Kes (kunsti)ajaloolastest ei ole näinud eksliibrist? Kui veel ei ole, siis ühel päeval see kindlasti juhtub, sest eksliibriseid, kunstiliselt kujundatud raamatuviitu, leidub kõikides suuremates avalikes raamatukogudes ja muuseumides, olgu siis kunagise omanikumärgina raamatuisse kleebitult või eraldi kunstiteostena. Hoolimata digiajastust leidub veel tänapäevalgi raamatu- ja kunstisõpru, kes kasutavad või koguvad eksliibriseid, ning kunstnikke, kes eksliibriseid valmistavad. Kuid tõsi on seegi, et eksliibrisekunsti viljelejaid jääb Eestis, nagu ka mujal maailmas, järjest vähemaks. 20. sajandi künnisel sündinud eesti eksliibrisekunst saavutas kulminatsiooni 1960.–1970. aastatel, muutus siis üldrahvalikuks ja kaotas 1990. aastatel kunstiinstitutsioonide ja professionaalsete kunstiteadlaste jaoks suuresti oma tähenduse. Ühiskonna kultuurilise ja poliitilise eliidi ühe tunnusena sündinud eksliibris minetas n.-ö. rahva hulka jõudes elitaarsuse ning osa eliidist keeras sellele selja, kaotas selle vastu huvi. Mõned, kes aastakümneid olid eksliibriseid kogunud, püüdsid küll eksliibrise varasemat staatust hoida, kuid 21. sajandi esimesel kümnendil koostama hakatud Eesti kunsti ajaloo uude käsitlusse (erinevalt näiteks plakatikunstist ja fotograafiast) eksliibris kui omaette kunstiliik ei jõudnud. Nii jäid ka eksliibrisekunstiga tegelejad laiema avalikkuse eest varju ning eksliibris taandus pigem innukate amatööride[1] kui etableerunud kunstiprofessionaalide uurimisteemaks.
Käesoleva artikli eesmärk on proovida äratada eksliibrise kui äärmiselt põneva ja mitmekihilise kultuurinähtuse uurimine juba liiga kaua kestnud letargiast, näidates, kuivõrd suur roll on eesti eksliibrise ning laiemalt kunsti- ja kultuuriajaloos olnud Paul Amburil (kuni 1936. aastani Hamburg; 1904–1974) ning kuidas eksliibrised on samamoodi kui maalid, fotod, arhitektuur jms. ajaloo uurimise olulised visuaalsed allikad.
On ju eksliibrised nii raamatuviida kui ka kunstiliigina üks vanemaid allikaid, mis osutavad raamatukaante varjus või kollektsioonimapi sügavuses erinevate inimeste, kultuuride ja maade sidemetele, vaimsetele hoiakutele, isiklikule ja rahvuslikule identiteedile jne. Ja allikmaterjali hulk on suur: ainuüksi eesti kunstnike eksliibriseid on Hanno Lepiku 2008. aasta loenduse andmeil umbes 32 200, mis võrreldes suurema rahvaarvuga Eesti naabrite Soome ja Läti eksliibriste arvuga on samuti suur.[2] Neile lisanduvad tuhanded ja tuhanded välismaa kollektsionääridega eesti eksliibriste vastu vahetatud või ka ostetud teistes riikides loodud raamatuviidad, mis ei kõnele mitte üksnes kunstist, vaid ka rahvusvahelisest kommunikatsioonist.
Artikkel ei sisalda veel tulevikku suunatud terviklikku uurimisprogrammi, kuid loodetavasti veenab lugejat selles, et vaja on eksliibrisekunsti kui omaette ja samas kõigi teiste eluvaldkondadega seotud fenomeni üldkäsitlust, mis seoks kokku erinevad rahvuslikud, poliitilised ja kultuurilised ajastud. Aeg selle kirjutamiseks on mitte üksnes küps, vaid ka sobiv ja nõudlik – ees ootab eestikeelse raamatu 500. aastapäev[3] ning üha tõsisemaks on muutumas küsimus: mida teha kõikide nende kümnete tuhandete eksliibristega, mis erakogude kaupa on üle Eesti laiali „pudenenud“ ning mida mitte ainult kollektsioonide pärijad, vaid ka kunstiringkonnad ise enam hinnata ei oska?
Avamaks eksliibrise kui ajaloolise kultuurinähtuse tähtsust, võiks meenutada, et juba Vana-Egiptuses kasutust leidnud raamatuviidad tulid Eestis – mõistagi aastatuhandete jooksul uuenenud kujul – kasutusele varauusajal[4] ning said endale kunstilise lahenduse 18. sajandi lõpu, 19. sajandi baltisaksa kultuuris. See tähendab ajal, kui Euroopas, aga ka euroopalikus Ameerikas täheldati hüppelist huvi kasvu raamatuviitade vastu ning kui eksliibriste omanikud-kogujad ja loojad-kunstnikud hakkasid organiseeruma ja sündisid ka esimesed eksliibriste ühingud. Selles pole ka midagi imekspandavat, kui arvestada, et alanud oli üleüldine seltsiliikumiste aeg seisusliku ühiskonna kõikidel tasanditel.[5]
Selle Saksa emamaa kultuuriga tugevalt seotud, kuid 18. sajandi lõpust vene kõrgkultuuriga seguneva kohaliku raamatu- ja kunstikultuuri pinnalt sündis 19. ja 20. sajandi vahetusel ka eesti kunstilise eksliibrise traditsioon. Kas sellele pani aluse Udo Ivask või Kristjan Raud, on vaieldav – vastus sõltub sellest, kas räägitakse meeste panusest Venemaa või Eesti eksliibrisekultuuri. Hanno Lepik, kellel on suuri teeneid eesti eksliibrise uurimisel,[6] peab esimeseks eesti soost eksliibrise loojaks Viljandi kandist pärit Ivaskit, kes tegutses peamiselt Moskvas ja kes lisaks eksliibriste kujundamisele tegeles süstemaatiliselt ka nende uurimisega, avaldades oma töö tulemused mitmes venekeelses raamatus. [7]
Lepikust põlvkonna jagu vanem eksliibrise-uurija Paul Ambur on aga nimetanud kogu oma elu kodumaa kultuurielu kujundamisele pühendanud Kristjan Rauda „meie kunstipärase eksliibrise isaks“.[8] Ivaski tegemistega, samuti vaidlusega kumb tegi esimesena eksliibrise, kas Ivask või Raud, oli Ambur kursis,[9] aga küsimus polnud tema jaoks ehk niivõrd selles sisult väikeses pisiasjas, vaid üldises – vene versus eesti – põhimõttes. Ambur oli rahvuslane, tema sümpaatia kuulus Kristjan Rauale, mitte Udo Ivaskile, kelle rahvusvaheliselt kõrgetasemelises isiklikus eksliibriste kogus, mida 1922. aastal Tartus kunstiühingu Pallas ruumes eksponeeriti, oli eesti kunstnike töid vaid kümne ringis.[10]
See, et Ivask tegutses peamiselt vene kultuuriväljal, ei tohiks siiski vähendada tema rolli Eesti eksliibrise ajaloos. 1920. aastal Moskvast Eestisse naasnud ning Tartu Ülikooli raamatukogu juhataja abina tööle asunud Ivask andis eesti raamatu- ja kunstikultuuri arengule tugevaid impulsse. Lisaks juba eespool viidatud eksliibrisenäitusele algatas ta mitmeid uuendusi raamatukogunduse alal.[11] Paraku katkes Ivaski elutee juba 1922. aasta kevadel, mistõttu ei saa öelda, et just tema oli see, tänu kellele sai eksliibriste loomisest ja kogumisest eesti rahvusliku kultuuri üks tähtsatest euroopa kultuuri aktsentidest.[12] See au kuulub paljuski Paul Amburile, kes jätkas Udo Ivaski alustatud ning 1930. aastatel professionaalsete kunstiajaloolaste poolt täiendatud eksliibriste uurimist, nende loomise ja kogumise populariseerimist Teise maailmasõja ja nõukogude ajal. Nii nagu Ivask, oli ka Ambur sel alal harrastaja selle sõna kõige paremas mõttes.
Rajaleidjaks, nagu Hanno Lepik on kord juba tituleerinud Udo Ivaskit, Paul Amburit niisiis pidada ei saa. Kui 1904. aastal sündinud Ambur jõudis arvaja-ikka ehk 1930. aastateks, oli lisaks Ivaskile juba teisigi, kes eksliibriste ja nende (aja)loo vastu huvi tundsid.[13] Mis pole ka ime, sest selleks ajaks oli Eesti rahvusriik oma sünnivalud juba ületanud ning tekkimas oli kindlam arusaam sellest, milline üks väike, aga tubli rahvus olema peab. See tähendas kõige muu hulgas mitmesuguste riiklike (kultuuri)elu suunavate institutsioonide olemasolu, mis otsesemalt või kaudsemalt mõjutasid ka rahvuslikku raamatu- ja kunstikultuuri.
