1923. aasta 17.–19. veebruaril toimus Eesti esimene rahvahääletus, mille käigus 328 369 inimest ehk 71,2% hääletusel osalenutest1Kui jätta kõrvale 2160 kehtetuks tunnistatud häält, oli poolthäälte osakaal 71,9%. toetas usuõpetuse taastamist kooliprogrammis vabatahtliku ainena. Maailma ajaloos on tegemist peaaegu ainulaadse juhtumiga, kui ilmaliku ja uskliku ilmavaate konflikti on nii selgepiiriliselt rahvahääletuse kontekstis määratletud. Ka Šveitsi pikas rahvahääletuste ajaloos on vaid üks referendum tõlgendatav nii ilmse vastuseisuna sellel teljel.223. mail 1875 toimus rahvahääletus abielu ilmalikustamise küsimuses. C. Bolliger. Erstes fakultatives Referendum endet mit knappem Sieg des Freisinns. W. Linder, C. Bolliger ja Y. Rielle (toim.). Handbuch der eidgenössischen Volksabstimmungen 1848–2007. Bern: Haupt, 2010, lk. 37–38. Seda siis üksnes konföderatsiooni tasemel peetud rahvahääletuste osas.
Usuõpetuse rahvahääletus toimus ajal, mil Eesti Vabariigi valitsemisaparaat oli juba kindlatel alustel. Nii loeti sedelid üle kiirelt ning tulemustest anti teada juba enne vabariigi aastapäeva. Siiski peab tõdema, et toonane ajakirjandus analüüsis rahvahääletuse tulemusi (seda mõjutanud tegureid) napilt.3Kõige analüütilisema sisuga paistab silma: Rahvas ja parlament. – Päevaleht, 23.02.1923, lk. 2. Üheks põhjuseks võis olla usuõpetuse pooldajate ilmne võit, teisalt aga kohe referendumile järgnenud vabariigi viies aastapäev ning mais toimunud II Riigikogu valimised ja sellega seonduv kampaania. Lisaks oli majanduslik seis Eestis tollal halvenemas, mis samuti võis hajutada ajakirjanduse tähelepanu.
Ka edaspidi on rahvahääletuse tulemusi käsitletud üksnes põgusalt ja tulemusi mõjutanud tegurite analüüsiga pole enamasti tegeldud. Nõukogude uurijatest on kõige põhjalikumalt religiooni ja ateismi teemasid käsitlenud Lembit Raid, kes on mõistagi puudutanud ka rahvahääletust.4L. Raid. Vabamõtlejate ringidest massilise ateismini. Tallinn: Eesti Raamat, 1978, lk. 94–95. Oma monograafias kommunistliku partei rollist on rahvahääletusel võrdlemisi pikalt peatunud Herbert-Armin Lebbin, tehes ka mõned mitteparteilised katsed tulemuste selgitamiseks.5H.-A. Lebbin. EKP võitluses töörahva ühisrinde eest 1921–1924. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1961, lk. 141–149. Usuõpetuse referendumit on oma paguluses ilmunud mälestustes puudutanud poliitik ja teoloog Jaan Lattik, kes lisaks enda ja kiriku tegevuse kirjeldamisele on välja tulnud ka mõne analüütilisema mõttega.6J. Lattik. Teekond läbi öö. I. Tartu: Ilmamaa, 2015, lk. 264–271. Endine riigiametnik Artur Mägi vaatas paguluses seda rahvahääletust laiemas Eesti rahvaalgatuse ja otsedemokraatia õiguslikus ning poliitilises kontekstis, kuid hoidus tulemuste analüüsist.7A. Mägi. Rahvahääletus ja rahvaalgatus Eestis. – Omariikluse taustal. Uppsala: Üliõpilasselts Raimla Kirjastus, 1955, lk. 20–21, 30–31.
Taasiseseisvunud Eestis on kõnealust teemat puudutanud kõige pikemalt Pille Valk oma esimese iseseisvusaja usuõpetuse korraldust puudutavas raamatus.8P. Valk. Ühest heledast laigust Eesti kooli ajaloos. Tallinn: Logos, 1997, lk. 28–33. Luteri kiriku poliitikat rahvaalgatuse initsieerimises ja kampaanias on analüüsinud Ursula Haava.9U. Haava. Kristliku poliitika õnnelik aasta. – Kirik & Teoloogia, 2013. https://kjt.ee/2013/09/kristliku-poliitika-onnelik-aasta/ (vaadatud 13.10.2020). Poliitilist võitlust usuõpetuse küsimuses, mis päädis referendumi korraldamisega, on detailselt lahanud Jaak Valge.10J. Valge. Tee esimese rahvahääletuseni. – Tuna 2016, nr. 4, lk. 60–77. Ka viimastel aastatel ilmunud Eesti kiriku- ja religiooni ajaloo üldkäsitlused puudutavad rahvahääletust üsna ülevaatlikult.11R. Altnurme, A. Remmel. Eesti kiriku ja religiooni ajalugu. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2018, lk. 211–212; R. Saard. Ristitud eestlane: Kristluse ajalugu Eestis keskajast tänapäevani. Tallinn: Argo, 2018, lk. 287–288; P. Rohtmets. Eesti usuelu 100 aastat. Tallinn: Post Factum, 2019, lk. 51–52; P. Rohtmets. Riik ja usulised ühendused. Tallinn: Siseministeerium, 2018, lk. 37–43. Kõige põhjalikuma tulemuste analüüsi on hiljuti avaldanud Rain Soosaar ajalehes Eesti Kirik.12R. Soosaar. Rahvahääletus suhtumist kirikusse peegeldamas. – Eesti Kirik 2020, nr. 27, lk. 6. Soosaar kasutab omavalitsuste põhiseid andmeid ning hindab kirjeldavalt rahvahääletuse tulemusi mõjutanud tegureid. Ennekõike toob ta välja vasakpoolsete erakondade toetuse ning õigeusklike ja vabakoguduste liikmete osakaalu kui põhilised tegurid, mis tõstsid ettepaneku vastaste osakaalu omavalitsustes. Liivi Uuet on kasutanud Postimehe lisas Arvamus/Kultuur samu andmeid ja nende põhjal välja toonud, et 19. sajandi usuvahetusliikumisest puudutatud piirkondades ja tööstusalevites oli usuõpetuse vastu hääletajate osakaal suur.13L. Uuet. Eesti esimene rahvahääletus. – Postimees. Arvamus/Kultuur, 31.10.2020, lk. 7. Vaadeldes sõjaväeosade hääletustulemusi, rõhutavad nii Soosaar kui ka Uuet, et üks vastuseisu suurendavatest teguritest oli noorus.
Eelöeldule tuginedes võib väita, et Eesti esimese rahvahääletuse osas puudub põhjalikum statistiline analüüs. Käesolevas artiklis tehakse esimene samm selles suunas ning lahatakse usuõpetuse rahvahääletuse tulemusi mõjutanud poliitilisi, usulisi ja sotsiaalmajanduslikke tahke. Eesmärgiks on analüüsimisele kuuluvate tegurite põhjal välja selgitada, kuivõrd lihtsalt ja otseselt saab usuõpetuse vastu hääletamist tõlgendada kui ilmalikustunud meele tunnust.
Sekulariseerimine (eestipäraselt ilmalikustumine) tähendas kuni 19. sajandi teise pooleni vaimulike institutsioonide vara riigistamist või inimeste lahkumist vaimulike ordude ridadest.P. Berger. The Sacred Canopy. New York: Anchor Books, 1967, lk. 106. Alles hulk aega pärast August Comte’i esimesi kirjutisi usu asendumisest humanismi, ratsionalismi ja teadusega ning veel enam pärast Prantsuse revolutsiooni aegseid katseid kristlust asendada, sai see mõiste laiema tähenduse.15H. McLeod. Secularization in Western Europe 1848–1914. Basingstoke: MacMillan, 2000, lk. 1. Mõiste „ilmalikustumine“ kätkebki tänapäeval eri dimensioone, puudutades muu hulgas nii organiseeritud religiooni rolli vähenemist ühiskondlikus ja poliitilises elus, teenistusest osavõtmist või konfessioonimaksu tasuvate inimeste osakaalu vähenemist kui ka indiviidide usutunnete pehmenemist (ükskõiksuse suurenemist) või kadumist.16C. J. Sommerville. Secular Society/Religious Population: Our Tacit Rules for Using the Term ‘Secularization’. – Journal for the Scientific Study of Religion, 1998, nr. 2, lk. 249–253; S. Bruce. Secularization – In Defence of an Unfashionable Theory. Oxford: Oxford University Press, 2011, lk. 1–4.
