Esmakordselt Tuna preemiate ajaloos konkureerisid omavahel võidu peale teiste hulgas ühe autori kaks kirjutist. Töömahukuse ja ammendatuse poolest ületas näiliselt igavavõitu statistiline lugu „Hispaania kodusõjas (1936–1939) osalenud eestlaste arv“ enamikku teisi ning tunnistatigi aasta parimaks. Seda siiski ülitasavägises heitluses teise samuti hästi põhjaliku ning tugevale epistolaarsele materjalile tuginenud ning täiesti uusi vaatenurki avanud loo ehk Jaan Unduski käsitlusega „Jaan Krossi nurjunud katse saada nõukogude kirjanikuks“.

Aga ka Ohmanni teine üsna põnev lugu Eesti Panga Iseseisvussaalis eksponeeritud Nikolai Kalmakovi maali „24. veebruar 1918“ saatusest oli kuue parima hulgas, nagu ka Lauri Leppiku ja Allan Puuri käsitlus sõjajärgse elukäigu ja repressioonide mõjust soomepoiste näitel. Ning juba varem Tuna artiklipreemiaga pärjatud Inna Põltsam-Jürjo aasta lõppu nii hästi sobiv särav lugu seast, seapidamisest ja sealihatoidust 13.–16. sajandil.

Aga kokkuvõttes oli see väsimatu töömehe Valdur Ohmanni aasta.