Lockheed U-2 Dragon Lady on üks ilusamaid ja vaatamata väiksele toodetud arvule ka küllap kuulsaim külma sõja aegne luurelennuk. Kuulsuse saavutas lennuk üleöö mais 1960, kui üks selline Sverdlovski lähedal alla tulistati ja piloot Francis Gary Powers vangi võeti – see juhtum koos järgnenud skandaaliga on osa igast tõsisemast külma sõja ajaloo üldkäsitlusest, ühtlasi lõpetas see intsident U-2 lennud Nõukogude Liidu kohal. Oma mätta otsast vaadates tekib küsimus: kas sellised lennukid lendasid ka Eesti NSV kohal? Kirjandusest sellele küsimusele vastust ei leia, küll aga lahtisalastatud CIA dokumentidest.
1950-ndad olid külmas sõjas pingeline aeg ja lääneriikide juhtkondadel oli oma poliitika suunamiseks hädasti vaja informatsiooni. Selle saamise tegid Nõukogude Liidu kohandatud vastumeetmed keerukaks. Tugevasti tsenseeritud ajakirjandust küll analüüsiti, kuid infot oli seal napilt ning liikumispiirangud nii üle NSVL piiride kui nende sees muutsid ka inimluure kasutamise raskeks. Seega tuli rõhk panna tehniliste luurekogumise distsipliinide signaalluure ja õhuluure kasutamisele.
Esialgu kohendati luurelennukiteks ümber Teise maailmasõja aegseid propellermootoritega pommitajaid ja transpordilennukeid. Neid oli küll ohtralt käepärast, kuid selliste aeglaste ja kohmakate lennukitega Nõukogude Liidu õhuruumi lennata oleks olnud üsna enesetapjalik. Vähe sellest, mitte ainult Nõukogude Liidu õhuruumis, vaid isegi selle lähedal lendamine oli ohtlik – USA ja Rootsi signaalluure lennukid tulistati Läänemere kohal alla vastavalt 1950. ja 1952. aastal.1I. Juurvee. 100 aastat luuret ja vastuluuret Eestis. Tallinn: PostFactum, 2018, lk. 108–109.
Öösiti, kui lennukid olid küll nähtavad radariekraanilt, aga visuaalse vaatluse ja hävitajate pardarelvade eest kaitses neid pimedus, lennati mõnikord ka Nõukogude Liidu kohal. Eesti historiograafias on hästi tuntud CIA luurajate Hans Toomla ja Jüri Kuke saatmine langevarjudega Eestisse 1954. aasta mais. Seda lendu kirjeldati KGB välja antud kirjanduses dramaatilistes toonides: „Pimedal ja sombusel ööl vastu 7. maid 1954 fikseeris piirivalvesalga eriteenistus õhuruumi rikkumise Eesti NSV territooriumi kohal. Tundmatu eraldusmärkideta ja pardatuledeta lennuk lendas madalate pilvede taha varjudes piki Irbeni väina, suundus siis kaugele Eesti mandri kohale, ületas Pärnu ja Vändra rajooni, pööras Viljandi rajooni kohal järsult edela poole ja kadus Läänemere suunas.“2G. Starinov. Külalised taevast. Kompromiss on välistatud: Lugusid Eesti tšekistidest. Tallinn: Eesti Raamat, 1984, lk. 137. Vaevalt küll tegelikult lennuki trajektoor nii täpselt teada oli või selle märkajaks piirivalve, aga selle avastamine radarite poolt oli võimalik.