Mõlemat valdkonda võrdselt puudutavate konkreetsete näidetena võiks siinkohal välja tuua 1935. aastal riiklikul tasandil tähistatud eesti raamatu 400 aasta juubeli ja rahvuseepose „Kalevipoeg“ kunstiliselt kõrgetasemelise, arvukate illustratsioonide ja vinjettidega väljaande. Sellest, kui tähtis on eestlaste ja Eesti jaoks raamat, mitte ainult ei räägitud palju, vaid Tallinna Ajaloo Seltsi eestvedamisel korraldati Kunstihoones ka eesti raamatu ajaloo[14] ning Eesti Raamatukoguhoidjate Ühingu juhtimisel Eesti Raamatuaasta Peakomitee toetusel kunstipäraste eksliibriste näitus, mille kataloogile oli eessõna kirjutanud Julius Genss.[15] Lisaks sündis mitmeid teemale „Eesti raamat 1535–1935“ pühendatud eksliibriseid ja nende kavandeid, näiteks Jaan Vahtra ja Hando Mugasto tööd.[16] Samal 1935. aastal kirjutas Julius Genss: „Meil on praegu märkida erakordselt suurt huvitõusu raamatumärkide vastu, samuti võtab hoogu nende kogumise harrastus. Veel mõni aeg tagasi kandis raamatumärk juhuslikku laadi, märkide omanikeks oli vaid piiratud hulk bibliofiile. Praegu on kõigi raamatukogude omanike püüd omandada märk, mis tõestab raamatu kuuluvuse, teda kaunistab, sealjuures on omaette kunstiteos [– – –] Isegi antikvaarid on raamatumärke kogudes ja müütades kujunenud nende leviku vahendajaiks [– – –].“[17] Eksliibriseid looma ja kasutama kutsuti raamatuaasta puhul üles ka kooliõpilasi, tuues eeskujuks koolid, kus seda juba õpetati: „On ju noored üldse tänulik taimelava, kus sinna istutatud õilis teaduseiva kiire idanema.“[18] Juubeliaasta positiivset mõju eksliibrisekunstile on täheldanud hiljem ka Paul Ambur, kelle sõnutsi jõudis tänu sellele näiteks raamatuviitade loomise juurde tagasi Günther Reindorff;[19] 1935. aastal lõid oma loomingus esimese raamatuviida lausa kakskümmend kaheksa kunstnikku.[20]
Seega oli pinnas ja aeg, kust ja millal Paul Ambur oma tööd eksliibristega alustas, talle igati soodne. Seda enam, et 1919. aastal rajatud kunstikoolist Pallas[21] – ja mitte ainult sealt – oli 1930. aastateks välja kasvanud ning oma parimatesse loomeaastatesse jõudnud juba arvukalt eesti kunstnikke.[22] Nii nagu Ambur, olid ka nemad saanud teadlikuks raamatu ja kunsti tähtsusest eesti kultuuris ning mitmed neist avastanud enda jaoks eksliibrisekunsti. Seega on mõistetav, et neist ja nende töödest hakkas lisaks kunstikooli Pallas kunstiajaloo lektorile Julius Genssile[23] kirjutama ka näiteks Tallinna Linnamuuseumi juhataja Hugo Peets[24] ning Tartu Ülikooli kunstiajaloo professor Sten Karling,[25] samuti viimase õpilane ja hilisem mantlipärija Armin Tuulse.[26] Taustaks taas üleriigiline ettevõtmine – Eesti kunstiaasta[27]– ja 10. oktoobril 1939. aastal Tallinna Kunstihoones loodud Tallinna Raamatusõprade Ühingu eksliibrisesektsioon (hilisema Tallinna Eksliibriseklubi eelkäija). Selle asutajate hulka kuulusid kunstiloolane Julius Genss, graafik Günther Reindorff ja Paul Luhtein.[28] Neist esimene oli jälginud Eesti ekslibristika arengut 1920. aastatest saadik[29] ning omandanud osa Udo Ivaski raamatumärkide kollektsioonist,[30] teised tegelesid ise aktiivselt raamatugraafika, sh. eksliibriste loomisega. Eksliibrisekunstnikke ja omanikumärki soovivaid raamatusõpru tuli järjest juurde ning nii ühed kui ka teised olid seotud 1939. aastal Tallinna Kunstihoones toimunud Rakenduskunstnike Ühenduse (lühend RaKü) näitusega „Eskliibriseid aastast 1936–1939“.[31]
Enne kui keskenduda Paul Amburi tööle eksliibristega, on vaja veidi täpsemalt selgitada tema hariduslikku tausta. Alustuseks võib öelda, et Amburi jõudmist eksliibriste juurde soosisid ühelt poolt õpingud Tallinna Õpetajate Seminaris (1919–1924), järgnenud õpingud Tartu Ülikooli eesti keele (1924–1929) ja õigusteaduse erialal (1929–1934, lõpetas 1940) ning teiselt poolt vahepeale jäänud töö kooliõpetaja ja -juhatajana (1924–1931) ning kirjastustes (1931–1944: Loodus, Tartu Eesti Kirjastus, Riikliku Kirjastuse müügikeskus).[32] Teisisõnu, haritud inimesena tundis ta sisemist sundi oma peaaegu viieteist aasta jooksul omandatud teadmisi laiemalt jagada. Kuid enne pühendumist eksliibriste teemale ja selle kaudu ühiskonna kultuurilise harimiseni, jõudis Ambur koostada mitmeid õppematerjale koolidele ja eesti luule kogumikke, anda ülevaate Noor-Eesti olemusest ja tegevusest ning debüteerida koguni romaaniga „Talvised rändlinnud“.[33] Lühidalt, raamatu kui tarkuse kandja, selle sisu ja vormi väärtustamine näib olevat kindel osa Amburi elust ja identiteedist. Seda kinnitab ka tema töö raamatute kogumisel[34] ja levitamisel propagandistina nii rahu-[35] kui ka sõja-aastail ning väljendatud rõõm raamatukultuuri edenemise üle: „Raamat tungib nüüd [1943] ka nendesse kodudesse, kus ta enne oli unustatud või koguni põlatud.“[36]
ILLUSTRATSIOON:
Ill. 1. Viktor Aleksejev (1902–1945). Paul Amburi eksliibris, 1930. Tartu Ülikooli raamatukogu
Kust sai aga alguse Amburi kunstihuvi, milleta tal eksliibriseid hinnata ja uurida ei oleks olnud võimalik, pole teada. Seetõttu tuleb piirduda üldise tõdemusega, et kujutava kunsti väärtustamine kuulus harituse juurde ja oma osa selles etendasid kindlasti taas raamatud. Väite silmanähtavaks tõenduseks võib pidada ka Paul Amburi isikliku raamatukogu kunstilisi omanikumärke, millest tõenäoliselt esimene pärineb 1930. aastast ehk ajast, kui Ambur oli 26-aastane ja asunud äsja õppima õigusteadust. Esimese eksliibrise valmistas talle 1930. aastal Tartust pärit vene kunstnik Viktor Aleksejev ning see kujutab meest ja naist tähistaeva all üle pilvede kappava Pegasuse seljas, viidates omaniku õpingutele filoloogia- ja õigusteaduskonnas (Pegasus, läbi paberite torgatud sulg; paragrahvimärk, kinniseotud silmadega õiglusjumalanna, tõe ja vale kaalukausid) ning kuulumisele üliõpilaskorporatsiooni Harjola (vastav vapp, ill. 1). [37] Muidugi mõista ei jäänud esimene isiklik eksliibris viimaseks, hiljem lisandus sellele veel kümneid erinevate kunstnike töid, viimased in memoriam ehk pärast esieksliibriseuurija lahkumist. Mida need kujutasid, millest kõnelesid, kuidas ja kui mitmel viisil Ambur neid kasutas, nagu ka see, milliseks kujunes Amburi isiklik eksliibristekogu, on omaette artiklit väärt. Siinkohal olgu vaid öeldud, et 44 aasta jooksul, mil Ambur eksliibriseid kogus, kasvas tema kollektsioon pidevalt ja ulatus lõpuks ligi 40 000-ni.[38] Isiklik kogu, mis küll ei sisaldanud kõiki ihaldatud töid ja milles ideaalis olid kõikidest eksliibristest olemas dubletid, parimatest koguni kolm eksemplari,[39] moodustas kahtlemata suurepärase alusmaterjali Amburi kirglikule uurijatööle.
Paul Amburi esimesed eksliibriseid käsitlevad kirjutised ilmusid Teise maailmasõja ajal, täpsemalt Saksa okupatsiooni aastail 1942–1943 ning tutvustasid Eesti raamatuviitu ja eksliibriste kogumist üldiselt ning arstide ja üksikute kunstnike – Arkadio Laigo, Gustav Mootse ja teiste viljandlaste,[40] samuti Richard Kiviti ja Kristjan Raua – eksliibriseid lähemalt.[41]
Esiletõstmist väärib eksliibriste soetamist tutvustav raamatuke, mis andis esmaseid praktilisi juhtnööre neile, kes endale eksliibrist soovisid või kavatsesid neid lausa koguma hakata. Tagasihoidliku formaadiga väljaanne, nagu ka sellega peaaegu paralleelselt ilmunud artikkel laia levikuga Postimehes[42] algab lausega „Rõõmustaval kombel on viimasel ajal märgata suurt huvi raamatute vastu [– – –]“ ning sisaldab propaganda eesmärgil ka dr. Oskar Looritsa, dr. Otto Liivi ja Jaan Tõnissoni enda allkirjaga eksliibrist. Samas võib lugeda, et raamatu „Jaan Tõnisson töös ja võitluses“ kõigisse iluköites eksemplaridesse on kleebitud eksliibris.[43] (Samasugust eksliibrise propageerimist rahvuslike suurmeeste ja nende raamatuviitade – näiteks Kristjan Raua loodud Ernst Enno, Villem Reimanni, Jakob Vestholmi jt. eksliibrised – eeskuju kaudu sisaldas juba Amburi varasem raamat „Eesti eksliibrisest“.[44]) Aga lisaks kultuurilisele propagandale, mis vanade kultuurrahvaste eeskujule osutades innustab soetama raamatuid ja eksliibriseid, väljendab Amburi raamat ka tema päevapoliitilist meelsust: teda nörritab bolševike Eestisse tungimine ja kohaliku Raamatusõprade Ühingu likvideerimine,[45] konkreetsemalt viitab ta Arkadio Laigo 1940. aastal hoogsalt alanud eksliibriste loomise katkemisele bolševike sissetungi tõttu.[46]
ILLUSTRATSIOON:
Ill. 2. Ott Kangilaski (1911–1975). Paul Amburi eksliibris, 1940. Tartu Kunstimuuseum
Amburi Nõukogude-vastasust, muide, kajastasid ka mõned talle endale 1940. aastal tehtud raamatuviidad. Neist ühel, Ott Kangilaski tööl, oli kujutatud taevas tiirutavat sõjalennukit, mis gooti katedraali – euroopaliku kultuuri ühe sümboli – ja selle kahe läänetorni vahelt läbi sööstab. Hävitaja suitsujoas kappab veel kaarikul „viimne roomlane“ … kuid ometi näib olukord lootusetu (ill. 2).[47] Teine eksliibris pärineb Ernst Kollomilt. See mängib Amburi nimesümboolikaga, kujutades vinnastatud ammuga alasti naist sihtimas ida poole (ill. 3). [48] Aga kas juhuslikult? Eksliibris valmis mitmes värvivariandis, sh. sini-must-valge ja punasega trükituna, ja esmalt tekstilaoga, mis lubas raamatuviida omanikuna välja lugeda ka Paula. Selle variandi Ambur aga välistas ja Kollomil tuli eksliibris ümber teha.[49]
Amburi kirjutiste juurde tagasi tulles tuleb märkida, et poliitilise alatooniga oli ka tema Kristjan Raua eksliibriseid tutvustanud raamat, vähem samal aastal ilmunud mapp. Kirjeldades Raua 1941. aastal loodud kümnest raamatuviidast kolme – Mart Võitleja, Jüri Maamehe ja Harry Lotsu eksliibrist –, ütles Ambur, et need võib seostada kunstniku kaasajaga, lisades kirjelduse: „Mart Võitleja raamatuviidal on kujutatud pilvest väljaulatuv käsi hoidmas pikka mõõka põgeneva ja hirmu tundva nelja sortsi ja pahareti pea kohal. Harry Lotsu eksliibrisel tõstab võimas käsi loitva tõrviku sinitaeva taustale.“ Kirjutades, ja ise samal ajal küsides: „Kas nendest kahest ei võiks välja lugeda 1941. aastal toimunud võitlust meie rahva vabaduse eest, kus paharetid aeti põgenema ning võitlev vabadusetuluke tõsteti sümboolselt lageda sinitaeva kohale?“ Samasugust kunstniku loomingulist reaktsiooni kogetud Nõukogude okupatsiooni ajale väljendas Amburi meelest Jüri Maamehe raamatuviit, mille keskel on viljavihk sirbiga, paremal pool madal onn ja selle kohal särav päike ning moto „MINA LOODAN LOOJA PEALE“, samas kui vasakule jääb raske must, maad kastev vihmapilv.[50] Veelgi intrigeerivam on Amburi jaoks üks Raua 5. märtsil 1940. aastal loodud raamatuviit, mis on pühendatud 13. sajandil elanud Sakala vanemale Lembitule, keda rahvusromantiliselt mõnikord eestlaste kuningaks (rex) nimetatakse (ill. 4). Sellel Kalevipoja eeskujul tagasi tuleva Muinas-Eesti kangelase raamatuviidal „hoiavad kolm poolkönti tõmmatud peopesa loitvat leegikest, mis võib väga hästi sümboliseerida ka Eesti vabadusetulukest, mida peab õrnalt varjama töökätega, et seda ei saaks kustutada juba sel ajal lõõtsuma hakanud hävitustuuled“. [51]
ILLUSTRATSIOONID:
Ill. 3. Ernst Kollom (1908–1974). Paul Amburi eksliibris, 1940. Tartu Kunstimuuseum
Ill. 4. Kristjan Raud (1965–1943). Lembitu Rex eksliibris, 1940. Eesti Kunstimuuseum
Amburi väljaanded sisaldasid mõnikord ka päris konkreetselt Nõukogude-vastaseid seisukohti. Nii näiteks võib Richard Kiviti töid tutvustavast raamatust lugeda, et kunstniku 1930. aastate viljaka eksliibriste loome perioodile „tegid vägivaldse lõpu 1940. a. suvesündmused. Mitmed väga huvitavad tema loodud eksliibrised jäid olude järsu muutumise tõttu klišeerimata ja paljundamata. Hiljem on nende omanikud bolševikkude poolt küüditatud või põlenud ning oma alatistest elukohtadest laiali paisatud.“[52] Kaudsemalt peegeldas Amburi rahvuspoliitilisi, olude sunnil saksameelseid hoiakuid kõnealuse väljaande pildivalik: Kiviti Leonhard Kahli, ilutrükikoja omaniku raamatuviit kujutab tugeva muskulatuuriga meesakti keeramas suurt hammasratast, mille kohal on kotkatiibadega vapp ja jalge all patakas plaane. See Amburi esile tõstetud 1939. aasta eksliibris järgib nii vormilt kui ka sisult saksa nn. uusasjaliku kunsti suundumusi (ill. 5).[53]
ILLUSTRATSIOONID:
Ill. 5. Richard Kivit (1888–1981). Leonhard Kahli eksliibris, 1939. Eesti Rahvusraamatukogu
Ill. 6. Arkadio Laigo (1901–1944). Otto Schneideri eksliibris, 1942. Eesti Rahvusraamatukogu
Teisal kõneleb Amburi meelsusest, tema võitlusvalmidusest ka Arkadio Laigo Karl Langile tehtud raamatuviida esiletõst. Langi, Eesti Vabadussõjas võidelnud ning Tartu Ülikooli riigikaitse ja kehalise kasvatuse õpetaja kutse saanud ja Haridusministeeriumi kehalise kasvatuse vaneminspektorina töötanud mehe[54] eksliibrisel näeb laia lindiga kokku köidetud mõõka ja kahte raamatut – Eesti Raamatuaastal püstitatud loosungilt „Mõõk ja raamat käsikäes!“[55] laenatud motiive. [56] Mõõka ja raamatuid kohtab ka Laigo 1942. aasta raamatuviidal, mille ta tegi Carl Klausenile ja Heinz Hühnile, kes olid arvatavasti saksa ametnikud. Otsesemalt sõja olukorrale viitab Laigo loodud eksliibris saksa rindekunstnikule Otto Schneiderile. Sellel on kujutatud taevas tiirutavat kolme lennukit, kuid ometi on kunstnik püssi puu najale toetanud ja avanud maalimiseks molberti (ill. 6).[57] Teades, et 1942. aasta oli Eestis suhteliselt rahulik aeg, mil kultuurielu üldiselt taaselavnes, [58] siis on Schneideri raamatuviit ajamärk küll. Seda kinnitab ka Amburi 1942. aastal Postimehes avaldatud Laigo eksliibriste lühitutvustus, mis algab sõnadega: „Eesti taasülesehitamisega on märgatavalt tõusnud huvi ka vaimsete varade vastu [– – –]“, ning mille juures on koos kaheksa teise eksliibrisega ära trükitud ka Schneideri raamatuviit.[59] Amburi isiklikule tutvusele kunstnik Schneideriga näib aga viitavat mehe teise – kas ise Eestis tehtud või siis Saksamaalt kaasa toodud – raamatuviida reprodutseerimine poolteist kuud hiljem avaldatud Postimehe artiklis. Sel saksakeelse raamtekstiga „EIGENTUM DES OTTO SCHNEIDER. WIR SIND DIE URSACHE ALLER TATSACHEN UNSERES LEBENS“ raamatuviidal näeb aeglaselt valgusepüramiidi tippu rühkivat tigu ning purunenud silda.[60] Ühtlasi avaldub selles kui Amburi valitud illustratsioonis artikli autori hetkemeeleolu: kahe Schneideri töö järjestikune esiletõst ei saa olla juhuslik.
