1980. aastatel pidi praegune kultuuriminister Tõnis Lukas simuleerima meelehaigust, et pääseda sundaja teenimisest Nõukogude armees. Ta veetiski mõne aja statsionaaris Tartus Staadioni tänaval.1Tõnis Lukas astus Tartu ülikooli aastal 1981. Sel sügisel ülikooliga alustanud noormehi ähvardas õpinguid pooleli jättes sundajateenistus Nõukogude armees. Nii polnud ka akadeemilist puhkust ilma arstitõendita võimalik võtta, sellepärast see episood psühhoneuroloogia haiglaga.
Millegipärast tuli see mulle meelde nüüd, kui ta vabariigi valitsuse liikmena on sattunud rünnaku alla mõtteavalduse eest, et Eestis töötavad teenindajad peaksid oskama eesti keelt!2Tõnis Lukas Vikerraadio saates „Reporteritund“ 17.09.2019. Veel enne seda jõudis Lukas (eesti keele aastat ettekäändeks tuues, aga ikkagi) välja tulla ettepanekuga, et Eesti Laulu konkursil võiksid tänavu kõlada üksnes eestikeelsed laulud!3Tõnis Lukase Facebooki sissekanne 27.08.2019. Hullud või vähemalt julged mõtted mõlemad.
Kui eesti laulude ettepanek pareeriti resoluutselt, sest selline ettekirjutus oleks ju ränk hoop loomevabadusele,4Vt. nt. K. Toomemets, T. Jazepov, K. Paju. – https://elu.ohtuleht.ee/975454/eesti-laulu-osalejad-eestikeelne-lauluvoistlus-oleks-age-aga-mitte-jatkusuutlik. siis eestikeelse teenindamise nõue on kütmas kirgi jätkuvasti. Küllap mõnele on rünnak ministri vastu oodatud, mõnele teisele ootamatu – aga igatahes väärib see tähelepanu ja analüüsi, sest siin põimuvad meie tänapäevas eksisteerivad mõttejoonised ning siin on peidus ka me tulevikuidud.
Minu ja Lukase eakaaslased mäletavad veel ENSV aegu, kus vahel võis ette tulla, et eesti keeles ei saanud mõnes poes või taksos hakkama. Mitte väga tihti, aga ikkagi oli selliseid hetki. Ja me mäletame oma tunnet neil kordadel, kui nörritav see oli, kui alandav ja jõuetukstegev, et Eestis, meie omal maal, ei tule enam toime eesti keeles. See oli lootusetuse tunne, ja paratamatult oli selles, tuleb tunnistada, ka annus seesmist raevu, tõnissonlikku viha (praegu kvalifitseeruks see võõravihaks), et mis nad siis tulevad siia meie õuele… Aju ja südamega pidime mõistma, et natukene veel ja ongi lõpp kogu Eesti looga ja eesti sooga – kõik veeres selles suunas, et olemegi surev rahvas, meie saatuseks on jääda vähemusse omal maal ja peagi lahustuda suures vennasrahvaste peres.
Need olid masendavad ja kõige halvemad tunded, mis üldse said olla. Seda suurem oli hiljem, aegade muutuma hakates rõõm ja ennastunustav entusiasm, millega sammuti üha suurema iseseisvuse ja omariikluse poole. Just siit tuleb otsida selle tohutu üldrahvaliku ühistunde kasvupinnast, mis viis meid laulva revolutsioonini.
Milline võit oli keeleseadus – milliseid väljavaateid see avas! Tõesti, ka selle maa keel võib tõusta taevani üles! – uskumatu asi, millest olime poolsalaja unistanud Kristjan Jaagu juures Toomel, kus tema mälestussambast oli kujunenud üks meie taasärkamisaja varaseid altareid ülikoolilinnas. Seal lauldi laulud ja loeti Runnelid. Kuna meie suurimal altaril lauluväljakul olime Koidula järgi kogu rahvaga koos nutnud vähemalt korra igal viisaastakul. Ja nutame veel.
