Ava otsing
« Tuna 3 / 2017 Laadi alla

Rahvusvahelise arhiiviuuringute keskuse ICARUS konverents Tartus (lk 149–152)

29.–30. mail 2017 toimus Rahvusarhiivi võõrustamisel rahvusvaheline kokkusaamine Tartus Noora hoones. Arhiiviuuringute keskuse ICARUS (http://icar-us.eu/en/) liikmena ja ühtlasi sama ühenduse veetava europrojekti CO:OP (http://coop-project.eu/) partnerina avanes Rahvusarhiivil vahetult pärast uue esindushoone valmimist austav võimalus korraldada konverents „Co:operative Estonia“ ehk teisisõnu koostöine Eesti suunaga nii meie endi kui ka naaberriikide mäluasutustes tehtavale koos- ja ühistööle, aga ka e-Eesti arendustele infotehnoloogia, e-residentsuse ja e-teenuste vallas. Kuigi Lääne- ja Lõuna-Euroopast vaadatuna on Eesti ja eriti Tartu võrdlemisi kauge piirkond koos hõreda lennuühendusega, võttis teekonna jalge alla rohkem kui 50 väliskülalist 17 riigist. Neile lisaks tulid Tartusse head kolleegid Läti ja Leedu arhiiviesindustest ning nii võis koos korraldajatega lugeda konverentsil osalenute arvuks rohkem kui 70 inimest 20 riigist.

Konverentsi eel pidas ICARUS traditsioonilise juhatuse koosoleku koos aastakoosoleku ja uue juhatuse valimisega. ICARUS-e presidendina jätkab Thomas Aigner St. Pölteni diötseesi arhiivist Austriast, asepresidendid on Vlatka Lemić Horvaatia rahvusarhiivist ja Antonella Ambrosio Napoli Ülikooli ajaloo osakonnast. Lisaks kaheksale juhatuseliikmele kutsuti juurde 19 liiget partnerasutustest ja esmakordselt on ICARUS-e koopteeritud liikmeskonnas Põhjamaade esindajad Rootsi, Soome ja Eesti rahvusarhiividest (viimast esindab allakirjutanu). ICARUS ühendab praeguseks rohkem kui 180 arhiivi- ja/või teadusasutust 34 Euroopa riigist, USA-st ja Kanadast. Ühendus on avatud igale asutusele ja üksikisikule, kes tunneb sidet arhiivinduslike ja ajalooteaduslike teemadega. Loodud on ka sõprade ühendus ICARUS4 all. Arhiiviuuringute keskuse tegevussuundadest ja käimasolevatest projektidest annab kõige lähema ülevaate ühenduse veebileht (viide ülal).

29. mail, hüva kevadilmaga esmaspäeva pärastlõunal peetud konverentsi esimeses osas astus avasõnavõtuga üles e-Eesti spetsialist Carlos Ivan Vargas Alvarez del Castillo. Kolm aastat e-Eestit üleilmselt tutvustanud mehhiklasest noormees andis kuulajaile ülevaate Eesti evolutsioonist küberajas ja riigi tõusust digitaalmaailma juhtivate jõudude hulka. Tema käsitluses on Eesti edukas digitaalteenuste arendamine saanud võimalikuks tänu elanike valdavalt usaldavale hoiakule valitsuse ja ametkondade võimaldatavaile e-teenustele ning erinevalt enamikest riikidest ei seata kahtluse alla riigi toetusele tuginevaid e-kanaleid, olgu selleks eesti.ee lehel igale kodanikule loodud e-posti aadress koos laialdase võimalusega oma andmeid omal äranägemisel ses keskkonnas hoida või hoopis enam praktilise eluga haakuv ID-kaardi kasutus tervishoiu-, maksu- või pangateenuste mugavaks ja kiireks muutmisel. Digiteenuste kasutus aitab arvutuslikult kokku hoida igas kuus 300 meetri kõrguse paberivirna ja päästab kodanikke kolmandiku võrra lühemast raviasutuste järjekorrast, kui piirduda vaid juhunäidetega. Välisriigi kodanike kasutataval e-residentsusel on kõige hoomatavam mõju ettevõtluse arendajate ringis (Eestis on idufirmade arv inimese kohta Euroopa suurim, 2017. aasta hiliskevadeks on registreeritud rohkem kui 2900 firmat, mida juhivad e-residendid, kokku on hetkeseisuga 18 000 e-residenti 135 riigist), ent kasutegur võib olla ka neil inimestel, kes soovivad senisest mugavamini dokumente allkirjastada, tõendada ja hallata või tegeleda ID-kaardi abil muu kiiret tõendusväärtust vajava tegevusega, sõltumata füüsilisest asukohast. Carlos Vargasele esitatud küsimuste seast jäi kõlama kahtlus, kas e-residentsus ei anna firmadele vabad käed maksupettusteks, kuid kõneleja kummutas need arvamused väitega, et just tänu digitaalallkirjaga tehingute sooritamisele on Eestis maailma läbipaistvaim ja kontrollituim maksusüsteem, mida tõestab ka OECD vastava statistika juhtpositsioonil asumine.

