2020. aastal algatasid Eesti Kultuurilooline Arhiiv ja Ühendus Eesti Elulood kogumiskampaania „Kirjad minu elus“,[1] mille käigus jõudis EKLA-sse Vaike Labi (aastani 1970 Teramaa) mahukas kollektsioon, mis sisaldab aastail 1957–2006 Kanadast saabunud kirju ja fotosid.[2] Kirju on kokku sada viiskümmend seitse: kolm Hans Jürmannilt, saadetud 22.09.1957–12.02.1958 [?], viiskümmend üks Harri Teramaalt, saadetud 19.12.1957–11.11.1985 ja sada kolm Linda Pauskilt, saadetud 30.11.1986–19.03.2006. Kollektsiooni kuulub sada kakskümmend fotot, mis jäädvustavad eesti sõjapagulaste käekäiku võõrsil. Kõige varasemad ja ühtlasi haruldasemad mustvalged fotod (nt. foto 1) on üles võetud mõned kuud enne Teise maailmasõja lõppu. Sõjaajaloo ekspert Hanno Ojalo on nendel fotodel tuvastanud Uklei sõjavangilaagri, mis tegutses 1945. aastal Põhja-Saksamaal Briti tsoonis. Vangid rajasid oma ulualuse ise, kasutades neid käepäraseid vahendeid, mida ümberkaudne loodus pakkus.[3]
ILLUSTRATSIOON:
Eesti sõjamehed Uklei vangilaagris. EKM EKLA, reg. 2020/123
Mõned fotod Vaike Labi kollektsioonis on tehtud Inglismaal pärast sõjavangide vabakslaskmist, kuid valdav osa kujutab Harri ja teiste eesti immigrantide elu Kanadas aastatel 1951–1986. Viiekümnendate aastate keskpaigaks oli fotoaparaat ülemeremaades juba kõigile kättesaadav tarbeese ning pildistamine oli kujunenud lausa moeasjaks. Värvifilmi kehva kvaliteedi tõttu pole fotod mõistagi võrreldavad tänapäevastega, lisaks on suur osa neist tehtud n.-ö. käigu pealt, inimeste ja esemete fookusesse saamisele erilist tähelepanu pööramata. Tehnilised vajakajäämised ei vähenda siiski fotode väärtust ajaloodokumentidena. Paljudel fotodel kujutatakse elumaju, koduinterjööre, autosid, sportimist, kultuuriharrastust, pühade tähistamist ja puhkusereise, mistõttu need annavad ka hea ülevaate nii tollasest eluolust kui ka immigrantide visuaalse eneserepresentatsiooni suundumustest esimestel sõjajärgsetel kümnenditel.
Kollektsiooni kuuluvate kirjade ja fotode autorid ei ole eesti kultuuriloos tuntud isikud, kelle eluloolisi dokumente EKLA-s peamiselt säilitatakse ja publitseeritakse. Harri, Hans ja Linda esindavad kümneid tuhandeid „tavalisi“ eesti pagulasi, kelle Teise maailmasõja järgsed aastad möödusid lahus kodumaale jäänud sugulastest ning kellega kirjade vahetamine oligi sageli ainus võimalus sidemete hoidmiseks. Käesoleva artikli fookuses on Harri kirjad Vaikele, nende kaudu joonistub välja sõjas lahku sattunud õe ja venna teineteiseleidmise lugu, mille tipphetkeks võib pidada taaskohtumist Ameerika Ühendriikides 1979. aastal. Harri ja Vaike jaoks oli see sündmus eriline oma ainukordsuses, ent kui asetame selle paljude teiste perekonnalugude taustale, võib nende erilist lugu pidada ühtaegu 20. sajandi eestlaste tüüpiliseks looks. Kirjad, mis Vaike saatis Harrile, ei ole säilinud, kuid ettekujutuse nende sisust, samuti kirjavahetuse toimumise kontekstist annavad 2020. aasta detsembris ja 2021. aasta jaanuaris helisalvestatud intervjuud Vaikega.[4] Nendest kirjadest, mis Harri saatis Vaikele, on samuti osa kaotsi läinud, kuid Vaike kommentaaride toel võimaldab arhiivi jõudnud materjal üsna hästi rekonstrueerida peresidemete katkemise ning taastamise käänulist protsessi.
Harri Teramaa oli pärit Viljandimaalt, ta sündis 23. aprillil 1927 Olustvere vallas Kuhjavere külas Raba talus. Koolipõlv algas Eesti Vabariigi hoogsa edenemise ajal, Tääksi kooli lõpetas Harri 1941, kui Eestis kehtis nõukogude võim. Õpingud jätkusid Saksa okupatsiooni aegses Olustvere Kõrgemas Põllunduskoolis, kuid selle lõpetamiseni ta ei jõudnudki. 1944. aasta hilissuvel, kui Nõukogude väed olid taas vallutamas Eesti territooriumi, kuulutati välja Saksa armee mobilisatsioon 1927. aastal sündinud noormeestele ja koos teiste omakandi poistega läks mobilisatsioonipunkti ka 17-aastane Harri. Tulevikus pidi temast saama Raba talu peremees, kuid värbamine Saksa lennuväe abiteenistusse nurjas selle plaani alatiseks.
