1943. aasta veebruaris kuulutasid Saksa okupatsioonivõimud Eestis välja -ö. varjatud mobilisatsiooni aastatel 1919–1924 sündinud meestele, kes said valida kolme võimaluse vahel: liitumine Eesti Leegioniga, tööteenistuskohustuse täitmine Wehrmacht’i abiteenistuses või Saksa sõjatööstuses.1Vt. nt. P. Kaasik. Eesti rahvaväe moodustamise kava 1943. aastal. – Tuna 2016, nr. 3, https://tuna.ra.ee/eesti-rahvavae-moodustamise-kava-1943-aastal/.
Vastureaktsioonina hakkas hoogu koguma kampaania „Mehed Soome!“. Esimesed paadid asusid teele 1943. aasta märtsis ning kampaania käigus või lihtsalt omal algatusel siirdus järgnevate kuude jooksul üle lahe tuhandeid noori mehi.2Vt. nt. M. Laar. Soomepoiste liikumine ja nende võitlus II maailmasõjas. – Soomepoisid. Võitlus jätkub. II maailmasõjas Soome armees võidelnud Eesti vabatahtlike ajalugu 1939–2010. Tallinn: Grenader, 2010, lk. 34. Põgenike hulgas oli neid, kes püüdsid pääseda sõjast nii kaugele kui võimalik ning siirdusid soodsa juhuse avanedes Soomest edasi Rootsi. Mõned lahkusid Eestist kavatsusega jätkata pooleli jäänud õpinguid Helsingi kõrgkoolides, kuid enamik ühines vabatahtlikuna Soome armeega ning asus juba teist aastat kestvas Jätkusõjas võitlema Nõukogude Liidu vastu – neist said soomepoisid. Robert Rebase andmetel moodustasid Soome armee Wallila III pataljonis 1943. aastal kõige suurema grupi endised eesti üliõpilased ja gümnaasiumi lõpuklasside õpilased, keda oli kolmesaja kahekümne kahe mehe hulgas kokku kaheksakümmend kolm.3R. Rebas. JR 200 võitlusteel. – Eesti riik ja rahvas II maailmasõjas, X. Stockholm: EMP, 1962, lk. 17. Oma panuse sellesse numbrisse andsid ka Ilmar, Olev ja Heino Mikiver, kelle tollaseid kirju käesolev artikkel lugemiseks pakub.
Soomepoiste osalemist Teises maailmasõjas on nii eesti kui ka soome ajaloolased põhjalikult käsitlenud kümnetes uurimustes. Nende kollektiivset mälu on aidanud ülal hoida organisatsioonid, mis asutati 1950. aastatel Rootsis ja Kanadas, kuhu osa soomepoisse sõja järel elama asus; 1980. aastate lõpul organiseerusid ka Eestisse ja Soome jäänud rindekaaslased.4P. Pillak ja H. Rebas. Relvadeta võitlus – soomepoisid ja nende organisatsioonid Kanadas ja Rootsis. – Soomepoisid. Võitlus jätkub. II maailmasõjas Soome armees võidelnud Eesti vabatahtlike ajalugu 1939–2010. Tallinn: Grenader, 2010, lk. 205–247 ning P. Pillak. Soomepoisid ja nende organisatsioonid Eestis ning Soomes. Samas, lk. 251–341. Aastakümnete jooksul on kirjutatud rida memuaare, milles meenutatakse Jätkusõja aegu ning soomepoiste hulgast on välja kasvanud mitu kirjanikku, kelle vahendusel lood juhtumustest rindel hakkasid jõudma eesti pagulaskirjandusse juba 1940. aastate lõpul. Ilmar Talve oli esimene, kes selle temaatika oma novellikoguga „Ainult inimene“ ilukirjandusse tõi.5Ilmar Talve (1919 Mga, Ingerimaa – 2007 Turu), soomepoiss, etnoloog ja kirjanik. Novellid soomepoiste rindeelust ilmusid tema kogumikus „Ainult inimene“ (Vadstena: Orto, 1948). Kümme aastat hiljem avaldas Jätkusõja-novellid „Vuoksi ääres“ ja „Jooksja“ Ilmar Jaks6Ilmar Jaks (1923 Asuküla, Läänemaa – 2019 Stockholm), soomepoiss, jurist ja kirjanik, avaldas novellikogu „Aruanne“ (Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1958). ning – mis käesoleva artikli kontekstis eriti märkimisväärne – tema tegelaskujude sõjatajus ja hoiakutes, hirmudes ja rõõmudes peegelduvad nüansid on vägagi sarnased nendega, mida võime leida Jaksi eakaaslaste Ilmar, Olev ja Heino Mikiveri kirjadest, mis on saadetud Karjalast Stockholmi, adressaadiks Ilmar Laaban.7Ilmar Laaban (1921 Tallinn – 2000 Stockholm). Lõpetas Tallinna Reaalkooli, õppis Tartu Ülikoolis romaani keeli, pages 1943. aastal Soome ning samal aastal edasi Rootsi, kus saavutas tuntuse sürrealistliku luuletaja, tõlkija ning häälutajana.
1920. aastatel sündis Jakob ja Juta Mikiveri perre Loksal järgemööda kolm poega: Ilmar (1920), Olev (1922) ja Heino (1924). Lapsepõlves olid nad lahutamatud, neil olid sarnased anded ja huvid, mis hõlmasid kõiki kauneid kunste. Üksteise järel siirdusid nad õppima Tallinna Reaalkooli, nad olid populaarsed poisid, laulsid hästi, oskasid joonistada, olid keelehuvilised ning sõnaosavad. Gümnaasiumiharidus käes, võtsid kõik kolm suuna Tartule. Ilmar Mikiver astus ülikooli, temast pidi saama romaani ja inglise filoloog. Olev Mikiver valis kunstiõpingud Pallases ja mõnevõrra üllatuslikult järgnes temale ka vend Heino, kes pani end kirja Pallase ettevalmistuskursusele. Kuna ta oli gümnaasiumi kõrvalt õppinud Tallinna konservatooriumi muusikakoolis ja endale kooli džässbändis nime teinud, nähti temas pigem tulevast tromboonimängijat. Mikiveride õpiaeg sattus keerulisele ajale. Nõukogude okupatsioon oli tulnud ja läinud, Saksa okupatsioon end kehtestanud. Kui varjatud ehk töömobilisatsioon 1943. aastal välja kuulutati, selgus, et kõik kolm venda mahuvad oma sünniaastatega täpselt teenistuskohuslaste kategooriasse. Sõtta noormehed ei kippunud, ükskõik millise okupatsioonivõimu teenistusse astumine oli vastumeelt nii neile kui nende laiale sõpruskonnale ja see juhtis mõtted Eestist Rootsi või Soome põgenemisele. Pikast planeerimisest hoolimata kasutas igaüks lõpuks seda võimalust, mis talle pooljuhuslikult avanes.