Üldiselt võib 19. sajandi ja 20. sajandi alguse diskussioonides Euroopas välja tuua „usukriitikute“ nägemuses konsensust, et seoses teaduse ja tehnoloogia arengu ning selle aluseks oleva ratsionaalse ilmavaate levikuga on religioonile tekkinud maailma seletamisel konkureerivad ideed, mis seavad kahtluse alla religiooni kesksed teesid.17Y. Lambert. Religion in Modernity as a New Axial Age: Secularization or New Religious Forms? – Sociology of Religion, 1999, nr. 3, lk. 311–315. Muidugi võis ilmalikustumist lisaks fundamentaalsetele filosoofilistele küsimustele põhjustada ka märksa maisem maailmavaade, ennekõike kriitika vaimulike ringkondade domineeriva ustavuse ühiskondliku korra suhtes, mida tõsteti esile samal ajal levinud marksistlikus tõlgenduses.
Ka Eestis täheldati juba 19. sajandi lõpul ajaleheartiklites ning ajalehtedele saadetud kirjades moderniseeruva maailma konflikti senise religioonil põhineva ilmavaatega.18E. Jansen. Eestlane muutuvas ajas. Tartu: Eesti Ajalooarhiiv, 2007, lk. 329–330. 20. sajandi alguseks oli religioon kaotanud oma iseenesestmõistetavuse üha rohkemate jaoks ja seetõttu seati usu roll ühiskondlikus elus teravama kahtluse alla. Religioonisotsioloog Lea Altnurme on märkinud, et „teadusele vastandades nähti religiooni, s. t. kristlust eksituse, pettuse, valeõpetusena“, mille mõju inimese arengule tõlgendati otseselt kahjulikuna.19L. Altnurme. Kristluse tähenduse ja tähtsuse muutus eestlaste seas 1857–2010. – Tuna 2013, nr. 4, lk. 41.
Religiooni ja selle rolli moderniseeruvas maailmas tõlgendasid samamoodi ka marksistid, (kodanlikud) vasakpoolsed ja vabamõtlejad ning sarnaseid radu pidi kulges ka usuõpetuse vastaste argumentatsioon selles küsimuses. Sotsiaaldemokraatide häälekandja (sobiva nimega) Tulevik väitis, et „usu tõekspidamised risti vastupidi käivad teadusele“ ning et „veel viimasel [luteri kiriku – M. G.] kirikupäeval hüüti: mõistus on kuradist“.20Soised kaldad. – Tulevik, 31.01.1923, lk. 1. Sama erakonna saadik Minni Kurs-Olesk rõhutas Asutava Kogu usuõpetuse-teemalistes väitlustes, et „aeg on tulnud, kus ainult põhjendada Jumalaga enam ei saa, nüüd, kus looduslugu inimestele sootu teisi seisukohti koolis kätte näitab, kus vastuolu olemas on looduslool ja usuõpetusel“.21Asutava Kogu (AK) protokollid, 3. istungjärk, vg. 897. Talle sekundeeris Mihkel Martna, kes leidis, et „kasvatuslikult on võimatu sellega leppida, et üks õpetus teise vastu käib, nagu näiteks usuõpetus ja loodusteadused“.22AK protokollid, 4. istungjärk, vg. 30. Johannes Semper nentis aga oma pikemas kõnes: „Usuõpetuse motiiv, et meie paljugi asju iialgi teada ei saa, takistab teaduse arenemist ja huvi teaduse vastu.“23AK protokollid, 4. istungjärk, vg. 5–7. Kommunistlik Tööline väitis, et usuringkondade eesmärgiks on „kihvtitada maast-madalast lapsi teadusvastaliste eelarvamistega“.24Töörahva ühine väerind pappide vastu. – Tööline, 12.01.1923, lk. 1. Ka tööerakondlase Lui Oleski ajaloonägemuses on „kultuur ja haridus Euroopas nii kõrgele tõusnud just ristiusu kiuste“, kuna „kirik peaasjalikult teadusele takistuseks on olnud“.25AK protokollid, 4. istungjärk, vg. 313. Tööerakonna häälekandja tõlgendas usuõpetuse pooldajate võitu kui „sammu tagasi“ ühiskondlikus arengus mineviku poole.26Riiklik usuõpetus läbi läinud. – Vaba Maa, 23.02.1923, lk. 2. Teisisõnu oli usuõpetuse vastaste nägemuses selge liigendus: minevik kuulub religioonile, tulevik mõistusele-teadusele; minevik on tagurlik, pime, eelarvamustega, tulevik progressiivne, valge, mõistusel põhinev.
Muidugi, seal, kus asjaosalised ise nägid religiooni asendamas teaduslikul analüüsil põhinevat ühiskonnateooriat, võib näha puhast ideoloogiat. Läänemaailma 19. sajandi teisel ja 20. sajandi esimesel poolel tabanud ilmalikustumist ei ole vaja tingimata tõlgendada usuliste impulsside ja vajaduste vähenemisena või kadumisena. Võimalus on sündmusi lahti mõtestada kui (vaimuliku) religiooni asendamist ilmalike maailmavaadetega (religioonidega), mis samuti pakuvad inimestele pärinemislugu, tähendust, missiooni- ja kuuluvustunnet. Seesugust rolli religiooniasendajana võivad pakkuda marksism, fašism, ratsionalism, (modernne) rahvuslus ning teadus ja stsientism.27Uue religioonina on tõlgendatud ka Ameerikast alguse saanud antirassistlikku liikumist Black Lives Matter („mustad elud loevad“). J. McWhorter. Antiracism, Our Flayed New Religion. – The Daily Beast, 27.07.2015. Tasub märkida, et seesugused asendumise analüüsid olid populaarsed juba kaasaegsete seas.28P. Burrin. Passing into History: Nazism and the Holocaust beyond Memory. – History and Memory, 1997, nr. 1/2, lk. 322–327; J. Valge. Punased. I. Tallinn: Tallinna Ülikooli Eesti Demograafia Instituut/Rahvusarhiiv, 2014, lk. 315–325. Eesti kirjandusloost väärib esiletõstmist Eduard Vilde 1907. aastal ilmunud romaani „Lunastus“, mis kirjeldab täpselt peategelase religiooni kui tema ilmavaate vundamendi asendumist teaduse ja marksismiga.29E. Vilde. Lunastus. Ühe töölise noorpõlv. Tallinn: Eesti Raamat, 1988, lk. 140–151.
Võib eeldada, et paljud „tavainimesed“, kes teaduse ja filosoofia küsimuste üle eriti ei juurelnud, võisid sekulariseeruda ka märksa vähem teadlikult ja kalkuleeritult. Nende materialistlik ilmavaade võis olla seotud lihtsalt tarbimiskultuuri ja individualismi omaksvõtuga, mitte süvafilosoofiliste käsitlustega. Lisaks võis Eesti kontekstis olulist usust eemale peletavat rolli mängida ka siinse domineeriva kiriku „koloniaalne“ iseloom ja seos seisuslikult ning rahvuslikult pinnalt teistsuguse rahvastikuga. Konfliktid baltisakslastest õpetajate ja rahvuslikult meelestatud koguduseliikmete vahel olid sel perioodil kirikuelus oluline teema. Osalt võis seda mõistagi parandada eestlaste võimuletulek kiriklikus hierarhias, mis leidis aset enne rahvahääletust. Kuid hoolimata oma pingutustest eemalduda saksapärasusest ei suutnud Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kirik niisugust seostamist ning sellest johtuvaid süüdistusi vältida.30R. Saard. Eestlane ja luterlus. – Akadeemia 2007, nr. 6, lk. 1263–1266; L. Altnurme. Kristluse tähenduse ja tähtsuse muutus eestlaste seas 1857–2010, lk. 44.
Käesolevas artiklis uuritakse kaheksa teguri (statistilist kõnepruuki kasutades tunnuse) mõju usuõpetuse vastu hääletamisele. Analüüsiüksusteks on 410 kohalikku omavalitsust ehk linnad, alevid ja vallad.31Oluline on mainida, et sõjaväeosad kuulusid eraldi arvestuse alla. Esimene rahvahääletus Eestis 17–19 veebruaril 1923. a. – Eesti Statistika Kuukiri, 1923, nr. 3, lk. 58. Sõjaväes korraldatud hääletusel oli usuõpetuse toetuseks antud häälte osakaal tuntavalt väiksem ehk 51,8%. Nende kohta käivaid andmeid Statistika Kuukirjas ei avaldatud. Seega on protsent saadud arhiivis leiduvate jaoskondade protokollide alusel. Rahvahääletuse jaoskonnakomisjonide protokollid. RA, ERA.80.1.1975–1984. Usuõpetuse rahvahääletuse tulemused on võetud Statistika Kuukirjast.32Esimene rahvahääletus Eestis 17–19 veebruaril 1923. a., lk. 57–76. Ideaalis oleksid analüüsiüksusteks mõistagi indiviidid, paraku pole aga sellest ajast olemas esinduslikke ega muid küsitlusuuringuid, seega tuleb piirduda kohalike omavalitsuste põhiste tulemuste analüüsimisega. See loob aga komplikatsioone, kuna me ei analüüsi näiteks erakondliku eelistuse mõju usuõpetuse poolt või vastu olemisele konkreetsete indiviidide tasandil, vaid uurime (sama näitega jätkates) omavalitsuses ühele erakonnale antud häälte osakaalu mõju usuõpetuse vastu olemise osakaalule samas omavalitsuses. See võib tekitada tõlgendusprobleeme, sest agregeeritud üksuste analüüsimisel saadud tulemus ei pruugi olla alati ülekantav individuaalsele tasandile, ent see on vajalik, sest uuritav protsess ehk hääletamine referendumil on individuaalse tasandi protsess. Käesolevas analüüsis lahatavad tegurid on valitud nii, et see probleem oleks võimalikult väike.
