Ava otsing
« Tuna 4 / 2020 Laadi alla

„… kes luulehaigust põeb, see vajab luulet ja loomisvõimalusi…“ Saateks Barbaruse kirjadele Semperile (1941–1946) (lk 119–125)

„… kes luulehaigust põeb, see vajab luulet ja loomisvõimalusi…“1Barbarus Semperile 21. aprill 1946 – EKM EKLA, f. 188, m. 16: 15, l. 11/14.

Johannes Vares-Barbaruse (1890–1946) ja Johannes Semperi (1892–1970) kirjavahetusel on pikk ajalugu, ühtlasi on see ka läbi kogu elu kestnud sõpruse lugu. Noormehed tutvusid Pärnu gümnaasiumis, mille lõpetasid 1910. aastal. Klassivendi sidus eeskätt huvi kirjanduse, aga ka poliitika vastu.2Varese ja Semperi klassivennaks oli ka hilisem poliitik Jüri Uluots (1890–1945). Pärast gümnaasiumi lõpetamist läksid sõprade eluteed lahku: Semper jätkas õpinguid Peterburi ülikoolis romaani-germaani filoloogia alal ja Vares Kiievi ülikooli arstiteaduskonnas. Sõprus aga ei katkenud, vaid jätkus kirja teel. Ja kuna hilisem elu kulges sõpradel ka eri linnades (Barbarusel Pärnus ja Semperil Tartus), siis tänu sellele on meil olemas mahult, tiheduselt ja kestuselt vägagi unikaalne kirjavahetus, rääkimata muidugi selle kirjavahetuse sisulisest tähendusest kultuuriloo kontekstis. Kirjavahetus algas 1911. aastal, ja nagu siinsetest kirjadest näha, kestis ühe poole – Barbaruse – surmani 1946. aastal.

Barbaruse ja Semperi kirjavahetus 1911–1940 ilmus sel suvel Eesti Kirjandusmuuseumi Teaduskirjastuse väljaandel kahes paksus köites, sisaldades kokku 1167 lehekülge.3Euroopa, esteedid ja elulähedus. Semperi ja Barbaruse kirjavahetus 1911–1940. Koost. P. Rummo, toimetanud ja kommenteerinud P. Rummo, A. Nagelmaa, T. Saluvere ja Ü. Treikelder. Tartu: EKM Teaduskirjastus, 2020. Selle avaldamise lugu algab 1970. aastate lõpust ja selle initsiaatoriks oli Paul Rummo, kes oli ise Jaroslavli päevil mõlema mehega heaks tuttavaks saanud. Rummo intensiivse töö tulemusena oligi juba suhteliselt lühikese ajaga koostatud tervikkäsikiri ja kommenteeritud esimene pool (1920. aastad). Kahjuks lahkus Rummo meie seast 1981. aastal ja tema töö jäi pooleli. Seda jätkas kirjandusteadlane Abel Nagelmaa, kes aga, püüdes olla ülipõhjalik, takerdus liigselt detailidesse, mistõttu töö jäi pikalt venima. Siis aga saabusid uued ajad ja Barbarus ja Semper „punastena“ ei sobinud sellesse aega, s. t. polnud kindlasti need mehed, kelle pärand oleks tollast lugejat/ostjat kõnetanud või kes oleksid raamatute avaldamisel pingerea algul olnud. Seega jäi kogu suur töö arhiivi seisma.4Väljaande saamisloo kohta vt. lähemalt Marin Laagi järelsõnast raamatule: M. Laak. Teekonnad enne ööd. Järelsõna J. Semperi ja J. Vares-Barbaruse kirjavahetusele. – Euroopa, esteedid ja elulähedus. Semperi ja Barbaruse kirjavahetus. Tartu: EKM Teaduskirjastus, 2020, lk. 1117–1144. Teemade puhul, mis vähegi on poliitikaga seotud, ongi määravaks sageli gramm vaekausil, kui parafraseerida Betti Alverit. Nii oli seegi projekt algselt kindlasti just vastupidise eesmärgiga: rääkida lugejale Eesti Vabariigist ja Euroopast, kasutades selleks tollastes kitsastes piirides neid mehi, kes nõukogude võimu silmis olid laitmatud. Kuid ajaloopendli liikudes polnud see enam sobiv.

