Briti autor Stephen Fry avaldas 1996. aastal ulmeromaani „Making History“ („Ajaloo tegemine“), kus on võimalik teatud tüüpi ajaränne, millega saab ajas tagasi minnes ajalugu
„parandada“. Romaani peategelane laseb 19. sajandi lõpul Braunau joogivee mürgitada, nii et selle joojad muutuvad viljatuks ja järelikult pole Adolf Hitleri nimeline poisslaps kunagi sündinudki. Kuid romaani käigus selgub, et maailm, milles peategelane nüüd elab, on palju hullem, halvem ja vabadusetum kui meie oma. Nõnda saadab Fry geniaalselt korda perverssuse, nii et lugeja peab raamatut käest pannes paratamatult tõdema, et Hitler ongi parem variant.

Kui tänavusel Eesti Vabariigi aastapäeval ärkasin ning teada sain, mis Ukrainas on juhtunud, ärkas ka minus perversne mõte, et nõukogude aeg oligi parem kui praegune. Vähemalt sõda ei olnud. Ma tean, et võrdlus lonkab. Mis siis olid kõik vangistamised ja küüditamised kui mitte sõda oma rahva vastu? Mis siis oli siin juunis 1940 toimunu kui mitte tegelik sõjaline anneksioon? Ja Berliin 1953., Budapest 1956., Praha 1968. aastal ja nii edasi? Kõik on õige ja ma kindlasti ei taha vähendada nõukogude võimu jubedusi. Aga siiski: ma ei saanud seda mõtet lõplikult tõrjuda. See nõukogude võim, millega mina tutvusin alates 1977. aastast, kui ma esimest korda Nõukogude Liidus käisin, oli pigem pisut naeruväärne ja hale vanameeste klubi, mis seisis liga-loga riigi eesotsas ega saanud õieti millegagi päris hästi hakkama. Seda muljet ei muutnud oluliselt ka minu pidev Eestis käimine alates 1982. aastast. Muidugi nägin nõukogude võimu laastamistööd igal alal, kuid see kuulus kuidagi asja juurde ega seganud enam eriti. Olukord võis teinekord sünge olla, siin-seal valitses masendus, seda küll, aga inimestel oli süüa ning katus pea kohal, elati kuidagi ikka ära. See kõik pole praegu Ukrainas võimalik. Ka sellepärast võin ette kujutada, et praegu vene pommide eest Kiievi metroojaama põgenenu võiks igatseda nõukogude aega tagasi.

Nõukogude võimu iseloomustas igasuguste piirangute, nagu võltsitud valimiste ja erinevate erakondade puudumise kiuste ikkagi ka sõna algupärane tähendus: nõukogu, see tähendab kogu, kus peetakse nõu, keskkomitee, poliitbüroo, mida iganes. Vist ainult Stalini ajal oli igasugune nõupidamine kõrvale tõrjutud ning diktaator otsustas ise ja sageli üksinda. Nüüd oleme nagu halvas unenäos või ilukirjanduslikus teoses ajas tagasi liikunud ning Moskvas käratseb jälle diktaatori hääl.

Ühe tähtsa ja ohtliku vahega: erinevad nõukogude võimud olid enam-vähem truud teatud ideoloogiale, mille juurde kuulus olulise koostisosana võlusõna internatsionalism („Internatsionaal“ oli ju kuni 1943. aasta lõpuni Nõukogude Liidu riigihümn!), mida tahes selle all ka täpselt mõeldi. Nüüd aga on see aeg möödas ja Moskvas valitseb jälle internatsionalismi vastand ning see on natsionalism, mis Austria kirjaniku Stefan Zweigi järgi on kõige hullem mürk Euroopa kultuurile. Ta kirjutas 1942. aastal – vahetult enne vabasurma minekut – oma mälestuste „Eilne maailm“ eessõnas: „Kõik Ilmutusraamatu tuhkrud hobused on tormanud läbi mu elu, revolutsioon ja näljahäda, inflatsioon ja terror, taudid ja maapagu; olen näinud oma silma all tekkimas ja levimas suuri massiideoloogiaid, Itaalias fašismi, Saksamaal rahvussotsialismi, Venemaal enamlust, aga ennekõike natsionalismi kurikatku, mis on mürgitanud meie euroopa kultuuri õitsengu.“1S. Zweig. Eilne maailm. Tlk. J. Kross. Tallinn: Eesti Raamat, 1988, lk. 9.

Pangem tähele järjekorda: pikas hädade ja õnnetuste loetelus on natsionalism viimasel, fokuseeritud kohal, sellele langeb rõhk. Ning kindluse mõttes on autor pannud sinna ette veel „ennekõike“, ka see lisab veel kord rõhku. Ja mitte ainult „katk“, vaid „kurikatk“, nagu tavalisest katkust ei piisaks. Ühinen siin Stefan Zweigiga, natsionalism ongi minu meelest tõepoolest kõige mürgistavam ideoloogia, mille inimkond on välja mõelnud. Putini sõda näitab seda jõhkralt. Rahvusluse nimel tapetakse, rahvuse nimel pommitatakse, rahva nimel hävitatakse.

See kõik ei tule üllatusena. Koos Nõukogude Liidu lagunemisega taandus internatsionalism ning igal pool Euroopas tugevnes rahvustunne, rahvusteadvus, natsionalism. See ei pruugi tegelikult alati halb olla, nagu näitavad Eesti, Läti ja Leedu näited: tänu sellele nende riikide taasiseseisvumine ju üldse õnnestuski. Ja sündisid mitmed muudki riigid ning riigi sündimine pole veel iseenesest halb asi. Kuid nagu sellesama internatsionalismi taandumise tõttu Jugoslaavias toimunud areng näitab, ei lähe see alati nii kergelt ja ilma verevalamiseta. Seal kestsid Jugoslaavia sõjad vähemalt kümme aastat (1991–2001) ning siiamaani pole vist
selge, kas protsess on või ei ole lõppenud.

Saksamaal sündis kohe koos uue riigiga uus parempoolsus ja kuritegevus mittesakslaste vastu, meenutagem atentaate ja mõrvasid Hoyerswerdas, Rostockis, Möllnis ja Solingenis ajavahemikul 1991–1993.2Vt. ka: C. Hasselblatt. Saksamaa suvi 1992. – Vikerkaar 1992, nr. 11, lk. 93–94; C. Hasselblatt. 1992. a. sügis Saksamaal. – Vikerkaar 1993, nr. 2, lk. 91–92. Nüüdseks on seal tugev parempopulistlik erakond (AfD) nagu ju peaaegu kõigis Euroopa riikides. Osa neist pääseb isegi valitsuste koosseisu, nagu Eestiski hästi teada on. Kõik need parempoolsed, populistlikud, rahvuskonservatiivsed erakonnad või kuidas me tahame neid nimetada, on väga erinevad, aga üks asi on neil ühine, ning see on just nimelt natsionalism. Oma rahvas, oma rahvus esikohale! Maha internatsionalism! Kui on must, näita ust! Sellega kaasneb pluralismi ja demokraatia halvustamine ning tugevate juhtide ihaldamine. Pole üllatav, et Trump, Putin & Co on nende juures au sees. Ning just selle võika seose tõttu hiilib teinekord natuke nõukogude nostalgiat mulle ikkagi kallale.