Esimesena jõudis Soome Olev Mikiver, kellel tuli kodumaalt lahkumise otsus teha pooletunnise etteteatamise järel. Kuna oli alles aprillikuu, lootis ta veel samal aastal jätkata kunstiõpinguid Ateneumis.8Ateneumis, kus tänapäeval tegutseb kunstimuuseum, asus Teise maailmasõja ajal Soome Kaunite Kunstide Akadeemia. Kohapeal selgus, et õppetöös osalesid vaid naised, meestudengid olid läinud rindele. Nende eeskujul toimis ka Olev Mikiver, ühinedes vabatahtlikuna Soome armeega.9O. Mikiver. Heites pilku tagasi. Vesteid ajalehest „Teataja“. Koostanud Hele Lüüs. Loomingu Raamatukogu 2004, nr. 29/30. Tallinn: Perioodika, lk. 61. Juba õppelaagri esimestel päevadel armus ta jäägitult Karjala loodusesse, mis oma iluga lausa kutsus maalima ja seda Olev Mikiver igal vabal hetkel ka tegi, jätkates rindeoludes kunstiõpinguid omal käel. 1944. aasta sügisel, kui osa soomepoisse asus Punaarmee vastu võitlema Eesti pinnal, oli nende hulgas ka Olev Mikiver. Taganedes jõuti Saaremaale, kust ta pages teist korda üle mere – seekord Rootsi. Katkendlike õpiaastate järel Stockholmi ja Pariisi kunstikoolides sai temast Malmö Linnateatri dekoraator, kuid eesti kultuuriloos on ta tuntud eelkõige maalikunstniku ja raamatuillustraatorina, vähem ka vestekirjanikuna. Olev Mikiver suri 1994. aastal Malmös.
Ilmar Mikiver oli mobilisatsioonikutse vastu võtnud ning viibis vend Olevi pagemise ajal Jõhvi vallas abiteenistuses, kus ta ülesandeks oli Vene vangide valvamine. Puhkuse ajal 1943. aasta juulis abiellus ta Eesti Vabariigi mitmekordse ministri Aleksander Oinase ja poliitikategelase Alma Ostra-Oinase tütre Tiiuga. Abiellumiseks saadud puhkuse lõppedes Ilmar Mikiver abiteenistusse tagasi ei pöördunud. Tiiu, kellel olid sidemed vastupanuliikumisega, muretses talle koha aurulaeva Ariadne söepunkrisse ja nii pages Ilmar Mikiver augusti algul Soome.10A.-R. Isohella. Soomepoisid. Eesti mehed Soome Jätkusõjas. Tallinn: SE & JS, Soome Sõjaveteranide Ühendus, 2008, lk. 150. Ta astus armeesse, kuid tema soomepoisiaeg jäi lühikeseks. Juba oktoobris kirjutas Ilmar Mikiver juhtkonnale lahkumisavalduse ja 1944. aasta alguseks oli tal õnnestunud illegaalselt Rootsi jõuda, nagu võib järeldada Ilmar Laabanile saadetud kirjadest. Ta lõpetas Stockholmi ülikooli filosoofiakandidaadi kraadiga teatriajaloo alal, jõudes sellega akadeemilisel redelil kolmest vennast kõrgeimale pulgale. Ilmar Mikiver on avaldanud luulet, esseistikat ja arvustusi, kuid ajalukku on ta läinud eelkõige kui „hääl Ameerikast“ – ta töötas kakskümmend viis aastat Ameerika Hääle toimetuses, algul Münchenis, seejärel Washingtonis, kus ta 2010. aastal ka suri.
Heino Mikiver, kes, nagu vend Ilmar, täitis oma tööteenistuskohustust Jõhvis vangivalvurina, pages väikese mootorlaevaga Soome 20. augustil 194311Samas, lk. 151. ja temastki sai soomepoiss. 1944. aasta sügisel pöördus ta koos Oleviga tagasi Eestisse, kus sõdis Sinimägedes. Samal aastal arreteeris Nõukogude võim ta „kodumaa reetmise eest“, kuid vabastas 1946, misjärel Heino Mikiver alustas õpinguid Eesti Riiklikus Tarbekunsti Instituudis. Juba järgmise aasta talvel põgenes ta uue arreteerimise kartuses suuskadel üle lahe sihiga pääseda Rootsi vendade juurde. Kuid sinna ta ei jõudnud, sest Soome võimud arreteerisid ta. Pärast väljaandmist Nõukogude Liidule järgnes reis Komimaale.
Vangilaagrist vabanedes lõpetas Heino Mikiver Eesti NSV Riikliku Kunstiinstituudi. Ta töötas kujunduskunstnikuna Tartus ja Tallinnas,12R. Kuutma. Kolmas tee. Eesti auks, tuleviku pandiks. Tallinn: Olion, 2004, lk. 302. kuid oli kultuuriringkondades rohkem tuntud hoopis näitekirjanikuna. Heino Mikiveri lähedane sõber Leonhard Lapin on tema kohta öelnud: „Miki oli selline imemees, kes alustas absurdinäidenditega juba aastal 1946. Kuna vahepeal oli ta Siberi vangilaagris, siis lõpetas ta selle näitemängu 1961, kui välja sai. Silmapaistev on see sellepärast, et Camus ja Sartre, keda peetakse üldse eksistentsialistliku absurdikirjanduse rajajateks, tegid oma esimesed näidendid 1944–1945. Nii et kui Miki oleks olnud prantslane, siis oleks ta kindlasti maailmakuulus mees.“13T. Üprus. Intervjuu: Leonhard Lapin: „Miki elas absurdset elu“. https://virumaateataja.postimees.ee/911828/intervjuu-leonhard-lapin-miki-elas-absurdset-elu. Heino Mikiveri loomingu austajad on tituleerinud ta eesti absurdi isaks, kuid selle kõrval jäi ta ka soomepoisiks elu lõpuni: kui taasiseseisvunud Eestis Soomepoiste Meeskoor14Soomepoiste Meeskoor asutati 12. detsembril 1991, dirigentideks soomepoisid Uno Järvela ja Harald Siiak. Kooris oli 40 lauljat, sündinud aastatel 1921–1927. asutati, astus Heino Mikiver selle ridadesse. Ta suri Tallinnas 2004.
Ilmar Laaban oli vendade Mikiveride lähedane sõber ja mõttekaaslane Tallinna Reaalkooli ajast. Ka tema pages 1943. aastal Soome, kuid sõtta minna ta ei kavatsenud, peamiselt tervise ja kesise füüsilise vastupidavuse tõttu – ta põdes tuberkuloosi. Laabanil õnnestus salakaubavedajat teeseldes Soome laeva söepunkris Rootsi pääseda ja selle järel saigi alguse kirjavahetus vendade Mikiveridega, mis jäi kestma paljudeks aastateks.