Nüüd, aastaid hiljem, mil poliitilised kired vähemalt kultuurimaastikku enam väga ei mõjuta, mõtlesime kultuuriloolises arhiivis, et see mahukas kirjavahetus tuleks siiski välja anda, pidades eeskätt silmas selle olulisust kultuuriloos. See kirjavahetus on panoraamne pilt eesti (ja ka Euroopa) kirjandusele ja kultuurile läbi kolme aastakümne, sest sõprade olulisemad teemad ringlesid peamiselt just kirjanduse ümber, kuna mõlemad olid kirjavahetuse algusaastail alustavad kirjanikud, kelle kirjandusideaalid olid pärit Noor-Eesti suunalt ja kes ise olid seotud ka mitmete tollaste kirjandusrühmitustega (Siuru, Tarapita jm.). Nii võtsimegi selle töö 2016. aastal taas ette. Rummo koostatud ja kommenteeritud käsikiri jäi meie praeguse väljaande aluseks. Mõistagi tuli seal teha hulgaliselt täiendusi-parandusi, kas või üksnes suure ajavahe ja muutunud keele ning käibiva ühiskondliku retoorika tõttu, lisada uusi andmeid jne. Koos täienduste ja parandustega sai uus versioon trükivalmis 2020. aasta suveks, mil see ilmuski.

Kuid nii koostajaid-toimetajaid kui ka paljusid teadlikumaid lugejaid jäi kummitama siiski üks seik: kirjade puudumine pärast 1940. aastat. Arusaadavalt ei vahetata kirju siis, kui elatakse samas linnas, kus on ju võimalik iga päev kohtuda. Nii on põhjendatav ka siinse kirjavahetuse lünk 1940–1941, mil mõlemad mehed elasid Tallinnas ja ajuti isegi töötasid koos.5Semper oli Varese valitsuse haridusminister. Siiski oli hiljem ka perioode, kus nad oleksid võinud taas kirju vahetada…

Nagu arhiiviüllatuste puhul sageli, mängis rolli õnnelik juhus. Nii juhtuski, et siinkirjutaja leidis mõne arhiiviviite täpsustamise käigus ootamatult veel pakikese kirju, mis seni olid olnud kogu muust materjalist eraldi: Barbaruse kirjad Semperile aastaist 1941–1946.6Kirjade originaalid asuvad Eesti Kirjandusmuuseumi kultuuriloolises arhiivis – EKM EKLA, f. 188, m. 16: 15. Õigupoolest võiksid need ju kuuluda kirjade raamatu lõppu, kuid otsustasime siiski teisiti. Esiteks oli takistuseks see, et raamat oli juba trükivalmis ja uute kirjade lisamine poleks olnud ajaliselt enam võimalik. Teisalt nägime, et 1940. aastate kirjade temaatika erineb sedavõrd oluliselt eelnevast kirjavahetusest, et need võiksid ilmuda eraldi. Nüüd ongi siis esimene valik neist Tuna lugejate ees.

Need on kirjad karmist sõjaajast. Ja olgugi et nii Barbarus kui ka Semper olid ka neil aastail olmelises plaanis üle keskmise kindlustatud, tõid need aastad siiski raskeid üleelamisi.

Igal juhul olid mehed, kes 1930. aastate Eestis olid elanud üsna luksuslikult, sunnitud nüüd läbi ajama piskuga väga kitsastes tingimustes – nagu paljud teised nende saatusekaaslasedki. Tagala elu oli nende jaoks küll ootamatult karm, kuid reaalset rindelemineku hirmu ei pidanud nad siiski tundma.