Selline missioon oli siiski erand, mitte reegel. Nobedamad ja kõrgema lennulaega luurelennukid siiski NSVL kohal lendasid. Alates 1951. aastast kasutas Suurbritannia luurelendudeks kolme USA-s toodetud nelja reaktiivmootoriga keskmise pommitaja B-45 luureks kohandatud verisooni RB-45C. Kuigi see lennuk oli Teise maailmasõja aegsetest pommitajatest kiirem ja kõrgema lennulaega, ei ületanud need näitajad toonaste Nõukogude hävituslennukite omi, seega päeval lennuväljade ja õhutõrjerajatiste kohale lendamine oleks olnud väga ohtlik. See tähendas, et RB-45C sai NSVL kohal lennata ainult pimedas ja koguda küll signaalluuret NSVL radarite ja õhukaitse kohta, aga mitte teha nii vajalikke õhufotosid. Kõik lennud – millest mõni võis tõenäoliselt kulgeda ka üle Eesti – toimusid öösiti.3W. W. E. Samuel. Silent Warriors, Incredible Courage: The Declassified Stories of Cold War Reconnaissance Flights and the Men Who Flew Them. Jackson: University Press of Mississippi, 2019. [E-raamat]
Lahendus tekkinud takistustele luure kogumisel sai olla ainult tehniline: kas lennata nii kõrgel või nii kiiresti, et NSVL hävitajad ja õhutõrjeraketid ei kujutaks suurt ohtu. Nagu praeguseks hästi teada, oli USA lennukitööstus peagi võimeline kasutama mõlemat võimalust. Kõigepealt sai firma Lockheed CIA tellimusel 1950-ndate keskel töökorda luurelennuki U-2, mille enam kui 20 kilomeetri kõrgune lennulagi tegi ta Nõukogude õhutõrjele vähemalt esialgu tabamatuks, ja järgmisel kümnendil ka ülikiire A-12 (SR-71 Blackbirdi eelkäija). Kuigi Wikipedia – ja küllap selle eeskujul ka paljud teised allikad – annavad U-2 relvastusse võtmise ajaks 1957. aasta,4Lockheed U-2, Wikipedia: https://en.wikipedia.org/wiki/Lockheed_U-2 (9.10.2019) on täpsuse huvides mõistlik dokumentidest järele vaadata.
Nagu selgub 1992. aastal koostatud CIA salajasest ülevaatest, võeti lennukid kasutusse juba 1956. aastal. Esimene päeva ajal Nõukogude Liidu kohal toimunud U-2 luurelend algas Lindsey lennuväebaasist Wiesbadenis Lääne-Saksamaal 4. juulil 1956. Lennuk võttis kursi Poznańile Poola Rahvavabariigis, kus olid nädal varem toimud rahvarahutused. Edasi jätkas ta lendu ida suunas Valgevene NSV kohal, pööras siis põhjapoole ja lendas NSVL suuruselt teise linna Leningradi (praegu Peterburi) kohale ning sealt üle okupeeritud Balti riikide (originaalis: Soviet Baltic states) tagasi Wiesbadenisse.5G. W. Pedlow, D. E. Welzenbach. The Central Intelligence Agency and Overhead Reconnaisance: The U-2 and OXCART Programs, 1954–1974. Washington, D. C.: CIA History Staff, 1992, lk. 104–105. https://www.cia.gov/library/readingroom/docs/2002-07-16.pdf (9.10.2019) Seega eeldusel, et pärast ülelendu Leningradist ei teinud lennuk järsku pööret lõunasse Pihkva suunas, kulges juba esimene NSVL kohal läbi viidud U-2 missioon üle Eesti, kuid päris kindel selles olla ei saa.
Kas U-2-d lendasid Eesti kohal ka hiljem? Kurikuulus 1. mail 1960 alla tulistatud Powersi luurelend algas Peshawarist Pakistanis, pidi lõppema Bodøs Norras ja tulistati alla Sverdlovski (praegu Jekaterinburg) lähedal Venemaa Euroopa osa piiril – kõik need punktid jäävad Eestist ja tihedalt õhutõrjet täis pikitud NSVL läänepiirist kaugele.
