Tegevusaeg ja alluvus
Tänane Eesti ala jagunes kahe kubermangu vahel, kus kehtisid üldpõhimõtetelt sarnased, ent üksikasjades lahknevad talurahvaseadused ja nii kulges ka vallakohtute areng neis esiti erinevat rada. Vald kui seisuslik territoriaalne haldusüksus loodi Eestimaal 1816. ja Liivimaal 1819. aasta talurahvaseaduse põhjal. Alljärgnevas on parema arusaadavuse ja lihtsustamise huvides Liivimaa asemel kasutatud määratlust Lõuna-Eesti ja Saaremaa ning Eestimaa asemel Põhja-Eesti.
Vallakogukonna kui kujuneva talurahva omavalitsusüksuse tuumikuks sai vallakohus, kuhu koondusid talupoegadesse puutuvad esmased õiguslikud, politseilised ja halduslikud funktsioonid. Mandri-Eesti mõisates olid vallakohtud sisse seatud hiljemalt 1804. aasta talurahvaseaduste jõul (Põhja-Eestis seati neid sisse juba 1802. aasta regulatiivi „Iggaüks“ alusel), Saaremaal 1819. aasta seaduse põhjal. 1819. aasta seadusega sai vallakohtu ametlikuks nimeks „kogukonnakohus“ ja see termin on kasutusel nii 1866. aasta vallaseaduse tõlkes kui ka vallakohtute töös. 1816. aasta talurahvaseadus vallakohut Põhja-Eestis enam ette ei näinud ja esimese astme kohtuna loodi selle asemele kogukonnakohus ehk kihelkonnakohus, mille eesistujaks oli rüütelkonnaliikmest mõisaomanik. Vallakohtu haldusfunktsioonid anti vallatalitajatele ja nende abidele. Vallakohus Põhja-Eestis taastati 1. oktoobril 1866. aastal jõustunud Balti kubermangude vallaseadusega. Vallakohtute normaalne toimima hakkamine võttis siin aega ning juhtus ka nii, et kohus käis küll koos, kuid arutamiseks esitati vaid mõni üksik asi aastas.
 Rahvusarhiiv
|
 Haapsalu ja Läänemaa Muuseumid SA
|
Valla piirid jälgisid alguses mõisa piire. Vallakohtute täpne arv 19. sajandil pole teada. Algselt mõisakogukonnal põhinevaid valdu hakati Lõuna-Eestis kohtupidamise ja halduse hõlbustamiseks ühendama juba 1820. aastatel. Mõnikord tegutses üks vallakohus kahe või enama valla peale. 1866. aasta vallaseaduse kehtima hakates ulatus valdade üldarv Eestis üle tuhande. Väiksemad vallad hakkasid liituma, kuid ühinenud vallad otsustasid sageli ka uuesti iseseisvuda. Vallad võisid ka ühinemata mitme peale luua ühise vallakohtu. Põhja-Eestis ja Saaremaal tõukas liitumist tagant 1889. aasta kohtureform, mille tulemusena ühendati palju väiksemaid valdu. Lõuna-Eestis ühines arvukalt valdu 1890. aastatel majanduslikel kaalutlustel. Sajandi lõpuks oli Eestis varasema enam kui tuhatkonna mõisavalla asemel teadaolevalt 365 valda ning enam-vähem sama arv püsis Eesti Vabariigi algusajani. 1890. aastatel alanud valdade liitmise järgsete valdade ja valla territooriumile jäävate mõisate kohta leiab andmeid Eesti ala valdade registrist.