ILLUSTRATSIOONID:
Johannes Vares-Barbarus oma töökabinetis kirjutuslaua taga [1944–1946]. EKM EKLA, fk. A-30: 35
Johannes Vares-Barbarus kõnelemas ametiühingute maja sammassaalis Eesti NSV, Läti NSV ja Leedu NSV Ülemnõukogude Presiidiumide ja Rahvakomissaride Nõukogude ühisel pidulikul istungil 21.VII 1943. a. EKM EKLA, fk. A-30: 52
Johannes Vares-Barbarus ordenit kätte andmas [1944–1946]. EKM EKLA, fk. A-30: 64
Johannes Vares-Barbarus esinemas 1944. aastal miitingul Tallinnas Kadrioru staadionil, 1. paremalt Nigol Andresen. EKM EKLA, fk. A-30: 81
EN Kirjanike Liidu asutamine Moskvas 1943. I rida: 1. August Alle, 2. Minni Nurme, 3. Aira Kaal, 4. Debora Vaarandi, 5. Johannes Vares-Barbarus; II rida: 1. Ralf Parve, 2. Paul Rummo, 3. Arnold Tulik, 4. Erni Hiir, 5. Aadu Hint, 6. Mihkel Jürna, 7. Jaan Kärner, 8. August Jakobson, 9. Oskar Ugart, 10. Paul Keerdo, 11. Mart Raud, 12. Johannes Semper, 13. Eduard Päll. EKM EKLA, fk. A-30: 54
ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi abimajandi asutamine [1942–1943]. 1. vasakult Johannes Vares-Barbarus. EKM
EKLA, fk. A-30: 94
Eesti Korpuse vastuvõtmine 14. VI 1945. aastal Tallinnas. Paremalt: Johannes Vares-Barbarus, 3. Arnold Veimer, 4.
Eduard Päll, 5. Nikolai Karotamm. EKM EKLA, fk. A-30: 105

Mõlemad evakueerusid sõja puhkedes Nõukogude tagalasse, kuid kui Barbarus veetis Venemaa-aastad koos oma armastatud abikaasa Emilie Varese (Siutsiga), siis Semperi pere (abikaasa Aurora ja tütred Siiri ja Lilian) jäi Eestisse. Nii painas teda pidev mure ja teadmatus oma lähedaste pärast: mis neist on saanud, on nad üldse veel elus? See kajastub ka Semperi selle perioodi päevikutes, mille sissekanded ongi sageli justkui pöördumised oma naise poole, kirjad temale.7J. Semper. Päevaraamatud. Tartu: Ilmamaa, 2013. Taaskohtumine toimus 1944. aasta septembris, paraku varjutas rõõmu vanema tütre Siiri raske haigus – isa oli jõudnud koju napilt enne tütre lahkumist, tema surivoodile.8Semperite peretuttava, noorema tütre Liliani sõbranna Lea Tormise andmed.

Siinsed kirjad on kahjuks ühepoolsed, Semperi võimalike vastuskirjade otsingud on veel ees, kuid võttes abiks sõprade eelneva kirjavahetuse kaks mahukat köidet ja veidike fantaasiat, võib olla kindel, et vastuseta need kirjad ei jäänud, kuigi me kahjuks ei saa lugeda teise poole mõtteid.

Tagalasse evakueerumisel oli Vares ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees ja Semper ENSV hariduse rahvakomissari asetäitja. Eelnevalt oli Semper olnud Loomingu peatoimetaja ja Tartu Ülikooli õppejõud, Vares aga tuntud arst Pärnus. Mõlemad olid selleks ajaks tunnustatud kirjanikud, Semperilt oli ilmunud 6 luulekogu, 3 novellikogu ja 2 romaani, Barbaruselt 11 luulekogu.