ILLUSTRATSIOON:
Raba talu. EKM EKLA, reg. 2020/123
Nõukogude armee edasitungi survel algas 1944. aasta septembris Saksa vägede väljaviimine Eesti territooriumilt. Kasutades segaseid aegu, pages osa abiteenistujaid Saksa armeest kavatsusega jääda kaitsma omaenese kodumaad. Poisid, kellel pagemine võimalikuks ei osutunud, siirdusid koos sakslastega võõrsile,[5] nende hulgas ka Harri. Kodutalusse jäid vanemad, vend ja kaks õde, kellest noorim, Vaike, oli Harri lahkudes 12-aastane. Kui sõda lõppes ning mehed rindelt tagasi pöördusid, loeti tulematajäänud teadmata kadunuiks. Vaike mälestuste kohaselt polnud 1950. aastate keskpaigani Kuhjavere küla poiste saatuse kohta mingeid teateid, need hakkasid saabuma, kui sõja lõpust oli möödas juba üle kümne aasta. Esimesena kirjutas kodustele Harri klassivend Tääksi päevilt Hans Jürmann. Saksamaa pagulaslaagrite sulgemise järel oli Hansul õnnestunud edasi rännata Torontosse, millest 1950. aastatel kujunes pagulaseestlaste suurim keskus ja kultuurikants. Vaike, kellest selleks ajaks oli saanud kooliõpetaja, asus venna saatust välja uurima. Muretsenud Hansu isalt aadressi, saatis ta lühida järelepärimise Harri kohta,[6] vastus saabub 1957. aasta sügisel[7] ning sellest selgub, et Harri oli samuti jõudnud Kanadasse. Vaike ja Hansu kirjavahetus jätkus veel mõnda aega. Säilinud on ainult kolm kirja, kuid need annavad tabava pildi eesti immigrantide vastakatest hoiakutest kodumaa suhtes ja ka elust Torontos, mistõttu neid võib pidada väärtuslikuks allikaks eelkõige pagulaste kohanemise uurimise vaatenurgast. Kuna Hansu ja Vaiket oli sidunud vaid põgus lapsepõlvetutvus, toimus kirjasuhtlus teie-vormis. Hansu esimesest kirjast võib järeldada, et Vaike saatis talle oma pildi. Nende viimasest kohtumisest oli möödunud kolmteist aastat ja Hans tunnistab, et ta vaevalt mäletab Vaiket. Vaike oli kirjale lisanud ka fotosid Viljandi järvest ja lossimägedest ning see mõjus kirjavahetuse edenemisele soodsalt. Pildid meenutasid Hansule sõjaeelseid gümnaasiumipäevi Viljandis ning vallandasid nostalgiapuhangu, rajades nii teed avameelsele suhtlusele ammu unustatud tüdrukuga kusagil okupeeritud kodumaal. Hans tunnistab, et Vaike ootamatu kiri „toob ühes koduigatsuse tunde, mis pole just kõige parem“ – see teeb haiget. Sellest hoolimata ootab ta uudiseid ja pilte tuttavatest inimestest ja paikadest, mis pika eemaloleku tõttu on hakanud mälus tuhmuma. Teine oluline teema koduigatsuse kõrval on Hansu kirjades ta uus elu Kanadas, mille tagapõhjaks on sellised miljonilinnad nagu Toronto, kus ta elas, ja New York, mida ta oli juba külastada jõudnud. Kirjad näitavad, et Lõuna-Eesti külakohast pärit maapoiss on kiiresti kohanenud: „praegust ei mõista mõelda kuidas sai läbi ilma elektrita, sooja vee, jääkapita jne. et too linngi on koduks saanud,“ kirjutab Hans oma Toronto-elu kohta.[8] Kõrghooned, katkematu liiklusvoog, kiire elutempo, arvukas sõpruskond, head õppimis- ja karjäärivõimalused – selline on Hansu Kanada. Harri oma osutub mõnevõrra teistsuguseks, nagu selgub tema kirjadest Vaikele.
Harri saabus Kanadasse 1951. aastal ja ta uueks koduks sai Torontost 1500 kilomeetri kaugusel asuv sadamalinn Port Arthur (hilisema nimega Thunder Bay) Ülemjärve ääres. Kirjades leiduvate andmete järgi oli seal 1950. aastate keskel umbes 36 000 elanikku, rohkesti oli Euroopast tulnud immigrante, kelle hulgas ühe väikese grupi – umbes 250 inimest – moodustasid eestlased. Töökohtade valik polnud Torontoga võrreldav, kuid eestlastele jagus siiski erinevaid alasid „[a]rstidest, inseneridest peale kuni kraavi kaevaja ja puu lõikajani välja. Mitmed käivad kulda ja igasugust muud maapõue varasid otsimas. Mõned on leidnud ka,“ jutustab Harri kirjas Vaikele.[9] Harri enda väljavaated olid poolikuks jäänud keskhariduse tõttu piiratud, peamiselt töötas ta monteerijana erinevates kaevandustes ja sillaehitustel, mis oli üsna kurnav. Vabal ajal elati linnakeses tavapärast pagulaskogukonna elu, mis koondus koguduse, pühapäevakooli ja Eesti Seltsi ümber. Harri kirg oli sport, eelkõige laskmine, kalapüük ning suusatamine,[10] milleks Port Arthuri metsane ümbrus pakkus suurepäraseid võimalusi, ja ta armastas autosid.
Harri sõpruskond Kanadas oli kitsas, piirdudes kohalike kaaspagulastega. Kodustega ta kontakti ei otsinud, kuid Vaike initsiatiivil alanud kirjavahetus andis Harri suhtlusringile uudse mõõtme.