Aga tagasi 1980-ndatesse. Ka sügaval nõukoguliku stagnatsiooni ajal leidus hulle või vähemalt julgeid. Eesti NSV 40. aastapäeva aastal kirjutas 40 eesti kultuuritegelast kuulsa avaliku kirja, milles nad – nagu Lukas nüüd – nimetavad probleemiks „eesti keele kasutamise piiramist asjaajamises, olmes, teaduses jm., [– – –] see süvendab eestlastes tunnet, et nende emakeelde suhtutakse kui teisejärgulisse keelde“. Lukaslik on ka 40 kirja mõte, et „eestlastega saab siin lähemalt suhelda vaid see, kes oskab nende keelt või vähemalt avaldab selgesti oma lugupidamist selle vastu“.
Lukas Lukaseks, aga me ju tõesti anname järjest ära eesti keele kasutusvaldkondi. Taandumistest teaduskeele ja kõrghariduskeele asjas on palju räägitud, nüüd on järgnemas taandumine teeninduskeele positsioonist. On päris üllatav, et seda propageerib ajaleht, mis on oma päisesse tõstnud loosungi: „Seisame eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise eest läbi aegade.“ 20. septembri ajalehe esiküljelgi seisab see loosung, samal ajal kui pöördküljel sedastab Postimees reporter Martin Laine suu läbi, et siin jutuks olnud kultuuriminister Tõnis Lukase „seisukohad on aegunud, kitsarinnalised ning ühiskonna arengut pärssivad“. Võrguartiklis lisab Laine, et need on „suisa ksenofoobsed“. Sama teemat on ajaleht ajanud ka järgmistes numbrites, viidates mh. rahvusvaheliste organisatsioonide survele, et Eesti oma keeleseadust muudaks. Tuleb elunäinult tunnistada, et ilmselt on ajalehe päisloosungid tänapäeval niisama ebarealistlikud ja elukauged nagu 1980. aastate Edasi pealiskiri „Kõigi maade proletaarlased, ühinege!“. Ei ühinenud ju nood proletaarlased kunagi. Lukase-sugusedki jäävad oma mõtetega elukaugeks ja naeruväärseks, s. t. rahvakeeli – hulluks. Tõesti, mis puutub Lukasesse, siis, naljaga pooleks, olekski ehk hullumajas tema õige koht.
Seda enam, et kui ta oli nüüd sealsamas Tartu endises hullumajas Staadioni tänaval Kodukotuse seeniormeeste klubil külas, tegi ta ka ühe üsna aruka ettepaneku – et need kultuuriväärtuslikud hooned säiliksid, oleks Tartu linnavalitsusel mõistlik seal tegutsevat seeniormeeste klubi mitte välja kolima sundida.5Vt. A. Jõgi. Seeniormehed kuulsid kultuuriministrilt toetavaid sõnu. – https://tartu.postimees.ee/6781377/seeniormehed-kuulsid-kultuuriministrilt-toetavaid-sonu Vaevalt küll seegi ettepanek järgimist leiab…
Mis aga puutub ajalehtedesse ja nende juhtlausetesse, siis mingi pooltevahetus on siin aastakümnetega siiski toimunud. Kui 30 aasta eest seisid valitsusvastastel meeleavaldustel (siis korraldas neid interliikumine) proletaarse päiskirja pooldajad ning lehe sisu oli uuenduslikult eestimeelne, siis nüüd on vastupidi – need, kes pimeuskselt päiskirjast juhinduvad, istuvad valitsuses, vähemalt minister Lukase näitel. Ning see, et meeleavaldustel kanname nüüd osalt samu plakateid nagu 30 aasta eest, ainult keel on erinev (nüüd kirjutame loosungile „Fighting fascism…“ – toona „Борьба с фашизмом…“), on pelgalt põnev ja juhuslik kokkulangevus, aja grimass.