Konverentsi edasine osa kulges mäluasutuste ja veelgi enam arhiivide koostöiste tegevuste tutvustuse tähe all. Riigiarhivaar Priit Pirsko tõi sõnavõtus „Koostöö ja kirjalik mälu“ esile kolm olulist momenti: tunnustatud arhiiviteoreetiku Terry Cooki 2002. aastal esitatud väide arhiivide mõjujõu ümbersuunamisest ja ühiskonna liikmetega jagamisest sillutas teed tänaseks levinud arusaamale kogukondade kaasamise vajalikkusest; 2013. aastaks oli arhiivinduse paradigmades T. Cooki hinnangul toimunud märkimisväärne muutus nii arhiveeritava ainese sisus (ühiskonna tasandilt kogukonna tasandile liikumine) kui ka arhivaari rollis (hindajast ja vahendajast kogukondliku ühistöö korraldajaks); igasugune koostöö, olgu selleks kas või kuiva definitsiooni järgi ühise või vastastikuse hüve nimel toimuv protsess, saab võimalikuks üksnes tänu usaldusele, mida on kasulik meeles hoida ka arhiivitöö arendamises. Sõnavõtu teises pooles rõhutas P. Pirsko Eesti arhiiviteenuste arenguetappide tähiseid arhiivikirjelduste vaba kättesaadavuse ja digikujutiste tasuta vaatamise võimalusega alates 2000. aastate esimesest poolest, millest kümnendi võrra hiljem on astutud mitu suurt sammu edasi tänu julgusele kaasata iga huvitatud inimest ühiskonna ajalootajule oluliste ühisloomeliste algatuste elluviimiseks.

Thomas Aigner, ICARUS-e president ja aktiivne kirikuarhiivide ainese kättesaadavuse eestkõneleja, märkis ajapuudusel põgusaks jäänud sõnavõtus koostöiste tegevuste arendamise tähtsust ennekõike Euroopa tasandil, aga ka globaalselt. Ühtlasi rõhutas T. Aigner arhiivide ja õppeasutuste suhtlusvõrgustikus toimiva kommunikatsiooni olulisust ning loovate lahenduste rakendamist. Tõhus näide on arhiiviuuringute keskuse algatatud ja Euroopa Komisjoni kaasfinantseeritava programmi Loov Euroopa Kultuur 2014–2020 projekt Community as Opportunity  Creative archives’ and users’ network (lühendatult CO:OP ehk eesti keeli kogukond kui mänguruum, arhiivide ja kasutajate loov võrgustik), milles osaleb 17 partnerasutust 11 riigist. Projekti läbiv joon on kogukondade kaasamine nii topoteekide (fotode veebikeskkond) loomise, kogukondade arhiivipäevade korraldamise kui ka arhiivipedagoogiliste õppepäevade läbiviimise kaudu. Ühtlasi on projekti eesmärkide seas arhivaalide digiteerimine ning veebipõhiste andmebaaside testimine ja arendamine.

Balti kolleegide sõnavõtud valgustasid koostööd nii lääne- kui ka idapartneritega. Läti riigiarhivaar Māra Sprūdža kõneles kahest digiteerimisprojektist koostöös Läti diasporaa esindustega, neist üks hõlmab Sydney Läti Seltsi (1953–2000) ja teine Läti Rahvusnõukogu Suurbritannias (1950–2014) arhiiviallikate digiteerimist. Mõlemad projektid on nõudnud mahukat eeltööd, näiteks arhivaalide korrastamist ja sarja tasandil kirjeldamist, samuti mõlema organisatsiooni tegevusega haakuvate väikeühenduste ainese arhiveerimist ja arhiivide transportimist Läti rahvusarhiivi. Koostöö Austraalia lätlastega on toonud ka täiendust eraarhiividele, nii on mitme nimeka välislätlase arhiiv jõudnud tagasi kodumaale. Läti Rahvusnõukogu ainese digiteerimisel on tehtud kättesaadavaks ligi 6000 arhivaali, hõlmates kirjalikku ja audiovisuaalset pärandit organisatsiooni tegevusest 20. sajandi keskpaigast 2014. aastani.

