Karel Winter kaebab kohtusse: et Kiisa peremees on teda hirmsaste sõimanud. Sui kui Kiisa rahwas enam meie loomad oma wärawa takka mööda ei lasknud ajada, siis ei läinud enam ükski neid ajama, kartsid Kiisa rahwaid.

Siis wõtsin mina kätte ja läksin Kiisa peremehe juure rukki põllale ja küsisin, miks pärast tema ei lase meie loomad läbi ajada karjamaale. Põlnud siis enam aega muud kui hirmus sajadamine hakkas peale ja andis oma tagumist otsa lakkuda, siis kui Tema metsast pidi tulema, seda kisa kuulis terwe küla rahwas oma kätte.

Kiisad ajawad köikide jutud waleks ja nõuawad kihelkonna kohut, nemad on: mees naise käemees ja naine mehe, perenaine kaswatiku ja kaswatik perenaise, ja ikka nõnda edasi, et neil õigus peab olema.

Kohtumees: Hans Wentsel

körwasmehed: Andres Loomann Willem Lindebaum

Kirjutaja: H. Teimann (allkiri)