Ava otsing
« Tuna 4 / 2019 Laadi alla

Zoe (Sofia) Palaiologina ja tema kuldsed jäljed Tallinnas (lk 6–9)

Issanda 1472. aasta 21. septembril saabus Lübeckist Tallinna sadamasse laev, mille pardal oli Bütsantsi keisri Manuel II lapselaps Zoe (Sofia). See ei olnud lõbureis. Bütsantsi printsess oli teel Roomast Moskvasse oma tulevase abikaasa, kogu Venemaa suurvürsti Ivan III juurde. Teda saatsid paavst Sixtus IV legaat, kreeklasest humanist kardinal Bessarion ja Ivan III täievoliline esindaja Ivan Frjazin alias Gian-Battista dalla Volpe. Frjazin oli pärit Itaaliast ja pidas Moskvas müntmeistri ametit, kuid täitis selle kõrval ka diplomaatilisi ülesandeid Moskoovia ja Veneetsia vabariigi vahel. Kõrge saatkond veetis Tallinnas ordumeistri kaitse all kümme päeva ning sõitis siis üle Tartu, Pihkva ja Novgorodi edasi Moskvasse.[1]

Printsessi viibimisest Tallinnas midagi lähemalt teada ei ole, kuid suure kindlusega võib arvata, et niisugune hiilgav delegatsioon pidi Tallinnas kulutama omajagu raha. Ehk tohib oletada, et sellest on jäänud jälgi ka linna arveraamatuisse? Ja tõepoolest, vähem kui aasta pärast, suvel 1473 tellis Tallinna raad Danzigist väikese sõjalaeva barse ja maksis selle eest 72 nooblit, millest igaüks oli väärt 4 Riia marka ja 14 killingit.[2] Lugeja küsib – kus siin on seos tulevase tsaaritari visiidiga? Kuid need polnud tavalised nooblid, Inglise kuldmündid, mida kuningas Edward III hakkas prantslaste üle Sluys’ merelahingus saavutatud võidu tähistamiseks vermima juba aastail 1344–1346 ja mida löödi 1464. aastani. Siis asendas Edward IV nood pisut väiksema kullasisalduse ja väärtusega roosnooblitega.

Tallinlased tasusid laeva eest Danzigi raehärrale Jurgen Mandile hoopis Vene nooblitega (Russche nobelen). Pisut hiljem, tõenäoliselt sügisel, saadeti sama barse eest Danzigisse veel 50 Vene nooblit, mille väärtuseks seekord hinnati 4½ Riia marka ehk neli killingit endisest rohkem.[3] Rahvusvaheliste kuldmüntide kurss kõikus tollal nii nagu praegugi ja see ei tähenda, et hiljem saadetud rahatükid oleksid varasematest kuidagi paremad olnud. Umbes sama kõrgelt hinnati ka päris Inglise noobleid.[4]

Niisiis liikus 1473. aastal Tallinna raehärrade käest läbi vähemalt 122 Vene nooblit, mis üpris tõenäoliselt võisid pärineda kõrgelt saatkonnalt. Mis rahad need niisugused olid? Numismaatikud tunnevad ühtainukest münti, mis võiks antud juhul arvesse tulla, Ivan III unikaalset korabelnikut, mida säilitatakse Peterburis Riiklikus Ermitaažis (joon. 1).[5] Üldise arvamuse kohaselt kutsuti Venemaal korabelnikuteks Inglise noobleid (sellest lähemalt tagapool), kuid käesoleval juhul on meil tegemist Vene mündiga. Selle esikülg jäljendab küll Inglise noobleid, millel kujutatakse laeva kuningaga pardal. Kuid kujutis kuninga vasakus käes hoitaval kilbil erineb originaalist, mille neljal väljal traditsiooniliselt esitati vaheldumisi Inglismaa leoparde ja Prantsuse liiliaid (joon. 2). Selle asemel näeme Vene versioonil kilbi kolmes veerandis eri suuruses liiliaid ja ühes, heraldiliselt parempoolses alumises, viieharulist tärni ja ristikulehte (?) või kolme kuulikest (joon. 3). Kellele niisugune vapp võis kuuluda, on teadmata.[6] Mündi slaavi tähestikus pealiskiri nimetab Ivan III poega, suurvürst Ivan Ivanovitši.

ILLUSTRATSIOONID:
Joon. 1. Vene noobel ehk korabelnik. Riiklik Ermitaaž, Peterburi. Avaldatakse Ermitaaži vastutulekul.
Joon. 2. Vapikilp Inglise nooblil.
Joon. 3. Vapikilp Vene nooblil.