Leedu arhiivide koostööd nii sise- kui ka välisriiklikult tutvustasid Rūta Steponavičiūtė Leedu riigiarhivaari büroost ja Kaunase maa-arhiivi direktor Gintaras Dručkus. Kui riigiarhivaari büroo arendab suhteid välisriikidega töötajate ja kogemuste vahetamise, ühisnäituste ja trükiste avaldamise, aga ka mahukate digiteerimisprojektide kaudu (nimetada tasub koostööd Stanfordi Ülikooli ja Holokausti Memoriaalmuuseumiga USA-s), siis regionaalsel tasandil toimuv koostöö on detailsem ja allikakesksem. G. Dručkuse ülevaade peatus koostööl Venemaa mäluasutustega aastatest 2007 ja 2013–2014, eeskätt Venemaa Vanade Aktide Riikliku Arhiivi, Venemaa Sõjaajaloo Arhiivi, Venemaa Teaduste Akadeemia raamatukogu ja kaunite kunstide muuseumi ning Venemaa Rahvusraamatukoguga. Igas nimetatud asutuses on hoiul Kaunase piirkonda hõlmavat ainest, sh. Kaunase linna ja ümbrust peegeldavaid kaarte ja plaane 19. sajandist, millest osa on digitaalsena kättesaadavad. Valgevene Riikliku Ajalooarhiiviga Minskis ja Grodno ajalooarhiiviga teostunud koostöös selgitati välja Leedu ala hõlmavad allikad 17.–20. sajandi pöördelistes sündmustes, olgu selleks Põhjasõda, Poola jagamised, Vene-Prantsuse sõjad, Vene-Jaapani sõda või Esimene maailmasõda. Aastail 2014–2015 tegi Kaunase maa-arhiiv tulemuslikku koostööd ka Rumeenia ja Gruusia arhiividega.

30. mai ennelõunal jätkus konverents kuue ettekandega, neist kolm käsitlesid Rahvusarhiivi tegevust kasutajate suunal.

Kasutusosakonna juhataja Tõnis Türna andis kompaktse ülevaate arhiiviteenuste arengust ja hetkeseisust, peatudes nii arhiivi infosüsteemi ja digiteeritud allikate veebide kui ka kasutajaid hõlmava iseteenindusportaali võimalustel. Viimase abil on ka inglise keelt kõneleval kasutajal käepärane tellida koopiat arhivaalist või esitada arhiivile päring huvipakkuvas küsimuses, samuti tasuda soovitu eest sealsamas. Iga kasutaja saab ühtaegu hallata oma tellimusi ja laenutusi isikliku konto kaudu, mis teeb arhiiviga suhtlemise veelgi mugavamaks. Arhiivitöötajale annab iseteenindusportaal kohe ülevaate iga kasutaja tellimuse ja päringu hetkeseisust, selle abil saab probleemide korral arhiivitöötaja kasutajat varasemast kiiremini ja täpsemini nõustada. Kokkuvõttes saab Rahvusarhiivi e-teenuste hetkeseisu pidada heaks põhjusel, et arendustööd toimuvad asutusesiseselt ja uuedki ideed saavad seetõttu võrdlemisi kiiresti realiseeruda.