Tagalas jätkas Vares endisel kohal, kuigi tal arusaadavalt Eesti osas mingit võimu polnud, samuti puudus tal objektiivne info Eestis toimuva kohta. Tema peamiseks ülesandeks oli Nõukogude propaganda tegemine nii tagalas, rindel kui ka võimaluse korral Eestis (lendlehed, raadiosaated jms.). Esmaseks tööks tagalasse saabudes oli aga evakueeritud eestlaste olmeprobleemide lahendamine: neile eluaseme leidmine, kütte muretsemine, toidukaartide jagamine jne. Nagu kirjadest võib lugeda, oli palju vajalikku, mis tagalasse suundujatel oli kaasa võetud, Leningradis üsna mõtlematult maha müüdud, kus see sai ilmselt äritsejate saagiks. Nii kurdab Barbarus sõbrale: „Olukord (suviriietuses inimestel) on küllalt tõsine ja ähvardav, ja tuleb teha kõik, mis iganes võimalik meie kaadrite säilitamiseks, et oleks veel kaasvõitlejaid…“9Barbaruse kiri Semperile 28. nov. 1941. – siinne publikatsioon.

Barbarus emotsionaalse inimesena võtab kogu selle ängi südamesse. Nii kirjutab ta Semperile: „Eelistaksin isegi rohkem keskuses töötada, aga evakueeritute kurb saatus on mulle sedavõrd südamel, et 2–3 kuuga juuksed peagu valgeks on muutunud.“10Op. cit.

Oleks ju normalne, et nii kõrge ametnik saab selleks mahukaks tööks abilisi. Paraku näib, et neid kas pole üldse või on neist pigem tüli. Sama fenomen esineb ka Semperi puhul, kuigi tema töövaldkond on rohkem piiritletud. Semper on tagalas esmalt tööl Raadiokomitees eestikeelsete saadete toimetajana. Kui 1942. aastal moodustati Eesti NSV Riiklikud Kunstiansamblid, sai Semperist nende juhataja, kellena tegutses kuni Eestisse naasmiseni 1944. aastal. Olgu siin toodud üks väike näide tollasest Nõukogude tagala toimimisest, mis ehk iseloomustab ka neid sõjaaegseid olusid laiemalt. 11. mai 1942. aasta päevikusissekandes rõõmustab Semper: „Mu asetäitja (Gantman) on saabunud ja tema võtab suure osa muresid minu õlalt ära.“11J. Semper. Päevaraamatud. Tartu: Ilmamaa, 2013, lk. 261. Peagi ilmnevad lahkhelid ja pool aastat hiljem on Gantman Semperi peale nii solvunud, et olla oma mõttekaaslastega arutanud, et „nad peaksid „lääneeurooplaste“ seast ära minema, kus neid ei hinnatavat“.12Samas, lk. 282.

ENSV Riiklikud Kunstiansamblid ja Eesti Kunstnike Kollektiiv olid väga olulised eesti kultuurielu säilitamisel tagalas. Sealt saab alguse kuulus RAM, klaveriduo Bruno Lukk ja Anna Klas, algab noore Georg Otsa lauljatee jne. Paljud kunsti-, muusika- ja teatriinimesed said seal tuule tiibadesse ning olid võimelised täitma Eestisse naastes 1944. aastal läände emigreerunud kultuurieliidist jäänud tühimikku. Mõistagi oli kogu tagalas loodud kunst nõukoguliku ideoloogia ja propaganda teenistuses, kuid eesti kultuuriinimeste ühte koondamine võimaldas neid säästa vähemalt rindele minekust.