ILLUSTRATSIOON:
Harri Teramaa oma Cadillaciga 1950. aastate algul. EKM EKLA, reg. 2020/123
Esimese suhtlusaasta kirjadaatumitest järeldub, et kumbki saatis ühe kirja kuus, seda võib pidada tihedaks kirjavahetuseks, sest 1950. aastatel kulus kirja liikumiseks Eesti ja Kanada vahel umbes kaks nädalat. Nii nagu Hansule, saatis Vaike ka Harrile oma foto. Vastusest võib lugeda, et lahus oldud aastate järel ei tundnud Harri õde ära, ainult silmades oli midagi tuttavlikku.[11] Vaike on esitanud Harri käekäigu kohta palju küsimusi, millele Harri oma kirjades järk-järgult vastab. Esimestes kirjades jutustab ta eesti päritolu lennuväepoiste kaootilisest rännakust sõjast laastatud Euroopas. Kujuneb napp, kuid värvikas pilt teekonnast ja läbielamistest Lätis, Taanis, Saksamaal ja Belgias ning hilisemast elust Inglismaal ja Kanadas. Kirjavahetuse esimeste kuudega saavad kõige tähtsamad asjad räägitud ning kirjadesse hakkab ilmuma rohkem igapäevaelulisi teemasid, nagu ilm, kalal või suusatamas käimine, põgusalt on juttu tööst ja õpingutest ning vahel harva mõnest pikemast puhkusereisist. Aja jooksul saab domineerivaks teemaks postipakkide saatmine. Harri annab Vaikele kirjaga teada, mida sisaldab Kanadast teele pandud pakk, mille kohalejõudmiseks kulub kirjast tunduvalt kauem aega – kuu või isegi mitu. Pakid sisaldavad peamiselt rõivaid ja jalatseid, hiljem ka ilutooteid, nagu näiteks lokivedelik, ja isegi ravimeid, mida Eestis saada polnud. Kirjade põhjal jääb mulje, et pakkide saatmisest kujunes Harri jaoks omamoodi moraalse võla tasumine kodumaale jäänud pereliikmetele, kelle käekäigu eest ta tundis vastutust ka võõrsil elades. Harri kirjutab: „Ma tean, et teie Astaga[12] saate alati akkama, aga kuidas saan mina seda teile tasuda mis teie pappad olete aidanud. Mis sellest, et nüüd ajad on muutunud, aga minust pidi saama Raba talu peremees.“[13] Vaike saadab omalt poolt pakke vastu, need sisaldavad nahkehistööd ja rahvuslikke kudumeid[14] ning Harri saab posti teel isegi kandle.[15] 1960. aastate keskpaigaks on suhtlemise rutiin paika loksunud, Harri kirjad hakkavad muutuma lühemaks ja ka harvemaks. Vaike, kes algusest peale on olnud aktiivsem pool, õhutab venda sagedamini kirjutama, mille peale Harri vastab: „See on hea, et sinagi õhutad mind vahete vahel sulepead kätte võtma, mull see elu on läinud nii ükskõikseks. Võibolla tuleb see sellest, et elu siin on rahuldav ja millegi üle nuriseda ei ole ja suureks kiitmiseks ka põhjust ei ole.“[16] Ühes hilisemas kirjas püüab ta Vaikele selgitada veel ühte põhjust, miks kirjad on nii harvad. Harri ei tea, milliste sõnadega kirjutada sealsetest inimestest ja paikadest, mis on Vaikele kauged ja võõrad ning mida tema isegi pole ikka veel päriselt omaks võtnud. „On inimesi, kes oskavad igast asjast ja igast juhtumisest teha väga arusaadav kirjeldus. Aga mul seda vist ei ole, sellepärast olen ma alati ädas kui ma pean midagi paberille panema,“ kirjutab Harri ja kinnitab, et ehkki ta ise pole üldse sõnaosav, on Vaikelt kirja saamine tema jaoks alati suursündmus, nende lugemine toob mälus esile ammusest tuttavad paigad.[17]
Harri kirjadest ilmneb, et kui kirjasuhtlus oli juba mõnda aega kestnud, kutsus Vaike teda Eestisse külla. 1965. aasta algul on ta teinud ettepaneku tulla laulupeo ajaks, kuid Harri vastab: „Vaevalt minust sell suvel laulupidule tulejat saab, saab näha võibolla edaspidi.“[18] Intervjuu Vaikega näitab, et nüüdseks on laulupeole kutsumisega seotud üksikasjad ununenud. 1965 oli tema elus tähtis aasta, ta lõpetas Tallinna Pedagoogilise Instituudi ja selle varju jäävad mälestustes kõik teised sündmused. Intervjuus on Vaike selgituseks lisanud, et arvatavasti takistas Harri tulekut vangistamise kartus ja Siberisse saatmine,[19] kuid lisaks võib keeldumise taga oletada ka üht ideoloogilist põhjust. 1965. aasta üldlaulupeoga tähistati Eesti NSV 25. aastapäeva, mistõttu Nõukogude okupatsiooni eest Läände pagenud inimesed ei pidanud osalemist võimalikuks. Laulupeole tegi välismaal reklaami ajaleht Kodumaa,[20] mis oligi mõeldud väliseestlaste hoiakute suunamiseks ning mida saadeti ka Harrile. Väidetavalt hävitas ta lehenumbrid neisse pilku heitmata,[21] kuid info laulupeo kohta võis iga Kanada eestlaseni jõuda ka sealsete eestikeelsete ajalehtede vahendusel. Näiteks Torontos ilmunud ajaleht Vaba Eestlane kirjutab, et kodumaa külastamise kampaaniat juhitakse Moskvast, selle eesmärk on võimalikult paljude vaba maailma eestlaste meelitamine okupeeritud Eestisse, mida hiljem saaks tõlgendada nõukogude korra tunnustamisena nende poolt,[22] ja seda olukorda püüdsid pagulased iga hinna eest vältida. Seega langes Vaike kutse ebasoodsale ajale. Paar aastat hiljem on ta Harrit uuesti Eestisse kutsunud, seekord lihtsalt sugulastele külla, kuid Harri vastab ka seekord eitavalt[23] ning hilisemates kirjades teemat ei puudutata.