Analüüsis on kasutatud lihtsat lineaarset regressiooni.33Eesti keeles pikemalt: L.-M. Tooding. Andmete analüüs ja tõlgendamine sotsiaalteadustes, Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2016, lk. 245–288; tehnilisemalt: J. A. Stock ja M. S. Watson. Introduction to Econometrics, Boston: Addison-Wesley, 2011, lk. 107–251. Lihtne lineaarne regressioon uurib ühe seletava tunnuse mõju seletatavale tunnusele, milleks on siinkohal usuõpetuse vastu hääletanute osakaal. Regressiooni eesmärk on kindlaks teha seletava tunnuse süsteemne mõju seletatavale tunnusele. Tulemused on peamiselt esitatud graafiliselt, kus on näha regressioonimudeli arvutatud seos lineaarse sirgjoonena. Tekstis on antud informatsiooni suhte statistilise olulisuse kohta (ehk kas saadud tulemus on reaalne või on tegemist tõenäoliselt juhuslikust kõikumisest tekkinud seosega). Teine lineaarse regressiooniga saadav tulemus on mudeli seletusvõime, mis näitab, kui suure protsendi usuõpetuse vastuhääletajate osakaalu variatiivsusest (omavalitsuste tasemel) on kõnealune seletav tunnus (või mitmese regressiooni puhul tunnuste komplekt) võimeline seletama. Lisaks on tekstis kommenteeritud ka mõne alternatiivse mitmese regressioonimudeli tulemusi, milles on rohkem kui üks seletav tunnus.
Esimesed kaks uuritavat tegurit puudutavat hääletamisest osavõttu ehk aktiivsust. Aktiivsus on valimistel ja rahvahääletustel mõistagi keskse tähtsusega. Tihtilugu ei ole oluline mitte niivõrd see, kui palju on erakonnal või ettepanekul toetajaid hääleõiguslike kodanike seas, vaid kui suure osakaalu oma toetajatest suudab erakond või ettepanek jaoskonda tuua. Ursula Haava on juhtivate usutegelaste märkmete põhjal jõudnud järeldusele, et rahvahääletuse eelne aeg oli ainus kord, mil kantslist ja ka muid luteri kiriku ressursse ära kasutades aktiivset poliitilist kihutustööd tehti.34U. Haava. Kristliku poliitika õnnelik aasta. Ka usuõpetuse vastased tõstsid esile pooldajate aktiivset ja edukat propagandat, mida lisaks erakorralistele koosolekutele või ajalehtedele oli võimalik teha regulaarselt kirikus.35Kirikuronkade võit ja töörahva ühine väerind. – Tööline, 23.02.1923, lk. 1.
Rahvahääletuse kontekstis on tihti oluline ka ettepaneku vastaste taktikaline boikoteerimine eesmärgiga muuta selle tulemus mittesiduvaks. Usuõpetuse rahvahääletuselgi ei pidanud usuõpetuse pooldajad saama mitte üksnes lihthäälte enamust, vaid seaduse kohaselt pidi poolthääli olema vähemalt 235 614 ehk pool I Riigikogu valimistest osavõtnute arvust.36J. Valge. Tee esimese rahvahääletuseni, lk. 75. Usuõpetuse vastastest jõududest ärgitasid sotsiaaldemokraadid ja kommunistid üheselt ja aktiivselt rahvahääletusest osa võtma ja ettepaneku vastu hääletama.37Näiteks häälekandjate tegevus: Sõjakast kiriklusest ja eelseisvast rahvahääletamisest. – Tulevik, 24.01.1923, lk. 2; Veebruari rahvahääletamise arvulise külje kohta. – Tulevik, 3.02.1923, lk. 1; Töörahvas, tähelepanu. – Tööline, 8.02.1923, lk. 2; Rakkuskäed minge välja täna, homme ja ülehomme. – Tööline, 17.02.1923, lk. 1. Kuid Tööerakonna kohta, kes samuti oli usuõpetuse vastu, märkis Päevaleht pärast rahvahääletust, et Tööerakond ärgitas inimesi boikoteerimise teel usuõpetuse sisseviimist nurjama.38Rahvas ja parlament. – Päevaleht, 23.02.1923, lk. 1. Tõepoolest, kuu enne referendumit on Vaba Maa külgedel teemat sisuliselt ignoreeritud, samas kui sotsiaaldemokraatlik Tulevik ja kommunistlik Tööline käsitlesid lähenevat rahvahääletust palju. Kuid Vaba Maa on teemat just nimelt ignoreerinud, mitte aktiivselt kutsunud valijaid üles boikoteerima. Seega võib Tööerakonna taktikat pidada ebamääraseks.
Esimene uuritav tunnus, rahvahääletuse aktiivsus, näitab hääleõigust kasutanud valijate osakaalu omavalitsuseti. Andmed selleks pärinevad rahvahääletuse publitseeritud tulemustest. Võib eeldada, et tulenevalt ettepaneku pooldajate aktiivsest kihutustööst tähendab suurem hääletusaktiivsus ka suuremat toetust. Kuid päris nii lihtne see siiski pole, kuna omavalitsustes oli hääleõiguslike kodanike arv ühe hääletusjaoskonna kohta väga erinev. Samuti on maal märkimisväärselt erinev keskmine jaoskonna poolt teenindatav pindala. Nii on üksnes selle tunnusega raske aktiivsuse ning mobiliseerimise-boikoteerimise mõju hinnata.39II Riigikogu valimised: 5.–7. mail 1923. Tallinn: Riigi Statistika Keskbüroo, 1923, lk. 5–8. Nii oli II Riigikogu valimistel alla 50 hääleõigusliku kodanikuga jaoskondades aktiivsus 85,1%, samas kui üle 1500 hääleõigusliku kodanikuga jaoskondades oli aktiivsus 56,1%.
Seetõttu on kasutatud ka teist tunnust ehk aktiivsuse muutust, võrreldes sama aasta 5.–7. mail toimunud II Riigikogu valimistega.40II Riigikogu valimised. Usuõpetuse rahvahääletuse aktiivsus oli üleriigiliselt 66,2%, II Riigikogu valimistel oli see veidi kõrgem ehk 67,8%. Väike ajaline vahe kahe sündmuse vahel võimaldab rahvahääletuse ebatavalisust tavaliste valimistega võrreldes rohkem esile tuua. Teisisõnu võimaldab see anda vastuse küsimusele, kumb pool usuõpetuse konfliktis oli parem mobiliseerija. Muidugi ei ole võrdlus II Riigikogu valimistega probleemitu. Näiteks maikuus oli juba alanud põllumajanduses ja ehituses aktiivne hooaeg, mis nendes valdkondades elatist saavate tööliste puhul võis valimistel osalemist pärssida.
Järgmised kaks tegurit on otseselt seotud poliitikaga. Nagu juba mainitud, olid usuõpetuse vastu Tööerakond, sotsiaaldemokraadid, vasaksotsialistid ja kommunistid ehk kõik vasakpoolsed poliitilised jõud. Seega on kolmas tunnus vasakpoolsetele erakondadele antud häälte osakaal. Kuna soovitav on selle tunnuse aluseks rahvahääletusest varasem ja mitte hilisem ajapunkt, siis on selleks kasutatud 1920. aasta novembris toimunud I Riigikogu valimisi. Andmeallikaks on Riigiarhiivis säilitatavad jaoskondade protokollid.41I Riigikogu valimiste jaoskonnakomisjonide protokollid. RA, ERA.80.1.12–21. Muidugi erines nende poliitiliste jõudude vastuseis usuõpetusele intensiivsuse poolest. Siinkohal eristub marksistidest Tööerakond väiksema vihasusega, samuti ka oma poole vinnaga boikoteerimis- või ignoreerimistaktikaga. See paistab välja nii nende häälekandja kajastusest, nagu juba mainitud, aga ka sellest, et erinevalt marksistlikest jõududest keeldus Tööerakond Riigikogule esitatud rahvaalgatuse ettepanekut selle vormiliste vigade tõttu nurjamast.42J. Valge. Tee esimese rahvahääletuseni, lk. 75. Seetõttu tuuakse tekstis eraldi veel välja Tööerakonna erandlikku rolli vasakpoolsete erakondade seas.
