Ava otsing
« Tuna 2 / 2018 Laadi alla

Kaks idealisti. Leeni Ploompuu ja Eduard Hubeli kirjavahetus 1906–1908 (lk 107–118)

Leeni Ploompuu-Vesterineni ja Eduard Hubeli, kahe noore eestlase tundeline ja intellektuaalne eestikeelne kirjavahetus kestis umbes kolm aastat, 1906. aasta sügisest kuni Eduard Hubeli abiellumiseni aprillis 1908. Leeni Ploompuu (1886–1972) oli pärit Kuusalu kihelkonnast, Kolga vallast, Laane talust. Tema vend Jakob, kes tegutses Tallinnas kirjastaja ja raamatukaupmehena, kasutas oma tihedaid sidemeid ja tutvusi Soomes, et leida oma nooremale õele võimalus Soomes keskharidust saada.120. sajandi esimesel kümnendil ei olnud eesti naisel võimalik saada kodumaal kõrgharidust. Hella Murrik-­Wuolijoki (1886–1954) oli üks esimesi, kes pärast Tartu Puškini-nimelise tütarlaste gümnaasiumi lõpetamist sai ametliku loa astuda Helsingi Ülikooli (Leeni Ploompuu mainib ühes oma kirjas Hubelile, et ta oli Murrikut tänaval näinud). Oma mälestusi Helsingi Ülikoolis, ka keerulist protsessi, et sinna üldse jõuda, kirjeldab Hella Murrik-Wuolijoki oma raamatus „Ülikooliaastad Helsingis 1904–1908“ (tlk. Linda Viiding, Tallinn: Eesti Raamat, 1996).  Mõned ettenägelikud jõukamad eesti vanemad saatsid oma tütred Soome juba keskkoolipõlves, pidades seal saadavat haridust kodumaisest paremaks, mõeldes edasi ka Soomes kõrghariduse saamise võimalusele. Nii saatis Villem Reiman oma tütre Helmi Reimani (abielludes Neggo) Soome keskkooli, mille lõpetamisel astus Helmi Reiman Helsingi Ülikooli etnograafiat õppima. Aastal 1911 oli kodumaal naisüliõpilasteks pürgijatel kolm võimalust: käia vabakuulajana Tartu Ülikoolis või õppida ühel kahest Tartu Ülikooliga professorite ja õppekavade kaudu seotud, eelkõige naistele mõeldud kõrgematel erakursustel, prof. Rostovtsevi Tartu Eraülikooli looduslik-arstiteaduslikel segakursustel või prof. Jassinski ajaloo-keeleteaduslikel-õigusteaduslikel kursustel. Täieõiguslikeks üliõpilasteks võisid naisüliõpilased immatrikuleerida alles pärast Nikolai II manifesti 17. augustil 1915, mis andis naisüliõpilastele õiguse lõpudiplomile ja kutsetegevusele oma erialal. (S. Kivimäe, S. Tamul. Kõrgemast naisharidusest Venemaal. – Vita academica, vita feminea. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 1999, lk. 89) Leeni saadeti 1899. aastal rahvakooli inspektori O. A. F. Lönnbohmi hoole alla Kuopiosse,2„Eesti kirjanike leksikon“ (Eesti Raamat: Tallinn, 1995, 1997) mainib, et Leeni Ploompuu käis Kuopio ühiskoolis (kus olid poiste ja tüdrukute segaklassid). Esimene ühiskool Soomes avati Helsingis 1899. aastal. kus ta lõpetas gümnaasiumi 1906. aastal ning astus seejärel Helsingi Ülikooli.3J. Toomla. Mait Metsanurga kirjavahetusest Leeni Ploompuuga. – Keel ja Kirjandus 1979, nr. 11, lk. 678. Suved veetis Leeni kodutalus Laanel ja Tallinnas oma vennal abiks, kus ta 1906. aasta suvel Jakob Ploompuu juhitud majapidamiskooli sööklas töötades sai tuttavaks Eduard Hubeliga (1879–1957), kirjanikunimega Mait Metsanurk. Pikad suvised jalutuskäigud „vana valli peal“4Vt. Eduard Hubeli kiri Leeni Ploompuule, lk. 2. Kadriorus ja Lasnamäel olid tulvil mõttevahetusi haridusest, „Soome sillast“, lugemisest, isiklikest ideaalidest ning eesmärkidest. Kirjades on igatsust ja romantikat, teineteise hüüdnimena kasutatakse muinas­jutust nimesid Salami (Hubel) ja Zulamith (Leeni). Vahetatakse mõtteid ühise tuleviku üle, nii aatekaaslaste, võitlejate kui ka paarina. Leeni silmis pidid abiellumise mõtted ootele jääma, kuni ta oma hariduse lõpule viib ning koju tuleb oma aateid ellu viima. Kas Leeni hoidis ka muudel põhjustel distantsi, lükates abieluplaane aina edasi, see kirjavahetusest mõistagi ei selgu. Hubeli kannatus katkes enne ja noorte teed läksid 1908. aastal lahku. Leeni jäigi Soome, kus ta abiellus metsateadlase Emil Vesterisega, ning temast sai aktiivne ühiskonnategelane, eesti keele õpetaja ning eesti rahvuslikkuse edendaja.