Barbarus püüab omalt poolt teha kõik võimaliku, et kunstiinimestel oleks vähem ainelisi muresid ja nad saaksid ka tunnustust. Nii kirjutab ta Semperile 14. septembril 1942 Moskvast: „Mul kerkis salaja mõte, kas ei oleks Okt.-tsükl ühtlasi sobivaks ajaks kedagi „teeneliseks“ lüüa… [– – –] Aga nii omavahel ja kellelegi kõssamata võiks mõtteid mõlgutada. Rääkisin sest kõrva sisse ja sosinal ka Andreseniga. Arvasime, et massiliselt seda teha ei tuleks, aga mõne üksiku (igalt peaalalt ehk üks) – kokku 4–5–6 meest võiks „rüütleiks“ lüüa. Sina kaalu teatrialal (kas Lauter?13Ants Lauter (1894–1973), eesti näitleja ja lavastaja, sai 1942. aastal Eesti NSV rahvakunstnikuks.) ja muusikameeste ringis (kas Kapp,14Eugen Kapp (1908–1996), eesti helilooja, sai 1942. aastal Eesti NSV teeneliseks kunstitegelaseks. kui sümf. valmib?, või mõni solist, kas Alumäe,15Vladimir Alumäe (1917–1979), viiuldaja, sai 1942. aastal Eesti NSV teeneliseks kunstnikuks. või keegi teine). Teistel aladel teeks Andresen valiku (teadlase, kunstniku, ehk ka kirjaniku, võib olla isegi ühe rahvavalgustaja). See kavatsus on muidugi utoopia, aga iseenesest võiks Ülemn. Presiidiumi võimalusi realiseerida.“16Barbarus Semperile, 14. IX 1942 – EKM EKLA, f. 188, m. 16: 15. Siinsesse valikusse see kiri ei mahtunud. Lisaks mainitutele said 1942. aastal Eesti NSV teenelisteks kunstitegelasteks ka Gustav Ernesaks ja Priit Põldroos, teeneliseks kunstnikuks Aleksander Arder, Bruno Lukk ja Hugo Lepnurm. 1943. aastal sai ENSV teeneliseks teadlaseks Hans Kruus, teeneliseks kunstitegelaseks Adamson-Eric ja Ferdi Sannamees.

Nii Barbarus kui ka Semper jätkasid tagalas luuletamist. Barbaruselt ilmusid luulekogud „Relvastatud värsid: 1941–1943“ (1943),17J. Barbarus. Relvastatud värsid: 1941–1943 [kaas ja vinjetid: P. Luhtein]. Moskva: ENSV Riiklik Kirjastus, 1943 (Moskva: Iskra revoljucii). venekeelne luulekogumik „Stixotvorenija: 1941–1943“ (1943)18Stixotvorenija. 1941–1943 / Iogannes Barbarus; perevod s èstonskogo [L. Šiffersa I dr. predislovie: N. Andresen]. Moskva. Gospolitizdat, 1943 (Moskva: Gudok). ja vahetult Eestisse saabumise järel „Rindeteedel 1942–1944“,19J. Barbarus. Rindeteedel 1942–1944. Tallinn: Ilukirjandus ja Kunst, 1944 (Tallinn: Punane Täht). Semper avaldas tagalas luulekogu „Ei vaikida saa: luuletusi 1941–1943 (1943).20J. Semper. Ei vaikida saa: luuletusi 1941–1943 [illustreerinud P. Luhtein]. Moskva: ENSV Riiklik Kirjastus, 1943 (Moskva: Iskra revoljucii). Lisaks ilmus nende luuletusi ka ajakirjanduses ja koguteoses „Sõjasarv“, mis ilmus aastail 1943–1944 ja mille toimetuskolleegiumi liige Barbarus oli. Kõigele lisaks ilmus Varese nime all veel hulk kõnesid ja brošüüre, mille (kaas)autoriks-toimetajaks ta oli olnud: „Eesti noorte fašismivastane miiting Moskvas 21. juunil 1942. a.“,21Eesti noorte fašismivastane miiting: Moskvas 21. juunil 1942. a. Moskva: Võõrkeelse Kirjanduse Kirjastus, 1942 (Moskva: Iskra revoljucii). „Eesti nõukogude kirjanike fašismivastane miiting Moskvas 1. novembril 1942. a.“,22Eesti nõukogude kirjanike fašismivastane miiting: Moskvas 1. novembril 1942. a. Moskva: Võõrkeelse Kirjanduse Kirjastus, 1942 (Moskva: Iskra revoljucii). „Aasta nõukogude võimu Eestis“,23J. Vares. Aasta nõukogude võimu Eestis. Moskva: Võõrkeelse Kirjanduse Kirjastus, 1942 (Moskva: Iskra revoljucii). „Läheneb eesti rahva vabanemise tund; Eesti rahva esindajate miiting Moskvas 22. märtsil 1942. a.“,24Läheneb eesti rahva vabanemise tund; Eesti rahva esindajate miiting Moskvas 22. märtsil 1942. a. Moskva: Võõrkeelse Kirjanduse Kirjastus, 1942 (Moskva: Iskra revoljucii). „Nõukogude Eesti 3. aastapäev (1940–1943)“.25Nõukogude Eesti 3. aastapäev: (1940–1943) [toimetanud O. Lauristin; kujundanud J. Jensen]. Moskva: ENSV Riiklik Kirjastus, 1943 (Moskva: Iskra revoljucii). Ilmus ka mitmeid koguteoseid, mille kaasautoriks oli Barbarus: „Jüriöö ülestõus: 1343–1345“ (1943),26Jüriöö ülestõus: 1343–1345: [kogumik] / [vastutav toimetaja A. Aben] [Venemaa  s. n., 1943]. „Võitluse radadel“ (1942),27Võitluse radadel: koguteos / [toimetanud Oskar Urgart; palgeleht: R. Sagrits, initsiaalid ja lõppvinjetid: Adamson-Eric jt.; kaas: F. Sannamees]. Moskva: Võõrkeelse Kirjanduse Kirjastus, 1942 (Moskva: Iskra revoljucii). „O rodine: sbornik vyskazyvanij pisatelej narodov SSSR“.28O rodine: sbornik vyskazyvanij pisatelej narodov SSSR / [sostavili. A.D. Deev…i dr.]. Moskva: Gospolitizdat, 1944.