ILLUSTRATSIOON:
Ill. 7. Gustav Mootse (1885–1957). August Miku eksliibris, 1942. Eesti Rahvusraamatukogu
Saksa okupatsiooni aegsest kultuurielust, sh. eksliibrisekunsti elavnemisest rääkides on Ambur eraldi esile tõstnud Gustav Mootse, kelle anne on „nagu varakevadistest külmadest äkki sooja suvepäikesesse pääsenud õiepung“. 1942. aastal lõi Mootse 45 eksliibrist, mis on poolteist korda rohkem kui kõigil eelmistel aastatel kokku. Ta motiivid ja kasutatud tehnikad muutusid mitmekesisemaks. Amburi tähelepanekute järgi kasutas Mootse sel aastal kõige enam raamatuomaniku elukutset tähistavaid motiive,[61] aga ajaliselt distantsilt vaadates võib neist nii mitmeidki tõlgendada ka kui Eesti rahvusliku ajaloo ainelisi ja seega ka ideoloogilis-poliitilisi seisukohti kandvaid. Näiteks August Miku eksliibris Eesti kaardi ning tammeoksa ja tekstiga „KAS SIIS SELLE MAA KEEL LAULUTULES EI VÕI TAEVANI TÕUSTES ÜLES IGAVIKKU OMALE OTSIDA! KIKKA JAAK“ (1942, ill. 7) ehk tekstiga, mida Ambur on pidanud lausa „eesti motoks“.[62] Või rahvaluule uurija, ajakirja Eesti Hõim endise toimetaja ja eesti keele õpetaja Elmar Pässi[63] eksliibris eesti talu, kandle ja vöökirjaga, või Saaremaalt pärit Viljandi gümnaasiumi eesti keele õpetaja Ks(enia) Kurgveli[64] eksliibris Saaremaa kaardi, talutee-koduraja ja vöökirjaga (mõlemad 1942).[65] Sarnast eestluse toonitamist võib täheldada ka järgmisel aastal Aksel Vanasööti taluhoonete ja õunapuude ning tammelehtede ja kolme vapilõviga eksliibrisel.[66] Tuues näiteks Gustav Mootse loodud põllumees Ferdinand Ilissoni eksliibrise, mida ehib muistne eesti vöökiri, on Ambur ise seletanud, et vöökirjaga eksliibris näitab omaniku „lähemat seotust maa, rahva ja selle ajalooga“. [67]
ILLUSTRATSIOONID:
Ill. 8. Gustav Mootse (1885–1957). Aleksander Möldroo eksliibris, 1943. Eesti Rahvusraamatukogu
Ill. 9. Gustav Mootse (1885–1957). Johannes Silla eksliibris, 1944. Repro: P. Ambur. Gustav Mootse eksliibristest. Tartu, 1944, lk. 19.
Mõnikord on jäänud aga filoloogi ja juristi haridusega Ambur sümbolite tõlgendamisel justkui poolele teele. Ta on näinud küll 1943. aastal Gustav Mootse loodud Aleksander Möldroo eksliibrisel keskaegsete kaitsetornidega linnamüüri ja pidanud seda (küsimärki kasutades) Toolse ordulinnuseks,[68] aga mitte 1943. aastal ohustatud Eesti idapiiri Narva omaks (ill. 8). Ka Räpina pastori Johannes Silla (Sild)[69] 1944. aasta eksliibrisest (ill. 9) rääkides näib Ambur vältivat oma aja „tegelikkust“ ja jätnud kas naiivsusest või tarkusest eksliibrise põhiidee n.-ö. ridade vahele. Eksliibrist on tutvustatud kui näidet selle kohta, „kuivõrd üksikasjadeni ulatuvad tellijate ettekirjutused“, ja hoidutud küsimusest, miks tellija nii soovis. Amburi avaldatud Johannes Silla kiri Gustav Mootsele kõlas aga nii:
„Joonistasin ise ühe joonise (!), mis kuidagi võiks kaasa aidata mõtte selgituseks. Joonis kujutab inimest (selja tagant nähtuna), kes vaatab üles mägede poole. Inimene hoiab käes risti (rist võiks olla mõlemates kätes ja ei tarvitse olla just nii nagu joonisel), mis sümboliseerib inimest kui risti kandjat üldse, aga võib ka kujutada kristlast. Ülevalt aga langevad valgusekiired ristile, ühtlasi valgustuvad sellest ka mäetipud. Allpool on tagapõhjaks pimedus, kuid kõrgemal lööb tagapõhi heledamaks, just ülalt langevate kiirte mõjul. Ülaosa nurka olen ma asetanud Ps. 121[:]1-2, aga võib-olla leidub sellele mõni sobivam koht, vahest koguni mustal tagapõhjal allpool, valgete tähtedega. See märgib kohta Taaveti lauluraamatust 121 laulus, esimesest kuni teise salmini, kus on öeldud: „Ma tõstan oma silmad üles mägede poole, kust minu abi tuleb; abi tuleb Jehoova käest, kes taeva ja maa on teinud“. See on mulle ammust ajast üks armsamatest salmidest olnud ja seda mõtet soovin leida ka ex librises.“[70] Paistab siiski, et ainult jumala peale lootmist ei pidanud Ambur ka õigeks, mistõttu ta tõstis 1942. aastal esile Arkadio Laigo tehtud Johan Vetka raamatuviita, kus esiplaanil seisab kilbi ja mõõgaga rõngashames muistne eesti sõjamees (ill. 10).[71]
ILLUSTRATSIOON:
Ill. 10. Arkadio Laigo (1901–1944). Johan Vetka eksliibris, 1942. Eesti Rahvusraamatukogu
Nii võib ilmselt öelda, et populariseerides Saksa okupatsiooni ajal eksliibriseid, tegeles Ambur ka eestlaste rahvusliku eneseteadvuse kasvatamisega[72] ning ühtlasi eestlaste kui sakslastega võrdväärse nn. kultuurrahva õigustega, omariikluse säilimise vajaduse õigustega. Ta kirjutas: „Et eksliibris on arenenud kunstimeelega raamatusõbra, seega ka kogu rahva kultuurilisuse tunnistuseks, siis on väga tähtis saada ülevaade ühe või teise rahvuse eksliibristest.“[73] Ja lisab: „Kuna vaimsete varade rohkus on üheks väärtuse mõõdupuuks, rahvuse olemasolu õigustuseks päikese all, siis on tähtis, et need varad ja nende varade harrastajad oleksid täies suuruses esile ning üldisse teadvusesse tõstetud. Enamike vaimsete varade kandjaks, säilitajaks ja vahendajaks on trükisõna – raamat. Ilmunud trükiste suhtarvu järgi mõõdetakse sageli ka rahva kultuuritaset. Üksikute kodanike raamatuharrastus ja kirjandusesõbralikkus, mille üheks väliseks märgiks ning tunnuseks on eksliibris, moodustab selle aluse, millele ehitatakse rahvuslikku kultuuri.“ [74]
Ja raamatud, eriti eksliibriseid tutvustavad raamatud, pidid olema ilusad, mis tegi aga nende väljaandmise kalliks. Amburi esimesed eksliibriste raamatud ilmusid üliväikestes, 50–100-eksemplaristes tiraažides. Neile on iseloomulik graafikale sobilik paberi- ja kartongivalik, osaliselt käsitsi trükitud ja sisse kleebitud illustratsioonid, nii mõnigi kord impressumisse lisatud märge: „Kõik eksliibrised on toodud loomulikus suuruses.“[75] Lisaks kandsid need, ilmselt kohe nende bibliofiilseteks haruldusteks kavandatud raamatud enamasti autori signatuuri ja eksemplarinumbrit. Nii leiab näiteks tuntud raamatu- ja kunstikollektsionääri Alfred Rõude[76] kogust Amburi signatuuriga Richard Kiviti eksliibriste raamatu 22., Märt Laarmani eksliibriste raamatu 79. ja Eesti eksliibriste esimese ülevaate 30. eksemplari. Olgu lisatud, et üldse trükiti viimati nimetatud raamatut 50 eksemplari ja, nagu sisekaanel kirjas, oli see mittemüüdav.[77] See tähendab, et Amburi raamatud jõudsid vaid valitud inimesteni ehk nn. hea maitse koorekihini ning et nende laiem mõju võis jääda väikseks. Ent kui väikseks? Pikemas perspektiivis ehk siiski mitte, sest teatud ja teadvustatud elitaarsus on sageli jõud, mis mõjub ühiskonna laiematele hulkadele innustavalt, kasvatab soovi saada ise sellest osa ja sunnib seeläbi pingutama. Ja tõesti, Saksa okupatsiooni ajast on mitmeid märke, mis kõnelevad raamatu ja eksliibriste kultuuri kiirest edenemisest: ühelt poolt Amburi enda kirjutised, teiselt poolt aga eksliibrisekunstnike ja tellijaskonna vastav tegevus. Keskendumist eksliibrisele kui omanäolisele pisigraafikale ja tarbekunstile soosis kindlasti ka sõjaga kaasnenud kunstivahendite nappus, majanduslangus, isiklike raamatukogude rüüstamise või mahajätmise ehk põgenikustaatuse oht. Seda, mis järgmisel päeval juhtub, ei teadnud keegi.