1866. aastani seisis vald mõisniku kontrolli all. Mõisaga tihedalt seotud vallakohus ei omanud erilist mõjuvõimu, olles pigem mõisavalitsuse abistaja ning vahendaja rollis mitmesugustes talupoegadesse puutuvates küsimustes. Kohtuotsused kinnitas mõisavanem, s.o mõisaomanik või tema puudumisel -rentnik või -valitseja. Alles alates 1860. aastast ei nõudnud seadus mõisnikupoolset kohtuotsuste kinnitamist ega mõisniku igakordset teavitamist enne otsuse täideviimist. Küll aga säilis kohustus teavitada mõisnikku otsusest enne selle täideviimist, kui vallakohus oli määranud karistuse mõnele mõisa teenistuses olnud isikule. 1866. aasta reformiga vabanes vallakohus nii mõisa järelevalvest kui ka haldus- ja majandusasjadega tegelemisest, need läksid põhiliselt üle vallavalitsustele ja -volikogudele. Edaspidi tegeles vallakohus üleastumiste, nõuete, vaidluste, eestkoste ja perekonnasuhetega. Vallakohtud senisel kujul lõpetasid tegevuse 1918. aastal ning nende tegevus peatati lõplikult 1919. aasta algul, mil seisuslikud kohtud kaotati. 1919. aastal taasloodud vallakohtud tegutsesid vaid eestkoste- ja hoolekandeasutusena.
Vallakohtud arutasid talupojaseisusest isikute asju ja nõudeid kogukonna vastu ja ümberpöördult. Vallakohtute apellatsiooniinstantsiks ning järelevalveasutuseks olid 1889. aastani kihelkonnakohtud. Kui kohtupooled vallakohtu otsusega rahul ei olnud ning nõue ületas oma väärtuselt viis rubla, võis selle kindlaks määratud aja jooksul pärast vallakohtu otsuse langetamist edasi kaevata kihelkonnakohtusse. Kihelkonnakohtus arutati edasikaebusi vallakohtust, samuti talupoegade kaebusi mõisniku vastu või vastupidi. 1889. aasta kohtu- ja talurahvaasutuste reformiga Baltimaades senised seisuslikud kohtud kaotati, erandina säilisid vallakohtud ja edasikaebeorganina loodi igas maakonnas 1-2 ülemtalurahvakohut, kus kaasistujateks olid järgemööda kutsutud vallakohtute eesistujad. Tsiviilhagid väärtusega alla 15 rubla enam vallakohtust edasikaebamisele ei kuulunud.
Koosseis
1804. aasta seaduse järgi kuulus Põhja-Eestis kohtu koosseisu eesistuja ja kaasistujad, kelle arv sõltus mõisnikust. Kõik kohtu liikmed nimetas ametisse mõisnik, kuid valla peremehed said valida kaasistujate kandidaadid. Mõisnikule kuulus ka kohtuliikmete tagandamise õigus. Kohus võis kokku tulla ainult mõisavalitsuse loal ja teadmisel. Lõuna-Eestis oli kohtuliikmete arv seadusega paika pandud: eesistuja ja kaks kaasistujat. Liikmete määramise ja tagandamise kord erines ka Põhja-Eestis valitsenud korrast, sest siin nimetas mõisaomanik ühe liikme, peremehed teise ning sulased kolmanda. Eesistujaks sai tavaliselt mõisniku nimetatud liige. Nende tagandamine kuulus kihelkonnakohtu pädevusse.
Pärisorjuse kaotamise seadustega Põhja-Eestis vallakohtud likvideeriti, Liivimaal aga muudeti mõnevõrra kogukonnakohtu koosseisu ja selle kujundamist. Mõisniku otsustav sõna kohtu komplekteerimisel jäi püsima. Kohtuliikmed pidid olema vähemalt 25-aastased laitmatu käitumisega kogukonna liikmed. Eesistuja pidi olema peremees, kaasistujaks võis saada ka mõni teine kogukonnaliige. Kogukonnaliikmetel oli õigus valida igale kohtuniku kohale kolm kandidaati, kelle hulgast mõisaomanik sobivad välja valis ja ametisse kinnitas. Kui kogukonna kohtu liikmed olid pärit eri mõisatest, siis kinnitati nad ametisse nende mõisate omanike omavahelise kokkuleppe alusel. Kohtumeeste ametiaeg kestis kolm aastat ning valituks osutunud kandidaat pidi ameti vastu võtma. Keelduda võisid üle 60-aastased, haiged, kolm eelnenud aastat seda ametit pidanud mehed või need, kes olid alaealise eestkostjaks ja juhtisid tema majapidamist. Kohtuistungid toimusid mõisas, 1866. a seadusega kohustati aga vallakohtuid oma istungeid pidama selleks ettenähtud ruumides ning selline praktika muutus peagi tavaliseks. Esialgu toimusid need aga ka mõnes mõisa- või taluhoones, vallakoolis vm.