Neljas tunnus on kommunistide võimuperioodi pikkus Vabadussõja ajal. Eesti historiograafias on levinud seisukoht, et eesti soost kommunistide tegevus Eesti Töörahva Kommuuni tähe all oli niivõrd radikaalne (ka võrreldes vene kolleegidega), et mõjus nende endi toetust vähendavalt.43A. Pajur. Vabadussõda. – A. Pajur ja T. Tannberg (toim.). Eesti ajalugu. VI. Tartu: Ilmamaa, 2005, lk. 32; L. Vahtre (toim.). Eesti Vabadussõja ajalugu. I. Tallinn: Varrak, 2020, lk. 263–268. Peale muude valdkondade asus Eesti Töörahva Kommuun otsustavalt tegutsema ka religiooni vastases võitluses. Kirikutegelased kuulutati lindpriideks ja üle kümne vaimuliku hukati, osa pagendati. Lisaks keelati usupühade pidamine ja võeti üle kirikuvara. Ka tänapäeva eesti uurijad on jõudnud järeldusele, et enamlaste valitud usupoliitika võis mõjuda nende võimutaotlustele halvasti.44M. Mihkelson. Punane terror ja kirik Eestis 1918–1919. – Looming 1992, nr. 11, lk. 1545–1552.
Kommunistide võimuperioodi kestust on mõõdetud päevades. Kestuse kindlakstegemisel on siinkirjutaja kasutanud peamiselt „Eesti Vabadussõja ajaloo“ kahte osa.45Eesti Vabadussõja ajalugu. I.; L. Vahtre (toim.). Eesti Vabadussõja ajalugu. II. Tallinn: Varrak, 2020. Tunnuse loomine on keeruline ja seda eriti piirkondades, mis jäid peamistest vägede liikumissuundadest kõrvale. Samuti ei võimalda rindejoone kiire liikumine alati seda täpselt jälgida. Selge on ka see, et piirkondades, mida punased suutsid enda käes hoida vaid lühikest aega, ei jõutud usuvastaseid meetmeid ilmselt üldse rakendada. Kuid erinevalt rindejoone liikumisest pole konkreetsete usuvastaste meetmete rakendamise kohta kvaliteetseid andmeid. Keerukust lisab fakt, et Lõunarindel andsid tooni vene seltsimehed, kes pidasid end ülal teistmoodi ja ei rakendanud alati ning kohe Eesti Töörahva Kommuuni direktiive.46Eesti Vabadussõja ajalugu. I, lk. 261–263. Seda ka usuvastases tegevuses, mistõttu kommunistide valduses Tartus 1918. aastal jõule ikkagi tähistati, hoolimata Eesti Töörahva Kommuuni välja kuulutatud poliitikast.47M. Mihkelson. Punane terror ja kirik Eestis 1918–1919, lk. 1547.
Järgmised kaks tegurit on usulised. Kuigi usuõpetuse küsimus oli defineeritud selgelt vaimuliku ja ilmaliku vastuseisuna, ei olnud vaimulike ühingute positsioneerimine sellel teljel alati ootuspärane. Täpsemini kartsid mõned konfessioonid, et koolides (uuesti) sisseviidavas usuõpetuses hakkab domineerima luteri kirik, ning seetõttu olid nad referendumil esitatud ettepaneku vastu või andsid selles osas vastandlikke hinnanguid.48U. Haava. Kristliku poliitika õnnelik aasta; P. Rohtmets. Eesti usuelu 100 aastat, lk. 52. Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik tõstatas ka pärast usuõpetuse taaskehtestamist oma mure luteri kiriku domineerimise osas. P. Rohtmets. Riik ja usulised ühendused, lk. 43–46. Seda hoolimata usuõpetuse luterlastest pooldajate katsetest neid hirme maandada.49H. Bauer. Rahvahääletuse keerdküsimus. – Päevaleht, 16.02.1923, lk. 2. Seda kartust kasutas ära oma kampaanias ka näiteks sotsiaaldemokraatide häälekandja.50Andke kirikule, mis kiriku, ja rahvale, mis rahva päralt. – Tulevik, 14.02.1923, lk. 1.
Esmatähtis on siinkohal, et kõige suurem vähemuskirik ehk Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik ärgitas inimesi luteri kiriku tegelaste loodud ettepaneku vastu hääletama.51Usuõpetuse küsimus. – Uus Elu 1922, nr. 7, lk. 1–2; A. Laar. Kuidas väljaspool koolitunde usuõpetust anda? – Uus Elu Pühade album, lk. 15–16; A. Laar. Usuõpetuse rahvahääletus ja vähemuskirikud. – Uus Elu 1923, nr. 2, lk. 4; Usuõpetuse rahvahääletamise puhul. – Uus Elu 1923, nr. 2, lk. 3–4. Nii on viiendaks uuritavaks tunnuseks õigeusklike inimeste osakaal. Väiksematest konfessioonidest kartsid luteri kiriku domineerimist ka vabakogudused.52P. Rohtmets. Riik ja usulised ühendused, lk. 43.
Kõige suurema vabakoguduse ehk baptistide seisukoht oli ebalev. Päevalehes ilmus enne rahvahääletust teade, et baptistide eestseisus jõudis ettepanekut toetavale arusaamale. Samas tõdeti, et selles küsimuses oli baptistide seas ka häälekas siseopositsioon.53Seletus baptistide poolt. – Päevaleht, 16.02.1923, lk. 6. Tuleb aga kohe märkida, et baptistide enda häälekandjas Teekäija on rahvahääletust puudutatud minimaalselt ning kogu selle ümber käivast võitlusest (ja igapäevasündmustest laiemalt) on distantseerutud. Siiski ilmus Teekäijas artikkel, milles Päevalehes ilmunud teade usuõpetuse ettepaneku toetamisest ümber lükati,54Usu õpetuse küsimus. – Teekäija 1923, nr. 1, lk. 12. kuid ühes hilisemas numbris on aga teate õigsust siiski kinnitatud.55Seletuseks. – Teekäija, 1923, nr. 4, lk. 47. Seega on baptistide seisukoht ebamäärane. Adventistid aga jäid referendumile pandava ettepaneku osas eitavale seisukohale.56Adventistid usuõpetuse vastu. – Vaba Maa, 7.02.1923, lk. 5. Nii on kuuendaks tunnuseks muud usku inimeste osakaal. Inimeste jaotus konfessioonide järgi on võetud 1922. aasta rahvaloenduse publitseeritud tulemustest.571922. a. üldrahvalugemise andmed (vihud IV–XI). Tallinn: Riigi Statistika Keskbüroo, 1924. Kuna neis publikatsioonides on usulise jaotuse kohta käivates tabelites paljud väiksemad konfessioonid antud ühe kategooriana, siis on võimatu neid nende usuõpetuse küsimuses välja käidud seisukohtade järgi eristada. Seega tähendab muud usku inimeste osakaal siin lihtsalt mitteluterlasi ja mitteõigeusklikke.
Viimased kaks uuritavat tegurit on seotud sotsiaal-majanduslike oludega. Rahvahääletuse järgselt väideti Päevalehe analüüsis, et rahvahääletusel oli vastuhääletajate osakaal suurem kui usuõpetuse põhimõtteliste vastaste osakaal, sest oma kihutustöös rõhutasid ettepaneku vastased mitte üksnes põhimõttelisi küsimusi, vaid ka usuõpetuse sisseviimisest tekkivaid kulusid, mis omakorda tähendavat vastaste sõnade kohaselt vajadust koguda rohkem makse.58Rahvas ja parlament. – Päevaleht, 23.02.1923, lk. 2. Pidades silmas sõdadest tekkinud majandusraskusi ning majanduskeskkonna uut halvenemist 1923. aastal, võis see argument olla paljude vaesemate usklike inimeste jaoks mõjus.
Sotsiaaldemokraatide häälekandja tõi tõepoolest välja, et pastorid tahavad „kõigile kodanikkudele usuõpetuse heaks kulusid kaela veeretada“.59Andke kirikule, mis kiriku, ja rahvale, mis rahva päralt. – Tulevik, 14.02.1923, lk. 1; Minge hääletama, kuid ärge oma nahka müüge. – Tulevik, 17.02.1923, lk. 1. Kommunistide häälekandja kuulutas, et „papp tahab töörahva turjale ronida“ ja nimetas rahvahääletusele pandud ettepanekut „pappide pirukaseaduseks“.60Töörahvas, tähelepanu. – Tööline. 8.02.1923, lk. 2; Rakkuskäed minge välja täna, homme ja ülehomme. – Tööline, 17.02.1923, lk. 1; Tööline, lase valimiskasti ainult „vastu“. – Tööline, 14.02.1923, lk. 1; Papp tahab töörahva turjale ronida. – Tööline, 16.02.1923, lk. 2. Siiski võib küsida, kui efektiivne oli marksistidel kuulutada, et isegi usklikud peavad suurenevate maksude tõttu usuõpetuse vastu hääletama, kui nendessamades artiklites seostati kirikut ja religiooni (ning seeläbi ka usklikke) kõikvõimaliku halva ja rumalusega. On oluline rõhutada, et üldiselt oli maksude argument marksistliku poliitilise ja ajakirjandusliku eliidi jaoks siiski teisejärguline. Ilmselt loodeti seda kasutades uskliku enamuse seas teatavat järelemõtlemist tekitada. Märksa mõjusam võis seesama argument olla, kui seda kasutas õigeusu kirik.61Usuõpetuse rahvahääletamise puhul. – Uus Elu 1923, nr. 2, lk. 4.