Vendade Mikiveride kirjad jõudsid Eesti Kultuuriloolisse Arhiivi koos Ilmar Laabani mahuka personaalkoguga.15EKM EKLA, f. 352, Kirjad Laaban’ile, Ilmar. Lisaks teistele käsikirjalistele materjalidele sisaldab see kokku 2740 temale saadetud kirja,16Üksikasjalikku ülevaadet Ilmar Laabani personaalkogu kohta vt. M. Laak, K. Labi, L. Nemvalts. Sissevaateks Ilmar Laabani pärandisse: omaelulooline visand sõjapaguluse algusaastatest. – Tuna 2022, nr. 1, lk. 124–125. mille hulgas moodustavad arvult tagasihoidliku, kuid kultuurilooliselt huvipakkuva osa Heino Mikiveri kirjad aastatest 1943–1997,17Heino Mikiver, seitse kirja Ilmar Laabanile. 11.X.1943–17.XII.1997. EKM EKLA, f. 352, m. 20: 1. Edaspidi EKM EKLA, f. 352, m. 20: 1. Ilmar Mikiveri kirjad aastatest 1943–199918Ilmar Mikiver, kaheksateist kirja Ilmar Laabanile ja Aino Tamjärvele. 12.X.1943–6.IV.1999. EKM EKLA, f. 352, m. 20: 2. Edaspidi EKM EKLA, f. 352, m. 20: 2. ja Olev Mikiveri kirjad aastatest 1943–1993.19Olev Mikiver, kolmkümmend kirja Ilmar Laabanile. 12.X.1943–26.VII 1993, dat.-ta. EKM EKLA, f. 352, m. 20: 4. Edaspidi EKLA, f. 352, m. 20: 4. Arhiiviandmed näitavad, et vendade Mikiveride kirjasuhtlus Laabaniga, mis sai alguse Soome põgenemisega, kestis nende viimaste eluaastateni. Käesoleva kirjutise fookuses on varased kirjad Jätkusõja ajast. Nii vendade Mikiveride kui ka Laabani tulevane positsioon kultuurimaastikul oli siis veel teadmata, kuid kirjades on see juba aimatav, hoolimata sellest, et viited loomingulistele pürgimustele on kohati mattunud kahekümnendates eluaastates sõjameeste praaliva sõnalaama alla.
Avaldamiseks on valitud kuus kirja. Neis jutustatakse põgenemislugusid, kurdetakse sõdurikohustustest tingitud takistuste üle harjumuspäraste tegevuste jätkamisel kunsti, kirjanduse ja muusika vallas ning jagatakse teateid Soome jõudnud koolivendade kohta. Laiemas vaates peegeldavad kirjad kohanemisraskusi soomepoisieluga ja näitavad, et kõigi vendade tulevikuunistuste teostumise eelduseks oli Soomest Rootsi ehk vabasse maailma pääsemine. Kuna kõnealusel perioodil ei olnud Soome pagenud eestlastel vaba voli läände edasi rännata, siis oli sellel teemal otsesõnu kirjutamine väga riskantne. Välipost kuulus tsenseerimisele, seda kinnitavad templid ümbrikel kirjaga Tarkastettu. Granskat.20Sm. tarkastettu – ʻkontrollitud’, rts. granskat – ʻläbi vaadatud’. Reeglid olid karmid: kirjades ei tohtinud isegi joonistada. Kuid piltpostkaartide saatmine oli lubatud ja selle võimaluse kasutas ära Heino Mikiver, et edastada Laabanile oma Rootsi pääsemise soovi.21Vt. Heino Mikiveri postkaarti käesoleva artikli alaosas „Valitud kirju“. Nutikuselt ei jää alla ka Heino Mikiveri kiri 16. detsembrist 1943,22EKM EKLA, f. 352, m. 20: 1, 3/4. milles ta pärib Ilmar Laabanilt, kuidas käib tema „hea sõbra Niuksu“ käsi Rootsis ja millist tööd ta teeb. Niuks oli teatavasti Heino Mikiveri hüüdnimi, seega esitas ta kirjas Laabanile varjatud järelepärimise selle kohta, millised oleksid tema töövõimalused Rootsis, juhul kui tal tulevikus õnnestuks sinna põgeneda. Kirjale oli alla kirjutatud tegelik nimi Heino-Eevalt, mida ta sõpradega suhtlemisel kunagi ei kasutanud – kõik teised kirjad on allkirjastatud hüüdnimega Niuks. Kõik püüdsid oma tegelikke tulevikuplaane võõra silma eest varjata, kuid Heino Mikiveri kirjatekstid pole sündinud otseselt hädavajadusest, vaid on pigem nagu lustlik peitusemäng tsensoriga. Ühtlasi võib neis kirjades näha märke sellest, et absurdikirjanik on sündimas. Kui mõistujutu abil asju selgeks rääkida polnud võimalik, siis toimetati kirjad kohale käsipostiga, mis liikus eesti sõjapõgenike asutatud ajalehe Malevlane toimetuse kaudu.23Ajalehte Malevlane anti välja Helsingis 1943–1944, toimetasid Eino Paikka ja Heinrich Mark. Seda ühendusteed kasutas mitme kirja edastamiseks Ilmar Mikiver, kelle soov Rootsi pääseda ning vahetada rindekeskkond akadeemilise vastu näis muutuvat iga päevaga pakilisemaks. Tema kirjas 12. oktoobrist 194324Vt. Ilmar Mikiveri kirja 12. oktoobrist 1943 artikli alaosas „Valitud kirju“. on jutuks Rootsi piiri ületamise legaalsed võimalused, kuid 11. novembril 1943 kirjutatud kirjas25EKM EKLA, f. 352, m. 20: 2, 3/5–3/7. on arutuse all juba illegaalsed variandid ja nendega seotud ohud. Sellele kirjale järgneb kuudepikkune vaikuse periood, isegi vennad kaotavad ta silmist, nagu selgub Olev Mikiveri kirjast, mille ta on saatnud Ilmar Laabanile 10. veebruaril 1944.26Vt. Olev Mikiveri kirja 10. veebruarist 1944 artikli alaosas „Valitud kirju“. Suhtlusjärg Ilmar Mikiveri ja Ilmar Laabani vahel võetakse uuesti üles 1944. aasta juulis, kui Ilmar Mikiver on postitanud kirja Ilmar Laabanile Klockarsvedja asulast, mis jääb Stockholmist ligi kolmsada kilomeetrit põhja poole – ta on pärale jõudnud. Olev ja Heino Mikiver olid vahepealsel ajal läbi teinud rasked lahingud Karjala kannasel ning jõudnud taganemise käigus rindelõigule Vuoksi jõel Äyräpää ja Kiviniemi vahel, kus jätkus kaevikusõda Punaarmee vastu. Teadaolevalt on Ilmar Laabanile viimase kirja Karjalast saatnud Olev Mikiver.27Vt. Olev Mikiveri kirja 7. augustist 1944 artikli alaosas „Valitud kirju“. See kiri paistab silma oma erilise temaatilise struktuuriga: vaheldumisi on juttu traagilistest sündmustest ja naljakatest juhtumustest rindel. Ühtlasi võib nende ridade taga aimata tulevast vestekirjanikku.
Heino Mikiver Ilmar Laabanile 11. oktoobril 194328EKM EKLA, f. 352, m. 20: 1, 1/1–1/2.
11.10.43
No suurepärane!
Eile Oltsi29Olts oli Olev Mikiveri hüüdnimi. ja Impsu30Imps oli Ilmar Mikiveri enim kasutatud hüüdnimi. külastades nägin seal sinu kirja, milles oli väga meeldivalt käsitletud Stockholmi arhitektuuri ja sinu suhteid vanade Rootsi kirikuisadega. See kiri oli nii tore, et ma otsustasin laskuda sinuga kirjavahetusse. Võib-olla kannustas mind selleks ka väike puudus, mis ei anna mulle hingerahu. Nimelt puudus sealt täielikult ülevaade su alkoholitarvitamise kohta viimaste kuude jooksul, samuti kirjeldus su (ja ka noorsant Tamme31Igor Tamm (1922 Tapa – 1995 Watch Hill, Rhode Island), pages 1943. aastal Soome kaudu Rootsi, sealt siirdus edasi USA-sse, kus temast sai viroloogiaprofessor.) robustsetest seiklustest sealsete päriselanike tütardega.