Saateks. Käesolev paskvill valmis septembrikuu lõpul ning kajastab siis päevakorral olnud teemasid, kuid süvahoovused, mille peegelduseks kultuuriministri väljaütlemisi ja eriti temavastast kriitikat saab pidada, pole ju ühiskonnast kuhugi kadunud. Ja kui nad ükskord ka kaovad, siis vaid ajalooratas teab, kumma poole võidu või lüüasaamisega need võitlused lõpevad ja millise Eesti me selle tulemusena ükskord pärime ja milline on eesti keele asend seal. Mis seal salata, on meie saatuseküsimus, kas ja kui kaugele lubame eesti keelel taanduda teeninduskeele või popkultuurikeele positsioonidel – ja veelgi enam ja veelgi teravamalt tuleks seda eestikeelse ülikooli 100. aastapäeval küsida meie akadeemilise teadus- ja kõrghariduskeele kohta.
Seega tasub ka siinse artikli põhijäreldused päevalehe vaatepiirilt väärika ajalookultuuriajakirja veergudele tõsta küll.
Õieti polnudki seda paskvilli võimalik üheski ajalehes avaldada. Olnuks ju vääritu pakkuda seda mõnele Postimehe konkurendile, kuivõrd teema otse ju Postimeest ja tema positsiooni puudutab. Samas on ka arusaadav, et Postimees ise sellist teksti avasüli avaldama ei tõtta – milleks lehte ennast nokkiva kirjutise masohhistlik avaldamine? Postimehe toimetusele käsikirja saates mõistsin seda suurepäraselt, kuid ei saanud niisiis minna ka konkurendi juurde. Mis siis teha – kas mitte kusagil ei saagi osutada vastuoludele ajalehe päiskirja ja sisu vahel? Ometi tuleb sellele tähelepanu juhtida, sellele osutamata jätmine oleks juba samm hääletu alistumise poole. Ning ühiskonnas, mis kuulutab vaba sõna võimu, peaks olema võimalik kõnelda asjadest, mis häirivad hinge ja torkavad südamesse.
Pealegi, Postimehe päislausega vastuolus olevad seisukohad peavadki iga kodanikku torkama ja valvsusele äratama: on ju päises tsitaat põhiseadusest. Järelikult võiks sellega vastuollu sattumist kohe põhiseadus-, seega riigivastaseks tegevuseks pidada. Muidugi on siin hindamisruumi vastavalt igaühe subjektiivsele valulävele, kuid kindel on see, et Postimehes endas torkavad seesugused vasturääkivused eriti teravalt silma. Kui leht selle sõnumiga igal hommikul alustab ja lugejaid tervitab, siis on lugejad vasturääkivuse leidmisel palju altimad ja vähemagi kahtluse korral pistab selline leid kibedalt. Veel üks hiljutine näide pärineb 30. oktoobrist 2019, kui paberlehe esikaane hõlmas suur pilt läbi metsamaastiku rajatud hiiglaslikust teerajatisest ning selle kohal suurte tähtedega pealkiri: „ALGAS RAIL BALTICU EHITUS“,6Pildil oli Tallinna ringmaantee ehitustanner mis ajalehe esilehel suure eesrindliku töövõiduna mõjus. Ometi on ju teada, et RB trassi sellisel kujul rajamist on vastustanud sajad eesti kultuuri eest seisjad, teadus-, loodus-, majandus- ja loomeinimesed, aastate jooksul on koostatud hulk avalikke kirju ja pöördumisi, ning nüüd üle fredjüsside, handorunnelite ja jaaneinastote hõisata töövõitudega – see paratamatult torkab. Valusalt.7Lisagem, et just päev varem oli Riigikogu konverentsisaalis peetud esinduslik konverents ja välja antud RB kriitikat koondav raamat (M. Lõhmus, A. Ervin, A. Järvet. Rail Baltic ja tsensuur Eesti ajakirjandusväljal), mis aga lehe uudiskünnist ei ületanud. Ja lisagem veel, et mingit erilist ehituse algust, nurgakivi panekut ega muud eelmisel päeval ju tegelikult ei toimunudki.