ILLUSTRATSIOONID:
Leeni Ploompuu 1906. a. jõulude ajal. EKM EKLA, A-130:69
Eduard Hubel, pühendusega Tallinnas 22. IV 1907. EKM EKLA, f. 273, m. 3:2, l. 6

Kirjavahetuse kogum on ebaühtlane. Leeni kirjad 1906/07. õppeaastast on puudu.5Leeni Ploompuu palus oma arhiivi korraldada Emilie Mäkinenil, kes oli sündinud Tallinnas, õppinud Tartu Ülikoolis eesti keelt, kirjandust ja rahvaluulet ning 1930. aastal abiellumisel kolinud Soome. E. Mäkinen oli ka Leeni Ploompuu mälestuste kirjapanija (ta on kirjutanud ka mälestused A. H. Tammsaarest, mis ilmusid kogumikus „Mälestusi A. H. Tammsaarest“, Eesti Raamat: Tallinn, 1978). Olles saanud Leeni Ploompuult vastava loa, lisas Mäkinen personaalarhiivi juurde kirjavahetuse Mait Metsanurgaga, mille Mäkinen 1969. a. Eestisse tõi. (J. Toomla. Mait Metsanurga kirjavahetusest Leeni Ploompuuga) Hubeli kirjad Leenile on terviklikult säilinud. Kokku on käsikirjas 54 Eduard Hubeli ja 38 Leeni Ploompuu kirja. Kuni esimese allesjäänud Leeni kirjani, dateeritud 16. VIII 1907, saadetud enne Helsingisse naasmist, kuuleme vaid ühte häält, Hubeli oma, ehkki kirjade ülesehitusest ning küsimustele vastamisest saab Leeni kirjade temaatikat mõnikord välja lugeda. Üksikute eranditega on mõlema poole kirjade tüüpiline pikkus kolm või rohkem lehekülge, millele on sageli lisatud enne postitamist dateeritud lisalõigud.

Ei tohi unustada, et Leeni Ploompuu ja Eduard Hubeli kirjavahetus üle lahe vältas pingelisel ja keerulisel ajal. 1906. aastal käisid karistussalgad mööda maad, otsides 1905. aasta revolutsioonis osalenuid. Paljud revolutsioonimeelsed haritlased – kes olid põrandaalustest lugemisringidest osa võtnud,  oma revolutsioonilisi vaateid ajakirjanduses avaldanud, miitingutel käinud või esinesid avalike kõnedega – viibisid maapaos ehk liikusid valepassidega Helsingi ja Mandri-Euroopa vahet. Maapagu ei olnud siiski „välismaa“: Soome oli Tsaari-Venemaa provints ning jutud salapolitsei jälitamisest polnud sugugi liialdatud. 1907. aasta sügisel saadetud kirjas mainib Leeni, et ta oli Helsingis põgusalt vestelnud „hra Mihkelsoniga“ (Friedebert Tuglasega), kes oli veetnud eelmise suve Ahvenamaal. Ka radikaalse ajalehe Sõnumed toimetaja Eduard Virgo, keda Leeni oma kirjades mainib, oli 1907. aastal Venemaalt välja saadetud ja Soomes paguluses.6Eduard Virgo (1878–1938) naasis Eestisse aastal 1909. Leeni kirjades nooreestlasi rohkem ei mainita, küll aga kirjutab Eduard, et ta on Tallinnas kokku puutunud Gustav Suitsuga.