1866. aasta vallaseadus kehtis ühtviisi üle kogu Eesti. Vallakohtu koosseisu moodustasid peremeeste seast valitav peakohtumees ning kõigi vähemalt 25-aastaste vallaliikmete seast (väljaarvatud mõisateenijad ja kõrtsmikud) valitud kohtumehed (kõrvamehed), kelle koguarv sõltus valla suurusest. Samuti tuli valida kaks varukohtumeest (järgimeest), kes pidid asendama korralisi kohtuliikmeid, kui need ei saanud istungil osaleda või kui kohtu all olid nende lähisugulased. Peakohtumeest asendas sarnastel juhtudel vanim kohalolev kohtumees. Kohtuliikmed valis kolmeks aastaks vallaliikmete täiskogu ja ametisse kinnitas kihelkonnakohus. Kihelkonnakohus võis jätta valla täiskogu otsuse kohtuliikmete valimise kohta kinnitamata vaid kahel juhul: siis kui oli rikutud valimiskorda või kui kandidaat ei vastanud seaduses fikseeritud nõuetele. Kohtuliige ametist ära öelda ei võinud; erandiks olid vaid üle 60-aastased, haiged või juba ühe valimisaja ära teeninud mehed.
Kohtu pädevused, protokollide koostamine ja nende temaatika
Kohtu pädevused aja jooksul muutusid. Kohtute tegevusest nende loomise esimestel aastatel teame üsna vähe. Kohus lahendas talupoegade omavahelisi vaidlusasju, omandi-, pärandi- ja võlaküsimusi. Samuti oli ta ülesanne korra tagamine oma piirkonnas ning süüdlaste karistamine või kinnipidamine, talupoegade ja mõisnike vaheliste suhete korraldamine mõisakoormiste täitmise asjus ning sulaste ja teenijate jaotamine talude vahel vastavalt talu suurusele. Liivimaal tegeles vallakohus ka nekrutite värbamisega. Õigusemõistmise valdkonnas jäi vallakohtu pädevus 1819. aasta seadusega põhimõtteliselt samaks, kuid seadusega avardusid selle politseilised ja haldusfunktsioonid: kohus nõudis sisse makse ja vastutas kogukondlike ja riiklike koormiste täitmise eest, teostas järelevalvet selle üle, et vallas ei oleks passita „võõraid“ ning teostataks taudide ja tulekahjude tõrjet, täidetaks tee-ehitus- ja küüdikohustust. Kohus haldas vallalaegast ja magasiaita ning teostas vaeslaste hoolekannet. Vallakohtus kinnitati testamente, töö- ja rendilepinguid, lahendati töö- ja rendivaidlusi, nõuti kahjutasu, otsiti kaitset või vahendust tüli, laimu, solvamiste, löömiste jm isikuvastaste tegude puhul. Tähelepanuväärse osa vallakohtute protokollides moodustavad varade loetelud, mida on üles kirjutatud seoses võlanõuete, talu pankrotistumise, oksjonite, pärandi jagamise, vaeslaste eestkoste, uuesti abiellumise ja abiellumislubade väljastamisega (lastele jääv vara). Varade loetelud annavad pildi olmest ja majanduslikust olukorrast: kui palju oli vara ja milliste tööriistadega töötati, milliseid riideid kanti ja milline võis olla elamu sisustus. Vallakohtus pandi kirja rendilepingute ülesütlemised ja anti teada talude müükipanekust.
