23.–27. jaanuaril Tallinna Ülikoolis toimunud kultuuriteaduste ja kunstide doktorikooli (KT-KDK) kuuendas talvekoolis uuriti kultuuri ja looduse seoseid. Talvekooli distsiplinaarse raami andis keskkonnahumanitaaria. Too uurimissuund on hea näide reaal- ja humanitaarteaduste vahelise lõhe murdmisest. Piirid uurimisväljade ja selgete identiteetide vahel hägustuvad, interdistsiplinaarsus ei ole enam pelk eesmärk (rääkimata „sõnakõlksust“), vaid miski, mis kuulub olemuslikult teaduse lõime. Doktorikoolis pidasid loengu kaheksa nimekat teadlast. Laiahaardelised teemad, lähenemisnurgad ja meetodid polnud ainult akadeemilised refleksioonid, vaid kätkesid ka uurimistulemuste kommunikeerimist väljapoole akadeemiat.
Montana osariigi ülikooli ajalooprofessori Timothy LeCaini avaloeng keskendus pigem teoreetilise taustasüsteemi loomisele kui tema enda iseseisvale uurimusele. Rääkides terminist
„keskkonnahumanitaaria“, küsis ta, kas see tähendab, et leidub ka laiem humanitaaria, mille alla seda paigutada. Samuti kritiseeris ta antropotseeni mõistet, süüdistades seda liigses inimkesksuses. LeCain tõi näiteks mitmesuguseid uurimissuundi (toimijavõrgustiku teooria (actor-network theory), objektorienteeritud ontoloogia, uusmaterialism, feministlik materialism, epigeneetika, mikrobioomide uurimine), mille järgi on agentsus (agency e. toimimisvõime) nii inimestel kui ka mitteinimestel. LeCain pakkus alternatiivina välja mõiste „radikaalne keskkonnahumanitaaria“, mis võimaldaks luua uut radikaalset humanismi, mis mõistaks, et inimene on osa keskkonnast, kujundades seda, olles samal ajal ise selle poolt vormitud.
Lancasteri Ülikooli professori Bronislaw Szerszynski loeng täiendas LeCaini ettekannet, vaadates samas maapinnast sügavamale ja kaugemale. Ettekandja põrgatas loodus-, sotsiaal- ja humanitaarteaduslikke arusaamu mitmesugustest regioonidest, asjadest, entiteetidest ja ajamomentidest pärinevate elementide ja ilmingutega. Szerszynski uuringutes on kesksel kohal mõisted „temporaalsus“ ja „maa jõud“ (earthly power) (nt. tuul, gravitatsioon), mille abil ta määratleb mõiste „sügav olevik“ (deep present) kui midagi, mis on pideva ja muutuva ajaprotsessi tulemus ja milles erinevad jõud on mõjutanud kõikvõimalike entiteetide (mineraalidest inimesteni) ilmnemist ja kujunemist. Auditooriumile mõjus värskendavalt ülesanne kujutada end kellegi teisena (sh. maavälisena). Nii kujutas mõni end kümneks minutiks millimallikaks või hologrammiks.
Auditooriumit kaasas ka Wisconsin Madisoni Ülikooli teaduse- ja meditsiiniajaloo ning keskkonnauuringute professor Gregg Mitman, kes näitas muu hulgas, kuidas teadlased saavad oma uurimistulemusi erinevate kanalite kaudu akadeemiast väljapoole kommunikeerida. Mitmani multimeediaprojekt (raamat, film ja koduleht) uurib USA ettevõtja Harvey Samuel Firestone’i tegevust ja pärandit. Mitmani filme „In the Shadow of Ebola“ (2014) ja „The Land Beneath Our Feet“ (2016) näidati doktorikoolis osalejatele kinos Sõprus. Esimese filmiga haakus Mitmani loengu põhiteema, mis keskendus küsimusele, kuidas mikroobide evolutsioon on mõjutanud looduse ja ühiskonna piire ning muutnud kontseptsioone ökoloogiast, tervisest jms. Peamiselt Firestone´i, istanduste ja orjakaubanduse näitel esitas Mitman pildi tõbede ökoloogiast kui industriaalse kapitali tulemist. Jäi kõlama mõte, et Ebola (Libeeria näitel) on justkui looduse kättemaks vihmametsade hävitamise ja muu kapitaliga kaasneva eest.