Arhiivi ühisloome algatusi ehk vabatahtlike kaasamist arhiivikirjelduste leidmisel ja käibele toomisel valgustasid arhivaarid Maive Mürk ja Sven Lepa. Rahvusarhiivi esimese ühisloome projekti algus jääb enam kui kolme aasta taha, 2014. aasta hilissügisesse, mil avanes veebileht „Eestlased Esimeses maailmasõjas“ ning arhiiv kutsus igaüht üles andma oma panus ilmasõjast osa võtnud eesti sõdurite arhiividokumentidest ülesleidmisel ja indekseerimisel. Algne kartus venekeelsete käsikirjaliste allikate väljalugemise raskusest ja vabatahtlike vähesest huvist hajus juba mõne kuuga, kui kümned vabatahtlikud asusid tempokalt allikaid sirvima ja nimesid sisestama. Pea kolm aastat hiljem on mitte üksnes kartusi, vaid ka ootusi ületatud kordades — ilmasõja allikaid on lugenud ja andmeid sisestanud 199 vabatahtlikku 649 säilikust ning sisestatud isikukirjete arv ulatub 155 000-ni. Tõsi, kahtlemata on osa isikunimesid sisse kantud mitu korda ja täpne ilmasõjas käinud eestlaste arv vajab edaspidi põhjalikku analüüsi, ent juba praeguseks on rohkem kui 30% kirjetest läbinud kontrolli ja sedagi teevad vabatahtlikud. Lisaks on igaühel võimalus ühisloome veebilehele üles laadida oma perearhiivis leiduvaid dokumente ja sedagi võimalust on kasutatud usinalt, rohkem kui 250 korral. Veelgi olulisem on aga praeguseks tõestatud arhiivihuviliste kaasamise efekt ja et on saadud tugevat kinnitust sarnase ühisloomelise tööga jätkamiseks. Nii ongi 2017. aasta jooksul käivitumas teine ühisloome projekt, mille keskmes on Tartu elanikkond 1867. aastal. Kõnealusel aastal viidi Tartus sarnaselt teistele Liivimaa linnadele läbi rahvaloendus, mille allikate alusel saab tuvastada linnaelanikud ees- ja perenimedega, nende perekondliku staatuse, usutunnistuse ja näiteks ka elukutse. Vaatamata arhiiviallikate traditsioonilisele saksakeelsusele suudab neisse märgitud sõnu ja lühendeid ladusalt välja lugeda igaüks. Elanike väljaselgitamisele lisandub veel teinegi mõõde — iga elaniku saab siduda tema elukohaga ehk kinnistu asukohaga kaardil. Selleks on ühisloome veebilehel ette antud Tartu linna kaart koos kinnistute asukohtadega, huvipakkuval kinnistul klikkides avaneb rahvaloenduse allikast vastava kinnistuga seonduv elanike loend koos sisestusväljadega ja nii on isikute kirjeldamine lihtne, mugav ja kaasahaarav. Ühisloome veeb „Tartu 1867“ jõuab avalikkuse ette 2017. aasta sügisel, huvilistel tasub jälgida teateid Rahvusarhiivi kanalitest.

Rahvusvahelise koostöö näidetest kõnelesid Milano-Bicocca Ülikooli doktorant Õnne Mets ja Eesti Kunstiakadeemia dotsent Hilkka Hiiop. Õ. Mets andis ülevaate Briti Rahvusraamatukogu ja Briti Rahvusarhiivi kolme suure otsisüsteemi (Explore, Archives and Manuscripts, Discovery) märksõnastamise võimalustest kasutajate abil. Ühel juhul saab märksõnastamise analüüsi teostada kümnendi jooksul, kahel juhul viimase viie aasta lõikes. Märksõnade lisamine ehk teisisõnu allikalise baasi (järgmistele) kasutajatele mugavamaks ja arusaadavamaks muutmine saab reeglina toimuda pärast kasutaja registreerimist vastavas otsisüsteemis. Seejärel võib märksõnastaja rollis asuv kasutaja hakata meelepäraseid märksõnu huvipakkuva allika juurde lisama. Sisestatud märksõnad avalduvad reeglina kohe, kuigi mõistetavalt kasutavad asutused vastavaid kontrollfiltreid sobimatute märksõnade vältimiseks. Nimetatud kolme otsisüsteemi kõrval on vaadeldud ka mõlema asutuse Flickri kontot, kus samuti on märksõnastamist viimase 4–5 aasta jooksul kasutatud. Kokkuvõttes oli analüüsi tulemuseks keskmiselt üks märksõna ühe kirjeldusüksuse kohta ühe kasutaja panusena, kuid maksimumnäitude puhul eristus Briti Rahvusarhiivi Discovery otsisüsteem teistest selgmini — rohkem kasutatavate arhivaalide kohta lisasid kasutajad kuni sadakond märksõna. Uurimistöö kaugem eesmärk on anda mäluasutustele suunatumat teavet kasutajate käitumisharjumustest, et nende alusel sarnast vabatahtlikku tööd edaspidi paremini potentsiaalsete kasutajateni tuua.

