Liidomäe Otto Petlem kaebas walla kohtusse, et Jöggiselt Arro Liiso Kiilberg on Tema uuri enese kätte wõtnud Katrinapäewa õhtul, se uuri wõtmine tuli seda wiisi: Arro Liiso ja Pikkamäe Liiso ja kaks Arro poisi tulid meile Katriks ja laulsid Kadri laulusid ja meie perenaine andis neile laulmise eest andisid. Kui meilt ära läksid, siis kutsusid mind kaasa ja mina läksin. Aga meie wärawa taga maandi peal küsis Arro Liiso mino uuri enese kätte, ja ütles Teil on kell teie saate ilma uurita läbi, aga mina ei annud seal tema kätte ja läksin nendega seltsis kodo ja seal andsin uuri Tema kätte. Aga Liiso ema ütles tütrele, mis sa uuriga teed, saa ei oska teda ülesse keerata, siis õppetasin kuida pidi ülesse keerama, et üks ring õhtu ja teine hommiku keerata, siis käib Ta kül ja uur jäi nende kätte.
Aga nüüd olen mina mittu korda kätte küsinud, ei anta kätte ja seda mina ei tea, mis asja pärast nema teda kinni peawad et minu kätte ei anna.
Liiso Kiilberg tuleb kohtu ette ja kohtu mehed küsiwad, mis asjo pärast pead sina Otto Petlema uuri enese käes ja ei anna kätte, selle peale ütleb Tema, ei mina ole Tema käest mitte käinud uuri tahtmas, waid Tema käis ise mitu korda meil ja pakkus uuri minu kätte pandiks ja lubas mind omale wõta, aga mina ei wõtnud Tema keäst Teda wasta, siis pakkus oma raha wekslid, mis seitse sada rubla pidid suured olema, wõttis taskust ühed paberid wälja ja pakkus minu kätte, aga mina ei tunnud neid paberid ja ei wõtnud ka wasta. Siis wiimaks jättis uuri pool wägise minu kätte aga mina ei lubanud Temale minna ja ei tahtnud ka Tema panti kinni pidada, pakkusin mittu korda Tema kätte tagasi, aga tema ei wõtnud ilmaski tagasi. Aga pärast, kui Tema oli omale naese wõtnud, siis saatis käsku ja tahtis uuri kätte saada, ja mina saadsin nende karja plikaga uuri minema, aga Tema tõi tee pealt uuri tagasi ja ütles: mina ei wii, eks Tema tule ise järele, aga Tema ei ole ise tulnud ja mina wiima ka ei lähe, mina ei ole mitte Tema käest uuri toonud, waid tema ise jättis meile, aga mina nüüd uuri ei taha ka kätte anda, mis pärast Ta mind narrib seda wiisi.
Nüüd on kahe keste seltsis toas ja selletawad, wiimaks annab Liiso Kiilberg uuri Otto Petlema kätte ja Tema ei wõtta wastu selle pärast, et klaas ja seierid on pealt ära kadunud.
Kohus mõistis: Kui sa tahad uuri wasta wõtta, siis wõtta, aga parandamist ja seieri raha tütruk ei pea mitte sinule maksma kohtu läbi. Kes käskis sind anda uuri niisuguse inimese kätte, kes ei mõista temaga ümber käja. Aga Liiso Kiilberg peab uuri seja panema, kui Tema teadis, et Ottole ei tahtnud minna, siis ei oleks Temma pidanud uuri mitte wasto wõtma. Selle pärast on kahju pooleks. Liiso peab uuri wäja andma ja Otto peab selle katkise uuriga rahul olema.
Mõlemad leppisid sellega.
Liidomäe Otto Petlem kaebas walla kohtusse, et Jöggiselt Arro Liiso Kiilberg on Tema uuri enese kätte wõtnud Katrinapäewa õhtul, se uuri wõtmine tuli seda wiisi: Arro Liiso ja Pikkamäe Liiso ja kaks Arro poisi tulid meile Katriks ja laulsid Kadri laulusid ja meie perenaine andis neile laulmise eest andisid. Kui meilt ära läksid, siis kutsusid mind kaasa ja mina läksin. Aga meie wärawa taga maandi peal küsis Arro Liiso mino uuri enese kätte, ja ütles Teil on kell teie saate ilma uurita läbi, aga mina ei annud seal tema kätte ja läksin nendega seltsis kodo ja seal andsin uuri Tema kätte. Aga Liiso ema ütles tütrele, mis sa uuriga teed, saa ei oska teda ülesse keerata, siis õppetasin kuida pidi ülesse keerama, et üks ring õhtu ja teine hommiku keerata, siis käib Ta kül ja uur jäi nende kätte.
Aga nüüd olen mina mittu korda kätte küsinud, ei anta kätte ja seda mina ei tea, mis asja pärast nema teda kinni peawad et minu kätte ei anna.
Liiso Kiilberg tuleb kohtu ette ja kohtu mehed küsiwad, mis asjo pärast pead sina Otto Petlema uuri enese käes ja ei anna kätte, selle peale ütleb Tema, ei mina ole Tema käest mitte käinud uuri tahtmas, waid Tema käis ise mitu korda meil ja pakkus uuri minu kätte pandiks ja lubas mind omale wõta, aga mina ei wõtnud Tema keäst Teda wasta, siis pakkus oma raha wekslid, mis seitse sada rubla pidid suured olema, wõttis taskust ühed paberid wälja ja pakkus minu kätte, aga mina ei tunnud neid paberid ja ei wõtnud ka wasta. Siis wiimaks jättis uuri pool wägise minu kätte aga mina ei lubanud Temale minna ja ei tahtnud ka Tema panti kinni pidada, pakkusin mittu korda Tema kätte tagasi, aga tema ei wõtnud ilmaski tagasi. Aga pärast, kui Tema oli omale naese wõtnud, siis saatis käsku ja tahtis uuri kätte saada, ja mina saadsin nende karja plikaga uuri minema, aga Tema tõi tee pealt uuri tagasi ja ütles: mina ei wii, eks Tema tule ise järele, aga Tema ei ole ise tulnud ja mina wiima ka ei lähe, mina ei ole mitte Tema käest uuri toonud, waid tema ise jättis meile, aga mina nüüd uuri ei taha ka kätte anda, mis pärast Ta mind narrib seda wiisi.
Nüüd on kahe keste seltsis toas ja selletawad, wiimaks annab Liiso Kiilberg uuri Otto Petlema kätte ja Tema ei wõtta wastu selle pärast, et klaas ja seierid on pealt ära kadunud.
Kohus mõistis: Kui sa tahad uuri wasta wõtta, siis wõtta, aga parandamist ja seieri raha tütruk ei pea mitte sinule maksma kohtu läbi. Kes käskis sind anda uuri niisuguse inimese kätte, kes ei mõista temaga ümber käja. Aga Liiso Kiilberg peab uuri seja panema, kui Tema teadis, et Ottole ei tahtnud minna, siis ei oleks Temma pidanud uuri mitte wasto wõtma. Selle pärast on kahju pooleks. Liiso peab uuri wäja andma ja Otto peab selle katkise uuriga rahul olema.
Mõlemad leppisid sellega.