Peale selle kõige leian tarviliku olevat keskustella jatsmuusika üle, kuigi ma ei tea kuidas seda teha. Oleks priima, kui sa kirjutaksid ühtteist sellest ühenduses su praeguse olukorraga. Enda poolt mainin, et tegin valmis oma „Kurva Karu Serenaadi“ ehk „Sünge Lõbu“ (ei mäleta kumma nime all sa seda nägid). Tegin ta viieteistkümnelisele pundile. Seni pole ta loomulikult kusagil mängimisele läinud ja partituur jäi ka kahjuks Virusse. Helsingis olles ei sattunud ma ühegi orkestri peale (mis oleks olnud seda niisugust) aga see oli tingitud peamiselt mu rahatusest. Kui see kiri sulle hästi kärmesti kätte tuleb, siis ei oleks paha, kui sa saadaksid mõne ilusa noodi jazzkvarteti tarvis. Plaanitseme siin nimelt Juustukaga32Eugen Juštšuk (ka Jevgeni Juszuk) (1921 Tartu – 2003 Stockholm), soomepoiss. Õppis 1940. aastal Tallinna Reaalkooli kõrval Tallinna Konservatooriumis Artur Lemba klaveriklassis. Pages Rootsi, temast sai tehnikateadlane ja puiduspetsialist. ja paari teise andeka fanaatikuga (võiks mainida Marandit33Rein Marandi (1921 Tallinn – 2003 Stockholm), soomepoiss, pages Rootsi, ajaloolane ja politoloog.) millegi sellise asutamist. Aga ega sest tule kedagi.
Võibolla oled sa nõus uurima mu elukäiku viimasel ajal. See käib sedasi. Peale meie viimast nägemist ja vestlust Hiiumaa reisi üle341943. aasta kevadel levis Tallinnas kuuldus, et Hiiumaalt toimetatakse põgenikke Rootsi. Heino sõitis koos koolivendadega Hiiumaale, kus selgus, et tegemist oli valeinfoga. Vt. ka A.-R. Isohella, op. cit., lk. 211. all KuKu’s õlut mekkides, ei näinud ma enam Oltsi, Ilvest,35Arnold Ilves (1909 Kehra – 1976 Eskilstuna), tuntud ka kui Arnold „Nutt“ Ilves, soomepoiss 1943, erialalt velsker. Reinmunni, Joonast36Ilmar Joonas (1920–1944) oli vendade Mikiveridega seotud Tallinnas 1938–1940 tegutsenud koolinoorte rühmituse Elbumus kaudu. Hukkus Teises maailmasõjas soomlaste raadioluuregrupi tegevuse käigus. ega kedagi. Sinu korterisse sisse murdes vastas mulle keegi noore võitu vanaeit,37Tõenäoliselt avas ukse Ilmar Laabani endine lapsehoidja Minna. et Sa olla reisinud Tartu (et lõpetada vanade kavade järele). No ma talle vastu ei hakanud vaidlema.38Tartusse sõitmise asemel oli Laaban koduste teadmata põgenenud Soome ning sealt edasi Rootsi. Vt. ka T. Ojamaa. Pagulase suhtlusvõrgustiku kujunemisest lähikondsetega. Ilmar Laabani juhtum. – Methis. Studia Humaniora Estonica, 2022, nr. 29, lk. 83. http://doi.org/10.7592/methis.v23i29.19032. Siis kaldusin ma vaheldumisi enese mahalöömise ja koha peal militariseerumise mõtteid, kuni kuldse kesktee juhatas kirjake Impsult ja Sertsilt,39Sergei Veskimets (1921 Ukraina – 1944 Soome) oli vendade Mikiveride lähedane sõber varasest lapsepõlvest, soomepoiss, hukkus Jäppilä lahingus. mille moraal oli see, et lase lapsukene meie juurde tulla,40Ilmar Mikiver teenis 1943. aastal vangivalvurina Saksa organisatsiooni Todt juures. Vt. ka A.-R. Isohella, op. cit., lk. 150. sest meie päralt on kult, marketenderei41Marketender oli Saksa sõdurite lisatoidupakk, mis sisaldas šokolaadi, alkoholi ja sigarette. ja kohalik naiskond.
Jüriööl jõudsin pärale ja lakkusin ennast kiiresti Sertsi abiga [– – –] täis ja südaööl läksin postile. Seal olin ma püssi paugutanud ja karjunud, et Austria võidab.42Arvatavasti viide Jaroslav Hašeki raamatule „Vahva sõduri Švejki juhtumised maailmasõja päevil“; viiteid Hašekile leidub ka teistes Heino ja Olev Mikiveri kirjades. Igatahes ärkasin ma järgmisel päeval, saapad jalas.
Nii algas mu elus periood, kus ma kasutult püüdsin jasõkke43Jasõkkideks (vn. язык – ʻkeel’) kutsuti vene vange. demokraatideks pöörata. Varsti ma loobusin sellest ja püüdsin neile selgeks teha, mida see sõna (demokraat) tähendab. Siis püüdsin ma varsti neile seda sõna pähe õpetada ja hiljem olen ma vahetevahel neile veendunult kinnitanud, et on olemas sõna „demokraatia“. Üks mu ülikooliharidusega kasvandik jäigi seda lõpuks natuke uskuma.
Siis läks Imps naist võtma.44Ilmar Mikiver abiellus Tiiu Oinasega. Et ta selle ka ära võttis, sai mulle selgeks poolteist kuud hiljem, kui ma läksin, et võtta Loksalt tunnistus, millega saaks eksamiteta ülikooli (seda kõike ma ei jõudnud aga enam teostada.) Sertsile kusime me selles mõttes jalale,45Heino Mikiver ei pöördunud puhkuselt tagasi tööteenistusse, vaid põgenes Soome. Sergei Veskimets jätkas kolmest kaaslasest ainsana teenistust, ta pages Soome 1943. aasta hilissügisel. Vt. ka H. Mikiver. Kolm vendSoome, kaks tagasi. – R. Kuutma. Kolmas tee. Eesti auks, tuleviku pandiks. Tallinn: Olion, 2004, lk. 304. aga loodan, et see sellepärast veel rooste ei läinud.
Siin me üritame elada õpetuse järele „Sul on su supp, püss ja piip, kas ei ole nii hea?“ Vahel langeme siiski kambaga melanhooliasse ja arutame, kas osta tagasisõiduks vihmavari või läkiläki.
Isiklikult olen viilinud viimasel ajal sellega, et olen teinud massiivseid silte pealkirjadega nagu „käymälä“ ja „pissuaari“.46Sm. käymälä – ‘käimla’, pissuaari – ‘pissuaar’. Aga mu kunstiline tegevus on ka õrnemal kujul avaldunud. Olen teinud mõningaid akvarelle teemal „puu ja tema vari“ ehk „väiksed varbad paela otsas, suured varbad naela otsas“.