Vahepealsetel aastatel hõredaks jäänud kirjavahetus muutus uuesti elavamaks 1960. aastate lõpul, kuna Vaike otsustas ise Harrile külla sõita. Kanada reisi ettevalmistamine algas 1968. aasta kevadel. Sellel ajal oli välismaa sugulaste külastamine veel üsna haruldane sündmus ja bürokraatliku asjaajamise oskusi nappis nii Vaikel kui ka Harril. Kirjad näitavad, et üha uusi andmeid ja dokumente oli vaja kokku koguda kinnitamaks ametivõimudele vastuvõtja valmidust ja suutlikkust katta külalise elamiskulud, mis sellise reisi puhul oli kohustuslik. Ankeetide täitmisel tuli ette mitmesuguseid eksimusi. Ehkki Harri ja Vaike kirjavahetus oli kestnud juba kümme aastat, ei teadnud Vaike Harri töökoha täpset nimetust ning Harri oli unustanud õe sünniaasta; vigade tõttu tuli taotluse vormi mitu korda ümber kirjutada ja uuesti esitada. Lisaks tekkis arusaamatus Harri poolt ametlikult vormistatud küllakutse kättesaamise kohaga. Kuna sõiduloa ootamine oli läinud pikale, otsustas Vaike omal algatusel Kanada Moskva saatkonda kutset küsima minna, mis ta enda hilisema arvamuse kohaselt võis mõjutada asjade edasist käiku negatiivses suunas. Harri ei teadnud, millisele Nõukogude Liidu institutsioonile on Kanada migratsiooniamet tema kutse edastanud, asjaajamise venides hakkas tunduma, et see on hoopis kaotsi läinud. Harril oli varuks veel mitu notariaalselt kinnitatud eksemplari ning ta oli valmis saatma neid ükskõik kuhu, et reisi teostumisele omalt poolt kaasa aidata. Ta kirjadest tuleb nähtavale vabal maal elava inimese naiivne ettekujutus Nõukogude kodaniku reisimise võimalustest. Külaskäigu ettevalmistamise algul tundub Harrile endastmõistetav, et igaüks saab soovi korral riigist riiki liikuda: tuleb vaid vormistada välispass ja osta lennupilet, mis peaks tehtud saama paari nädalaga. Kirjadest on näha, et asjaajamise käigus hakkas Harri järk-järgult olukorda ümber hindama, mõistes lõpuks, et vaba liikumise õigus tõepoolest ei kehti ühtviisi igal maal. Aasta möödudes küllakutse algatamisest tundub Harri siiski veel optimistlik. Ta on korduvalt suhelnud Kanada migratsiooniametiga, sealsed töötajad on kinnitanud, et tema kui vastuvõtja on teinud kõik õigesti ning Harri usub jätkuvalt, et Vaike jõuab üsna pea Kanadasse. Kuid kõik läheb teisiti: oktoobris 1969 on Vaike Harrile teatanud, et tema sõidutaotlust ei rahuldatud. Intervjuus meenutab Vaike, et esitas järelepärimise keeldumise põhjuse kohta ning sai vastuseks: „Küll te ise teate.“ Kuid Vaike ei teadnud, ta võis vaid oletusi teha.[24] Harri reaktsioon uudisele oli napisõnaline: „Ah siis nüüd on nii kaugel, et sest sõidust ei tule midagi välja, jah eks see nii ole ühel kodanikkul tuleb ikka arvestada selle korraga kus ta elab, nii on see siin kui seal.“[25]
ILLUSTRATSIOON:
Harri Teramaa ja Vaike Labi New Jerseys 1979. EKM EKLA, reg. 2020/123
Vaike ei loobunud Harriga kohtumise plaanist. Harri kirjast ilmneb, et Vaike on soovinud uuesti Kanada viisat taotleda, kuid seekord on Harri jätnud küllakutse vormistamise hooletusse.[26] Lisaks vennale oli Vaikel ookeanitaguste sõjapagulaste hulgas teisigi lähisugulasi: USA-s New Jerseys elas tädipoeg Ants, kes oli valmis külla kutsuma nii Vaiket kui ka ta õde Astat. Mõlema õe taotlused viisa saamiseks läksid käiku. Astale väljasõiduluba ei antud, kuid Vaikel oli rohkem õnne ja 1979. aasta suvel sõitiski ta Moskva kaudu New Yorki, kus kohtus Harriga, kes oli selleks puhuks Kanadast kohale tulnud.[27] Nagu näitavad kirjad, kulus kohtumise ideest selle teostumiseni pisut üle kümne aasta.
Pärast Ameerika-reisi kirjavahetus jätkus, kuid Vaike mälestustest ilmneb, et suur osa selle perioodi kirju on kaotsi läinud.[28] Viimane kiri pärineb 1985. aasta novembrist, järgmisel aastal Harri suri, kuid ta elukaaslase Linda Pauski kaastundeavaldusest Vaikele sai alguse uus kirjavahetus. Linda kirjad on Harri omadest mitmes mõttes erinevad. Need on pikad, ladusad ja sisutihedad, peegeldades argielu detaile ja ka siirdeajastu tähtsamaid sündmusi nii, nagu tavaline inimene neid tookord koges ja mõtestas. 1980.–1990. aastad tõid kaasa välismaal elavate sugulaste ja tuttavatega suhtlemise buumi, hoogu koguma hakkas ka suurem reisimise laine. Linda jagas oma kirjades ohtrasti nõuandeid selle kohta, kuidas korraldada välismaa külastamist otstarbekalt ja soodsalt ning tema kutsel külastas Vaike lõpuks ka venna kodulinna Thunder Bayd. Linda ja Vaike kirjavahetus kestis kakskümmend aastat, 1986–2006. Selle aja jooksul muutus Linda arvates elu Kanadas ja Eestis üha sarnasemaks: „Lugedes Sinu kirja tundub nagu elaksime samas kohas,“ tõdeb ta oma viimases kirjas.[29]
Vaike Labi annetatud kollektsioonist on avaldamiseks valitud viis Harri kirja aastatest 1957–1979, mis toovad esile nende teineteise leidmise loo olulisemad sõlmpunktid. Kirjad on esitatud väljajäteteta ja muutmata kirjaviisis.