Leeni ja Eduardi kirjavahetusest joonistuvad välja nende aated, tegevusväljad erinevates organisatsioonides ja ettevõtmistes, lugemus ja kultuurisündmused. Leenit sütitas rahva haridusega seonduv, eriti ühiskoolide rakendamine Eestis.7Sel ajal kui Leeni ülikoolis õppis, olid naiste karjääriväljavaated piiratud. Kohalikke kooliõpetajaid valis vastav komisjon. Esimene eesti naiskoolmeister oli Helmi Põld, kes valiti Iisaku vallas kooliõpetajaks aastal 1903. Ta oli kärsitu ajakirjanduse joonealustes avaldatud kirjanduse suhtes, küsides Eduardilt, miks oli eestlastel vaja oma vaimu eksitada selliste teostega nagu Walter Scotti romaan „Lammermoori mõrsja“. Hilissuvel 1907, enne Helsingisse sõitu ja õppeaasta algust kavatses ta käia oma kodutalu lähedal keelepärimust kogumas: „[– – –] homme hommikul vara lähen hra agronoom Schulzenbergiga Kuusalu randa, mere äärde ranna rahva keelt kuulama. Olen päris rõõmus, et minna saan, et hra S. mulle seltsiks tuli. Üksinda poleks vahest viitsinud minema hakata.“ (24.–25. VIII 1907)

Oma kirjades väljendab Hubel – kes lapsest saadik on pidanud vaeste olude pärast kannatama – kahetsust, et majanduslikel põhjustel pidi ta kõrgharidusest ilma jääma. Sellegipoolest on ta järjekindel  püüdlustes oma haridust iseseisvalt arendada: „Kordan praegusel ajal matematikat, õpin Prants. keelt ja loen Cicero kõnesid, mis mulle aga väga vastikud on. Mitte sellepärast, et nad raskes Ladina keeles on kirjutatud, vaid et neist kole enesekiitus igast reast vastu vahib. Igalt poolt kostab varjatud enesekiitus, ja peale selle Rooma võimumeeste kasude kaitsmine.“ (26. X 06) Küllaltki tihti on ta oma sihtide saavutamise osas pessimistlik, eriti kui ta end Leeniga võrdleb. Kurtes pikkade nüristavate tööpäevade, vaimse väsimuse ning peavalude üle, ei looda ta oma autodidaktilisest lugemusest ega prantsuse keele eratundidest suuri tulemusi. Ta palub Leenilt kohustuslikku lugemisnimekirja Helsingi Ülikooli esteetika kursuse jaoks. Mitmetes kirjades on tunda Hubeli alaväärsustunnet võrreldes Leeniga, tema kadedust ja enesehaletsust: „… ma ei ole elus täit ülikonda saanud: käevarre asemel on luigetiib.“