Kahjuks on maksude argumendi mõju kindlakstegemine olemasolevate andmete põhjal sisuliselt võimatu, sest „rahakotitundliku“ elanikkonna osakaalu ei ole omavalitsuseti tollal otseselt mõõdetud. 1922. aasta rahvaloendusel ei kogutud mingeid andmeid inimeste sotsiaal-majandusliku staatuse kohta. Seetõttu on võimalik kasutada hiljem kogutud andmeid, kuid maksude argumendi tõhusust võimaldavad needki hinnata üksnes kaudselt. Seitsmes uuritav tegur on palgatööliste arv 100 pereliikme kohta valdades,62Kokku on valdu 378 ning linnu ja aleveid 32. mis on võetud 1929. aasta põllumajandusloenduse publitseeritud andmetest.631929. a. põllumajandusliku üleskirjutuse andmed. Vihk I.Tallinn: Riigi Statistika Keskbüroo, 1930, lk. 218–235. Tunnuse kasutamisel on lähtutud eeldusest, et rohkem võisid maksude argumendist olla mõjutatud maatöölised. Seega võib palgaliste suurem suhtarv võrreldes pererahvaga ühes omavalitsuses näidata ka suurema elanikkonna osa maksutundlikkust.
Linnade ja alevite kohta on võimalik korralikke sotsiaal-majanduslikke andmeid saada alles 1934. aasta loendusest. Sellise distantsi pealt analüüsi tegemine on mõistagi probleemne. Täpsemalt on kasutatud informatsiooni ühiskondliku kihi kohta ja selle üht kategooriat seitsmest.64Kategooriate ja nende definitsioonide kohta. Tööharud ja leibkonnad: 1. III 1934 rahvaloenduse andmed. Vihk III. Riigi Statistika Keskbüroo, 1935, lk. 6. Kaheksandaks ja viimaseks uuritavaks tunnuseks on tööliste (ja teenijate) osakaal linnades ja alevites.65Tööharud ja leibkonnad: 1. III 1934 rahvaloenduse andmed, lk. 34–37. Valiku loogika on, et suurema osa elanikkonna sõltuvus palgatööst tähistab suuremat potentsiaalset vastuvõtlikkust usuõpetuse vastu hääletamise majanduslikule argumendile.
Usuõpetuse vastu antud häälte ruumiline jaotus
Kuna analüüsiüksusteks on kohalikud omavalitsused, siis esmalt vaatame rahvahääletuse tulemuste ruumilisi mustreid. Joonisel 1 on toodud rahvahääletusele pandud ettepaneku vastu hääletajate osakaal omavalitsustes.
Usuõpetuse vastu antud häälte osakaal kõigub 1%-st kuni 87%-ni. Joonise 1 värvipaleti miinimumid ja maksimumid on seotud teise (9%) ja üheksanda detsiiliga (50%). Teisisõnu, 10% kõige väiksema ja 10% kõige suurema usuõpetuse vastuseisuga omavalitsused on jäetud värvipaleti piiride valimisel kõrvale ning need omavalitsused on tähistatud vastavalt väga heleda ning väga tumeda tooniga.
Joonis 1. Rahvahääletusel vastu antud häälte osakaal omavalitsuseti.
Vt joonist pdf-ist.
Allikas: Eesti Statistika Kuukiri 1923, nr. 3, lk. 57–76.
Ruumiliste mustrite puhul torkab silma, et usuõpetuse vastaste osakaal on olnud väike idapoolsematel aladel ning laias laastus ka Põhja-Eesti mandriosas. Kohati on usuõpetuse vastaste osakaal olnud väike ka väiksemates klastrites, näiteks Mandri-Läänemaa põhjapoolsemas osas ning ka mõnes Pärnumaa vallas. Ka mitmes linnas, nagu Kallaste, Petseri, Kuressaare, Haapsalu, Nõmme ja Tartu, on usuõpetuse vastalisi vähe. Usuõpetuse vastaste osakaal on seevastu olnud suur Valga- ja Võrumaa piirialadel, Mulgimaal, Pärnu- ja Läänemaa piirialadel ning Lääne-Eesti suursaartel (välja arvatud Lääne-Saaremaa). Ka mitmed alevid ja väikelinnad, nagu Sindi, Otepää, Mõisaküla, Valga, Tõrva, Kunda ja Suure-Jaani, paistavad silma usuõpetusele vastu olemisega.
Üldiselt on jooniselt 1 näha ruumilisi klastreid ja sarnasusi naaberomavalitsuste tulemustega. Kui ruumilist sarnasust (korrelatsiooni) kirjeldada arvuna, siis on korrelatsioon ühe omavalitsuse tulemuse ning selle naaberomavalitsuste tulemuste keskmisega 0,53 ehk tegemist on üsna tugeva seosega.66Mõõdetuna Morani I indeksiga.
Tabel 1 toob eraldi välja kümme omavalitsust, kus usuõpetuse vastuseis on olnud eriti suur, ja kümme omavalitsust, kus see on olnud, vastupidi, eriti väike.67Ei Statistika Kuukirjas avaldatud tulemustes ega ka arhiivis säilinud hääletusjaoskondade protokollides pole säilinud Ruhnu valla kohta käivaid tulemusi. Ja seda hoolimata sellest, et 1922. aasta detsembris korraldatud rahva- ja eluruumide loendusel Ruhnu kohta andmeid koguti. Tulemuste puudumise põhjuse kohta ei ole siinkirjutaja informatsiooni leidnud. Võib arvata, et varasema kogemuse puudumisel Ruhnus hääletust õigeaegselt ei korraldatud või ei suudetud tulemusi õigeaegselt esitada. Usuõpetuse vastaste osakaaluks on Ruhnus arvestatud 0% ja seda kahel põhjusel. Esiteks, II Riigikogu valimistel ei valinud ükski ruhnlane vasakjõude. Teiseks, 1922. aasta loenduse tulemustest selgub, et ühe erandiga olid kõik ruhnlased luterlased. Tabelisse 1 pole Ruhnut küll kantud, kuid edaspidises analüüsis on Ruhnu sees. Hääletamisaktiivsuseks on Ruhnule võetud 100%, nagu see oli II Riigikogu valimistel. Tabel 1 kinnitab juba joonis 1 abil tehtud märkusi. Konkurentsitult enim usuõpetuse vastuhääli kogunud Paatsalu vald asub Lõuna-Läänemaal Väinamere ääres, nagu ka Hellamaa vald Muhumaal. Geograafiliselt lähedal asuvad neile veel Pärsamaa ja Uuemõisa vald Ida-Saaremaal, Tõstamaa vald Pärnumaa lääneosas ning Keina [Käina] vald Hiiumaal. Esikümnes on ka kaks Lääne-Võrumaa valda. Lisaks on esikümnes kaks alevit, kusjuures sotsiaal-majanduslikult on need üsna eriilmelised. Sindi oli tõeline töölisalev, seevastu Otepääl oli ka omajagu traditsioonilisemat kihelkonnakeskuse miljööd.
Usuõpetuse suure toetamisega paistab silma esmajoones Petserimaa, mille üheteistkümnest vallast viis on selles arvestuses esikümnes. Lisaks neile on esikümnes veel kolm peamiselt vene vanausulistega asustatud valda Peipsi-äärselt Tartumaalt ning Narva jõe tagune Skarjatina vald ja rannarootslaste enamusega Prangli.
Tabel 1. Usuõpetuse rahvahääletusel kõige suurema ja kõige väiksema vastuhäälte osakaaluga kohalikud omavalitsused.
Vt tbelit pdf-ist.
Allikas: Eesti Statistika Kuukiri 1923, nr.3, lk. 57–76.
Aktiivsusega seotud tegurid
Nagu öeldud, on analüüsi tulemusi kujutatud graafiliselt. Joonisel 2 on näha eraldi referendumi hääletamisaktiivsuse ning hääletamisaktiivsuse muutuse mõju referendumil usuõpetuse vastu antud häälte osakaalule. Kõik täpid siin ja edaspidistel joonistel tähistavad analüüsikogumi moodustavat 410 omavalitsust ning sirgjoon tähistab lihtsa lineaarse regressiooniga mudeldatud seost uuritava tunnuse ja usuõpetuse vastu olemise vahel.