1944. aasta sõjategevus ja 1945. aastal alanud Nõukogude okupatsioon tõi endaga kaasa kaose ja ühiskondlikud muutused, millest alljärgnevalt on välja toodud vaid need, mis mõjutasid otseselt Paul Amburit ja eksliibrisekultuuri. 1944. aastal põles Amburi Tartus Aleksandri ja Soola tänava nurgal asunud (juba varem rüüstatud) kodu ning hävis ka osa isiklikust raamatukogust,[78] sh. ilmselt ka eksliibriseid. Mõistagi polnud Ambur ainus kahjukannataja, Tartu pommitamise ja põlemise tagajärjel kaotasid oma kodu ja vara, sh. oma raamatu- ja kunstikogud sajad inimesed ja mitmed asutused. Sama kordus ka teistes Eesti linnades.
Pärast sõja lõppu jätkus Paul Amburil esialgu tööd, mis sobis üldjoontes tema huvide ja oskustega: aastatel 1945–1948 töötas ta kirjastuses Ilukirjandus ja Kunst, seejärel aastapäevad Eesti NSV Kirjastuskeskuses,[79] kus ta kolleegideks olid abikaasa Ene, Paul Viiding, Georg-Peeter Meri, August Sang, Viktor Karrus, Villu Toots jt.[80] Eksliibristega Ambur aga avalikult tegelda ei saanud, sest nõukogude inimene ei vajanud sellist individualistlikku, sellist „kodanlikku kunsti“.[81] Moskva keskvõimu peale surutud kultuuriprogramm oli sotsialistlik, suunatud kommunismi ehitamisele.[82] Olemas on küll ka Hanno Lepiku mõneti teistsugune arvamus, mille kohaselt „Eesti eksliibriseharrastuse puhkemist võime näha aastatel 1935–1959. Sellel ajavahemikul loodi Eestis 126 eksliibrist aastas.“[83] Praeguse uurimisseisu juures seda seisukohta aga jagada ei saa: Lepik ei näi arvestavat Eesti stalinismi ajaga, ennekõike selle kolmanda lainega (1948–1955), mil paljud kunstnikud kas vaikisid või jätkasid tegevust põranda all, ning teeb oma järeldused avalikku kunstielu, kunstinäitusi ja publikatsioone arvestamata ehk puhtalt statistika põhjal.
Paul Amburit tabas samuti stalinismi nn. kolmas laine. Sellest ei päästnud teda ka vahetult pärast sõda demonstreeritud „nõukogudemeelsus“ – näiteks oli ta 1946. aastal avaldanud ajalehes Sirp ja Vasar ülistuslaulu August Jakobsoni (veel avaldamata!) näidendi „Elu tsitadellis“ kohta.[84] 1949. aastal sattus Ambur Nõukogude võimuorganite huviorbiiti ning süüdistatuna nõukogudevastaste kirjutiste avaldamises Teise maailmasõja ajal, määrati talle 25 aastat vangistust Sosva üldlaagris Sverdlovski oblastis,[85] lisaks kogu tema vara, sh. u. 3000 raamatu konfiskeerimine.[86] Mis raamatud – tõenäoliselt vähemalt osa neist oli varustatud ka eksliibristega – need olid ja mis neist sai, on omaette teema. Siinkohal olgu vaid öeldud, et reaalset vangistust tuli Amburil kanda siiski vähem: pärast Stalini surma 1953. aastal vähendati ta karistusaega kümnele aastale ja kui kuulutati välja amnestia poliitvangidele, sai ka Ambur 1954. aastal koju tagasi pöörduda ja uuesti kultuuriväljal tööle asuda. Ta täitis aastail 1964–1965 koguni Kunstifondi rändnäituste osakonna direktori kohustusi, jätkates tööd ka eksliibristega.
Juba 1956. aasta kevadel pidas Ambur Eesti Nõukogude Kunstnike Liidu graafikasektsioonis eksliibristeteemalisi ettekandeid ning kaks aastat hiljem andis nende alusel välja üldkäsitluse „Eesti kunstipärasest eksliibrisest“.[87] Nimetatud esinemiste ja publikatsiooni vahele jäi Amburi peetud ettekanne Eesti Riiklikus Kirjastuses, mille eesmärk oli sõlmida kirjastusega leping raamatu väljaandmiseks. Tegemist oli populaarteadusliku, ilma viideteta, kuid süstemaatilise käsitlusega, mis andis põhjaliku ülevaate eksliibriste ajaloost nii maailmas kui ka Eestis ning tutvustas eksliibriste motiivistikku nende omanike elukutsete järgi, raamatuviitade omanike nimesümboolika, portreede, monogrammide ja vappide kasutamist eksliibristel. Eraldi olid välja toodud ornamentaalilustustega eksliibrised, raamatu kui iseseisva motiiviga eksliibrised ning maastike, lindude-loomade, kõikvõimalike ajalooliste objektide ja fantastiliste olenditega eksliibrised, samuti aktimotiividega ja koguni laste eksliibrised. Omaette peatüki oli Ambur pühendanud eksliibrisekunsti tehnilisele poolele, sealhulgas kirjatüüpidele ja -tehnikatele, formaatidele, kujule, paberile, värvile ja paljundusviisidele. Raamatu lõppu lisas Ambur teisigi, juba nimetatutest universaalsemaid eksliibriste liigitamisviise, tuues eraldi välja asutuste ja organisatsioonide, perekondade (abielupaaride) ning kinke- ja mälestuseksliibrised. Samas andis ta soovitusi kogujatele, pidades vajalikuks taas propageerida eksliibriste kasutuselevõttu – oli ju vaikus kestnud peaaegu neliteist aastat. Lisanud oma käsitlusele mitmeid registreid, mh. eraldi väljatoomist vääriva eksliibriste signatuuride tabeli, lõi ta ka senisest palju kindlama aluse raamatuviitade hindamisele.
Kirjeldatud üldkäsitlust oli hädasti vaja, sest nagu näitab ühe esimese nõukogudeaegse eksliibriste näituse voldiku sissejuhatus, tuli publikule eksliibriste mõistetki veel (uuesti) tutvustada: „Eksliibrise ehk raamatuviida all mõeldakse raamatuomaniku märki, mis kleebitakse raamatu sisekaanele [– – –].“ Kõnealune näitus toimus 1957. aastal Tallinna Riiklikus Kunstimuuseumis (tänapäeval Eesti Kunstimuuseum) „kollektsionääride-entusiastide“ kaasabil. Tähelepanuväärne on näituse (ja) voldiku koostaja, kunstiajaloolase Hilja Lätti viimane lause: „Nõukogude Eesti raamatu pidev arenemine loob kahtlemata ka kindlamad eeldused eksliibriste mitmekülgsemaks muutumiseks ja ulatuslikumaks levikuks.“ Seda kahest vaatenurgast: esiteks, kasutades keskvõrret – „kindlamad“, „mitmekülgsemaks“, „ulatuslikumaks“ –, viidatakse millelegi, mida asjatundjad teavad, aga mida otse välja öelda veel ei söandata, st. Eesti vabariigi aegsele raamatukultuurile ja eksliibrisekunstile, millest edasi minna; teiseks antakse tunnistust selle kohta, et ka Nõukogude Eesti raamat ei saa eksliibristeta läbi, teisisõnu peaks raamat muutuma „kultuursemaks“. Tähelepanu väärivad Paul Amburi töödele konteksti loomise seisukohast ka voldiku illustratsioonid: kümnest vaid üks – Richard Kaljo verivärske, alles 1956. aastal valminud eksliibris – on nõukogudeaegne, teised kas Eesti Vabariigi või Saksa okupatsiooni aegsed. Huvitav on vaadata kõrvuti Gustav Mootse Johan Vetkale ja Richard Kaljo endale tehtud raamatuviita: ühel ohvrikivi juures seisatanud muistne eesti sõdur, teisel kunstnik koos kolleegiga (või ta ise, kord istudes, kord seistes?) graafikat, juba tehtud tööd uurimas (ill. 11, 12).[88] Kui lisada, et Vetka oli 1944. aastal Nõukogude punavägede eest Rootsi põgenenud[89] ning et Muinas-Eesti sõdur tema uuesti reprodutseeritud eksliibrisel haakub hästi nõukogudeaegse saksavastase võitlusega kunstis[90] (mis sest, et raamatuviit ise pärines Saksa okupatsiooni ajast), siis muutub kõnealuse voldiku pildivalik ajaloo visuaalse allikana kõnekaks.
ILLUSTRATSIOONID:
Ill. 11. Gustav Mootse (1885–1957). Johan Vetka eksliibris, 1944. Eesti Rahvusraamatukogu
Ill. 12. Richard Kaljo (1914–1978). Richard Kaljo eksliibris, 1955. Repro: P. Ambur, Eesti kunstipärasest eksliibrisest. Tallinn, 1958, lk. 55.