Kirjavahetuse ajal teenis Hubel leiba ajakirjanikuna Tallinna päevalehes Õigus8Õigus ilmus Tallinnas 1907–1910., vabadel tundidel tegeles ilukirjanduslike püüdlustega. 1906. aasta sügisel tundis tema näidendite vastu huvi samal aastal avatud uus kutseline teater „Estonia“, kus septembris etendati tema näidendit „Päikese tõusul“. Arvustused olid ärritavalt vastukäivad.9Retsensioonid Virulasest ja Päevalehest saadab Hubel väljalõigetena oma 06.09.1906 dateeritud kirjaga kaasa, kirjeldades vastakaid arvamusi ja konflikte „Estonia“ ja „Vanemuise“ seltskondade vahel. Teoksil oli ka proosatekst „Orjad“: kuigi Hubel on Leenile kirjutanud „sotsialismuse“ vastumeelsusest, on tema sotsiaalsete kihistuste seletused majanduspõhised. Kirjanik Metsanurk kirjutab Leenile, et ta mängib O. Hermanni sümfooniaorkestris viiulit, võtab osa Haridusseltsi kirjandusõhtutest,  osaleb linnavalitsuse initsiatiivis kooliealiste laste üleskirjutamises (18. märtsil 1907) ning kuulub Eesti Kirjanduse Seltsi asutajate koosseisu. Ta käib küll „Estonias“ teatrietendustel, meelsamini aga seal toimuvatel kontsertidel.10„Eile õhtuks (täna on pühapäev) olin Marie Mieleri kontserdile komanderitud. Tema laul meeldis mulle palju rohkem kui „Vanemuises“, kontsertil.“ (Hubel Ploompuule 01.10.1906) Kirjades on aga näha tajutud erinevusi Tallinna ja suurlinna Helsingi vahel, kuigi need on enamasti Hubeli ettekujutused – ta ei järginud Leeni kutset talle Soome külla tulla. Ühest oma põnevamast õhtust kirjutab Leeni Eduardile 29. oktoobril 1907: „Eile oli kaua aja pääle mingisugune rumaluste päev. Hommikul olin kirikusgi, aga seegi ei aidanud. Enne lõunat oli hr. Virgo111890. aastatel levisid mõisted féminisme ja féministe, mis märkisid kord naisemantsipatsiooni, kord nais­õiguslust Mandri-Euroopa suurlinnades ja ka Venemaal. Ajaloolase Karen Offeni sõnutsi oli sama sõna 1907. aastaks ingliskeelses ajakirjanduses kanda kinnitanud. „Naisküsimust“ arutleti mitmetes ajakirjanduslikes väljaannetes Saksamaal, Inglismaal ja Prantsusmaal, ning selle alla mahtusid paljud küsimused abielu, töö, eneseteostuse ja „vaba armastuse“ kohta. meil. Vaidlesime. Üsna lõbus on selle ringkonna ilmavaateid pisut tundma saada. Ja päälelõunat vaatasin Canthi „Murdvargust“.12Minna Canth (1844–1897) oli soome naiskirjanik ja naisõiguslane, kelle radikaalsed vaated häirisid soome ühiskonda. Tema näidend „Murtovarkaus: Roinila talossa“ ilmus 1878. Säält läksin hää sõbra poole külasse ja olime kõik terve õhtu `tulist koerust täis. Hra Virgo oli ka, ta võib aga nüüd kül „kodanlaste“ üliõpilaste üle naerda. Naergu pääle, on temagi laps olnud. Säält läksime üheskoos õhtut sööma ja pääleseda automobiiliga mööda linna sõitma. Kel oli jo 12, kui koju tulime.“ Leeni ei olnud kirglik pidutseja, vaid karskusliikumise aktivist: päeval pärast piduõhtut oli ta üliõpilaste karskusliikumise koosolekul.

Siin avaldamiseks on Leeni Ploompuu ja Eduard Hubeli kirjavahetusest valitud kirju 1907. aasta hilissügisest ja 1908. aasta kevadtalvest, sest see ajalõik oli kirjasõpruse ja suhte jaoks kriitiline.13Alternatiivselt oleks võinud valida näiteid 1907. aasta septembrist, kui Leeni ja Eduard vaidlesid kirjaniku ühiskondlike ülesannete, proosa ja luule küsimuste üle. Neid kirju on ulatuslikult analüüsinud Jaan Toomla (J. Toomla. Mait Metsanurga kirjavahetusest Leeni Ploompuuga, lk. 678–687). Kirjades on jälgitavad uued ühiskondlikud vaated soorollide ja naiste laiendatud eneseteostusvõimaluste kohta. Olles vastu võtnud töökoha vene keele õpetaja asetäitjana Kuopio ühiskoolis, selgitab Leeni Eduardile enda ja oma kaasaegsete noorte naiste töö ja perekonnaelu väljavaateid ja valikuid. Samal ajal on kirjavahetuses pinna all vajadus otsustada ühise tuleviku võimalikkuse ehk võimatuse üle paarina. Leeni seisukohast peab ta ise tegema valiku traditsioonilise abielunaise-pereema ning töökeskse, majanduslikult ning psühholoogiliselt iseseisva elu vahel, sest tema põlvkonna naistel ei ole võimalik neid rolle kombineerida. Kuigi Leeni on kindlasti teadlik naisemantsipatsioonist ning sellest Soomes palju kuulnud, on tema pikk kiri teineteist välistavatest valikutest ka isikliku iseseisvuse manifest. Teadlikult kasutab Leeni mõistet „uus naine“, mida kasutasid uue sajandi esimesest kümnest alates naisõiguslased mitmel pool Euroopas.14Karen Offeni järgi sai „uue naise“ (la femme nouvelle) mõiste alguse 1830. aastatel Prantsusmaal Saint-­Simoni sotsialistlikes ringkondades. 1860. aastatel noppis mõiste üles Tšernõševski, iseloomustades haridust ja revolutsiooni pooldavaid naisi. „Uue naise“ kuvandit leidus ohtralt ingliskeelsetes menuromaanides ja teatrilaval, tuues mõningaid feministide poliitilisi eesmärke ja taotlusi tavalugeja ette. (Vt. K. Offen. European Feminisms 1700–1950. A Political History. Stanford: Stanford UP, 2000, lk. 91.) Hubeli vastuses Leeni „uhkele minale“ kõlab nii pettumus, solvumus kui ka kuri iroonia, eriti suhtes fraasiga „elu pidulauas istumine“, kui Leeni ilmselt astus hellale kohale. Hubeli vastus Leeni väidetele valikute ja loobumiste kohta on salvav, kohati isegi mõnitav. Leeni järgmisest kirjast on näha, et Eduard on teda mõtlema ning kahetsema sundinud. Kuigi ta oma seisukohti ja sihte ei muuda, laseb Leeni end sõbralikult korrale kutsuda. Kirjavahetus jätkub, kuni Hubel teatab lühikese ettehoiatamisega oma abiellumisest Alma Aavikuga, kelle üks enesehaletsev kiri Leenile on Metsanurga-Ploompuu kirjavahetuse mapis.