Korabelniku tagakülje kujundus põhineb Henry VI nooblite ’annulet’-väljalaskel, mida iseloomustavad rõngakesed ringkirjas ja mündi väljal ning väike ’h’ mündivälja tsentris.[7] Niisuguseid noobleid vermiti aastail 1422–1427, kuid nad võisid olla eeskujuks ka aastakümneid hiljem. Vene mündi legend sedastab, et tegemist on kogu Venemaa suurvürsti Ivan Vassiljevitši korabelnikuga.

Münditempli kavandaja või teostaja on tagakülje kujundamisel ilmutanud üksjagu vabadust ja asendanud risti vinklites olevad Briti lõvid Vene ükssarvikutega (joon. 4). Ükssarve sümboolne tähendusväli on äärmiselt lai, ehkki enamasti seostatakse teda Neitsi Maarjaga.[8] Vene folkloor tunneb ükssarvikut Elukas-Indriku nime all, kes olla kõikide loomade isa ja kuningas. Üpris varakult, juba 15. sajandil kaunistas see loom Vene valitsejate skeptreid. Tsaar Ivan Julm ja mõned tema järeltulijatest troonil kasutasid ükssarve kujutist oma pitsateil ja müntidel kas siis eraldi või kahepäise kotka rinnal Püha Jüri asemel (joon. 5). Kaasaegsed koguni kutsusid Ivan Julma ja tolle poega Ivan Ivanovitši ükssarvikuteks. Vene filoloog Olga Tufanova on arvanud, et ükssarvik võis sümboliseerida kõiki Moskva valitsejaid Ivan III-st kuni Aleksei Mihhailovitšini välja.[9] Teise versiooni järgi võtsid venelased ükssarviku üle Bütsantsist, kus see tähistas ühte impeeriumi neljast koostisosast – Aasiat. Ja viimaks – humanismi levikuga Läänes hakkas ükssarvik sümboliseerima abielutruudust.

ILLUSTRATSIOONID:
Joon. 4. Lõvi Inglise noobli reversil ja ükssarvik Vene noobli reversil.
Joon. 5. Ükssarvik Ivan IV pitseri tagaküljel.
Joon. 6. Liilia Inglise nooblil ja linnud Vene nooblil.

Ükssarvikud pole ainuke algupärand käsit­letava mündi tagaküljel. Selle keskse risti otsi ehivad nagu originaalilgi liiliad, kuid neid ümbritsevad liilialehtede asemel midagi veidrat – kaks linnupead (joon. 6). Muidugi võib mõelda, et Inglise nooblit kopeerides ei saanud Vene meister aru, mida seal tegelikult kujutati, ja lähenes asjale loominguliselt. Ent kui silmas pidada ülima sümboolsusega laetud ükssarvikute kujutamist samas kõrval, siis tundub loogilisem oletada, et ka linnukesed peaksid midagi tähendama. Esmapilgul näib küll olevat tegemist süütute sulelistega, kuid olgu märgitud, et heraldikas me sirtsusid ei leia. Vappidel ja müntidel laiutavad hoopis kotkad. Kui nüüd meie linnukesi lähemalt silmitseda, siis viitab ka nende silmatorkavalt kõver nokk pigem röövlinnu staatusele. Neli korda kaks kotkapead vaheldumisi suurvürsti võimu kehastavate ükssarvikutega – need võivad tähistada ainult Bütsantsi valitsejate sümbolit – kahepäiseid kotkaid. Tiivad ja saba lindudel küll puuduvad, aga nood lihtsalt poleks enam kuhugi mahtunud. Mündi pind on niigi täis kujundatud. Niisiis pole meil siin tegemist pelgalt ühe välismaa kuldraha armetu koopiaga, vaid iseseisvat, niihästi Vene kui ka Bütsantsi võimu sümboolikat kandva poliitilise avaldusega.

Vene noobli päritolu ja dateeringu kohta (aastaarve tol ajal müntidele reeglina ei löödud) on alates sellest, kui Ermitaaž selle 1975. aastal omandas, avaldatud erinevaid seisukohti. Et korabelniku pealiskirjad nimetavad nii Ivan III kui ka tema suurvürstist poega, siis on arvatud, et münt vermiti kas aastal 1471, kui Ivan Ivanovitši nimetatakse allikais kogu Venemaa suurvürstiks, või 1477–1478, seoses Ivan III sõjakäiguga Novgorodi vastu.[10] Osa uurijaid usub, et templi korabelniku löömiseks on lõiganud sama Novgorodi meister, kes tegi teise väga kuulsa Vene kuldmündi, nn. ugorski (jäljendab Ungari tukatit).[11] Kuulus Vene numismaatik Ivan Georgievitš Spasski seevastu kaitses ägedalt seisukohta, mille järgi ugorski templi valmistas meile juba tuttav itaallane Gian Battista dalla Volpe, ja ta tegi selle just nimelt Ivan III ja Zoe kihluse või pulmade puhuks.[12]