Siinsete kommentaaride üks mõte on talletada veidi ajastupilti olukorrast ajakirjanduses sügisel 2019. Olgu kroonikuna siis fikseeritud, et 31. oktoobril 2019 toimus ajakirjanike mäss Postimehe toimetuses, mille tagajärjel kukutati senine peatoimetaja Peeter Helme – mituteist ajakirjanikku ähvardas töölt lahkuda, kui tema ei taandu. Samal ajal pitsitati Postimeest ka väljastpoolt. Konkurendid heitsid ette lehe kallutatust (sellest allpool), imestust oli äratanud uus lipukiri, eriti olid kriitikutele aga pinnuks silmas juba mõnda aega Postimehes igapäevaselt ilmunud Meie Eesti küljed, mida toimetati justkui päris toimetuse kõrvalt, ja mille olemasolu kriitikute meelest vaba ajakirjandusega kokku ei käi. Kas ja mil määral vaba sõna ühiskonnas need etteheited põhjendatud olid, ka see peab jääma ajalooratta otsustada. Postimehe lahkunud peatoimetaja on post factum kirjutanud: „ajakirjandustsunfti vasakliberaalne sisekokkulepe [– – –] on omakorda asunud kägistama vaba sõna ja mõttevahetust Eestis, surudes kokkulepitust erinevaid seisukohti välja arvamusvahetuse kesksetelt platvormidelt perifeeriasse.“8Vt. P. Helme. Eesti ajakirjanduse vabadusest. – https://www.err.ee/1001438/peeter-helme-eesti-ajakirjanduse-vabadusest.
Aga tagasi „Hullu Lukase“ käsikirja juurde. Kas levitada oma paskvilli – s. t. väljendada muret eesti keele pärast – kaude, peeterhelmelikult öeldes, perifeerias: nt. sotsiaalmeedia kaudu, nagu samizdati aegadel avaldati asju, mida avalikes väljaannetes publitseerida ei saanud? Sedasama filosoofilisemalt küsides: kas oleme ehk siit kogemata sattunud ühele tabuteemale, mida ajalehes tegelikult käsitleda ei saagi, ja peab „põrandaaluseid“ liine kasutama? Aga kui selliseid teemasid peaks olema mitmeid, kas tähendaks see siis, et oleme ka vaba ajakirjandusega kriisis? Nii omandab ka neljas võim hoopis teistsuguse näo.9Missuguse, selle kohta vt. P. Helme, op.cit. Muidugi on see mõttekäik libedalt konstruktivistlik, aga teoreetiliselt mitte võimatu.
Läkski muidugi nii, et (muide, Helme-aegse) Postimehega läbirääkimised sumbusid ning tekst lehte ei jõudnud. Nii võibki ütelda, et oma toimetuseveergudega jättis leht viimase sõna endale ning „kohtuotsus“ gladiaator Lukase kaasuses on ühene – pöidlad on suunatud allapoole. Seda ilmsemaks kisub aga vastuolu päiskirjaga.
Muidugi eks kirjutisi, mis lehte ei mahu, on veel: nt. suvel pakkusin Postimehele oma kõnet Tartu laulupeolt – usus, et selle sõnum langeb kokku lehe loosungiga. Postimees ütles ära, pidades teksti liialt ajakajaliseks, ning tekst ilmus Loomingus 2019, nr. 7.10Kõne on ka järelkuulatav siit: https://vikerraadio.err.ee/950614/tartu-laulupidu-2019. alates 3:41:12.
Loomulikult toimetus ongi vaba otsustes, mida võtta avaldada ja mida mitte, nõnda peabki see ajakirjandusvabas ühiskonnas olema. Samas on ühiskonna kui terviku huvides tähtis ajakirjanduse üldine tasakaalustatus. Seda teemat käsitles hiljuti põhjalikult Marju Lauristin ETV saates „Esimene stuudio“ (17. X 2019). Ta nentis, et „Postimees, meie vanim [ajaleht], meie ajakirjanduse au ja uhkus, on tõeliselt kreenis. Ta on kreenis. Seda on valus vaadata,“ rõhutades vajadust, et ajakirjandus oleks poliitiliselt tasakaalus. Lauristin ei pea õigeks, kui inimestele „serveeritakse ühes ainsas suuremas, sisult monopoolses lehes kogu aeg ainult n.-ö. ühe koka putru“.
Kes too kokk on, on ise küsimus. Üks kokk leidub aga siin, kes oma kirjutistega nüüd Tuna poole pöördub.