Nüüd aga lõpetan kirja, sest keegi mära (tuletatud sõnast „märatsema“) karjub juba pikemat aega: „Toiduks paigale!“
Niuks
P. S. Kahju, et puudub naps ja et tsensor ei luba natuke kirja lõppugi joonistada.
Ilmar Mikiver Ilmar Laabanile 12. oktoobril 194347EKM EKLA, f. 352, m. 20:2, 1/1–1/3.
Kuski Soomes, 12.10.43
Kallis ksv!
Mina ju otse Sinu viimase kirja esemeks ei ole,48Ilmar Laabani kiri oli adresseeritud Olev Mikiverile. aga Oltsist ettejõudmisega võin ehk valmistada Sulle väikse päältvõtu (sürpriisi). Lugesin ta, näed, läbi omavolilise kõrvalhüppena võõraid kirju käsitlevast etiketist ja sain sellest mõnda kasu. Esimeseks juba mõnulemas sellest, et Sa nii rõõmustad siinsete meeste olemisrahu ja -leplikkuse üle. Ära siiski olukorda liiga lihtsusta: distantse võib ju redutseerida ja edutseerida, aga sõdurielul on oma komplikatsioonid, mis paistavad silma ainult kõige vahetumast lähedusest – ja nende kohta võid sa eluaeg seisukohti dedutseerida, kui sul endal nina selle kõige sees pole olnud. Sinu vaimne rohtaia kultiveerimine tundub mulle siin mõnel silmapilgul võibolla sama uskumatu au délà49Pr. au délà – ʻteispoolsus’. (vahe on selles, et iga sõnake, mida Sa kirjutad, on mulle muidugi häälitsuseks endisest ihaldatavast maailmast). Siin ollakse muidugi veendunud, et peaehituspuitu karastatakse džungellikumais tingimustes, ja nii on minulgi natuke ahvide Tarzani veri üle kandunud. Muidu ma pole mingi confessed warrior50Ingl. confessed warrior, u. ʻusutunnistuselt sõdalane’. ja vabadel päevadel leian oma seikluste algkava, mis ühtub Sinu omaga. Olts on kahtlemata sirgjoonelisem kui mina. Tema sisustab siin peamiselt juba varem valmis disponeerit lünka oma kogemuste ahelas, aga seegi sisutäide kobrutab teinekord vahtu, mida distantsilt ei eralda. No hüva juttu. Asjalikum on rääkida sest, kuidas mina siia sain. Nagu vast mäletad, siirdusin märtsi lõpus Jõhvi. Sääl olin Todti vangivahiks ja maitsesin täitsa rikkalikku toitu ning küllaldast uneaega. Ses rahulikus õhkkonnas varitsesin siis ka Soome lahe liiklustingimusi. 20. juunil võtsin 20-päevase puhkuse eriotstarbel (kohaliku tüüfuse tõttu ei ant seda muidu kellelegi juba mitu kuud) ning otsustasin veelgi vabamalt suvitada ja lahkumiseks kaasa võtta kõige kaunimad elamused. 14. juulil siis registreerusime Tiiga.51Tii oli Tiiu Oinase hüüdnimi. Olin Todti naasmisele juba käega löönud ja püüdsin olla vabahärra õieti nii kaua kui annab, kas või septembri keskpaigani. Nii oligi pisut igav, et võimalus pakkus end juba 5. aug. Tuli aga ära kasutada, õnnemäng nagu see on. Ja Juštšuki ning kellegi Ehaga sõitsime siis auriku sisemuses üle lahe, Hangost rongiga Turgu ja 9 päeva pärast sv. laagrisse. Viimane punkt polnud esialgu ette näht, ent parema puudusel tuli vastu võtta. Turu rikosvanglas52Sm. rikos – ʻkriminaal-’. viibimine ja see aeg üldse on jäänud kõige seiklusrikkamaks kogu aja kohta, sest alates 16. aug. olen tagasihoidlik reamees, kes oma elujärge ainult niipalju sai parandada, et pääsis koos vana meeskonnaüksusega rindele, kuna teised minu kaastulnukad (ja hilisemad) väljaõppekeskuses nüüd marsivad [– – –] nii et pori plärtsub. [– – –].
Siinolemine ei ole päris viljatu. Viibime ja tööskleme Oltsiga peaaegu vahetpidamatult kõrvuti ja ei saa kurta klatšimise puudust. Pääle muu maalib tema siin pisut ja mina peamiselt filosofeerin. Kirjutand olen küll igaviku palge ette küündimatuid [– – –], aga üldiselt olen stylose53Ld. stilus – ʻkirjapulk’. peoshoidmisse süvenend rohkem kui viimasel ajal Eestis. Soome paber on näed nii hea, et lihtsalt provotseerib end määrima. Siin koosneb meie jagu ca 70 %-liselt üliõpilastest ning on rahustav märkida, et ümbrus ei meenuta kuidagi vaimuvaenlust, mida [– – –] sai peaaegu automaatselt omistet igale massile. Rohkem kui akadeemiline Tartu on mind selles osas rahustanud ja julgustanud just meie akadeemiline jagu. Hrad Nõges54Leo Nõges (1920 Tartu – 1990 Rannu), soomepoiss, lõpetas ohvitserikursuse, hiljem sõdis Eestis ja oli Siberis vangilaagris, vabanedes töötas ehitusinsenerina. ja Malin5555 Ilmar Malin (1924 Tallinn – 1994 Tartu), soomepoiss, aastani 1948 vangilaagris, hiljem maalikunstnik. olid niisiis tervitamiseks otse käe-jala juures, hra Koppel56Silver Koppel (1923 Tartu – 2005 Tallinn), soomepoiss, hiljem omandas filosoofiadoktori kraadi ja tegutses psühhiaatrina. on esialgu Helsingis. Juhan Sinimäe57Juhan Sinimäe (1910 Mooste – 1984 Abja-Paluoja), soomepoiss, aastani 1953 vangilaagris, hiljem sai tuntuks luuletajana. aadress on muuseas 1 Kpk/1254.
Soovin, et Sinagi annad omajagu põhjust mu meele lahutamiseks kirjutamise näol. Kui rootsi vanad pookstavid Su viimast ekstaasinatukest arvele ei võta, siis võiks mõtteid vahetada isegi tihemini kui kord kuus. Näiteks kirjuta mulle pikalt ja põhjalikult sealsest ainelisest kultuurist: söökidest, jookidest, eriti aga suitsudest. Kirjelda kasvõi mõnd ihaldetavamat sorti kõigis tema vormides ja värvides kuni kaanepildi ja panderollipaberini välja. Iseloomusta rootsi meeste ja naiste käitumist, riietumist ja maitset (näit. sokke, lipse, kaabusid), kirjuta ka veidi mööblist (eriti pehmemast), tänavapildist (ei pruugi olla nii viimisteld kui Paranoia oma58Viide Ilmar Laabani tollal veel käsikirjalisele luuletusele „Tänavastseen paranoilikust linnast“, mis hiljem ilmus kogus „Ankruketi lõpp on laulu algus. Luuletusi 1943–1945“. Stockholm, 1946, lk. 20–21. Raamatu on illustreerinud Olev Mikiver.) ja kuidas seal kõneldakse, armatsetakse kulditakse ning viisakas ollakse. Sest vaata – vahetevahel tahan jälle põhjalikult unistada ennemaailmasõjaaegsetest oludest, olgu või oma ulmade varustamiseks vähe pastoraalsemate sisumotiividega.
