142
osales haarangutel, läbiotsimistel 284
osales vahistamisel 79
osales tapmistes 72
tavakurjategija (ametiseisundi kuritarvitamine, bandiit, varas, spekulatsioon jms.) 85
suri [oletatavalt] loomulikku surma 6
Nagu näha, sisaldas nimekiri tõepoolest ka tavakurjategijaid ning toodud on isegi tunnus „suri oletatavalt loomulikku surma“ (neid võis olla palju rohkem). Mõnel juhul on raske eristada poliitilist aktsiooni tavalisest kriminaalkuriteost. Kindlasti kasutati poliitilistes tapmistes, riisumistes, rüüstamistes kujunenud situatsiooni oma huvides.
Kõige levinumaks süüdistuseks oli „kommunist“ või „kommunistlik tegevus“ või „kommunistlik meelsus“. See on ka kõige ambivalentsem süüdistus, mis võis tähendada mida tahes alates „sotsialistliku korra ülesehitamisest“ kuni n.-ö. külaagitatsioonini või kohustusliku punanurgani kuskil asutuses. Eraldi on välja toodud küll propagandistid ja agitaatorid, kuid lähemal vaatlemisel on raske teha vahet, millised 1940. aastal peetud kõned olid kantud lihtsalt kommunistlikust meelsusest ja millised kandsid propagandistlikku elementi. See süüdistuste komponent sisaldab ka selliseid fraase nagu „töötas kommunistliku korra heaks“ või „töötas nõukogude korra kasuks“.
Siinkohal tuleb rõhutada, et sõna „kommunist“ ei tähendanud EKP liikmeks olemist. Kommunistliku partei liikmed, liikmekandidaadid ja funktsionäärid on eraldi välja toodud.
Kommunistid ise on jaotatud mitmesse kategooriasse. Lisaks lihtsalt „kommunistile“ on eristatud „aktiivne kommunist“, „veendunud kommunist“, „hädaohtlik kommunist“, „parandamatu kommunist“ ja „ideeline kommunist“. Peale selle kuulusid sellesse rühma isikud, keda defineeriti kui „kommunistlike vaadetega“, „kommunismi pooldaja“, „kommunistlike kalduvustega“, „kommunistliku meelsusega“ ja „kommunistliku hoiakuga“.
Üldse võib esitatud süüdistused jagada kolme rühma:
1) süüdistused, mis tuginesid konkreetsele asjaolule, kuigi mõnigi kord on viidatud tunnistajate ütlustele. Siia võib kanda sellised süüdistused nagu „hävituspataljoni liige“, „EKP liige või kandidaat“, „täitevkomitee töötaja“, „komsomolitegelane“, „küüditaja“, „osales haarangutel“, „osales rüüstamistes“, „osales tapmistes“, „uusmaasaaja“ jms;
2) süüdistused, mille sisu on laialivalguv ja mille puhul tuleb hinnangute andmisel olla ettevaatlik. Siia võib kanda eespool nimetatud süüdistuse „kommunist“ või „kommunistlik tegevus“ või „kommunistlik meelsus“, „käis läbi miilitsaga, parteilaste, SARK-i töötajatega“ jms;
3) süüdistused, mis toodud tabelis ei kajastu. Süüdistused, mis põhinevad inimese varasemal elukäigul.
Eraldi tuleb käsitleda nimekirja kantud isikuid, kes olid märgitud kui „sõjavang“, „osales lahingutegevuses“ jms.
Kindel on see, et eriti 1941. aastal toimunu kannab sügavalt kättemaksu pitserit. Kuid arvestades kuritegusid, mille nõukogude võim oli eelnevalt toime pannud, on see ka inimlikult mõistetav.