Tõepoolest. Venemaa oma kullaleiukohad olid tollal veel avastamata. Seetõttu löödi kuldraha seal vaid erilistel puhkudel – eeskätt autasuks sõjaliste teenete eest, aga ka suurvürsti palverännakute ja pulmade puhul ning diplomaatilisteks kingitusteks.[13] Niisiis näib Spasski seisukoht olevat kõigiti põhjendatud, ehkki tõestamata. Kuid veelgi rohkem sobib pulmamündiks meie korabelnik, mille tagaküljel (õigemini küll esiküljel, sest just see kannab suurvürst Ivan III nime) uhkeldavad Vene ja Bütsantsi võimuliidu sümbolid. Nagu eespool nägime, toetavad niisugust oletust ka sissekanded Tallinna rae arveraamatus.

Ja veel. Tallinn pole ainuke paik, kuhu Vene noobleid maha jäi. 1482. aastal võeti Lübecki kodanikult Hans Kerckrinckilt Visbys ära 12 Vene nooblit.[14] Meenutagem – Lübeck oli viimane sadam, kus Vene delegatsioon enne Tallinna jõudmist peatus. Siin on meil üsna tõenäoliselt tegemist osaga samast rahakogumist, mis seejärel jõudis ka Tallinna. Pole välistatud, et korabelnikud jätsid jälje Venegi allikatesse. Nimelt kinkisid Novgorodi kodanikud (aga ka sealt kulges saatkond läbi) aastail 1476–1478 Ivan III-le vähemalt 250 korabelnikut.[15] Võttes arvesse Novgorodis järgnenud pogromme, osutus see muidugi täielikuks raiskamiseks. Veel rohkem, suisa 800 korabelnikut annetasid suurvürstile pihkvalased (muide, Pihkvas viibis Zoe saatkond viis päeva). Mõistagi võisid need olla ka Inglise originaalid, mitte Vene jäljendused, kuid müntide erakordselt suur hulk sunnib selles kahtlema. Vene tollased allikad nimetavad kuldmünte ainult üksikjuhtudel. Pihkvas pidi aga igal kaupmehel olema noobleid varrukast võtta.

Veidi sõna etümoloogiast. Sõna ’korabelnik’ (sõnast korabl’ – laev) ilmub Vene allikaisse esmakordselt alles 1476. aastal, s. t. vahetult pärast kõrgeid pulmi. 1480.–1490. aastatel mainitakse neid neli korda Ivan III ja üks kord Sofia kingitusena välismaa võimukandjatele. Kui siia lisada eespool käsitletud Tallinna ja Lübecki andmed, siis väärib korabelnikute sage mainimine just 15. sajandi viimastel aastakümnetel tõsist tähelepanu. Pole välistatud, et mõiste ’korabelnik’ võeti 1470. aastate Venemaal kasutusele just nimelt oma nooblite tähistamiseks. Hiljem see kaob allikaist. Vaid korra veel, 1547–1548 saatis Novgorodi asevalitseja 23 korabelnikut Moskvasse kingituseks. Ning 1591. aastal autasustas tsaar Fjodor Ivanovitš tatarlasi võitnud Vene vägesid korabelnikutega.[16] Kuid need hilised näited osutavad vaid, et pikkamisi sai korabelnikust teatavate Lääne kuldmüntide üldnimetus. Meie teemat see enam ei puuduta.

Kokkuvõtteks. Nii Lääne kui ka Vene kirjalikud allikad märgivad korabelnikuid 1470.–1490. aastatel sageli, hiljem mainitakse neid vaid paaril üksikul juhul. Ainsa tänini säilinud Vene noobli, mündil selge sõnaga nimetatud korabelniku kujunduses on kasutatud Vene ja Bütsantsi võimude sümboolikat. Korabelnikute geograafiline esinemine kirjalikes allikais – Lübeck, Tallinn, Pihkva, Novgorod, Moskva – langeb kokku Roomast Moskvasse suundunud kõrge pulmarahva teekonnaga. Facit: Vene nooblid, nn. korabelnikud valmistati Bütsantsi printsessi Zoe ja kogu Venemaa suurvürsti Ivan III pulmadeks 1472. aastal.

Artikli ilmumist on toetanud Eesti Teadusagentuuri projekt IUT18-8.

Ivar Leimus (1953), ajalookandidaat (1989), Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi vanemteadur, Eesti Ajaloomuuseum, ivar@ajaloomuuseum.ee; Ivar.Leimus@tlu.ee

 

[1] N. Karamzin. Istorija gosudarstva Rossijskogo. Tom 6. Glava 2. Prodolženie gosudarstvovanija Ioannova 1472–1477; B. Russow. Chronica Der Provintz Lyfflandt. Bart, 1584, lk. 20b.