1866. aasta seadusega eraldati vallakohtute pädevusest haldus- ja majandusasjad ning nad jäid kohtuasutusteks. Endiselt tegelesid nad nõuete, vaidluste ja väiksemate politseiasjadega, abielu-, pärandus- ja hoolekandeküsimuste, testamentide ja lepingute kinnitamisega ning kohtuotsuste täideviimisega tsiviil- ja väiksemates politseiasjades. Politseiasjad e tollases kõnepruugis ka „politseisüüd“ olid eeskätt heakorravastased vähetähtsad kuriteod (nn üleastumised), mis ei kuulunud karistamisele kriminaalkohtute kaudu. Selliste üleastumiste eest karistusi ettenägevad sätted sisaldusid talurahvaseadustes.
Temaatika kohta vt lähemalt siit.
Politseiasjades olid vallakohtutel kasutada küllalt laiad meetmed alates valjust noomitusest ja tekitatud kahju hüvitamisele sundimisest kuni rahatrahvi, vangistuse ja ihunuhtluseni. Ihunuhtlust ei võinud kohaldada avalike ametite pidajatele ning üle 60-aastastele, nõrkadele ja haigetele. Alla 14-aastaseid lapsi võis karistada kuni 20 vitsahoobiga. Naiste ihunuhtlus kogukonnakohtus kaotati ära 1863. aastal.
Alguses põhines vallakohtus õigusemõistmine väljakujunenud tavaõigusel, kuid peagi hakkasid õigusemõistmist reguleerima talurahvaseadused (vt seaduste loetelu allpool). Eestima Tallorahwa Kohto-Seädus ehk Walla-kohto Kässo-ramat (1805) sisaldab juba asja-, pärandus-, obligatsiooni- ja perekonnaõiguse norme. Pärisorjuse kaotamise seadused rajasid põhilised lähtekohad tsiviilõiguslike vahekordade edasisele arengule ning 1856. (Põhja-Eestis) ja 1849. ja 1860. aasta (Lõuna-Eestis) talurahvaseadused normeerisid nii talurahva tsiviilõiguslikke suhteid (nt abieluõigus, eestkoste- ja hoolekandeküsimused, omandi- ja pärimisõigus) kui ka seaduse täitmise ja avaliku korraga seonduvat. Liivimaa 1819., 1849. ja 1860. aasta talurahvaseadused sätestasid ka kohtuprotsessi korralduse (1866. aastast kehtis 1860. aasta seaduse see osa ka Põhja-Eestis). Nendes talurahvaga seotud tsiviilõiguslikes küsimustes, mida talurahvaseadused ei normeerinud, tuli lähtuda Balti Eraseaduse (avaldati 1864 ja jõustus 1865) vastavatest maaõiguse osadest. Muidugi ei maksa arvata, et asjad ainult seadusetähe järgi käisid. Kohtute revideerimisel vahel selgus, et kohtuliikmed „seadust väga vähe“ tunnevad või üldse lugeda ei osanud.
1819. aasta seadus nägi kogukonnakohtu koosseisus ette kirjutaja, kuid teda lubati palgata juhul, kui ükski kohtunikest ei osanud kirjutada ega arvutada. Seetõttu leiabki vallakohtute tegevuse esimestest kümnenditest nii sõnavaeseid konarlikus eesti keeles kui ka ladusas saksa keeles protokolle. Viimaste puhul on kirjutajaks olnud mõisavalitseja, -kirjutaja, -rentnik vms. 1852. aasta keelati mõisavalitsejal vallakohtu kirjutaja ametit pidada. 1866. aastast tegeles vallakohtu istungite protokollimise ja muu dokumentatsiooniga vallavolikogu poolt palgatud vallakirjutaja. Eraldi kohtukirjutaja võisid kihelkonnakohtu loal palgata suurema töökoormusega vallad või mitut valda ühendavad vallakohtud.
Vallakohtu protokollid kujutavad endast massilist ja rikkalikku allikate rühma talurahva igapäevase elu kohta. Protokolliraamatud seati sisse kooskõlas talurahva vabastamisseadustega, kuid neid on algul peetud ebajärjekindlalt, sõltuvalt kirjutaja oskustest või paremast äranägemisest. Tüliasju lahendati eelistatult n-ö jalapealt ja haldustoimingute ülestähendamine kohustuslik polnud. Ajaga põhjalikumaks ja järjepidevamaks muutunud protokollidesse sugenevad ülestähendused talupoegade omavahelistest protsessidest, eeskätt tsiviilasjadest. 1870. aastate alguseks olid vallakohtud muutunud eesti küla harjumuspäraseks ja loomulikuks koostisosaks. Valdav enamus protokolliraamatutest pärineb 19. sajandi teisest poolest.