Nimekirja on kantud ka mitmed nn. prominentsed isikud, kelle omakaitse ja julgeolekupolitsei kätte sai. Näiteks hukati 1941. aastal Tartu Ülikooli prodekaan ja haldusõiguse professor Artur-Tõeleid Kliiman, samuti tema assistent Väino Lang, kes oli MOPR-i7MOPR – lühend NSVLiidu rahastatud nn. rahvusvahelisest organisatsioonist Meždunarodnaja Organizacija dlja Poderžki Revoljucii. Sellega olid seotud nii mitmedki nn. sotsialistlikud intellektuaalid. liige ja seotud EKP-ga, ning kaks teist Tartu Ülikooli professorit: Peeter Ruubel kui aktiivne kommunist ja Tšehhoslovakkia kodanik Leopold Silberstein kui juut. Samal aastal hukati Eesti Vabariigi atašee Prantsusmaal, tuntud skulptori Jaan Koorti poeg Raa Koort kui SARK-i agent.
Sõjaeelse Nõukogude okupatsiooni perioodi ajal tegutsenud isikutest langes omakaitse ja julgeolekupolitsei kätte nii mitmeidki. 1941. aastal hukkus Eesti Panga direktor aastatel 1940–1941 Harald-Martin Raesaar, kes tapeti vahialusena põgenemiskatsel bensiini laadimistöödel. Nimekirja on kantud ka Varese valitsuse kohtuminister Friedrich Niggol, kes suri 1942 Tallinna keskvanglas või pärast sealt vabanemist tuberkuloosi. 1941. aastal hukkus haarangu käigus toimunud tulevahetuses EKP Saaremaa komitee I sekretär, ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi abiesimees Aleksander Mui, 1941. aasta seisuga on nimekirjas endine ülemnõukogu liige, ENSV Ülemkohtu esimehe teine asetäitja Jaan Päll ning ENSV Ülemkohtu tsiviilosakonna juhataja Hans Tiik. 1941. aastal vahistati Meta Vannase isa Villem Vannas, keda kahtlustati pealekaebamises ja küüditamises.
Leidus muidugi ka reetureid. 1941. aasta hukatute hulka on kantud Maksim Trevor, kes oli 1935–1940 Eesti kaitseväe ohvitser, kuid alates 1940. aasta septembrist oli Punaarmee politrukkide abiline.
1941. aastal tabati perekond Toomingas, kes oli enda juures varjanud Oskar Cheri ja Neeme Ruusi. Neeme Ruusi hukkumisajaks on nimekirjas märgitud 1942.
Samas: 1942. aastal hukati Eesti poliitilise politsei ülem 1941. aasta septembrist kuni 1941. aasta detsembrini Roland-Ottomar Lepik, keda süüdistati ametikoha kuritarvitamises.
Esines ka selliseid kirjeid: „1941. aastal sooritas kirjanik Voldemar Lember Torgus enesetapu.“
Hukkumiskohtadest on praeguseks andmebaasi kantud 36% nimekirjas olevatest isikutest, s. t. kokku 2807 isikut. Siiski võimaldab ka see väljavõte jälgida teatavaid tendentse.
Nimekirja kantud isikute hukkamis- või hukkumiskohaks on kõige enam (48,70%) märgitud mingi linn, muud kohta täpsustamata. Vaadeldud linnade loetelu on järgmine: Tallinn, Tartu, Pärnu, Narva, Haapsalu, Kuressaare, Paide, Petseri, Rakvere, Valga, Viljandi ja Võru.
Järgnevad erinevad alevid, vallad, külad ja suhteliselt suvalised paigad (25,72%), kus tihtipeale on koht üsna detailirohkelt kirjeldatud, nagu näiteks Alutaguse vald, Kulgu mets; Elli mets; Haapsalu surnuaia taga; Hageri vald, Pärdimatsu talu karjamaa; Jõgeva kruusaauk; Jäneda raudteejaama lähedal; Kiidjärve vallamaja; Koguli kõrtsi sealaut; Koorküla mõis; Kuimetsa vald, Kõrgemaa raba; Kõo vald, Laupa talu võsa; Petseri politseimaja aed; Tali vald, Ragandiku talu mets; Tähtvere vald, kruusaauk; Vadi mets, „maeti enda kaevatud auku“ jne.
Kolmanda ja neljanda rühma moodustavad isikud, kelle hukkumiskohaks on märgitud Tallinna töö- ja kasvatuslaager (13,97%) või mõni muu vangla või laager (11,61%).