Minu lõuapärad on üsna üle siirdunud kuivikleivale ja ka vaimus järan rohkem knäckebrodi,59Rts. knäckebrod – ʻnäkileib’. mille auklik pind esialgu ei peegelda mingit väärikat vastust Sinu Paranoiale ja Kaberneemele.60Viide Laabani luuletusele „Kaberneeme“. Op. cit., lk. 107–109. Eesmainit filosoofitsemine on rohkem teemal „elu“ ja kuigi ta püüab akadeemiliste proportsioonide poole, ei ole veel märgand sidet näit. soomegi olemasoleva filosoofiaga. No see aga johtub rohkem seigast, et ma pole veel jõudnud soome filosoofe lugeda. Tellisin endale muide ka ühe Salomaa61Jalmari Edvard Salomaa (1891–1960), soome filosoof, Turu ülikooli professor. teose, aga see pole veel kohale jõudnud. Olen tellind (ja saand) veel E. Railo62Eino Railo (1884–1948), soome kirjandusteadlane. „Üldise kirjandusloo“, mille kasu on praegu peamiselt ajaviiteline. Ta võib ka vabalt selleks jääda. Lugend olen muide soomekeelse tõlke „Juanist Ameerikas“63Eric Linklater. Juan Amerikassa. Helsinki: WSOY, 1943. ja üritand muidki. Hakkab tasahilju edenema. Rootsi keelt vaatan esialgu veel veerandsilmaga.
Saada edaspidi veel oma luulet. Sellest laarist jätsid peenima mulje mulle Su tehisvärkide ja kosmose vahel paigutet inimkujud (kleepund jalutajad ja köötsiv linnapea). Muus osas oli minu kuiva moonaga harjunud neelu jaoks vist vähe sülti ja muud embrüonaalset ollust. See on vist mu isiklik olude sunnil õitsema löönud karskusaja hõre kokkupuude köötsiga, et pärl nagu lubjat kurgulagi64Viide Laabani luuletusele „Tänavastseen paranoilikust linnast“, mis sisaldab värsse „vana plekisepp mälub vargsi / vihmaveetorus poodud tütarlast / oma lubjat kurgulae varjus“. lõikab teravamini. Soome suitsust, mille tubakaaga ka toppetihedus ületab igati saksa oma, on mu kurgulagi sageli üsna lubjaahju hõõguses. Kaberneeme on võimas resignatsioon. Ihkaks võib-olla veelgi ilmekamalt uskuda mõrvarite mittemidagisusse. Või kui sa, puudutades lõpuks päikese tantsijatari, ei mõtelnudki asja väga resigneerivalt, siis minu arust muu pole jälle oluline: ühe mittemillegi rusikaõigus kohut mõista elu ja surma üle on oma lihtkurbuses põrutavam kui niudelätteile lauld igaviku eostamise õigus oma lohutavuses. Võib-olla ei tunne ma aga praegu sobivaid mõjusuhteid, olles ise lähemas kontaktis surmaeelse kui -järgse olusektoriga.
Seni see seik on küll mõjunud ainult oma eeldetusega, mitte tegeliku tundaandmisega. Ju siis – hoolimata sõja võtmisest ehk veidi tõsisemalt – pole midagi olulist muutund ka mu konstitutsioonis. Püsib endises gloorias näit. ülikooli igatsus. Võib-olla avaneb võimaluski hakata teaduslikku tööd torkima – pisut huvitavamas raames kui vana Tartu neid viimasel ajal pakkus. Muuseas kavatsen nihutada oma ainevaliku konteksti ka sotsioloogia. Kuidas see läbi läheb ja mis kasu mul tast saab olema, jäägu tuleviku lähemate ja kaugemate vormide otsustada. Nüüd, võrdlevast huvist asja vastu, mis mind mõni aeg on juba kehutanud, tahaksin väga tutvuda rootsi ülikoolide meie teaduskonna õppekavadega. Kas Sa ei saaks mulle saata midagi, mis sääl selle nime all leidub. Kulu kataksin hiljem.
Ning kui Sa juba asud kirjutama, siis katsu võimaluste piirides aina enam pregneerida meie sealsete tegelaste ajaviitmisi, selle taustu ja tegureid.
Tervita minu poolt kõiki, keda selleks sobivaks arvad, eriti hr. Orast65Ants Oras (1900 Tallinn – 1982 Gainseville, Florida), kirjandusteadlane. Pages 1943. aastal Soome kaudu Rootsi, sealt edasi Inglismaale ja 1949 USA-sse. ja hr. Tamme.
Muupel66Muupel oli üks Ilmar Mikiveri hüüdnimedest.
Ilmar Mikiver Ilmar Laabanile 25. oktoobril 194367EKM EKLA, f. 352, m. 20: 2, 2/4.
25. okt. 1943
Kallis ksv!
Saatsin Sulle ühe kirja koos Oltsiga 12. sept. Võib-olla ei ole Sa seda saand kätte ega saagi, sest kirjutasin seal üsna avalikult oma ületulekuloo maha ja nagu nüüd kardan, ei tarvitse see Soome tsensuurile just meeldida. Paitsi mainitu sisaldas too kiri veel mõningaid mõtteid sõjamehe elust ja Sinu luuletustest. Ent tähtsam kui see kõik kokku on asi, mida hakkan arendama käesolevas kirjas ja mille tõttu saadan ta ära käsipostiga. Lühidalt on asi selles, et soovin tulla sinna – koos Tii ja võib-olla Oltsi-Niuksuga, kui viimaste jaoks oleks võimalus olemas. Ja käesolevas kirjas valgustan oma praegust olukorda, ja, palun Sinult abi selle kõigis võimalikes kujudes.
Olukorra selgituseks olgu mainit see, et ületulijaid Eestist on saabunud viimasel ajal nii arvukalt, et siinsed võimud ei suuda enam ühe mustri järele taivutada nende kõigi soove. Selle tõttu on paranenud vastuvõtt ja suhtumine nende plaanidesse, ning nagu kuulen ei vastusteta ka enam Rootsi edasipüüdeid. Rootsi pääsemise tingimuseks siiski on, et sealtpoolt oleks ette näidata mingeid tõendavaid või selgitavaid andmeid selle kohta, et taotlejal oleks olemas vastuvõtjad. Viimastena ma kujutan ringkondi, mille liigud näit. Sina ja veel vast olulisem, hr-sid Reid ja Lareteid, kellega ma soovin ühendusse astuda siia lisat sedeli ja Sinu vahendusel. Selle sedeli kirjutas mulle 4. aug. s.a. pr. Oinas ning ta oli määrat hr. Reile isiklikuks üleandmiseks. Nüüd ta kummatigi peab täitma ainult ettevalmistava nimekaardi ülesandeid. Sinult palun siis esmajoones, et Sa selle edasi toimetaksid, ja kuigi lisan omalt poolt väikese selgituskirja lootusega järgmist sellesisulist – kui vaja – ja Tiigi allkirjaga varustatuna, palun veel, et Sa hr. R-le või asjaomastele ringkondadele omalt poolt lisaksid soovitusi ja kehutusi, saamaks mingivormilist tõendit, et meid Rootsi oodatakse. Kui see pole ainus või õige menetlus, millele olen praegu asunud, siis kirjuta sobivate märgusõnadega oma arvamus ja instruktsioonid, või kui Sa ei usalda väliposti, siis katsu selgesõnaline ja üksikandmeline kiri siia toimetada Heinrichi68Heinrich Mark (1911 Krootuse, Võrumaa – 2004 Stockholm), pages 1943. aastal Soome, kus tegutses kuni Rootsi pagemiseni ajalehe Malevlane peatoimetaja abina. aadressil käsipostiga (Vänrikki Stoolin katu 10b – 26, H:ki).