1959. aastal on CIA Fotoluurekeskus (Photographic Intelligence Center) koostanud aruande oma kolme eelmise aasta jooksul välja saadetud raportitest.6Listing of [TALENT] Reports 1956 trough 1958. Central Intelligence Agency Photographic Intelligence Center. https://www.cia.gov/library/readingroom/docs/1959-04-01.pdf (9.10.2019) Paraku on toona täiesti salajane (top secret) dokument avalik ainult osaliselt ja raportid on süstematiseeritud tellija järgi, märkides ühtlasi ära luuratud sihtmärgi koordinaadid, raporti tüübi (IPIR (Immediate Photo Intelligence Report) – kiire fotoluure raport; DPIR (Detailed Photo Intelligence Report) – detailne fotoluure raport; SPIR (Special Photo Intelligence Report) – fotoluure eriraport; SUM PI (Summary Photo Intelligence Report) – fotoluure ülevaade; BRIEF (muudes dokumentides7Listing of TALENT Reports, December 1958. Central Intelligence Agency Photographic Intelligence Center. https://www.cia.gov/library/readingroom/docs/CIA-RDP78T04753A000500010024-2.pdf (9.10.2019) PIB) – Photo Intelligence Brief) – fotoluure lühiülevaade) ja numbri, aga mitte selle kuupäeva. Eestis asunud sihtmärke kajastanud raportite nimekiri on lisatuna ära toodud ja neid on 75, lisaks võib eeldada, et Eestit on mainitud ka mõnes laiemas dokumendis, mis kajastavad nt. NSVL Euroopa osa lennuvälju või mereväebaase.
ILLUSTRATSIOON:
CIA Fotoluurekeskuse raporti esikaas, millel leiduv – ja mitteleiduv – teave on arhiivindushuvilisele põnev. Osa infot on eri aegadel kaetud musta tindiga ja osa digitaalselt valgete kastidega. Nagu teistest dokumentidest selgub, on kastidega kaetud luurelendudest saadud infot tähistav koodsõna TALENT (vasakul ja üleval) ning teave selle kohta, mis kuupäevast dokument pärineb ja milliseid kanaleid pidi tohib selles sisalduvat infot edastada (all; arvatavasti on seal kirjas olnud 1. aprill 1959 ja WARNING: HANDLE VIA RUFF CHANNELS ONLY). 30. juunil 1982 on templi ja musta tindiga alandatud dokumendi salastatust – s. t. suurendatud potentsiaalselt ligipääsu omavate isikute ringi – „täiesti salajaselt“ (top secret) „salajasele“ (secret), jättes selle kehtima veel 30 aastaks. Avaldamiskõlblikuks on „puhastatud“ dokument CIA poolt tunnistatud 27. juulil 2011. Näha on ka teabe valgete kastidega katmise seaduslik alus „25X1“,8„25X1 – Võib avaldada konfidentsiaalse inimallika, luure inimallika, suhte võõrriigi luure- või julgeolekuteenistusega või välisriigi valitsusega või rahvusvahelise organisatsiooniga või mitte-inim- (non-human) luureinfo allika; või halvendada praegu kasutuses oleva, kasutamisvõimaliku või arendatava luuremeetodi efektiivsust“, vt. Declassification Frequently Asked Questions, US Department of Justice: https://www.justice.gov/open/declassification/declassification-faq (9.10.2019) mis on CIA dokumentide puhul kõige tavalisem. Skaneerimisel jäänud jäljed kaane vasakus osas näitavad, et see on olnud kammköites. Dokumendi originaali 310 leheküljest on praegu kättesaadavad 100 ja needki mitte täies mahus, kuid hoolimata kõigist piirangutest, on kättesaadavat teavet siiski palju rohkem kui ükskõik millise teise riigi sarnaste dokumentide puhul.
Raportite tellijateks on olnud järgmised USA asutused: õhujõud (AF – Air Force), maavägi (Army), CIA, merevägi (Navy) ja strateegilise lennuväe juhatuse esimene (operatiiv-) osakond (SAC-1 – Strategic Air Command). Eestis on ameeriklasi huvitanud peamiselt lennuväljad, sadamad ja põlevkivitööstus, aga ka muud sõjalised ja tööstusrajatised, lennati kõigi Eesti osade kohal. Ettekannete numeratsiooni järgi võib järeldada, et U-2-d viibisid Eesti kohal nii 1956., 1957. kui ka 1958. aastal, kuid kuupäevad on endiselt salajased ja neid dokumendist tuletada ei õnnestu. Sama kehtib luurelendude arvu kohta, number 75 seda kindlasti ei kajasta. Ühe lennu jooksul sai pildistada mitmeid objekte, samas võis halva ilma korral pildistamine sootuks ebaõnnestuda ja tuli hiljem naasta. Kuna lendude juures oli kõige ohtlikum NSVL õhuruumi sisenemine ja sealt väljumine, siis nähtavasti pildistasid Eesti NSV territooriumi mujale Nõukogude Liidu kohale suunduvad või sealt tagasi pöörduvad lennukid. Eesti kohalt lendas U-2 üle arvatavasti mõnikümmend korda.
