Hans Lepp tuli kaebas wallakohtusse, Tema naise lehm on sooma peal olnud tema oma isa käes, ja suri senna 2 1/2 aasta sees ära, mina ei pakkunud lehma tema kätte, waid tema tellis seda oma kätte. Nüüd nõuan mina et isa lehma wälja maksab, kui minu naisele se lehm osteti, maksis 25 rbl. ja seda tahan ka mina tema ette sada.

Hansu isa Ludwi Lepp tuli kohtu ette, ja kohus küsis tema käest, kas se tõsi on, mis poeg kaebab: Tema ütleb tõsi se on, aga lehma mina ei maksa, kui teised enne sööma loomad maksawad, mis tõwede aegus surewad, siis maksan mina ka, aga muidu mitte.

Kohus nägi et isa ja poja wahel tüli oli tõusnud ja teadis et isal nüüd 2 lehma ja pojal mitte ainukest ei olnud, siis mõistis kohus, et isa annab lehma selle sama ku päewast sööma peale poja kätte, millas poeg isale andis ja peab kunni 1889. aasta 3. Juli ku päewani kui lehm peaks selle aja sees otsa saama, maksu siis ei ole, tema elab, siis maksab see, kumb lehma saab 12 rbl. 50 kop. selle kumb neist ilma jääb, seega on kahju pooleks mõistetud, kui sellega rahu ei ole, siis nõudke suuremad kohut.

See kord leppisid sellega.

Kohtumees: Hans Wentsel

Kõrwamees: Andres Loomann

"" Willem Lindebaum

Kirjutaja: H. Teimann (allkiri)