Ploompuu ja Metsanurga lühikest aega kestnud tihedal kirjavahetusel on veel üks iseväärtus – see on läbini eestikeelne ajal, mil eesti haritlased vahetasid enamasti kirju saksa keeles. Otsust või põhjendust suhelda kirja teel eesti keeles kirjavahetuses ei leidu: kirjad olid vestluste jätk, keelevalik seega loomulik.15Eesti keeles kirjutamine võib olla teadlik otsus, nagu Friedrich Akeli kirjades oma kihlatu Adele Tenzile, kelle eesti keele oskust Akel parandada soovib. (vt. A. Schönfelder. „Ega Sa ometi pahas ei pane, et sulle eesti keeles kirjutan“. Friedrich Akeli kirjad tulevasele Adele Tenzile 1903–1905. – Tuna 2012, nr. 1, lk. 62–84. Mõlemad korrespondendid mõistagi valdavad „kolme kohalikku keelt“, tsiteerides kirjandustekste teineteisele nii vene kui saksa keeles, oletades vastastikust arusaamist. Keelelisest aspektist võib Leeni Ploompuu kirjades jälgida liitsõnade kokku-lahku kirjutamise erisusi (nt. pääleseda,), soomepäraseid keelendeid, mis omakorda tõstatavad küsimusi soome keele mõjust tema eesti kirjakeelele Eestist eemal veedetud aastatel.16Leeni kasutab sageli ka fennismi „jo“ mis võib tuleneda ta kodukandi murrakust: Eesti põhjaranniku keeles oli tunda soome mõjusid. Selleks oleks vaja läbi vaadata ka tema teisi kirjavahetusi. Näiteid üleminekust saksa keelelt eesti keelele eestlaste omavahelistes kirjavahetustes leidub arhiivides vähe näiteid ning needki langevad ajavahemikku 1903–1910.17Friedrich Akeli kirjavahetus 1903–1907 Adele Tenziga koosneb 187 kirjast, millest 17 on eestikeelsed. Vaid Akeli kirjad on säilinud. (A. Schönfelder. „Ega Sa ometi pahas ei pane, et sulle eesti keeles kirjutan“, lk. 64) Kindlasti pakuvad Ploompuu ja Metsanurga kirjad stiimulit keeleüleminekut lähemalt ning sügavamalt edasi uurida.

Artikli valmimist on toetanud Euroopa Liidu Regionaalarengu Fond (Eesti-uuringute tippkeskus), ning see on seotud Eesti Haridus- ja Teadusministeeriumi uurimisprojektidega IUT20-5 ning IUTT22-2, „Kirjanduse formaalsed ja informaalsed võrgustikud kultuuriloo allikate põhjal“.