Ei saa öelda, et Eesti puhul oleks oldud kuidagi ülemäära uudishimulik. Kuigi dokument on avalik ainult osaliselt, on seal märgitud tuhandeid raporteid ja mitte ainult Nõukogude Liidu territooriumi, vaid ka tema Ida-Euroopa liitlaste Poola, Bulgaaria, Rumeenia, Ungari, Tšehhoslovakkia ning (pooleldi) blokiväliste Albaania ja Jugoslaavia kohta, ainuke kaetud neutraalne Euroopa riik on Austria. Väljaspool Euroopat on USA luurelennukid lennanud Egiptuse, Hiina, India, Indoneesia, Iraagi, Iraani, Jordaania, Liibanoni ja Süüria kohal. (Riikide loend tekitab muidugi mitu küsimust endiselt salastatud osade kohta, näiteks: miks ei lennatud Saksa DV kohal? kas tõesti mitte ühtegi lendu Ladina-Ameerika kohal? kas Austria oli ainuke luuratud neutraalne riik Euroopas? kas sõbralike riikide kohal – kust geograafilistel põhjustel tuli nagunii aeg-ajalt üle lennata – ei pildistatud üldse?)
Mis sai luurelendudest Eesti kohal pärast 1958. aastat? Alates 1959. aasta keskpaigast hakati kasutusele võtma luuresatelliite, hiljemalt 1960-ndatel lendasid nad tihti ka Eesti kohal ja viimased CIA avaldatud andmed pärinevad aastast 1985.9Annual Index Photographic Exploitation Products. January-December 1985. Volume 3 of 5 Volumes. National Photographic Interpretation Center. https://www.cia.gov/library/readingroom/docs/CIA-RDP87T00076R000102110001-0.pdf (9.10.2019) See on poliitiliselt palju riskivabam – kui võõrriigi õhuruumi rikkumine on rahvusvahelise õigusega vastuolus, siis satelliidiga võib legaalselt lennata kus tahes. Pärast intsidenti 1. mail 1960 U-2 lennud NSVL kohal lõpetati, kuid nagu selgub, kaaluti Eesti kohal lendamist veel korra. Nimelt avastati satelliidi KH-5 fotodelt Tallinnast läänes Türisalus uut tüüpi õhutõrjeobjekt,10K. C. Ruffner (ed). CORONA: America’s First Satellite Program. Washington, D. C.: CIA History Staff, 1995, lk. xiv. https://www.cia.gov/library/readingroom/docs/1995-01-01.pdf (9.10.2019) millele algul viidati kui „Tallinna tüüpi objektile“ (Tallinn sites).11Statement of Dr. John S. Foster, Director, Department of Research and Engineering, U.S. Department of Defense, April 15, 1970, lk. 611. https://babel.hathitrust.org/cgi/pt?id=uc1.b3636894&view=1up&seq=623 (9.10.2019) Nagu praegu teada, oli tegu NSVL õhutõrjerakettidega S-200 ehk NATO klassifikatsiooni järgi SA-5 GAMMON (tõlkes ‘suitsusink’). USA luuret huvitasid väga lisaks parema kvaliteediga fotodele ka selle kompleksi radarite lainepikkused, mis oleksid võimaldanud välja töötada vastumeetmeid. Kuid sellisest huvist teati ja ilmaasjata neid sisse ei lülitatud. Seega tekkis mõte saata Läänemere kohale NSVL õhukaitset õrritama ülikiire Lockheed A-12, millest eemal oleks signaalluuret kogunud U-2, kuid 1967. aastaks sellest plaanist loobuti.12G. W. Pedlow, D. E. Welzenbach. The Central Intelligence Agency and Overhead Reconnaisance: The U-2 and OXCART Programs, 1954-1974. Washington, D. C.: CIA History Staff, 1992, lk. 303–304. https://www.cia.gov/library/readingroom/docs/2002-07-16.pdf (9.10.2019)