Joonise 2 vasakpoolne paneel näitab, et omavalitsused on jaotunud hääletamisaktiivsuse ja vastuhäälte telgedel üsna hajusalt. Siiski on üle 80% hääletamisaktiivsusega omavalitsustes näha ühe erandiga vähest vastuseisu usuõpetusele. Seetõttu on ka lineaarse regressiooniga tõmmatud sirgjoon näitamas negatiivset suhet hääletamisaktiivsuse ja vastuhäälte osakaalu vahel. Teisisõnu on suurem aktiivsus ühes omavalitsuses seotud vähesema usuõpetuse vastu olemisega. Täpsemini on regressioonimudeli tulemuste järgi ennustatav, et 1 protsendipunkt suurem hääletamisaktiivsus ühes omavalitsuses tähendab 0,47 protsendipunktilist kahanemist vastuhäälte osakaalus samas omavalitsuses. Kuid nagu juba varem mainitud, on erisused aktiivsuses suuresti seotud erisustega hääleõiguslike arvus jaoskonna kohta ning teenindatavas pindalas jaoskonna kohta, mitte mobiliseerimisküsimustega.
Joonis 2. Aktiivsuse ja aktiivsuse muutuse seos usuõpetuse vastu olemisega, lineaarse regressiooni tulemused.
Vt joonist pdf-ist.
Nii annab olulist infot aktiivsuse muutus võrreldes „tavapärase“ olukorraga ehk II Riigikogu valimistega. Aktiivsuse muutuse positiivne väärtus tähistab olukorda, kus aktiivsus oli rahvahääletusel suurem, ning negatiivne väärtus, vastupidi, olukorda, kus aktiivsus oli väiksem kui II Riigikogu valimistel. Joonise 2 parempoolselt paneelilt on näha, et suurem aktiivsus võrreldes valimistega oli seotud usuõpetuse vastu hääletanute väiksema osakaaluga. Ehk x-telje suhtes 0-st paremal on omavalitsusi tähistavad täpid y-telje suhtes keskmiselt madalamal kui x-telje suhtes 0-st vasakule jäävad omavalitsused. See viitab otseselt, et rahvaalgatuse taga seisnud kiriklikud ringkonnad olid väga mõjusad oma toetajate mobiliseerimises, nagu märkisid juba kaasaegsed. Täpsemini näitab regressioonimudel, et 1 protsendipunkt suuremat aktiivsust rahvahääletusel võrreldes II Riigikogu valimistega tähendab 0,63 protsendipunktilist langust usuõpetuse vastu olevate inimeste osakaalus. Märkimisväärne on ka see, et kui mudelisse panna mõlemad aktiivsusega seotud tunnused, siis domineerib aktiivsuse muutus ning 1923. aasta rahvahääletuse aktiivsus ise kaotab statistilise olulisuse.
Nagu mainitud, mängis Tööerakond ka poolenisti boikoteerimistaktikaga. Seega väärib siinkohal eraldi uurimist, kas Tööerakonna toetamise68Toetus on võetud I Riigikogu valimiste põhjal. ja hääletamisaktiivsuse suhtelise muutuse vahel on olemas statistiline seos ehk kas Tööerakonna toetajate suurema osakaaluga omavalitsustes jäid inimesed referendumi ajal rohkem koju võrreldes Riigikogu valimistega. Regressioonimudeli alusel saab kindlalt väita, et sellist seost ei ole. Seega on õige Päevalehe hinnang, et Tööerakonnal ei õnnestunud oma seisukohta osalemise küsimuses tublile osale oma toetajatest maha müüa.69Rahvas ja parlament. – Päevaleht, 23.02.1923, lk. 2.
Poliitilised tegurid
Joonise 3 vasakpoolne paneel näitab seost I Riigikogu valimistel vasakpoolsete erakondade toetusprotsendi ning usuõpetuse vastu hääletajate osakaalu vahel. Seos on silmanähtavalt tugev. Ehk oodatult, mida suurem on omavalitsuses vasakerakondade toetus, seda rohkem ollakse ka koolides usuõpetuse taassisseseadmise vastu. Arvuliselt rääkides ennustab regressioonimudel, et 1 protsendipunkti võrra suurem vasakpoolsete toetus tõstab usuõpetuse vastu hääletajate osakaalu 0,69 protsendipunkti võrra. Tulenevalt sellest ning faktist, et vasakpoolsete erakondade toetamine on suure hajususega (0%-st 90%-ni), siis on see tunnus võimeline seletama 37% vastuhääletajate osakaalu variatiivsusest (ehk rahvahääletuse tulemustest) omavalitsuseti. Seda on tunduvalt rohkem võrreldes (ühe erandiga) teiste käesolevas artiklis analüüsitavate teguritega, mille puhul kõigub seletusvõime 1–11% vahel.
Kui analüüsida eraldi Tööerakonna toetamise osakaalu ja rahvahääletuse tulemuste seost, siis näitab statistiline analüüs, et seost ei ole. Teisisõnu, suur osa Tööerakonna poolt I Riigikogu valimistel hääletanuid eiras lisaks rahvahääletusest osavõtmise küsimusele ka erakonna sisulist arvamust. Ka kaasaegsed seostasid referendumi tulemuste selgudes, et võrreldes I Riigikogu valimistega, kus vasakpoolsed erakonnad olid saavutanud ülekaaluka enamuse, olid just Tööerakonna toetajad erakonna suuniseid eiranud ning andnud usuõpetuse toetuseks oma hääle.70Rahvas ise otsustamas ja Rahvahääletamise tagajärjed. – Päevaleht, 22.02.1923, lk. 1; Rahvas ja parlament. – Päevaleht, 23.02.1923, lk. 2. Pidades silmas Tööerakonna häältesaagi langust ligi poole võrra rahvahääletuse järgselt toimunud II Riigikogu valimistel, tõstatub küsimus usuõpetuse rahvahääletuse mõjust Tööerakonna toetusele. Artur Mägi on küll avaldanud arvamust, et rahvahääletuse mõju II Riigikogu valimiste tulemustele oli olematu.71A. Mägi. Rahvahääletus ja rahvaalgatus Eestis, lk. 31. Historiograafias laiemaltki seostatakse Tööerakonna toetuse langust peaaegu üksnes Asunike Koondise majanduspoliitilistel kaalutlustel parteipoliitikasse sisenemisega.72I. Paavle. Õiguse ja omariikluse eest. Otto Tief (1889–1976). Tartu: Rahvusarhiiv, 2014, lk. 157–158; E. Laaman. Erakonnad Eestis. – Jutustusi endisest Euroopast, Tartu: Ilmamaa, 2011, lk. 46; A. Pajur. Demokraatlik Eesti. – A. Pajur ja T. Tannberg (toim.). Eesti Ajalugu. VI, Tartu: Ilmamaa, 2005, lk. 67; M. Graf. Parteid Eesti Vabariigis 1918–1934. Tallinn: TRÜ Kirjastus, 2000, lk. 206–207. Kuid see küsimus väärib edasist uurimist.
Joonise 3 parempoolne paneel näitab Vabadussõja-aegse kommunistide võimuperioodi pikkuse seost usuõpetuse vastu olemisega. Uuritav hüpotees ütleb, et Töörahva Kommuuni võimu ning selle teostatud usuvastase poliitika kogemise mõju oli vastupidine kommunistide taotlusele ehk teisisõnu vähendas usuõpetuse vastaste osakaalu. Joonis 1 näitas meile, et idapoolsematel aladel, mis Vabadussõja käigus okupeeriti, oli vastasus usuõpetusele väike. Sama kinnitab ka joonise 3 parempoolne paneel. Seos ise on siiski märgatavalt nõrgem kui seni analüüsitud tegurid. Kümme päeva kommunistide võimu tähendaks mudeli põhjal 1 protsendipunkti võrra väiksemat usuõpetuse vastu antud häälte osakaalu. Tunnus ise on võimeline seletama aga üksnes 4% rahvahääletuse tulemuste variatsioonist. See iseenesest ei ole ka üllatav, pidades silmas, et peaaegu pooltesse omavalitsustesse Töörahva Kommuuni võim üldse ei ulatunud.
Joonis 3. Vasakpoolsete erakondade toetuse ning kommunistide võimuperioodi pikkuse seos usuõpetuse vastu olemisega, lineaarse regressiooni tulemused.
Vt joonist pdf-ist.