1. Harri Teramaa Vaike Teramaale
Detsember 19. 1957.
Kallis õde!
Suur tänu piltide eest. Asta ja Marta[30] ma tundsin kohe ära, aga sind andis enne tükk aega tunnistada enne kui leidsin midagi, ja need olid su kenad silmad mis su ära andsid.
Jah naist mul küll ei ole ja teda on raske siit leida ka (kui ei taha mõnda kohalikku võtta) sest mehi tuli palju rohkem ära kui tüdrukuid. Kui meid Taanis[31] 1945 a kokku aeti oli minuvanuseid ligemale 800. Ja neid vanemaid oli palju rohkem.
Sa küsid kuidas ma Canadasse sain. Ma katsun oma teekonnas lühikese kokkuvõtte teha. Muidu annaks sealt samma kaua jutustada kui tulla. Esimene koht kui ma kodunt läksin oli Kiviõli kus ma olin umbes nädal. Siis tuli sealt ära tulek (ja kaunis kiire). Meie jaol oli kuulipilduja ka peale muude relvade esiti kirusime küll aga pärast oli teine päris mõnus riist. Tallinnas oli ümber laadimine. Sealt sõitsime edasi Ruhja.[32] Ma mäleta see oli öösel kui välja sõitsime. Ma tõesti ei mäleta kas me sõitsime päeva või kaks aga seda ma tean et kui me Hallistes olime siis oli varajane hommik. Mõned poisid läksid ära, aga ma ei julgenud. (Kas sa mäletad kui ma kodust ära tulin siis papad ei olnud kodus ja tema keelas mind, et ära mine. Ma ei tea kas ta mu ära tulekut on kunagi andeks annud või ei mull on see küll kõikse aeg südamel olnud.) ma kartsin papad rohkem kui sõda, aga võibolla oli mul väikselt seiklusimu ka sees. Ruhja jõudsime õhtupoole kus laadisime jälle ümber ja sõit läks edasi Riiga. Riias me olime paari nädala ringi, sealt viidi meid edasi Liibavisse.[33] Sealt viidi meid kohe sauna, sest olime vahepeal omale juba täid selga saanud. (kuid loomad alati seltsiks ei ole kunagi igav.) Samal õhtul olime kõik neitest lahti ja mõtlesime et saab ühe öö jälle kenasti nurru lasta tuli äire. Ma mõtlesin et ega see kaua ei kesta viskasin pluusi ainult selga ja kiivri pähe, aga kus sellega olime vist pool ööd väljas. Kaunis külm oli ja kõva tuul, kui tagasi tulin ei saanud enam sooja. Hommikuks lõi palaviku ka ülesse ja oli haiglasse minek, kus öeldi et on tifteriit.[34] Haiglas olin siis kaks kuud. Liibavis olin ainult kaks päeva siis viidi üle Saksamaale. Kui meid laevale viid siis olime kõik haigla särkides, teised asjad lubati kõik järgi tuua. Mõned said oma asjad kätte aga mina ei näinud neid enam kunagi. Õnneks võtsin raha kotti taskust ära. Kus sees oli mõned margad raha ja paar pilti (ühe peal oli Asta [– – –] Virve[35] ja teise peal on Ruth,[36] ainukesed asjad, mida olen oidnud kui silma tera). Nii siis jõudsin saksamaale pikas särgis ja mitte ühtegi kes mu jutus ka raasikest oleks aru saanud. Kui ma Jaanuaris haiglast välja tuli siis sai juba pisikese jutu maha ajada, ei ole viga inimene õpib kui äda käe on. Sealt viidi mind „Vismari“[37] kus olin 3,7 mm kahuri peal kuni Veebruari lõpuni. Siis viidi mind üle Taani jalaväkke. Taanis olime aprilli lõpuni. Ma mäletan, et oma 18-ne aasta sünnipäeva pidasin muist Taanis ja muist Saksamaal. Olime just rindele sõitmas. Minu sõda lõppes kapitulatsiooniga.[38] Õhtul pugesime ühe talu küüni heindesse magama, ja kui ma hommikul ärkasin öeldi, et ära püssi enam võta sõda on läbi, jäi see sinna matsi küüni. Siis elasime niisama külades üks rühm siin teine seal, nii umbes kuu aega siis viidi meid üht lätlaste laagrisse kus olime kuni Jaanipäevani. Sealt viidi meid ühe järve äärde kus olid ainult eestlased. Ma arvu ei tea aga seda mäletan, et oli 19st kompaniid. Seal olime siis kuni oktoobrini. Ma ei tea kuidas see asi oli just täpselt aga keegi leiutas, et need mehed tulevad ära traataia taha panna. Ja nii meid viidi siis Belgiasse. Seal ei olnud suurem asi. Külm oli ja riietus oli ka vilets. Tööle ka ei saadetud, parema meelega oleks tööd teinud, kui seal niisama ringi hulkuta. Tööd tehes oleks vähemalt sooja saan ja võib olla ka kõhu täis. 1946 a märtsis toodi meid tagasi saksamaale kui vabastatud sõjavangid. Esiti elasime ühes väikeses linnas Porkost’is[39] tühjades vabrikutes ja mõni eramaja oli ka meie meeste käes. Pärast viidi meid Bocholdi[40] linna juurde ühte saksa sõjaväe puhkus laagrisse. Kus olin kuni 1947 a maini. Sealt läksin ära Inglismaale. Ja 1951. a 17. sep. astusin esimest korda Canadas maale.