[2] Item so wart yn dusseme vorgangen zomere to Dantzike upgesat, nye to buwende eyne barse hiir to der stadbehoff, und dar is int erste to gesant to Dantzike an Jurgen Mand 72 Russcher nobelen, elck stucke 4 mr. 14 s., dat maket to gelde 300 und 16 mr. … Item noch gesant by Gosschalck Gripenberge van Jurgen Mand to des schepes behoff 50 Russche nobelen, elck stucke 4 ½ mr., is to gelde 200 und 25 mr. – Kämmereibuch der Stadt Reval 1463–1505. Halbband 1, nr. 1191–1990, bearbeitet von R. Vogelsang. Köln–Wien, Böhlau, 1983, nr. 1500.

[3] Samas.

[4] Kämmereibuch nr. 1679 järgi oli noobli kurss Tallinnas 1479. aastal 4 marka ja 32 või 35 killingit.

[5] I. Spasskij. Moskovskij „korabel´nik“ XV v. – Soobščenija Gosudarstvennogo ordena Lenina Èrmitaža 42. Leningrad, 1977, lk. 67–68; M. Lvov. O meste čekanki zolotyx monet s imenem Ivana III. – Trudy Gosudarstvennogo ordena Lenina Èrmitaža 21, Numizmatika 5. Leningrad, 1981, lk. 106–110.

[6] Itaalia heraldiku Maurizio Carlo Alberto Gorra järgi võiksid kilbil kujutatud liiliad jäljendada Firenze floriini liiliaid, kuid täpsemalt ta vappi määrata ei suutnud.

[7] Mitte Edward III, nagu arvas Spasski, vrd. I. Spasskij. Monetnoe i monetovidnoe zoloto v Moskovskom gosudarstve i pervye zolotye Ivana III. – Vspomogatel´nye istoričeskie discipliny 8. Leningrad, 1976, lk. 114.

[8] Nt. E. Stensköld. Unicorns, do they exist? – From Ephesos to Dalecarlia. Reflections on body, space and time in medieval and early modern Europe. The Museum of National Antiquities, Stockholm. Studies 11. – Stockholm Studies in Archaeology 48. Stockholm, 2009, lk. 181–203.

[9]  A. Lakier. Russkaja geral´dika 1. SPb, 1855, lk. 270–271, tahv. 15:1; I. Spasskij. Zolotye – voinskie nagrady v dopetrovskoj Rusi. –  Trudy Gosudarstvennogo Èrmitaža 4. Numizmatika 2. Leningrad, 1961, lk. 111–112, tahv. 1:2, 9, 16, tahv. 2:11, tahv 3:1-3; I. Spasskij. Monetnoe i monetovidnoe zoloto, lk. 115–118; O. Tufanova. Simvol inoroga vo „Vremennike“ Ivana Timofeeva. – Jazyk i literatura. Drevnjaja Rus´, 2008, nr. 2, lk. 118–128.

[10] I. Širjakov. Ešče raz o vremeni i meste čekanki russkix zolotyx s imenem Ivana III. – Vserossijskaja numizmatičeskaja konferencija. Tezisy dokladov i soobščenii. Vologda, v 18–21 maja 1993 g. Vologda, 1993, lk. 39–42.

[11] M. L´vov. O meste čekanki zolotyx monet s imenem Ivana III. – Trudy Gosudarstvennogo  ordena Lenina Èrmitaža 21. Numizmatika 5. Leningrad, 1981, lk. 106–110.

[12] N. Lixačev. Moskovskij zolotoj. – Arxeologičeskije izvestija i zametki 1897, nr. 5, vyp. 7–8, lk. 212–213; I. Spasskij. Monetnoe i monetovidnoe zoloto, lk. 110–113.

[13] I. Spasskij. Monetnoe i monetovidnoe zoloto, lk. 123–131; I. Spasskij. Moskovskij „korabel´nik“ XV v., lk. 68; I. Spasskij. „Vizantijskij“ zolotoj carja Alekseja Mixajloviča. – Vizantijskij vremennik 43. Moskva, 1982, lk. 192.

[14] Hansisches Urkundenbuch 10, 1471 bis 1485, bearb. von W. Stein. Leipzig, 1907, nr. 1022; V. Potin. ­Korabel´niki na Rusi. – Numizmatika i Èpigrafika 8. Moskva, 1970, lk. 101–107, lk. 105–106; V. P. Vengerskij zolotoj Ivana III. – Feodal´naja Rossija vo vsemirno-istiričeskom processe. Moskva, 1972, lk. 290.

[15] V. Potin. Korabel´niki na Rusi, lk. 104.

[16] Samas, lk. 105.