Hans Jakobson kaebas; Juhan Linde on temal üks õhtu tee peal wastu tulnud, ning on temaga hirmus kärrama hakkanud et ta tema maast on ülle sõitnud, nisamuti on ta tema naist kodu sõimamas käinud, seperrast pallub ta kohut et kaebatu seperrast trahwitud saaks; tunnistus Tõnnis Linde.

Kaebuse peale wastas Juhan Linde, ta ei ole mitte kaebajat ega tema naist sõimanud, waid üksi tee peal temale wastu läinud ja keelanud teda oma ristikheina põllust ülle sõitmast, sesama asja perrast on kaebatu majas kainud ja tema naisel üttelnud, et ta oma mehel ütleks et ta mitte ta Ristikheinast ülle ei sõittaks, aga seal on küll kaebatu naine tedda sõimanud.

Tulli ette Tõnnis Linde ja tunnistas, ta on kulnud et Johan Linde Jakobsoni naisega ühe tee perrast räkinud seal on siis se naine Johan Lindel perset lakku pakkunud, mis peale Linde on üttelnud anna oma perse sigate kätte lakkuta, rohkem ei ole ta kulnud.

Mõistus:

Hans Jakobson oma kaebusega Juhan Linde eastu rahu mõista, ja kui weel teine kord nisuguse tühja kaebusega ette tulleb, saab trahwi alla wõetud.

Mõistus sai kohtukäijatel kuulutud.