Johan Kõiw Niplist aste ette ja kaebas, et Pühhajerwe koggokonna kohhus mõistnu sel 15 Maiil 1873 temma sõssarä poijale Adole 1 lehm ehk 12 Rubl. rahha lehma assemel, 1 hõwakene, 1 wakk ernit, 1 wakk rükki, üts mehilene ja 2 Tühjas puud. Nüid om temma sõssara poig Ado ärra koolnu ja minna arwan nüid, et ärrakoolnu Ado Emäle neid asjo perrida õigus om ja nõuan, et Peter Krimp peab neid asjo ärramasma.

Peter Krimp wastab: kui minna poija-poig Ado Krimp olles ellanud, siis kül neid asjo minna olles ellanud, siis kül neid asjo minna olles masnu, agga nüid ta om ärrakoolnu, minna nõuan nüid neid asjo, kedda minna ollen andnu, taggasi ja nimmel, neid reiwas, kedda minna ommale poijale andnu. 

Mõistus: Selle, et ossajaggo perrija Ado Krimp om koolnu, siis ei olle temma emmale Julie Krimp (sünd. Kõiw) ennemb üttegi õigus sedda Ado jaggo ossajaggo, mis andmattus and, nõuda, sest keik temma ärrakoolnuu mehhe warrandus om tal jäänud.

Johan Kõiw nõudmist saab tühjast tettu ja peab rahho jääma. 

Mõistus kuulutedi §773 selletamissega.

Johan Kõiw es olle rahho ja saije oppuse kirri kätte.