Hans Lep tuli walla kohtusse ja kaebas: Tema naise lehm on sööma peal olnud, Hans Leppa isa käes, ja surri senna 2 1/2 aasta sees ära, mina ei pakkunud lehma tema kätte, waid tema tellis seda oma kätte. Nüüd nõuan mina, et isa lehma wälja maksab, kui minu naisele see lehm osteti, maksis 25 rbl. ja seda tahan ka mina tema ette saada. Hansu isa Ludwi Lep tuleb ette ja kohus küsis tema käest, kus see tösi on, mis poeg kaebab, tema ütleb: tösi see on, aga lehma mina ei maksa, kui teised enne sööma loomad maksawad, mis töwede aegus surewad, siis maksan mina ka, aga mitte muidu.

Kohus nägi et isa ja poja wahel tuli oli tõusnud ja teadis et nüüd isal 2 lehma ja pojal mitte ainukest ei olnud, siis mõistis kohus: et isa annab lehma selle sama kuu päewast sööma peale poja kätte, millas poeg isale andis ja peab kunni 1889. aasta 3 Juli ku päewani, millas see sööma lehm suri. Kui se lehm peaks elle aja sees otsa saama, siis maksu ei ole, kui tema elab: siis maksab see, kes selle lehma saab 12 rbl 50 kop. sellele kumb lehmast ilma jääb, sellega on siis kahju pooleks mõistetud. Kui sellega rahu ei ole, siis nõudke suuremat kohut.

/Mõistus saab 3. Julil 1889 täidetud. Leppisid/

Kohtumees: Hans Wentsel XXX

kõrwasmees: Andres Loomann XXX

"" Willem Lindebaum XXX

Kirjutaja A. Teinmann