Lisaks mainitud luurelendudele ja neile järgnenud satelliitide ülelendudele, mis said toimuda üksnes teatava intervalli tagant ja toona huvitavat infot sisaldavaid fotosid saadi teha vaid päevavalges ja pilvitu ilmaga, vajasid lääneriigid reaalajas infot NSVL-st, sealhulgas Eestist, startivate võimalike ballistiliste rakettide kohta. Eesti kohal kosmose jälgimine sai toimiva lahenduse13Veidi varem oli tööle hakanud radarikompleks Thule baasis Gröönimaa põhjaosas, kuid Eesti jäi selle kaetava sektori äärealale ja radarist linnulennult 3800 kilomeetri kaugusele. 17. septembril 1963, kui Suurbritannias Yorkshire’is asus lahinguvalvesse RAF Fylingdalesi muljet avaldavate mõõtmetega radarikompleks, mis jälgis taevast kuni Uurali mägedeni 24 tundi ööpäevas kuni külma sõja lõpuni. Idapoolsetele USA osariikidele oleks hoiatus jõutud anda 15 kuni 30 minutit, Briti saartele ja Lääne-Euroopale 2,5 kuni 17 minutit enne esimeste rakettide kohalejõudmist – selle ajaga tuli jõuda õhku tõsta strateegilised pommitajad ning anda raadio ja televisiooni kaudu hoiatus tsiviilelanikkonnale. Eesti asus sealse radari katvussektori keskkohast vaid kümmekond kraadi põhja pool ja suhteliselt lähedal, „ainult“ 1600 kilomeetrit.14W. D. Cocroft, R. J. C. Thomas. Cold War: Buliding for Nuclear Confrontation 1946–1989. Swindon: English Heritage, 2003, lk. 125.
Tulles tagasi artikli alguses esitatud küsimuse juurde, võib teha järgmised järeldused. Jah, U-2 luurelennukid lendasid Eesti kohal kindlasti aastatel 1956–1958. Tõenäoliselt lendas mõni neist üle Eesti ka 1959. aastal ja 1960. aasta esimese nelja kuu jooksul. Kokku tehti Eesti NSV kohal mõnikümmend lendu, nende täpset arvu praegu kättesaadavate dokumentide alusel kindlaks teha ei saa. Varem USA teadaolevalt päevasel ajal luurelende Eesti kohal ei teinud ja hiljem ei tehtud neid üldse, mis ei tähenda, et poleks lennatud NSVL merepiiri läheduses ja kasutatud luuresatelliite – huvi Eesti territooriumi vastu ei raugenud kuni külma sõja lõpuni.
Eeltoodut arvestades võib nentida, et Eesti territooriumil hoiti tehniliste vahenditega silma peal üpris hoolsalt, kasutades tehnika viimast sõna, ja üsna tihti. Arvestades asukohta NSVL lääneosas, oli igati loogiline seda eeldada. Siinkohal sai avaldatud arhiividokumentide põhjal näidatud, et see nii tõepoolest oli.
Raportid on antud samas järjestuses nagu aruandes, s. t. tähestikuliselt, vastavalt neid tellinud asutusele. Kohanimedesse on lisatud inglise keeles puuduvad tähed ä, ö, ü ja õ, kuid tõlge on võimalikult otsene ja sarnaseid termineid ei ole toimetatud, nt. eraldi esinevad lennuväli (airfield), maandumisväli (landing field) ja maandumisrada (landing strip). Koordinaadid on antud vastavalt originaalile, nt. 5822 02227 tähendab 58° 22’ põhjalaiust, 22° 27’ idapikkust (prefiks null on originaalis pikkuskraadide ette lisatud, vältimaks laius- ja pikkuskraadide segiajamist).
Vt tabelit pdf-ist.
Artikkel on valminud KVA projekti O-014 „Strateegiline narratiiv julgeolekudilemma kujundajana (8.03.2019−31.01.2023)“ raames.
Ivo Juurvee (1979), ajaloolane, PhD, uurimisprogrammi „Julgeolek ja keskus“ juht/ teadur, Head of Security & Resilience Programme/ Reasearch Fellow, SA Rahvusvaheline Kaitseuuringute Keskus, Narva mnt. 63/4 East Building, Tallinn 10152, ivo.juurvee@icds.ee