Vallakohtu menetlus oli suuline ja eestikeelne, mis - nagu ülal öeldud - ei taganud, et protokollid olnuksid eestikeelsed. Kohtuprotsessi osadeks olid 1819. aastast peale 1) kaebus ning 2) kostja ütlused, seejärel kuulati ära 3) kaebaja (ja tunnistajate) ütlused (s.o kaebaja „teeb tõeks“, mis kaevand) ja 4) kostja vastused, mille järel 5) kohus langetas otsuse. Kohus võis esmalt osapooli lepitada ja kui see ei õnnestunud, langetas otsuse. Otsuse tegemiseks oli vajalik vähemalt kolme kohtuliikme kohaolek ning see langetati häälteenamuse põhimõttel. Kohtuasjade protokolli ülesmärkimise kord oli normidega paika pandud, kuid sellest hoolimata varieerub protokollide põhjalikkus tohutult. Balti kindralkuberneri 1866. aastal antud instruktsioon nõudis ka apelleerimist puudutavate seikade kirjapanemist: protokolli tuli märkida edasikaebamissoovist teatamine, nn õppuskirja (apellatsioonikorra) väljastamine või selle andmisest keeldumine. Politseiasjades tuli lühidalt kirja panna kohtuasja põhisisu (nt Reine Hans Rull olli Tisleri metsast varrastanud mis ta es salga 1 kuusk 14 tolli. Mõistus: maksab 2 Rubl[a] 8 p[äeva] s[ees] mõisale tassomisseks. Maksis sel 21. Feb[ruaril] mõisale ärra ). Protokollides on fikseeritud ka erinevat sorti korraldused, teadaanded ja hoiatused; tulekahjude, mõrvade, suuremate varguste jms üleandmine kõrgematele politseiasutustele ja kohtutele; teiste kohtute poolt mõistetud otsustest teatamine ja registreeritud on nt ka välja rännata soovijad. 1889. aasta reformiga kehtestati uus asjaajamiskord, mistõttu 1890. aastal kaovad protokolliraamatud käibelt ja kohtuasjade kohta hakati pidama eraldi toimikuid.
Lisaks vallakohtu üldistele protokolliraamatutele saab ühisloome rakenduses sisestada ka eriprotokolle. Vallakohus kinnitas talupoegade omavahelisi lepinguid ja testamente. Suuliselt sõlmitud lepingute registreerimiseks ja kirjalike lepingute kinnitamiseks tulid sajandi keskpaigas kasutusele lepinguraamatud (kontrahiraamat, nööriraamat, leppimise raamat, kaubakinnitused, aktiraamat, актовая книга). Neisse kanti talupoegade testamendid ja mitmesugused lepingud: rendi-, üüri-, teenistuse-, töö-, võla, vahetus-, kinke- jm lepingud. Talurahvaseaduste järgi tuli sinna kanda ka mõisnike toetuslaenud talupoegadele. Lepinguraamatuid peeti vallakohtute tegevuse lõppemiseni.
Vaeslaste varade protokolle ehk päranduse- ja eestkosteraamatuid on väga vähe. Päranduse- ja eestkosteraamatud sisaldavad vallakohtus hoiule võetud pärandvara loetelusid, üleskirjutatud vara avaliku enampakkumise e oksjoni protokolle, andmeid saadud raha kasutamise ning hoidmise kohta. Ülestähendusi päranduse- ja eestkosteasjus leiame enamasti üldistest protokolliraamatutest, kuid aja jooksul peeti järjest rohkem ka eraldi eestkosteraamatuid.