Seega tundub, et Barbarus on oma kirjutamis- ja avaldamissoovi neil aastail rahuldanud.

Kõigist raskustest hoolimata on sõjaaegsete kirjade toon üsna optimistlik. Tonaalsuselt hoopis erinevad on kolm viimast Eestist saadetud kirja. Kui 1944. aasta sügisel Võrust saadetud kirja võiks liigitada veel eelmiste hulka (oli ta ju alles äsja Eestisse tagasi saabunud), kus kodumaale saabumise rõõmu varjutab vaid mõni üksik tõrvatilk, siis 1946. aastal Kadriorust saadetud kirjad on ülimalt depressiivse alatooniga. Morbiidsust õhkub ka sõbrale saadetud luuletustest. Nende kirjade ja luuletuste taustal ei ole enesetapp enam üllatav.

Eriliselt vaevab Barbarust äng loominguga tegelemiseks puuduva aja tõttu, koguni hirm, et ta ei suudagi enam midagi luua. Ka arstiametit pidades oli ta kurtnud ajapuuduse üle, mil sageli katkestas värsirea uksekell ja patsiendi saabumine. Ometi suutis ta sel ajal olla loominguliselt üsna produktiivne. Näib, et 1946. aastal on lisaks ajapuudusele just süvenev vaimne pinge see, mis ei luba tal luuletada, liiatigi veel ajastu ideoloogilistele ootustele vastavalt. Ametikoht, mille vastu ta 1940. aastal oma kutsetöö oli vahetanud, ei täitnud tema ootusi ega võimaldanud tal teha seda, mida ta ise õigeks oleks pidanud. Õigupoolest polnudki tal enam otsustusvabadust: temast oli saanud pantvang poliitilistes mängudes, milles temal oli täita vaid etturi roll. Endiste sõprade ja tuttavate arreteerimised, represseerimised, sõprade abipalved ja võimatus neid aidata. Nii kirjutab näiteks Vareste peretuttav Elsbet Parek oma mälestustes, kuidas ta pöördus Varese poole pärast ühe ühise peretuttava, Pärnu linnavolinik Karl Meimre ootamatut arreteerimist,29E. Parek. Mälestusi aastaist 1939–1944 Pärnus. Litteraria: eesti kirjandusloo allikmaterjale, vihik 18, toim. T. Saluvere. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum, 2000, lk. 30–34. arvates, et tegemist peab olema eksitusega. Barbarus olnud telefonis väga kidakeelne ja suunanud Pareki kohtuma oma naisega. Selle kohtumise järel mõistis Parek, et Barbarus ei saa aidata. Ja kui peagi arreteeriti ka Pareki abikaasa ning sõbrad soovitasid tal Barbaruse poole pöörduda, siis Parek seda enam ei teinud, teades, et see on asjatu.30Samas, lk. 47–48. Elsbet Pareki abikaasa, sõjaväelane Karl Parek arreteeriti 1941. aastal ning lasti samal aastal ka maha. Sama autor on meenutanud ka oma üht viimastest kohtumistest Varese abikaasa Siutsiga, kes olla hüvastijätul öelnud: ”Neid pisaraid, mis Barbarus öösiti oma patja valab, näen ainult mina. Aga pääsu pole. Ärge mõelge meist halvasti.”31Samas, lk. 34.