Inglismaa ja Canada elust kirjutan järgmises kirjas. Sa teed mind oma kirjas kaks aastad nooremaks ja Astast ei ole sa sõnagi kirjutanud. Kui vanaks papa saab nüüd 6. jaanuaril. Kas Tire[41] majad on veel alles need olid kaunis vanad juba siis. See ümbrus on kindlasti palju muutunud nende aastatega.
Tahaks veidi uhkustada ja saata oma auto, pilti aga ei ole kõige paremad. Värviline on kalale minnes paat on järel, ja teise peal on viimane, mina olen posti juures.
Jälle kuulmiseni.
Harri!
2. Harri Teramaa Vaike Teramaale
Port Arthur 26.I 58.
Tervist Vaike!
Kuidas sull seal käsi käib. Mull siin läheb päris kenasti. Ainult tänane tuju on natuke alla nulli. Hommikul puurisin neid kooli ülesandeid ei tulnud kuidagi välja, pärast lõunat viskasin kõik nurka võtsin suusad ja sõitsin ära maale. Sa muidugi tahad teada mis koolis ma käin. See on raadio ja televiisen tehnikute kool.[42] Sügisel ei viitsinud tööle minna, siis mõtlesin, et õpin natuke, kui muud ei saa, siis kui oma aparaatitel tuleb viga, siis pole alati tarvis parandajat kutsu. Aga see asi pole nii kerge, esiteks keelega on oma jagu löömist, teiseks kõik need võrrandid kuup ja ruut juurest on meelest läinud. Saab näha kui kaua ma vastu pean. Nüüd talvel pole viga, on kõvasti aega käe, aga eks suvel tuleb jälle tööle minna, muidu võib rahale tulla väike vahe sisse. Kas sa ka suusatamas oled käinud. Ma käin tänavu talvel üsna tihti, nii paar kolm korda ikka nädalas.
Ma käisin mineval nädalal siin poes ja ostsin mõned asjad ja saatsin pakiga sinule. Meesterahva asjad anna pappale ja naiste värk jagage Astaga. Ma oleks rohkem pannud aga võetaks ainult kakskümmend naela ja hulka asju jäi üle, et pakk oli raskem. Kui sa järgmine kord kirjutad siis saada mulle oma mõõdud. Igalpool küsitakse ikka kui jäme ta rinnust, puusast ja keskelt on. Kus mina seda teatsin ja nii jäid kõik need hoidjad ja rihmadega asjad ostmata. (Kinga nummer ka). Muidu see ostmine oli vahva, põrutasin naiste poodi sisse ja sorisin seal pükste ja särkide seas ringi nagu asjamees. (Muidugi enne võtsin mõne troppi julgust alla).
Ja nüüd ma loen ülesse mis seal sees oli, siis sa tead kui pakki vastu võtad. Nad lubasid saata mulle tõendi sinu allkirjaga, kui sa asjad kätte oled saanud. Tollid ja kõik teised kulud maksin ma siin ära nii, et sull ei tohiks muud olla kui ära tuua, või ma usun, et postimees toob selle sulle koju kätte.
Seal sees on 3½ jardi halli kostüümi riiet, sull hea selga panna kui lapsi lähed õpetama. 2. jardi voodrit. 5. jardi mingi kleidiriie. 6. jardi villast kleidiriiet (2 tükkis). 4. jardi mingit valget siidi pluuseteks või ise näed mis tast saab, 3. meeste särki (tahtsin saata neli aga võeti ainult kolm, eks ma maga selle ühega ise) need on mõni suur ja mõni väike katsuge missugune kellegile selga läheb. 3 aluskuube (nendega oli sama lugu.) 4. paari püksikesi, 2. Pea rätikut (kui meeldivad siis kirjuta saatan rohkem). 1. villane sall. 4. paari sukki (naiste) 3 paari kindaid. 2 paari meeste pesu. 3 paari meeste sokke. Niiti, nõelu, nööpe, tõmbelukke, sukka nõelumis lõnga peab kokku olema 25. tükki ühes paberi kottis. See on siis kõik.
Saatsin siit 23. jaanuaril ära, öeldi et kahe kuu pärast on kohal nii, et Lihavõtteks võid loota. Papa käest sain kirja ja vastasin ka aga Astast ei ole kõpsugi kuulda.
Tervita kõiki minu poolt.
Vend Harri.
Ma loodan, et sa mu käekirja ikka oskad lugeda, vigadest vaata üle ära punast pliiatsit kätte võta.
Sama
3. Harri Teramaa Vaike Teramaale
Port Arthur Märts 10. 68.
Tervist Vaiki![43]
Kevad hakkab saabuma eile tuli vihma mis lartsub ja lumi on linnast suuremalt jaolt juba kadunud. Lund küll sellel aastal palju ei olnudki. Käisin eile jää pealt kala püüdmas panen ühe pildi ka kirjasse mis on küll mitu aastat tagasi võetud, aga kalapüük on sama igal aastal ainult selle vahega, et tänavu on lund nii vähe et sai autoga jääle sõita. Kalasaak oli kehva võitu sellepärast, et kogu päeva sadas vihma ja sai suuremalt ajalt autos istutud ja õlut joodud nii jäid õnged ooletusse.
Sa kirjutad küllatulekust, aga muidugi tule mis on vastuvõtust siis või tulla päeval, öösel, suvel või talvel mis ajaks sa aga oma välispassi korda saad. Kui sa tuled ma võtan ka siis paar kuud puhkust ja vaatame selle Canada maa korralikult üle. Kui sa sõidu raha saad sealt, siis siinse elamise korraldan mina heameelega. Ja riideid võta ka ühes ainult niipalju kui reisupeal tarvis on mis siin tarvis on saame siit, sest ma tean et naistel on see nõrkus nad tahavad alati midagi teistmoodi olgu see riide muster või tegumood.