Kõige infovaesemad on kaebuste registreerimise raamatud, kust selgub vaid kaebaja ja kaebealuse nimi ning väga lühidalt ka kaebuse sisu (nt 5 R. nõudm.)
Vallaarhiivid koondati keskarhiividesse Teise maailmasõja järgsetel aastatel, kuid protokolle leidub ka kohalikes muuseumides ja isegi erakätes. Rahvusarhiivis on iseseisvumise eelsest ajast tallel veidi alla 400 vallakohtu arhiivifondi, mis on aga väga ebaühtlaselt säilinud ja osa neist protokolliraamatuid ei sisalda. Põhja-Eesti on paremini kaetud kui Lõuna-Eesti. Enim materjale on hävinud Saaremaal, kust on alles ühtekokku kõigest 33 protokolliraamatut. Rahvusarhiivi vanim protokolliraamat algab 1814. aastast. Kokku saab ühisloomekeskkonnas sisestada 2247 säilikut, mille maht ulatub mõnest lehest mõnesajani.
Valdade liit(u)mise tõttu asuvad endiste kohtute säilinud protokolliraamatud liitmisjärgse kohtu fondis ja Rahvusarhiivis on hoiul ligemale 450 vallakohtu protokolli- või lepinguraamatuid. Nii leiab Kahtla ja Kõiguste vallakohtu protokolliraamatud Laimjala vallakohtu fondist (RA, EAA.2558); Haabersti, Muraste, Rannamõisa ja Hüüru vallakohtu protokolliraamatud Harku vallakohtu alt (RA, EAA.1090); Hõreda, Pae, Atla, Järlepa, Härgla, Maidla, Purila, Pirgu ja Mahtra vallakohtu protokolliraamatud Juuru alt (RA, EAA.2626); Kukevere, Jootme, Rava, Käravete, Linnape ja Jäneda protokolliraamatud Ambla alt (RA, EAA.2542) jne.
Учреждение для Эстляндских крестьян / Ehstländische Bauer Verordnungen. 23.05.1816. - ПСЗ I, kd XXXIII, nr 26278, 670-849.
Высочайше утвержденное положение о Лифляндских крестьянах / Liefländische Bauer-Verordnung. 26.03.1819. - ПСЗ I, kd XXXVI, nr 27735, 542-734.
Regeln, betreffend den Bestand, die Competenz und das Verfahren der Gemeindegerichte in Ehstland. Bestätigt von St. Excellenz dem Herren General-Gouverneur
Ostseegouvernements, Generaladjutanten Albedinsky, am 18. October 1866.
Estländische Gouvernements-Zeitung 1866, nr 32.
Kirjandus
Toomas Anepaio. Die zahlreichen Gesichter des Gemeindegerichts. Die Entwicklung der estnischen Bauerngerichte im 19.-20. Jahrhundert. - Gerichtskultur im Ostseeraum / Vierter Rechtshistorikertag im Ostseeraum, 18.-20. Mai 2006 in Greifswald. Hans-Georg Knothe, Marc Liebmann (Hrsg.). Frankfurt/Main 2007, 103-121.
Toomas Anepaio. Vallakohus – kas ainult talurahva kohus? - Ajalooline Ajakiri 2007, nr 3-4, 343–368.
Ene Hiio. Ülevaade vallakohtute materjalidest Eesti Ajalooarhiivis. - Artiklite kogumik Eesti Ajalooarhiivi 75. aastapäevaks. Eesti Ajalooarhiivi Toimetised (1996), nr 1(8), 143–155.
Kadri Must. Tori vallakohtu protokollid ajalooallikana. - Ajalooline Ajakiri 1998, nr 3, 93-108.
Marten Seppel. Pärisorjuse kaotamine ja talurahvakogukondade konstrueerimine Balti kubermangudes. - Eesti Ajalooarhiivi Toimetised, 19(26). Tartu 2012, 59-80.
August Traat. Vallakohus Eestis 18. sajandi keskpaigast kuni 1866. aasta reformini. Tallinn 1980.
August Traat. Vallareform Eestis 1866. aastal. - ENSV TA Toimetised 1968, kd 27, nr 1, 11-23.