Tagasi Paul Amburi tööde juurde tulles võib öelda, et nagu eelnimetatud (näituse)kataloog, nii sai ka Amburi monograafia, mis muu hulgas viitab nii sõna kui eksliibrise reproga vabariigiaegsele Eraraamatukogu Omanike Keskseltsile,[91] ette valmistatud ja teoks just õigel ajal ehk enne 1958. aasta lõpus alanud ja kuni 1960. aastate alguseni kestnud „sula“ esimest tekkinud mõõna.[92] Järgmised Amburi publikatsioonid lasid end taas oodata, seekord küll vaid kolm aastat: 1961. aastal ilmusid tema koostatud „5 x 5 eksliibrist puugravüüris“ ja Moskvas toimunud eksliibriste näituse kataloog (vene keeles).[93]
Vahekokkuvõttena võib öelda, et 1950. aastate lõpul oli just Amburil Eesti eksliibriste arenguloost parim ülevaade ning koos jätkuva uurimis- ja kogumistööga hakkas ta oma teadmisi nüüd avaldama nii Eestis kui ka väljaspool Nõukogude Liidu piire. Ülevaate Amburi kirjatöödest on koostanud Heiki Lahi koos Ene Amburi abiga. Amburi publikatsioonide nimekirjast leiab 33 aastatel 1942–1969/70 ilmunud raamatu, kataloogi ja separaadi nimetust eesti, saksa, vene ja taani keeles, välja antud Tartus, Tallinnas, Viljandis, Moskvas, Budapestis, Krasondaris, Jerevanis, Rudkøbingis. Lisaks 69 artiklit Eesti NSV ajalehtedes ja 25 artiklit ajakirjades ning, mis veelgi tähelepanuväärsem, välismaa perioodikas. Amburi artiklid ei ilmunud sugugi mitte ainult nn. idabloki maades (Ungaris, Tšehhoslovakkias, Saksa DV-s), vaid ka Prantsusmaal, Belgias, Itaalias, Portugalis, Saksa FV-s, Taanis, Rootsis – kokku 64 (!) artiklit itaalia, inglise, portugali, prantsuse, rootsi, saksa, taani, tšehhi, ungari keeles.[94]
Eelneva põhjal võib ilmselt öelda, et nagu paljudele teistele, oli ka Amburile eksliibristega tegelemine, nende uurimine, neist kirjutamine ja nende kogumine võimalus elada rahvusvahelist kultuurielu, ületada Nõukogude riigi piire, suhelda maailmaga läbi nn. raudse eesriide ning, mida samuti ei saa välistada, saada osa ka mõningatest „lääne maailma“ materiaalsetest hüvedest. Tasub meenutada, et seesugust võimalust pakkusid ka näiteks kirimale ja esperanto keele harrastus. Esimene välismaa eksliibris Paul Amburi kogus oli tšehhi kunstniku Antonin Dolezali loodud ja see kujutas neljalehelist ristikheina hammaste vahel hoidvat, suletud silmadega naisenägu (1960, ill. 13).[95] Aastapäevad varem, 1959. aasta lõpul oli Amburil tekkinud kontakt Soome eksliibrisekogujast ärimehe Paavo Helkamaga, kes tema vahendusel Johannes Juhansoolt eksliibrise tellis (1960). Just sellest eksliibrisest sai Kalju Leiva arvates alguse Eesti-Soome, kahe hõimurava eksliibrisesõprus.[96]
ILLUSTRATSIOON:
Ill. 13. Antonin Dolezal. Paul Amburi eksliibris, 1960. Eesti Rahvusraamatukogu
Kirjeldatu peegeldab nn. poliitilise sulaga saabunud Eesti kultuurielu uuenemist ning kohati ka jätkumist sealt, kuhu see stalinistlike võimuaktide ja repressioonide tõttu pooleli jäi: lisaks järkjärgulisele rahvusvahelistumisele näiteks kas või aktimotiiv. Kaarsillad Eesti Vabariigi ja sulaaegse kunstielu vahel on eksliibrisekunstis selgelt nähtavad. Nii kohtab naisakti Richard Kaljo loodud raamatuviitadel: maalikunstnik Aarne Miikmaa 1940. aasta eksliibrisel ja graafik E(rnst) Tiido 1943. aasta eksliibrisel ning 1950. aastate lõpus ja uue kümnendi algul loodud skulptor Olavi Männi, raamatu- ja kirjakunstnik Heino Kersna ja graafik Allex Kütti eksliibristel.[97] Tegemist on Kaljo tehtud eksliibristega kolleegidele ning tänapäeva vaatenurgast ehk mõneti ootamatult avalduva seisukohaga: alasti naised on (olnud) osa (mees)kunstnikuks olemisest.[98] Märgatav on ka suhtumise muutumine naistesse: maskuliinse vaatenurga laienemine, feminiinse erootika tulek kunsti. 1958. aastal rääkis Ambur aktist veel väga ettevaatlikult ja põhjendas motiivi vähest esinemist nii: „Meil [on] aastasadu valitsenud kristlik-kösterlikmoraal koos valehäbiga, mis pidas alasti inimkeha kujutust patuks ning ebakõlbeliseks [– – –]“; ning lisas samas justkui piiride kompamiseks illustratsioonidena mõned Pallase-aegsed aktimotiiviga eksliibrised: Ella Mätiku Joh. Lossmanile ja Arkadio Laigo Enn Loole tehtud raamatuviidad (1940, 1943).[99] Seda, milliste kahtlustega ja ühtaegu provokatiivselt akt kunstikultuuri sulaajal naasis, illustreerivad aga hästi samas reprodutseeritud Richard Kaljo loodud Meeta Läänlani ja Herman Kidroni eksliibris (mõlemad 1956). Esimesel näeb selja tagant esitatud naisakti, keda modelleerib kurat ise (ill. 14),[100] teisel eksliibrise omaniku initsiaali ja perekonnanime vahele paigutatud viisnurka ning üht väljakutsuvalt poseerivat ja teist häbelikuna selja tagant kujutatud naist. Olgu ka lisatud, et 1950. aastate lõpul aktiteemaga välja tulnud Amburil endal oli 1970. aastate alguseks juba kaks alasti naisega lausa erootilist raamatumärki – mõlemad Richard Kaljo tööd (ill. 15).
ILLUSTRATSIOONID:
Ill. 14. Richard Kaljo (1914–1978). Meeta Läänlani eksliibris, 1956. Eesti Rahvusraamatukogu
Ill. 15. Richard Kaljo (1914–1978). Paul Amburi eksliibrised, 1972. Eesti Rahvusraamatukogu
Tahaks veel rõhutada, et kasutades Eesti eksliibrisekultuuri näidetena hulgaliselt vabariigieelseid ja -aegseid raamatuviitu, aitas Ambur kaasa stalinismiajal maha vaikitud või koguni taunitud teemade, samuti läände põgenenud (näiteks kunstnik Karin Lutsu[101]) või Eestis represseeritud inimeste (näiteks raamatu- ja ühtlasi eksliibriste ajaloolase Friedrich Puksoo) kultuurilukku või -ellu tagasitulekule. Ja erinevalt vabariigiaegsetest tiraažidest olid Amburi nõukogudeaegsete väljaannete trükiarvud väga suured – ainuüksi monograafiat „Eesti kunstipärasest eksliibrisest“ ilmus 1958. aastal 7000 eksemplari ehk enam kui 100 korda rohkem kui 1943. aastal viiekümnes eksemplaris ilmunud ja varsti bibliofiilseks harulduseks muutunud raamatuke „Eksliibriste soetamisest ja kogumisest“.
Kirjeldatut saavutada, omamoodi eksliibriste loomise ja kogumise plahvatust põhjustada polnud kerge, nii mõnigi kord tuli suuremate eesmärkide nimel teha kompromisse, mida võib märgata Amburi publikatsioonide nimekirjast ning millele on vihjanud teda isiklikult hästi tundnud ning teda oma õpetajaks ja inspireerijaks pidanud kollektsionäär Kalju Leib.[102] Neist kompromissidest hoopis olulisem oli Amburi järjepidev töö Eesti ja teiste Nõukogude vabariikide kunstnike eksliibriste tutvustamisel nii riigi siseselt kui ka välismaal.[103] Kirjasõnas ilmunud tutvustustele lisandus laiahaardeline eksliibriste saatmine-vahetamine, samuti näitustegevus, sealhulgas eksliibrisekunsti uut suunda näitavate teemadega – näiteks Tallinn eksliibristel[104] – väljatulek. Nii ühest kui ka teisest ülevaate saamine nõuab veel uurimist, mistõttu olgu siinkohal piirdutud vaid nende mastaapsete nähtuste lühitutvustusega.
Kui kunstnike ja kunstipubliku huvi eksliibrise vastu hüppeliselt kasvas, hakkasid lisaks Kunstimuuseumile raamatuviitade näitusi korraldama ka teised mäluasutused. Juhtiva koha selles võttis endale 1960. aastate alguses Fr. R. Kreutzwaldi nim. Eesti NSV Riiklik Raamatukogu (Eesti Rahvusraamatukogu), kus tehti eksliibriste kogumise, katalogiseerimise ja populariseerimise alal väga süstemaatilist tööd. Oma osa töö käivitamisel oli Paul Amburil, kelle kogust pärines 1961. aasta eksliibriseid tutvustaval näitusel lausa 90% töödest[105] ja kelle kogutud teadmisi töös pidevalt kasutati.
Öeldu ei tähenda, et kogu „eksliibrise plahvatuse“ võiks taandada Paul Amburi isikule, kelle entusiastlikku, vajaduse korral erinevate institutsioonide, sh. tsensuuriorganite vahel balansseerivat tegevust eksliibrise populariseerimisel soosis kommunistliku riigi plaanimajandus. „[– – –] eksliibris on neid kunstialasid, kus ilmekalt täidetakse NLKP programmi nõuet – „ühiskonna kunstivarade areng ja rikastumine saavutatakse massilise kunstilise isetegevuse ning professionaalse kunsti ühendamisel“,“ kirjutati 1961. aastal Eestis loodud eksliibriseid fikseerivas näituse kataloogis ja „Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei programmile“ viidates. Tõstes nimeliselt esile mitmeid nii Tallinnas kui ka kaugemal elavaid kunstnikke ja harrastuskunstnikke, lisati: „See tõendab, et Eesti NSV eksliibrisekunst on õigel teel, et sellest on arenenud üks kõige massilisemaid ja isikulähedasemaid kunstižanre, mis koos raamatuga jõuab lähematel aastatel kindlasti iga Nõukogude Eesti töötaja koduni.“[106]
Ja tõesti, juba järgmisel, 1962. aastal loodud eksliibriseid tutvustava näituse kataloogis on olnud põhjust nentida: „Raamatuviit levib mitte üksnes suuremates keskustes, vaid ka väikelinnades ja maa-asulates, pakkudes kavandamise erutust, loominguliste mõtete teostamise vaeva, valmistöö rahuldust ning õnnestunud vaba aja veetmist.“[107] Nii lisandus igal aastal eksliibrisekunsti väljale üha uusi nimesid ning see vabariigi päevil veel oma olemuselt elitaarne kultuurinähtus muutus osaks nõukogulikust, rõhutatult demokraatlikust rahvakultuurist, sest „Kunst kuulub rahvale!“, nagu kõlas leninlik loosung. Kuid tuleb tunnistada, et samal ajal jätkus ka vabariigi ajal alanud raamatu- ja kunstisõprade koondumine: 1970. aastail tekkis mitmeid eksliibriseklubisid,[108] kus eksliibriseid uurisid, tellisid, kogusid, näitasid ja vahetasid näiteks kohalikud tehase või kaevanduse juhtkonna liikmed, ajakirjanikud, õpetajad. Eksliibrisest võisid huvituda ka n.-ö. lihtsamad inimesed, nagu teenistujad, meditsiinitöötajad, tuletõrjujad jmt., kel olid vaimsed huvid, aga kes mingil põhjusel ametkondlikus hierarhias esile tõusta ei saanud. Eksliibriseklubide tegevust koordineeris Eesti NSV Raamatuühing, mis tähistas 1975. aastal eesti raamatu 450 aasta juubelit ning samal ajal ja vormiliselt ka 35 aasta möödumist Eesti NSV loomisest ja 30 aasta möödumist Teisest maailmasõjast ehk Suurest Isamaasõjast, samuti trükikunsti 500 ja eesti eksliibrise – eeldusel, et esimese eksliibrise tegi Kristjan Raud 1900. aastal oma vennale Paulile – 75 aasta juubelit, andes välja eksliibriste valikkataloogi. Kataloogi kaant ehtis Tallinna vaatega eksliibris, lisaks numbrid-tähed 1525, 1975 ja ENSV 35.[109]