Visuaaliat, sh. filmi, kasutati abstraktsete teooriate ilmestamiseks ka teistes ettekannetes. Geograafiaprofessor Harriet Hawkins Londoni Royal Holloway Ülikoolist kõneles Maa tulevikust geohumanitaaria (geohumanities) vaatenurgast. Üldistades seob geohumanitaaria julgelt ning loovalt geograafiat ja humanitaariat. Hawkinsi arvates on keskkonnakriis vaadeldav kujutlusvõime kriisina. Et kriisist üle saada, on vaja leida uusi viise, kuidas siduda ja kujutleda loodust ning kultuuri. Kunstiliste juhtumiuuringute ja loovmetodoloogiate kaudu näitlikustas ta keskkonna taaskujutlemisega (antropotseeni fabuleerimine) tekkivaid võimalusi ja piire. Loova lähenemise käigus tekivad uued praktikad ja mõtlemisvormid, mis võivad antropotseeni mõtestamisel osutuda väga kasulikuks, selle illustreerimiseks näitas ta katkendit filmist „Medium Earth“ (2013, Otolith Group).
Nii tootmine, kasutamine kui ka tarbimine moodustavad olulise osa keskkonnahumanitaarias looduse ja kultuuri mõtestamisel. Londoni Metropolitani Ülikooli emeriitprofessori Kate Soperi käsitlusaineseks oligi tarbimine. Ta juhtis tähelepanu tõigale, et ei ole üheselt selge, mida tähendavad „loodus“ ja „looduslik“ tehnologiseeritud maailmas. See, kuidas loodusest aru saadakse, mõjutab aga nn. rohelist ideoloogiat. Orienteeritus kasumile ja tarbimisele on viinud ökoloogilise kriisini. Et jõuda jätkusuutliku sotsiomajandusliku olukorrani, on vaja kultuurilist pööret. Soper näeb lahendust kontseptsioonis, mida ta nimetab alternatiivseks hedonismiks. See ei ole mitte ainult hoolivam, vaid ka meeldivam eluviis, mis loob või toob tagasi kaduma läinud tõelised hüved, nii keskkonna kui ka indiviidi seisukohalt. Mitmeski mõttes hukatusliku hea elu tarbimismustri hülgamisega kaasneb elu lihtsustumine, õnnelikkuse kasv ja lähenemine loodusele. Humanitaaria ülesanne on hoida avatud arutelu looduse ja inimese heaolust.
Vähemalt kolm ettekannet käsitlesid keskkonna ajalugu, nähes antropotseeni mõistes vähemal või rohkemal määral kasulikku töövahendit. Luleå Tehnoloogiaülikooli keskkonna- ja tehnoloogiaajaloo professori Dolly Jorgenseni loeng keskendus „kasutajapöörde“ (user’s turn) vajadusele keskkonnahumanitaarias, sest mõisted „kunstlik/mittekunstlik” ja „tootja/kasutaja“ vajaksid tema arvates uut mõtestamist. Esitades ajaloost põnevaid näiteid inimeste mõjule türkiispääsukeste pesitsemisele Põhja-Ameerikas ja korallrahudele Mehhiko lahes, selgitas ta, kuidas kasutajad ei pruugi toodetud asju eesmärgipäraselt kasutada ega sootuks mõelda neist kui kunstlikest asjadest.
Ka Yorki Ülikooli ajalooprofessori David Mooni loeng kuulus pigem „vanasse paradigmasse“. Loengu lähte-eesmärk oli paljulubav: mõtestada koha olulisust ajaloos ja saada seeläbi paremini aru inimese ja muu looduse põimitusest. Moon toonitas, et just nimelt uurija aktiivne osalemine ja kohas hõlmatus võimaldavad teha kohast sügavamaid järeldusi. Seejärel näitas Moon oma reisifotosid, jagades uuritavate paikade kohta ka arhiiviteadmisi.
Oxfordi Ülikooli inimgeograafa professori Jamie Jorimeri ettekanne (taas)metsistumise ideedest ning looduskaitsest hõlmas huvitavaid näiteid minevikust, nt. ürgveise tagasiaretusest (back breeding), mis on aktuaalsed ka kaasaja Euroopas. Soovid puutumatu looduse, metsiku ja tõugude tagasiaretuse järele on Jorimeri arvates inimkeskse lähenemise produktid, mis peidavad endas elukeskkonnaga seotud hirme. Küsimusse, kuidas määratleda metsikut, on põimitud ruumilisi, ajalisi ja poliitilis-sotsiaalseid pingeid. Need pinged eksisteerivad eelkõige marginaliseeritud kohalike elanike ja väljast tulnud teadlaste ebavõrdsete võimupositsioonide vahel – seda, mis on metsik ja/või peaks olema kaitsealune, otsustavad teadlased. Jorimer pakub välja pragmaatilise alternatiivi ökomodernsele ja apokalüptilisele maailmavaatele, rõhutades, et vaja on kujundada kaugemale ulatuvaid ja mitteootuspäraseid teadmisi.