Palju tervisi ja jään sind ootama
Harri!
4. Harri Teramaa Vaike Teramaale
Port Arthur
Veb. 16. 1969
Tervist Vaike!
Ma tõesti ei tea mis selle tellegrammiga juhtus, muidu on see asutus võrdlemisi täpne oma asjaajamisega. Aga see võis ka niimoodi olla, et kui sa saatsid selle enne jõulu, siis ma olin linnast väljas tööl ja ei käinud mitmel nädalal linnas, nad lihtsalt ei leidnud mind ülesse. Aga ega see ka midagi vahet ei tee mis sa sinna ülesse andsid,[44] sellepärast et kui ma sellel nädalal töötasin kaevanduses, siis tuleval nädalal võin ma olla kusagil paberivabrikus või panen kuskil silda ülesse. Kui veel kuskil küsitakse kellele ma töötan siis anna see aadress:
BARNETT McQUEEN COMPANY LIMITED[45]
P.O. Box 610
FORT WILLIAM, ONTARIO. CANADA.
Ma usun, et nende kaudu saab kõige kindlamini teada, kus ma töötan.
Neid kutseid mis ma sulle saatsin on mull kaks tükki veel siin kui sull need veel vaja läheb siis lase kuulda ma saadan need ka sinna. Ei Moskvaga ei ole mul midagi pistmist olnud ainult siinses Integratsiooni ametis käisin ja ütlesin et sa tahad mulle külla tulla nemad ütlesid et väga hea aga kirjuta siia alla, et võtad kõik ülalpidamise majutuse ja toitmise kohustused oma peale ja muidugi pandi su nimi aadress ja sünniaeg kirja. Need esimesed andmed mis ei olnud päris õiged[46] ma käisin ja parandasin ära ja ma usun et nad saatsid selle sinna. Kui sa selle vastuse saad ja sa järgmise nädala jooksul sõitma ei akka siis on parem kirjutada. Aga kui midagi väga kiiret on siis saada tellegramm ma olen praegu linnas tööl ja kui ma kaugemalle lähen siis katsun igal nädalal korra linnas käija.
Kui sa nüüd ükskord niikaugelle jõuad, et läheb sõiduks, siis minupoolt paar soovitust mis sa võiks silmas pidada. Pagas mis sa kaasa võtad olgu minimaalne millega sa võid läbi saada, asjad mis sa tahad siia jätta on head, aga mis tahad tagasi viia jäta maha. Näiteks riided kleidid mantlid kingad ja pesu (ma ise ei ole selle asjaga nii kursis aga naisemehed räägivad, et kui kuskille lähed siis võetakse kõik kaasa ja kui sinna saab siis seal on kõik natuke teistmoodi ja need asjad mis kaasa on võetud ei kõlba kuskille ja seisavad koffris. Sa oled ka naissoost ja sellepärast ma annan väikese nõu ja ma usun et sa võtad seda kuulda.)
Eks see reis too sulle osa pettumusi ja osa ülladusi, aga ma usun et sa kunagi ei kahetse seda, sest ma tean omast käest seda olen nii mõned riigid ja rahvad ära näinud.
Harri!
5. Harri Teramaa Vaike Labile
25. mai 1979 a
Tere Vaiki!
Või siis nii, et sul on võimalik üle mere sõita, ega siis midagi kui sa Antsu juurde[47] jõuad, eks ma tule ka sinnapoole käima võib ju juhtuda, et kuskil tänavanurgal kohtume, kui muidu ära ei tunne ma panen õie nööpauku sa hoija omajagu pöidla ja teise sõrme vahel.
Hea oleks kui aja saaks mõne nädala enne teada, siis saan töökohal ette teatada, muidu kui täna ütlen, et homme lähen ära see ei ole päris kena, aga kui tarvis on võib sedagi teha.
Jään siis nägemisi
Harri!
Artikli valmimist on toetanud Euroopa Liit Euroopa Regionaalarengu Fondi kaudu (Eesti-uuringute Tippkeskus, TK145) ja uurimisprojekt EKM 8-2/20/1.
Triinu Ojamaa (1953), PhD, vanemteadur, Eesti Kirjandusmuuseum, Vanemuise 42, 51003 Tartu, triinu.ojamaa@kirmus.ee
[1] Eesti Kultuuriloolise Arhiivi ja Ühenduse Eesti Elulood kogumisvõistlus „Kirjad minu elus“, https://www.kirmus.ee/et/uudised/eesti-kultuuriloolise-arhiivi-ja-uhenduse-eesti-elulood-kogumisvoistlus-kirjad-minu-elus.
[2] EKM EKLA, reg. 2020/123.
[3] Hanno Ojalo e-kiri Triinu Ojamaale, 28.05.2021. Endel Väljamäele kuuluvaid fotosid Uklei sõjavangilaagrist vt. http://foorum.rindeleht.ee/viewtopic.php?t=13849.
[4] Vaike Labit küsitles tütar Kanni Labi; helisalvestised kuuluvad Vaike Labi kollektsiooni juurde.
[5] Taandumisteekonna kohta vt. nt. V. Kallas. Eesti lennuväepoisid – kes nad olid? – Vaba Sõna. Eesti Vabadusvõitlejate Liidu Infoleht, november 2012, nr. 4, lk. 7–8. https://issuu.com/eesti/docs/ajaleht_04/8. Hanno Ojalo pakub oma käsitluses „Leegion 1942–1945. Pikk teekond Heidelaagrist Prahani. Kriitiline ülevaade ühest kuulsast eesti väeosast“ (2015) tollasele rindeolukorrale laiemat konteksti.