Aastate lõikes muutusid kohtade proportsioonid suurel määral. Erinevates maapiirkondades hukkunute nimekirja kantud isikutest (84,07% maapiirkondades ja 43,99% 1941. aastal nimekirja kantutest) langeb 1941. aastasse. See on selgelt seotud suvesõjaga.
1942. ja 1943. aastal jääb maapiirkondades hukkunute osakaal 4% kanti. Mõnevõrra tõuseb see 1944. aastal, ületades 9% sel aastal hukkunute nimekirja kantutest.
Linnades on suur vahe 1941–1942 ja 1943–1944 nimekirja kantud hukkunute vahel. Kui 1941 ja 1942 moodustasid linnades (märgitud) elanud isikud üle 50% nendel aastatel nimekirja kantud isikute koguarvust, siis 1943 ja 1944 oli see vastavalt 30,25% ja 33,50%. Linnades märgitute hulgas endas jääb 1941. aastasse 55,16%, 1942. aastasse 29,92%. Kõige väiksem, 3,58%, oli see 1943. aastal, 1944. aastal tõusis juba 9,73%-ni.
Ajaline nihe on kõige suuremal määral nähtav vanglatesse ja laagritesse paigutatud isikute puhul. Kui 1941. aastal ei ületanud vanglates ja laagrites hukkunute osakaal 1,4% kõigist sel aastal nimekirja kantutest, siis 1942. aastal ulatus see juba 45,08%, 1943. aastal 65,43% ja 1944. aastal 57,18% nimekirja kantutest.
Tallinna töö- ja kasvatuslaagris oli kõige suurem hukkunute arv registreeritud 1944. aastal – üle 55%, muudes vanglates ja laagrites 1942. aastal – 91,10%, mis tulenes juba mainitud mustlaste hukkamisest Harkus.
Kui vaadelda nimekirja kantud isikuid vanuseti viieaastaste vanusrühmade kaupa, siis on näha, et kõige rohkem leiab nimekirja kantuid 20–44-aastaste hulgas. Täpsema kõvera saab fikseerida muidugi üheaastase vanusstruktuuri põhjal. Esimene kvalitatiivne nihe, s. t. oluline kasv nimekirja kantud isikute arvus toimub 15 aasta vanusrühmas, kui nimekirja kantute arv ületab 10 isiku piiri ning vastupidine nihe 48-aastastel, mil kantute arv langeb alla saja. Mõningates vahepealsetes vanusrühmades (31-, 36- ja 38-aastased) ulatub nimekirjas märgitud isikute arv üle 200.
Vt tabelit pdf-ist.
Juutide puhul on siinkohal asjakohane lisada üks tabel Eesti Statistika Valitsuse arhiivist, mis kajastab juutide arvu võrreldavalt 1934. ja 1941. aasta kohta. 1. detsembril 1941 toimus rahvastiku registreerimine, kus muu hulgas kajastusid ka „mustas raamatus“ kirjeldatud protsessid (või nende järelmid).
Käesoleval juhul on küsimuse all, kuivõrd adekvaatselt kajastab see tabel juutide tegelikku arvu 1941. aasta lõpul. Arvud on rohkem kui ebatõenäolised. Kui väidetavalt olid selleks ajaks hävitatud kõik Eestisse jäänud juudid, siis mis põhjustel loendati 1. detsembril 1941 ikkagi 27 juuti. Ainuüksi Tartus oli 1941. aastal teadaolevate juutide arv loendatutest märksa suurem.
Toodud tabel annab tagasiulatuvalt olulise pidepunkti „mustas raamatus“ toodud andmete kriitilisel hindamisel.
„Must raamat“ on põhimõtteliselt ainuke trükitud allikas, kuhu on koondatud aastail 1941–1944, sealjuures suurelt osalt 1941. aasta suvesõjas vahistatute/hukatute andmed viisil, mis on üldsusele hõlpsalt kättesaadav. Selle töö maastaapsusest ja keerukusest saavad eriti aru need, kes on mingil moel isikuandmete massiividega töötanud. Indrek Paavle on igal juhul end selle tööga Eesti mällu jäädvustanud.
Margus Maiste (1966) MA, rahvastikuloolane, Eesti Demograafia Assotsiatsioon, katrin.maiste@digiarc.ee