Siinne analüüs ei luba meil kindlaks teha põhjuslikku seost Töörahva Kommuuni võimu kogemuse ja rahvahääletuse tulemuse vahel. Nimelt ei saa kõrvale jätta võimalust, et idapoolsemad alad olid usklikumad juba enne kommunistide võimu kehtestamist. Kuna seesugust rahvahääletust varasemalt ei toimunud, ei ole seda väidet võimalik kontrollida. Indikatsiooni võiks ehk anda Vene Asutava Kogu ja 1918. aasta Eesti Asutava Kogu valimiste tulemuste võrdlus hilisemate valimistega, pidades silmas marksistlike jõudude häältesaaki. Siinkirjutaja tehtud esmased arvutused viitavad sellele, et negatiivne mõju selles vallas siiski oli ehk teisisõnu kogesid (pikemalt) kommunistide käes olnud alad suuremat langust marksistide toetuses. Samas tuleb meeles pidada, et osa idapoolsematest valdadest olid rahvuslikult ja konfessiooniliselt eriilmelised. Nende tunnuste mõju kontrollimisel regressioonimudelis muutubki Töörahva Kommuuni võimu kestuse mõju usuõpetuse rahvahääletusele statistiliselt ebaoluliseks.
Usulised tegurid
Nagu märgitud, ei suhtunud mitte kõik konfessioonid usuõpetuse taaskehtestamise katsesse positiivselt, kartes peamiselt luteri usu domineerimist nii usuõpetuse andmisel kui ka laiemalt Eesti ühiskonnas. Seega on oluline vaadata ka mitteluterlaste rolli rahvahääletuse tulemuste osas. Joonise 4 vasakpoolne paneel kajastab seda õigeusklike osakaalu puhul ning parempoolne paneel muud usku inimeste osas (ehk siis mitteluterlased ja mitteõigeusklikud). Erinevalt joonistest 2, 3 ja 5 on siin kaks lisaelementi. Esiteks on osa täppide juurde lisatud omavalitsuse nimi. Teiseks on täppide värv erinev, sõltudes vene elanikkonna osakaalust vastavas omavalitsuses. Tumedam toon tähistab väiksemat ja heledam toon suuremat venelaste osakaalu. Vaadates joonisel 4 kujutatud kaht seost, on sellise valiku põhjendatus ilmselt näha.
Alustades vasakpoolsest paneelist ehk õigeusklikest, siis on regressioonimudeliga tõmmatud sirgjoon pea horisontaalne. Tegemist on siiski statistiliselt olulise ja plussmärgiga seosega. Teisisõnu, õigeusklike suurem osakaal tähendab suuremat usuõpetuse vastu hääletanute osakaalu, kuid nagu peaaegu horisontaalsest joonest näha, on seos väga nõrk (1 protsendipunkti võrra suurem õigeusklike osakaal suurendab usuõpetuse vastuhääletanute osakaalu 0,08 protsendipunkti võrra). Sellise nõrga seose tõttu on tunnus võimeline seletama vaid 1% rahvahääletuse tulemuste variatsioonist.
Kuid tänu lisadetailidele näeme, et üsna selgelt eristuvad ühelt poolt EAÕK eesti ja teiselt poolt vene kogudused. Arvestades eestlaste ja venelaste toonaseid keerulisi suhteid õigeusu kirikus, ei ole selline lahknemine ilmselt üllatav.73R. Saard. Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku algusaastad. – Akadeemia 2008, nr. 7, lk. 1555−1556. Nii on alla paremale nurka koondunud omavalitsused, kus õigeusklikud olid selges enamuses, kuid seal olid selges enamuses ka venelased, nagu näitab meile nende täppide (ja nende omavalitsuste nimede) heledus. Lisaks on samas piirkonnas teljestikus ka Petserimaa need vallad, kus eestlastel oli enamus, nagu Mäe, Merimäe, Järvesuu ja Satserina vald. See näitab Petserimaa eestlaste tugevamat kultuurilist integreeritust piirkondliku ja mitte keelelis-rahvusliku identiteedi järgi.
Joonis 4. Õigeusust ja muust usust inimeste osakaalu seos usuõpetuse vastu olemisega, lineaarse regressiooni tulemused.
Vt joonist pdf-ist.
Kui Petserimaa kõrvale jätta, siis muudes eesti õigeusklike suure osakaaluga omavalitsustes on väga selgelt näha tugevat korrelatsiooni õigeusklike osakaalu ja usuõpetuse vastu hääletanute osakaalu vahel. Eriti paistavad selles osas silma Saare-, Lääne- ja Pärnumaa omavalitsused. Tõsi, osa Pärnumaa omavalitsusi, nagu Lõuna-Pärnumaal asuvad Orajõe, Häädemeeste ja Laiksaare, aga ka näiteks Põhja-Pärnumaalt Jõõpre, on hääletanud tunduvalt vähem referendumi ettepaneku vastu, kui võiks eeldada nende usulisest koosseisust. Selle põhjused on siinkirjutajale teadmata.
Kui regressioonimudelisse paigutada lisaks õigeusklike osakaalule ka venelaste osakaal, mis kontrolliks nõnda venelaste (vene õigeusklike) teguri mõju, siis muutub arvuline seos õigeusu ja ettepaneku vastuolemise vahel hoopis tugevamaks. Täpsemini tähendaks mudeli järgi 1 protsendipunkti jagu suurem õigeusklike osakaal 0,3 protsendipunktist vastuseisu kasvu usuõpetusele. Venelaste osakaalu iseseisev mõju oleks aga miinusmärgiga.74Täpsemini: 1 protsendipunkt rohkem venelasi tähendaks 0,5 protsendipunktilist langust usuõpetuse vastuhääletanute osakaalus.
Joonise 4 parempoolne paneel kajastab muust usust inimeste osakaalu mõju rahvahääletuse tulemustele. Jällegi eristuvad selgelt idapoolsetel aladel olevad ja vene vanausulistega asustatud vallad (ka Kastre-Võnnu vallas on vene vanausuliste asulaid) ning teiselt poolt protestantlike uuskirikute piirkonnad peamiselt Lääne-Eestis. Lihtne regressioonimudeli tulemus näitab langevat sirgjoont, mis tähendab väiksemat usuõpetuse vastu olemise osakaalu suurema muudest konfessioonidest inimeste osakaaluga omavalitsustes. Kuid, nagu näha, veavad seda suhet üksnes vene vanausulised.
Regressioonimudelisse venelaste osakaalu lisamine muudab suhte suuna negatiivsest positiivseks, kuid muust usust elanikkonna osakaalu tunnus ei omanda statistiliselt olulisust. Põhjuseks võib olla muud usku inimeste väga väike osakaal peaaegu kõigis omavalitsustes. Samuti ka see, et Lääne-Eesti vabakirikute levikupiirkondades oli ühtlasi võrdlemisi suur õigeusklike osakaal. Lisades mudelisse kolmandaks seletavaks tunnuseks ka õigeusklike osakaalu, muutub muud usku inimeste osakaal ka statistiliselt oluliseks. Täpsemalt tähendab nii 1 protsendipunkti jagu suurem muud usku inimeste osakaal usuõpetuse vastu olnute osakaalu kasvu 0,37 protsendipunkti võrra.
Tollases ajakirjanduses toodi tulemusi mõjutanud usulistest teguritest ehk isegi enam kui mitteluterlaste osakaalu välja kohaliku pastori läbisaamist rahvaga. Nii kommenteeris Postimees esimeste ja osaliste tulemuste saabudes, et mitmetes kohtades valitsev halb läbisaamine võib suisa usuõpetuse asjale saatuslikuks saada.75Rahvahääletuse tagajärjed. – Postimees, 20.02.1923, lk. 1. Ka Päevalehe pikemas analüüsis tõsteti esile halva läbisaamise negatiivset mõju tulemustele.76Rahvas ise otsustamas ja Rahvahääletamise tagajärjed. – Päevaleht, 22.02.1923, lk. 1. Tunnust luteri õpetaja ja koguduse vahekorra kohta mõistagi siinkirjutajal kasutada ei ole. Küll on aga võimalik analüüsida läbisaamise üht võimalikku tahku ehk pastori rahvust. Kirjanduses on rahvust (või eesti keele soravust) välja toodud vähemasti kui üht mõjutegurit suhtumises kirikusse. Palju pingeid pakkus eriti just sakslastest pastorite tegevus Saksa okupatsiooni ajal, mis oli rahvahääletuse ajaks lähiminevik.77R. Saard. Ristitud eestlane, lk 259–266. Teatavasti oli rahvuslik konflikt luteri kirikus õhus ka Eesti Vabariigi ajal ja eriti pärast eestlaste kirikuhierarhias võimuletulekut.78R. Saard. Eestlane ja luterlus, lk. 1263–1266.
Kasutatud tunnused mõõdavad aastaid ajavahemikus 1870–1922 ja 1916–1922, mil kohalikuks pastoriks oli eesti soost ning end eestlasena määratlev inimene.79Kuna kasutatud on täisaastaid ning rahvahääletus toimus veebruaris, siis ei ole 1923. aasta arvestuses. Tunnuse konstrueerimisel on kasutatud Riho Saardi loodud andmebaasi, mis lõppeb aastaga 1919, ning sellest järgneva aja jaoks EELK arhiivis olevaid vaimulike isikutoimikuid.80R. Saard. Härraskirikust rahvakirikuks. Tallinn: Argo, 2020, lisa.