Johannes Vares-Barbarus lahkus elust 29. novembril 1946 südamesse tulistatud revolvrikuuli läbi, avalikkusele antud teate järgi „lühikese, kuid raske haiguse tagajärjel“.32Ametlik teade ajalehtedes Varese surma kohta. Vt. nt. Rahva Hääl, 1. XII 1946, Noorte Hääl, 1. XII 1946, Sirp ja Vasar, 7. XII 1946, Läänlane, 3. XII 1946, Nõukogude Õpetaja, 4. XII 1946, Punaväelane, 4. XII 1946 jmt. Stockholmis ilmunud Eesti Teataja avaldab selle teate 4. XII 1946. Sõnastus varieerub väljaandeti minimaalselt. Kas see oli enesetapp või poliitiline mõrv, ei selgu võib-olla kunagi. Vares-Barbaruse surmast on kirjutatud väga palju, paraku ei mahu siinse kirjutise raamesse sellest ülevaate tegemine.

Kui vaadata aga sõber Semperi tegemisi, siis tema kohandumise määr uute oludega on olnud märksa suurem – muidugi ei olnud tal ka sellist vastutust kui Barbarusel. Juba tagalas kirjutab ta sõnad Eesti NSV hümnile, mis algab küll paljutõotavalt rahvuslikult: „Jää kestma, Kalevite kange rahvas / ja seisa kaljuna me kodumaa“, kuid sisaldab ka värsse: „Sa kõrgel leninlikku lippu kannad, / suur Stalin juhtimas su tõusuteed.“ Ka tema sõjajärgne looming kannab kohandumise märke ja viitab teadlikule asumisele kollaboratsiooni teele: näidend „Aja käsk“ (1946), romaan „Punased nelgid“ (1955) jm. Ometi ei pääse temagi võimu hammasrataste vahele sattumisest: 1950. aastal EKP 8. pleenumil tituleeriti ta nn. kodanlikuks natsionalistiks, eemaldati loomingulisest ja ühiskondlikust tööst, võeti ära ENSV teenelise kirjaniku aunimetus. Hiljem sulaajal tema õigused taastati, kuid ehk veelgi tähtsam on see, et tema kogutud teoste ilmumine suutis teda mingilgi määral rehabiliteerida noorema põlvkonna silmis, kelle jaoks ehk tema varasem looming oli tundmata.

Milliseks oleks kujunenud Vares-Barbaruse edasine elukäik, kui see saatuslik kuul poleks tema elu sel 1946. aasta novembripäeval lõpetanud, me ei tea. Igal juhul me teame, et ta kirjutas oma eluaegsele sõbrale sama aasta kevadel: „… kes luulehaigust põeb, see vajab luulet ja loomisvõimalusi,  ilma milleta ta ei ole täisväärtuslik…“33Vt. viide 1. See ehk võikski olla üks lähtekohti, kui hakkame tema elule ja tegevusele hinnangut andma.

Tänan Andres Langemetsa ja Tõnu Tannbergi oluliste täienduste eest.

 

Tiina Saluvere (1960), toimetaja, Eesti Kirjandusmuuseum, EKLA, tiina@kirmus.ee