Muuseas on H:gis praegu tegelased nagu Orvel69Orvo Ast (1920 Tallinn – 1999 Toronto), vendade Mikiveride sõber Tallinna Reaalkooli ajast. 1943. Aastal põgenes koos abikaasa Helga Astiga Soome, 1944 edasi Rootsi, 1948 Brasiiliasse, kus õppis loomaarstiks. ja Raks.70Raks oli Orvo Asti abikaasa Helga (neiup. Raag) hüüdnimi. Mis nad üritavad, seda ma ei tea, sest olen nende siinolekust kuulnud ainult kauduteitsi. Tii ei ole veel saabunud, aga panen kõik lootused ja tulevikuplaanid sellele, et ta tuleb. Meie elamisvõimalustest Rootsis peaksid minu arvates arvesse tulema umbes Sinu omaga sarnased. Tiile on kindlasti lahti Rei ja Laretei kodud, ise ma samu tingimusi ei taotle – nõustun ülimeelsasti sellega, nagu Sinul on.
Praegu ma vast rohkem ei insinueerigi, sest aeg on napp ja mees, kes paneb kirja liikuma, hakkab minema. Loodan, et sain ütelda kõik olulise – oma soovi ja esimesed plaanid, mida tuleks teha. Võtavadki Sinu poolt astutavad sammud aega, siis kirjuta vähemalt otsekohe vastus sobivais termineis, mida sest kõigest tulla võib.
Ette tänulikult Imps.
Kenttapostia 7/1270
P.s. Loe igaks juhuks läbi käesolevale lisat kiri. Võib-olla inspireerib see Sind millekski abistavaks.
I.
Heino Mikiver Ilmar Laabanile detsembris 194371EKM EKLA, f. 352, m. 20: 1, 3/4.
Vaata postkaarti pdf-ist.
Heino Mikiver on Laabanile saatmiseks valinud postkaardi, mis pakub suurepärast võimalust oma mõtteid ja soove edasi anda, tsensori tähelepanu äratamata. Kaardi tagaküljele on ta kirjutanud „… ja niisuguseid jõulupühi“, kuid seda ei soovi ta adressaadile, vaid iseendale. Sõnad osutavad stseenile kaardi esiküljel, mis kujutab läbi Punase mere sammuvat Moosest. Sellega vihjab Heino Mikiver oma kavatsusele pääseda Balti mere Rootsi-poolsele kaldale. Punase ristikesega on esile tõstetud postkaardile trükitud read Myydan tuberkuloosityön hyväksi. Suomen Tuberkuloosin Vastustamisyhdistys (Müüakse tuberkuloositöö heaks. Soome Tuberkuloosivastane Ühing). Kaartidest saadav müügitulu laekus nimetatud ühingule ning see andis Heino Mikiverile võimaluse viidata omapoolse väikese teene osutamisele annetuse kujul: teatavasti põdes Laaban tuberkuloosi ning viibis seetõttu juba paguluse esimestel kuudel korduvalt ravil Stockholmi Karolinska haiglas.
Olev Mikiver Ilmar Laabanile 10. veebruaril 194472EKM EKLA, f. 352, m. 20: 4, 2/4–2/5.
10.2.44
Oo kaunis Labunn
Olen konventsionaalselt võttes häbematu siga. Sain su ilusa saadetise kätte juba jõulude paiku,73Saadetis sisaldas Stockholmis toimunud kunstinäituse kataloogi, mida Olev Mikiver oli palunud, et hoida end kursis skandinaavia kunsti uuemate suundumustega. Vt. EKM EKLA, f. 352, m. 20: 4, 1/1. aga olen siiamaani oma tänumeelt varjanud täiesti seletamata kombel. Osalt mõjus kaasa ka füüsiliselt tegevusrikas, kuid vaimselt unelev olukord, ja peale muud ootasin ägedalt Rootsist laiakujulist kirjakest Impsu sulest.74Vihje sellele, et Ilmar Mikiver on Soomest Rootsi pagenud. Kui sul on kontakt temaga, siis teata talle, et kiri kuni kaks ei ole sugugi kurjast. [– – –] Aga lõpuks, milleks lobiseda sellest, kui Impsu võib-olla sa pole näinud ülepea mitte. Igal juhul tänan sind vaeva ja kulu eest, oli meeldiv üllatus jõulupühade ajal lehitseda.
Minu viimase kuu tegevus seisis sidealale siirdumises. Käisin vastavatel kursustel, mis, nagu mainisin, mõjus kehale väga arendavalt, ja nüüd olen tagasi rindel oma vana üksuse juures. Elame väikses neljamehe korsus75Sm. korsu – ʻpunker’. ehk bunkris, mis on sisustatud imemugavalt, ja tööd suurt midagi ei ole, sest vartios76Sm. vartio – ʻvaht, vahikord’. ma ei käi. Vaimse tegevuse võimalusi on laialt, aga minus nähtavasti ei leidu küllalt kultuurilist fanatismi. Vahel õige tasatargu nokitsen midagi, joonistan, akvarellin ja kirjutan Soomemaa naistele paska. Elame rohkem ajajärgu murelikkuse tähe all ja tunneme, nagu öeldakse, ebamäärast rahutust veres. Ei tea, kuidas seal kandis ka praegu suhtutakse ja tuntakse; meil on kaunis aktivistlik meeleolu. Aga lõpuks, ka sõdurielu on väheke mõju avaldanud meie hingeelule ja selles mõttes, enne kui üldse midagi teeme või mõtleme, saadame igaks juhuks kõik persse ja süda ongi rahul.
Aga küllap asja lahendus on ligidal, seda usume vist kõik ja eks me katsu teha mis teha annab. Midagi uudistetaolist mul õieti sulle rääkida polegi, sest meilt on sinna niipalju mehi siirdunud, et peaksid olema kursis enam-vähem kõigega, võib-olla saate isegi „Malevlast“ ja „Eesti Sõna“.77Ajaleht Eesti Sõna ilmus Saksa okupatsiooni ajal Tallinnas. Minul ka värskemaid andmeid kodumaalt ei ole.
Pagan võtku, märkan, et kiri ei edene, sest mehed ajavad ümberringi pidevalt juttu sugueluprobleemidest, ja selles mõttes lõpetan seda korda. Katsu siis vähe niikui kirjutada ja kui peaks Impsu sealmail leiduma, siis tervita ja kirjutagu.
Olts
Mu aadress:
O. Mikiver
7KPK/1268
Olev Mikiver Ilmar Laabanile 7. augustil 194478EKM EKLA, f. 352, m. 20: 4. 3/7–3/8.
7.8.44
Niisiis tervist, oi Labunn.
Pean tunnistama, et tundsin suurt rõõmu sinu iseloomu nõrkusest – et sa ei suutnud vastupanna kiusatusele mulle kirjutada. Et ka mina olen pelk nõrgavõitu surelik, siis vastan sulle peaaegu jalamaid.