Eksliibrise muutumist rahvalikuks kultuurinähtuseks toetas ka kool, kus noorsoole eksliibristest räägiti ja kus igaüks endale kunstitunnis eksliibrise kujundama pidi. Eesti ühe kõige produktiivsema eksliibrisekunstniku Evald Okase[110] poeg, tulevane kunstnik Jüri Okas esines oma eksliibrisega koguni Kreutzwaldi-nimelise raamatukogu 1961. aasta näitusel.[111] Tõenäoliselt andis laste eksliibriste loomiselegi eeskuju Paul Amburi monograafia „Eesti kunstilistest eksliibristest“, milles oli laste eksliibristele pühendatud omaette peatükk. Ühenduslüliks vabariigi- ja sulaaja laste eksliibriste vahel oli Amburi raamatus reprodutseeritud Arkadio Laigo Einar Antnikule (1939), eelkõige arhitektina tuntud Alar Kotli Viido ja Tõnu Kotlile (1941, ill. 16), Gustav Mootse Heli Sillale (1943) ning Richard Kaljo Livia Orale (1947) loodud eksliibrised. Liviale kahes variandis loodud raamatuviidal näeb laste mänguasjade asemel pildikest Ivan Krõlovi valmist „Sipelgas ja rohutirts“ (ill. 17).[112]
ILLUSTRATSIOONID:
Ill. 16. Alar Kotli (1904–1963). Viido Kotli eksliibris, 1941. Eesti Rahvusraamatukogu
Ill. 17. Richard Kaljo (1914–1978). Livia Ora eksliibris, 1946. Eesti Rahvusraamatukogu
Püüd raamatuviitadel kasutatud sümboolikat lahti mõtestada, osutada päevapoliitikale või filosoofiale on Amburi kirjutistele iseloomulik ja eristab teda enamikust teistest autoritest. Nii on ta kirjeldanud R. Kuuskmaa eksliibrist mitte ainult nimesümboolika, vaid üldinimliku-kultuurilise mõttemalli kaudu: „Kui känd ja sellest väljakasvav noor kuusk sümboliseerivad elu igavesti kestmist, siis maha saetud vanast kuusest on saanud kännu ümber asetatud lauaotsad ja raamatud, milles eksliibrise omaniku nimetähed. Omaniku nime tähttäheline graafiline tõlgendus on seega juhitud nii reaalsesse kui ideelisesse maailma, seega olemusse, millest koosneb inimese mõttevald ja selle konkretiseering – raamatud.“ [113]
Kunstiajalooalase haridusega kirjutajatest eristab teda aga see, et ta on kasutanud suhteliselt vähe „kunstivaldkonna spetsiifilist sõnavara“, selliseid väljendeid nagu „tundeline“, „tundejõuline“, „hoogne“, „värske“, „ilu kehastus“, „suursugune rahu“ või „pinnarütm“, „vormikäsitlus“, „lopsakas“ jne.[114] See on ka mõistetav, kui meenutada, et Amburil oli filoloogia ja õigusteaduse taust. Kuidas Ambur end ise kunstiväljal positsioneeris, ei oska öelda. Võib-olla pidasid teised teda rohkem kunstiajaloolaseks kui ta ise. Nii näiteks on Kalju Leiva mälestustes kild sellest, kuidas eksliibriste koguja Platon Kuusik on Amburi kui kollektsionäärist konkurendi kohta kord öelnud: „Ambur peab ennast kunstiteadlaseks. Sitta ta on!“ Hinnangu vahendaja kommentaar labasele ütlusele kõlas samas nii: „[– – –] Ambur oli eksliibriseasjanduses praegust kõnepruuki kasutades h a r r a s t u s t e a d l a n e, ent oli peajagu kõrgem ja andis silmad ette paljudele. Need päris kunstiteadlased enamasti lihtsalt vaikisid eksliibristest. Ambur on korduvalt öelnud: „Eesti eksliibris on teaduslikult uurimata.““[115] Miks uurimata ehk miks professionaalsed kunstiteadlased „enamasti lihtsalt vaikisid“, on käesolevast ülevaatest põhjalikumat käsitlemist ja vahest ka korrigeerimist vajav teema, sest põhjuseid nende karmide sõnadega välja toodud nähtusel võis olla mitu. Üks, nagu eespool juba viidatud, võis olla see, et Ambur ise kirjutas hästi ning Fr. R. Kreutzwaldi nim. raamatukogu oli hakanud muuhulgas tema enese toel samuti raamatuviitadega süstemaatiliselt tegelema, mistõttu suurt vajadust selles küsimuses veel kusagilt väljastpoolt sekkuda ei olnud. 1962. aastal oli raamatukokku tööle asunud suurte kogemuste ja ambitsioonidega kunstiteadlane Niina Raid,[116] kes 1963. aasta raamatukogu eksliibriste näituse kataloogi eessõnas sõnastas selgelt oma (asutuse) eesmärgi: luua riikliku raamatukogu juurde täielik „Eesti NSV eksliibriste kogu“.[117] Pärast Raidi lahkumist 1963. aastal Tartu, jätkasid Eesti uute eksliibriste tutvustamist raamatukogu egiidi all Eesti NSV Kultuuriministeeriumi toetusel esmalt Evi Kukk, hiljem Rein Loodus, kes tegelesid ka ise eksliibriste kogumisega.[118] Hulga artikleid eksliibristest avaldasid hiljem ka teised institutsioonid-organisatsioonid ning eraviisiliselt eksliibrise kollektsionäärid ja mitte-kunstiajaloolastest ekslibristid, eriti arvukalt 1970. aastate lõpus ja 1980. aastatel ehk juba pärast Paul Amburi lahkumist. Eraldi väljatoomist väärivad siin Villem Raami 1986. aastal ilmunud raamat „Eksliibris ja Evald Okas“ ning 1990. aastal Rein Looduse ja Heikki Lahi koostatud näituse „Eesti eksliibris 1900–1990“ kataloog.[119] Erinevalt Lahist oli Raami ja on Looduse puhul tegemist professionaalsete kunstiajaloolastega.
Paul Ambur, Eesti kunstipärase eksliibrise üks kõige põhjalikumaid uurijaid ja mõjutajaid,[120] suri 1974. aastal. Mõni aeg hiljem korraldati Tartus Eesti NSV Etnograafia Muuseumis (Eesti Rahva Muuseumis) tema mälestuseks näitus ning anti välja kataloog „Eksliibris ja Paul Ambur“.[121] Eessõnas kirjutas kataloogi koostaja Heikki Lahi: „Suure töö eksliibriste propageerimisel ja katalogiseerimisel meie vabariigis on teinud Paul Ambur. Enamik meie kollektsionääridest on saanud innustust ning nõuandeid just temalt. Peaaegu sama tuleb öelda ka eksliibriste autorite kohta, on ju P. Amburi kogu koos paljude riikide eksliibristealase perioodikaga olnud allikaks, mille kaudu mitmed mehed on tutvunud välisriikide selle ala parimate graafikute töödega. Kui lisada artiklid, raamatud ja kataloogid eksliibristest ja nende autoritest, mis on aidanud tutvustada nõukogude eksliibrisekunstnikke meil ja välisriikides, siis võib öelda, et Paul Ambur on olnud enam kui 30 aasta jooksul meie eksliibrisekunsti suurim arendaja, edasiviija ja propageerija.“ [122]
Väga kõnekas on see, kuidas reageerisid Amburi lahkumisele kunstnikud. Kalju Leiva andmeil tegid kaheksa kunstnikku 14 eksliibrist.[123] Lembit Lepa neljas variandis loodud eksliibrisel näeb kaht suitsevat tuhaurni ja raamatutest laotud sambalaadset kuningat urnide vahel – justkui poleks surnud vaid suur inimene, isiksus, vaid ka raamatute ja eksliibriste kuningas (ill. 18). Samavõrd kujundlik on Richard Mutso töö, kus alt üles ja ülalt alla kiirgavatest valgusvihkudest kui raamatuservadest moodustub liivakell – kõige kaduvuse sümbol, mille põhjas kui püramiidil või igavese tule tahina seisab inimtäpp.[124] Raamatuviidaga – In memoria Paul Ambur – reageerisid ka Amburi sõbrad-kunstnikud piiri taga, näiteks venelased Nikolai Kofanov ja Anatoli Kalašnikov ja lätlane Pēteris Upits. [125]
ILLUSTRATSIOON:
Ill. 18. Lembit Lepp (1931–2002). Eksliibris im memoriam Paul Ambur, 1974. Eesti Rahvusraamatukogu
Mõistagi oli mõne eksliibrisekunstniku ja kollektsionääri suhe Amburiga tihedam kui teistel. Lähedasem neil, kes suhtusid Amburisse kui õpetajasse. Väärt õpetajana ei olnud ta mitte üksnes selgitanud kunstnikule hea eksliibrise tähtsamaid tunnuseid – näiteks teksti selgus ehk loetavus –, vaid sillutanud nii mõnelegi, näiteks Johannes Juhansoole teed töö tellimuse juurde. See, et Ambur nähtud vaevast ka ise Juhansoo raamatuviitade, olgu siis talle endale või ta pereliikmetele või kellelegi teisele tehtud eksliibriste eksemplaride[126] või hoopis põnevate vestlustena kasu sai, on hästi koostöötava õpetaja-õpilase puhul loomulik. Nagu ka see, et õpetajana õnnestus Amburil Juhansoo 1963. aastal sügavast depressioonist välja tuua ning tööd eksliibristega jätkama meelitada.[127] 1964. aastal koostas Ambur Juhansoo eksliibristest näituse ja andis välja tema töid tutvustava kataloogi „150 eksliibrist puugravüüris“.[128]
Seisukohta, et sulaajal toimunud eksliibriste „plahvatuse“ põhjustas Ambur, on tegelikult varem väljendatud, mis on ka mõistetav, sest „Ambur oli mees, kellest ei saa ega tohi vaikida [– – –] ta oli suur inimene, isiksus [– – –] Tema panus eesti eksliibriste tutvustamisel kodu- ja välismaal oli suurem kui ühelgi teisel eestlasel. Ta oli oma huviala fanaatik ja väsimatu töömees.“ Lisaks oli ta ka omanäoline oma aja „peegel“.[129] Ja just see viimane – Ambur kui oma aja peegel ühes kogu ta eksliibrisealase tööga (kollektsioneerimine, uurimine ja populariseerimine) – ongi see, miks temast, ta tööst ja eksliibristest tuleks rääkida nüüd, mil kunstiajaloolased-teadlased tunnevad üha suuremat huvi kunstnike osalusel sündinud visuaalkultuuri vastu, mil enam ei räägita ainult „kõrgest“, teatud esteetilistes kategooriates püsivast elitaarsest originaalkunstist ning mil ajaloolased on hakanud üha enam tunnistama visuaalsete allikate võimet kõnelda ajaloolistest nähtustest, mida kirjalike allikate vahendusel on raske tabada. Öeldu ei tähenda, et eksliibrist ei võiks käsitleda kui kvaliteetset kunstiteost.[130] Muidugi võib, kuid mitte ainult nii. „Kõik omanikumärgid – eksliibrised, monogrammid, initsiaalid, autograafid, nimede lühemad või pikemad variandid, majamärgid, tekstid raamatu kasutaja või kinkija ning saaja nimedega [– – –]“ – nagu on kokkuvõtvalt märkinud Mare Luuk, Tiiu Reimo ja Endel Valk-Falk oma Oleviste raamatukogu, Tallinna vanima raamatukogu uurimise juures – „kõnelevad inimesest, kelle kätest raamat on läbi käinud [– – –]“; olles samas „ka iga konkreetse raamatu „oma eluloo““ tähised.[131] Ja veel kord: eksliibrised kõnelevad mitte ainult sellest, vaid ka palju laiemalt ühiskonnast ja selle muutumisest, aastast aastasse ning korrelatsioonis mitmete teiste kultuurinähtustega. Lühidalt öeldes on eksliibrise uurimises suur potentsiaal ja Paul Ambur on see, kelle toel see uurimisbaas suuresti on sündinud.
Lõpetama võiks aga jääda Paul Amburi kogus olnud ja juba Eesti Vabariigi päevil eksliibriste vastu huvi tundnud kollektsionääri August Rebase[132] 1960. aastal loodud raamatuviida pilt, millel on nii omal ajal kui praegugi aktuaalne üleskutse: „Kõiki kultuurivarasid tuleb koguda ja hoida.“ (ill. 19)
ILLUSTRATSIOON:
Ill. 19. August Rebane (1885–1965). August Rebase eksliibris, 1960. Eesti Rahvusraamatukogu
Tiina-Mall Kreem (1971), PhD, vabakutseline kunstiajaloolane (Ajaloopilt OÜ) ja Kadrioru Saksa Gümnaasiumi õpetaja, tmkreem@gmail.com
[1] Nt. Eksliibris Eestis 1900–2000. Koost. S. Mardna. 2000 (?). Käsikiri Eesti Kunstimuuseumi raamatukogus ja Tartu Ülikooli raamatukogus.
[2] H. Lepik. 110 aastat eesti eksliibrist. 2008. – https://www.eesti.ca/110-aastat-eesti-eksliibrist/article19305 (vaadatud 1.07.2021).
[3] Vanim teadaolev eestikeelne raamat (hävinud) ilmus 1525. aastal. Kuni selle teadmiseni peeti vanimaks eestikeelseks raamatuks 1535. aastal trükitud Wanradti ja Koelli katekismust, mille ilmumise 400. aastapäeva tähistati Eesti Vabariigis pidulikult 1935. aastal.
[4] M. Liik, T. Reimo, E. Valk-Falk. Omanikumärkidest Oleviste raamatutes. – Bibliotheca Revaliensis AD D. Olai. Tallinna Oleviste raamatukogu. Tallinn: Eesti Akadeemiline Raamatukogu, 2002, lk. 102.