[6] Kanni Labi intervjuu Vaike Labiga, 27.12.2020. EKM EKLA, reg. 2020/123.
[7] Hans Jürmann Vaike Teramaale, 22.09.1957. EKM EKLA, reg. 2020/123.
[8] Hans Jürmann Vaike Teramaale, 13.01.1958. reg. 2020/123.
[9] Harri Teramaa Vaike Teramaale, 30.01.1958. EKM EKLA, reg. 2020/123.
[10] Harri Teramaa oli Thunder Bay Jahi-, Kala- ja Spordiringi esimees. Selts korraldas kalapüügi- ja laskevõistlusi ning jahipidusid, mis olid populaarsed kogu Thunder Bay paljurahvuselise elanikkonna hulgas. Vt. V. Lillakas. Kesk- ja Põhja-Kanada. – Eestlased Kanadas II. Ajalooline koguteos. Toim. V. Lillakas. Toronto, 1985, lk. 64.
[11] Harri Teramaa Vaike Teramaale, 19.12.1957. EKM EKLA, reg. 2020/123.
[12] Asta Viitra (neiupõlves Teramaa), Harri ja Vaike õde.
[13] Harri Teramaa Vaike Teramaale, 30.01.1958. EKM EKLA, reg. 2020/123.
[14] Harri Teramaa Vaike Teramaale, 1.06.1960. EKM EKLA, reg. 2020/123.
[15] Kanni Labi intervjuu Vaike Labiga, 27.12.2020. EKM EKLA, reg. 2020/123.
[16] Harri Teramaa Vaike Teramaale, 12.11.1966. EKM EKLA, reg. 2020/123.
[17] Harri Teramaa Vaike Teramaale, 18.02.[?]. EKM EKLA, reg. 2020/123. Kiri pärineb arvat. 1960. aastate lõpust või 1970. aastate algusest.
[18] Harri Teramaa Vaike Teramaale, 17.04.1965. EKM EKLA, reg. 2020/123.
[19] Kanni Labi intervjuu Vaike Labiga, 3.01.2021. EKM EKLA, reg. 2020/123.
[20] Vt. nt. E. E. Puusliku kiri J. Solotnikule: Laulupeost ja lihapäevadest. – Kodumaa, 17.02.1965, lk. 5; Viis aastat Väliseestlastega Kultuurisidemete Arendamise Komiteed. – Kodumaa, 21.04.1965, lk. 5.
[21] Kanni Labi intervjuu Vaike Labiga, 27.12.2020. EKM EKLA, reg. 2020/123.
[22] Närvisõda vaba eestlaskonna vastu. – Vaba Eestlane, 15.05.1965, lk. 2. dea1.nlib.ee/fullview.php?frameset=3&showset=1&wholepage=suur&pid=s406330&nid=184563
[23] Harri Teramaa Vaike Teramaale, 22.01.1967. EKM EKLA, reg. 2020/123.
[24] Kanni Labi intervjuu Vaike Labiga, 27.12.2020. EKM EKLA, reg. 2020/123.
[25] Harri Teramaa Vaike Teramaale, 4.10.1969. EKM EKLA, reg. 2020/123.
[26] Harri Teramaa Vaike Labile [?]. EKM EKLA, reg. 2020/123. Kiri pärineb arvat. 1970. aastate lõpust.
[27] Kanni Labi intervjuu Vaike Labiga, 3.01.2021. EKM EKLA, reg. 2020/123.
[28] Kanni Labi intervjuu Vaike Labiga, 3.01.2021. EKM EKLA, reg. 2020/123.
[29] Linda Pausk Vaike Labile, 19.03. 2006. EKM EKLA, reg. 2020/123.
[30] Harri tädi Marta Tirmann.
[31] Osa lennuväe abiteenistujaid määrati tagavararügemendi koosseisu, mis asus 1945. aastal Taanis. Vt. Eesti kodanikud Saksamaa relvajõududes. http://okupatsioon.ee/et/uelevaated-okupatsiooniajast/26-vastupanu.
[32] Ruhja ehk Rūjiena, linn Põhja-Lätis.
[33] Liibavi ehk Liepāja, linn Läti edelaosas Kurzemes.
[34] Tänapäevane nimetus difteeria.
[35] Täpsemad andmed teadmata.
[36] Harri täditütar Rutt Mangulson.
[37] Wismar, linn Saksamaal Mecklenburg-Vorpommerni liidumaal.
[38] Sõdurid andsid end Põhja-Saksamaal Briti vägedele vangi. Vt. Eesti kodanikud Saksamaa relvajõududes. http://okupatsioon.ee/et/uelevaated-okupatsiooniajast/26-vastupanu.
[39] Borken-Ost, linnaosa Borkenis Nordrhein-Westfalenis.
[40] Bochold on Esseni linna loodeosa.
[41] Tire talu Viljandimaal, kuulus sugulastele.
[42] Harri paberite hulgas on säilinud 1962. aastast pärinev tunnistus, mis tõendab, et ta on läbinud kutseõppe programmi raames raadio-, tele-elektroonikaalase teeninduse kursuse. EKM EKLA, reg. 2020/123.
[43] Lähedaste ringis kasutati nimekuju Vaiki.
[44] Mõeldud andmeid Harri kohta, mis Vaike esitas viisataotluse ankeedis.
[45] Kompanii pakkus insenerilahendusi peamiselt Ontario erinevatele tööstusettevõtetele ja teostas ka montaažitöid. Vt. nt. Fonds – Barnett-McQueen Construction Company fonds. https://archives.lakeheadu.ca/index.php/barnett-mcqueen-construction-company-fonds.
[46] Kanada migratsiooniametile esitatud ankeedis eksis Harri Vaike sünniaastaga.
[47] Tädipoeg Ants Mangulson elas USA-s New Jerseys.