Statistiline analüüs ei näita aga eestlasest pastori olemasolu olulisust rahvahääletuse tulemustele, ja nii on see mõlema vaadeldud ajavahemiku puhul. Seega paistab, et rahulolemine pastoriga, mida kaasaegsed kommenteerijad esile tõstsid, ei jooksnud rahvuslikku identiteeti pidi. Sakslasi oli ju nii 1920. kui 1930. aastatel teenimas üsna rohkesti ja paljud kogudused olid oma kirikuõpetajaga rahul.81M. Ketola. The Nationality Question in the Estonian Evangelical Lutheran Church. Helsingi: Suomen kirkkohistoriallinen seura, 2000, lk. 330. Liiati on ajaloost tuua näiteid, kus kogudused olid just oma eestlasest pastoriga rahulolematud. Seda tõendab ka joonis 1, kus on näha, et Viljandimaal ja ka sealsetel õigeusust mittepuudutatud aladel oli usuõpetuse vastu hääletamine keskmisest suurem, kuigi Viljandimaa maakogudustes olid kõik õpetajad eestlased juba enne ilmasõja puhkemist.82R. Saard. Härraskirikust rahvakirikuks, lk. 77–80.
Sotsiaal-majanduslikud tegurid
Nagu ennist välja toodud, esitasid usuõpetuse vastased referendumi eelses kampaanias ka puhtmajandusliku argumendi, ähvardades rahvast usuõpetusest tuleneva maksutõusuga. Joonis 5 annab meile vihjeid, kui suur võis selle argumendi mõju reaalselt olla. Joonise vasakpoolsel paneelil on kujutatud maatööliste suhtarvu ja rahvahääletuse tulemuste suhet. Seda siis üksnes valdades. Lihtsa lineaarse regressiooniga joonistatud sirgjoon näitab positiivset mõju usuõpetuse vastu olemisele. Seega, valdades, kus palgalised suhted olid levinumad, oli suurem ka usuõpetuse vastaste osakaal. Täpsemini, 1 palgaline rohkem 100 pereliikme kohta suurendab usuõpetuse vastu antud häälte osakaalu 0,12%. See tulemus ei tulene rahvuslik-usulistest eripäradest väga ulatusliku palgatööjõu ja/või peaaegu olematu palgatööjõu kasutamisega valdades. See viitaks, et majanduslik argument võis maatööliste seas oluline olla.
Joonis 5. Palgaliste suhtarvu ning tööliste ja teenijate osakaalu seos usuõpetuse vastu olemisega, lineaarse regressiooni tulemused.
Vt joonist pdf-ist.
Kuid kui regressioonimudelisse paigutada lisaks palgaliste suhtarvule ka marksistide või vasakpoolsete erakondade toetamine, siis kirjeldatud positiivne seos palgaliste suhtarvu ja usuõpetuse vastuolemise vahel kaob. See viitab, et ühe seletava tunnusega mudelis veab vasakpoolsel paneelil näha olevat seost toetus usuõpetust taunivatele poliitilistele jõududele. Lisaks võib öelda, et ka 1929. aasta põllumajandusloendusega kogutud andmed jõukuse kohta (täpsemini jõukus hektari, pereliikme, talundi kohta) ei näita mingit statistilist seost rahvahääletuse tulemustega. Seega saab järeldada, et pigem oli puhtmajanduslik argument maal ebaoluline tegur.
Joonise 5 parempoolne paneel näitab tööliste ja teenijate osakaalu mõju rahvahääletuse tulemustele. Linnu ja aleveid kujutavatest täppidest ja nende põhjal lineaarse regressiooniga joonistatud sirgjoonest on näha väga tugevat positiivset seost. Täpsemini tähendab 1 protsendipunkti võrra suurem tööliste osakaal 1,18 protsendipunkti võrra suuremat usuõpetuse vastu antud häälte osakaalu. Ainuüksi see üks tunnus seletab ära 50% rahvahääletuse tulemuste variatsioonist linnades ja alevites.
Kui lisada mudelisse ka marksistide või vasakpoolsete erakondade toetajaskonna osakaal, siis tööliste osakaalu mõju küll väheneb, kuid jääb ikkagi tugevaks ja selgelt statistiliselt oluliseks. Täpsemini on marksistide toetust kontrollivas mudelis ühe protsendipunkti mõju 0,6 protsendipunkti. Samuti ei suuda ka teiste tunnuste mõju kontrollimine tööliste osakaalu mõju eemaldada. Teisisõnu näitab see, et linnades ja alevites oli olemas poliitilise erakonna eelistusest iseseisev seos tööliste ja teenijate osakaalu ning usuõpetuse vastuhääletamise vahel. See viitab, et usuõpetuse kehtestamisest johtuv maksudega hirmutamine võis linnakeskkonnas ka rahvahääletusi tulemusi mõjutada.
Käesolevas artiklis uuriti aktiivsuse, poliitiliste, usuliste ja sotsiaal-majanduslike tegurite mõju 1923. aasta rahvahääletuse tulemustele. Lisaks tegurite enda mõju analüüsimisele seati eesmärgiks uurida, kui üheselt on usuõpetuse vastu hääletamist võimalik tõlgendada kui märki ilmalikustunud ilmavaatest. Milliseid järeldusi saame siinse analüüsi põhjal teha?
Esiteks näitab aktiivsusega seotud kahe tunnuse analüüs, et usuõpetuse pooldajad olid väga edukad oma toetajate mobiliseerimisel. Nendes omavalitsustes, kus hääletusaktiivsus võrreldes II Riigikogu valimistega oli suurem, oli reeglina suurem ka toetus usuõpetusele. Usuõpetuse vastased olid oma kihutustöös ebaõnnestunumad. Kuid tundub, et Tööerakonna viljeldud pooleldi boikoteerimistaktika ei olnud siin siiski keskse tähtsusega, vaid rahvaalgatuse toetajad, kes soovisid valitsevat juriidilist korraldust muuta, olid lihtsalt keskmisest aktiivsemad.83Meeles tuleb pidada, et ka aastatel 1920–1922 ei olnud usuõpetus koolidest täiesti kadunud. Seda nii koole haldavate omavalitsuste ja vanemate nõudel kui ka ilmselt teatud inertsist. Üksikuid andmeid usuõpetuse ulatuse kohta rahvahääletuse eelsetest aastatest vt. P. Valk. Ühest heledast laigust Eesti kooli ajaloos, lk. 47–52.
Teiseks, poliitiliste tegurite analüüs näitab vasakpoolsete erakondade toetuse keskset tähtsust. Suurema vasakerakondade toetusega omavalitsustes oli suurem ka usuõpetuse vastu antud häälte osakaal. See tegur seletas üksi ära üle kolmandiku tulemuste variatsioonist, mis jällegi rõhutab selle olulisust. Siinkohal on samuti näha, et Tööerakonna (varasemad) toetajad olid ses asjas üsna isepäised ja suur osa neist jäi erakonna põhivoolust erinevale arvamusele.
Kolmandaks, kommunistide võimu kogemus paistab olevat usuõpetuse vastuseisu vähendava mõjuga. Selget põhjuslikkust on aga keeruline kindlaks teha ning see seos võib osaliselt tuleneda ka kauem kommunistide käes püsinud idapoolsete alade teistsuguse rahvuslik-usulise koosseisuga.
Neljandaks näitab usuliste tegurite analüüs, et eestikeelsed õigeusklikud ning uusprotestantlike vabakoguduste liikmed olid tõepoolest luteri kiriku organiseeritud rahvaalgatuse osas tõrjuvad. Samas ei saa seda väita venekeelsete ega ka Petserimaa eestikeelsete õigeusklike ning vene vanausuliste kohta. Nendega asustatud omavalitsustes oli usuõpetuse toetajaskond suurimaid riigis.
Viiendaks osutab sotsiaal-majanduslike tunnuste analüüs, et linnades ja alevites (aga mitte maal) võis vaesema elanikkonna seas resoneerida ka usuõpetuse vastaste poolt lisamaksudega hirmutamine. Kuigi siinkohal peab jälle rõhutama, et maksude argumendi mõju on võimalik olemasolevate andmetega analüüsida üksnes kaudselt.
Kuuendaks viitavad artiklis saadud tulemused, et tulenevalt asümmeetrilisest mobilisatsioonist, mitteluterlaste käitumisest ning maksutõusu vältimise soovist tingituna ei ole võimalik usuõpetuse rahvahääletuse tulemusi tõlgendada üheselt ilmaliku ja usulise maailmavaate konfliktina. Seega on tulemuste edasisel ja komplekssemal analüüsil vaja neid kitsendusi arvesse võtta.
Artikkel on valminud Eesti Teadusagentuuri toel (projekt PSG669). Autor tänab Riho Saardi abi ja soovituste eest.
Mark Gortfelder (1991), PhD, Tallinna Ülikooli Eesti Demograafia Keskus, teadur, mark.gortfelder@tlu.ee