Sissejuhatuse mõttes räägin kõik, mis tean meie ühistest tuttavatest räägitavat. Sertsiga on lugu kole paha, sest kõik märgid viitavad sellele, et ta jäi oma elust ilma, õnneks seda keegi silmaga ei näinud, nii et on õrn võimalus tema väljaujumiseks inimeste hulka. Lemps Truuvärgist79Lembit Truuvärk, ka Truuverk, Truverk (1920 Viru-Nigula – 1944 Karjala). (see kunstiajaloolane) seda öelda ei saa; tema pääsis küll venelaste vangist, aga läbi rinde tulekul uppus Vuoksisse. Juustukas olevat Helsingisse jätnud kirja, kus ilmutas läinuvat Eestisse;80Tegelikult põgenes Eugen Juštšuk Rootsi. ei puudu võimalus tema esile sukeldumiseks Saltsjö BOS.81Saltsjö-Boo on paik Värmdö saarel Stockholmi saarestikus. Üldse vist nii kehvalt kui Sertsil ja Truuvärgil pole kellelgi meie tuttavatest läinud. Kõige õndsam arvab kindlasti end olevat Leo Nõges, kes hiljuti koos paljude teiste meie poistega astus ohvitseride kuulsusrikkasse gildi.
Enda kohta võin mainida, et järgides enamuse eeskuju jäin ripulisse,82Sm. ripuli – ʻkõhulahtisus’. mis on mingi kõhuhaigus ja veetsin haiglas vaikse ja valurikka nädala. Muus osas olen täiesti endine sotamies83Sm. sotamies – ʻsõdur, reamees’. ja jätkan vahvalt oma traditsioone, jätta juhtkonnale vedela ja kamraadidele keskpärase mulje. Vahetevahel veedame Niuksuga, kes asub must umbes 5 km. kaugusel, silmapilgukese täis parimat teineteisemõistmist, mis viitab brošüürikesele „Ime tegusid sõja väljal“ ja sunnib mind uskuma vähemalt kolmainsusse. Sellised asjad nagu värss ja riim on Niuksuski leidnud andunud kasutaja, esijoones muidugi kirjakirjutamises, aga ka nii üldse. Igatahes on ta agar mees sõnade ja mõistetega balansseerima, vastandina minule, kes olen jäänud rohkem lihtsuse kanti ja aina üritan rabada labasusega.
Võiks siis ka vestelda vähe oma paari viimase kuu elust, mida väikese liialdusega tohib nimetada „sõjakogemuseks“. Need võib-olla Sind ei huvita, aga katsu sa leida vahend, mis keelaks minusuguseid poolrindemehi laia suuga lõugamast oma kangelastöist. Noh, 9.-10. juuni raginaist,849.–10. juunil 1944 toimus Karjala kannasel Nõukogude vägede suurpealetung, mille tõrjelahingutes soomepoisid sattusid eesliinile. mis olid õieti kõige hirmsamad ja kus Serts kaotsi läks, jäin mina eemale, sest olin lomalt85Sm. loma – ʻpuhkus’. tulnud ja otsisin kõigi sõjakunsti reeglite kohaselt oma üksust taga. Siis järgnes pikem periood tegelemist telefonidega – olen ju sidemees – ja sellejärel mottidest86Sm. motti – ʻkott, piiramisrõngas’. väljamarssimist. Sel ajal sattusin kord mingi kiirega mingi küla alla, mis, tõotati kõigi pühakute nimel, olevat venelasi laialt täis. Nii pandigi sidemeeskond sama küla serva kõhuli, püssid peos, selle mõttega, et venelane pääsku sealt edasi meie elu hinnaga. Peale päevapikkust passimist saabus meie juurde sealt külast üks aus soome sõdur, talutades haiget lehma ja rohkem seal elavaid hingi polnudki. Nii läks täppi lauluraamatu sõna „kõik meie vaev on asjata“.
Samasugune elamus oli Viiburi all, kus kümne mehega käisime saart vallutamas, mis sedapuhku osutus majutatuks lammastega. Ja rohkem ma pole oma kangelasmeelt paljastanudki. Vahepeal olin raadiotelegrafist. Viimasel kolmel päeval nautisin tiitlit „ujuja“, sest ujusin ennast pataljoni teateujumismeeskonna varumeheks ja sellena elasin 3 päeva ujujate laagris.87Vuoksi jõel, mille ületamine oli nõudnud mitme sõduri elu, korraldati ujumiskursused, mis lõppesid võistlustega, vt. A.-R. Isohella, op. cit., lk. 293. Võistlus oli eile, meie üksus võitis ühe soome porukka88Sm. porukka – ʻkamp, jõuk’ ja olen nüüd tagasi oma poes, kus rotte on nagu kärbseid ja kärbseid veel rohkem.
Kahjuks ei ole mul kaasa panna sõna- ega muud kunsti. Olen teinud mõningaid väikseid etüüde pastellis – nõudlikemaks pole hästi võimalusi – aga mis ajal võin neid näidata sinule, seda mina küll ei tea. (Kogu mu aastane toodang, hangitud kirjandus, kirjad, värsid ja fotod jäid teatavasti venelaste jalgu.) Praegu valitseb juba paar nädalat vaimse laiskuse periood, mille põhjusena võib kergesti kaasa mängida ka kõrge temperatuur.
Sinu kiri ja luuletused mõjusid minusse igatahes väga elustavalt. Kui viitsid, siis lase mind edaspidigi osa saada suure maailma kajastustest ja oma Pegasuse kabjatagumisest. Loodan kunagi käesoleval aastal jõuda Sinu ja Impsuga „paralleelsele tasemele“89Vihje Olev Mikiveri kavatsusele Rootsi põgeneda., aga enne jõuad sa vist mulle kirjutada mitu kirja.
Sain äsja pihku „Eesti Loomingu“.90Eesti Looming asutati Helsingis 1944. aastal, toimetas Valev Uibopuu.90 Oli, noh, nagu oli. Kosutav oli lugeda Orase ringivaatamisi.91A. Oras. Sõjaaegset inglis- ja rootsikeelset kirjandust Eesti üle. – Eesti Looming. Kirjanduslik koguteos 1. osa. Helsingi, 1944, lk. 116–131. Lilli Kaelase „arvustust“92L. Kaelas. Sten Karling: Holzschnitzerei und Tischlerkunst der Renaissance und des Barocks in Estland [Puunikerdus ja tislerikunst renessansi- ja barokiajastul Eestis. – Eesti Looming, 1944, lk. 107–110. nautides hakkasin pahasti pelgama, et ta nüüd järsku peabki ennast arvustajaks. No mis sa siis ütled.
Katsume siis jääda jumalaga.
Olts
Artikli valmimist on toetanud Euroopa Liit Euroopa Regionaalarengu Fondi kaudu (Eesti-uuringute Tippkeskus, TK145) ja uurimisprojekt EKM 8-2/22/1 „Kultuurilugu ja arhiiv: allikad, probleemid, vaatenurgad“.
Triinu Ojamaa (1953), PhD, vanemteadur, Eesti Kirjandusmuuseum, Vanemuise 42, 51003 Tartu, triinu. ojamaa@kirmus.ee.