[5] Esimene eksliibriste kollektsionääride ühing asutati 1891. aastal Inglismaal – Eesti Eksliibrise klubid 45. Eesti ekslibristid. Tallinn: Eesti NSV Raamatuühing, 1987, pagineerimata.
[6] Kunstiteadlane Mai Levin on nimetanud Hanno Lepikut „tänapäeva Amburiks“. – Stiil on inimene. – Sirp, 17.10.2014 (https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c6-kunst/stiil-on-inimene/, vaadatud 21.07.2021). Vt. nt. H. Lepik. Eesti eksliibriste loetelu. Tallinn: H. Lepik, 2008; H. Lepik. Friedrich Puksoo eksliibriste kogust. Tallinn: H. Lepik, 2010; H. Lepik. Eesti eksliibris arvudes. Tallinn: H. Lepik, 2010; H. Lepik. Heinz Valk. Eksliibriste loetelu. Tallinn: H. Lepik, 2011; H. Lepik. Heinz Valk. Vallatud eksliibrised. Tallinn: H. Lepik, 2011 jpt.
[7] H. Lepik. Rajaleidja Udo Ivask. Tallinn: [s.n.] 2004, pagineerimata. Käsikiri Eesti Kunstimuuseumi raamatukogus. H. Lepik. Julius Genss ja ekslibristika. Tallinn: [s.n.] 2009, lk. 2. Käsikiri Eesti Kunstimuuseumi raamatukogus. Vt. ka H. Lepik. Nakatumisest ja peiteperioodist kuni digitaalse eksliibrise ajastuni. – Raamatukogu 6/2008, lk. 27–29. Veebis: file:///C:/TMP/RK-6-08.pdf (vaadatud 8.07.2021).
[8] P. Ambur. Kristjan Raua eksliibrised. Tartu: Noor-Eesti, 1943. Mapp, pagineerimata.
[9] P. Ambur. Eesti kunstipärastest eksliibristest. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1958, lk. 25–26.
[10] J. Genss. Udo Ivask ja tema tegevus raamatumärkide harrastajana. Tallinn: [s.n.] 1941, lk. 13.
[11] Samas, lk. 11.
[12] R. Loodus, H. Lahi. Eesti eksliibris 1900–1990. Tallinn: Eesti Eksliibriseühing – Tallinna Linnamuuseum, 1990, lk. 3.
[13] Olemas on Silver Mardna tööl põhinev käsikirjaline nimekiri mitte ainult 1930. aastate, vaid kuni 2000. aastani eesti eksliibriste kohta avaldatud raamatutest, kataloogidest, mappidest, brošüüridest ja voldikutest, samuti kogujatest, Eesti Eksliibrise Ühingu liikmetest ja kogujate kokkutulekutest. Eesti eksliibris 1900–2000. Käsikiri Eesti Kunstimuuseumi raamatukogus.
[14] Eesti raamat 1535–1935. Näituse juht. Näitus Tallinna Kunstihoones (4.–13. IX 1935). Vt. https://www.digar.ee/viewer/et/nlib-digar:436270/369991/page/2 (vaadatud 1.07.2021).
[15] J. Genss. Kunstipärase ex-librise näituse kataloog. Tallinn: Tallinna Eesti Kirjandus-Ühistu, 1935. Olgu lisatud, et esimese artikli eksliibristest oli bibliofiil ja eksliibriste koguja J. Genss oma kogu põhjal avaldanud 1930. aastal Olionis, nr. 5. – H. Lepik. Julius Genss ja ekslibristika, lk. 6.
[16] J. Genss. Kunstipärase ex-librise näituse kataloog, lk. 14; A. Tuulse. Hando Mugasto eksliibrised. Tartu: Pallas, 1939, lk. XXI (kaks kavandit).
[17] J. Genss. Ed. Viiraldi ex-libriseid. Tallinn, 1935, pagineerimata.
[18] Uudisõpetus koolipingis. Õppur teeb omale eksliibrise. – Esmaspäev. Piltidega nädalaleht, nr. 40, 6.10.1935, lk. 9.
[19] P. Ambur. Eesti eksliibrisest. Tallinn: Tallinna Eesti Kirjastus-Ühisus, 1942, lk. 6; P. Ambur. Günther Reindorffi eksliibristest. Tartu: [s.n.] 1944, lk. 7.
[20] Eesti eksliibrise klassikat puugravüüris. Koost. J. Hain. Tallinn: Kirjastus Kunst, 1983, pagineerimata.
[21] Pallase viljastavat mõju eesti graafika, sh. eksliibrisekunstile on esile tõstnud nt. ka kunstiajaloolane Jüri Hain. – J. Hain. Eesti eksliibrise klassikat puugravüüris.
[22] Koos Pallasega tõsteti 1935. aastal eksliibriste loojate taimelavana esile ka Riigi Kunsttööstuskooli (Eesti Kunstiakadeemia eelkäija). – Uudisõpetus koolipingis, lk. 9.
[23] J. Genss. Kunstipärase ex-librise näituse kataloog. Tallinn: Tallinna Eesti Kirjandus-Ühistu, 1935.
[24] H. Peets. Mõnda eksliibrisest: lisaks: wiis originaal-eksliibrist kunstnike-graafikute Ernö Koch’i, Karin Luts’u, Hando Mugasto, Johann Naha ja Ado Wabbe kavandite järgi, üks tüpograafiline originaal-eksliibris ja kolm reproduktsiooni, neist kaks originaal-trükimeilt. Tallinn: [s.n.] 1937.
[25] S. Karling. Arkadio Laigo. Exlibris puugravüüris. Tartu: [s.n.] 1940, I. Eesti kunsti-aasta. Pagineerimata.
[26] A. Tuulse. Hando Mugasto eksliibrised.
[27] S. Karling. Arkadio Laigo. Exlibris puugravüüris. Pagineeerimata.
[28] Eesti ekslibristid. Tallinn: Eesti NSV Raamatuühing, 1987, pagineerimata (voldik).
[29] H. Lepik. Julius Genss ja ekslibristika. Tallinn: [s.n.] 2009, lk. 1. Käsikiri Eesti Kunstimuuseumi raamatukogus.
[30] Teise osa Ivaski kogust omandas Eduard Wiira. – J. Genss. Udo Ivask, lk. 11. J. Genssile ja Ed. Wiirale kuulusid suurimad vabariigiaegsed eksliibrisekogud. – Uudisõpetus koolipingis, lk. 9.
[31] Kataloogi koostas ja ilmselt eksponaadid valis Julius Genss. – H. Lepik. Julius Genss ja ekslibristika, lk. 12.
[32] A. Vinkel. Ambur, Paul. – Eesti Kirjarahva Leksikon. Koost O. Kruus. Tallinn: Eesti Raamat, 1995, lk. 36.
[33] Samas.
[34] Paul Amburi isiklikus kogus oli juba enne Teist maailmasõda u. 15 000 raamatut, millest 1944. aastal osa ära põles. – A. Vinkel. Ambur, Paul, lk. 36. Pärast sõda soetas ta endale mõistagi uue raamatukogu.
[35] P. Ambur. Raamatu levitamise probleeme. – ERK. Üld-, majanduslik- ja kultuuripoliitiline ajakiri (Eesti rahvuslaste klubide häälekandja), nr. 5, 2.12.1938, nr. 6, 30.12.1938, lk. 220–223, 252–258.
[36] P. Ambur. Eksliibriste soetamisest ja kogumisest. Tartu: Postimees, 1943, lk. 5.
[37] Tartu Ülikooli raamatukogu eksliibriste kogu E 2745.
[38] A. Vinkel. Ambur, Paul, lk. 36.
[39] Kolmandat eksemplari vajas P. Ambur selleks, et kui ta tahtis eksliibrisest kirjutades ka pildi avaldada, pidi ta selle kirjastusele ära andma. – K. Leib. Minu mälestusi Paul Amburist. Tartu: [s.n.] 2004, lk. 40.
[40] P. Ambur. Eesti arstide eksliibristest. Tartu: Postimees, 1943; P. Ambur. Arkadio Laigo raamatuviitadest. Tartu: [s.n.] 1942; P. Ambur. Gustav Mootse ja teiste viljandlaste eksliibristest. Tartu: K. Mattiesen, 1944.
[41] P. Ambur. Kristjan Raua eksliibristest. Tartu: Postimees, 1943; P. Ambur. Richard Kiviti raamatuviitadest. Tartu: [s.n.] 1943.
[42] P. Ambur. Eksliibrise soetamisest. – Postimees, nr. 257, 31.10.1942, lk. 6.
[43] P. Ambur. Eksliibriste soetamisest ja kogumisest. Tartu: Postimees, 1943, lk. 7–8.
[44] P. Ambur. Eesti eksliibrisest. Tallinn: [s.n.] 1942, lk. 5.
[45] P. Ambur. Eksliibriste soetamisest ja kogumisest, lk. 37.
[46] P. Ambur. Arkadio Laigo raamatuviitadest, lk. 6–7.
[47] O. Kangilaski. Paul Amburi eksliibris. 1940, Tartu Kunstimuuseum TR 6024 E 189.
[48] E. Kollom. Paul Amburi eksliibris. 1940. Tartu Kunstimuuseum TR 6060 E 224.
[49] K. Leib. Minu mälestusi Paul Amburist, lk. 28–29.
[50] P. Ambur. Kristjan Raua eksliibristest, lk. 24.
[51] Samas.
[52] P. Ambur. Richard Kiviti raamatuviitadest, lk. 10–11.
[53] Samas, lk. 6/7.
[54] 1944. aastal lahkus Karl Lang Eestist. – Album Academicum Universitas Tartuensis 1918–1944. I–III. Koost. L. Lindström, T. Hiio. Tartu: Tartu Ülikool – Eesti Ajalooarhiiv – Eesti Teadusfond, 1994, matrikkel nr. 7264.
[55] Loosungi mõtet on P. Ambur ise varem avanud ühes raamatuid populariseerivas, võiks koguni öelda programmilises artiklis: „[– – –] Raamatut on nimetatud rahva vaimseks relvaks võitluses oma riikliku ja kultuurilise iseseisvuse ning rahvusliku olemasolu eest. Meilgi püstitati Raamatuaastal loosung: R e l v j a r a a m a t k ä s i k ä e s [– – –]“ – P. Ambur. Raamatu levitamise probleeme, lk. 220.
[56] P. Ambur. Arkadio Laigo raamatuviitadest, lk. 14. (Esimest korda kasutas Laigo seda motiivi 1937. aastat raamatukaupmees J. Semmiste eksliibrisel. Samas, lk. 15.)
[57] Samas, lk. 15.
[58] K. Kirme. Muusad ei vaikinud. Kunst Eestis sõja-aastail 1941–1944. Tallinn: Kunst, 2007, lk. 17–58.
[59] P. Ambur. Arkadio Laigo eksliibristest. – Postimees, nr. 216, 12.09.1942, lk. 6.
[60] P. Ambur. Eksliibrise soetamisest. – Postimees, nr. 257, 31.10.1942 lk. 6.
[61] P. Ambur. Gustav Mootse eksliibristest, lk. 12.
[62] Samas, lk. 19, 35–36, 79.
[63] Album Academicum, matrikkel nr. 3111.
[64] K. Kurgvel lahkus 1944. aastal Eestist Rootsi. – Album Academicum, matrikkel nr. 1979.
[65] P. Ambur. Gustav Mootse eksliibristest, lk. 37, 81 ja lk. 33, 85.
[66] Samas, lk. 41, 111.
[67] Samas, lk. 13.
[68] Samas, lk. 23, 36, 97.
[69] Album Academicum, matrikkel nr. 9428.
[70] P. Ambur. Gustav Mootse eksliibristest, lk. 39, 125.
[71] P. Ambur. Arkadio Laigo raamatuviitadest, lk. 23.
[72] Seda oli teinud P. Ambur ka vabariigi päevil. – P. Ambur. Raamatu levitamise probleeme.
[73] P. Ambur. Eesti eksliibrisest, lk. 9.