Foto:
Rahvusarhiivi konserveerimisüksuse laboris. Foto: B. Kibal

H. Hiiop kõneles kahest suurejoonelisest ja mitut teadusharu ühendavast projektist, millega Eesti meediaruumis asuv inimene on kahtlemata kursis, ent mida kaugemad kuulajad jälgisid üllatusega — Niguliste kiriku Rode altari ja Toomkiriku Ackermanni altari restaureerimine. Rode kappaltar on üks suurejoonelisemaid ja paremini säilinud hiliskeskaegseid Põhja-Saksa altareid kogu Euroopas, see pärineb Lübecki meistri Hermen Rode töökojast ja paigutati Niguliste kirikusse 1481. aastal. Kappaltaril kujutatud rohkem kui neljakümne pühaku ja piiblitegelase skulptuurid vajasid puhastamist ja põhjalikke tehnilisi uuringuid. Niguliste kiriku kooriruumis teostatud töid (2013–2016) said huvilised pidevalt kohapeal jälgida, lisaks kajastati tööde hetkeseisu veebi ja blogi vahendusel ning kappaltari ajalooga said vaatajad tutvuda interaktiivse multimeediaprogrammi abil. Rode altari restaureerimise projekt sai 2017. aasta kevadel suurejoonelise rahvusvahelise tunnustuse — Europa Nostra auhinna. H. Hiiopi juhtimisel käivitus 2016. aastal järgmine restaureerimisprojekt, mille eesmärk on uurida ja väärtustada Eesti barokiajastu skandaalseima ja andekaima puunikerdaja Christian Ackermanni töid. Projekti esimeses etapis uuritakse Ackermanni tippteost, Tallinna Toomkiriku altariseina (1694–1696), seejärel jätkuvad tööd Juuru, Järva-Madise, Rapla, Simuna, Vigala ja teisteski Eesti kirikutes. Projekti käigus analüüsitakse kõiki Ackermannile omistatud kunstiväärtuslikke objekte, tehniliste uuringute ja arhiiviallikate võrdluses luuakse andmebaas, mis annab eelduse edasisteks süvauuringuteks. Oluline on ära märkida ka projekti läbiv koostöö avalikkuse, koolide ning kohalike kiriklike ja ilmalike kogukondadega.

Konverentsi lõpetas Kölni Ülikooli digihumanitaaria eksperdi Stephan Makowski ettekanne pitserite digiteerimise kaasaegsetest võimalustest. Üks tuntumaid objekti pildistamise võtteid on RTI-meetod (Reflectance Transformation Imaging). See on saripildistamise meetod, kus objekti jäädvustamiseks kasutatakse peegeldavat külgvalgust. RTI-meetod võimaldab objekti detaile (kahjustused, parandused, sh. silmale nähtamatud jäljed) väga hästi esile tuua ja nii on see äärmiselt sobilik süvauuringuiks mis tahes väikesemõõduliste objektide puhul. See meetod koos tehnilise seadistusega on kontaktivaba ja mitteinvasiivne (objekti mitte tungiv), samuti on digiteerimise tehnika hõlpsalt ülesseatav ja transporditav. RTI-tehnika olemasolul saab vajaliku tarkvara tasuta alla laadida ja seega on kulud minimaalsed. Võrreldes teiste levinud digiteerimistehnikatega, sh. 3D-mudeleid loovate lahendustega pidas sõnavõtja kõige kasutuskindlamaks ja ühtlasi kasutajasõbralikumaks RTI-meetodit. Kõrvalmärkusena olgu öeldud, et Eesti mäluasutustes leiduvate dagerrotüüpide pildistamiseks on samuti kasutatud kõnealust meetodit.

Teise konverentsipäeva pärastlõuna sisustasid projekti CO:OP töötoad ja mitme käivitatava ühisprojekti kohtumised. Töise päeva lõpetuseks said külalised osa inglis- ja saksakeelsest ekskursioonist Tartu südalinnas (suur tänu lahke abi eest Janet Laidlale ja Mati Laurile!) ning samaaegselt oli sporditavade austajail võimalus osaleda ICARUS-e ja Rahvusarhiivi vahelises võrkpallikohtumises. Kahe pika päeva õhtud lõppesid seltskondlike koosviibimistega Rahvusarhiivi hoone 5. korrusel ja Tartu kesklinnas (aitäh restoranile Joyce!). Lisaks said soovijad külastada Eesti Rahva Muuseumi, mis oma uudsuses ja mastaapsuses jättis koos Rahvusarhiivi vastse hoonega igale osalejale mõjuva mulje. Suur aitäh igale kolleegile, kes aitas kaasa arhiivide töö tähenduses kahtlemata ühe suursündmuse ladusale korraldusele ja kordaminekule!