Shopping Cart (0)

Zoom Image
Uurimusi ja allikmaterjale Eesti sõjaajaloost. 11
Andres Seene
Sepikoda

Eestisõjakoolid 1919–1940: Inimesed, ideed, institutsioonid

Sarja peatoimetaja Tõnu Tannberg

Toimetaja Katre Kaju
Kujundaja Helina Tamman
Kaanekujundus: Kalle Müller

Kaanel:
Sõjaväe Ühendatud Õppeasutuste Sõjakooli kasarmu sissepääs Tondil, 1930. aastad. Foto: Karl Akel.
Eesti sõjamuuseum – kindral Laidoneri muuseum, KLM ET 3526:43 F

Monograafia on ümbertöötatud ja täiendatud variant autori 2011. aastal Tartu Ülikoolis kaitstud doktoritööst «Eesti sõjaväe ohvitseride ettevalmistamise süsteemi kujunemine ja areng 1919–1940»

Trükitud trükikojas Auratrükk

19. sajandi teisest poolest alates oli järjest enam eestlasi Vene keisririigi alamatena omandanud ohvitserikutse. Massilisemalt toimus see aga juba Esimese maailmasõja aastail. Vabadussõjas tunti siiski suurt puudust ohvitserikaadritest kõigil juhtimistasanditel, mille tulemusel rajati oma sõjalised õppeasutused juba sõja ajal või vahetult pärast seda. Eesti sõjaväe juhtkonna moodustasid endises Vene riigis ettevalmistuse saanud ohvitserid, kes andsid oma panuse vabariigi sõjaväe väljaõppesüsteemi ülesehitamisse. Uute ideede otsingul pöörati pilgud peagi Lääne-Euroopa suunas. Paratamatult tuli Eesti iseseisvumisel luua väikeriigile sobilik sõjaväejuhtide ettevalmistamise kord ja sõnastada põhimõtted. Tollased sõjaväejuhid järeldasid oma kogemustele tuginedes, et kuna eestlane on eelkõige mõistuseinimene, siis nõuab ta oma juhtidelt mitte väliseid tunnuseid, vaid eelkõige sisu  teadmisi ja oskusi mistõttu peeti ülitähtsaks omada head ohvitseride ja allohvitseride kaadrit. Juhtkonna kvaliteet oli ka üheks teguriks, millega loodeti tasakaalustada arvukamate ressurssidega vastase tegevust tulevikusõjas. 1996. aastal Riigikaitse Akadeemias toimunud Sõjakooli lipu pühitsemise tseremoonial kutsus ka president Lennart Meri oma sissekandes külalisteraamatusse alal hoidma omaaegse Tondi sõjakooli nõudlikku vaimu.

Raamat käsitleb Vabadussõja ajal ja selle järel Eestis loodud sõjaväeõppeasutusi ja nende arengut kuni likvideerimiseni Nõukogude okupatsioonivõimu poolt 1940. aastal. Käsitlus annab ülevaate Sõjaväe Ühendatud Õppeasutuste süsteemi loomisest ja selle allinstitutsioonidest (Kõrgem Sõjakool, Sõjakool, Mereväe Kadettide Kool, Sõjaväe Tehnikakool, Allohvitseride Kool, Lahingukool), nende tegevuseesmärkidest ja üldisest sõjaväe kaadriplaneerimisest. Autor käsitleb ka teenistuskultuuri ja mentaliteedi arengut tollases kaitseväes, sealhulgas seda, milliseid ideaale ja väärtusi eeldas kaitseväe juhtkond vabariigi noortelt ohvitseridelt . Vaatluse all on ka Eesti iseseisvusaja sõjakoolides (põhi)ettevalmistuse saanud ohvitseride kaader. Väljaande lisadesse on koondatud andmestik aastatel 1919–1940 Sõjakooli, Mereväe Kadettide Kooli ja Sõjaväe Tehnikakooli kaadriohvitserina lõpetanud kokku üle 1500 ohvitseri elu- ja teenistuskäigu kohta.

€18.00   Add to Cart