Kuna eduka teadlase mõõdupuuks on kaasaja akadeemias peale artiklite ja ettekannete ka oskus oma teadmisi edasi anda akadeemiast väljapoole, said tudengid kätt proovida emotsionaalselt üsna rikastaval teadusslämmil (science slam). Igal esinejal oli viis minutit oma sõnumi meeldejäävalt edasiandmiseks. Kaheksa tudengi ülesastumist hindasid žürii ja publik (parimaid auhinnati). Publik valis lemmikuks Hirohisa Koike ettekandega „Photography always arrives late: considering delay and desire in Seiichi Furuya’s photo-book series Mémoires“ („Fotograafia hilineb alati: käsitledes viivitust ja iha Seiichi Furuya fotoraamatute seerias Mémoires“). Žürii eelistus oli Hanna Vikström, kes integreeris oma ettekandesse originaalselt telefonivestluse formaadi. Ta kõneles teemal „Is there a supply crisis? The quest for scarce metals 1870–2015“ (“Kas on energiavarude kriis? Haruldaste metallide otsingud 1870–2015”). Dr. Carlo Cubero läbi viidud slämm oli kindlasti doktorikooli tipphetki.
Märkimist väärivad ka tudengiseminarid. Seminaris tegi iga osaline 20-minutilise ettekande, millele järgnes sama pikk arutelu. Oli põnevaid ettekandeid: näiteks Bart Pushaw kõneles teemal
„Painterly Ecologies: Konrad Mägi and the Microscope“(„Maalilised ökoloogiad: Konrad Mägi ja mikroskoop“) ja Helle Kaasik teemal „Culture and psychology of ayahuasca user in Estonia“ („Ayahuasca kasutaja kultuur ja psühholoogia Eestis“). Oma grupis tekitas viimane üpris tulise arutelu.
Üks päev oli tervenisti pühendatud töötubadele, igaühte neist juhtis üks või kaks teadlast. Kuus eriilmelist töötuba kätkesid arutelusid, välitöid, grupitöid, avastusretki jms. Näiteks Kumus professor Linda Kaljundi ja kuraator Anu Allase läbi viidud töötoas „Loodus ja rahvuslus Nõukogude visuaalkultuuris“ analüüsiti mh. eesti kunstniku Kaljo Põllu teoseid, mis representeerivad looduse-kultuuri binaarsust soolistatult – passiivne naine (rahvuse reprodutseerija ja kultuuri hoidja) kujutab loodust, aktiivne mees seevastu kultuuri, olles seejuures „arenenum ja parem“. See oli üks väheseid kordi doktorikoolis, kui keskkonnaga seoti feministlikke teemasid.
Keskkonnahumanitaaria talvekooli loengutes, töötubades ja tudengiseminarides rakendati ühelt poolt antropotseeni mõistet kui töövahendit mõtestamaks elukeskkonda maal ja inimese osa selles, teisalt uusmaterialistlikke teooriaid, mis taanduvad inimkesksusest, nähes inimeste ja mitteinimeste vahel jagatud agentsust ja vastutust. Viimane tõstatab uurimismeetodite ja
-eesmärkide seadmisel eetilisi ja poliitilisi küsimusi – rõhutades ühte tüüpi agentsust, jäetakse välja ja marginaliseeritakse teisi. Oluline interdistsiplinaarse lähenemisega kaasnev probleem on küsimus sellest, kuidas ühildada uusmaterialism vanemate meetoditega, nt. sotsiaalkonstruktivismiga, mida nt. ajaloostamisel veel sageli rakendatakse. Siinkohal tundubki olevat väljakutse ajaloolastele, kuidas mõelda uurimisobjektidest teisiti, positsioneerida iseennast uurimusse, näha, kuidas erinevad osakesed mõjutavad ja vormivad üksteist, moodustades uusi grupeeringuid ja kogumeid.
Doktorikooli korraldasid TLÜ Humanitaarteaduste Instituut ja Eesti Keskkonnaajaloo Keskus. Programmi juhid olid prof. Marek Tamm ja prof. Ulrike Plath, koordineeris Doris Feldman.