[74] Samas, lk. 10.
[75] P. Ambur. Märt Laarmani eksliibristest. Tartu: K. Mattisen, 1944, impressum.
[76] A. Rõude kohta vt. A. Allikvee. Missiooniga kunstikollektsionäär. Alfred Rõude (1896–1968). Tallinn: Eesti Kunstimuuseum, 2019.
[77] P. Ambur. Eesti eksliibrisest, lk. 19.
[78] A. Vinkel. Ambur, Paul, lk. 36; K. Leib. Minu mälestusi Paul Amburist, lk. 41.
[79] A. Vinkel. Ambur, Paul, lk. 36.
[80] ERA.R-969.2k.3
[81] K. Leib. Minu mälestusi Paul Amburist, lk. 8.
[82] Põhjaliku ülevaate nõukogude kunstiprogrammist, selle erinevatest etappidest leiab üldkäsitlusest: Eesti kunsti ajalugu. 6. 1940–1991, I osa. Peatoim. K. Kodres. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia, 2013.
[83] H. Lepik. Nakatumisest ja peiteperioodist kuni digitaalse eksliibrise ajastuni. – Raamatukogu 2008, nr. 6, lk. 27–29. Veebis: file:///C:/TMP/RK-6-08.pdf (vaadatud 08.07.2021).
[84] T. Tannberg. Kuidas kirjanike liit pole seni veel kõiki suutnud liita ühiseks pereks. – Lisandusi Eesti Nõukogude Kirjanike Liidu asutamise loole aastatel 1943–1946. – Keel ja Kirjandus 2021, nr. 7, lk. 589.
[85] Album Academicum, matrikkel nr. 5586.
[86] ERAF.129SM.1.2036-1 ja ERAF.129SM.1.2036-2.
[87] P. Ambur. Eesti kunstipärasest eksliibrisest. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1958.
[88] H. Lätti (saatetekst). Eesti eksliibriste näitus 1957. Tallinn: Tallinna Riiklik Kunstimuuseum, 1957 [voldik], pagineerimata.
[89] Album Academicum, matrikkel nr. 16398.
[90] Vt. nt. Jüriöö teema käsitlust Teise maailmasõja aegses ja Nõukogude Eesti kunstis: L. Kaljundi, T.-M. Kreem. Ajalugu pildis – pilt ajaloos. Rahvuslik ja rahvusülene minevik Eesti kunstis. Tallinn: Eesti Kunstimuuseum – Kumu kunstimuuseum, 2018, lk. 185–195.
[91] P. Ambur. Eesti kunstipärasest eksliibrisest, lk. 172.
[92] Kõnealuse mõõna põhjuseks peetakse EKP X kongressi ning sellel vastuvõetud otsuseid. Vt. pikemalt: O. Kuuli. Sulaaegsest kultuuripoliitikast. – Kleio 1997, nr. 1 (19), lk. 30–34.
[93] Èkslibris Èstonii: katalog vystavki. Moskva, 1961.
[94] Eksliibris ja Paul Ambur. Näituse kataloog. Koost. H. Lahi. Tartu: Eesti NSV Riiklik Etnograafiamuuseum, 1975, lk. 21–23.
[95] Eksliibrisel on dateering 1960, selle repro all eksitavalt 1959. – K. Leib. Minu mälestusi Paul Amburist, lk. 29.
[96] Hiljem ilmus ka sama pealkirjaga raamat. K. Leib. Minu mälestusi Paul Amburist, lk. 34.
[97] P. Ambur. Richard Kaljo eksliibrised. Tallinn: Eesti Raamat, 1969, lk. 17, 19, 22.
[98] Teine elukutse, mille „embleemiks“ sobis hästi naisakt, oli arsti oma, näiteks Richard Kaljo eksliibrised günekoloog Harry Ernitsale. – P. Ambur. Richard Kaljo eksliibrised, lk. 20.
[99] P. Ambur. Eesti kunstipärasest eksliibrisest, lk. 139.
[100] Samas, lk. 85.
[101] Täpsemalt tutvustas Ambur Lutsu 1936. aastal Reeli Rooveltile ja Vilja Uustalule loodud raamatuviitu. P. Ambur. Eesti kunstipärastest eksliibrisest, lk. 140.
[102] K. Leib. Mälestusi Paul Amburist, lk. 45. Konkreetne näide: P. Ambur. V. I. Lenin eesti kunstnike eksliibristel. – Rahva Hääl, 11.11.1970.
[103] Eksliibris ja Paul Ambur, lk. 6.
[104] P. Ambur. Tallinn eksliibristel [M. Gorki nim. Tallinna Keskraamatukogus toimunud näituse kataloog]. Tallinn: Eesti NSV Kultuuriministeerium, 1963. Hiljem arendas P. Ambur teemat edasi, korraldas keskraamatukogus veel ühe Tallinna-teemaliste eksliibriste näituse ja andis välja veel ühe kataloogi. – P. Ambur. Tallinn eksliibristel [M. Gorki nim. Tallinna Keskraamatukogus toimunud näituse kataloog]. Tallinn: Eesti NSV Kultuuriministeerium, 1969. P. Amburi tööd Tallinna eksliibristega jätkas pärast tema surma sisuliselt kunstiajaloolane ja eksliibrisekollektsionäär Jüri Hain, kelle koostatud uues kataloogis osutatakse küll 1963. aasta näitusele „Tallinn eksliibristel“, kuid Amburile kui selle ja järgmise samateemalise näituse koostajale mitte. Vt. J. Hain. Tallinn eksliibristel. Tallinn: Kirjastus Kunst, 1980.
[105] H. Kaev. Eesti NSV eksliibrised 1961. Näituse kataloog. Tallinn: Fr. R. Kreutzwaldi nim. Eesti NSV Riiklik Raamatukogu, 1962, pagineerimata.
[106] H. Kaev. Eesti NSV eksliibrised 1961, pagineerimata.
[107] N. Raid. Eesti NSV eksliibris 1962. Näituse kataloog. Tallinn: Fr. Reinhold Kreutzwaldi nim. Eesti NSV Riiklik Raamatukogu, 1963, pagineerimata.
[108] Tartus koondusid eksliibrisehuvilised 1972., Kohtla-Järvel 1975., Pärnus 1980. aastal ja mujal veel hiljem. Kollektsioneerimise kõrval tegeldakse enesetäiendamisega; koos käiakse tavaliselt kord kuus kindlal nädalapäeval, sagedased külalised koosolekutel on kunstnikud ja kunstiteadlased. Lisaks toimuvad õppekäigud kunstimuuseumi ja raamatukogudesse; korraldatakse regulaarselt näitusi. Traditsiooniks on kujunenud Tallinna ja Tartu eksliibrisekunstnike ülevaatenäitused, samuti tehakse temaatilisi väljapanekuid, näiteks „Leniniana eksliibristel“, „Kirjandusteemalisi raamatumärke“. Tavaks on saanud rändnäituste korraldamine, trükitakse katalooge; klubidele korraldatakse suviseid ühisseminare looduslikult kaunis kohas seminaridel on osalenud teiste liiduvabariikide inimesi; Tallinna klubi on vastu võtnud Soome eksliibriste klubi delegatsiooni; Eesti eksliibriseid on tutvustatud väljaspool – Moskvas, Kišinjovis, Riias jm. (Vt. Eesti ekslibristid, pagineerimata voldik.) Ekslibristide kokkutulekutele pühendati omaette eksliibriseid, mis enamasti keskendusid ühe või teise kokkutuleku koha eripära väljatoomisele. – Eesti eksliibris 1900–2000. Käsikiri Eesti Kunstimuuseumi raamatukogus.
[109] Eesti eksliibris 1974–1975. Tallinn: Eesti NSV Raamatuühing, 1977, lk. 5.
[110] P. Ambur. Evald Okase eksliibrised. Tallinn: Eesti Raamat, 1969, lk. 65. Vt. ka: V. Raam. Eksliibris ja Evald Okas. Tallinn: Kirjastus Kunst, 1986.
[111] H. Kaev. Eesti NSV eksliibrised 1961, pagineerimata.
[112] P. Ambur. Eesti kunstipärastest eksliibristest, lk. 141–144.
[113] P. Ambur. Günther Reindorffi eksliibristest, lk. 8 jj.
[114] Eesti eksliibris 1974–1975, lk. 6–7.
[115] K. Leib. Minu mälestusi Paul Amburist, lk. 25.
[116] Niina Raidi eelmine ametikoht oli Tartu Kunstimuuseumi teadusdirektor (1959–1962).
[117] N. Raid. Eesti NSV eksliibris. 1962 näituse kataloog. Tallinn: Fr. R. Kreutzwaldi nim. Eesti NSV Riiklik Raamatukogu, 1963, pagineerimata.
[118] Eksliibriseomanike nimekirju on avaldatud jooksvalt. Evi Kuke ja Rein Looduse, nagu ka eespool mainitud Jüri Haini kuulumisest kollektsionääride hulka annavad näiteks tunnistust: Eesti eksliibris `90–`92. Kataloog. Koost. Evi Kukk. Tallinn: Eesti Rahvusraamatukogu, 1994, pagineerimata; Eksliibris Eestis 1900–2000.
[119] R. Loodus, H. Lahi. Eesti eksliibris 1900–1990; V. Raam. Evald Okas ja eksliibris. Tallinn: Kunst, 1986.
[120] Kõige põhjalikumaks eksliibrise uurijaks on P. Amburit nimetanud varem Jüri Hain. – Eesti eksliibrise klassikat puugravüüris, pagineerimata.
[121] Eksliibris ja Paul Ambur.
[122] Samas, lk. 5.
[123] Eksliibrised avaldatud: K. Leib. Minu mälestusi Paul Amburist, lk. 16.
[124] Samas, lk. 12–14, 19.
[125] Samas, lk. 15.
[126] Samas, lk. 27.
[127] Samas, lk. 48.
[128] P. Ambur. 150 eksliibrist puugravüüris. Johannes Juhansoo eksliibriste näituse kataloog 2.–31. X 1964. Tallinn: Eesti NSV Kultuuriministeerium – M. Gorki nim. Tallinna Keskraamatukogu, 1964.
[129] K. Leib. Minu mälestusi Paul Amburist, lk. 7–8.
[130] Juba 1935. aastal kirjutas Julius Genss: „Raamatumärkide väike formaat, nende kuuluvus üksikule isikule, kelle maitseid ja kalduvusi tuleb arvestada märgi loojal, on tekitanud olukorra, et märk on kunstnikele kujunenud nii öelda oma kompositsiooni ande rakendamise proovikiviks.“ – J. Genss. Ed. Viiralti ex-libriseid, pagineerimata. Kaheksa aastat hiljem ja korduvalt veel hiljemgi kinnitas seda ka Paul Ambur: „Eksliibris on väikeseformaadiline kunstitöö.“ – P. Ambur. Eksliibriste soetamisest ja kogumisest, lk. 37. Eksliibrisesse kui kunstiteosesse suhtumise eest seisavad kunstikogujad siiani, vt. nt. K. Leib. Eksliibris – pisigraafika šedööver. Tartu, [s.n.] 2014; M. Lepp. Eksliibris kui kunstiteos. I, Tallinn: Folger Art, 2018.
[131] M. Liik, T. Reimo, E. Valk-Falk. Omanikumärkidest Oleviste raamatutes. – Bibliotheca Revaliensis AD D. Olai. Tallinna Oleviste raamatukogu. Tallinn: Eesti Akadeemiline Raamatukogu, 2002, lk. 102.
[132] Tallinna trükitööline August Rebane joonistas oma esimese raamatuviida ise. See kujutas rukkivihke koguvat meest, mis pidi viitama eksliibrise omaniku erinevatele harrastustele, tema kirglikule huvile vanade rahatähtede ja mälestusmärkide, ajalehtede, seinakalendrite jms. vastu. Vt. Uudisõpetus koolipingis. – Esmaspäev: piltidega nädalleht, nr. 40, 6.10.1935.